Artiklid raamatutest

Herbert Salu – “Boheemlane ja lohe” III osa

Välis-Eesti & EMP
Stockholm 1984

Erootika
Elusektor, mis pakkus boheemlastele suuri võimalusi iseäratsemiseks ja epateerimiseks nii loomingus, igapäevases kõnes kui käitumises, oli erootiliste küsimuste valdkond. Vanameelne, kristlikust moraalist läbiimbunud ühiskond oli õrnatundlik nägema ja kuulma, kui üksikud kodanikud eksisid moraalinormide ja iidsete tavade vastu. Vaba suguline läbikäimine väljaspool abielu või sellest kõnelemine ja kirjutamine oli seni olnud tabu. Rangelt sissejuurdunud traditsiooni vastu patustamine äratas tähelepanu, tekitas kõmu ja sensatsiooni. See oligi just boheemlaste ülim soov. Nad asusid rünnakule teadlike moraalinormide murdjatena, veelgi suuremal määral tõsiasjade liialdajate, simuleerijate ning teesklejatena.
Boheemlaskirjanik pidi kodanlase ja seltskonnadaami tähelepanu äratama oma armastuslugude ja seiklustega, muidugi ka samalaadse loominguga. Oli kõmuliste lugude taga tõsielulist katet vähe või palju, asjaosalised andsid lisa teeskluste ja liialdustega, et ainult muutuda sangareiks kodanluse silmis. Boheemlase luule oli esijoones lembeluule, tema novell seikluslik armastusnovell. Nii oli ajajärgu sotsiaalne tellimus, seda dikteeris boheemlase meelelaad ja inspiratsioon. Romaan ja draama jäid esialgu väljaspoole ajajärgu huvipiirkonda. Boheemlased luuletasid ja kirjutasid erilise meeleheaga sellest, mis seni oli seisnud “viigilehe taga”.
Väärib meenutamist, et keskajal, kui domineeris kiriklik moraal, ei esinenud inimene kujutavas kunstis alasti, nagu sellega harjunud oleme tänapäeval, vaid ikka riietatult. Ja kui lõpuks elustusid antiigi väärtused ning hindama hakati alasti inimese ilu, eriti alasti naist, tuli tarvitusele obligatoorne viigileht.
K. A. Hindrey (1875 —1947) tabab olulist ning tsentraalset probleemi, kui ta 1917. aastal ühes arvustuses välja ütleb, et noored uuendusmeelsed kirjanikud tegid tähtsa avastuse, “et erootika põld alles üsna söödis on” (E. Kirj. 1917, lk. 327). Nüüd hakkasid noored kirjanikud-boheemlased seda põldu agarasti harima, nad tegid seda suure eduga ja lõikasid rikkalikku saaki. Hindrey püüab boheemlaste edu saladusi teaduslikult defineerida. Temale on “erootika põld” küll enam õitsev ristikheina- või lilleväli kui mõni leivaviljanurm, sest sellel kasvas juba vanasti “mitmet sugu rohtu”. Senistel poeetidel oli aga sortiment kehv, nüüd “otsiti uusi [kultuure], mis armuvälja kirjumaks teeksid”, ja nüüd haritakse seda välja ka hoopis suurema asjatundmisega.
Endised taimed kõnealusel põllul, nagu määrab naljatlev erootika-botaanik, olid Sympathica domestica ja Erotica pudica romantica. kuna aga nüüd võeti tarvitusele nii saagirikkad viljad kui Erotica niida naturalistica, Voluptas neurasthenica ja väiksemal määral koguni Erotica exotica perversa. Uue seemnevilja külvamisega oma põllusaral teeb algust Marie Under, nii väidab Hindrey.
Endastmõistetavalt oli “erootika põld” seni vaba olnud nüüd õitsele puhkevaist uutest kultuuridest. Selle üle valvas juba vene riigivõim oma tsensoritega, ja mitte üksinda — niisama rangelt, kui mitte valjemaltki tegid seda kirik ja avalik arvamine. Nüüd oli sõjas ja revolutsioonides nende kõikide võim murtud, sõna-, trüki- ja mõttevabadus võimule tõstetud, ajastu vaimses kaoses moraalinormid nüristunud, kombed toorestunud. Erootika põld puhkes õitsele ürgsete instinktide survel.
Väärib veel tähelepanu K. A. Hindrey märkus, et Under oli uudse maneeri alustaja meie lüürika armuväljal. “Alguse teeb Marie Under oma “Sonettidega”, ütleb ta. Enne Sonette ilmus tol erakordsel lüürika-aastal, kui turule lasti neli värsket luulekogu neljalt noorelt autorilt, teatavasti samade poeetide üksikuid luuletusi ajakirjanduses. Arvustaja väide peab paika, kui arvesse võtta, et mõned Underi erootilised luuletused äratasid tähelepanu juba enne Esimese maailmasõja algust. Kogu Eelõitseng sisaldab teata¬vasti luuletusi alates aastast 1904, neis ei puudu ka julged erootilised toonid. Aastal 1913 ilmus ajakirjas Woog / Underlit kaks tsüklit luuletusi, enamik neist sonetid, millede hulgas juba selgesti esile astub “erotica nuda naturalistica”, luuletuse minategelasena alasti naine. Nii on sonetis Päikesewann — väikeste muutmistega ära trükitud sonettide- kogus — kevadise ahvatleva looduse keskel minategelane alasti: “siin alasti ma laman, päikest-ihkaw naine” (Woog I, Tallinn 1913, lk. 97). Too päikest-ihkav naine ei ihka mitte ainult päikest, ta ihkab ka ümbritsevat loodust ja loodus ihkab teda:

Näe, mesilased, sumisedes tooma on tulnud õitelt lõhnawatelt mett.. . Mind imetlewad nagu imelooma, ja liblikad mul suudlemas on kätt, ning wiljapeakeste blond käharuse alt mind rukkilille sinisilmad waatwad ihkawalt.
(Woog I. Tallinn 1913, lk. 97).


Kui tolle idülli kõrval lugeda samas ajakirjas eelmisel leheküljel avaldatud sonetti Soow, võime aimata äsjamainitud luuletuse alasti minategelase soove ja teda ümbritseva looduse sümboolikat. Siin on kõnet “piduõhtust” ja tantsust, minategelase ja tema ihaldatud meespartneri pilkude kohtumisest, ühel näoilme muutusest (kahvatumine) ja teisel nõrkushoost jalgades ning pihtade värisemisest. Kuid minategelane avab siin ka oma südamesaladused, oma suudlusteiha:


Üks soow lõi põlema siis südames, täis luulet,
et sinu maitsehimulised, kuumad huuled,
mis punasemad punasemast moonist,
mu kleidi mustast õhukesest chiffonist
siis minu walge kaela oleks üles leidnud
ja teda sooja suudlustega wõidnud (samas, lk. 96).


Hindrey toob näite kaugest minevikust, kui alasti kaunis naine suurt tähelepanu äratas, nimelt hetäär Phryne avaliku supluse 4. saj. e. Kr. Ateena lähedal Pireuses: naine, kes oma kehailu poolest kuulus oli ja keda kogu maailma parimad maalikunstnikud ja kujurid kasutasid modellina, eriti Aphrodite kujutamisel, ei kartnud kogu Ateena silmade all end paljastada:


Kui Phryne Piräeuses kogu Atheena silmade all enda alasti võttis ja suplema läks, siis kutsus ta seega kõiki oma kaunidust vaatama. Tema kaunidus oli nii suur, et tema järele jumalanna kujusid raiuti. Ja Hellase kaunidusekultus tegi selle suplemise võimalikuks. Aga siiski oli ta samm, mis niivõrt tähelepanekut äratas, et ajalookirjanikud tarvilikuks pidasid temast meile teatada (E. Kirjand. 1917, lk. 327).


Under läheb oma Sonettides veel natuke kaugemale. Ta ei kutsu ainult vaatama alasti naisekeha kauneid vorme ega esita passiivset kaunitari, ta näitab ka kauni ihu funktsioone, selle “maiustusi häid”:


Kui kaisutuste kires keerles keha.
Üks veetlik viirg lõi rütmis ühte meid —
Kuis maitsesime maiustusi häid.
Siis kainestust tõi ootamatult eha (Hindrey, l.c.).

Underi viiskümmend sonetti uues kogus sisaldasid mõndagi ebatavalist ja “julget”, epateerivat. Näidati kaunist naisekeha alasti vabas looduses päikesepaistel või ka lõhnavas buduaaris, erootilisi stseene ja naudinguid, naise intiimset pesu ja õhukesi kleite. Sagedasest tsiteerimisest said kuulsaks laused nagu “See kleit on ikka tõusnud sulle pähe”, “Oh sukki neid, mis lõppeda ei taha”, “Pea pitsilumest libiseski selg”, “Las loen su silmist kaunist julget pattu”, “Las suubun sinusse, mu pehme pesa”. Batist, pitsi- vaht või pitsilumi ja meelitavad kleidid on sageli kõne all, samuti suudlustejanu ja säng.
Vana lehemees ja kirjandusearvustaja Anton Jürgenstein konstateeerib Underi luuletuskogu ilmumise puhul, et Sonetid “kõik piirid läbi murdsid, mis Eesti kirjanduses siiamaale kõlbluse mõttes maksvad olid” ning et nüüd puhkes lausa võistlus — “üks luuletaja katsus teist “julguse” poolest üle lüüa” (A. Jürgenstein, Eesti kirjandus sõja ajal. E. Kirj. 1920, lk. 121). Seltskonnadaamid ja arvustajad pahandasid, aga koolitüdrukud lugesid ja olid vaimustatud, õppisid sonette pähe, neile oli see teos nagu õpperaamatuks. Kõneaineks ja tähelepanu objektiks oli niisiis poetessi hõõguv kirg, või nagu tolleaegses keelepruugis tavaliselt öeldi — himu.
A. H. Tammsaare, tol korral oma 40-ndate eluaastatele lähenev ajakirjanik ja novellist, peab Underi sensuaalsust liialt rõhutatuks ja leiab, et “selles kõiges tunduks nagu väga palju praegust silmapilku”, s.o. sõjaaegset “haiget” vaimu. Himutsejat ei huvita inimkonna kannatused ega eluprobleemid, tema maailm on ainult nauding:


Underi laulud on täis himu. Himutsema hakkab tema sules looduski, kõditawalt himutsema, ja see ei tundu enam sugugi nii wäga looduslikult, wõi olgu siis, et need on mõnesugused sõjaaegsed maastikud oma taimestikuga, millesse hakanud lõbutsemise ja maitsmise kihelew taud. Kogu ümbrusel ei tundugi muud otstarwet kui himu tekitamine, himuerkude kõditamine. Himuleitsakust hõõgub õhustik ja lumehangki, lõhnadest, riietest ja pesust rääkimata. Selles kõiges tunduks nagu wäga palju praegust silmapilku, kuid selles kõiges peitub ka midagi püsiwamat, sest himutsejaid leidub wististi ka tulewikus. Aga nagu ikka, ei huwita himutsejaid inimsoo keerdküsimused, tundmuste kuristikud, nemad ei püüa taewani üles, põrguni alla. Himutseja silmas pole ei jumalad, inimesed, loomad ega loodus seda wäärt, et nende pärast peaks tõsiselt kannatama wõi nende üle pead murdma, maitsmiseks kõlbawad nad selletagi (Waba Maa 1919, nr. 130).


Tänapäeval seisab Underi luule lugeja mõistatuse ees, kuidas “Siuru” päevil aastal 1917 nii suure õhinaga tormati Sonettide järele — osteti, oldi vaimustatud, pahandati — kõik väidetava sensatsioonilise erootika pärast. Kuidas esimene trükk, tuhat eksemplari, läbi müüdi kuu ajajooksul ning et aastal 1919, kõik rasketes sõjaoludes, tuli teha juba kolmas trükk. Mõistatuseks jääb seegi, miks kooliplikad “Sonette” lugesid suure õhinaga ja neist ettekandeid ning vaidlusi pidasid oma kirjandusõhtuil.
Tuglase kiri 15. okt. 1917, mis on ära trükitud faksiimilena Marie Underi Eluraamatus (I, Stokholm 1974, lk. 58—61), annab teateid ühest sellisest kirjandusõhtust. Kirjeldatakse, “kuidas noored tütarlapsed reas istusid, “Sonetid” pultidel lahti nagu õpiraamatud”. Ettekanded ja vaidlused kestsid kolm ja pool tundi, sealjuures väljendati suurt vaimustust.
Vähe sellest, et neiud Underi värsse lugesid, neist ettekandeid pidasid ja nende üle vaidlesid. Nad kirjutasid ka ise luuletusi Underi laadis, aina erootikast ja naisekeha võludest. August Gailit konstateerib ajaleheartiklis 1920. a. kevadel: “Kõik, isegi keskkoolis õppijad algajad, hakkasid taguma wärsse naisest, kirest ja lõõmendawast kehast, et terwel luuletajate frondil walitses trotsimus ja erootika” (A. Gailit, Aja kärsik ilme. Tall. Teat. 1920, nr 129).
Tuglas konstateerib äsja refereeritud kirjas, et “üks osa Tartu daamidest ja üleüldse “seltskonnast” on Sonettide pärast väga schokeeritud”. Olevat arutatud ka, millistest naiste riietusesemeist kõlbab luuletada ja millistest mitte. Tuglas meenutab, et “vist ainult kõige kaugemad kehast (umbes vihmamantel või galoschid) armu leidsid”. Aga “Sonettide” autor on oma värssides esile toonud naiste intiimse pesu, ja see on skandaal. “Kõlblus on hädaohus”!
Tuglas küsib veel poolteist aastakümmet hiljem, Underi 50-nda sünnipäeva puhul imestusega “Sonettide” kohta: “Kas võis see raamat kord tõsta säärast moraalitormi ja kõlbluse päästmise kisa?” Kõlblusevastane element oli tegelikult vähene, lisab ta — ainult paar rida lõppeda-tahtmatuist sukkadest ja pähetõusvast kleidist, mis tehti siis ülemaaliselt kuulsaiks. (Tegelikult oli erootilise sensatsiooniga vürtsitatud sonette küll tublisti enam kui “paar rida”, kuid heatahtlik kolleeg unustab need juubelikirjutuse puhul). Üks sõjakas naistegelane olevat nõudnud tollal kirjanduskoolsolekul koguni “Sonettide” avalikku põletamist (F. Tuglas, Rõõm ühest sõprusest. Lmg 1933. Ära trükitud teoses: Marie Underi Eluraamat. I., lk. 16).
Seletus, miks tänapäeva lugejale kõik tolleaegne kihin ja kahin tundub imelikuna, on lihtne. Erootilise kõrvalmaiguga ning sensatsioonlised sonetid on hilisemaist väljaandeist kõrvaldatud või neid on silutud (milles nähtavasti ka Artur Adsoni teened pole väiksed). Nii et tol ajal oli tegemist hoopis teistsuguse Underiga ja mahlakamate sonettidega.
Gustav Suits oli tuntud oma luuletuste usina parandajana, nii et uutes trükkides peagu kõik senine tuli muudetud kujul. Ta polnud ainus sel alal. Erootiliste motiivide moduleerimise seisukohalt oleks huvitav lähemalt uurida ka Underi luulet (mis nõuaks muidugi täielikku raamatukogu, et kõiki trükke võrrelda). “Sonetid” algses redaktsioonis olid koolides õigustatult “keelatud kirjandus”, mille lugemist vanemad ja õpetajad püüdsid õpilastel takistada. Just selle tõttu äratasid nad noorsoos kõdi ja muutusid nõutavaiks, said tütarlaste salmikute eeskujuks. Soome kirjandusloolane Elsa Haavio tõstab tabavalt esile, et kõik noore Underi luules põhjustab moraalset sensatsiooni — loodus, interiöörid, riietus: “Tema lõunamaiselt sädelev armulüürika, päikesest hõõguma löönud, lõhnava looduse, sageli rooside ja heliotroopidega aia raamistuses, tema häbenematu, palav meelelisus, tema interiööride kobrutav siidi, looride ja batisti vaht, mis rohkem tõstis esile kui varjas ihu alastust — kõik see kutsus esile nii esteetilise kui ka moraalse sensatsiooni (Elsa Haavio, Marie Underi luule. Suomalainen Suomi 1939, nr. 4. Tõlkes ära trükitud: Marie Underi Eluraamat. I. lk. 136).
Boheemluse ja epateerimise aastad möödusid peatselt, äärmuslikud erootilised värsid mis “Sonettide” ja nende kordustrükkide ilmumise ajal (1917 — 1919) olid olnud päheõpitavaiks maiuspaladeks, muutusid Underi loomingu kogupildile koormavaiks. Kuna neid polnud palju, Tuglase ütluse järgi ainult “paar rida”, oli poetessil hõlpus neist vabaneda.
Kõmurikkad ning konservatiivseile lugejaile vastuvõtmatud olid näiteks “Helged sonetid”. Neid oli algupäraselt kolm, tänapäevaseis väljaandeis on järele jäänud kaks viimast. Esimene oli ilmselt liiga “siurutsev” ja epateeriv, see tuli kõrvaldada. Sõjaaegseil kirgede lõkendamise ning erootikaga edvistamise aastail olid kriteeriumid teised.


