Teine raamat

Kultuur, 1961

Teine Piirikaitse Rügement formeeriti ajal, kui meie kodumaad ähvardas otsene hädaoht olla üle ujutatud punase laviini poolt.
Rügemendi koosseisu moodustasid Lõuna-Eesti mehed Tartu, Võru, Valga ja Petseri maakonnast. Juhtkonda kuulusid enamikus meie aspirantide kurususte lõpetajaid, s. o. reservlipnikud.
Rasked kaitsevõitlused meie idapiiril ei võimaldanud rügemendil isegi formeerimise lõpetamist, rääkimata veel väljaõppest. Hädavajalikku väljaõpet tehti hädasunnil rindelõigus, piltlikult öeldes, vastase silma all.
Formeeritud rügement relvastati saagirelvadega, milledele oli laskemoona saamine ülimalt raske ja juhuslik.
Paari kuu jooksul rindel olles, varustas rügement end ise saksa relvadega, mis olid saksa sõjaväe poolt Virumaa metsadesse maha jäetud.
Seitse kuud püsis Teine Piirikaitse Rügement Krivasoos kõige raskematest tingimustes oma kodupiiride kaitsel vankumatult ja loovutamata jalatäit maad meie põlisvaenlasele – punastele asiaatidele. Kuid selle eest maksis rügement rasket verehinda. Ta kaotas selle aja jooksul oma ridadest ühe kolmandiku – 960 võitlejat surnute ja haavatute näol.
Vastase kaotused ületasid aga meie oma nelja- või viiekordselt.
Teine Piirikaitse Rügement täitis sama väärikalt oma kohustusi isamaa vastu nagu teisedki, aga paremini relvastatud üksused.

New Yorgis 20. mail 1961. a.

