Välis-Eesti & EMP
Stockholm 1984

Boheemlane
Kultuurielu jäi sõja ajal arusaadavalt kõrvalesurutud sektoriks, muud hädalised vajadused nõudsid kõik varud inimjõu ja majanduse alal. Väheste kultuuri alal töötajate tegevus ja ülesanded olid ajutise ning improviseeritud iseloomuga.
Kirjanikest olid mõned rindel, enamik neist oli endale siiski nõutanud mõne fronditaguse ülesande ja otsesest lahingutegevusest vaba, püüti elada vabakutselistena. Põhituumiku moodustas “kuus krüsanteemi” — endid krüsanteemiõiega ehtiv “Siuru” kirjanikerühm (Tulgas, Under, Visnapuu, Gailit, Adson, Semper). See oli tooniandev ning sellega püüdsid sammu hoida väljaspoolsed, kõik kokku väiksearvuline vaimse eliidi salgake.
Kujunes niisiis uudne kirjanikutüüp — boheemlane, kes nii sõnas kui teos ei unustanud rõhutamast, et ta kuulub eliidi hulka, et tema suhtes ei kehti normid, mis on mõeldud tavalisele surelikule. Iseäratsemine käitumises ja riietuses, logelevad ja pillavad eluviisid olid boheemlasele armsad ning iseloomulikud ja epateerisid kodanlast, s.o. tavalist linnaelanikku. Sõna bohemien tähendab prantsuse keeles mustlast. Nii tuli prantsuse romantikuil (Gerard de Nerval, Theophile Gautier j.t.) aasta 1830 ümber tarvitusele sõna boheme ebakindlate eluviisidega inimese, eeskätt kirjaniku-kunstniku kohta. Need olid veidrikud enamasti majandusliku kitsikuse tõttu. Meilgi tarvitasid mõned teadlikumad inimesed sõna kunstimiistlane.
Boheemlane, nagu see meil Esimese maailmasõja lõpupoolel ja Vabadussõja ajal Tartus ja mõnel määral ka Tallinnnas esile kerkis kirjanike-kunstnike hulgas ning mis ühiskonnas esile kutsus vastuolusid ja hõõrumist, põhines suurel määral erineval moraalikäsitlusel. Veidrikud ning reeglipärasest kutsetööst või seltskonnakohustustest eemalehoidjad ei ärata tänapäeval erilist tähelepanu, kuid olid tol ajal huvi ja arvustuse objektideks. Vahepeal on ühiskonnaelus palju muutunud, radikaalselt ka moraalinormid ja nende respekteerimine. See tähendab, et iseäratsejad ja normide trotsijad paistsid tol ajal palju teravamini silma kui tänapäeval ja tekitasid kõõrdivaatamist ning halvakspanu hoopis suuremal määral.
Me ei või paraku uhkustada, et meieaegne ühiskond on edenenud ja moraalselt kõrgemal me tolleaegsete esivanemate omast, moraalinormide ja seaduseparagraafide respekteerimine parem. Tehnika ja teadus on küll edasi läinud peadpööritava kiirusega, oleme jõudnud elektroonika-ajastusse; paljugi, mis tol ajal kuulus veel muinasjuttude valdkonda, on tänapäeval teostatav tegelikkuses. Kuid inimühiskond on jäänud endiseks, positivistlike filosoofide äratatud õilsad lootused, et koos hariduse võidukäiguga tõuseb ka ühiskonna moraalitase, on osutunud petlikeks juba kaua tagasi.
Vahepealsete aastakümnete kuludes, vaevalt kahe inimpõlvkonna jooksul, on kirik pealetungiva materialistliku elukäsituse ja totalitaarsete vägivallaõpetuste mõjul kaotanud palju oma endisest juhirollist moraalikaitsjana ning inimesele elumõtte kättenäitajana, käsikäes sellega on moraal lõtvunud. Pühapäeva pühitsemine ja kirikusse minek pole meie ajal enam endastmõistetavad. Lõtvunud on ka perekonnaelu põhialused: isa ja ema austamine on saanud küsitavaks, veel enam noore inimese respekt võõra vanema inimese suhtes, tänapäeva koolinoorsugu on ”mürgitatud”. Abielurikkumist, mida endistel aegadel ka ilmalik kohus rängasti karistas, ei peeta meie ajal enam üldse kuriteoks.
Niisiis tol rangete moraalinormidega ajal, mida sõda oli äkki vapustanud, kerkis esile kirjanikke-kunstnikke, kes ei lugenud ühiskonna moraalinorme endi kohta kehtivaiks, pidasid endid eliidiks ja erandinimesteks. Nad rõhutasid endi erandlikkust käitumises, kõnes, riietuses ja eluviisides. Nad olid boheemlased. Arvustajate arvates olid boheemlasel ka” erilised hingeomadused”:

Saada tunnustatud boheemlaseks ei olnud igal lihtsal surelikul võimalik; selleks pidi olema varustatud eriliste hingeomadustega — osata mitte sarnaneda harilikkude kodanikkudega — kõnes, käitluses, kombeis. Boheemlik koosviibimine ja lõbutsemise viis pidi hoopis erinema harilikust ja boheemlik jutt hoopis teistsugune jutt olema, ning boheemlik flirt mitte mõni matslik ‘’ehalkäimine” ega boheemlik armastus naiivne abielu eelmäng. Boheemlane ei tahtnud olla väiklane pennikoi ega markade rehkendaja, vaid suurejooneline pillaja, kui polnud ka pennigi taskus, õige boheemlane pidi oskama neid harilikke kodanikke, kes vaimust vaesed, maisi rahateenijaid oma kõrge luule kasuks ekspluateerida — kasutada üleolevalt nende raha restoranis ja mujal (Marta Lepa mälestustest. Tsit. H. Raudsepp, Mait Metsanurk ja tema aeg. Tartu 1929, lk. 246).

Gailit, too “santlaagrite heermeister”, on mitmel pool oma tolleaegseis või ka hilisemais teoseis defineerinud boheemlase olemust, kaitsnud seda rünnakute vastu: santlaagri ehk boheemlase nime all ei tule mõista mitte “logelejat hulgust ning näotut päevavarast — —, kel pole midagi kallist ega püha”. Santlaager on olemuselt hoopis positiivsem — niisugune inimene, “kes ei hooli ei varandusest, ei hiilgusest, ei aust ega ka perekonnaõnnest, vaid kes elab muretut ning lustlikku elu otsekui linnukene taeva all, maokene liivas või Issanda plöömikene aasa pääl, hoolides vaid rõõmsast päikesest ja pühendades oma päevi kunstile, vähe ka viinale ja armastusele, kuid kelle hing on siiski väga tihedalt kootud kurbusest ja maise elu tühisuse äratundmisest” (A. Gailit, Aja grimassid. Tartu 1926, lk. 87 j.).
Nagu näeme, boheemlane on komplitseeritud hingeeluga indiviid, kes on osa saanud Rousseau’st, Diogenesest, evangeeliumitest ja Salomoni skeptitsismist. Varases teoses Muinasmaa iseloomustab kangelane ennast järgnevalt:

Ilmale sündinud uitjaks, elan jumala lahkusest nõnda kuis juhtub ja võimalik. Antud ametiks unistada, armastada, vaadelda leekides pilvi, sosistada naisele ilusaid sõnu ning suudelda ta õrnu huuli ja silmi. Ning ei midagi muud, ei midagi muud! Olla elus vaatlejaks, olla laastuks tormis, lootes jumala lahkusele. Ainus heasoovlik pilk möödamineva iluduse poolt — ning terveks päevaks, nädalaks, kuuks on õnne küllalt. Ah, missugune amet see on, missugune kenake amet olla juhuse laps, kuigi ehk vahel on nälg istumas turjal! (A. Gailit, Muinasmaa. Tartu 1918, lk. 38).