Su sõrmed eksisid mu bluusi siidis.
Siis hõlmu laotes järel andis sõlg Ja nagu õis säält puhkes valge õlg. Rind särgist paisudes end vabastada püüdis:


Su pilgu palav meelitus, see hüüdis Kui oleks kustutada armuvõlg:


Pea pitsilumest libises ka selg —
Ei püsind üksi liige enam riidis.
Kirg varvasteni alasti mind kooris.
Poolkinnisilmil nagu udulooris
Sind nägin tarretuses seisatlevat.
Mu ihu iludusi imetlevat.
Sääl äkki lõõmas ihaleek meil kahel:
End tundsin kaduvat su käte vahel (Sonetid. Tall. 1919, lk. 25).


Tsükli teises sonetis jätkus kolme esimese rea muutmisest — erootiline stseen asendati kaine mõtisklusega:


Kuis kaisutuste kires keerles keha!
Üks veetlik viirg lõi rütmis ühte meid —
Kuis maitsesime maiustusi häid! (Sonetid, lk. 26).


Sama soneti algus muudetud versioonis:


Kuis sülelusis teadlikuks sai keha:
see saatus on, mis viinud ühte meid.
Nüüd enam pole väljapääsu teid —
(Kogutud luuletused. Stokholm 1958, lk. 62).


Kolmandas sonetis leidus ainult kaks rida, mis boheemlaslikult rebellitsesid moraalinormide ja heade kommete vastu. Kuues rida, mis algupäraselt kõlas “Ah, soontes tuksus tung: ma tahan sind!” sai uue süütu versiooni “nüüd rammestuses rinnal puhkab rind”. Niisamuti peru üheteistkümnes sonetirida “Ning ahnitsedes leekind: veel ja veel!” sai taltsa vormi “kui viimsel korral, nagu lõpu eel”.
Üks ülemaaliselt kuulus kõmuline värss pärines “Sonettide” eelviimasest tsüklist “Sina ütled”, jällegi erootikaga mänglev ja moralistidele tikuks silmas: “Oh sukki neid, mis lõppeda ei taha!” Sukavabrikant Oskar Kilgase ning Uhtna mõisasüdame elurõõmsa omaniku lemmikvärsiks ja ärireklaamiks kõlbas see suurepäraselt, kuid epateeriv hoiak “siurutsemise” aastaist oli liiaks tugev. Sellest sai uues redaktsioonis süütu “Ei või, ei nii sust lahkuda ei taha.”
Nii pole ka konservatiivsel luulesõbral midagi halba öelda “Helgete sonettide” ega lõputute sukkade asjas. Meieaegsel gümnaasiumineiul pole aimugi, et 60 aastat tagasi tütarlastekoolides neid värsse salaja vaimustatult pähe õpiti ja et noored värsisepad oma puberteediaegsest armukirest hõõguvaid värsse kirjutasid “Helgete sonettide” ja Underi muude sensuaalsete värsside laadis.
Mõned autorid jäävad kangekaelselt oma esimese trüki teksti juurde, kuigi nad ehk ka mõndagi detaili hiljem häbenevad või kahetsevad. Teised on meelsasti nõus muutmisteks, kui aeg on algupärandist mööda läinud või autori enda areng seda nõuab.

***

Teine sõjaaegne lembelaulik, kes populaarseks sai oma veelgi suurema “julgusega” erootiliste teemade käsitlusel, oli Henrik Visnapuu. Temagi populaarsus oli samuti kahesugune — ühelt poolt lugejaskonna uudishimu ja sensatsioonijanu, teisalt pahameel ja nördimus. Ta raamatuil oli tohutu menu — lühikese ajajooksul ilmusid teised ja kolmandad trükid.
Visnapuu proklamatsiooni boheemluse asendi kohta lugejaskonna-massi ehk “lohe” suhtes on puudutatud juba eespool (vt. lk. 28) — tema seisukoht oli lähedane noorte saksa burššide omale: siin meie, buršid, seal teie, knot’id. Boheemlane kui “elav inimene” oli endastmõistetavalt vastuolus “lohega”, võis sellele näkku paisata ka erootilist luulet ulaklikus “julges” vormis. Arvustajad pole säästnud mõnede Visnapuu luuletuste kohta tarvitamast hinnanguid küüniline, lihatsev, ropp.
Henrik Visnapuu esimene luuletuskogu Amores. ilmunud jõuluks 1917 tiraažiga 1000 eks. (millele kahe aasta pärast järgnes teine trükk kolmekordselt suuremal hulgal), on valimik lembelaule. nagu ilmneb juba tiitlist. Need on “paigutet sisulisse järjekorda”, kommenteerib autor hilisemas kogus Käoorvik (1920. lk. 77), s.o. järjestatud teatava psühholoogilise skeemi põhjal. Esimestes luuletustes leiab aset “armulille kuurdumine” üleva õnnetunde ja parimate lootustega, viimastes mõnitav loobumine ja ärasõit tossaval rongil võimalikult kaugele.
Suure osa oma armulauludest paiskab poeet esile epateerivalt ja šokeerivalt, ta tarvitab julget sõnavara ja tüsedat stiili, laskudes kohati külatänava tüseduseni. Juba proloogis ütleb ta. et ta laulud on “naiste sammud üle läve”.
Vana koolimees ja kirjandusloolane Mihkel Kampmaa kommenteerib Visnapuu esikkogu siira konkreetsusega: “H. Visnapuu ei käsita siin armastust sümpaatiana ja õnnekustundena kahe inimese ühtekuuluvuse pärast. Tema käsitab armastust füüsiliselt küljelt ja asub sealjuures mehe vaatepunktil” (M. Kampmaa, Eesti kirjandusloo peajooned. 4. Tartu 1936. lk. 233).
Too “armastus füüsiliselt küljelt” leidiski lugejaskonnas suurimat tähelepanu ja tekitas tormi. Üks selline paraad- näide oli aastaga 1912 dateeritud sonett Issand halesta. milles poeet avameelselt pihib:


Alasti naiste ning hoorte perrä
Kisop mo himo; kõik tii viivä sinnä
Väräti mano
(Amores. 2. tr. Tartu 1919, lk. 60).


Mitmed kaasaegsed arvustajad on sellele luuletusele osutanud kui moraalinorme eitavale ning kodanliku lugejaskonna õrritamiseks trükitud salmikule. Poeet ise mäletab, et kolleegide ja kõikide asjatundjate seisukoht polnud eitav. Gustav Suits, kellega ta tutvus 1911. aasta suvel, andnud kõnealusele luuletusele hea hinnangu:

1911. aasta suvel tutvusin ma isiklikult G. Suitsuga Tartus, kus ta sooritas ülemõpetaja kutset saksa keeles ja toimetas Noor-Eesti ajakirja. Ma tõin talle valikuks rea “Amorese” laule. Ta valis nende hulgast “Issand halesta”, mis ilmus “Noor-Eesti” ajakirja kolmandas numbris (Päike ja jõgi. Lund 1951, lk. 212).


Luuletuse ilmumise suhtes Noor-Eesti ajakirjas on tegemist mäluviperusega, ajakirjas trükiti teine samavaimuline “Oo jätke mo”. Ka siin pihib poeet, et ta “aeleb ümber” lämmatavate kirgede ja mürginirede keskel. Aga talle ei meeldi moraalitsejad, kes teda manitsevad meeleparandusele ja jumalaorjusele, ta vihkab neid. Luuletus ilmus väikeste muutustega, ilmselt Suitsu sulest, Noor-Eesti ajakirjas (lk. 278), mida aga poeedil mälestuste kirjutamise hetkel nähtavasti käepärast polnud. Kaastöö sellele prominentsele kirjandusajakirjale oli igatahes noorele luuletajale suur tunnustus, toimetaja ei põlanud ära rebellitseva algaja epateerivat laadi. “Noor-Eesti ajakirjas ilmumine oli tookord kaugelt suurem tunnustus kui nüüd Loomingus trükkimine”, konstateerib autor mälestustes paar aastakümmet hiljem (H. Visnapuu, Minu esimene kirjanduslik kollokvium. Mälestusi esimesest kohtamisest G. Suitsuga. Looming 1933, lk. 1057).
Visnapuu esikkogus leidus terve rida epateerivaid lembelaule,” milledes puudutati seni viigilehe taga seisnud probleeme julges sõnastuses. Siin on näiteks Kaks algust (Amores, lk. 49), milles poeet goethelikult pihib, et tema rinnas pesitseb kaks hinge — süda ja liha, ehk ingel ja saatan. Ta manitseb noort naist tooma oma “õisroosa lapseihu” ohvriks saatanale, kuna see muidu asjatult “õitseb rüsimata” (Amores, lk. 49). Samas kogus leidub luuletus Noorile tütarlastele (lk. 54), milles poeet hoiatab neitsisid hirmsate lihahimuliste meeste eest: “Matke, neitsid, nisad, niuded, nabad-./Katke põlved, sääred, jalalabad”. Alasti neitsi on peategelaseks järgmiseski luuletuses Neitsi saunas (lk. 55): “Ah, ta pesi, ah ta pesi/Kuumas leilis/Rinde valmid õunad, niude lohud — — Ah, ta pesi selle märgi/ Pesi ära”. Johannes Aavik leiab kaasaegses arvustuses, et Visnapuu läheb neitsite paljastamisega ühekülgseks ja kaldub liialdustesse, arvustaja hurjutab: “Jätke üksord ometi need neitsid rahule!” (J. Aavik, Puudused uuemas eesti luules. E. Kirjand. 1922, lk. 91).
Poeedi epateerivas sõnastuses saab “jumalikust armastusest” lõpuks “saatanlik ving”, see istub painajana ta ajus kui “hoor, kes noor ja pordus häbitu”, laulik sooviks “kärvata kui villitõves sõnn” (Jumalikule armastusele, samas lk. 83). Küüniline või ropp — on kaasaegne arvustus andnud hinnanguks luuletusele Mõnitus’. “Ah, ära imet, magat rinde mäed—————————— Ja reied jämedad kui pakud,
talad” (lk. 64). Samuti pole õrritava erootika poolest tagasihoidlikud poeedi suvemälestused:


Ah, kuidas tema kaisutab!
Ah, kuidas ta mind magatas
Kuldõune imelisiga.
Ah, oma palje nisiga!


Mind hommikuni hoidis ta.
Lust naise ihu valitsta (Mälestused suvest II. Samas, lk. 51).