Julius Edor
major
Teise Piirikaitse Rügemendi adjutant

Teise Piirikaitse Rügemendi formeerimine

Teise Piirikaitse Rügemendi staabi formeerimine toimus väljakuulutatud mobilisatsiooni raames Tartus. Selle uue rügemendi ülemaks määrati kolonel-leitnant Juhan Vermet (Värnik), kes oli 1932. a. Eesti Vabariigi Sõjakooli 2. Aspirantide Kompanii ülem. Veel samal aastal ülendati ta Vabariigi aastapäeval majoriks. Kolonelleitnandi auastme sai ta iseseisvuse lõpuaastail.
Rügemendi adjutandi kohale tuli kapten Julius Edor, kes oli üks endisi Ratsarügemendi ohvitsere. Staabikompanii ülemaks sai leitnant R. Vaabel.
Esimese Pataljoni ülemaks määrati kapten M. Niinepuu, kes oli Omakaitse Tartumaa Maleva Esimese Pataljoni ülem. Iseseisvuse ajal oli kapten M. Niinepuu üks suurimaid Paju lahingu uurijaid.
Esimese Pataljoni kompaniide formeerimise kohtadeks olid Marama, Reola, Ropka ja Suur-Konguta keskuste algkoolid.
Pataljoni adjutandiks määrati leitnant E. Valter. Üksuse käsundusohvitseriks sai leitnant Liivoja. Pataljoni majandusülema kohuseid hakkas täitma leitnant L. Kiisla. Relvurohvitseri kohale määrati leitnant Freimann.
Esimese Kompanii ülemaks sai leitnant Kaljo Paasjärv. Teist Kompaniid hakkas juhtima leitnant Luts ja Kolmandat Kompaniid leitnant Sildnik. Neljanda Kompanii ülemaks määrati leitnant Baumann, kes rindel olles (umbes mai algupäevil), asendati leitnant Tammarkiga.
Teise Pataljoni Kuuenda, Seitsmenda ja Kaheksanda Kompanii formeerimine toimus Võrus. Pataljoni Viies Kompanii formeeriti Petseris.
Pataljoni juhiks määrati major Sillaots. Juhtkonda kuulusid veel leitnandi Ots, Parts, Hansen ja teised.
Rügemendi Kolmas Pataljon formeeriti Valgas ja selle ümbruskonnas. Pataljoni hakkas juhtima kapten Meinhard Leetmaa, kes kunagi varem oli olnud ka Võru Ühisgümnaaasiumi õpetaja. Kompaniide ülemateks olid leitnandid Jaakson, Ots, Võsu jt.
Jõgeval formeeriti rügemendi patarei, mida hakkas juhtima leitnant Riismandel.
Rügemendi staabi juures olid veel pioneer- ja siderühm, keda juhtisid ohvitserid.
Enamik kompaniiülemaiks määratud ohvitsere olid reserväelased – aspirantide kursuste lõpetajad.
Kui suuri vaevu sai kompaniiülemaiks määrata ohvitsere, siis alljuhtide leidmine sünnitas nende puudumisel juba tõsiseid raskusi. Nii tuli sageli allohvitseride puudumisel määrata jaoülemaiks tavalisi reavõitlejaid.
Samuti andis end valusalt tunda eriala meeste puudumine, eriti aga raadio ja üldse side alal. Sama võib öelda ka miinipildurite-rühma kohta, kuhu määratud sõdalased ei olnud saanud vastavat väljaõpet.
Suuri raskusi sünnitas ka teiste ametikohtade täitmine vastava kaadri puudumisel.
Rügement relvastati formeerimise ajal hollandi ja prantsuse püssidega, mis aga hiljem asendati saksa relvadega.
Kuulipildurite-rühmad varustati vene maksim-tüüpi ja moskoviitide tankidest võetud kergekuulipildujatega.
Püstolkuulipildujad olid saksa päritoluga, miinipildujad olid aga vene 81 mm, kuid ilma sihikuteta.
Riietuseks anti saksa välivormirõivastus, mis oma väiksuse tõttu ei mahtunud meie meestele jalga ega selga. Sama võis öelda ka jalanõude kohta.
Pioneervarustust rügemendis diviisi poolt peaaegu üldse ei antud. See puudus lahendati sakslaste poolt alles rindel olles.
Sidepidamiseks diviisiga oli rügement varustatud tugevajõulise väliraadiojaamaga. Osa kompaniisid pidas sidet väikeste raadiojaamadega, mis neile selleks anti. Valusalt andis end aga tunda välitelefoniaparaatide puudus.
Rügement allus 207. Julgestusdiviisile, kelle ülemaks oli kindral Hoffmann, kelle staap asus Tartus Veski tänavas.
Toidu valmistamiseks andsid sakslased vastformeeritud rügemendile viis moodsat välikatelt pataljoni kohta. Väliköökide transportimiseks andis diviis hobuste jaoks ka rakmed. Rügemendi voorile tarvisminevad rakmed, mis olid äärmiselt viletsad, saadi rekvireerimiskomisjonidelt.
Voori transportvahendeiks olid enamikus rekvisitsiooni teel saadud reed ja vankrid. Sakslaste poolt anti igale pataljonile ka kaks- või kolm veo- ja üks sõiduauto. Mõnele üksusele anti ka üks mootorratas kasutada.
Rügemendi Esimene Pataljon kapten Niinepuu juhtimisel ei saanud veel formeerimist lõpetadagi, kui tuli diviisist käsk väljaastumiseks valmis olla.
Rügemendi, eriti aga selle Esimese Pataljoni tulepositsioonidele saatmist põhjustas venelaste sissetung Piirisaare, Meerapalu ja Jõepära ruumi.
13., 14. ja 15. veebruaril tähistasid neid kohti halastamatud võitlused, kus punaväelased hävitati 15. veebruaril eesti ja saksa üksuste (viimaseid oli küll väga vähe) koostöös peaaegu jäägitult.

