Ajalugu

Matthias Johann Eisen – “Eesti prohwet Järwe-Jaan”

Tartu, 1918
Eesti Kirjastuse-Ühisuse “Postimehe” trükk

Kodumaa prohvetid

Ajalugu tunneb mitu meie kodumaal üles astunud prohvetit. Otse pikaldase Vene sõja eel 1557 ilmub üks imelik mees Jürgen Liivimaale. Paljajalu käib ta kõik Liivimaa linnad ja maajaod läbi, kannab kotiriiet seljas; pikad juuksed ripuvad õladeni. Jalad siiski palavad ja soojad. Kingitusi ja sööki ei võta ta vasta, olgu siis et ta tööga seda teeninud. Sulase tööd teeb ta ühel päeval nii palju kui päris sulane mitmel päeval. Töö vahel langeb ta iga tund põlvili ja palub. Igal pool manitseb ta inimesi nende pattude pärast ja ütleb, et Jumal teda saatnud Liivimaa meeletust, kõrkust ja hooletust nuhtlema.
See nimetatud prohvet Jürgen langeb sakslaste kilda. P. Russovi ajaraamat tunneb veel teise selle-aegse prohveti. 1564 astub Harjumaal Kuusalus üks eestlane üles, ennast Jumalast läkitatud prohvetiks nimetades. Kahjuks ei nimeta Russov selle Eesti prohveti nime. Ülepea läheb ajalooraamatu kirjutaja sellest prohvetist liig ruttu mööda. Me kuuleme ainult nii palju, et Kuusalu prohvet usupuhastajana tahab esineda, õigem paganuseajal pühitsetud neljapäeva ristiusu pühapäeva asemele uueks üleüldseks pühapäevaks seadida. Valjult kuulutab ta uut õpetust oma ümbruses ja leiab palju poolehoidjaid. Rahvaski nähakse seda prohvetit uskunud olevat. Vististi pani ametlik kirik prohveti tegevusele pea piiri; me ei kuule, et sel püsivamat tagajärge oleks olnud.
Rakveres esines keskajal keegi treial Niils prohvetina tulevikku ette kuulutades. Vanade teadete järele läinud mõndagi ta ettekuulutusest täide. Rakvere prohvet langes küll muulaste kilda.
Uuemal ajal on Maltsvet enesele prohveti kuulsuse omanud. See kuulsus kestis ometi ainult nii kaua, kui Maltsvet oma õpetuse kasuks propagandat tegi. Ju Maltsveti elu lõpupoolel hakkas see kuulsus kahanema ja kahanes meie päivini veel enam, kuni E. Vilde kümmekonna aasta eest uuesti prohvetile krooni pähä pani.
Enam kui 100 aasta eest elab meie kodumaal teine prohvet, väiksemas ringkonnas kuulsuses, suuremas ringkonnas koguni tundmata.
Väiksema ringkonnaga tähendan seda ala, kuhu ta tundmine ulatab. Nimetatud prohveti kuulsus ulatab ta tegevuse kohtadele Pärnu -ja Läänemaale ja vaevalt kaugemale. Võimalik, et prohveti kuulsus Virtsoost ometi Muhu ja Saaremaale tunginud. Kirjandus on sest prohvetist peaaegu täiesti osa võtmata mööda läinud. Nii palju kui mulle silma puutunud, kõneleb ainult raamatuke “Vaimutöö” kolmel leheküljel sest prohvetist. Mööda läinud ajapikkuse ja kirjandusest tähele panemata jätmise peale vaatamata kasvab ennem selle prohveti kuulsus kui kahaneb.
See prohvet on Järve Jaan. Eelpool katsun üksikuid jooni ta elust esitada, nii palju kui rahvasuust saadud kasinate ainete nõjal võimalik. Ainete katte muretsejatest pean iseäranis tänuga nimetama Mihkli õpetajat N. Aunverdti, kelle üleskirjutused väga väärtusega; peale selle K. Jüngermanni ja A. Reimanni Virtsoost, kellest viimane ju enam 20 aasta eest mu tähelepanemist Järve Jaani peale juhtinud. Enam, vähem aineid saatsid mulle veel M. Liedenberg Veliselt, I. Laasi ja M. Rumma Vigalast, I. Reitvelt Veelt, A. Põntson Pärnust, L. Heinrichson Suigust, J. Sternfelt Jäärjast, K. Karotom Mõtsust, A. Leppik Viljandist, J. Nenn Saaremaalt.


Prohvet Järve Jaan.