Kaasaegne arvustaja Hugo Raudsepp peab selliseid ekstsesse erootiliste teemade käsitlusel nooruki mässuks, “et end kord välja põletada puberteedi-piinadest”. Arvustajale meenub hiina muinasjutt kohtlasest noormehest, kel polnud aimu oma mehelikest ülesannetest. Kui siis naine teda esimese õppetunniga üllatas, jooksis noormeees kõik naabrid läbi ja jutustas igale vastutulijale, kui tore asi on naise juures magada. Ja kui teda keelati, siis imestas ta:
milleks varjata seda, mis pakub nii taevalikke rõõmusid! Tsiteeritud luuletuse põhjal (Mälestused suvest II) on Raudsepal tunne, “et Visnapuu on see hiina noormees Siuru muinasjutust, kes esimesest armatsemisest narriks läinud”. Rõõmuhümnidele järgnevad mõnitused on talle samuti “algaja rebase meeleolud sinisel esmaspäeval” (H. Raudsepp, Mait Metsanurk ja tema aeg. Tartu 1929, lk. 245).
Muidugi pole noore Visnapuu kõik lembeluule kirjutatud boheemlaslikus epateerivas laadis, sel leidub ka teine külg — tagasihoidlik, diskreetne, vaikselt unistav eleegiline Visnapuu. Kogus Amores leiame luuletused nagu Kui kuurdub armulill, Üks sügisene mälestus, Maria ja mõned teised, milles kajastub igatsus teatava konkreetselt tajutava naise järele, keda luuletaja on kohanud. Samuti on noor poeet diskreetses vormis meisterlikult värssidesse valanud eleegilist igatsust kohatud naise järele, kes tema silmapiirilt on kadunud: Nüüd on öö ja kuu, nüüd on süda valus.
Kuid vaikne unistav lembeluule on noorel Visnapuul siiski väheneja hõre, “vahel hale,jõuetu, koguni õnnetu”, nagu Johannes Aavik konstateerib kaasaegses arvustuses. Suurt, ilusat, vägevat romantilist kirge, nagu Catullusel või Heinel, seda olevat arvustaja asjata otsinud (J. Aavik, m.t., lk. 52 j.)
Hoopis väljapaistvamad on noorel Visnapuul siiski epateerivad boheemlaslikud lembelaulud, millede kohta kaasaegsed arvustajad tarvitasid hinnanguid — sensuaalne, rõve, mänglev, kergatslik või ulakas, vahel koguni — ropp. Kui kord oli astutud samm “julge” väljendusvormi suunas, tekkis vajadus järgmisel korral seda ületada, et ikka uuesti tähelepanu äratada ja skandaali teha. Kuid skandaal pole kõrge ega väärtusliku poeesia vahend. “Roppus ja erootiline julgus on kerge ja odav abinõu, millega võib tähelepanu äratada, lugejaid võita. Rõvedusega epateeritakse publikut ja tehakse skandaali, ja skandaal äratab alati tähelepanu ja teeb skandaalitegija päevakangelaseks”. Selline boheemlaslik armastusluule on suurelt osalt fraaside mäng ja vigurdamine. Kuna Visnapuud peetakse eesti parimaks armastuslaulikuks ja selliste luuletuste ees “suurt aukartust tuntakse”, eriti teeb seda meie õppiv noorsugu, siis on “eesti armastusega küll armetu lugu”, arvab kriitik (J. Aavik, m.t., lk. 89, 93).
Juba varakult sai Visnapuu tuge oma lembeluulele boheemlasliku suuna andmiseks välisautoreilt. Vene futuristide looming oli talle tuttav odavate väljaannete kaudu, veelgi enam tähendas isiklik kontakt. Igor Serverjanin (Igor Vassiljevitš Lotarev, 1887 — 1941), vene egofuturistide rühmituse juht, kes oma maailmasõjaeelse luuletuskoguga Tormikeev peeker (1913), nagu ka etlemisreisidega oli võitnud ülevenemaalise kuulsuse, põgenes revolutsioonisündmuste eest meie maale ja elas 1918-ndast aastat alates Toilas. Ta abiellus siin kaluri tütrega (Elisa Krutti oli ta nimi), alustades nüüd oma viieteistkümnendat abielu (Teade Albert Kivikalt 24. VII 1970; Kivikas elas suvitusaegadel Toilas Severjanini kõrvalmajas).
Visnapuu kohtas Serverjaninit esmakordselt Toilas, kui ta siin Carl Sarapi seltsis 1914. aasta suvel vanavara korjas. Virumaa rannik Narva-Jõesuust Toilani oli vene kõrgema seltskonna ja haritlaste hulgas moodi läinud populaarse suvitusrannana, venelasi oli siin suviti kümnete tuhandete kaupa (H. Visnapuu, Päike ja jõgi. Lund 1951, lk. 265). Severjaniniga algas siurulastel elav läbikäimine, neli Serverjanini raamatut ilmus “Odamehe” kirjastusel, nende hulgas valimik Eesti-ainelisi luuletusi Pühajõgi. Üldse avaldas kuulus vene poeet Eestis seitse uut luuletuskogu ja neli värssromaani, samal ajal, kui ta Venes “unustati”. Isegi eesti keelt oskas Severjanin vähemalt nii palju, et ta oma viimaseil eluaastail “oskas endale restoraanides sööke ja jooke tellida eesti keeli, samuti raudteepiletit osta ja postkontoris asju ajada” (Valmar Adams, Igor Severjanin Eestis. Keel ja Kirjandus 1966, lk. 477). Visnapuuga, kes ka Toilas suvitas, oli tal läbikäimine elav. August Alle nöökas nädalalehes Odamees augustikuus 1919: “Henrik Visnapuu istub Toila rannas suure Igori jalge ees.
Kirjutab neljandat ja viiendat kirja Ingile”.
Visnapuu tõlkis eesti keelde valimiku Severjanini luulet Valitud poeesid. Samal aastal koostas ta oma kõrgekskiidetud sõbrast essee Igor Severjäänin, mis ilmus ajakirjas Odamees kevadel 1919 (hiljem ära trükitud esseedevalimikus Vanad ja vastsed poeedid. Tartu 1921).
Noorele Visnapuule on Toila vene poeet suureks autoriteediks, kes “uue verstapostina Vene praeguste poeetide hulgas seisab”, kes paljudele on “uus Puschkin” ning kelle “nime ümber püsis kaua suur lärm”. See lärm kutsuski ligi ka meie noorpoeedid. “Pääle nooruse tulepurskamise ja kõmistamise kirjutab Severjäänin praegu üsna lihtsaid ja südamlikke värsse”, konstateerib Visnapuu. Aga tema deviisiks on ikkagi veel “alagu julm, jõhker, häbematu, ilus ja õnnelik elu!” (H. Visnapuu, Vanad ja vastsed poeedid. Tartu 1921, lk. 129, 132).
Erootika väljapurskeid Visnapuu lüürikas võib selgesti liigitada kronoogiliselt. Need algavad leebemalt ning muutuvad aja kuludes kord-korralt küünilisemaks. Poeedi esimestes katsetustes puuduvad nad hoopis.
Oma esimeste luuletuste sünnist annab Visnapuu teateid mälestusteraamatus. Ta oli Kastre-Peravalla Ahunapalu kooliõpetaja (1907 — 1910) kaugel Ahja jõe taga, kus hiljem asus Tartu ülikooli õppemetskond. Ahunapalu ümbrus on päratu soo üksikute soosaartega. Kevadeti oli kogu soo veest üle ujutatud, vaikne ja mahajäetud. Vaevalt oleks noor poeet tundnud sellises miljöös vajadust epateerivate armastusstseenide kujutamiseks. Esimesed luuletused olid süütud “laulud viisidega”:

õhtuti laste koolist lahkumise järel võisin kasutada tühja klassituba. Sääl võisin kõndida seinast seina, viiul peos, ja leida olematut saadet oma mõtiskelule. Sääl valmisidki mõned värsid viisidega. Veendudes hiljem, et mul pole mingisugust muusikalist ega kirjanduslikku haridust, hävitasin need ülestähendused. Vaevalt häbeneksin ma neid nüüd, kui halvad nad ka oleksid. Nõnda elasin ma oma Patmose saarel isoleerituna muust maailmast oma mõtete ja raamatutega. (Henrik Visnapuu, Päike ja jõgi. Mälestusi noorus¬maalt. Lund 1951, lk. 196, 203).


Tutvumine Severjanini luulega mõjus Visnapuu lembeluule ilmele juba varakult, varsti pärast esimesi kokkupuuteid vene poeediga maailmasõjaeelsel suvel. Venelase jõhker-häbematu, aga samas ka kergatslik laad, mis oli toonud talle ülevenemaalise kuulsuse, tundus noorele Visnapuule uudne ja imponeeriv ning meelitas jäljendamisele. Albert Kivikas on oma seminaritöös Tartu ülikoolis just tegevust alustanud eesti kirjanduse professori juures — ära trükitud Päevalehe lisalehes Kirjandus, Teadus, Kunst 1921, nr. 6 —7 — näidanud Visnapuu ja Severjanini luuletuste võrdlemise varal, et meie poeet palju oli õppinud vene kolleegilt. Mõju kajastus juba esikkogus Amores, mille käsikiri lõpliku kuju sai Toilas, kui poeet elavas läbikäimises oli vene kolleegiga. Ja kui Visnapuu oma järgnevais kogudes boheemlaslikku epateerivat tooni veelgi süvendas ikka “julgemate” erootiliste luuletustega, ei jätnud see mõju avaldamata luule kvaliteedile.
August Alle seletab Visnapuu luule kvaliteedilangust pärast noorusvärsket kogu Amores erootilise võrdluspildi varal — luuletaja peab oma muusat ehtima kosmeetiliste vahenditega ja ahvatlevate tualettidega nagu vananevat naist, kõik Severjanini maitse ja mõõtude järgi:


Ah need naised! Kui kaduma hakkab nooruse looduslik volüümide pinevus ja naha elastitsiteet, siis võetakse abiks kõiksugu kosmeetilised vahendid ja veetlev tualett, ning juba üle kolmekümne jõuden, ikka läbipaistvamaks muutuvad sukad, ikka lühemaks seelik ja avalikumaks ning pääletükkivamaks dekoltee! .. Umbes samasugune on ka Visnapuu naiseliku muusi saatus: potentsiaalse energiaga kirjutet “Amorese” järele muutuvad Visnapuu värsijalgade sukad ikka läbipaistvamaks, luuletuskogude kleidisabad ikka lühemaks ja dekolteed avalikumaks ning pääletükkivamaks … Tualetid on tellit kõige moodsamast naispesu moodiärist ja valmistet Igor Severjaanini poeesokuninglikkude mõõtude järele (A. Alle, Lilla elevant. Tartu 1923, lk. 88).


Käimasolevas poleemikas erootika poolt ja vastu ning selle käsitlusest kirjanduses asub Rasmus Kangro-Pool, tol ajal õpetaja, hilisem ajakirjanik ja kunstiteadlane (1890 — 1963), boheemlaste kaitsele. Ta kirjutab apoteoosi ilusale naisele (ära trükitud koguteoses Sõna a. 1918) Siuru ja moraal. Probleem on aktuaalne, siurulaste loominguga on meeled elevile aetud. Küsimus, mis seni hoiti “viigilehe taga”, on nüüd üldiseks kõneaineks.
Ollakse ärevil Underi ja Semperi pikantsuse, Gailiti ja Visnapuu küünilisuse pärast, kuna need on “valmis tarvitama lauseid kõige valimatumal kujul”. Kirjutaja leiab, et noorkirjanike avameelsus on siiski aus ja õigustatud, kriitikute moraalitsemine ja pahameel on teesklus. Tunnistatagu siiralt, et “moraali käsulauad” ja tegelik elu “iialgi ei saa ega taha käsikäes haua poole sammuda”. See oleks loodusevastane, absurdne oleks nõuda, et “kultuur inimeses kunagi looma suudaks surmata”. Iga mees kummardab ilusat naist, see on ta ülim jumalus. Erandiks üldreeglile on ainult sünnilt ebanormaalsed või läbipõlenud elu-mehed, lisaks veel prohvetid:


Ühelgi jumalal pole nii palju kumardajaid kui naisel.
Mis ei ole kõik ilus naine teinud: tema pärast on sõjad möllanud ja riigid sündinud ning kokku langenud, tema on põhjust annud herooiliseks julguseks ja langemiseks nurjatuseni.
Naine on alati mehe meeli ja tegusid viinud — ilusale ja avatlevale elule, mis on patt ainult nende silmis, kes on sündinud väärinimestena, ehk kes on jõu kurnanud liialt elamisega, ehk kes on prohvet.
Naine on nende silmis olnud alati “köis, millega saatan mehi enese lähedale tõmbab”. Sest naine on alati olnud “kaelaks, mis mehe pääd sinna poole pöörab, kuhu ta tahab”.
Naine on luupainajana kiusanud isegi pühi mehi, kes on võrrelnud naisi kõige kurjema taudiga ja salakavalate võrkudega, kes on hirmu pärast pattu kartes omad kõrvad kinni sulgunud naise hõbekõlalise hääle eest ja kes on oma liha suretamiseks endid annud raskete ihupiinade kannatamisele. Kõik need needmised on pärit liiast armastusest, liiast kirest naise vastu (Sõna. Tartu 1918, lk. 85).


Ajaloo suurkujud võivad olla tunnistajaiks. Mingi erand polnud Napoleon, kohutav keisrite keiser, kes keset otsustava lahingu õnnemängu Itaalias suurtükitorni lamades kirjutas armastuskirju naisele, kes oli suutnud teda vangistada. Kelle pärast ma võitlen? Kelle pärast kukutan kuningaid troonidelt, kui sina tahad mu hüljata?
Mingi deemon nagu keskaja pimedusevürst ise asub mehe hinges, selle käsutusel liigub ta nagu kuulekas kuutõbine, võimetuna ise oma teed valima. “Ma jumaldan ilusat naise põlve”, lausub üks kirjamees. Teine lisab: “Naise sääred on sambad, mis kannavad armastuse templit”. Iga mees soovib põlvitada nende templisammaste ees. Kuninganna Isabel laskis kuninga sõjavankri ratastele maalida alasti naiste kujusid, mis pidid ergutama kuninga külma temperamenti.
Naised teavad, kui joobnustavalt mõjub nende dekoltee, õhuke kleit. Asjatult ei pakata naise rinnad, ei joobnusta tema kõnnakurütm. Kõiges peituvad humalad, mis panevad purju ja vallandavad meie kired. Mis aitavad siin moraal ja karmid eluviisid? Kümme moraali anname ära naise sooja pilgu eest.
Miks ei võiks Under kiskuda endal lahti paela paela järel, et roosidena nähtavale tuleksid ta iludused, mis kuuma laavana tungivad mehe kirgedeni!
Abielus, mida ühiskond kõrgeks kiidab, suudavad ainult vähesed leida oma erootilise elu lõppsihti. Selles institutsioonis seisab esiplaanil ta sotsiaalne ülesanne, perekonna eest hoolitsemine. Instinktid otsivad teed mujale, deklareerib Kangro-Pool ja õigustab boheemlaste vaba erootilist ilutsemist.
Arvustajad leiavad siurulaste loomingus erootilist nilbust. Underiga veel lepitakse, aga Gailit ja Visnapuu olevat lausa “patoloogilised nilbuse masinad”. Kangro-Pooli arusaamine on hoopis teine: meie boheemlaste taunijad ise on moraalivaenulised. Eriti veel kirjanike selline järjestamine on tema meelest ülekohtune. Under, kes näitab oma sukki, pitsikesi ja rindu, tuleks moraali nimel hukka mõista esimesena, sest pitsid ja sukad kõnelevad kõige kergemeelsemast lõbust — olgugi, et tema nilbus esineb ilusas kuues. Visnapuu aga istub rongile ja põgeneb naiste eest. Sama soovitab Kangro-Pool teha arvustajail ja moralistidel.