Boheemlusfilosoofia prohvetiks jääb Gailit ka vanemas eas: Nipernaadi lahkub näitelavalt alati, kui ta oma rännakuil mõnes talus on peatunud ja talutütar teda armastama hakanud. Boheemlast kujutleme tavaliselt inimesena, kes end oma kunstile ohverdades elab majanduslikus puuduses — riietuse, korteriolude ja toitlustuse poolest primitiivselt ning elatusmiinimumi piiril. Ta ebakorrapärased eluviisid on tingitud sellest, et ta kõige muu hulgas seab kunstiloomingu esikohale ning et ta loomingu tarvis endale vaba aega varudes on vabatahtlikult loobunud kõigist elumõnudest.
Hoopis teistsugune element oli meie “boheemkond” Vabadussõja ajal ja riikliku iseseisvuse algul, eriti “Siuru” päevil a. 1917 — 1920. Noored kirjanikud ja kunstnikud elasid vaba muretut elu jõukuses. Neil oli võimalik päevast päeva aega veeta kohvikuis, “kümnete markade eest päevas” kohvi ja kooke konsumeerida, istuda kallihinnalistes söögi- ja joogilaudades linna parimais restoranides. Kuidas oli see võimalik?
Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud Vabadussõda nõudsid vereohvreid ja põhjustasid majanduslikku viletsust, kuid teisalt oli sõjal kultuurielule soodustav mõju. Pandi ju alus iseseisvale riigile ja rahvuslikule kultuurile, suurte väärtuste loomisrõõm tiivustas. Kuid ka otse majanduslikult mõjus sõda mõnes asjas pigemini soodustavalt kui takistavalt. Linnaelanikke puudutas sõda rõhuvalt, kuid maaelanikud said tunda, et “sadas tihedat kullavihma”: toiduaineid veeti linna ja müüdi kallilt. Sõjast võisid kasu saada põllumees, kaupmees ja mobilisatsioonist välja jäänud tööline. Raha oli palju liikvel. Osteti ka kirjandust, raamat oli pealegi suhteliselt odav kaup toiduainete ja riidekaubaga võrreldes. Ja kuna rahaväärtus kiiresti langes ning inflatsioon sõi seisvad summad, oli rahvas meelsasti nõus ostma ka raamatuid.
Raamatukauplused olid sõja ajal tühjenenud, kirjastus-tegevus soiku jäänud. Nüüd tekkis raamatuturul seninägematu elevus. Ilmusid esimesed tsensuurivabad teosed. Neis võis autor kirjutada, millest soovis, seegi asjaolu äratas üldsuse uudishimu. Kirjanikud tormasid trükivabaduse äärmisi võimalusi kasutama, et tekitada kõmu ja sensatsiooni. Uued autorid astusid esile, raamatute välimus oli hoopis parem kui varematel aegadel — nägusad kaanepildid ja siseillustratsioonid lisasid väärtust ja äratasid ostjate huvi.
Uueaegne kirjastaja töötas raamatute turustamisel hoopis efektiivsemalt kui endine. Sensatsioonihimu kõditamine oli temalegi tähtis tegur, kirjastaja pidi olema reklaamimeister. Kirjanike suurejoonelised ringsõidud ühest linnast teise said tähtsaks reklaamivõtteks, sissepääs ettekandesaali, kus autorid esitasid oma uudisloomingut, toimus omandatud ajakirjanumbri või raamatuga.
Erootika, mida tsensori punane pliiats seni oli kammitsais hoidnud, pääses tõkete tagant valla, seda otsisid nüüd luuletuskogudest ja proosaraamatu ist nii koolilapsed kui vanad. “Siuru” rühma noorkirjanikud ja nende kirjastajad koostöös oskasid luua sensatsiooni- ja kõmuõhkkonda ka oma ”mürgliõhtutega”. Raamatuid osteti.
Tekkis uusi kirjastusi. Noorkirjanikele sai tähtsaimaks “Odamees”, Carl Sarapi kirjastus Tartus. Sarap oli pärit Püssist Virumaalt, kus ta isa oli mõisavalitsejaks. Toiduainete vedamisega sõjas nälgivasse Peterburgi oli Sarap raha kogunud, mille ta rakendas Tartus kirjastustegevusse (Teated Albert Kivikalt aug. 1970). Olles osav reklaamikunstnik ja korraldades sensatsioonirikkaid autorite esinemisõhtuid ning ringreise, oli ta väljaannetel tohutu menu. Ta võis autoritele maksta endistega võrreldes “muinasjutulisi” honorare. Väljaannetest ilmusid lühikeste vaheaegade järele teised ja kolmandad trükid.
Tekkis uusi raamatukauplusi. Tartus leidus 1920-ndate aastate algul ainuüksi Rüütli ja Promenaadi tänavate ümbruses kümmekond raamatukauplust (F. Tuglas, Kriisid meie kirjanduses. Lmg 1924, lk. 385).
Tulgas juhib tähelepanu sõjale kui kirjandust soodustavale olukorrale erilisest vaatevinklist, millele me tänapäeval, pool sajandit hiljem ning eetrimeediumide ja elektroonika ajastul enam kergesti ei tule: psühholoogilist sõda peeti poolsajandi eest veel kirjasõna varal, “sõditi romaanide ja luuletuskogudega”, tint oli võimsam relv kui mürkgaasid. Omal valitsusel oli põhjust kirjandust toetada positiivse propaganda levitamiseks tagalas. Teisalt suunati tundmatuid teid pidi autorite sekka vaenuliku poole õõnestuspropaganda ja asjakohased rahasummad, mis mõnelegi vastuvõtlikule kirjamehele võisid tähendada kullavihma. Tuglas kirjutab aastal 1917:

Mõõkade möllus vaikivad kandled, öeldi muiste. Suurtüki mürinas kriiskavad “kandled”, võime öelda nüüd. On nimelt tähele pandud, et ilukirjandust ja kunste niisama sõjaagitatsiooni ja enesereklaami jaoks võib kasutada nagu ajakirjandust ning ajalugu. Ja sellepärast ei ole “kandled” sõjaajal sugugi mitte vaikinud, vaid, just selle vastu, neisse on löödud räpaka diplomaadi ja toore un- dervitsi hooga üle kogu maailma. Romaanide ja luuletuskogudega on niisama sõda peetud nagu müüsrite ja kuulipildujatega, tindist on lehk tõusnud, mis kõik võimalikud mürgikaasid võidab (F. Tuglas, Revolutsioon ja kirjandus. Eesti Kirjandus 1917, lk. 151).