Järve Jaani eluajal ei peetud Jaanist kusagil lugu, kõige vähem ta kodukohas Järvekülas Mihkli kihelkonnas Pärnumaal. Koduküla rahvas, niisama Koonga kogu valla rahvas pidas Jaani „puudulikuks”, „otskohtlaseks”, „totraks“, “tohmiks“, „lolliks“ ja mis kõik niisuguse vaimu omadusega isiku nimed olgu. Palju parem ei olnud lugu kaugemalgi, nimelt Hanilas, Karusel, Lihulas, Kirblas, kuhu Järve Jaan sagedasti puutus. Kuuljad naersid ta juttude üle ega pannud neid tähele, arvates, et „poole aruga” inimese loba ei maksa kuulata. Nähes aga, et Jaani ettekuulutustest mõnigi täide läks, hakkas lugupidamine Jaani vasta tõusma, mida kaugemal Koongast, seda enam. Siingi ilmub jälle vana tõde, et ükski prohvet ei ole nii auta kusagil kui oma pärismaal. Järweküla rahvast ei pruugi me seda lugupidamise puudust imestledagi. Jaani külamehed nägid ju iga päev „poole aruga” mehe tegusid, kuulsid ta mõistmata, lolle jutte; kust pidi neil siis austus Jaani kohta tõusma ? Parem lugu oli muidugi kaugemal, kus Jaani harva nähti ja vähe tunti: seal kuuldi ehk ainult mõnda ta juttu ehk ettekulutust, ilma et ligemat ta vaimuhaiguse kohta teati. Avaldab ju mõni vaimuhaige ajuti terve mõistusega inimese märka, ehk õigem, mõnest vaimuhaigest nähakse haigus ajuti lahkunud olevat. Nii võisid Jaanilegi mõne korra mitte ainult “selged silmapilgud”, vaid ka “selged päevad” tulla. Ma ei tohi ega tea ütelda, kas Jaan ka niisugustel “selgetel päevadel” prohvetina esines, igapidi pidid need, kes normalse mõistuse tagasituleku puhul Jaaniga kokku puutusid, temast muud kui halba muljet saama. Lühidalt, ettekuulutuste täideminemisega kasvis Jaani kuulsus kaugemal.
Võõras paigas kardetud teda arvates, et „ rumal” võib mõnesugust kurja ja kahju teha. Nähes aga, et Jaan vaikse loomuga, harjutud temaga aega mööda ära ja lastud teda lobiseda. Ometi teavad mõned, et vahel Jaanile „hullutujud“ pääle tulnud. (A. Leppik Viljandist). Kas Jaan Koongas oma eluajal iganes lugupidamist leidis, ei julge ma tõendada, küll aga leidis ta seda pärast surma. Jaani totrused, lollused, lapsikused astusid ikka enam vaatepiiri taha; oma arvamise järele Jaani ettekuulutusi seletades hakkas koduvaldki aega mööda neis midagi prohvetlikku aimama. Kahtlaseks jääb, kas iga ettekuulutus Jaani suust niisugusena ilmunud, nagu ta nüüd rahvasuus liigub. Usun, et aeg oma külluse sarvest ettekuulutustele ohtrasti ehteid juurde lisanud; neid ilustanud, neid enam prätsiseerinud. Vaevalt võis Jaani iga ettekuulutus nii selge olla, kui rahvasuu seda nüüd tunneb. Liig selgeid ettekuulutusi eest leides, kahtlevad vanade prohvetite arvustajad mõne korra, kas need ettekuulutused tõesti prohveti elupäivilt pärit. Palju, enam oletatakse ühe ehk teise ettekuulutuse kohta, et selle alles hilisem aeg prohvetile suhu pannud. Nii peame ka oletama, et mõni liig selge ettekuulutus alles pärast Jaani surma Jaanile suhu pandud, mõnda täiesti uue aja leiduseks tuleb arvata. Viimane väide nõuab seda rohkem paika, et mitmest Jaani ettekuulutusest mõnda teisindit leidub. Rahvas on kas Jaani õige ettekuulutuse unustanud, seda oma moodi moodustades ehk omalt poolt ise ettekuulutuse välja mõtelnud, seda Jaani omaks nimetades.
Viimane aeg on Järve Jaani äkisti unulast näitelavale toonud. Sõja sündmused tuletasid rahvale jälle elavalt Järve Jaani meelde. Jaani ettekuulutusi silma ette kujutades ja neid Europa sõjaga võrreldes, jõudis Lääne- ja Pärnumaa rahvas varsti otsusele, et Jaan Europa sõdagi ette kuulutanud. Kui Jaan muid sõdasid ette kuulutas, miks siis mitte ka suurt Europa sõda — arvavad Jaani kolklased. Jaani Europa sõja ettekuulutajaks pidades kisuti Jaan kõige oma eluga ja muude ettekuulutustega mälestuse kambrist välja ja muretseti uusi ehitusekiva Jaani prohveti kuulsusele. Prohvet Järve Jaan on viimsel ajal Lääne- ja Pärnumaal uuesti elavalt rahvasuus liikunud, just kui oleks ta alles oleviku ehk kõige vähemalt kõige värskema mineviku tegelane olnud. Järve Jaani vaimuhaigus on rahvamälestuse raja taha nihkunud, üles kerkinud aga ikka heledamalt paistev prohveti kuju. Ainult harukorral kuuldakse Järve Jaani elukohtadel ta ebanormalset olekut meele tuletavaid ütlusi, näituseks, kui lapsed vahel tühje tempa teevad või ebaloomuliselt asju ajavad, kuuldakse rahvasuust veel ütlusi «teeb üsna Järve Jaani tempa” ehk «need on Järve Jaani vigurid” ehk „on just nagu va järve Jaan.” Mujal selle vasta esineb Järve laan ikka prohvetina: “Järve Jaan on seda kuulutanud, eks see nii ikka ole“ ehk „nii peab tulema, Järve Jaan teadis ju ette.“ Kus ka mõni ettekuulutus täide minemata, trööstib ennast rahvas ometi: “Pole viga, ootame, ootame, küll ükskord kõik läheb täide. Ega Järve Jaan ju tühja pole rääkinud“ Lühidalt: Lääne-ja Pärnumaa rahva seas seisab Järve Jaan prohveti aus nagu torn kindlal kaljul, kust rahvas teda kedagi ei lase alla tõugata.
Rahvas peab Järve Jaani küll prohvetiks, kui ta teda ka alati selle nimega ei nimeta. Arvustuse ees ei kanna ta seda toredat nime õieti ometi välja. Prohvetlik esinemine sõna tõsises mõttes puudub tavalisesti. Jaan ei pea meeleparandamise ega patukahetsuse jutlusi, ei püüa hulka Jumala juurde juhatada, ei kuuluta süüdlastele karistust süüde pärast, ei sattu ise ekstasesse ega jaksa kuuljaid vaimustada. Vähemalt ei tea rahvasuu sarnastest juhtumistest nii hästi kui midagi jutustada; me kuuleme Jaanist ainult nii palju, et ta jumalakartlik mees olnud, hoolsalt kirikus käinud ja kiriku ees ikka laulu laulnud „Küll vagade elu siin seestpidi hiilgab “ ehk „Mind, Jeesus, valgusta!” Kirikuraamat teab, et Jaan korralikult kirikus käinud. Kõneand prohvetlikuks esinemiseks nähakse tal ülepea puuduvat, palju enam litsub wäherääkimine pitsari ta isiku peale. Jaani usuline elu kaldub enam seestpoole kui väljaspoole. Kusagile majasse sisse astudes küsib ta ikka: ,, Andke mulle vana härja liha!“ Sellega tahab ta ütelda: Tooge mulle piibel lugeda! Piiblit saades loeb ta vaikselt enese ette, ilma et pärast piiblit püüaks kuuljatele ära seletada ehk ülepea piibli alusel kuidagi neisse mõjuda. Ta kinnitab oma seestpidist inimest, Jumala sõna ja manitsust muile pakkumata.
Raamat „ Vaimutöö“ tähendab Jaani kohta : „lssand oli teda Püha Vaimu väega ja tarkusega täitnud; ta kuulutab rahvale meeleparandamist ja pattude andeksandmist. Ta näitab kirja seest igavest tõtt” (Ihk. 66). Need teated ei seisa milgi kombel kokkukõlas minu saadud teadetega. Ma ei tea, kust allikast ,,Vaimutöö” ammutanud, aga vaevalt võime oletada, et vaimuhaige tõesti nii suurt mõju ümbruse kohta avaldanud. Niisama küsitavaks jääb ,,Vaimutöö” väide : „Kõik ärganud hinged armastasid Jaani, et ta neile sõnas teed näitas ja elus eesmärgiks oli kõiges pühitsuses.” „Vaimutöö“ järele esineb Jaan siis tõsisena Kristuse jüngrina. Paraku ei ole ma rahvasuust sellegi väite kohta tuge leidnud. Ärganud hinged võisid Jaani küll armastada — selle vastu ei saa vaielda, aga kudas Jaan oma eluga eesmärgiks oli kõiges pühitsuses, selle mõistatuse seletus valmistab oma jagu peamurdmist. Jaan jääb igapidi problematiliseks iseloomuks.
Kuna prohvetitel tihti kokkupõrkamisi ülematega tuleb, viimastele tõtt kuulutades ehk neid ülekohtu pärast noomides, kuuleme Jaanist vähe sellesarnast. Ainult oma koguduse õpetajaga Glanströmiga satub ta vastamisi, räägib isegi kirikus sellele wasta. Mõisnikka selle vasta jätab ta tavalisesti rahule, valitsusesse ei puutu ta sugugi. Ainult üks teisend teab, Jaan noominud mõisnikka nende kõlvatuma elu pärast. Tavalisesti ei tee Jaan ümbruse pattude noomimisega tegemist. Mõne korra saab Jaan ülemuselt küll peksta, aga vist alati sõnakuulmatuse ja vastahakkamise pärast, mitte ometi pattude noomimise pärast. Ühe teate järele ei tunnudki ta peksu; arvatakse, et ta pikad, mustad juuksed talle jõudu annud nagu Simsonile ja teda kõigi hoopide eest varjanud. Teise teate järele olnud ta haruldase suure jõuga ja kannud ühte lugu enesega väikse kirve kaasas (A. Leppik Viljandist). Õpetaja N. Aunverdti kuulmise järele olnud ta paraja kasvuga mees, K. Jungermanni Virtsoost saadud teadete järele kõrge kasvuga, käinud alati vanas, pikas, mustas kuues. Ülepea kõnelenud Jaan koguni vähe, armastanud enam üksidust (j. Laasi Vigalast;. Tõsise nõuga küsijatele seletanud ta nende küsimusi; pilkajate, narrijate küsimuste peale vaikinud ta. Tihti kannatanud ta nälga, harva käinud häilt inimestelt toitu palumas. Nälga tundes ütelnud tavalisesti iseenesele: „Mis on kõige parem leiva kõrvane?“ ise vastanud küsimuse peale: „Sool, leib!“ (A. Reiman Virtsoost).
Prohveti vaimulaadi ei jaksa me Jaanist palju leida. Pean ometi mööndama, et mõni harv, üksik joon ta elust midagi prohvetlikku meelde tuletab, ka mõni üksik lause, kuid kõik kokku arvatud, kahaneb nende hulk väikseks. Näib, nagu oleks ta mõne lause kas prohvetitest koperinud ehk püüaks ta mõne lausega neid jäljendada. Sisaldab ju mõni Jaani ütlus tõesti midagi vanade prohvetite kuulutuste taolist, ka mõni harv tegu.
Rahvas nimetab vahel Jaani „suureks” prohvetiks. Jaani võidakse prohvetiks enam selles mõttes nimetada, et ta tulevikku ette kuulutas. Kui hästi ta tõe poolest oskas seda ette kuulutada, selle küsimuse pean lahtiseks jätma, rahvas igapidi usub, et Jaan tulevikku õieti ette kuulutanud, sest Jaani ettekuulutused olla täide läinud ehk minna edaspidi tingimata täide.
Ülepea võib ütelda, et rahva seas Järve Jaan suurema au sees seisab kui ükski Vana Seaduse prohvet. Jesaia, Jeremia, Esekeli, Danieli jne. ettekuulutustest peetakse palju vähem lugu, neid ustakse palju vähem kui Jaani ettekuulutusi. Mida Jaan öelnud, on rahva seas niisama lugupidamises nagu oleks seda Õnnistegija ise ütelnud. Kõik ta sõnad lähevad täide, kui nad veel ei ole läinud; ainus viga, et neid alati täielikult ja hästi ei mõisteta ära seletada.
Iseennast ei nimetanud Jaan ettekuulutajaks ega prohvetiks mõne muu prohveti viisi. Jaan ei pannud ülepea oma isiku peale mingisugust rõhku. Ta esineb vastandina paljudele vaimuhaigetele, kes tihti suuruse-hullust põdedes endid tähtsateks isikuteks peavad. Maamõõtja ametit, sihiajaja, kohamääraja tegevust armastas Jaan iseäranis, ilma et ennast ometi niisuguseks ametmeheks oleks pidanud. Tihti hulkus ta päevad otsa metsades ja arudel, ajas sihti, lõi suvel tikka ja vaiu maha, talvel tegi lumepalle, väänis latvu kokku, lühidalt püüdis sagedasti maamõõtja osa esitada. Kuid see maamõõtja hakkas vahel haokubusidki siduma; talumats võitis maamõõtja.
Jaani määratud teedest, sildadest jne. teab rahvas rohkesti rääkida, uskudes, et määratud sihtidele peaaegu ju igale poole teed tekkinud, sillad ehk majad ehitatud, ehk tulevikus tingimata tekivad ja et Jaani sihtide järele uuema aja maa-mõõtjad oma sihta ajanud, valdade ja talude rajasid ära määrates. Õnnis, kes jaksab uskuda! Usk ometi seda kergem, et Jaan ise oma sihtidest kirjalikku mälestust järele ei jätnud ega keegi muu Jaani aetud sihta sel ajal paberile üles märkinud. Mälestuses on liig hõlpus sihta ja rajasid verstade kaupa edasi ehk tagasi lükata, et aga ettekuulutus täide läheks.


Mil elas Järve Jaan?


Järve Jaani kodu kohta lähevad rahva arvamised koguni lahku. Hanilast saadud (K. Jungermanni) teadete järele olnud Jaani kodukoht Järve pere Mustu kõrtsi taga. Suurem jagu teateid teevad ometi ta kodukohaks Mihkli kihelkonna Koonga valla Järveküla. L. Hcinrichsoni teate järele Suigust sündinud Jaan Järvekülas Mihkli talus, A. Leppiku teate järele Viljandist sessamas külas Jaagurdi talus, õpetaja N. Aunverdti teate järele sessamas külas Annuse talus. Jaan nähaks seega nagu Greeka muistse lauliku jälgedesse astuvat, kelle sündimise koha pärast seitse linna vaidlesid, igaüks neist kuulust meest oma võsuks tunnistada püüdes. Kes teab, ehk tunneb rahvasuu mujal veel Jaanil mõne muu sündimise koha. Missugune on nüüd Jaani õige sündimisekoht ? Kõige tõenäolikuma sündimise koha jäljile peaks küll Mihkli õpetaja N. Aunverdt pääsnud olema. Enam kui teised teatajad on ta Jaani elulugu kohal uurinud; tema uurimiste järel käin eelpool Jaani sündimise koha harutamisel; oma teated sai ta Jaani sugulaste käest. Järvekülas Soevainu — nüüdses Soeni — talus asus mineval aastasajal Soevainu Rein, sündinud 10 novembril 1797, surnud 12 veebruaril 1892. Viimsed eluaastad saatis ta praeguse Soeni peremehe, oma tütrepoja Mihkel Karu juures mööda. Rein oli kõrges vanaduseski värske vaimuga ja mäletas oma elust paljugi. M. Karu teated põhjenevad Soevainu Reinu teadete alusel.
Kui Soevainu Rein 9 aastane olnud — jutustab M. Karu — tulnud Järveküla Annuse Jaan, keda hiljem Järve Jaaniks hüütud, korra nende talusse ja Reinu vanemad, Rein (sündinud 1761) ja Mai annud Jaanile süüa. Pärast söömist võtnud keskealine mees Jaan vaia, läinud majast ligi 50 sammu eemale, löönud vaia maa sisse ja ütelnud: „Siia tehakse sepapada!“ Hiljem ehitatudki sinna sepapada. Jaani tegu jäänud Reinule elavalt meelde, kui ka Rein Jaani pärast seda ei näinud, vaid ta kohta ainult teiste suust üht ja teist kuulnud.
Et Rein 1797 sündinud, pidi ta 1806 üheksa aastane olema. Kes elas sel ajal Annusel ? Mihkli koguduse nimekirja järele 1792 aastast elas Jär-weküla Annusel järgmine sugukond :
Annuse Jüri, sündinud — aprill 1743.
naine Liisu n ?
lapsed: jaan 16 okt. 1768.
Aadu 11 aug. 1773.
Kai 18 apr. 1776.
Liisu 22 sep. 1778.
Jüri 4 okt. 1781.
Mihkel 31 jaan. 1784.
Annus 24 okt. 1786.
Hans 2 märts. 1789.
Õemees Aadu 6 okt. 1762.