***


Ajajärgu ülemeelik “sotsiaalne tellimus” avaldub iseloomulikul kujul ka teatrielus. Siingi näeme rõhuasetust samadele teemadele kui moodsas kirjanduses, nagu seda viljelesid “boheemlased”: sensatsioonilise maiguga erootilised seiklused, alasti naisekeha imetlemine, “suudluste- janu”, kärsitu vahelduseigatsus, mänglus, seiklus.
Rahu oli õnnelikult alla kirjutatud ja värske vabariigi rippumatus tunnustatud, sõjategevus rinnetel lõppenud. Estonia teater tõi kevad-talvel 1920 lavale saksa näitekirjaniku Wilhelm Schmidtbonni (Wilhelm Schmidt Bonnist, 1876 — 1952) kolm ühevaatuslikku tükki üldpealkirja all Mängiv Eros. nimelt 1) Diogenes kiusatuses. 2) Helena suplemas ja 3) Noor Achilles. Kõik need kästilevad “armastuse üllatavate pöörete teemat”, mänglevat Erost.
Esimeses tükis asub Ino kättemaksule: Diogenes on teda naernud ja ta ära põlanud. Naiseliku võrgutuskunstiga ja koketeerimisega suudab ta Diogenese kui naistevihkaja siiski viia nii kaugele, et see teda suudleb. Sellest süttib armastus, tõrges mees on võidetud. Teises ühevaatuslikus on peateemaks alasti naise kehailu. Helena supluse juures vaatlevad tema kenadust rauk Asphalion ja nooruk Paris, Trooja prints. Mõlemad on kui võlutud. Vaatlused toimuvad salaja piiludes taras leiduva augu kaudu. Hurmunuid on veel palju muidki. Meeste tüli parema vaatluspaiga pärast taramulgu taga oli üks õnnestunumaist stseenidest. Helena näitsik tahab augu aias kinni katta, et ta kaunis käskijanna saaks rahus supelda, kuid Helena keelab teda — ta tunneb rõõmu oma kehailu näitamisest.
Kolmandas tükis kujutatakse noore Achillese ja kauni Alkmene armastuslugu. Alkmene elab tütarlastepansionaadis, kuhu noormehel on raske ligi pääseda. Achilles riietab enda tütarlapseks ja läheb pansionaati Lakmenimelise neiuna. Ta ketrab, keedab, laulab, mängib ja tantsib neidude keskel, aga varsti tuntakse ta ära noormehena. Kõik tüdrukud armuvad temasse. Tal lubatakse veel nädal pansionaadis veeta sel tingimusel, et ta vähemalt korra päevas suudleb iga tütarlast. Noormees lahkub, neidude poolt lilledega üle külvatud.
Osatäitjatest oli eriti silmapaistev preili Hilda Gleser naiseliku võrgutuskunsti interpreteerijana. Tema partner hr. Tondu sooritas oma osa samuti suurepäraselt. Prints Parise osa mängis Hans Lauter, rauk Asphalioni Aleksander Trilljärv. Netty Pinna esines edukalt Alkmene osas, Erna Willmeril oli väike tumm-osa, milles ta kuuma ning kadeda kassikesena oli kibelevalt kütkestav (Hanno Kompus. Mängiv Eros. Tall. Teataja 1920, nr. 32).
Tühja kassa tõttu pidi teater oma repertuaari seadma ajanõuete kohaselt. Sensatsiooniliste erootiliste teemade eest, kuigi need võisid olla kergepoolsed oma kunstiliselt tasemelt, oli teatrikülastaja nõus raha välja andma, need tõmbasid.
Veel teises teatritükis kajastuvad ajavaimu iseloomulikud jooned kontsentreeritud kujul. Kevadel 1921 tõi Estonia teater lavale menuka maskimängu Kuningas Arlekin. Budapestis sündinud autor Rudolph Lotar (kodanl. nimi R. Spitzer, sünd. 1865, pärast a. 1933 emigratsioonis ning siis jäljetult kadunud) on kirjutanud rea menukaid kergesisulisi näidendeid, tema König Harlekin (1900) oli üks menukamaist. See on ühest küljest satiir monarhia üle, teisest küljest ood loovale kunstnikule, kes siin esineb näitleja Arlekiini kujul. Arlekiin on boheemlane, massi moraalinorme ei pea ta enda kohta kehtivaiks.
Kuningapoeg Bohemund priiskab kümme aastat võõrsil, siis saab ta teate isa surmast ja tõttab kodumaale. Ta võtab kaasa komejante-näitlejaid. kes teda peavad lõbustama. Noormees Arlekiin ja neiu Kolombiina on parimad nende hulgas. Koju jõudnud, tekib kuningapojal tüli Kolombiina pärast. Arlekiin lööb troonipärija surnuks. Arlekiin oskab mängida kuningarolle, ta on harjutanud ka oma isanda jäljendamist. Talle tuleb geniaalne idee: ta astub ise surma saanud Bohemundi asemele ja hakkab kuningaks. Keegi ei märka pettust. Arlekiin, inimene, kes on elanud illusioonides, näidelnud rolle, astub tegelikku ellu — jällegi pettusega: suurima võimukandjana, kuningana.
Tegelikkuses valitseb omapärane olukord: on olemas kuningriik, on monarhismi idee, mis kuningriiki kannab, aga kuningat ei ole. On küll kuninga nähtav kehastaja, aga võimu temal pole, võimul on mingid teised jõud, kes tegutsevad kuninga nimel. Kuningas ei oska midagi, ei tea midagi, ei tohi midagi, ta on kuningas ainult massile eemalt vaadates, mass ei näe oma valitseja suflöörikasti.
Arlekiin on sügavalt pettunud tegelikkusest, sest tegelikkust pole. On ainult maskeraad, pealegi ebaaus maskeraad, massi petetakse. Lisaks veel — kuningas võib ainult ühte ja sedasama rolli mängida. Kui igav on olla kuningas iga päev! Näitleja, loov kunstnik, on täna kuningas, homme ori. Ta fantaasia avab talle piiramatud võimalused — kui võrratult uhkem ja reaalsem on kunstniku valitsusvõim võrreldes reaalse kuninga omaga! Arlekiin jätab kuningatrooni ja riietub komejandiks, loob vabas sõnas, õnnelik osaks langevast kiitusest, ja on kunstnik.
Lavastaja (Hanno Kompus) ja näitlejad olid teinud kiiduväärt tööd tüki mõjulepääsemiseks: Arlekiini mängis hr. Lauter suure virtuositeediga, pr. Willmer oli Kolombiina. Tantsustseen viimases vaatuses Litvinova õpilaste etteastel (Olbrei, Loring, Holts) oli võrdlemisi iseloomuta, hindab arvustaja H. R. (H[ugo] Rtaudsepp], Waba Maa 30. apr. 1921, nr. 111).
Refereeritud kerge jant tabab boheemlaslikku elustiili lähedalt, žanr on jätnud sügavaid jälgi meie boheemlas- luulesse. Esiteks — elu ja armastus on mäng, lähedane koomilisele lavatootele-, teiseks — elu ja igapäevased armuvahekorrad lasevad endid konkreetselt väljendada tuntud lavakujude abil.
Esitatud lugu on kahvatu ning moonutatud järelkaja itaalia kuulsast commedia deWartest (näidenditsunfti- mäng, elukutseliste-mäng), mille õitseaeg Euroopas oli 17. —18. sajandil, kui seda arvatavasti nähti ka Tallinnas, tol korral ehtsal ning hoopis paremal kujul.
Itaalia näitetrupid, mis domineerisid oma külalisetendustega Euroopa kultuurikeskuste lavadel, mängisid meelsasti just kergesisulist-lõbusat commedia dell’arte’t, sest lavatüki ülesandeks oli publikut lõbustada, teose kirjanduslik väärtus jäeti kõrvale. Kõnealune žanr on laval improviseeritud jant, mingit kirjutatud teksti pole olemas, vahel mängitakse ka ainult miimika ja žestide varal, tumma mängu.
Tegelased on aga kindlad ja alati samad: Pantalone — rikas kaupmees, lihtsameelne koomiline vanamees, keda ta naine petab. Colombiine — tema tütar, truudusemurdja neiu. Pierrot (prantsuse rahvateatrist laenatud kuju) — Colombine austaja, armunud pajats. Arlekiin — perekonna teener, häbematu kelm, lobiseja, lõbus naljahammas. Suuremail truppidel oli veel muid kõrvaltegelasi, kuid mainitud neli olid obligatoorsed põhikujud.
Iga näitleja mängis alati sama osa, vahel läks osa perekonnas isalt pojale: kui isa mängis Arlekiini, kasvatati ka pojast Arlekiin.
Itaallased mängisid oma jante kus tahes väljaspool Itaaliat, publikule polnud itaalia keele oskus vajalik. Kui trupp jäi pikemaks ajaks mõne valitseja hoovkonna juurde või mõne välismaa linna teenistusse, õppisid näitlejad muidugi ka kohaliku keele ja nii võidi imponeerida ka dialoogidega. Koomiline keeletarvitus või iseäralik murrak oli võllanaljade juures ainult abiks.
Itaalia näitetrupid töötasid edukult ka Skandinaavias. Stokholmis on neid jäädvustatud maalidel juba kuninganna Christina ajal. Kopenhaagenis võib Tivoli näitelaval veel tänapäeval igal suvel näha Arlekiinisid ja Colombiinesid tegevuses.
Kuivõrd äsja refereeritud jant, mida Tallinnas mängiti aastal 1921, meie boheemlasi köitis või kuivõrd nad seda vaatasid, pole teada. Nad võisid samalaadseid kompilatsioone või tõenäoliselt ehtsat itaalia ja prantsuse commedia delPartet näha Pariisis. Peterburis, Berliinis või mujal. Aga fakt on, et Johannes Semper, üks kuuest “krüsanteemist’’, kaaluka osa oma lembeluulest kirjutas Arlekiini, Colombiine ja Pierrot’ ümber. Semperi esimene luuletuskogu kandis pealkirja Pierrot (1917). Carl Sarapi üks kirjastajanimi oli Arlekiin.