Anton Jürgenstein, tol ajal meie juhtivamaid ajakirjanikke ja kirjandusearvustajaid, 57 aastat vana, pidas Tartus Eesti Kirjanduse Seltsis oktoobrikuus 1919 kõne “Eesti kirjandus sõja ajal”. Peame tõdema tänapäevalgi, et vana elukogenud lehemees asjatundlikult esile tõstis kirjanduselu tingimustest kõige olulisemad jooned.
Sõda oli kestnud juba viis aastat, lõppu polnud näha. Kuid referent konstateerib optimistlikult, et “meie kirjanduse põld sõja aegu sugugi põdenud ei ole, vaid ümberpöördult, lopsakamat kasvu on üles näidanud kui harilikul rahuajal”. Siin mängis tähtsat osa just majanduslik tagapõhi. Referent konstateerib, et suurtest hävitustest hoolimata sõda on toonud “elu temposse kiirema käigu, kõrgema temperatuuri, tugevama tuiksoone-löögi, mis ennast kirjanduses vastu peegeldab” (E. Kirj. 1920, lk. 114).
Jürgenstein asetab tugeva rõhu rahvustundele, mis “oma suurtsugusemat mõju avaldab, kui terve rahva saatus, tema tulevik kaalu peal on”. Kuid samal hävitaval sõjamöllul on ka teine külg: “Iga aastaga ja kuuga, kus ilmasõda meie rahvale saatuslikumaks muutus, meid oma keeru sisse kiskus, kus temast meie maa üle sadav kulla- vihm meie maa ainelist rikkust tõstis ja juba selle läbi meie iseteadvust edendas, läks elu huvitavamaks. Lootused astusid kartuse asemele ja paisutasid vägevalt rinda (Samas, lk. 115 j.).
Sõja põhjustatud “kullavihm” ei jätnud niisiis kirjandust positiivselt mõjustamata. Kuid kergesti saadud raha tõi endaga kaasa mõndagi negatiivset: autorid muutusid dandy- deks ja “boheemlasteks”, nende looming “tehtuks”. Neid pahesid leiab Jürgenstein eeskätt “Siuru” rühma liikmete puhul, mis oli sõja aja sünnitus. “Seal on kirjanikud, kes honorare saavad, mis Eestis siiamaale kuulmatud, otse muinasjutulised, osa kirjanikke sellest “boheemist” istub heade palkadega kirjanduslises riigiteenistuses. Seal on kirjanikka, kes omale kõige elegantsemat dandy välimust võivad lubada ja kohvimajades kümnete markade eest päevas kohvi ja torte hävitada. Nagu see terve “boheem” tehtud on, nii ka sagedasti luule, mis sellest ringkonnast välja läheb” (Samas, lk. 122).
Kus oli siis nähtud või kus teati leiduvat õigeid ning ehtsaid boheemlasi? Missugused need olid?
Ehtsaid ning ausameelseid boheemlasi teati olevat välismail. Noori eesti kunstnikke, kirjanikke ja muusikuid viibis välismail õppimas. Neid polnud palju, kuid nende üksikute majanduslik olukord oli vilets, mõnel otse katastroofiline, see polnud meie üldsusele teadmata.
Vaatlusalusel perioodil — Esimese maailmasõja päevil ja iseseisvusaja algul — oli kirjanike ja kunstnike tõotatud maaks Prantsusmaa, eriti selle pealinn Pariis tõmbas noori muusade austajaid kokku kogu Euroopast. Suur osa neist vireles viletsais katusekambreis ja elatus juhuslikest sissetulekuist.
Juba Noor-Eesti oli sajandi algul üles seadnud loosungi “saagem eurooplasteks!”, mis tähendas, et meie kunst ja kirjandus pidi senise saksa ja vene eeskujude kõrval tuge otsima ka muilt rahvastelt. Prantsuse moodne kunst ja kirjandus olid neile eriti ihaldusväärsed. Mõned noortest õppisid omal käel prantsuse keelt, õppestipendiumid olid meie noortele niisama hästi kui tundmatud. Mõnel julgel ja ettevõtlikul õnnestus jõuda õpinguteni välismaal, see tähendas neile raskeid võitlusi majandusliku kitsikusega.
Vanameelsed muidugi hurjutasid. Anton Jürgenstein leidis, et Noor-Eesti ideaaliks olevat “otse nelja jalaga Prantsuse juba pudenemisele valmis ülikultura sisse hüpata” (F. Tuglas, Mälestused. Tallinn 1960, lk. 433).
Kõnealusel perioodil — sajandi kahel esimesel aastakümnel — sundis paljusid eesti noori välismaale veelgi elulisem asjaolu kui kunstistuudium: kodumaa tolmu pidid jalgadelt raputama need tulipead, kes olid osa võtnud meeleavaldustest tsaari-vene korra vastu ja pidid endid varjama politsei eest. Neid polnud just vähe ja nende hulgas leidus kunstijüngreid. Ka nende elu kujunes välismaal “kunstimustlase” omaks, boheemlaseluks. Peavari, toit, riietus ja muud väljaminekud tulid võõral maal korraldada juhuslikkude ning nappide sissetulekute varal. Aga asjaosalised ise olid õnnelikud oma muusasid teenides ja tundes endid võõrsil julgemalt kui kodumaal.
Igaühe tervis ei pidanud vastu. Pariisis virelevate eesti noorte hulgas oli näiteks andekas maalikunstnik Erik Obermann (1890 — 1911), kes 21 -aastasena Prantsusmaal suri. Teine, kes samal viisil tema armetut saatust jagas, oli noor viiulimängija Rudolf Tassa, kes samuti aastast 1908 peale elas Pariisis. Eesti “kunstimustlaste” majandusoludest annab ettekujutuse F. Tuglase märkus oma esimese Pariisi talve kohta a. 1909: “Nagu mäletan, sõin selle talve jooksul ainult kolm või neli korda tõeliselt lõunat. Muidu elasin ainult kohvist ja saiast ning väga vähesest muust selle kõrvale” (Tuglas, m.t., lk. 399).
Armetud olid muidugi ka Tuglase nagu teistegi meie “boheemlaste” korteriolud. Laiemalt tuttavaks on saanud kehvade kunstijüngrite elupaik Pariisis “Mesipuu” (La Ruche), endine veinipaviljon maailmanäitusel, tornikujuline ehitus endise linnamüüri lähedal edelapoolses linnaosas. Tuglas annab sellest mitme rahva kultuuriloos tähtsast ehitusest üksikasjaliku kirjelduse:

Pariisi edelapoolsel serval. XV linnajaos, on väheldane tänav Rue Danzig ja sellest pöörab veel väiksem körvaltänav Passage de Danzig. Viimase ääres oli tollal kunstnike asundus, mille rajanud keegi keskpärane, kuid jõukas prantsuse kunstnik. Asundus koosnes kolmest-neljast eri ehitisest ja teda tunti nime all La Ruche — Mesipuu. Tänavalt õue astudes otse vastas oli täitsa ümmargune ehitis — rotund. Ühel maailmanäitusel oli ta veinipaviljoni ülesannet täitnud ja hiljem siia üle toodud. Ta koosnes raudluustikust, mille vahel ühekordsest telliskivist seinad. Maja oli kolmekordne, alumisel korral 16, kahel ülemisel kummalgi 17 täitsa ühesugust kiilusarnast tuba, kokku 50. Keskelt tõusis keerdtrepp kolmanda korrani, tolmunud klaaskupli alla. Kuna maja oli mõeldud koduks kunstnikele, siis oli vähemalt valguse eest hoolitsetud. Alt oli ehitis laiem, nii et ateljeedel olid ka luipa laskuvad laeaknad; keskmise korra toad pidid leppima küll ainult suure külgaknaga, kuid kolmas kord oli jälle varustatud ka ülavalgusega. Nende paremuste kohaselt olid siis määratud üüridki: alumisel korral kolme kuu eest 50. keskmisel 30 ja ülemisel 40 franki. Rotundi ümber asuvad teised ehitised olid väiksemad, kuid mugavamad. Kõige peale kokku võis siin sadakond inimest ulualust leida (F. Tulgas, m.t., lk. 396 j.).