Vanem poeg on Annuse talus ainus Jaani nimeline isik, kellega meil võiks tegemist olla. Ta sündis 1768. Üheksa aastase Reinu ajal 1806. a. oli see Jaan umbes 38 aastane, mis Reinu teatega “keskealisest mehest” ühte sünnib. Lauarahva kirjade järele pidas Annuse Jüri kuni 1801. aastani kohta oma käes. 1802. andis ta koha käest ära. Koht ei saanud ometi vanemale pojale Jaanile, vaid õemehele Aadule. Arusaadav, et vanem poeg Jaan peremeheks ei võinud hakata, sest et ta sel ajal vist juba vaimuhaiguse märka avaldas. Vaimuhaigele isa ju kohta ei usaldanud pärida jätta. Mõne teate järele olnud Järve Jaan „prohvetiks saamise ajal” ometi juba peremees. Ehk võib seda väidet seda viisi tõega kokkukõlasse viia: Annuse Jüri andis esiti kohapidamise poja Jaani kätte, jäi aga mõisa- ja kirikukirjas ometi ise edasi peremeheks. Jaani waimuhaiguse märka nähes määras Jüri Annuse koha Aadule. Ehk jälle tähendab rahvasuu „peremees” peremehe kandidati.
Aadu ei pidanud kaua kohta. Juba 1813. mimetatakse Annuse koha peremeheks keegi Jürna Jaan. Jüri poeg Jaan esineb kõige selle aja ka Annusel, aastal 1811. sulasena. 1799 a. saadik on Jaanil naine Krõõt, kes vist 1815 suri.
Uus peremees Jürna Jaan sai priinimede andmisel enesele liignime Jürgenson. Selle nimelised elavad praegu alles Annusel.
Jürna- Jaan on sündinud 20 juunil 1763.
naine Mari 1786.
poeg Karl 28 märtsil 1811.
pojapoeg Jüri 16aprillil 1846, alles elus.
Jürna Jaani ei või me igatahes prohvetiks Järve Jaaniks pidada. Seda eitab praegune Annuse pererahvas ja ümberkaudsed elanikud kindlasti. Päälegi ilmub ta alles 1813. Annusele.
Ainsaks ja kõige paremaks võimaluseks jääb Annuse Jüri poeg Jaan. Mihkli kirikuraamatud ja kroonika ei sisalda kuulsa prohveti kohta vähematki teadet ega märkust. Ei imegi, sest Jaani peeti omal ajal ju vaimuhaigeks, vähemalt kodukohas. Kaugemal ja hiljemini alles omandas Järve-Jaan enesele .prohveti“ nime.
Õp. N. Aunverdti uurimiste järel on kindel, et Jaan Annuse perest pärit, seal isegi sündinud. Ses tükis ühinevad Koongas, nimelt Järvekülas kõik teadete andjad. Rahva teadmise järele on Jaan ju enne sündimist „prohvetiks“ määratud. Hall mees tulnud Jaani ema juurde ja ütelnud, kui Jaan Koonga Palatu karjamõisa heinamaal sündinud: „See poiss peab imet tegema ja imet nägema“ Nagu eelpool kirikuraamatu teadetest näeme, on rahvaluule Jaani sündimistki luulelisemaks tehes selle suvise aja poole lükanud; 16. oktobril ei võinud ema enam heinamaal viibida, olgu siis, et ta juhtumisi heinamaale sattus. On ju romantika ülepea rahvaluule pailaps; alati püüab viimne enesele esimest saatjaks eluteel. Et jaan Järvekülast pärit, on õigem teda Järve Jaaniks nimetada, ehk küll rahvasuu teda Järve Jaani kõrval ka Järva Jaaniks hüüab.
Annuse lauda küljes näidatakse veel täna päevani kirvega raiutud aset, mida Jaani käsi valmistanud. Praegune Annuse peremees jutustas õpetaja N. Aunverdtile, et Järve Jaan korra, ju vaimuhaige olles, oma pojukese Aadu kelgule pannud ja ütelnud: „See on minu muna!“ Jürna Jaan olla lärve Jaani ütlust poja kohta oma kõrvaga pealt kuulnud; ta käinud sel ajal leeris. Õpetaja N. Aunverdt tähendab õieti, et Jürna Jaan oma mälestuses eksib. Jürna Jaan käis umbes 1781—1783 leeris; sel ajal ei võinud Järve Jaan veel poega sõidutada. Ennem tohiks juhtumine sündinud olla Jürna Jaani loetusel käimise ajal. Jürna Jaani naisevõtmine pidi umbes 1809. olema. See aeg läheks ennem Reinu mälestustega kokku.
Rahva teadmise järele kestnud Järve Jaani ettekuulutamine umbes 3 aastat. Soevainul käinud Jaan vaimuhaiguse algusel. Kelgusõit vist hiljem. Õpetaja N. Aunverdt oletab, et Järve Jaani prohvetline tegevus umbes 1807—1809 ulatab. Selle väite toetuseks tähendab ,ta veel Järgmist juhtumist. Korra sidunud Jaan metsas noori puid kokku ja ütelnud: „Nõnda saab kord mehi korjatud!” Rahvas seletab, Jaan kuulutanud selle ütlusega neekrutite võtmist ette. Neekrutite võtmine algas 100 aastat pärast suurt põhjasõda, aastal 1810. Jaan pidi seega nekrutite võtmist juba enne tähendatud aastat ette kuulutama, seega siis jällegi 1806—1809 a. jooksul.
Omast kohast toetab õp. N. Aunverdti oletamist L. Heinrichsonilt Suigust saadud teade. Selle teate järele alanud Järve Jaani tegevus Jaani 42 eluaastal. 1768. sündinud Järve Jaan pidi seega umbes 1809—1810 nõrgameelseks jääma, kui seda nähtust psühologiliselt tõesti nii võib nimetada. Viimne aasta arv langeb õp. N. Aunverdti poolt välja rehkendatud Jaani prohvetlise tegevuse aja lõpuga peaaegu ühte.
Mõne teate järele kestnud Jaani prohvetline tegevus ometi kauemini kui 3 aastat. Õpetaja Glanströmile (1768—1819) kuulutanud Jaan ette: “Sina pead kaduma kui tina tuhka!“ Õpetaja Glanström suri 1819, seega pidi Jaan ta surma ‘varem ette kuulutama. Rahva arvamise järele on Jaan seski tükis õieti kuulutanud. Glanströmi hauda ei tunta enam. Näidatakse küll kiriku taga kaht küngast, mida ta hauaks arvatakse, aga õiget hauda ei tea keegi. 1890. a. olla koguni haua pärast liisku heidetud.
Suurem hulk teatajaid räägib ometi ikka kolmest Jaani “tööaastast”. Kolme aasta pärast lahkunud prohveti vaim Jaanist ja Jaan elanud nagu iga muu inimene. Teiselt poolt saadud teadete järele ei saanud Jaan elulõpuni täit mõistust kätte; ta hulkunud Hanila ja Karuse pool viimasel ajal ühest kohast teise; tööl ei püsinud ta enam kusagil. Vist ei tahtnud keegi teda hea meelega enesele päristeenijaks võtta. Ajuti ta võis ehk vahel üht ja teist aidata. Tihti asunud ta niisama teomeeste juures.
Omast kohast toetab Jaani totruse edasi-kestmist ta surmagi teade. Hanila Vana Virtsoos läinud Jaan korra Leedimäe või Mäehänna veskele. Seal hakanud ta jälle oma imelikka jutte rääkima. Keegi pahandunud või teinud nalja, selgesti ei tea, aga ta tõuganud Jaani ta imelikkude juttude pärast; Jaan kukunud tuuleveskest alla ja saanud kohe surma. Ta maetud Puhtalaidu maha. Paraku ei ole mul korda läinud Jaani surmaaastat kindlaks määrata. Hanilas ettevõetud sellekohased järele pärimised jäid tagajärjeta; vanad kirikuraamatud on arhivi ära viidud. Jaani haudagi ei tunne meie päivil keegi. Et sel ajal priinimed veel puudusid, ei tea me talle pääle Järve Jaani muud nime anda.
Enne nimetasin rahvasuu järele Järve Jaani poega Aadut. Kirikuraamat ei tunne mingisugust Jaani poega. Ülepea puuduvad kirikuraamatus Jaanil lapsed. Rahvasuu hüüab poega Rootsi Aaduks, vahel lihtsalt Rootsiks. Ühe teate järele elanud Aadu pärast isa äraminekut veel mõni aeg Koongas, kuni mõisavalitsus talle luba annud Pärnu asuda, kust ta pärast poole Sindi vabrikusse läinud elama. Teise teate järele asunud Rootsi Aadu kuni surmani Järvekülas Tamme saunas. Surnukeha leitud mõni päev pärast hingeheitmist tuast; rotid olla nina ja pale ära närinud. Kirikuraamat tunneb küll Rootsi Tamme Aadut, kuid see Aadu on naisemees, hulga laste isa, pealegi juba 1762., siis enne Järve Jaani sündimist sündinud. Jaani poeg jääb kadunuks.. Võimalik, et Järve Jaanil poega ei olnudki. Ülepea pakub rahvasuu vähe usaldavaid aineid. Rahvamälestus, potisepa savi sarnane, laseb tuult ja tormi, pakast ja põuda ennast liig palju muuta, nii et aja jooksul algupäraline ajalooline kuju tundmataks kipub jääma.


Prohvetiks saamine.