Religioon
Tüliõunaks boheemlaste ja tavaliste kodanike vahel oli muidugi ka erinev suhtumine religiooni- ja usuküsimustesse. See oli pealegi õrn elusektor ja võimalused teravaiks kokkupõrkeiks suured, kuna inimese usutunnete riivamine tahendab sügavat solvamist. Boheemlased kui “moodsad inimesed” olid omaks võtnud materalistliku maailmavaate, mitmed kuulusid poliitiliselt sotsialistide- revolutsionääride või sotsiaaldemokraatide hulka, usule ja kirikule vaatasid nad ülevalt alla. Kodanlus ja “seltskonnadaamid” olid endastmõistetavalt vanamoelised ja ajast mahajäänud. Jumalateotused ja vaimulike narrimised boheemlaste kirjanduslikus loomingus ja nende kõnes olid seega sihitud “kodanliku lohe” vastu.
Meie vaatlusalune periood — sõja-aastad ja iseseisvusaja algus — olid usulise kriisi aeg ka laiemas ulatuses, eriti haritlaskond oli ükskõikne religiooni suhtes. Peeti moodsaks ja edumeelseks kirikust eemale jääda, kõnes ja käitumises lasta oma edumeelsust välja paista.
Ka “ametlik” seisukoht religiooni suhtes oli negatiivne. Oma riigi rajamisel taheti koolides õpetatavate ainete hulgast usuõpetus välja jätta. Vene aja lõpul valitsenud karjuvalt ebaõiglaste rahvus- ja sotsiaalolude tõttu olid iseseisvusaja alguses valitsevad poliitilised meeleolud silmapaistvalt vasakpoolsed ja revolutsioonilised. Jüripäeval (23. aprillil) 1919 kokku astunud Asutavas Kogus oli sotsialiste u. 40 protsenti, radikaale 25 protsenti, seega pahempoolseid tublisti üle poole koosseisust. Nende suhtumine religiooniküsimustesse oli endastmõistetavalt vaenulik, õppiva noorsoo kasvatamist kristlikus vaimus ei pidanud nad vajalikuks.
Algkoolide seadusega jäeti usuõpetus koolidest välja. Aastat kolm hiljem, kui meeled olid rahunenud ja vasakpoolsete mõju ohjeldunud, viidi rahvahääletuse korras veebruarikuus 1923 usuõptetus ”vabatahtliku õppeainena” koolidesse tagasi. Järgmise aasta lõpul, detsembris 1924, seati koolides sisse ka hommikupalvused.
Nagu teame ajaloost ja oleme võinud jälgida teabevahendite kaudu antava informatsiooni varal tänapäeva oludest, oleme võinud tõdeda, et võitlust religiooni vastu ei peeta kusagil huupi või kindla tagamõtteta. Õieti polegi olemas võitlust religiooni vastu, võitlust käib austatavate objektide vahetuse pärast. Sihiks on kõrvaldada transtsendentne element ja asemele seada maapealsed isikud, jumalate asemele seatakse inimesed. Tänu- ja austuspalved loetakse riigi- või parteijuhtidele, protsessioonide ees ei kanta Maria või pühakute pilte, vaid maapealsete juhtide omi. Jumalakuju ja põlev lambike elutoa nurgas asendatakse ” punase nurgaga”, seintele pannakse ilutsema inimjumalate portreed.
Kui Tartu boheemlaskirjanikud iseseisvusaja algul oma loomingus respektitult halvustasid religiooni, oli neilgi mõte midagi ajakohasemat ning edumeelsemat asemele seada. Võime pidada representatiivseks kogu boheemlaskonnas Tarapita juhtkirja a. 1922 Kiri noortele, milles seatakse üles programm usuküsimustes.
Selle kärarikka ajakirja avanumbris kaks kuud varem, septembris 1921, oli tegevust ja sihte määratlevale manifestile alla kirjutanud kümme juhtivat autorit-boheemlast (Adson, Alle, Barbarus, Kivikas, Kärner, Semper, Suits, Tassa, Tuglas, Under). Nüüd ajakirja neljandas numbris seisis juhtkirjana Albert Kivika Kiri noortele, kõne tekst, mille noor kirjanik oli pidanud koolinoorsoole Vanemuise teatris (teade autorilt 26.7.1 970). Artikkel Tarapitas on dateeritud 29. nov. 1921. Ristiusu ja kiriku asemele peab astuma kirjandus, nõuab noor kirjanik.
Uut programmi oli vaja eeskätt noortele, nemad olid ju rahva tulevik. Allpool näeme, et ka luuletajad suunasid oma programmilised ning revolutsioonilised värsid esijoones noortele.
Kuhu soovib siis hiljutine rindesõdur ning värske kirjanik-boheemlane Kivikas, 23 aastat vana, juhtida noorsugu?
Sõda on kiskunud ühiskonna moraalselt alla, toorestanud ja loomastanud inimhinge, ütleb autor. Inimene tuleb uuesti inimeseks teha! Tähtsaim ülesanne ning ühtlasi tervendusvahend on töö, noortele peab töö armsaks saama. Teiseks tuleb porist üles tõsta inimese ideaalid, tõmmata piir hea ja kurja vahele.
Kust leiab noor inimene tuge praegusel raskel ajal?
Ristiusk ja selle kirik praegusel kujul ei paku tuge, väidab juhtkirjanik, egoistlikud ning rahaahned pastorid on need rikkunud. Kuid ometi on nüüdsel metsikul ajal inimkonnal nälg Kristuse õpetuse järele, noorsugu on sellest sügavalt huvitatud. Moodsad kirjandus- ja kunstivoolud, saksa moodne lüürika ja maalikunst, ekspressionism, tegelevad Kristusega. Vene klassikud Blok, Dostojevski ja Tolstoi — kõik otsivad Kristuse õpetust.
Kuid on suur vahe räägitud sõna ja trükitud sõna vahel. Trükitud paberil kõneleb kirjaniku vaim, kõneldud sõnaga seevastu seisab ühenduses inimene oma pahedega. Kõneldud sõna kaotab meie ajal ikka enam oma mõjust, paberile trükitud sõna käib võiduteed. Autori paheline osa, ta füüsiline isik kõigi puudustega, jääb meie eest varjule, meieni jõuab ainult puhtam ja parem osa ta hingest. Elav inimene aga võiks pakkuda meile pettumuse.
Me pettuksime tänapäeval ehk ka Kristusest endast, kui mingi ime läbi oleks võimalik teda elusana näha, temaga tuttavaks saada, tema seltsis Werneri kohvikus tass kohvi juua. Täieliku pettumuse valmistab meile nüüdisaja pastor, tema isiku vastumeelsed küljed lämmatavad ta jutluse.
Piiblis leiduvad meile võõra rahva müüdid selle kauge rahva lapsepõlvest. Meil tuleb eelistada oma rahva kirjandust — kirjanduses on parimad inimesed esitanud oma parimad ideed. Kirjandus on nagu tõrvik, mis peab noortele pimeduses teed valgustama. Vanal ajal oli tõrvikukandjaks prohvet, nüüd on selleks kirjanik, deklareerib Albert Kivikas oma programmilises juhtkirjas 29. nov. 1921. Võime arvata, et see oli kogu boheemlastegrupi seisukoht. Ilmne vastuolu kodanluse usukäsitusega oli olemas.
Kaaluv argument, millega boheemlased endi üleolekut “kodanlikust massist” õigustasid, oli nende kogemustepagas välismailt. Õpingud või pagulaspõlv välismail, nagu ka õppereisid kaugemale või lähemale kusagil Lääne-Euroopas olid avanud nende silmad puudustele kodumaal, kus kultuurielu oli kängunud, kus see oli nagu roiskunud vesi pisikeses lambatiigis (A. Alle võrdlus). Meie boheemlased aga olid näinud vanade haritud rahvaste kultuuri, kõndinud aastaid suurlinnade tänavail. Välismaade kirjanikud-kunstnikud olid religiooni suhtes “vabamõtlejad”.
Usuelu laostumine algas ühenduses Esimese maailmasõjaga kogu Lääne-Euroopas, kõige tuntavamalt Saksamaal, sõja kaotanud riigis. Prantsusmaal, kus oli valitsenud range katoliiklus, leidus nüüd küllalt ka “vabamõtlejaid”, rääkimata sealseist kunstnikest-kirjanikest ja muust boheemlaskonnast, kes pidasid usutrotsimist edumeelseks.
Välismailt tulnuid leidus meie boheemlaste peres mitmeid. Kujutava kunsti alal olid täiendavad välismaaõpingud endastmõistetavad — käidi Dresdenis, Münchenis, Pariisis, Roomas ja mujal, Peterburist ja muist Vene linnadest rääkimata. Ka kirjanike hulgas leidus reisumehi, mõned pidid kodumaalt lahkuma lihtsalt poliitilistel põhjustel — et päästa endid tsaaripolitsei käest.
Nii õppis omaaegne aktiivne boheemlane Ado Vabbe Münchenis (1909 — 1913), ka Itaalia ei olnud talle võõras — seda maad oli ta külastanud a. 1909 — 1913. Konrad Mägi, jällegi oma eluviisidega Tartus tähelepanu äratanud boheemlane, oli niihästi kunstiõpingute pärast kui ka poliitilistel põhjustel paaril korral elanud Pariisis — a. 1910 — 1912, lühemat aega ka varem. Aktiivse boheemlase Anton Starkopfi õpingud toimusid mõnda aega Berliinis (1917-1918).
Kirjanikest oli Friedebert Tuglas tuntud rändur. Korduvalt oli ta elanud Pariisis, käinud ka Itaalias ja Hispaanias, rääkimata Soomest, kus ta poliitilistel põhjustel end mitmel puhul politsei eest varjas. Aleksander Tassa õppis Peterburis, elas pikemat aega Pariisis. Albert Kivikas viibis a. 1922 — 1923 Berliinis, kus ta toimetas ajakirju Aeg ja Odamees. Berliinis viibis tol korral ka rida muid eesti kirjanikke, nagu Semper, Visnapuu, Gailit — tohutu inflatsiooni tõttu oli elu välismaalastele Saksas harukordselt odav. August Alle oli pikemat aega elanud Poolas, siis a. 1915 — 1918 õppinud Saraatovi ülikoolis Venemaal. Ka Semperi ja Barbaruse õpingud toimusid Venemaal. Visnapuu ei viibinud noorpõlves välismail, kuid tema omandas palju boheemlikust ellusuhtumisest Severjaninilt, kellega tal oli tihe läbikäimine (vt. lk. 112, 114).
Nii oli Tartu “boheemkond” oma välismaakogemuste poolest üsna kirju seltskond. Ühine enamikule oli siiski nende eitav suhtumine usuprobleemidesse.

***

Henrik Visnapuu varasemas luules leidub epateerivaid jumalateotusi rohkesti. Kohati on neil ilme, nagu oleks tegemist vagatseja pöördumistega hingehädas oma jumala poole, kuid varsti antakse neile naljatlev või sarkastiline varjund. Samasugust äärmuste vahel kõikumist võib kohata tolleaegses välismaises lüürikas.
Visnapuu pöördumised Issanda poole on enamasti põhjustatud süütundest — pohmelushetkil pärast erootilisi liialdusi, ta leiab end vastuollu sattunud olevat kristliku moraaliga. Luuletaja tunneb oma iseloomu nõrkusi ja kahetseb, pihib jumalale oma üleaisalöömisi: “Kirg verine luurap mu perän, kui peni joosk takan ja een”. Ta on pahane, et jumalaema ei ärata teda patukirest (siin on luuletaja katoliiklane). Kuid süüdi on ikkagi naine: “Kesk üüsi ta kargap mo sälgä. — — Oo himosid häbematuid!” (Ja sina, sa jumala emä. Dateeritud a. 1913. Amores 1917, lk. 62).
Luuletuses Issand halesta, dateeritud 1912, kurdab noor poeet jällegi oma lihatsemise pärast ja soovib, et teda veel ei löödaks ega hävitataks:


Alasti naiste ning hoorte perra
Kisop mo himo – –
Hää om nii ellä, kuis tahab liha. – –
Ära viil lüü, ära häävita minno.


Tuttavad ning sageli tsiteeritavad on ta jumalateotused kümnest luuletusest koosnevas tsüklis Kõnelused Issandaga (Hõbedasased kuljused. Tartu 1920). Ühes neist, Kõnelused Issandaga 2, dateeritud “heinakuu 1919”, laulab poeet oma kiidulaulu jumalale üsna ebatavalisel viisil:


Oma ropu suuga sinule kiituseks.
Issand, lase porisen, lase jorisen,
Haiseva kurguga, Issand, lase laulan sulle,
sino meelehääks korisen.


Edasi kuuleme pikas luuletöös, kuidas noor opositsioonimeelne poeet sigatseb ja tõotab oma jumalat kiita sea kombel: “tahan kiituseks sulle röhkida”. Pihtima peab ta jällegi lihatsemise pärast — naised on süüdi ja viin annab hoogu: “Mehe märgid mul on, viin on minule armas, ei saa pidada, naine on hooraja”.
Samas kujutleb poeet, et ta jumal on püha härg: “Oleks sa pühahärg, Issand, söödaks sind ja kasiks,/Sinu sõnnikut välja kannaksin.” Egofuturistliku programmi kohaselt kõneleb poeet luuletsükli järgnevais osades Issandale oma jalgadest, kätest, silmadest, kõrvadest jne.
Kõigis Visnapuu varastes luuletuskogudes, nagu Amores, Jumalaga Ene!, Hõbedased kuljused, Talihari (1917 — 1920) leidub selletaolisi religiooni mõnitusi. Need äratasid kaasaegsete kriitikute meelepaha. Johannes Aavik märgib oma kriitilises ülevaates a. 1922, et kui luuletaja sel viisil end kergatslikult labastab, siis ei või tõsiselt võtta ka tema paremaid luuletusi. “Kes niiviisi end klounitab ja nagu poris püherdab meie pealiskaudse ja arenemata publiku meeleheaks ja irvituseks (et vaadake, missugune kange ja julge mees see Visnapuu on!), selle ideaalsemgi külg tundub kahtlasena ja ebakindlana (J. Aavik, Puudused uuemas eesti luules. Eesti Kirjandus 1922, lk. 92).
Aavik arvab võivat ehk leppida jumalateotustega luules. kui see on eriti kõrgetasemeline, näiteks prantslase Jean Richepin’i oma ta suures luuletuskogus Les Balsphemes (Jumalateotused, 1884). Richepin (1849 — 1926) oli üldse silmapaistev ja omapärane isiksus, nii ka ta luule: sündinud Alžeerias arsti pojana, töötanud madrusena, näitlejana, ajakirjanikuna, elanud seiklusrikast rändurielu Euroopa eri nurkades, tõusis ta lõpuks Prantsuse Akadeemia liikmeks. Aavik leiab, et tema luuletuse suurepärasele stiilile ega värsitehnikale “ükski meie luuletaja ligi ei saa”. Visnapuu jäljendab oma jumalateotustes pigemini Walt Whitmanl (1819 — 1892) ulakust vormis ja stiilis. Kuna ekspressionism üldse on kergatslik ja iseäratsev vool, “mingi boheemlik-pohmeluslik hingeolu, mis läheb mõnede juures braveeriva eneseklounitamiseni”, oleks ülim aeg sellele vastu astuda ja nõuda tõsisemat, arvab Aavik (J. Aavik, m.t., lk. 93, 229).
Marie Underi jumalateotused piirduvad appihüüetega Issanda poole ja pisaraterohke haletsemisega sõjaõuduste pärast. Luuletaja selleaineline looming on muidugi pärit sõjapäevilt, seega ühtlasi boheemluse hiilgeperioodilt. Trükitud on see kogus Verivalla (1920).
Siin leiame luuletuse Appihüüd:


Oh Issand, tule alla, inimeseks saa!
Liig kõrgelt juhid meid. Oh tule alla, vaata,
kuis hukkub veri noor. Oh, ära jaata
seesugust tapamaru.

Su pilk, mis läbista võib südamed ja neerud,
miks on ta sulet nüüd? Või on ta tuhmund,
Sul, vana Jumal?


Jumalast ja inglitest on irooniamaigulises toonis kõnet veel luuletustes Verivalla ja Surnute rongikäik. Kuna luuletaja pöördumistel taevavägede poole puudub tõsine palvemeeleolu ja isiklik kaasaelamine, paistab neist läbi kirjanduslik moevool, tol ajal eriti saksa ekspressionistlikus lüürikas käibel olnud sõja- ja palveteemade harrastus. Äsja refereeritud arvustaja Johannes Aavik kahtleb, kas Under paremini kui Visnapuugi usub Jumalat. Saksa ekspressionistide uusima loominguga oli ta aga hästi tuttav, kuna ta parajasti seda tõlkis. Tema Valik saksa uuemast lüürikast (1920) tõi näiteid autoreilt nagu Johannes Becher, Albert Ehrenstein, Walter Hasenclever, Georg Heym, Georg TrakI ja Franz Werfel.
Albert Kivikas oma kaasaegses sõnavõtus leiab, et hädakisa on maailmas juba küllalt ja sellest pole mingit abi ülesehitusel, pealegi on see võõrast algupära:


Sinise purje printsess Marie Under — ärge saage nutunaiseks, siniseks näpistet kuust, murtud käte ja jalgade ning wahutawate wereojade kohal! Ärge kisendage appi, kui kõigi elawate suud on awat järelejätmatuks appikarjumiseks, oigamisteks ja wiimseks surma tarduwaks hingetõmbuseks! Sest see suurendab ainult asjatut hädakisa tühjade, sisselangenud taewaste poole. Kuid ärge pakkuge meile nuttu, mis ei tule südamest, waid transiit kaubana Saksamaalt sisse on weetud! Ärge pakkugem were asemel kahwatut kuremariini, sest kõik ei ole weri, mis punane! See on petiste spekuleerimine aseainetega, südame aseainetega, mis kawalasti imiteerit wõõramaa tehaste eeskujul!
Ja keda meid lohutaks nutt werisel ajal, kui peame matma maha omad welled ja isad? Nutt on nõrkus, jõuetus, mis ei lase paraneda haawu, waid neid ikka ja ja ikka lahti kisub ja sulguwa were jälle walla ärritab! Kuid nähkem uut elu uue objektiiwsusega! Ehitagem üles lõhutud kojad, maatasa tehtud linnad, parandage haawad, kuid ärgem jäägem pisaraid walama põlewate ja suitsewate waremete üle!
Maha nutt! (A. Kivikas, Maha lüüriline shokolaad! Tartu 1920, lk. 13).


Boheemlaste omavahelistest nägelustest väljakasvanud följetonis Koketteriist Issandaga, ilmunud ajakirjas Ilo nr. 7, 1920, hiljem ära trükitud följetonidekogus Lilla elevant a. 1920, konstateerib August Alle, et “ääretu silmavee nõretus ja käsivarte ringutus Issanda poole” on tabanud kõiki noorema põlvkonna luuletajaid sõja lõpuperioodil. Ta leiab, et see on pärit Saksast — “esimene laadung on Eestini jõudnud”. Kuid selline laad tundub võõrkehana, seda eriti Underi ja Adsoni loomingus. Visnapuule see ehk kuidagi sobib, ta on ka varem kirjutanud religioossetel teemadel, ”familiaarsus ja sinasõprus Issandaga on Visnapuul juba verre kasvanud”:


Saksa rahva pisarad ei tohi asjata kaotsi minna: villitakse tsüsternid täis ahastamise ja Issanda poole kisendamise silmavett ning pannakse mööda raudteed liikuma. Nüüd on nähtavasti esimene laadung Eestini jõudnud, sest kui sa meie uwemaid luuletuskogusid lehitsed, siis pead imestama, kust see ääretu silmavee nõretus ja käsivarte ringutus Issanda poole meie, s. o. eestlaste man, kes meie oma 700-aastase ajaloo kesten kõige lootusrikkamat ja optimistlikumat ajajärku praegu üle elame; kuid lähemalt uuriden seda ekspressionistlikku Issanda appihüüdmise ja silmavee valangut, vilksatab sulle kuskilt ridade vahelt Made in Germany, mis kõik seletab …
Aja traagikast inspireerituna laulavad meil praegu peaaegu kõik loovad poeedid: Under, Visnapuu, Semper, Barbarus, Adson ja Kärner. Erilise Issanda poole appihüüdmiste, ahastuse ja käsivarte ringutamise valeurs’iga, ä la Saksa ekspressionistid, teotsevad Visnapuu, Under ja Adson. — — Familiaarsus ja sinasõprus Issandaga on Visnapuul juba verre kasvand, nõnda et ülekohus oleks teda võõraste mõjude ümbertöötamisen süüdistada. Hoopis teine lugu on aga Underi ja Adsoniga(A. Alle, Lilla elevant. Tartu 1923, lk. 66).