Juba möödunud sajandi keskel oli Rooma kaotanud oma senise asendi kunstirahva palverännupaigana ja asemele oli astunud Pariis. Manet oli andnud uuele kunstisuunale nime “impressionism”. Kirjanduse alal olid jällegi prantslased nagu Baudelarie ja Zola asunud Euroopat juhtivale kohale. Nii viibis ka nüüd Pariisis paljutuhandeline kunstnikepere, milles olid esindatud kõik võimalikud rahvused Euroopa eri nurkadest.
Kõik see kajastus ka “Mesipuus”. Ainult üks tunnus ühendas kõiki siinseid elanikke — kehvus. Eesti kunstnikke viibis siin parajasti viis või kuus, kuid aegade jooksul on siin pikemat või lühemat aega elanud — F. Tuglase andmeil — Koort. Triik, Mägi, Nyman, A. ja R Tassa, Uurits, Obermann, Einsild, Kangro-Pool, Taska ja Karin, hiljem ka Starkopf ning Sannamees. Külalistena olid siin viibinud R. Tobias ja E. Sõrmus.
“Mesipuus” elavad ja töötavad kunstnikud praegugi ning ajavad tänapäevalgi läbi piskuga.
Puudusega võitlesid meie noored kunstijüngrid ka mujal välismaal. Rudolf Tobias, kes sajandi esimesel kümnendil viibis Saksamaal, pidi heitlema kibeda puudusega, mõnikord kogu perega nälgima. Varakamad inimesed kodumaal olid lubanud teda majanduslikult toetada, kuid lubaduste pidamine ei läinud soovitud viisil. “Praegu on meeleolu päris võimata rahata”, kirjutab R. Tobias suvel 1908 K. E. Söödile (R. Päts, Rudolf Tobias. Tall. 1968, lk. 83).
Ka hilisemail aastail polnud eesti kunstnike elu välismail muretu. Viiralt kirjutab Pariisist koju vanemaile 1927. aasta algul: “Sain odavalt poolpeetud ülikonna osta, sest olin päris räbalaiks muutunud, pesu oli kah otsas peale ühe särgi. — — Jäid muretsemata voodimadratsid ning magame laudade peal edasi” (Eduard Viiralt. Toim. B. Betlem. Tall. 1959, lk. 10).
Tartu boheemlased Vabadussõja päevil ja iseseisvuse saabumisel olid aga teistsugune element. Neil ei tarvitsenud elada kitsastes mööblita toasiiludes ega kannatada nälga, neil jätkus võimalusi endile korraliku riietuse muretsemiseks.
Meie kirjanike sissetulekud loomingutööst olid üsna suured. Peale selle said mõned neist tulusid kõrvaltegevusest riigiteenistuses, kirjastustegevuses või mujal. “Odamehe” kirjastuselt võisid autorid tarviduse korral honorari saada avansina enne käsikirja loovutamist.
Tuglasel pole raskusi oma tööde soodsa müügiga. Kohe maapaost Tallinna saabudes müüb ta novellikogu Saatus kirjasutsele “Maa” ja saab 500 rubla. See on parema ametniku kahe kuu palk (A. Adson, Siuru-raamat. Vadstena 1949, lk. 103).
Et Visnapuu sissetulekud loomingutööst olid tähelepanuväärsed, seda teadis üldsus juba “Odamehe” ajalehereklaamist ning kommenteerivaist vaidlustest selle ümber. Kirjastus kuulutas, et luuletaja oli 60 000 marga eest müünud temale “kogu oma minewiku, olewiku ja tulewiku produktsiooni”. Tallinna Teatajas õiendab nimemärk -sh, et väide pole päris korrektne: “Henrik Wisnapuu ei ole end mitte eluks ajaks ära müünud”. Kehtiva autoriõiguse seaduse — 20. märtsist 1911 — paragr. 9 järgi võib autor teha kirjastajaga lepinguid oma tulevase produktsiooni suhtes ülimalt viieks aastaks ette. Pealegi on Visnapuu kirjastajaga kokku leppinud kaheksa kindlaksmääratud teose kohta, mis on kas valmis või valmimisel: luuletuskogud Amores, Jumalaga Ene! Tahlihari ja Hõbedased kuljused (kahe viimase käsikirjad on trükivalmis, kaks esimest ilmunud), ja tõlked: Oscar Wilde’i Salome. Igor Serverjanini Elagu elu (varsti valmis), A. Puskini Eugen Onegin ja St. Przbyszewski Lumi (viimased kaks on teoksil) — kokku kaheksa tööd. Kõigist neist on Visnapuu müünud “Odamehele” 2000 — 3000 eksemplari trükkimisõiguse (Tall. Teataja 1919, nr. 206).,Seega on ilmne, et Visnapuu “eluaegne produktsioon” on kaugelt enam väärt kui 60 000 marka.
Gailiti tolleaegset majanduslikku olukorda meenutab Tuglas veel pool sajandit hiljem, et see oli teiste kirjanike omast kõrgemal järjel: “Tõepoolest, milline kuristik Gailiti ja teiste kirjanike vahel! Sest teistel ei ela papa Peterburis ja onu Ameerikas. Teistel pole seda elutarkust ja ilma-kunsti, millega tema varustatud.” “Odamehes” laseb ta teatada, et tal kaks romaani valmis olevat — hoopis teises laadis kui senised tööd (F. Tulgas, Kirjandusloolisi pisivesteid. Tall. 1969. lk. 60 j.).
Vaidluskirjas A. Kivikasele iseseivusaja esimesel suvel Kuressaarest 27. juunil 1920 annab Gailit ka ise mõista, et ta elab lahedalt, tarvitab frakki ja “teenib sajad tuhanded”. Nooremat kolleegi noomides kurjustab ta: “See on sama-sugune lugu, armas poiss, nagu paneksid Sa minu fraki selga, läheksid banketile ning hakkaksid põhjust otsimata lärmama terwele seltskonalle, et see Gailit on wiimane lojus, kes omale isegi pükse jalga ei saa. Taewane jumal, teenib küll sajad tuhanded, aga mõistlikke pükse ometi jalga ei saa!” (Aug. GCailit], Roheline kakadu. Kiri Albert Kivikasele. Tall. Teat. 1920, nr 156).
Kunstnik Johannes Einsild (1891 —1928), aktiivne boheemlane Vabadussõja päevil ja vahejuhtumi ajal “Vanemuise” teatris, oli silmatorkav erandnähtus jõukuse poolest. Adson pühendab temale melanhoolse mälestuskillu oma Siuru-raamatus:

Grand Hotellis nägime ainukordselt eesti kunstnikku, kes kandis mansetite ja maneski nööpides briljante. See oli omaaegne Pariisi boheemlane, kes sõja aegu Peterburis kaardimängijana tulnud rahade otsa. Sel mehel oli suurepärane anne spekuleerimiseks — ja mitte väiksem priiskamiseks. Vabadussõja aegu elas ta ”Kuld-Lövis” koos oma kamraadidega ehtsaimat lõbusate pummeluste elu pikkade kuude kestes. August Gailit võiks sellest kirjutada ühe fantastilise Nipernaadi, mis Einsildi sellidel seiklusrikkalt ulatub kuni Pariisi, Monte Carlo ja Caprini välja. Rahategemise hoos kunstnik Einsild siirdus kaupadega Nõukogude riiki, tabati seal spekulandina ja saadeti Solovki põrgusse. Sealt ei pääsenud ta enam iialgi ning leidis haleda otsa. Kahju andekast ja ilusast noorest mehest (A. Adson, Siuru-raamat. Vadstena 1949, lk. 126 j.).

Nii olid Tartu boheemlased enamasti jõukad inimesed, neil jätkus raha kohvikuis ja ajaviitelokaalides istumiseks, nad andsid seda välja pillavalt. Muidugi äratas nende käitumine “kodanlaste”, eriti “seltskonnadaamide” kadedust ja meelepaha. Vastuolude peamiseks põhjuseks oli seega ikkagi “haige aeg”. Sellest kurdeti niihästi boheemlaste endi kui kadetsejate keskel.

Haige aeg
Sõjaviletsused puudutavad ka iga tagalaelanikku. Meie riigi kaitsel on sõja lõpupoolel rakendatud umbkaudu sada tuhat meest. See tähendab, et igast kodust puudub kas perekonnapea või täiskasvanud poeg, vahel enam kui üks perekonnaliige. Ollakse teadmatuses ja mures, ühel päeval võib tulla surmasõnum või teade vigastusest. Rongid toovad iga päev langenuid ja haavatuid, lein võib täna- -homme astuda seni puutumata majja. Rohkete surma- kuulutuste kõrval trükivad ajalehed meeleolupilte leinajate masendusest, nagu näiteks Marta Lepa artikkel 1919. a. algult:

Pikad read valgeid kirste kantakse “rahumäele’’. Rahvahulk jälgib leinaronge, pisar laugel.
Miks hiilgavad pisarad? Miks punetavad silmad naiste mustade looride taga?
On nii hirmus, nii õudne tühjuses seista, tunda, kui üksteise järele varisevad tugevad sõbrad — emadel pojad, naistel — mehed, õdedel — vennad. Tundmata tuleviku ees nagu tühjas kõrbes kobades kaotada teda, kelle läheduses oli kergem ja soojem hingata. kes sind tundis ära suure osavõtmata rahvahulga seast, sulle naeratas ja mõistis sinu kurbust ja rõõmu (Marta Lepp, Isamaa eest langenute kirstusid saates. Waba Maa 1919, nr. 26).

Kui maailmasõda oli möllanud neli aastat, 1914 — 1918, algas novembri lõpul 1918 meie Vabadussõda, mis kestis 2. veebruarini 1920, pikendades seega sõjaviletsusi veel üle aasta.
Toiduaineist ja tarbekaupadest on puudus, rahast puudus, korterid on külmad, talvepakases kahaneb küttematerjal kiiresti. Igapäevased majandusmured on suured, nakkustaudid möllavad.
Aga teisalt toob sõda mõnedele ka jõukust — äritsejaile ja hangeldajaile. Maaelanik, kel jääb toiduaineid üle omast tarbest, võib söjavintsutustest kasu lõigata, veelgi enam lõikavad vaheltkauplejad ja spekulandid. Linnades õitseb mustaturu-kaubitsemine, parimaks söödamaaks spekulantidele on nälgiv Peterburi.
Ettevõtlike hangeldajate hulgast kerkib sõjarikkaid. Aga kiiresti ja vähese vaevaga saadud vara lastakse jälle kiiresti minna: carpe diem! Kasuta päeva! homse kohta ei tea me midagi. Maad võtab priiskamine ja laiutamine, alkoholism levib. Avalik viinamüük on piiratud, korralike alkoholiste jookide varud lõppenud, kuid seda enam töötavad kodused keelatud viinatööstused. Ka restoranides serveeritakse haisevat puskarit.
Kultuurielu kiratseb. Kui see vähehaaval hakkab toibuma, on kõik viril ja haige. Nagu üksikinimesel, nii ka kultuurielus on kõikuma löönud endised kindlad normid ja tuleviku-usk. Hoolimatus ja apaatsus peegelduvad kõiges, nihilism ja vägivald on haaranud ka kõik kultuuriavaldused.
Maailm on rööbastest väljas, kurdetakse ajalehtede kultuuriartikleis, igal sammul astume kuristiku poole. Me ajame taga lõbu, igatseme joobnud olla ja jookseme mööda pidusid. Vaimsete väärtuste vastu ei tunta huvi, kunstist ei hoolita, raamatud seisavad riiulil lahti lõikamata. Aga kohvikus istumiseks leitakse küll aega. Ajavaim on haige, haigus on kuni üdini tunginud (H. J., Ajavaim ja noorusvaim. Võitlus 1919, nr. 39).
Initsiaalide H. R. taha peitunud lehemees (Hugo Raudsepp) leiab, et kaasaja kirjanik on ükskõikne ja osavõtmatu rahva hädade suhtes, pidutseb katku ajal või — keiser Nero kombel — vaatleb rõdult Rooma põlemist (H. R., Eesti lüürika 1920. aastal. Waba Maa 1921, nr. 31).
Juhan Luiga — leheartiklis 1921. a. algul — konstateerib, et kuna sõda on laiali pillutanud Tartu ülikooli, on linnast kadunud ka endine akadeemiline vaim. Asemele on nihkunud väikekodanlik viril vaim. Korporatsioonituhin võtab maad, värvimüts lokkab. Luiga näeb kõiges selles degeneratsiooni.
Korporant on musternäidis egoismist ja silmakirjalikkusest, see väljendub kas või tema suhtumises naistesse. Värvikandja teeb selget vahet “daami” ja “naise” vahel. Seltskonnadaami vastu on ta üliviisakas — kummardused ja käesuudlused tüütuseni. Naise vastu — haritud naine, kes tööd teeb ja mitu last kasvatab, kelle mehe sissetulek ei võimalda tal tööta elada ega oma tualeti eest hoolitseda —, sellise naise vastu on korporant väga jahe ja tagasihoidlik. Oma perekonnaelu.kujundamise kavatsusel ei lähene värvikandja iialgi majanduslikult kehvadele neidudele. Tartu vaim on seega haige, variserlik ja tõusiklik ka akadeemilise nooruse hulgas (Juhan Luiga, Päevamured. II. Tartu 1934, lk. 153, 156).
Inimene on muutunud apaatseks, miski ei huvita teda, konstateerib A. Gailit Postimehes sügisel 1919 ülevaadet andes Marie Underi lüürikast. Armastus on muutunud flirdiks, vaimsed huvid puuduvad — kõiges on süüdi sõda, inimese närvid on läbi põlenud:

Sõjad, revolutsioonid, mässud on põletanud me närvid. Miski ei huvita enam, miski ei ülenda hinge, miski ei joovasta enam. Isegi armastus on saanud igapäevaseks flirdiks, vahepäälseks ajaviiteks. Meie oleme liig väsinud, et midagi sügavamat läbi elada. Igapäevased katastroofid on ruineerinud me närvid, teinud meid puisteks ning vastuvõtmatuiks. Väsinud vaim ei kirjuta ning väsinud vaimule ei kirjutata suurteoseid. Oleks kangelane see, kes praegusel ajal loeks veel romaani, kui väike vinjett-luuletus võib rahuldada vaimu. Seepärast lähebki meil moodi luuletus ja fragment, iseäranis veel silmas pidades, et “Noor-Eesti” on seda kultiveerinud tervalt kümme aastat (A. Gailit, Klounid ja faunid. Tartu 1919, lk. 75).

Kui ühest küljest haige aeg oli kirjaniku vaimselt ruineerinud, dikteeris sama miljöö loomingu sisu — nõuti erootilist ilutsemist, lillekesi ja pitsikesi, arvab Gailit samas. Kirjanduse puuduste pärast tuleb paljugi panna valitsenud olude arvele:

Meie väsinud ning vaimuvaene aeg nõudis lillekesi ja pitsikesi, erootilisi ilutsemisi ja ilusaid sõnu. Meie olime liig väsinud, liig nõrgad, et suudaksime joobuda tänapäeva elu julmusest ja karmusest. Elu oli ümberringi nii inetu ning meie närvid nii mineeritud, et andusime häämeelega pitsikeste kultuselle. See oli tagasilangus, jõuetuse tundemärk, see oli aja haigus ja kirjanduslik reaktsioon. Meie pidime seda läbi põdema, et ärgates selgemini kuulda mere kohinat ja tunda tuule värsket puhangut (Samas, lk. 90).

Niisiis kõik mainitud autorid Esimese mailmasõja päevilt ning järgnenud perioodilt rõhutavad, et aeg on erakordne, kirjandus, kogu kultuurielu ega miski inimlik toiming pole normaalne. Kõike on sõda mõjustanud ühel või teisel viisil. Aeg on “haige”.
Ajavaimu suhtes jagame meie oma eelkäijate saatust ja oleme samas olukorras kui nemad 60 aastat tagasi. Teise maailmasõja järellainetused pole vaibunud, eri maailma- nurkades süttivad uued sõjakolded, suurriikide vahel käib võidurelvastus, massiteabevahendid meenutavad pidevalt aatomisõja ohtu. Sarnasus ebastabiilsuses ning teadmatus homse päeva suhtes nii tol korral kui tänapäeval annab aktuaalsust ning õigustust me käesolevale vaatlusele: et paremini mõista oma kaasaega, selle kultuuriavalduse kirjandusloomingut ja kas või kasvavat kuritegevust, alkoholismi ja opositsioonivaimu. Me tunneme endi olukorda minevikus 60 aasta taga, võrdleme endid tolleaegsete elanikega. Pole midagi uut päikese all.
Ühine nimetaja meie ajale, kes me elame pärast Teist maailmasõda ning praegusel rahutul perioodil, ja nende ajale 60 aastat tagasi — Esimese maailmasõja ajal ning järgnenud rahutuil aastail — tohiks olla psühhiaatrite termin provisoorne eksistents.
Teadusemaailmas hästi tuntud Viini psühhiaater ning nn. kolmanda Viini koolkonna rajaja Viktor E. Franki (1905—) kirjeldab mõistet järgnevalt. Inimene elab tänapäeval paljudes riikides, nagu see oli Esimese maailmasõja ajal peagu kogu Euroopas, selles teadmises, et kõik on ajutine ja provisoorne. Inimene ei tea, kas homme üldse enam on elu — sõjasündmused, revolutsioonid, terroriaktid võivad teha kõigele lõpu. Kõige mõtlemise tagapõhjaks on sõda resp. võimalik sõda, terroriakt, tänapäeval ka mingi aatomipommifoobia. Elatakse päevhaaval, plaanitsemata pikemas perspektiivis. Kõike inimlikku tegevust ja mõtlemist halvab haige ajavaim (Viktor E. Franki, Pathologie des Zeitgeistes. Wien 1955, lk. 23-25).
Näiteks armuelu. Stabiilsete elutingimuste puudusel ei suudeta kujutleda inimväärset armuelu, rajada abielu. Tahetakse nautida silmapilku, mitte lasta kaotsi minna soodsat hetke, mis elu parajasti pakub. Paljud hiljem purunenud abielud olid sellised sõjaabielud. Partneritele oli suguelu just selline, nagu see ei peaks olema: lõbu tarvis. Normaalselt oleks see vahekorra väljendiks, mida nimetame armastuseks.
Sama provisoorsusetunne, mille on pärandanud sõda või sõjahirm. lisaks aatomipommifoobia, valitseb ka tänapäeval. Töö kaugema tuleviku tarvis tundub inimesele asjatuna — ta elab minnalaskmistundes, kuni parimad tööpäevad on möödas, ta elu on kadunud käest otstarbetult. Mõtelgem sel puhul Hebbeli targale sõnale: Elu pole kunagi mingi valmis olukord, see on alati ainult võimalus millekski. Oma ainukordset võimalust ei tohi me lasta käest apaatses tegevusetuses (Franki, m.t., lk. 25). Haiguse põhjuseks on seega — olemasolul puudub mõte; ravimiks — antagu elule mõte, põhjus pikemaks plaanitsemiseks, millele inimene pühendub kogu jõuga.
Franki juhib tähelepanu ühele kriisiaegade nuhtlusele, mis tekitab ühiskonnale ja üksikindiviididele palju laiemaid ning hävitavamaid kahjustusi kui sellest tavaliselt kõneldakse — töötaolekule. Probleem on tähelepanu äratanud küll alles viimasel ajal, kuid see eksisteeris tegelikkuses niisama tõsisena ka endistel aegadel. Töö puudusel on suur osa rahvastikust tegevuseta. Tööta inimene ei kannata ainult majanduslikult, vaid suurel määral ka tervislikult.
Aastal 1933, ülemaailmse majanduskriisi ajal, kaks Viini psühholoogi uurisid töötaoleku-neuroosi ja kogusid hulgaliselt materjali probleemi kohta, mis seni oli teaduses olnud üsna tundmata maa. Oma uurimistulemuste kokkuvõttes näitasid nad, kuivõrd laostav ja hävitav mõju inimese hingeelule on töötaolekul. Uurijate raport on tegelikult kinnitus sellele, mille Blaise Pascal (1623 — 1662) muus ühenduses oli kirja pannud juba 300 aastat varem. Pascali Mõtetes (Pensees sur la religion, 1670) leidub nimelt lause: “Miski pole inimesele nii talumatu kui olemine ilma ülesandeta, ilma sihita”. Noored tööta inimesed, konstateeritakse Viini uurijate rapordis, langesid sügavasse depressiooni. Nende haigus aga kadus, kui nad said mõne kas või tasuta töö: abiliseks mõnes rahvaülikoolis, raamatukogus või noorteorganisatsioonis. Mida inimene vajab, pole niivõrd raha, vaid elumõte ja olemasolu sisu. Temale võib ka, ja see on tähtsaim, pakkuda mingi töökoha olenemata leivateenistusest, mingi otsitud töövahekorra. Noored inimesed tundsid endid töötavat mingi kasuliku asja pärast, nad polnud enam ülearused. Kuigi nende kõht korises nagu varem, oli nende meeleolu tõstetud (Samas, lk. 41 j.).
Tuleks mainida veel kriisiperioodide “aja haiguse” kurja sümptomit kollektiivneuroosi: inimesed on vaimselt kergesti mõjustatavad, otsivad võimalust, et kaasa minna mingi aktuaalse vooluga, rahvaliikumisega. Pinnas usuliseks või poliitiliseks “ärkamiseks” on soodne. Rahvajuhte, kes oskavad massi hingelist seisundit endi huvides ära kasutada, võetakse vastu hüsteeeriliste rõõmuhõiskamistega. Seda isegi siis, kui paljudele teada on, et tegemist on ebaausa meelitaja või lausa petisega. Oma hädas haarab inimene kinni ka hoopis võimatust lootusest, üldises hädas tekib kollektiivneuroos. See psüühiline epideemia levib suure kiiruse ja intensiivsusega. JX
Oma rahva ajaloost tunneme usuliialduste võimsat levikut kriisiaegadel, “taevaskäimisi”, “hüppamisi” ja muid usuäärmuslaste tembutusi. Neid on kirjeldatud ajalehtedes ja kroonikais, nende vastu on võideldud kirikukantsleist noomitusjutlustega ja mõisatallides keppidega, kuid ometi suutmata neid tõkestada. Lasnamäe valge laeva episoodi ja maltsvetlaste muid ettevõtteid on psühhiaater dr. Juhan Luiga teaduslikult interpreteerinud (J. Luiga, Juhan Lein- berg. Eesti Kirjandus 1914).
Poliitilist kollektiivneuroosi, millele tänapäeval moodsate tehniliste vahenditega (televisioon, raadio, ajakirjandus, valjuhääldajad massimiitingutel) hoogu antakse ja võimul-olevatele gruppidele soovitud suunas vormitakse, ei võta teadlased meelsasti uurimisobjektiks, pigemini püütakse sellised haigusnähted üle siluda ja maskeerida. Igapäevases elus sellest palju ei kõnelda. Argipäevainimene oma lihtsameelsuses kaldub haiget aega terveks pidama ja haiguse halvimaidki sümptome pidama tervise ning jõukülluse märkideks.
Tänapäeva moodne religioon ei kõnele tulevasest õnnelikust elust taevariigis, täielik heaolu väidetakse saabuvat kaugemas või lähemas tulevikus juba maa peal. Taevajumaluste asemel kummardatakse inimjumalaid. Keegi ei või salata, et fanatism poliitilise kollektiivneuroosi puhul pole tänapäeval väiksem kui valge laeva ootajad sajandi eest. Fanatism pimestab massid ja lülitab välja nende reaalsusetaju. Maltsvet pidi tulema valge laevaga ja oma määratu koguduse orjapõlvest ära viima Krimmi paradiislikesse oludesse. Ootajad, kes tuhandete viisi olid mõisapõldudelt ära jooksnud ja kogunenud Lasnamäe alla suhkruvabriku taha loodmaale, jõudsid oma usukindluses lõpuks nii kaugele, et reaalsusetaju nende vaimust hoopis taganes ja hüsteeriline neuroos võttis juhtimise meelte üle. “Laev tuleb! Laev tuleb!” hüüdsid “armu saanud hinged”, ja kogu ootav mass nägi laeva, mida polnud olemas.
Neuroosi valge laev purjetab ka tänapäeva kriisiaegadel hüsteeriliste inimeste hinges. Ärkamine tuleb paratamatult, kui reaalne maailm end üksord meenutab, aga siis pole võimalik enam luulelaeva olematuks teha, on hilja. Poliitiline kollektiivneuroos pääses ka kõnesoleval kriisiajal meie maal 60 aastat tagasi sõjavintsutuste all kannatanud rahva hulgas valla, olgugi et mitte suurel määral või radikaalseis vormides.