Jaani „prohvetiks“ saamise kohta leidub kaks-kolm teisendit. Mihkli kihelkonnas kõneleb rahvas, Jaan olnud korra heinamaal niitmas. Korraga ilmunud ta juure inimene valgis riidis, ütelnud : „Viska vikat maha, tule mu järele!” Jaan visanud vikati maha, sammunud valgis riidis inimese järele. Rahvasuu ei mäleta enam, kuhu see salapäraline valgis riidis inimene Jaani viinud. Igapidi nähakse Jaan selle viirastuse nägemise normaalse mõistuse kaotanud olevat. Selle viirastuse järele ilmsi tulnud vaimuhaiguse märgid saadavad korda, et töötegemine ja majapidamine Jaani käes hakkab lonkama ja Jaanil püsi puudub kodu talitada. Ta hakkab hulkuma ja tulevaid asju ette kuulutama. Mõne korra nähkase ta mõistus normaalsem olevat; ta katsub enesele ülespidamist tööga teenida. Nii teeninud ta Mihkli praost Glanströmi kaks aastat karjasena. Pärast ütelnud ta ise selle aja kohta: “Praosti juures karjaseks olles ma magasin!” Vist tahtis ta sellega ütelda, tal sel ajal vaimu ilmutused puudusid.
Hoopis teist sugu põhjuse tunneb Hanila kihelkonna rahvas. Seal pool valitseva arvamise järele mõjunud hirm seda võrd Jaani, et Jaan olemise poolest ebanormaalseks saanud. Korra sõitnud enne teisi edasi. Ükski sõites jõudnud ta Mustu nõmme. Korraga kuulnud ta teed mööda ahela kõlinat lähenevat. Sel ajal hulkunud karutantsitajad oma loomadega mööda maad. Jaan kartma, et karu tantsijate käest ära põgenenud ja talle kallale tuleb. Hirmul saatnud Jaan hobuse oma pead edasi, roninud ise tee ääred suure tamme otsa. Ahela kõlin tulnud üsna Jaani lähedale, aga siis kadunud korraga ära. Jaan ei näinud midagi. Oodanud kaua aega tamme otsas, aga külamehi ei tulnud ikka veel järele. Viimaks väsinud Jaan tamme otsas ootamast, tulnud alla, lõiganud enesele tubli malaka ja läinud jala Virtsoo Türni randa, kus ta ise seda lugu jutustanud.
Teisendi järele olnud Jaani elu muutmisel järgmine põhjus. Korra niitnud Jaan naisega seltsis Veltsa vallas nüüdse Hansu heinamaal suure kivi ligidal; kivi seisab praegu alles seal. Korraga jätnud Jaan töö seisma, ütelnud naisele: “Pean koju minema, oina tapma, pea ära sööma. Siis öeldakse mulle, mida edasi teha! Nii kästi mind unes!” Naine hoidnud Jaani küll tagasi, aga ei Jaan hoolinud. Läinud koju, tapnud oina, söönud pea. Sest ajast saadik tulnud nagu teine vaim Jaani peale. Jaan hakanud ühest kohast teisi hulkuma, teesid välja mõõtma, sihta ajama, tulevikku ette kuulutama.
Teisendi järele kuulnud Jaan Mustu nõmmes iseäralikku mürinat enesele järele tulevat ja põgenenud hirmu pärast puu otsa, alles hiljem jõudnud ta Türni randa. Igapidi on ta Mustu nõmmes mingisugust hirmu tunda saanud ja see hirm ta vaimu omaduste kohta mõju avaldanud. Mustu nõmme juhtumisest peale nähtud muutust Jaani olekus; ta hakanud sest saadik prohveti viisi rääkima. Vististi hakkas Jaan sest ajast peale mingisuguse närvikava vapustuse tagajärjel vaimuhaiguse märkisid avaldama. Need märgid ilmusid iseäralikkudes tegudes ja ettekuulutustes. Naissoo külas Teiseperes palunud ta korra: “Tooge mulle mune süüa!” Toodud. Jaan vastas: “Ei tooge mulle neid hobuse mune!” Toodud laudast hobuse mune. Jaan võtnud, kastnud soolveesse, söönud, ütelnud: “Läheb ja ei lähe! Viimsel ajal muutub püha kiri inimeste meelest nii halvaks kui hobuse muna!” Rahvas ei taha “hobuse munade” söömises ometi mingisugust vaimuhaige lollust näha, vaid ainult prohvetlikku ettetähendust ja ettekuulutust.


Sõda.


Rahva teadmise järele teeb Järve Jaan sõjaga tihti tegemist, seda Vana Testamendi prohvetite viisi pea sõnadega, pea tegudega ette kuulutades.
Korra ostnud Jaan Audru või Pootsi rannas silku ja pannud koormale. Korraga tulnud vaim talle peale. Jaan visanud riided seljast, jätnud koorma maha, hakanud ihualasti kodu poole jooksma. Ise karjunud: „Sõda tuleb! Sõda tuleb!” Teisendi järele „Tulitaga! Tuli taga!“ Teise teisendi järele hüüdnud: „Sõda, tuli ja meri on taga!” Nii jooksnud Jaan rannast kuni Koonga Suuresillani — teisendi järele Salepere külani Paka mäele. Kas Paka mäele ehk Piiri männikust paar sada sammu eemale löönud ta kirvega kivisse tubli rammi ja ütelnud : „Siia jääb sõda seisma! Maa, kust ma läbi tulin, jääb paljaks nagu alasti inimene!” — Lähedal oleva männiku kohal olnud vanasti põld. Mõisa teomehed künnud parajalt. Naelaka Siim olnud Jaanile hea tuttav. Jaan hüüdma: „Siim, kaim, tule, kata mind!” Siim annud Jaanile omad püksid. Siis sammunud Jaan edasi teele, mis Koongast Kõima poole läheb. Praeguse Pikara koolimaja kohal ütelnud Jaan: „Siin peab laagri paik olema !“ Sealt läinud edasi versta 14 Rabara küla Kabeli mäele. Seal ütelnud: „Siin võib mehe poeg puhata!- Heitnud sinna pikali väsimust puhkama.
Teisendi järele hüüdnud Jaan alasti jookstes: „Niisama kui mina nüüd jooksen, peavad inimesed korra mere äärest põgenema!”
Teise korra jälle kuulutanud Jaan ette: ..Korra algab maailma sõda. Tuleb suur vere äravaiamine. 10—12 kuningat hakkavad teine teisega sõdima! Ka meie maale tuleb suur vere äravalamine. Sõda tuleb Pärnu poolt — teisendi järele Sõrve Sääre poolt; mitmed ei mäleta enam Jaani koha määrust. — Nätsi mäele (Kalli ja Tõstamaa raba vahele) löönud Jaan poole saarepuust reeaisa püsti ja ütelnud : „Siia peab sõda seisma jääma!” Kuid pool aisa hakanud kasvama, kasvanud suureks. Nüüd vist on see saar maha raiutud.
Mihkli kihelkonnas raiunud Jaan ühes külas ühe lauda või aida seina sisse kolm risti. ‘Ütelnud ise : „Kui see laut maha lõhutakse, algab see sõda”.
Rahva arvamise järele tähendanud Jaan selle ettekuulutusega suurt Europa sõda, sest just 1914 lõhkunud peremees selle aida maha, kelle seina sisse Jaan need kolm risti raiunud. Mitmed katsuvad Jaani ettekuulutust nii seletada, nagu ulataks sõda Nätsi mäeni ehk Päka mäeni. Jälle teised seletavad nii, et mere äärest kuni nimetatud mäeni inimesed ära põgenevad ehk inimesi sunnitakse välja kolima.
A. Põntsoni teisendi järele ütelnud Jaan oma kodukülas kusagil kohas: „Kui siia uks tehakse tuleb ilmasõda!” 1914 ehitanud peremees just sinna kohta tara. Lõpetanud katuse tegemise ja ütelnud: „Minu tara on valmis ja uks ka seal, kus Jaan ütelnud, aga sõda pole kuskilt kuulda!“ Mõni päev hiljemini selgus aga, et just selsamal päeval, mil peremees tara ehitamise lõpetas, Austria Serbiale sõda kuulutas.
H. Laipmanni teate järele kõlgutannud Jaan korra ahju äärel jalgu; mänginud peerupilbastega, ikka kärsitumalt korra üht, korra teist peale pannes, kuni viimaks kõiki maha visates hüüdnud „Siit saadik käib sõda! Põhi, s. o. roots jääb peale ja see maa siin läheb ilma mõõga löögita (Päevaleht 1917 Nb 203). Rahvas seletab, et maa tõesti ilma mõõgalöögita läinud. Rootsi peale jäämine olla veel tuleviku küsimus.
Korra tulnud Jaan Hanilas Sepamaa külasse Kika talusse. Pererahvas lõiganud põllul odre; rehetuas olnud rukkirehi ülevel. Lõunaks koju tulles ehmatanud pererahvas ära: Jaan istunud rehe all, tuli ees. Jaan löönud halu küljest peergu, seadnud peerud teivaste moodi püsti, süüdanud põlema. Peremees käratsema: „Jaan, mis sa teed; sa, põletad seda viisi mu maja ära ! — Jaan vasta: „Ara karda, ei põleta! Ma vaatan, mis sõda teeb. Suur sõda tuleb. Katsun, kumb võidab, kas põhja kuningas või lõuna kuningas!“ Lükanud selle peale peerud ümber. Niisugust katset teinud ta kolm korda. Rahvas ei mäleta hästi, kumb kuningas Jaani ütluse järele võitjaks jäänud.
Suurem hulk arvab, et Jaan põhja kuninga võitjaks nimetanud. Põhja kuningas tähendab rahva oletamise järele Rootsi riiki. — Teisendi järele visanud Jaan Kaubi kõrtsi juures 3 keppi korra õhku ja ütelnud: „Siin saab viimne lahing löödud!”
Veel tunneb rahvasuu, Jaanilt sõja kohta ettekuulutusi, kellel enam-vähem prohveti maik juures. Mõne arvamise järele käivad need ettekuulutamised mingisuguse tulevikusõja kohta. „Korrajäävad seitse naist ühe mehe hõlma ja paluvad üht meest”, kuulutab Jaan Jesaia viisi (Jes. 4. 1). «Meeste sugu saab otsa, maa on täis naisi ja lapsi, inimesi on nii vähe, et ühe inimese jalajälg on Lihulas, teine Virtsoos näha. Mees hoiab paberit enam kui hinge. Riik saab enesele hobuseraua moodi kuju. Nuumhärgade pead võetakse otsast maha, siis tuleb kuke iga head põlve ja selle peale maailma ots! Enne seda tuleb Saulepa, Vaisti randa veel laeva koorm kadakamarju. Vaesus nii suur, et kaks (viis) inimest käivad kirikus ühe kuuega.”
Suurest Tallinna verevalamisestki teadnud Jaan ette rääkida. Ühe teisendi järele kuulutanud Jaan, et Tallinnas voolab veri Toompealt alla, teise teisendi järele jälle, et turu veres ujub.
M. Leppiku teadete järele kuulutanud Jaan: „Pärnu linna tuleb nii järsku sõda, et aega ei ole riideid selga panna!” Rahvas seletab muidugi, et see ettekuulutus augusti kuus 1915 täide läinud.
Naised kuulnud Pärnu pommitamist. Ütelnud kohe: .Paneme ruttu puhtad särgid selga! Kui surma saame, kes meile siis enam puhtad särgid selga paneb!“ Mõned pannud särgid selga, teisi ei ole hirm enam lasknud nii palju aega viita. Põgenenud üle peakaela. Mõne aja pärast tagasi tulles leidnud särgid tuast toolilt eest. Omalt poolt pean tähendama, et nimetatud ettekuulutamisest enne Pärnu pommitamist midagi ei teatud. Alles pärast pommitamist sai see kuulutus laiemalt tuttawaks.
Teisendi järele (J. Sternfeldilt Jäärjast) jooksnud Jaan kusagilt kaugelt tundmata kohast kuni Pärnu Elisabeti kirikuni. Kõige aja karjunud ise: „Sõda tuleb! Sõda tuleb!” Kiriku juurde jõudes pistnud ta kepi maa sisse ja ütelnud ise : “Siit maalt (= siit saadik) saab sõda lõppema ja siit maalt peab ka kirik vere sisse jäämai” — M. Liedenbergi teisendi järele näinud Jaan Pärnus mõttekujutuses sõda. Ütelnud ise: „Saksa kiriku ees tõstetakse kulbiga verd!“ Hakanud siis Pärnu Saksa kiriku juurest alasti jooksma ja jooksnud alasti kuni Koongasse välja, arvates, et tal sõda kannul. Alles Koongas pannud särgi selga üteldes: „Siia jääb sõda seisma!“
M. Leppikult saadud teisendi, järele läinud Jaan Audrus merde ujuma. Äkisti karanud veest välja, pannud riided selga ja pistnud jooksma. Jooksnud kuni Koongasse, kus kirve kivisse löönud, üteldes:’ „Siia jääb sõda seisma. Kolm kuningat peavad siin kivi ääres aru!“ — J. Nenni teate järele löönud Jaan Koonga tee ääres Puistermaa talu ligidal suure kivi küljest tüki ära, üteldes: „Siia jääb sõda seisma!“
Huvitav tähele panna, kudas rahvas sõja piiri sisse kindlasti usub. Kui 6 augustil 1915 Pärnus suur pommitamine algas, põgenes linnast palju elanikka Mihkli kiriku poole. Põgenejad põgenesid niisamasuguse kiirusega nagu Jaan omal ajal. Hoostemeestel vahutasid hobused aiste vahel, jalapõgenejatel nõretasid otsad higist. Keegi ei julenud puhata ega silmapilku aega viita. Sinna kohta jõudes, kus Jaan sõja seismajäämise paiga määranud, jäid põgenejadki seisma, puhkama, keha kinnitama. Arvasid põgenemiseks rutu puuduvat, sest et Jaani ütluse järele ju sõda kaugemale ei ulata. Nende oletamise järele pidi sõda tingimata Pärnu poolt tulema, sest et ju Jaan Pärnu poolt sinna põgenud.
Imelik, et rahvas laseb Jaani Türgi, Jaapani ja maailma sõda nii selgelt ette kuulutada, varem olnud sõdadest aga vaikides mööda minna. Jaani omal ajal peeti ju ka „Europa sõda“, kui Napoleon 500,000 mehega Venemaale tuli ja kogu riigi pani liikuma. Mis oleks Jaanil ligemal seisnud kui just Prantsuse sõda ette kuulutada? Prantsuse sõja kohta ei ole ma ometi mingisugusid jälgi leidnud. Niisama puuduvad ettekuulutused tähtsa Krimmi sõja kohta. Prantsuse sõda oleks Jaanile igapidi pidanud mõnus ettekuulutamise ala olema. Väga võimalik, et omal ajal rahvas arvas Jaani ettekuulutuse Prantsuse ja Krimmi sõja kohta käivat. Punapardi sõda on aga rahva meelest täiesti ununenud, Krimmi sõjast leidub veel vanemate inimeste suust mälestusi, aga Jaani ettekuulutustest nende kohta ei teata enam. Sõdade kohta avaldab rahvas ülepea kasinat mälestust, ehk need küll sügavalt rahva elusse lõikavad.