Boheemlaste epateerimine jumalateotustega ärritas seltskonnadaame ja Tartu kodanikke, mida sooviti saavutada, aga see tekitas nördimust ka laiemalt, kogu maal. Mitmed kultuuritegelased haarasid sule, et ajalehtedes või raamatuis võitlusse astuda beheemlaste ulakuse ja labasuse vastu. Kuna “boheemlaskond” 1920-ndate aastate algul lagunes, kadus probleem päevakorralt. Rahvahääletus veebruarikuus 1923, millega otsustati usuõpetus uuesti koolide õppeaineks muuta, andis omakorda selge tõendi rahva enamiku seisukohast “vabamõtlejate” suhtes.


Kadunud elumõte
Eelolevas nägime, et kirjanduselu mitmed erijooned olenesid kriisiajast — sõda käis, kõik oli provisoorne ja erakordne. Mitte ainult rindesõdur ei seisnud surmaga silm silma vastu, ka tagalaelanik, kuigi ta ehk oli frondist kaugel, sai tunda sõjakoledusi igal hetkel. Kultuurielu oli “rööbastest väljas”. Kirjanduses toimus paradoksaalne õitseng, see jätkus veel aastaid pärast rahulepingu allakirjutamist. Raamatuid osteti seninägematul hulgal. Selles oli tähtsaks põhjuseks noorte kirjanike epateeriv kirjutamislaad: luuletati ja kirjutati erootilistest stseenidest varjamatult, pealegi ilmse meeleheaga just sellest, mis seni “viigilehe taga” varjul oli olnud. Religioonist ja kirikust luuletati vähese respektiga ning usklikke naeruvääristades, pilgati ja naeruvääristati inimeste patriootilisi tundeid. Kõike niisugust tehti “kodanliku lohe” õrritamiseks. Sellist “julget” kirjandust tahtsid paljud uudishimu pärast lugeda, julgeid värsse otsiti eriti luulekogudest. Agarad selles olid koolinoored.
Kirjandusturul mõjusid kaasa veel muud soodustavad asjaolud. Eelmistel aastatel enne sõda olid raamatukauplused tühjenenud, nüüd vajati uut. Ostmine pääses paisu tagant valla, kuna paljudele oli sõda toonud majanduslikku tulu — hangeldamine, toiduainete salamüük jne. Uute kirjanike ilmumine parnassile äratas uudishimu. Tohutu reklaam, kirjanike ringsõidud ja mitmesugused “mürgliõhtud” äratasid laialt tähelepanu. Raamat oli odav muu kaubaga võrreldes, rahaväärtus langes kiiresti. Kõik need asjaolud kokku andsid tulemuseks, et raamatuid ilmus seninähtamatul määral.
Boheemlased püüdsid kogu au raamatuturu elustamise alal endile tõmmata — nad lõikasid loorbereid oma õrritava laadiga, rõvetsemisega ja “roppusega”, lisasid kord- korralt kangusekraadi, olid endist heal arvamisel. Pessimistid aga pidasid kõike pigemini laiduväärseks, sõja- ja kriisiaja tulemuseks. Jürgenstein kiitis küll, et “kirjanduse põld” sõja ajal oli üllatavat rohket saaki andnud, teistele oli ehk aktuaalsem Juhan Liivi omaaegne lause: põllukene, miks sa põed?
A. H. Tammsare, ajakirjanik ja novellist, kuid sügav mõtleja juba noorpõlves, analüüsib uut kirjandust lehejoonealuses ja leiab selles inimese loomastumise märke. Inimest ei huvita tõsised eluprobleemid, kõik on ainult mäng ja ajaviide. Inimene on kaotanud elumõtte, juba homme võib olla kõigel lõpp.
Siinkohal oleks huvitav juhtida tähelepanu asjaolule, et meie suur filosoof-kirjanik oli ligi poole sajandit ees Euroopa moodsaist mõttevooludest. Maailmakuulus Viini psühhiaater ning nn. kolmanda Viini koolkonna rajaja Viktor Emil Franki (1905—) on oma õpetuse aluseks seadnud postulaadi, et inimene suudab püsida vaimselt tervena ning elujõulisena ainult siis, kui ta elul on mõte, kui ta tunneb endal olevat mingi selgesti defineeritava eluülesande, vajaduse töötada mingi suure sihi saavutamiseks. Niipea kui elumõte lööb kõikuma, laostub ka inimese vaimne tervis ja murdub ta elujõud.
Kriisiaegadel — sõjad, revolutsioonid, massilised töö-puudused — kaob paljudelt inimestelt elumõte, nende vaimne tasakaal lööb kõikuma. See ilmneb ka kunstis, kirjanduses, kogu kultuurielus. Frankli teedrajavad teosed on ilmunud kahel viimasel aastakümnel (Neurosenlehre und Psychoterapie, 5 köidet, 1959—61; Der Mensch auf der Suche nach dem Sinn, 1972). Tammsaare tuli samade mõtetega avalikkuse ette aastal 1919; inimene on kaotanud elumõtte, teda ei huvita tõsised eluprobleemid, inimene on loomastunud.
Ühenduses August Gailiti sõjaaegse loominguga (Saatana karussell) võtab Tammsaare arutlusele kirjanduse seisu põhimõtteliselt. Inimeses tuleb esile õudne loom, ka kõige verisemad sündmused jätavad ta ükskõikseks, kõik saab talle ainult ajaviiteks. Inimene on kaotanud elumõtte, juba järgmisel silmapilgul võib teda tabada kuul. Homse päeva tarvis plaanitsemine on mõttetu.


Inimest kui õudset looma näib otsiwat meil Gailit, kuid lähemal tutwunemisel selgub, et siin on tegemist ainult fantastikaga, mis ei taha mingisse tundmusse süweneda ega mingi loogikaga end köita. Nõnda kaob paratamatuse ilme ja kohutawamgi sündmus omandab lihtsa ajawiite ja lõbutsemise ilme, mis wäga hästi kõlbab sõja- ja rewolutsiooniaegsesse meeleollu. Ära waewle tõsisemas mõttes, ära piinle sügawamas tundmuses, kõik on ju nii üürike; homme, järgmisel silmapilgulgi wõib sind tabada mõni arutu, eksinud kuul, üks neist surnud ebajumalaist, kes talitawad, nagu oleksid nad elawad, ja kelle laskis juhtumisi lendu wõib olla su oma wend. Ära otsi hingekuristikka, ära juurdle inimsoo keerdküsimuste kallal, kõik on ju mõtteta ja meeletus, nagu ümbritsew elugi. Oo, tõepoolest! Inimesed põewad “fosfortõbe” ja selles tõwes wõiwad nad joobnud madrusega kas wõi siniseid põrsaid sigitada ja ilmale kanda. Kuid see ärgu pangu kedagi imestama ega kohkuma, sest kõik on ju ainult rumal jant, ainult “Saatana karussel”. Inimene on oma hinge surnult warna riputanud ja sellepärast on ta elumõtte kaotanud — ta lällab ainult. Nagu wingu jäänud kassid luiguwad kahe- ja neljajalgsed poripiisal, mida nimetame maakeraks (A. H. Tammsaare, Inimese jälgil. Waba Maa 1919, nr. 130).