*

Ajalehtedes võib neil aastail alatasa leida kurtmisi, et kogu elu on ebanormaalne ja rööbastest väljas, toorus ja vägivald valitsevad. Inimesed on apaatsed teiste häda suhtes, äritsemine, ahnitsemine ja omakasu lokkavad, aeg on “haige”. Näiteid haige aja avaldustest esitatakse kord leebemates, kord süngemates värvides.
Üks lehtede kaastöölistest erineb silmatorkavalt muist ja läheb pinnalistest konstateeringutest ning kirjeldustest sügavamale, ta võtab analüüsimisele põhjused, miks kõik selliseks on muutunud. Miks inimene on kaotanud inimlikkuse?
Põhjuste otsija on A. H. Tammsaare, mõtleja ning juurdleja juba oma varastest kirjanduslikest töödest alates. Pikemas essees Inimese jälgil, mis käib läbi ajalehe kolmest joonealusest, annab ta juurdleva analüüsi “haige aja” tagapõhjast (Waba Maa 1919 nr. 129 — 131, samal aastal avaldatud raamatuvormis esseedekogus “Sõjamõtted”).
Kirjanik konstateerib, et haige aeg ei valitse ainult meie maal, see on vallutanud kogu Euroopa või kogu inimkonna. Nüüd on inimene, too looduse isand ning valitseja, kaotanud valitsusohjad. Inimeses on vallale pääsenud kõige madalamad kired ning instinktid, inimene on tagasi langenud loomalike kirgede ülemvalitsuse alla, moraal ja vastutustunne on kõrvale surutud. Otsida inimest ning “inimese jälgi” peab Tammsaare kirjaniku tähtsaimaks ülesandeks. Siin näeme, kuivõrd aktuaalsed on Tammsaare tolleaegsed arutlused tänapäevalgi, mil inimkond jällegi on sattunud kõige madalamate kirgede ning loomalike instinktide mängukanniks.
Sõda, mis Euroopas möllas neli aastat ja mõnel pool kestis veel edasi Tammsaare analüüsi ilmumise puhul, oli loomulikuks ning ootuspäraseks tulemuseks vaimselt haiges ühiskonnas. Sellisel ajal ega ka veel kaua pärast sõja lõppu ei loo kirjanik ega kunstnik püsiva väärtusega teoseid. “Võitlus päästab inimeses valla kõige algelisemad instinktid ja kired, kuna korraldav kõlbline jõud lõdveneb. Aga ei ole nähtavasti võimalik ainult kirgedele toetudes luua püsivamaid vaimseid väärtusi, kui kirele vastukaaluks ei ilmu kõlbeline jõud”.
Kired on lõkkele löönud alati ühenduses sõdade ja revolutsioonidega, praegune olukord pole midagi uut. Kirjanik toob näitena Suure Prantsuse revolutsiooni järelaastad — naudingu- ja ahnitsemiskirg lokkasid aastakümneid:

Prantsuse revolutsioonile järgnevate aastakümnete kohta tõendatakse maitsmiskirge ja rahakraapimise himu: väärtpabereid lugedes läinud sõrmeotsad pahka. Meie kui praeguses ilmasõjas (s.o. Esimeses maailmasõjas) keerutajad usume seda loomuliku nähtusena, pügatakse meie ümber ju kas või lihane vend puhtaks ja müüakse kas või ema hing vanakurjale, kui aga krabisevat saaks (A. H. Tammsaare, Sõjamõtted. Tartu 1919, lk. 186).