Ettekuulutused tehnika alal.


Hobune vedanud korra maanteel rasket koormat. Jaan silitanud hoost ja ütelnud ise: “Oh suksuke, oh suksuke! Kannata, kannatanatuke! Pea hakkab tuli ja vesi raskeid koormaid vedama!”
Rahvas naernud sel ajal Jaani rumalust. Nüüd tunnistab rahvas Jaani targaks, nähes, et tuli ja vesi raudteel rasked koormad ära veab.
Korra pannud Jaan Virtsoo Kiisamäele maantee äärde teivad püsti, sidunud lõnga teivaste vahele. Külataat läinud mööda, imestanud : „Jaan, mis nüüd teed?” — Jaan vasta: “Nagu ma nüüd teen, tehakse edespidi. Mõtte kärmusel räägitakse kaugele!”
J. Nennilt saadud teisendi järele puurinud Jaan kodu kalakarpi ja seletanud pärast ise, et nii hakatakse korra kaugelt kõnelema.
Mineva aastasaja keskohal tekkisid telegrahvi postid tee äärde, uue aastasaja algusel telefoni postid. Kiisamäeltki käib nüüd uue aja mõtete vahetuse abinõu läbi.
Teisendi järele kuulutanud Jaan veel selgemini tehnika saavutusi. Korra ütelnud ta : „Aeg tuleb, et tuld ostetakse ja müüakse, pikad sambad pannakse tee äärde, raudlõngad tõmmatakse üle maa; need kõnelevad inimeste keeli. Välk ja pikne kirjutavad, tulevankril sõidetakse, ühe viskamisega on ratas teises maailma otsas!”
Teise korra jälle ütelnud Jaan: “Aeg tuleb, et maanteel sõidab vanker ilma hobuseta!” Viimase ütlusega kuulutas ta muidugi automobilisid ette, mida viimsel ajal meie maale ju rohkemal mõõdul ilmunud.
Ühe peres lõhkunud Jaan peeruhalu peergudeks. Siis löönud kõik peerud reas püsti, üteldes: “Kord tuleb aeg, et kõik maa on sambaid ja posta täis!” Teisendi järele ütelnud Jaan nende kohta: “Need mööda hakatakse kirjutama!”
Eks nüüd ole aeg, seletab rahvas, et kõik maa on telegrahvi ja telefoni posta täis.


Ettekuulutused rahva elu ja maa olude kohta.