Kaks lippu
Kaasaegsed kirjanduskriitikud on korduvalt küsinud, et miks küll kõige luulekülluse ja lüürika-uputuse keskel puudub isamaaluule? Miks ei paku kõige heroilisem hetk rahva ajaloos viimase 700 aasta jooksul meie poeetidele inspiratsiooni rahvuslikeks oodideks ja paatoslikuks isamaaluuleks?
Boheemlased, kes valitsesid meie luuleparnassi, näitasid vaikimisega oma rahulolematust. Nende meelest oli rahvustunne ainult kodanluse ja sõjaaegadel esile kerkinud tõusikluse avaldusvorm, selle vastu tuli võidelda, kuivõrd politsei ja diviisiülem vahele ei astunud.
Tänapäeval on raske õiglaselt hinnata meie poeetide tolleaegset luulet, nende manifeste, proklamatsioone ja deklaratsioone. Nende revolutsioonilisus on vahel hämmastav ulaklik fraasitamine, nende pahameel kodanluse vastu naiivne ning mõistatuslik.
Suure luulekevade, 1917. aasta, tagapõhjaks polnud mingi vaikne idülliline luuleaeg. Maailmasõda möllas neljandat aastat. Vene impeeriumi ning tsaarivõimu alused olid kõikuma löönud sõdadega kaasunud kahes revolutsioonis — 1905. aasta oktoobris-novembris ja 1917. aasta märtsikuus (“veebruarirevolutsioon”), kui tsaar lõpuks oli sunnitud troonist loobuma. Rahvaste lootuseks oli demokraatlik valitsuskord Venes.
Kuidas kujuneb eesti rahva saatus, seda ei suutnud kirjaniku fantaasia ette näha. Iseseisev Eesti riik oli boheemliku luuletaja mõttekujutusele võõras ja uskumatu. Ainult Juhan Liiv võis oma mõttesegaduses sajandivahetusel avalikult välja ütelda, et “ükskord vaba olla on iga rahva soov” ning et “ükskord on Eesti riik”. Teised vajasid sellelaadilisteks mõlgutusteks konkreetseid märke veel kaua hiljem.
Alles siis, kui Vabadussõja päevil jaanuarikuu esimestel päevadel 1919 algas meie vägede pealetung, kui vallutati tagasi Tapa ja Rakvere ning 18. jaanuaril ka Narva, siis söandas Henrik Visnapuu kirjutada oma Kodumaa laulu — “jää vabaks sa, jää seisma sa”, mis trükiti ära Postimehe esimesel leheküljel (Postim. 17. (4.) jaan. 1919, nr. 3). Ja kui iseseisvuse esimeseks aastapäevaks 24. veebruaril 1919 olid Eesti piirid vaenulikest vägedest vabad, siis saatis Gustav Suits telegraafi teel Soomest meie ajalehtedele oma paatosliku lipulaulu Tõsta lipp, tol korral pealkirjaga Sini-must-valge, 24. veebr. 1919.
Kuni tolle ajani olid meie boheemlased rahvuslikult meelsuselt segaduses, nad kõhklesid ja olid kodanlusega vaenujalal. Mõned kirjutasid vasakpoolseid värsse ja manifeste veel kaua hiljemgi. Kodanlust ja seltskonnadaame, keda nad igal võimalusel püüdsid õrritada, pidasid nad tsaarivõimu käsilasteks ja selle tagasiigatsejaiks.
Eespool nägime, et Tartu boheemlastest olid mõned õpingute tõttu pikemat aega viibinud Venemaal (kirjanikest Semper, Barbarus, Alle), mõned kuulusid poliitiliselt sotsialistide-revolutsionääride partei liikmeskonda, nad olid mõttelaadilt vasakule käändunud. Teised seisid suuremal või vähemal määral nende mõju all. Kõikide ühine soov oli — kodanlust õrritada. Kaasa aidata kodanlusel, neil äritsejail, tõusikuil ja vaimsel keskpärasusel oma riiki rajada, see oli boheemlaslikule meelelaadile võõras.
Vabadussõja lõppjärgus ja varsti pärast rahu saabumist hakati katseid tegema kirjanike ülemaaliseks organiseerimiseks ja kirjandusliku ajakirja väljaandmiseks. Seejuures tulid nähtavale kirjanike hulgas valitsevad poliitilised meeleolud, ka Tartu boheemlaste omad. Viimaste ühtne grupp oli juba hajumisel, kuid boheemlaslik mõttelaad üksikliik- meil endine.
Haridusministeerium kutsus 6.-7. septembril 1919 kokku kirjanikekongressi — see oli esimene ülemaaline kirjameeste kokkutulek —, et oma tegevuskava kooskõlastada kirjanike endi vajaduste ja soovidega. Kutsed saadeti kõigile kirjanikele, arvustajaile ja kirjandusteadlastele. Osavõtt oli elav, vanemaist sulerüütleist olid kohal näiteks August Kitzberg ja Anna Haava; Bernhard Linde oli hiljuti kodumaale saabunud ja kohale ilmunud. Puudusid siiski Vilde, Suits, Luts, Rumor, Roht ja mõned teised. Kokkutulnute enamus oli nooremail, aktiivsete sõnavõtjatena paistsid silma Semper, Tuglas ja Kivikas.
Olulise punktina seisis muude aktuaalsete probleemide kõrval päevakorras Johannes Semperi ettekanne Kontakti loomine välismaa kirjandusega. Siin näemegi, kuidas sotsialistid-revolutsionäärid kasutasid võimalust, et oma vasakpoolseid seisukohti üldiselt maksvusele saada, kirjandust politiseerida ja teha seda pealegi meie rahvale vaenulikus vaimus.
Referent mainib positiivse algatusena osavõttu skandinaavia kirjanike kongressist Kopenhaagenis neli kuud tagasi — maikuus 1919, kus Gustav Suits esindas eesti kirjanikke. Semper, kes pidi Kopenhaagenisse sõitma “Siuru” esindajana, jäi passitakistuste tõttu eemale. See esimene kontaktitaotlus välismaaga oli kõigiti kiiduväärne.
Kirjanduslikud voolud Euroopas enne maailmasõda olid šovinistlikud ja õhutasid vaenu rahvaste vahel, konstateerib referent. Aga sõja lõpul kerkis esile võimas ja suur igatsus selguse, tõe ja üksteise mõistmise järele. Kirjanikud hakkasid tundma vajadust ühineda koostööks üle rahvuspiiride. Töölised on ühinenud majanduslikel põhjustel töölisinternatsionaaliks, nüüd püüavad kirjanikud liituda mingiks vaimseks internatsionaaliks. Algatus on tulnud Prantsusmaalt, püütakse sidet luua kogu maailma kirjanike vahel. Henri Barbusse’ i ja Anatole France’ i algatusel on ellu kutsutud rühm Clarte (Selgus). Selle ümber koondunud kirjanike hulgast mainib Semper säravaid nimesid nagu Brandes, Duhamel, Thomas Hardi, Bernhard Shaw, R. Tagore, E. Key, S. Lagerlöf, Sinclair, H. G. Wells (Tall. Teataja 1919, nr. 192 — 193).
Semper jätab oma ettekandes targu kõrvale koondise poliitilise värvingu — et “Clarte” rajaja Henri Barbusse (1873 — 1935), kel aastal 1919 oli ilmunud samanimeline romaan Clarte, oli kommunist. Neli aastat hiljem äratas Barbusse enda isiksusega veelgi enam tähelepanu, kui ta aastal 1923 astus Prantsusmaa kommunistliku partei liikmeks. Semper ei maini ka, et Barbusse sageli reisib Nõukogude-Liidus. Hilisemail aastail kirjutas ta ülistava monograafia Stalin (1935). Ta suri Moskvas ja talle korraldati riiklikud matused Nõukogude-Liidu poolt.
Ka jätab Semper mainimata, et Clarte pole mingi kirjanikekoondis, et see on ainult vasakpoolsete kultuuritegelaste ühing, mille peamine ülesanne on sõjavastane propaganda, rahuvõitlus, kuigi sõda on juba lõppenud. Kuigi liikmete hulgas leidub rida rahvusvaheliselt tuntud kirjanikke — neist on mitmed oma maade kommunistlike parteide liikmed — ei ole tegemist kirjanikeühinguga. Ka jääb varju, et prantslaste rahuliikumine “Clarte” on rajatud just samal 1919. aastal ning et vastukaja jõudis Eestisse kiiresti.
Mingit otsust ega resolutsiooni Semperi ettepaneku kohta — sidemed luua “Clartega” — vastu ei võeta, asja lähem arutamine lükatakse edaspidiseks, kuni on loodud oma kutseorganisatsioon.
“Clarte” ja selle põhimõtted püsivad järgnevail aastail päevakorral ajakirjanduse veergudel. Jääb muidugi selgusetuks, kelle algatusel või tellimisel üks või teine vasakule käändunud artikkel on kirjutatud või kuidas see on ajakirja veergudele jõudnud. Marie Under tõlgib ajalehele Tallinna Teataja Iwan Golfi artikli Uuemast prantsuse kirjandusest. Selles on jälle kõne all rahuliikumine uusimas prantsuse kirjanduses ning ühing “Clarte”. Clartelased kutsuvad vaimutöölisi üles aktiivselt rahu eest võitlema. Kirjanikud ei tohi tummadena kõrval seista, nad peavad äratama “passiivse kodanlise massi uneskõndimisest”. Kodanlik mass on passiivne ja teadvuseta nagu kuutõbine uneskõndija. Ta arvab end juhitavat demokraatlikult, kuid see on vale: “kõikjal sinu ümber ei walitse mitte demokraatia, waid piiramatu egoistlik mediokraatia. Keskpärane, wäikekodanlik roomaja on sinu walitseja”. Tõelist demokraatiat pakub “Clarte” juhitud suund, väidab Iwan Goll. Ka vaimutöölistele avab “Clarte” tõotusrikkad väljavaated ja töövabaduse, see juhib vaimuaristokraatia poole, vabastab meid kodanlikust keskpärasusest (Tall. Teataja 1920, nr. 108).
“Clarte” ideed ja fraseoloogia on vastupidavad ning visad värskelt asutatud ajakirjade veergudel. Väheste aastate jooksul katsetatakse mitme kirjandusliku ajakirjaga, aga tellijate vähesuse tõttu ning majanduslikus kitsikuses on nende eluiga lühike, mõnel ainult vähesed nädalad. Riiklikud toetused puuduvad, kultuurielu organiseerimine on alles algastmel. Kirjanikud katsetavad suure visadusega, väljaandjad “Odamees” (Carl Sarap), “Varrak” (Bernhard Linde) või kirjanikeühingud (Siuru, Tarapita) peavad kandma suuri majanduslikke kaotusi. Eesti “rahuliikumine” ei võtnud vedu.
Mainigem olulisemaid neist murranguaja ajakirjadest omariiklusele üleminekupäevilt, kui käib äge maailmavaateline heitlus, kas eesti kultuur peab kaasa minema lääne- või idamaailmaga ning kui osa kirjameestest veel tõsiselt kahtleb Eesti iseseisvusvõimalustes.
Odamees, kirjandus-, kunsti- ja teaduseajakiri ilmus Tartus aastal 1919 F. Tuglase toimetusel ja Carl Sarapi väljaandel ning suutis lugejate ette saata ainult 5 numbrit.Ilo. kirjanduse- ja kunstiajakiri ning eelmise jätkaja, ilmus F. Tuglase toimetusel ning samuti “Odamehe” kirjastusel Tartus aastail 1919 — 1921 ja suutis välja anda 12 numbrit. Murrang oli Noor-Eesti ringkondade kolmas katse kirjandusliku ajakirja väljaandmisel pärast Noor-Eesti ja Vaba Sõna lakkamist. Uus ajakiri pandi käima G. Suitsu ja B. Linde eestvõttel, vastutav toimetaja oli August Alle, ilmus Tartus aastal 1921 5 numbrit. Tarapita oli radikaalne ajakiri, mida aastail 1921—1922 välja andis sama-nimeline 10-liikmeline kirjanikekoondis (Adson, Alle, Barbarus, Kivikas, Kärner, Semper, Suits, Tassa, Tuglas, Under). Ilmus 7 numbrit.
Kõigis neis on käremeelsed kirjutused kodanliku-rahvusliku ideoloogia vastu silmapaistval kohal. Kahes viimatimainitud ajakirjas käis võitlus radikaalse-vasakpoolse kallaku heaks suure intensiivsusega niihästi juhtkirjades, manifestides ja proklamatsioonides kui ka luules, novellides ja jutustustes. Noorte kirjanike meeled on revolutsioonilised tsaarivalitsuse kukutamisõhinas, aga kaootilisel ajal on sihid ja vahendid udused, nende üle noored oma naiivsuses palju aru ei pea.
Mõnigi ettevõtlik kirjamees ehk tarvitas kasuga keiser Vespasianuse sügavat elutarkust — non olet, raha ei haise, kui see ka tuleks käimlamaksudest (Titus Flavius Vespasianus, a. 9 —79, oli keiser aastail 69 —79, Colosseumi ehitaja). Vana tõde on samuti, et vasakpoolsetel parteidel pole rahapuudust, ja raha omakorda on paljudele sulerüütlitele parimaks inspiratsiooniallikaks. Kuna sõda peeti niihästi püsside ja suurtükkidega kui ka novelli- ja luuletuskogudega või ajakirjadega, oli vasakpoolsest kirjandusest tulu mõlemale osapoolele. Jäljed on kustunud, aga vähemalt üks hästi informeeritud kaasaegseist. Fr. Tuglas, on sellise mõtte avalikult esile tõstnud (vt. lk. 68 j.), ta ei teinud seda vist mitte huupi.
Murrangu esimene number ilmus märtsikuus 1921 — sõda on lõppenud, oma riik rajatud, boheemlaste tuumik “Siuru” on hajunud. Kuid võitlus käib edasi — eesti kirjanik peab truuks jääma sotsialistide-revolutsionääride maailmavaatele: “sotsialismi programm-miinimumi nõuetest kuni ideelise kommunismi avaldusteni”. Sama soovitus on adresseeritud muidugi ka lugejale. Sissejuhatavas artiklis Saateks proklameerib toimetaja Bernhard Linde, et “ajakirja raamid tahame tõmmata võimalikult laiapiirilised, millesse mahuks kõik uuenduslik ja väärtuslik”. Kindel piirjoon lubatakse seada ainult paremalt poolt.
Niisiis vasakpoolsus oli väljaandjaile uuenduslik ja väärtuslik. Kutsutakse üles võitlusse “toore kaukavõimu, tagurluse ja närususe vastu”. Ainult surnukehad lähevad vooluga kaasa, proklameerib juhtkirjanik ja tarvitab ikka jälle sama võrdlust, mille boheemlased sageli esile tõid endi väärtuse rõhutamisel: kodanlik mass on surnud inimeste kari, boheemlane on loov ning elav inimene. Murranglased ei taha jõhkra ajavooluga allavett kaasa ujuda, kinnitab Linde. Seega Murrang on selgesti opositsiooniliste häälekandja.
Mai-juuni kaksiknumbris (nr. 3/4 1921) on ära toodud Albert Kivika ood Internatsionaal, milles autor vennastub proletariaadiga ja ülistab selle veripunast lippu. Ta kutsub, mitte just poeetilist leksikoni tarvitades, seltsimehi-proletaarlasi üles kodanlust likvideerima võllasurmaga või veel hirmsamal viisil. Luuletöö on dateeritud 1. mail 1919.
Arvustaja Ado Kalamees märgib kõnealuse ajakirja puhul ajaleheülevaates, et “poliitilised keerud” on avanud kirjanike silmad — “Euroopa”, s. o. lääne-euroopa kirjandus, ei ole neile enam kõrgekskiidetud autoriteediks. Mis asemele on tulnud, jääb arvustajal ütlemata. Novelli ja jutustust esindab ajakirjas autorite noorem põlvkond, kirjandusteooria, s. o. poliitika, on vanemate kaastööliste hooleks (Ado Kalamees, Murrang. Tall. Teataja 1921, nr. 76).
Ajakirja juuli-augusti kaksiknumber toob August Alle artikli Kingitusest Itaalia kuningale, milles autor süüdistab välisministri abi Eduard Virgot raha ja väärtesemete lubamatus saatmises välismaale diplomaatpakkides. Alle vastu alustatud kohtumenetlusega, mis venis pikale, mõisteti August Alle 1923. aasta märtsis kaheks kuuks ja kahe¬kümneks päevaks lihtvangistusse ja peale selle karistati teda 2000-margase rahatrahviga (R. Parve, August Alle. Kokkuvõte elust ja tegevusest. Tallinn 1960, lk. 32 j.).
Radikaalne ajakiri Tarapita pani enam rõhku poliitikale kui ilukirjandusele. Murrangu programm ületati tugevasti kodanlusevastaste manifestide ja proklamatsioonidega. Ajakirja mõju oli suur eriti koolinoorte keskel. Kirjanikerühm, ajakirja kümme väljaandjat, sooritas osavasti planeeritud ja võimsa reklaamiga saadetud loengutematku ning “mürgliõhtuid” maa kõigis nurkades — olgu grupi täies koosseisus või väiksemate rühmade kaupa. Sissepääsupileti aset täitis — “Odamehe” kirjastuse tavalise võtte kohaselt — omandatud ajakirjanumber, rühmaliikmed levitasid seda hoolsasti ka kohvikuis ja muil kokkutulekuil.
Sissejuhatava proklamatsiooni-manifesti esimese numbri algusse, millele kõik kümme alla kirjutasid (Adson, Alle, Barbarus, Kivikas, Kärner, Semper, Suits, Tuglas, Under) oli koostanud Johannes Semper. Selles toodi esile peatselt populaarseks saanud sünonüüm kodanliku riigikorra kohta — raba. Noorpoeet Gustav Suits, 23 aastat vana, oli juba aastal 1908 Eesti Üliõpilaste Seltsi kalendris Sirvilauad trükkinud luuletuse Laul Eestist, milles ta käibele laskis sugestiivse võrdluspildi, et Eesti on rabasoo, kus noored idealistid on kui “kõverad, küürakad vaevakased. juurtega, juurteta mädasoo mülkas” (Sirvilauad 1908, lk. 71). Kuid siin polnud lähemalt fikseeritud, kes on muutnud Eesti mädasoo mülkaks. Tõenäoliselt süüdistas luuletaja vene tsaarivalitsust. Tarapita manifestis aastal 1921 ja järgnevais numbreis võib lugematuid kordi leida otseseid süüdistusi ja kaudseid vihjeid, et raba on kodanlik Eesti. Adressaat oli niisiis sama, keda boheemlased varemgi olid süüdistanud kõiges ebameeldivas.
Avanumbri manifestis öeldakse, et kirjanikerühm on sündinud opositsioonist ühiskonna vastu: “Meid on yhte viind oppositsioon raba vastu, kuhu oleme määrat kõngema.” Seega on kõrvalise tähtsusega, et kõik kümme alla¬kirjutajat on kirjanikud. Kuna sulerüütel oskab tarvitada trükipaberit relvana — “löögem yhenkoon yhise vaenlase pihta. Relvaga, mida igayks paremini valitseb, kas sõna- piitsaga, sõna-ahinguga või sõna-tapperiga”. Süüdistused ja fraseoloogia võitluses ühiskonnakorra vastu on samad, mis Clarte-autoreil olid edukalt tarvitusel manifestides, romaanides või biograafiates.
Üllataval kombel võib sama fraseoloogiat kohata näiteks clartelase Romin Rolland’ i (1866 — 1944) kuulsas Beethoveni-biograafias Vie de Beethoven (1903) ja ta suures muusiku-romaanis Jean-Christophe (1904 — 1912): noorele käremeelsete muusikute on õhk kodulinnas Bonnis rõhuvalt lämmatav, teda ümbritsev ühiskond on “raba”.
Tarapitas avaldatud luuletustes käib kodanlusevastane võitlus samuti suure ägedusega. Johannes Barbaruse Poeem vajadusest näkku syllata ajakirja esimeses numbris proklameerib sõjakalt, et “suurim vajadus nyyd — näkku syllata kaela kallata kord igal tõusikul mu sulest tindi solki”. Johannes Semperi võitluslaulud, nagu Grotesk, Nälg, Raudne nägemus pole revolutsiooniägeduse poolest madalamal tasemel.
Ajakirjanduses tekitab Tarapita käremeelsus elavat vastukaja. Sõna võtavad ühelt poolt sõbramehed, kes võitlust moraalilageduse aga ka tõusikluse ning kodanluse vastu vajalikuks peavad; konservatiivselt poolt langeb boheemlastele kibedaid hurjutusi. Tallinna Teataja kaastööline K. P. on kõnetanud ”ühte meie nooremate kirjandusringkondadele ligidal seisvat isikut”. See arvab, et ”meie oleme kui umbsoppi sattunud, meie kirjandus põeb, ta viskleb kui krampides”. Kui ärkamisajal Koidula laulis ühiskonnakorda kritiseerides “mu nõder luule, heliseja salva”, siis nüüd poeedid näitavad keelt ja kallavad “tindi solki”. Mõne aastakümne jooksul oleme nii kaugete jõudnud, et poeetide tüse stiil enam ei helise, meie luuletajad “imiteerivad Bresowsky patsiente”, löövad kõigele käega. Juhan Liiv unistas oma “mesipuust”, mille poole lendamast teda ei takistanud ei surmatuul ega surmakuul. Hiljuti, kümmekond aastat tagasi, Gustav Suits tegi ka nüüdse Barbaruse retsepti kohaselt — lõi käega ja läks Soome. Kas Eestit tutvustama? Eestit Euroopasse viima? Ei — soomlastele vene keelt õpetama. Lehe kaastööline leiab, et Tarapita on haige kirjanduse häälekandja (A. P., Tarapita puhul. Tall. Teataja 22. okt. 1921, nr. 245).
Sama lehe kaastööline Skeptik konstateerib, et Tarapita on käima pannud vaidluse moraali ümber, see on positiivne nähtus. Noorsoo moraal on ohustatud, väidab ta Albert Kivika kombel, kes Tarapitas noori manitseb. Sõja ja revolutsioonide ajal on Tallinnas tekkinud palju kõrtse, kabareesid ja restorane, nii et meie pealinn “suured põlised pealinnad selle poolest üle lööb”. See on “viimane vaatus” sõdade ja revolutsioonide lagastustöös. Aga paljud lapsevanemad, kes ise on kõrtsisõbrad, peavad seda asutust kiiduväärseks ja võtavad sinna oma lapsed kaasa. Nad istuvad oma jõnglastega samas lauas, kus joodikud lõbutsevad värvitud nägudega preilidega, paberossid suus. See on kahetsemisväärne nähtus, leiab Skeptik ja peab tarapita- laste moraalivaidlust positiivseks (Skeptik, Tarapita! Tall. Teataja 1921, nr. 231).
Vaba Maa toimetaja Eduard Laaman (1888 — 1946), tol korral välisministeeriumi informatsiooniosakonna juhataja, võtab Tarapita sõelumisele joonealuses Luuletajate mäss. Ta konstateerib, et seni on meie kirjanikud vähe põhjust andnud endist kõnelemiseks, välja arvatud mõned kaklused ja kohvikuskandaalid. Boheemlaste naljanumbritest mindi mööda kerge muigega. Kuid nüüd on rühm kirjanikke oma ülekeevat energiat hakanud tarvitama võitluseks “raba” vastu — esteetilised vaidlused jäetakse kõrvale, asutakse ühiskondlikule võitlusväljale.
Laaman kardab, et võib korduda Noor-Eesti traagiline lugu, kelle juhid muutusid inimesepõlgajateks. Tarapita manifest on täis sapist meeleolu, aga selle ühiskondlikud, esteetilised ja kultuurilised mõisted esinevad ebamäärases segaduses nagu värvid futuristlikul maalil, see ei jäta tõsist muljet. Tarapitas käib luuletajate mäss ja “tindi solgi” kallamine.
Boheemlased sõdivad kapitali võimu vastu, aga just kapitali puuduses seisneb meie rahva häda. Kirjanikud on ajast mahajäänud, nende väited pärinevad Gustavsoni kodukootud sotsioloogiast, ütleb Laaman.
Vastandina Noor-Eestile tahab Tarapita jälgida vene kultuuritraditsioone. Artikli autor arvab, et meie rahva viimased kogemused maailmasõja ja revolutsioonide keerises nõuvad sellise arusaamise põhjalikku ümberhindamist.
Semper on vaimustatud Clarte haritlasterühmast, mis on sündinud vene inspiratsioonist. Kuid kas Semper on mõtisklenud, miks kaob kõik võlu, kui läheneda Venemaale, mida lähemale, seda vähemaks vaimustus. Kui me sõdurite asemel oleksime punavägede vastu saatnud Semperi tema Tolstoi ja Romain Rollandi “mittevastupanu-jutlustega”, kas meil sel juhul mitte poleks mõni “autonoomne nõukogude vabariik”, kus Semper parimal korral saaks hinge sees hoida mõne seltsimehe päevakäskude redigeerimisega?
Laaman leiab, et Tarapita võitlus kodanliku Eesti vastu väljendab meie kultuuri, eriti aga meie haritlaskonna kriisi. Siin kajastub sajandi suurim ideede pankrot, maailmariikide kokkuvarisemine, kuueaastane sõdade lagastav mõju. Tarapita eksib, kui ta arvab kõigest laostumisest üle pääsevat aastakümne võrra ajas tagasi astudes. Tarapitalased kinnitavad küll, et nad “paratamata kaasas kannavad homse päeva ideid”, kuid Laamanile näib, et nad on just ajast maha jäänud, nad oleksid nagu “praegu just alles 1917. suvesse jõudnud”. August Alle puhul tundub koguni, et siin on “ärkamisaja viimase mohikaanlasega tegemist”. Äriline Tallinn edeneb, aga “intelligentlik Tartu oma Werneri kohvikus ähvardab välja kiduneda”, leiab Laaman (E. L., Luuletajate mäss. Vaba Maa 1921, nr. 267).
Tallinna Teataja kaastööline Hermann Jänes käis tarapitalaste ettekandeõhtul ja sai tugeva mulje. “Kunagi veel pole Tallinna publikum näinud nii suurt kirjanikkude karja!” hüüab Jänes vaimustusega, kaheksa sulemeest oli välja tulnud. Nad võitlevad kõik ühiskonnapahede vastu — priiskava kodanluse, vaimse tühjuse, kabareede ja kõrtside vastu. Tuglase esinemine oli hea, Alle imiteeris Severjaninit ja kutsus esile naiste naerukihina. Semperi ettekandes tulid esile lühikesed järsud laused. Proua Under oli veidi naiselikult arg, ta võitles õ-ö-tähega.
Pärast ettekandeid läksid tarapitalased Lindeni kõrtsi. Tuglas luges kassa üle, seal oli “tubli noos”. Telliti, söödi, joodi (Hermann Jänes, Tarapita. Tall. Teataja 5. okt. 1921, nr. 230). Tarapitalased ei pidanud siingi tarvilikuks, et sõnad ja teod oleksid kooskõlas: sõnadega võideldi kodanliku massi moraalilageduse, priiskamise ja kõrtsikülastuste vastu, kuid maailmaparandajad ise istuvad kõrtsilaua taha otsemaid pärast moraalijutlusi.
Boheemlaste peost Lindenis, selle moraalist ja moraalitusest, on Albert Kivikas andnud — nähtavasti tõsioludel tugineva — elava kirjelduse romaanis Vekslivõltsija.
Kirjaniku ülesandest ja asendist kaootilistel sõjapäevadel kõneldi ja kirjutati palju. Muude hulgas on seda teinud Henrik Visnapuu kahes iseloomulikus proklamatsioonis — Vastne moment ning Vabastuse sõda ja looming, mõlemad kirjutatud aastal 1919, trükitud aasta hiljem koguteoses Looming / (Tartu 1920). Viimatimainitud artikkel on kirjanike ringreisil esitatud kõne tekst, dateeritud Toilas 8. aug. 1919.
Kaos on suur, ohkab Visnapuu. Mida peaks tegema eesti kirjanik? Kuidas tuleksid eesti kirjanduse sihid seada? Ei või unustada, et kirjanduse osatähtsus tol ajal oli ääretult suurem avaliku arvamuse kujundajana kui meie kaasajal. kuna tol ajal polnud veel raadiot ega televisiooni.
Visnapuu on oma 30-ndale eluaastale lähenev hiljutine sõjakorrespondent. Oma memuaaridega Päike ja jõgi (Lund 1951) jõudis ta kolm aastakümmet hiljem Paju lahingu kirjelduseni (mille üksikasjade avaldamine tal tol ajal oli keelatud). Kuidas olid eesti kirjanduse väljavaated tol kaootilisel ajal? Vanusepäevade hinnangut oma tolleaegsele käremeelsete deklaratsioonile ei jõudnud ta enam anda.
Esimeses artiklis noor luuletaja nõuab “uusi lippe” ja “uusi pasunaid”. Ta konstateerib, et endised jumalad on surnud, “me otsime ja ihkame uut tunnet ja uut vormi”. Siin peegeldub esijoones generatsioonide vastuolu: “Uus revolutsiooniline generatsioon on tulnud uue usu ja tahtmisega. Vana generatsioon on väsinud ja tahab puhata” (Looming I. Tartu 1920, lk. 9 — 11).
Ringreisi-kõne Vabastuse sõda ja looming on kirjandus- poliitiline programm otsustaval teelahkmel seistes, kui on vaja seada oma iseseisva kultuuri sihtjooned. Eelduseks on muidugi, et ringi reisivad ja ettekandeid pidavad boheemlased usuvad omariikluse peatset saabumist ja on valmis koostööks kodanlastega, keda nad alles hiljuti püüdsid õrritada. Kolleeg August Alte on veidi kõhkleval seisukohal: ta näeb Visnapuu manifestides vasturääkivust sõnade ja tegude vahel, lisaks veel enesereklaami: “Ent see on juba saatus, et poeet Visnapuu ja manifestikirjanik Visnapuu nii tihti peavad üksteisele otse risti vastu raiuma” (följetonist Poeeside kuningas. Algselt ajakirjas Tarapita, hiljem ära trükitud kogumikus Lilla elevant. Tartu 1923, lk. 81).
Proklamatsioonis rahvale lausub luuletaja sissejuhatuseks: “Luba, et poeet jagab sinuga oma mõtteid, mis ta on mõtelnud oma kunstist ja oma kodumaast sellel pöörde- päeval.” Noor poeet lähtub vanema kolleegi Gustav Suitsu populaarsest võrdluspildist — rabasoo mülgas: “Meie rahva elujõgi oli sattunud möödapääsmatult sohu. — Een seisis igavesti korisev soo mädanevate mülgastega”.
Noore generatsiooni rabelev revolutsioonitsev uue suuna otsimine oli tingitud ebaloomulikest oludest:


Suur kürsitus, pakitsus. kisendus, appihüüd, meeleheit, mäss ja mõnitus meie kirjandusen ja kunstin oli tingit nendest ebaloomulikkudest oludest, oli tingit rahva elujõe sohu sattumisest (Loo¬ming I. lk. 51).


Rahva vabastamise teostab revolutsioon, proklameerib luuletaja. Kirjanik-kunstnik on juba loomu poolest revolutsionäär ja töötab rahva vabastamise heaks. Nii on kõigis maades, et suured kirjanikud “punast revolutsiooni lippu keeruten revolutsioonilise intelligentsi eenotsan barrikaadidelt näete tormavat”. Revolutsioon Venes ja Ungaris on aga ummikusse jooksnud, sealne ühiskonnakord ei võimalda mingit vaba loomingut. Seal kehtib samasugune võim nagu minevikus oli katoliku kiriku võimutsemisajal, kui hävitati kõik vana maailma kultuur. “Paganate skulptuur peksti puruks ja nende papiiruse rullid ja vasika nahad põletati ära.” Enamlus on usuliikumine ja võtab kõik usuliikumise tunnused.
Sotsialistide-revolutsionääride suunda peab Visnapuu õigeks, kuid ei defineeri seda lähemalt, tol ajal oli asi kõigile selge. Suits ja Semper “istuvad nende keskel” ja nende suund on kiiduväärne. Kunstnikel ja kirjanikel seisavad ees lootusrikkad ajad. Praegusel hetkel — sügisel 1919 — on meile vajalikud kaks lippu: isikuvabaduse verine revolutsioonilipp ja rahva iseseisvuse sini-must-valge:


Kirjanik ja sinu rahvas! Vaba loomingu nimel. Lehvigu uhkelt teie pääde üle isiku vabaduse verine revolutsiooni lipp, lehvigu uhkelt rahva iseseisvuse sinimustvalge lipp. Lehvigu igavesti!
Kirjanik ja sinu rahvas! Teie olete üks teisest ja teie olete üks teisele. On need kaks lippu teie üle — siis on võimalik suur ja püha looming (Looming I, lk. 57).

Nii oli kirjanikkond, meie vaimne eliit, omariikluse sünni eel veel tugevasti kinni vene revolutsiooni meeleoludes ega tahtnud loobuda punastest lippudest. Mõte riiklikust iseseisvusest suutis nende hulgas teed rajada visalt. Kuigi Visnapuu jaanuarikuus 1919 oli valmis kirjutama sellise luuletuse kui Kodumaa laul ja soovima, et rahva põline kodumaa jääks vabaks ning ”seisma”, oli tegemist pigemini juhusliku meeleoluga ja poeetiliste fraasidega. Olukord rinnetel ja väljas maailmas andis boheemlastele siiski põhjust järelemõtlemiseks ja ümberhindamiseks.
Meie Ajutine Valitsus oli jõudnud sõjaväe formeerida võitlusvõimeliseks, saksa Landeswehr oli lõunarindel maalt välja aetud. Idarindel käisid võitlused punavägedega meie poolele siiski edukalt, kuigi olukord vahel oli kaootiline. Kaos valitses ka väljaspool meie kodumaa piire. Sõja kaotanud Saksamaa kirjutas suvel 1919 alla rahulepingule ja oli sunnitud loovutama maa-alasid — osalt järgmisel aastal — Prantsusmaale, Poolale, Leedule, Belgiale, Taanile, lisaks andma asumaad Rahvasteliidu valitsuse alla, Danzig muudeti vabalinnaks. Sõjakahjutasu tuli sakslastel maksta 132 miljardit kuldmarka. Samal ajal toimus Berliinis kommunistlik ülestõus, Münchenis astus ametisse kommunistlik valitsus.
Isamaaluulest Koidula või Veske vaimus ei võinud kõnet olla. Visnapuu oli meie luuletajaist ainus, kelle tolleaegses loomingus leidus mõnel määral isamaalisi-rahvuslikke motiive. Luuletuskogus Talihari (1920) tõusevad patriootiliste teemade poolest esile luuletused Kodumaa laul, Ole tervitet, tervitet, Hilissügisene, Kõneled minule ja Eesti. Kuid need olid siiski vähesed ja nõrgad. Muilt boheemlustelt oleks asjata olnud oodata isamaaluulet või patriootilisi kirjutusi.
Kodumaa laul, ilmunud Postimehes 17. (4.) jaanuaril 1919, mida August Alle paar aastat hiljem soovitas koguni meie uueks rahvushümniks (Postim. 1921, nr. 73), ei kuulu kaugeltki Visnapuu loomingu paremiku hulka. Johannes Aavik mainib oma kriitilises ülevaates aastal 1922, et see luuletus on sisult “hõre ja pisike — kordamine üksi sööb juba ligi poole ära”.