Ajalugu

Miks me sedasi enam ei mõtle? – Eduard Bornhöhe – “Tasuja”

Herbert Salu “Porkuni preilis” toob välja põhjuse, miks Eduard Bornhöhe sai oma 18. eluaastal avaldada sellise teose nagu “Tasuja” –

Sulailma tõttu Vene impeeriumi poliitilises elus aasta 1880 ringis lõdvenesid tsensuuriolud piiririikides, ilukirjandus võis teataval määral puudutada küsimusi oma rahva ajaloost. Noor Bornhöhe, tollal veel koolipingil, kasutas meil esimesena seda võimalust ja kirjutas jutustuse Tasuja – lisades ajaloole küll tublisti juurde luulet ja muinaslugusid, kuid see oli ometi julge samm ja uudismaa avastamine. Mitmed teisedki autorid tõttasid nüüd oma jutustustele ja romaanidele ainet ammutama rahva ajaloost. Uus kirjandusliik muutus rahvale meelepäraseks ja väga nõutavaks, kuni Vene riigivõim sellele 13 aastat hiljem äkilise lõpu tegi. Lubada massidel tutvuda oma rahva ajalooga ja vabamate oludega kunagi minevikus ei võinud riigivõimu silmis olla täiesti ohuta – niisugune lugemisvara võis tekitada opositsiooni ja õhutada kriitilist mõtlemist.

Ning kui keegi ei mäleta, siis toon välja “Tasuja” esimesed 2 lehekülge –

Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujal maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid kellegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üleüldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal.
Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja muljet anda.
Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele, öeldakse, et naabritega üleüldse raske olevat rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid päris hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta vaese pagana puupaljaks, et Rooma päike otsekohesemalt tema pimedat hinge valgustaks, peksid ta armetuks, et ta kristlikku armu saaks maitsta,, tegid ta teoloomaks, et ta keskaja haridust suudaks kanda, ja saatsid ta tööle tema endisele pärispõllule, kus kupja tuline piits temale uue peremehe õigust, haridust, katoliku usku ja ebajumalate vilude hiite põlgamist üheskoos kätte õpetas.
Niisugused halastajad, õpetavad naabrid olid taanlased ja sakslased.
Teised naabrid — rootslased, venelased, lätlased, leedulased .— ei varjanud kiskja hambaid mahedate- mokkadega, vaid näitasid neid ausa otsekohesusega, kui võisid. Nad käisid sagedasti eestlase kehval laual söömas, aga kui kõht täis või peremehe malk tüsedam juhtus olema, vantsis palumata külaline jälle kodu poole, paganaid paganateks jättes.
Esimestes võitlustes usu ja hariduse eest kiskus Taani kuningas Harju ja Viru maakonna enese kätte. Muu eestlaste maa jäi Liivi ordu ja piiskoppide omaks.
Kui sõdade järel ajuti rahu tuli, voolasid sakslased ja taanlased võidetud maale, igaüks sai oma tüki kätte ja jäi nende talupoegade peremeheks, kes maatüki peal elasid. Esiotsa ei olnud eestlane mitte pärisori, vaid peaaegu vaba rentnik. Aga mida enam võõraste sisserändajate hulk ja hulgaga võim kasvas, seda enam nõuti talupojalt, ja sada aastat pärast maa allaheitmist kinkis Taani kuningas Christoph II kõik eesti sugu talupojad oma vasallide, taani ja saksa sugu isandate pärisomanduseks igaveseks ajaks. Tal poleks seda tarviski olnud teha, sest pärisorjus oli juba ammu enne täit hoogu võtnud. Hirmus oli veel meie valgustatud päevil pärisorja põli, palju hirmsam oli ta toorel, sõjahädast kurnatud ning ebausust rumaldatud keskajal. Ei olnud vaigistust ususki, sest usku ei õpetanud keegi. Ei tunginud ka raskesti rõhutud talupoegade hädakisa kuningateni, kes, ise kaugel ja pealegi alati koduste tülidega kaelani töös, küll pealikuid Tallinnas pidasid, kellest aga mõisnikud nii vähe hoolisid, et isekeskis seadusi tegid ning mitu korda maad Liivi ordu valitsuse alla pakkusid.
Eestlane oli taevakarja lambaks saanud, kuid villu kasvatas ta ainult võõrastele.
Sest ajast ütleb üks sakslane, kroonikakirjutaja Kelch: «Eesti- ja Liivimaal on mõisnikkude taevas, pappide paradiis, võõraste kullaauk, aga talupoegade põrgu.»*

Miks me enam ei mõtle niimoodi, kuigi meid ümbritsev ei ole sendi eestki muutunud?
Ma ei kutsu mässule, ma kutsun mõtlema, kas me ikka oleme vabad – kui meid ennast kammitseb eelnev sajandeid kestnud orjus? Eriti, kui meid valitsevad küüditajate järglased seda julmalt ära kasutavad?