Jaani ajal valitses veel täielik pärisorjus ja ihunuhtlus. Rasket põlve nägi Jaan igal pool enese ümber ja sai isegi iga päev tunda. Korra õhanud Jaan: „Kes tuleb, päästab maaja rahva sakste võimuse alt!“ Teise korra, kui keegi rasket põlve kaebanud, trööstinud Jaan: „Pole viga! Võimus kaob nagu udu ära! Nuumhärjad pannakse vedama!”
Rahvas seletab, Jaan kuulutanud selle ütlusega, rahva vabakssaamist 1816—1819; ütluse lõpuga aga sakstele priiusest tekkinud raskemat põlve.
Teise korra ütelnud Jaan: „Nuumhärgade laudad lõhutakse ära.” Viimast ütlust seletab rahvas 1905 aasta sündmustega. Teisendi järele kuulutanud ettekuulutus: „Kui nuumhärgade tallisid lõhutakse, jääb Kaisma mõis seisma! Rahva arvamise järele astunud Kaismas 1905 mõisnikud põletajatele vastu ja pannud nende hävituse tööle piiri.
Mitme mehe suurt raha ahnitsemist nähes kuulutanud Jaan: “Rahamehed saavad suure kahju. Aeg tuleb, mil raha ei maksa enam oma väärtust!”
Rahva arvamise järele läinud Jaani ettekuulutus panko süstemilt hõbeda süstemile üleminekul täide : 10 kop. hakkas 3, 5 kop. 1 1/2kopikat maksma. Uuem arvamine seletab rahaväärtuse langemise ettekuulutust praeguse rahakursi langemisega.
Veel kuulutanud Jaan ette: “Mõisad, põlevad kui küünlad, nii et teine päev võib tuhas kartulid küpsetada.” (Vaimutöö 1. 68).
Rahvas seletab seda ettekuulutamist 1905 a. juhtumistega.
Veel teatakse Jaani ütlust: „Kiriku ajaloos ja kohtutuas lähevad asjad nurja. Jumala kartus ja vana rahva tarkus ei maksa enam ja numbrid lähevad nulli.” (Vaimutöö 1. 68)
„Vaimutöö“ seletab, viimse wäitega tähendada Jaan uusi lauluraamatuid, kus vanad laulude numbrid nullideks saanud. Ettekuulutuse algust ei või ometi Jaani omaks pidada, juba sellepärast mitte, et Jaani ajal „ajalugu” tundmata oli. Tunnistagu rahvas ka Jaani kui suureks prohvetiks, võimata ometi, et prohveti vaim talle ligi 100 aastat hiljem tekkinud sõna suhu pani.
Hariduse ajaloolisi ettekuulutusi tuntakse Järve Jaanilt mõndagi. Jaani vaimusilm näeb rahva hariduses, eluviisides ja kommetes mõnda muutust ette ära. Neid muutusi ilmutab ta. Esiotsa jäävad ta ilmutused mõistatuseks, aga aja jooksul saab rahvas mõistatustele seletusi kätte.
„Meeste pead aetakse paljaks ja naiste pead saavad palmitud!“ kuulutanud Jaan. Tema ajal kannud mehed veel pikki ja naised lühikesi juuksid. Nüüd Jaani ettekuulutus muidugi ammu täide läinnd.
Teine kord kuulutanud Jaan jälle: “Mehed kaalutakse tinaga üles, naiste pead lüüakse leivataignaga ja viimaks hakkavad naiste pead kiirgama nagu ussikuningal!” Teisendi järele: ,,naiste pead hakkavad õitsema!”
Sellelegi imelikule ettekuulutusele on rahvas ammu seletuse leidnud. Rahva seletuse järele tähendab meeste üleskaalumine tinaga seda, et varsti pärast Jaani aega mehed hakanud kuubedel tinanööpa kandma. Läänemaa naised jälle valmistasid kaua aega enestele hobusekabja sarnased papist mütsa, taignaga kokku kliisterdatud. Uuemal aial on naised hakanud tanusid kandma. Tanude kohta käia ettekuulutus : „naiste pead kiirgavad nugu ussikuningal!“
Viimast ütlust karakteriserib veel üks juhtumine. Rabara Ansi peres peetud korra palvetundi. Naised kannud seal nagu mujalgi kõrgeid mütsa. Jaan läinud õue, tulnud pea tagasi, pikk malk peos, torganud naistel malgaga mütsid peast, ise üteldes: „Ussikroona hakkate kandma!” Nüüd kannavad naised tanusid, õitega nagu krooniga ehitud.
Korra kuulutanud Jaan ette; .Meeste jalatallaalused kliisterdakse ära.”
Jaani ajal kannud kõik maainimesed pastlaid. Jaan kuulutanud saapad ette, kelle tallad ära kliisterdatud.
Teise korra viibinud Jaan kusagil talus, lõiganud pilpaid, pistnud pea ühe, pea teise parre vahele. Ühe parre vahel saanud palju, teise vahele vähe. Teised küsima: „Jaan, mis teed?” — Jaan vasta: „Vaatan, kudas edespidi lugu läheb. Edespidi tuleb nii palju saapamehi ja nii palju pastlamehi!“ — Saapameestest rääkides tähendanud Jaan käega pilpa hulga peale, pastlameestest rääkides mõne üksiku pilpa peale. — Teisendi järele pannud Jaan pilpad kõik ühte hunnikusse ja ütelnud: ,Kõik saabasjalad! “
„Harjuskitele tuleb nälg kätte. Kõik maailm läheb poodi, inimesed panevad poeriided selga!“ Teisendi järele kuulutanud Jaan: „rahvas käib siidis, sametis.“
Eks teinud maale küladesse ja teede äärde tekkinud poed harjuskite endisele monopolile ju ammu lõpu; igamees läheb maalgi lähemasse poodi ja ostab sealt tarvilikku kaupa. Poeriided on ju palju kodu valmistatud riiet eneste eest ära tõrjunud.
“Tüdrukute häbi ja härja vedu kaovad ära!” kuulutanud Jaan.
Jaani ajal elanud tüdrukud veel puhast kombelikku elu. Meie ajal selle vasta, arvab rahvas, on ette kuulutatud vaba armastus ja eluviiside lohakus ju nähtavale tulnud — Jaani ajal tarvitati vedamisel ja kündmisel igal pool härgi. Meie ajal on hobused ammu härjad eest ära tõrjunud; vähe nähakse veel künnihärgi.
„Kõik sood ja rabad saavad raudahelatega ja jalapöidadega ära mõõdetud; mees käib metsas, kirves seljas, aga ei tohi puu külge puutuda, maad ostetakse ja müüakse. Vilja kaalutakse marjapuuga, liiva vakaga, puud käivad mõõdu alt läbi! “ kuulutanud Jaan. Jaani ajal olnud sood, rabad ja metsad ühiseks tarvitamiseks, pärast aga tulnud maamõõtjad ja määranud igale talule kindlad piirid kätte.
Kirikuvalla Rätsepa talus ütelnud Jaan peremehele : „Tule, vaata, mis see on!“ Peremees vaadanud, vastanud: „Härja jälg!“ Jaan vasta: „Viimasel ajal maksab rubla!“
Rahvas seletab Jaani ütlust järgmiselt: Kui meie päivil veis võõra maa peale läheb, tuleb selle eest rubla trahvi maksta.
Jaan maganud korra öösel Maalinnas. Hommikul näinud: Kibura küla suitsud paistavad. Ütelnud pererahvale: „Edespidi läheb puu- suits ja maasuits segamini!”
Rahva arvamise järele tähendanud Jaan selle ütlusega põletispuude puudust. Puude puudusel tarvitatakse juba palju turbaid.
Jaan kuulatanud korra üleüldist väeteenistust ette. Ühel õhtul murdnud ta kusagil peres peeru pilpaid katki, pannud pikemast lühemani ritta ja ütelnud ise: „Nüüd viiakse mehi soldatiks, aga pärast lähevad ise; pannakse ritta pikemast lühemani.“
Korra ütelnud Jaan: „Vitsahirm võetakse ära ja keel kaob kohtust!” (Vaimu töö, 1. 68).
Rahvas arvab, et kuulutuse esimene pool ju 1863. täide läinud. Keele kadumine kohtust tähendab, et venelased seal oma keele panid maksma.
Jaagupi kihelkonnas Vakulõpe või Naartsi külas kasvanud suur pärn Jaan ütelnud: „Kui see pärn maha raiutakse, siis lõhutakse küla ära (kistakse küla maha) ja viiakse laiale!“
Uuemal ajal käinud maamõõtja küla kruntimas. Varsti selle peale kaotatud küla ära, talud viidud siia, sinna laiale.
Ainult üks ettekuulutus ei ole hästi täide läinud. Koonga maade kohta ütelnud Jaan: „ Aeg tuleb et te oma krunta küll saate näha, aga mitte pidada!”
Ligi kümne aasta eest antud Koonga vallale omad krundid kätte ja sest saadik on taludel kindlad piirid. Paljud ei taha hea meelega ometi uskuda, et kohad kauemaks ajaks jäävad omanikkude kätte, sest Jaan on ju ette kuulutanud, et peremehed saavad küll oma kruntisid näha, aga mitte pidada. Kellegi südamesse ei tõuse kahtlust, et prohvet oleks võõriti lugu seletanud. Niisugust eksitust ei usu keegi ta poolt võimalikuks. Kui enamlased hakkasid 1917. mõisate ja suuremate talude maid ära võtma, hõiskasid mitmed: Vaat, eks Järva Jaani ettekuulutus lähegi täide!


Tuli.


Jaagupi kihelkonnas ühes külas võtnud Jaan korra luua kätte, pühkinud poole külavahet ära ja ütelnud ise : „Mis pühitud, see põleb, mis pühkimata, see jääb!”
Pool küla põlenud hiljemini ära.
Tulega teeb Jaan ülepea tihti tegemist. Rahva arvamise järele esineb Jaan nagu teisena Laratsina; tuli peab alati ta sõna kuulma. Mõne korra kustutab ta tuld; selle kustutamisega kuulutab ta edespidist tulekahju ette.
Rabara Vanajuritsa talus pannud perenaine leiba ahju küpsema. Ahjus põlenud tuli. Jaan visanud ahju vett, üteldes: „Mis põleb, seda peab kustutama!“ See talu on pärast Jaani ju neli korda ära põlenud.
Türni kalarannas läinud Jaan kalavõrkude juurde ja teinud võrgu juhtmete alla tule. Kalamehed tõrelenud sellepärast Jaani. Jaan vastanud rahulikult: „Ärge kartke: Küll aeg näitab oma tegusid!” Tuli ei ole võrkudele kõige vähematki viga teinud.
Teisendi järele tulnud Jaan Virtsoo mõisa rehe alla, murdnud peergusid, teinud neist lõkke põrandale maha. Nägijad jutustanud lugu mõisnikule. Mõisnik ilmunud kohe rehe juurde. Käratanud Jaani peale: „Mis sa teed siin?” Jaan vastanud vagusalt: „ Vaatan nuumhärjade verd. See on kõik nuumhärgade veri, mis Tallinnas Toompeal saab jooksma!“
Mööda külasid ja metsi hulkudes teinud Jaan tuld tihti heinaküünides ja heinakuhjade ääres, aga „tuli ei läinud ta käest iialgi laiali ega süüdanud põlema seda, mida ei pidanud süütama.” Jaani silm valmistanud tulele nagu nägemata müüri . ümber, kust tuli üle ei pääsnud. Tuli jäänud alati sinna paigale, mis Jaan talle määranud.
Vahel käinud Jaan karjas. Siis teinud alati tule üles. Tuld tagunud muidugi taela peale kivi küljest raudadega. Saanud lõkke põlema, annud Jaan kivi ja rauad suuremate karjaste kätte taguda. Need teinud oma tule. Viimaks rauad laste kätte. Ikka pidanud kolm tuld olema, ükski ei tohtinud teise tuld võtta, vaid pidanud ise tegema. Vahel küsitud: „Miks nõnda teed!“ Jaan vasta: „Igaüks peab ise vaeva nägema ja oma tööst rõõmu tundma!“ Iga tuld nimetatud oma nimega, Jaani tuld hüütud vanade tuleks, teiste tuld noorte tuleks ja laste tuleks.


Sillad ja ehitused.