Kolmas Piirikaitse Rügement

Saateks

Suur ja Igavene Tundmatu on eesti rahva saatuseks määranud võitleva rahva saatuse. Alatised võitlused oma rahva eluõiguse ja vabaduse eest on kujundanud karme jooni eesti mehe põhjamaisesse näoilmesse ja vajutanud murelikke kurde eesti naise ning ema suunurkadesse.
Need võitlused on ühtlasi õpetanud meid arvestama külma tõde: oma vabaduse eest võidelda ja tõelist vabadusvõitlust kanda suudavad üksnes need, kes ise on vabaduse kaotanud või vähemalt teavad, mida vabaduse kaotus tähendab. Vabadusvõitlus vajab vaimu.
Eesti rahvas ei ole vabaduse kaotanud mitte oma süü läbi või seetõttu, et rahval kunagi oleks puudunud mehemeel välja astuda oma vabaduse kaitseks. Kõige rohkem on inimeste ja rahvaste vabadusest räägitud Teise Maailmasõja jooksul. Kõige rohkem rahvaid on oma vabaduse kaotanud sama sõja järeldusel.
Ka eesti rahvalt on võetud vabadus poliitiliste spekulatsioonidega. Temalt on võetud vabadus sellest hoolimata, et tema mehised ja tublid pojad olid sunnitud Teises Maailmasõjas jälle võitlema ja võitlesidki rida aastaid rasket ja ebatasavägist võitlust oma põlisvaenlase – raevutseva Aasia kaubamärki kandva punase Vene imperialismi vastu.
Aastal 1920 meie asetasime Euroopa kultuuripiiri Narva jõele. Vaba maailm tõi selle meie verega kättevõidetud kultuuripiiri 1945. aastal Narva jõelt Euroopa südamesse.
Neist õnnetuist päevist nüüd ligemale 20 aastat hiljem mõtlen sügavas hardumuses ja langetatud päi neile hulgale headele kaaslastele, kes oma soojalt tuksleva südamevere olid sunnitud jätma kodumaa mulda või kelle edaspidist rasket saatust asus katma raudne ja tume teadmatuse eesriie.
Mõtlen rügemendiülemale kolonel Mart Kaermaa´le, kelle haritud vaim ja sõjamehelik ausus, otsekohesus ning mehisus lõi talle vaieldamatult tunnustatud koha oma kaaslaste mõteteis ja südameis.
Palju tänu väärib käesoleva raamatu autor Hamilkar Mengel, kelle töö on võimaldanud jäädvustada järelkasvavale põlvele teadmiseks peatükke nende meeste võitlusteest, kes Teise Maailmasõja ulatuslikus keerises end ohverdasid oma rahva vabaduse kaitsel ja millisesse rindesse ühe formatsioonina kuulus ka Kolmas Eesti Piirikaitse Rügement.