Niisama agaralt kui Jaan maanteede tegemist ära määranud, määranud ta ka sildade ehitamist.
Kasari jõel puudus sild. Igal sügisel ja kevadel uppunud Kasari jõkke hobuseid. Korra Kasarile tulles jäänud Jaan jõe äärde seisma ja ütelnud : „Kasari jõele ehitatakse sild peale. Kui sild ehitatud (teisend ehitatakse), tuleb Venel suur sõda. Kui sillale pragu sisse lööb, kaotab Vene!”
Teisendi järele: „Kui Kasari jõele silda ehitatakse, on sõjajuttu kuulda.” Peale selle ütelnud Jaan veel: „Silla ehitab 15 lapse isa!” Kasari silla ehitajal olnudki 15 last.
Kui Kasari jõele sild peale tehti, algas Vene Jaapani sõda. Ühel öösel kajanud nii vali pauk» et inimesed unest üles äganud. Hommikul mindud vaatama, leitud sillal suur pragu sees. Varsti selle peale tulnud teade, et Port Artur jaapanlaste kätte langenud.
Ka Korju jõe silla ehitamist Paadermaa vallas kuulutanud Jaan ette. „Kui Korju jõele sild peale ehitatakse, tulevad usutülid ja kahed kirikulised käivad teel vastamisi!“
Korju jõele ehitati sild. Algasid usuvahetused, kirikuõpetajate protsessid. Paadermasse ehitati kirik. Üle Korju jõe silla käivad nüüd kahed kirikulised. Ühed lähevad Varbla evangeliumi kirikusse, teised Paadermaa Vene kirikusse.
Teisendi järele ütelnud Jaan Mõtsus Koeri külas korra : „Kui Türgi hooste kabinat kuulda, siis ehitatakse Koeri jõele sild!” Sild ehitatud Türgi sõja ajal.
Teise teisindi järele ütelnud Jaan Korju silla kohta, et sellest ehituse järele Türgi täkud esimestena üle minna. Ettekuulutus läinud täide, sest Türgi sõja ajal viidud esimestena üle silla hobuseid, kellega Türgi sõtta sõidetud.
Kirikuliste vastamisi sõitmist kuulutanud Jaan ka Lõpe külas ette. Seegi ettekuulutus on täide läinud. Lõpe külast sõidab nüüd läbi üks osa kirikulisi Kalli Vene kirikusse, teine osa Mihkli kirikusse. Lõpe külas näidanud Jaan ühe koha ja ütelnud: „Siia saab kõrts!” Eks ehitatudki kõrts.
Mihkli kirikuvallas Alttõnisel kuulutanud Jaan korra: „Vastava külasse tehakse sild. Kui sinna sild ehitatakse, lähevad Vastava, ja Kuresoo külade peremehed kohtade pealt ära!“
Õpetaja Schmidti ajal (1851 —1887) ehitati Vastava külasse sild ja aasta hiljem tõsteti nimetatud külade peremehed kohtadelt välja.
Mitmele ehituselegi määranud Jaan ammu ju koha ette ära.
Hanila kiriku juurest verst maad Lihula poole pahemat kätt tee ääres mõõtnud Jaan maad, löönud teiva püsti, ütelnud: „Siia saab teise usu kirik ja kahed kirikulised käivad teine teisest mööda!“
Praegune Virtsoo Kõmsi Vene kirik seista just sel kohal, kuhu Jaan teiva püsti löönud. Hanila ja Kõmsi kirikulised sõidavad vastamisi.
Praeguse Kalli kiriku kohale löönud Jaan vaia maha ja ütelnud: „Siia saab kirik!” Vene usu tuleku ajal ehitatudki sinna kirik.
Varbla Kilgi suurde laande ühe mäe otsa pannud Jaan märgi püsti ja ütelnud : „Siia ehitatakse kirik!”
Wiimasel ajal on sinna laande palju talusid asutatud.
Korra leidnud Jaan Paatsalu Kahvatu kõrtsi lähedalt silla pealt hobuse raua. Tulnud Paatsalu jõe äärde, löönud hobuse raua lepa sisse, ütelnud: „Kui see hobuseraud puu sisse kasvab, ehitatakse sinna „maa pealne põrgu* ehk tuleb suur sõda!” Mõõtnud kepiga põrgu platsi ära.
Rahvas ei ole kaua aega aru saanud, mis Jaani “maapealne põrgu” tähendab. Alles hiljemini selginud lugu. Paatsalu mõisnik ehitanud viinavabriku just selle koha peale, kuhu Jaan maapealse põrgu välja mõõtnud. See maapealne põrgu valmistab kartohvlitest piiritust. Jäme sammlepp, kuhu Jaan hobuseraua sisse löönud, kasvab praegu alles.
Vanasti puudus Pikaras palvemaja. Käidud Saari peres palvel. Korra tulnud Jaan sinna ja ütelnud: „Siit viiakse palvemaja ära!“ Võtnud ahjuluua, läinud Maigu talu õue, pannud luua püsti, ütelnud: „Siit peab ohvrisuits tõusma” — teisend: „Siin peab Siioni mägi seisma!”
Pikarasse ehitatud 1837 palvemaja.
Rabara küla palvemaja kohta ütelnud Jaan: “Rabara lamp kustub ära!“ Teine kord jälle ütelnud ta: „Enne viimast päeva Saab Rabara palvemaja tuhahunnikuks.”
Rabaras käib nüüd vähe inimesi palvel.
Jaani ajal avaldanud vennaste kogudus Mihkli kihelkonnas oma mõju. Jaan kuulutanud sel ajal:
„Saja aasta pärast tuleb suurem ärkamine kui uüüd!u (Vaimutöö, lk. 68).
Rahvas seletab, et Läänes 19 aastasaja viimsel veerandil usuliikumine alanud, mis oma tähtsuse poolest vennaste koguduse liikumise 18. aastasajal ära võitnud.


Teed ja sihid.


Kalevala laulik laulab:
Jäljed jätsin, ladva murdsin,
Oksad murdsin, tee näitasin.
Siit nüüd maantee on minemas,
Uusi rada algamassa.
(L. 605-608)


Need lauliku sõnad on just kui Järve Jaani hingest kõneldud. Järve Jaan murrab hea meelega okse, pistab tikka ,maha märgiks, kust tulevikus maantee peab läbi käima. Järve Jaani ajal puudusid enamisti igal pool korralikud maanteed; läbikäimiseks tarvitati enam juhtumise kaupa tekkinud radasid. Kuival ajal pääsis vankriline niisugusel sillutamata teel sügavate rööbaste peale vaatamata kudagi viisi veel pikkamisi edasi, vihmasel ajal jäi aga sõiduriist tihti porisse kinni.
Rabara külast käidi ennemalt kõverat küla teed mööda kirikusse. Korra jõulu esimese püha hommikul tulnud Jaan Rabarast Veltsa mõisa juurde, noor kask õlal, kase latv rattarummust läbi. Visanud kase sinna maha, ütelnud: „Siit peab kirikutee läi minema!“
Nüüd lähebki tee otse Veltsa kaudu.
Jaani ajal puudus niisama Kõima raba all maantee.
Korra pannud Matsiannuse pereisa Kõima raba all linu likku. Jaan tulnud sinna, pärinud: „Isa, mis sa siin teed ?”
Pereisa vasta: „Eks näe, panen linu likku!”
Jaan kaebanud: «Küll on tee pehme ja porine!“
Pereisa seletama: „Kui veel vihma sajab, jäävad linad siia paika!”
Jaan vasta: „Pole viga. Edespidi paraneb lugu! Siia saab kõva tee, nii et päris hea sõita!”
Pereisa ei usu : „Kes Selle porise maa sisse jaksab head maanteed teha!”
Jaan jälle : ,,Kas tahad uskumise märki näha?“
Võtnud maast kirve, mütsi peast, ütelnud: „Vaata, ma viskan kirve üles. Ta kukub just mütsi sisse!“
Pereisa kartnud, et kirves pähä langeb, Jaan aga rahustanud: „Ära karda, ei kukku pähä!”
Visanud kirve üles. Kirves sadanud just mütsi sisse.
,,Kas usud nüüd ?“
Pereisa kinnitanud: ,,Jah, nüüd usun küll!
Teisendi järele löönud Jaan Kõima raba all tikud maa sisse ja ütelnud ise: ,,Siit peab maantee läbi tehtama ja maanteel tõllagagi sõidetama!“
Mõni aeg hiljem annud Kõima mõisa valitsus vallale käsu raba alla kraava kaevada ja maanteed teha. Nüüd on Kõima raba all korralik maantee.
Parasmaa ja Kõima vahel käidi vanasti jala ja hoostega läbi heinamaa, kust aga juhtus. Mõnes kohas tallati seda viisi palju heinamaad ära. Üks Hõbeda küla mees pahandanud niisuguse heinamaa sõtkumise pärast. Jaaniga kokku puutudes kohe küsima : ,,Kuule Jaan, sa oled va tark mees; ütle mulle, kas võin inimestele ära keelda heinamaal mitmest kohast läbi käimast?Jaan vasta: „Oot, ma katsun!“ — Võtnud kirve ülesse. Kirves langenud ta kõrvale maha. Jaan seletama: „Jah, sa võid keelda! Nad peavad üht teed käima!”
Nüüd on Parasmaa ja Kõima vahel ammu ilus maantee olemas.
Mihklist Võhmasse läbi soo ei päästud vanal ajal sugugi, olgu siis talvel. Korra läinud Jaan talvel jalgsi üle soo Võhmasse. Külamees sõitnud hobusega järele. Jaan paluma: „Võta reele!“
Külamees võtab.
Jaan varsti ütlema „Lase tulisesti sõita!”
Külamees sõidab. —
Korraga Jaan hüüdma: „Pea kinni!”
Külamees peab. Jaan põõsasse, lõikab tubli kase malga, laasib ära, virutab külamehele kolm korda malgaga selga, üteldes: „Pea meeles, siit tehtakse maantee läbi!”
Nüüd käibki maantee läbi soo Mihklist Võhmasse. Maanteed hakati mõlemalt poolt korraga, tegema, keskel ei läinud otsad kokku, tekkis vinkel.
Jaan käinud tihti Võhma mõisa põllul, malk seljas. Korra tulnud Jaan suure rutuga, tunginud teomehe ja künnihärgade vahele, ise hüüdnud: “Pea kinni! Mul tarvis sihti ajada! Siit peab maantee läbi minema!“
Virtsoos Käbaja laiul ja Türni rannas sõlminud ja keerutanud Jaan kase ja pihlaka oksi kokku nagu kolmekeelelist paela. Ise ütelnud: „Neid ei tohi maha raiuda, need on laevameestele teemärgiks!” Neid teemärka on praegu veel näha; rahvas hüüab neid „Järve Jaani nidumisteks.” Neid märka ei tohi maha raiuda.
Korra tulnud Jaan Kloostri luha äärest, kahl roogu õlal. Lihula ligidal hakanud sihti ajama. Lihula mõisa põllul künnud teomehed. Mees jõudnud Jaani ette härgadega. Jaan hüüdma: „Seisa!“ Mees peatanud. Jaan pannud sihi tiku = roo kõrre härgade vahele ja ütelnud: .Siit hakkab Peni ja ja Lihula piir läbi käima!“ Maamõõtja ajanud nii sihi, kudas Jaan määranud.
Järvekülas löönud Jaan, ühe aida palgi sisse kirvega 3 rammi. Küsimise peale, mis need tähendavad, vastanud Jaan: „Siit läheb piir läbi!” Koonga valla maade mõõtmise ajal pandudki aida ligidale piir.


Karistused kirikupostis.