New Yorgis, juunis a. 1961

Ltn. Juhan Kohjus
Kolmanda Piirikaitse Rügemendi kohtuohvitser

Kolmanda Piirikaitse Rügemendi formeerimine

Kohe pärast mobilisatsiooni väljakuulutamist, mis toimus esimesel veebruaril a. 1944, hakati Kolmandat Piirikaitse Rügementi formeerima. Kujundamiskohtadeks olid Pärnu-, Viljandi-, Lääne- ja Saaremaa.
Rügemendi staap moodustati Pärnus.
Rügemendiülemaks määrati kolonelleitnant Mart Kaermaa (Haber), kes võttis selle koha oma raskest sisehaigusest (sapikividest) hoolimata (Tema määramisel rügemendiülema kohale oli ta lausunud: “Olgugi et ma olen haige, tahan ka mina isamaad teenida tema raskel saatusetunnil!”).
Rügemendi adjutandi kohale pandi leitnant Evald Paal. Käsundusohvitseri kohuseid hakkast täitma leitnant J. Kurvits. Rügemendi staabi juurde moodustatud sidekompanii ülemaks määrati leitnant Rannap. Pioneerikompaniid hakkas juhtima leitnant J. Meimer. Majandusülemaks määrati leitnant Smidt (Schmidt). Tema abiks (ning arveohvitseriks) leitnant A. Jõe.
Rügemendi ühe pataljoni kujundamist alustati suure kiirusega Pärnus. Vaevalt oli mainitud pataljon formeerimise staadiumist välja jõudnud, kui viimane suunati kapten M. Mölderi juhtimisel Tallinnasse.
Samal ajal saabusid Tallinnasse ka Tartus moodustatud pataljon kapten J. Jürgeni juhtimisel ja Viljandis kujundatud pataljon kapten Arnold Purre komandeerimisel.
Nendest kolmest pataljonist moodustati rügement, mida sakslased nimetasid Tallinna Rügemendiks (Estn. Rgt. “Reval”), mille ülemaks määrati major Rubach. Pataljonide ülemateks jäid edasi kapten M. Mölder, kapten J. Jürgen ja kapten A. Purre.
Ei saa märkimata jätta, et selle rügemendi iga oli ainult kolm päeva. Kui nimetatud rügement Tallinnast 12. veebruaril suunati Narva rindele, kuhu ta jõudis ka samal päeval, lakkas ta rügemendina olemast, kuna selle sõdalased määrati üksikpataljonide kaupa saksa diviiside koosseisu.
Pärnus formeeriti pataljon, kes pidi jääma Kolmanda Piirikaitse Rügemendi alussambaks, määrati 3. Soomuskorpuse ülema kindral Felix Steiner´i korraldusel diviisi “Feldherrnhalle” koosseisu. Diviisiülema poolt määrati pataljon Toila ruumi rannakaitsele.
Samal ajal allutati Tartus ja Viljandis kujundatud pataljonid 170. Diviisile. Viljandi pataljon kapten Purre juhtimisel saadeti aga Sirgala ruumi rindele. Tartus formeeritud pataljon kapten Jürgeni juhtimisel jäi varru. Tema otseseks ülesandeks jäi varupositsioonide väljaehitamine Kurtna piirkonnas.
Kevadel aprillikuus liideti kõik nimetatud pataljonid Eesti Diviisiga.
Kuna Kolmanda Piirikaitse Rügemendi Esimese Pataljonina mõeldud pataljon, mis formeeriti Pärnu linnas, lahkus rügemendi koosseisust, tuli selle asemele kujundada uus üksus. Seda hakati moodustama Pärnumaal.
Esimese Pataljoni ülemaks määrati major J. Purga. Pataljoni adjutandiks sai leitnant Paju ja majandusülemaks leitnant Siiman.
Rügemendi Teine Pataljon formeeriti Viljandimaal ja selle ülemaks määrati kapten Elmar Kõlu. Majandusülemaks (arveohvitseriks) pandi leitnant Muttel.
Kolmas Pataljon kujundati Lääne- ja Saaremaal. Selle esimeseks ülemaks määrati kapten Voldemar Veelma (Veltmann), kes oli Eesti Vabariigi ajal üks 1. Rügemendi ohvitsere (ta suri Saksamaal ning maeti kuskile Lüübeki ruumi). Kapten Veelma lahkumise järel hakkas pataljoni juhtima kapten Juhani. Pataljoni adjutandi kohuseid hakkas täitma leitnant Pedak. Pataljoni arstiks määrati leitnant dr. Pehka.
Rügemendi suurtükiväepatarei (13. Kompanii) formeeriti Tartumaal Ulilas. Patarei esimeseks ülemaks määrati leitnant Elken. Hiljem sai selle ülemaks leitnant Poom. Rügemendi staabikompanii ülemaks pandi kapten Vahar.
Rindel olles formeeriti rügemendi lahingujõust veel juurde Rünnakkompanii, Raskekompanii ja Õppekompanii.
Rünnakkompaniid hakkas juhtima leitnant Lauri. Õppekompanii ülemaks määrati leitnant A. Palgi. Rügemendi lahingujõu kompaniide ülemateks olid leitnandid Virro, Karm, Paara ja rida teisi.
Ohvitseride puudumisel täitsid rühmaülemate kohti peaaegu eranditult allohvitserid. Viimaste puudumistel määrati aga jaoülemaiks reavõitlejad.
Rügemendi varustamine riiete ja jalatsitega oli hea. Raskusi sünnitasid aga riidevarustuse ja saabaste keskmised numbrid, mis ei istunud sõdalastele hästi selga ega jalga oma väiksuse tõttu.