Vana praost Glanström (1768—1819) pidanud Mihkli kirikus jutlust. Jaan istunud kantsli all, kadakane kepp käes. Praost rääkinud taevariiki saamisest. Korraga põrutanud Jaan kepiga pengi nurga pihta, hüüdes: „Enne sa ise taevariiki ei saa, kui sa meie 12 palve laupäeva kätte ei anna!”
Eks praost Glanström kaebanud Jaani peale jutlusesegamise pärast kohtusse. Jaan kutsutud kohtusse aru andma. Ühed arvanud, et poole aruga Jaani ei maksa nuhelda, teised jälle seletanud, Jaan ei olla sugugi nii loll, et oma tegude ulatavust ei käsitada. Lugu lõppenud sellega, et kohus Jaanile kirikupostis nuhtlust määranud — vitsu, teavad mõned seletada.
Jaan seotud kirikuposti kinni. „Missuguse süü pärast mind nuhtlete?” küsinud Jaan kõrval seisvalt kiriku eestseisjalt.
„ Sellepärast, et kirikus praostile vastu rääkisid!” seletanud kiriku eestseisja.
Jaan vasta : «Mind ei lubata kirikus kõneleda, aga aeg tuleb, ei kirikus pilli mängitakse! Pill hüüab, kogudus vaikib!
Kiriku eestseisja ei pannud Jaani seletust tähele, vaid käskinud Jaanile nuhtlust anda Jaan tõmmanud peksuposti maa seest välja, läinud postiga talli taha vainu peale, ütelnud: „Siin peab peksmise koht olema, aga mitte püha koja ukse ees. Praegu on mul jõudu, et oleksin võinud visata vastasid üle kiriku katuse ; ainult häbi pärast jätsin seda tegemata!“
Kui Jaan Mihkli kiriku juurest lahkunud, laotanud ta käsi laiale. Kohe käinud ta ees nii kange tuul, et põllul viljakuhilad maha visanud.
Sest saadik hakkas rahvas Jaanist suurt lugu pidama. Keegi ei tohtinud tasse enam puutuda. Pilli mängimist kirikus seletab rahvas orilateks, mis Jaani ajal veel puudusid. Teisendi järele sõnunud Jaan : Härjad hakkavad (pannakse) kirikus möirgama!” Viimne ütlus tähendab rahva seletuse järele niisama orilaid.
Teisendi järele ütelnud Jaan kirikuposti maast välja tõmmates; „Kaua ei ole sul enam au, et inimest hulga ees sinu küljes peksetakse!”
Kirikupost oli veel õpetaja Feldmanni ajal (1901) alles, seisis aida peal lakas. Kuhu see viimaks jäi, ei tea keegi. Peksurauad seisnud õp. Leziuse ajal (1888—1901) kirjutusetuas, kust nad arvatavasti Tallinna või Pärnu museumi viidud.
Teisend tunneb veel järgmist peksu põhjust: Saksad elanud väga kurja elu, Jaan noominud neid. Asjata. Viimaks hakanud ta neid lõukoerteks ja Türgi huntideks hüüdma. Selle üle pahandanud saksad ja mõistnud talle peksu kirikusambas. (K. Jungermann Virtsoost).
Lugu näib nii olevat, et Jaan enam kui korra kirikusambas peksta saanud. Vähemalt tuntakse samasugust peksulugu ka Hanila kirikuposti s t. A. Reimanni teadete järele saanud Jaan koguni kolme kiriku karistusesambas nuhtlust. Iialgi ei kaebanud ta oma valu, vaid ütelnud iga korra: „Aitäh!“ Ühe posti kohta sõnunud Jaan: „Kaua ei ole sul enam seda au, et inimest sinu küljes peksetakse.”
Kuna ühed arvavad, et Jaan ju esimese hoobi järele posti maa seest üles tõmmanud, saab ta enamuse oletamise järele ometi määratud nuhtluse kätte, ilma et sellest valu tunneks. Ses tükis laseb rahvas Jaani vanu prohvetisi võita, sest neist ei kuule me kusagilt, et nad valu ei oleks tunnud. Jaani prohveti vägi võidab isegi valu ära, nii et Jaani keha valu hoopa ei tunne. Ka kirikuposti maa seest iseenesest väljatulemine on problemaatilise loomuga. Hanilast teatab J. Jungermann järgmist juhtumist. Jaan seletanud: „Nuumhärjad pannakse kündma! Nuumhärjade pead võetakse otsast maha!“ Saksad arvanud, et Jaan selle ettekuulutuse nende kohta sepitsenud ; kaebanud Jaani peale kohtusse, Jaan kutsutud adrakohtuniku juurde, kuulatud üle. Seal toodud palju Jaani ettekulutusi ette. Adrakohtunik teinud otsuse: Jaan ei tee tööd, hulgub mööda maad, räägib kardetavaid asju selle eest talle kirikupostis vitsu!
Ühel pühapäeval seotud Jaan Hanila kirikuposti. Matsalu mõisnik seisnud juures. Postis olles Jaan kohe järgmisi lauluraamatu sõnu lugema:
Au ja kiitus Isal olgu.
Kes meil annud Poja teal.
Kiitus Jeesusele tulgu,
Kes sai ohvriks risti peal;
Püha Vaimu täname,
Temal kiitust anname;
Jeesus pöörab rõõmuks vaeva,
Viib meid oma süles taeva.


Matsalu oma ütlema: „Eks saame näha, kes sind tuleb taeva viima! Küll ma viin sind oma
süles taevasse!“ Kohtumõistja käskinud peksu alustada. Vaevalt löödud Jaani üks kord, kui Jaan pea tagasi surunud, post tulnud maa seest välja, jäänud Jaani kaela rippuma. — See lugu erutanud kõiki, sest kirikusambas oli paljuid pekstud, aga keegi ei suutnud posti maast välja kiskuda. Jaani tegu nähes jäetud peksmine järele. Kohtumõistja ütelnud : „Mul ei ole tarvis sind peksta. Ela, nagu enne elasid!“ Sest saadik kadunud kaak kiriku juurest.
Üks M. Leppikult saadud teisend kiriku sambas peksu saamise põhjuse kohta paneb Jaanile täieliku prohveti aupärja pähä. Jaan ei vaidle kellegile õpetajale kirikus vasta ega kuuluta mõisnikkudele karistust ette, vaid hüüab nagu Jesaia ehk mõni muu vana prohvet maa kohta hädahüüdeid: “Häda, häda tuleb sinu peale, sa vaene Eestimaa!“ Selle hüüde eest saab ta kiriku postis peksta. Peksu ajal ütleb ta: „Mina olen viimne, kes kirikupostis peksta saab!“ — Ime, ime, et Jaan ei hüüdnud: „Häda sulle, Eesti rahvas! Ehk: Häda teile, eestlased!“ Siis oleks ta prohvetipärg täielik olnud!!
Meie päivini hoitakse Mihklis kõrendapuud alal, kellel Jaani „tõotus“ peal olla, aga missugune see tõotus on, selle kohta puuduvad teated. (H. Laipmann, „Päevaleht“ 1917 JMb 203).


Tänini täide minemata ettekuulutused.


Tuntakse veel hulk Jaani ettekuulutusi, mis siiamaale alles täide minemata. Rahvas usub
kindlasti, et needki, kui mitte täna ega homme, siis kaugemas tulevikus ometi korra täide lähevad.
Korra toonud Jaan kolm kase hagu, pannud Nätsi küla vahele püsti ja ütelnud : „Siia tulevad
pärast sõda kolm kuningat kokku ja teevad rahu!“
Kaks vaenlast tulevad kokku, põhjamõõk jääb peale.
Paimre mäe kohta ütelnud Jaan: “Siin on rahu paik!” Arvatakse, et Jaan sellega surnuaeda tähendanud.
Saulepi Vaisti alla tuleb laevakoorm kadaka marju.
Kirbla kirik saab Türgi hooste talliks.
Mihkli kirik saab Rootsi (Türgi) hooste talliks.
Audru kirik saab Rootsi hooste talliks´.
Kirikud saavad Türgi hooste tallideks!
Kirbla mäel hirnuvad Türgi täkud.
Küsitav, kas Jaan Kirbla, Mihkli ja Audru kiriku kohta ütelnud, et igaüks neist hooste talliks saab. Võimalik, et Jaan ühe kiriku kohta seda ütlust tarvitas, rahvas aja jooksul ütluse teistegi kirikute peale kandis.
“Kalad saavad meres korra täiesti otsa. Isa teeb pojale puust kala, et näidata missugused loomad enne vees olnud.”
Mõned Jaani määratud teed ootavad täna päevani alles päevavalgele astumist.
Koonga mõisa põllul Lubja tammikust ajanud Jaan sihi otse Kakemaa kuuse peale välja ja ütelnud: „Siit peab uus karjatee läbi käima!“
Nimetatud kohal puudub alles tee.
Oma kodu Annuse talus raiunud Jaan lauda seina sisse roobi moodi märgi ja ütelnud: „Siit peab rutulise ajaga läbi käidama!“ Rahvas ei mõista seletada, mida Jaan selle ütlusega tahtnud tähendada. I. Nenni teate järele löönud Jaan ühe konksu lauda seina sisse, üteldes: „Kui punnik selle konksu välja tõmbab, sünnib midagi tähtsat!“
Praegune.. Annuse peremees laotanud hiljuti lauda maha, teinud uue asemele. Uues laudas seisab praegu veel vana lauda palk Jaani märgiga. Palk võiks väljanägemise järele küll 100 aastat vana olla, niisama ka raiutud kirve märk.
Teisendi järele raiunud Jaan Järvekülas kolm suurt rammi kirvega ühe loomalauda seina sisse. Ise ütelnud: „Siit peab raudne ruun läbi sõitma! Siis lõhutakse see laut eest maha!” See laut, mitu korda parandatud, on väga vana; peremees teinud talle viimati kõrge kivimüüri alla. Palk Jaani rammiga paistab ülevalt tervelt silma. Tänini ei ole raudruun Järvekülasse veel ulatanud.
Teisendi järele ütelnud . Jaan: „Siit saab üks suits mööda käima!“ Ütlus suitsu mööda käimisest paistab palju tõenäolisem kui ütlus raudtee läbikäimisest. Raudtee nime võis Jaan vaevalt tunda.
Avaste sohu — teisendi järele kuhugi nimeta sohu — löönud Jaan korra tikka maha ja ütelnud: „Siit peab raudtee läbi minena!“
Rahva arvamise järele kuulutanud Jaan viimastki päeva ette. Korra ütelnud ta: „Kui Lavasaare küla teist korda ära põleb, ei ole viimne päev enam kaugel!” Jaani ajal põlenud korra 11 talu ära, kaks jäänud järele. Hiljuti põlenud jälle needsamad 11 talu ära ja jälle jäänud kaks järele. Ühed oletavad Jaani ettekuulutuse nõjal, et nüüd pea viimne päev tuleb: teised jälle arvavad hädaohu kaugel olevat, sest et kaks talu järele jäänud, seega küla veel kordagi täiesti ei ole põlenud.
Korra jälle ütelnud Jaan: „Kui Kuresoo Alttõnisel Ott peremeheks saab, ei ole ilmaots enam kaugel!” Selles talus on viimsel ajal Oti nimeline peremees elanud ja mõne aasta eest surnud. Mihkli kihelkonna rahvas kardab sel põhjusel maailma otsa pea kätte jõudvat.
Rumma jõe silla kohta tähendanud Jaan: „Rumma silla ehitus ei edene ega edene! Kui aga korra Rumma jõele sild peale saab, tuleb maailma ots!“ — Vigala ja Võhma mehed rõõmustavad: Rumma jõel puudub ikka alles sild, seega ei või maailma ots veel tulla!
Sõja ettekuulutamisest olgu veel nimetada: „Korra tuleb nii suur sõda, et Kirbla mäest inimeste veri alla voolab!“
Teine samane ettekuulutus kuulub järgmiselt: «Kasari silla äärest Tallinna pool kaldal jookseb veri üle saapa sääre!” Vist oli Jaan omal ajal saarlaste Tõllu sõdimise lugu kuulnud. Mees kippus Tõllu sõjaga vägisi võidu jooksma!