Kolmas Piirikaitse Rügement relvastati algul saksa, hollandi, prantsuse ja vene püssidega. Hiljem rindel olles vahetati aga viimased ümber saksa püsside vastu. Kergekuulipildujad olid prantsuse päritoluga ja gaasikolvil töötavad, mis läksid sageli rikki. Raskekuulipildujateks olid maksim-, colt- ja saksa 08-tüübid. Miiniheitjateks olid saksa uuemad tüübid. Püstoliteks olid enamikus tsehhi 7,65 mm. Ka esines parabellum- ja 08-tüüpe.
Rügemendi suurtükiväepatarei moodustasid inglise kerged kahurid.
Rinde varustati Rünnakkompanii täielikult saksa moodsate rünnakpüssidega (Sturmgewehr).
Hobused, veokid ja voorivarustus saadi rekvireerimise teel. Hiljem anti sakslaste poolt rügemendi käsutusse kümme veo- ja kuus sõiduautot. Nendele lisandusid hiljem mõned mootorrattad.
Kõik käsirelvad ja osaliselt ka voorivarustus saadi Tartust. Nende äratoomiseks anti rügemendi käsutusse sõjaväe kui ka tsivilistide veoautod. Mainitud varustuse väljaandmisel mingisugust formaalsust ei olnud. Selle tagajärjel oli peaaegu iga sõdalane püstoliga varustatud.
Rindel olles formeeriti veel juurde üks tankitõrjekompanii.
Kuna relvad olid tundmatud, siis pidi iga kompanii- ja rühmaülem omal initsiatiivil välja uurima nende materjalosad (kuni peensusteni), nende käsitsemise ja ka kaitsevõtted, et neid teadmisi sõdalastele hiljem edasi õpetada.
Rügemendi formeerimistöödele aitas tõhusalt kaasa kohalik omakaitse. See ilmnes eriti nii sõdalaste majutamisel kui ka pisiasjadega varustamisel.
Kohalik elanikkond suhtus igal pool rügemendi kujundamisse heatahtlikult ja abivalmilt.
Pärast rügemendi moodustamist pidi järgnema kolmeneljanädalane väljaõppeaeg, mis aga ei saanud teoks. Väljaõppeks oli kolonelleitnant Kaermaa isiklikult koostanud isegi kavad, mis jäid aga kasutamata rügemendi mineku tõttu Peipsi järve äärde.
22. veebruari hilisõhtul sai rügemendiülem käsu, et temale allutatud üksus alustaks otsekohe pakkimist.
Samas saadi ka teada, et Kolmas Piirikaitse Rügement on allutatud 207. Julgestusdiviisi ülemale kindralmajor Hoffmann´ile. Viimase peakorter asus Tartus. Diviisi staabi ettenihutatud komandopunkt asus Tartumaal Kavastu mõisas.
Rügemendiülem kolonelleitnant Kaermaa saab veel samal päeval käsu Kavastusse sõiduks.
23. veebruaril jõuab ta sinna ühes oma adjutandiga ülemleitnant Paaliga. Diviisiülem seletab üldist olukorda ja teatab lõpuks, et Kolmandal Piirikaitse Rügemendil tuleb asuda Pala ruumi. Lahingujõu kohaletoomine peab toimuma pataljonide viisi. Diviisiülema jutust selgub veel, et rügemendi täpne asukoht ja ülesanne antakse hiljem teada, kui kõik lahingujõud on Palale jõudnud.
Kolmanda Piirikaitse Rügemendi transportimine toimus raudtee kaudu kuni Jõgevani. Sealt edasi Pala ruumi toimus edasiliikumine jalamarsi korras.
Ühe pataljoni mahalaadimisel ründasid venelaste lennukid Jõgevat, mille tagajärjel said ka mõned mehed kergesti haavata.
Kuna sõdalaste jalatsid olid väljaantud varustuse raames väikesed ning pigistasid meeste jalgu, toimus edasiliikumine vaevaliselt. Viimast põhjustas üldiselt ka sõdalaste harjumata olek marssimisel, mis viis neid hulgaliselt rivist välja.
Pala ruumis hakati meeskonnale tegema ka väljaõpet. Rügement sai varustust veel täiendavalt juurde Tartust. Sakslaste poolt oli Tartusse asutatud kõikide Piirikaitse Rügementide varustamise keskus, mida kutsuti formeerimisstaabiks “Rieberg”.
Et ei tekiks eksiarvamist, tuleb kohe mainida, et kindralmajor Rieberg oli sakslane ja tal ei olnud midagi ühist Eesti Vabariigi ajastul eksisteerinud pioneerüksuste inspektor kindral Riebergiga.
Sakslastega suhtlemisel oli rügemendi juhtkonnal algul väga palju takistusi konarliku saksa keele tõttu. Diviiside kui ka korpuste ülemad suhtusid eesti rügemendi juhtkonnasse siiski sõbralikult nende puudulikust saksa keele oskusest hoolimata.
Kui kord rügemendiülem kolonelleitnant Kaermaa ja tema adjutant ülemleitnant Paal vestlesid diviisiülema kindralmajor Hoffmann´iga Eesti iseseisvuse küsimuse üle, tähendas viimane: “See on ju väga kena, kui üks rahvas taotleb iseseisvust. Aga sel juhtumil, kui meie selle teile anname, hakkavad seda kohe taotlema ka Läti ja Leedu. Milleks siis sakslased on üldse võidelnud? Aga selle andmine ju lõppeks ei olene minust…”
Veebruari lõpul paigutati 207. Julgestusdiviisi ülema poolt Kolmas Piirikaitse Rügement Peipsi järve läänekaldale Sääritsa-Kodavere-Kallaste ruumi rannavalvesse.
Rügemendiülema komandopunkt jäi aga Pala asundusse.

Häid raamatuid meie veebipoest https://vanajahea.ee