Kõik tõsised probleemid muutuvad kirgede keerises naeruväärseiks ja sõnakõlksudeks, kõik loogiline mõtlemine lõpeb, kui vallale pääsevad “algkired” — armastus ja nälg, tiirasus ja naudinguhimu. Neile on allutatud kogu elu — kehakatted, kombed, kunstisuunad. Inimene elab käesolevale hetkele, ei mõtle minevikule ega tulevikule. Homsest päevast ei tea keegi midagi:

Ka kõige arukamadki ei oska enam homset päeva õieti ette aimata ja nõnda tundub kõige arukamana see, kes maitseb käesolevat silmapilku, kes joob ajavoolu võimalikult suurte sõõmudega, kes joobub lihalikust maitsmisest ja kes suudab igas üürikeses silmapilgus näha midagi igavikutaolist (Samas, lk. 187).

Kirjandus tegeleb meelsasti kaugete minevikuprobleemidega, kus leidub midagi püsivat ja kindlat. Kaduvustunne sunnib inimest juurdlema elu ja inimolemuse püsivamate elementide kallal. Inimkond oli haige juba kaua enne maailmasõja puhkemist, ja nimelt kaduvus- ning tühjusetundest. Loodusteaduste võidud ja positivistlik filosoofia olid möödunud sajandil kruvinud inimkonna lootused kõrgele.
Tarvitseb meenutada näiteks arstiteaduse edukat võitlust taudide vastu: võideti rõugetaud, tüüfus, koolera ja tuberkuloos. Kõik need ja mitmed teised olid nuhtluseks ja hirmuks inimkonnale, tuberkuloos üksinda tappis möödunud sajandi teisel poolel Euroopas üle miljoni inimese aastas. Kui nüüd teadus oli inimkonna vabastanud selliste nakkushaiguste needusest ja teinud muid imesid, vaatas inimene teadusele muidugi suure aukartusega ja ootas uusi imetegusid. Tehnika vabastas töölise raskeist kehalistest pingutustest ja seadis asemele masinad. Positivistlik filosoofia proklameeris, et sellised uuendused jätkuvad pidevalt ning kõik areneb paremuse suunas. Darwin seletas elu tekkimise ja looma- ning taimeliikide mitmekesisuse saladused igaühele arusaadaval viisil ning näitas, et need on võimalikud olnud ilma jumaliku loomisvõimu vahetalituseta.
Nii oli inimene uskuma hakanud, et mõistus suudab kõike, paljastab kõik saladused, harutab kõik keerdküsimused. Kuid mõne aastakümne pärast hüüdis saksa füsioloog ning loodusteadlane Du Bois-Reymond (1818 — 1896) oma “ignorabimus” (me ei saa teada). Leiti, et inimkonda oli petetud tema kergeusklikkuses.
Loodusteadused, mikroobikütid, Darwin ja positivistlik filosoofia olid senise maailmavaate kummutamisega inimeselt röövinud ta igipõlised ning püsivad eluväärtused, millele ta oli toetunud muredes ja raskustes. Nüüd polnud enam midagi kindlat, kõik oli voolav ja muutuv. Seda ei talunud inimloomus, tulemuseks oli haigus, nagu see kõikjal avaldus: apaatia, toorus, loomastumine, naudinguhimu.
Tammsaare kui sotsialistliku maailmavaatega autor, nagu enamik meie nooremaist kirjanikest tol ajal, ei või lõpuni ega selgesõnaliselt välja ütelda tähtsaimat fakti: inimelu seniste põhiväärtuste hulgast teadus oli röövinud religiooni, kristliku usu sajanditevanused ning esiisadelt päritud traditsioonid ja elunormid, kuid ei andnud asemele midagi. Inimloomuses tekkis vaimne tühimik, see oligi haiguse peapõhjuseks. Tammsaare kõneleb sellest vihjamisi:

Vaadati ümber ja leiti, et reaalne teadus kõigest oma sügavusest hoolimata oli ometi andnud peaaegu ainult praktilisi tagajärgi; põlised inimsoo mõistatused olid endiselt vastamata, nende arv kippus aina kasvama. Ei ole siis sugugi ime, kui ilmub filosoofiline pessimism, kui Schopenhauer tüürib hindude nirvaana poole ja Hartmann Teadvusetuse filosoofiasse”, kui tõuseb iha suurema järele, kui on inimene (Samas, lk. 188).

Kuidas tuli siis lõpuks väljapääsu otsida ummikust, kuhu inimkond oli sattunud, kui kogu maailm oli haige ja “rööbastest väljas”? Tammsaare leiab, et lahendust loodeti sõjast. Kõigis Euroopa maades ilmusid esile professorid, s.o. kõrgekskiidetud teaduse parimad esindajad, kellelt seni palju oli oodatud, kuid kes nüüd “kõige kainema teadlase näoga tõendasid: pääsemine on sõjas, tapmises, verevalamises, sest veri on ikka olnud lunastavaks mahlaks, voolaku ta ohvrialtaril, ristisambas või vaenuväljar.
Kirjanik konstateerib, et sõda on rahvaste elus sama, mis üksikindiviidil enesetapmine. Kui elu on ummikusse jooksnud ja kui midagi enam üle ei jää, siis tulevad “elu- võtte mõtted”. Kirjandus- ja kunstimaailm oli samuti nõus vaimse enesetapmisega: uued voolud nõudsid kõikide vaimuvarade hävitamist, mis aastatuhandete jooksul on kogutud ja säilitatud. Siin vihjab kirjanik futuristlikule voolule, mis meilgi oli hakanud levima.
Kirjanik leiab, et meeleolu tapmiseks ja hävitamiseks oli küps. Mitte ainult majanduslikult polnud maailmasõda tarvilik, seda vajati ka vaimselt. Inimesed olid katastroofi ootel muutunud tundlikuks ja närviliseks.
Tammsaare analüüs Esimese maailmasõja põhjustest ja kultuurielu vaimsest tagapõhjast aastal 1919 pakub huvi tänapäevalgi, kui vahepeal veel uus maailmasõda on ära peetud ja inimkond jällegi on ”rööbastset väljas” ning kired ja kõige madalamad instinktid ikka jälle pürgivad juhtimist üle võtma.

Kohvikud
olid meie kirjanduselus suure tähtsusega asutused. ”Boheemkonnal” kulus suur osa päevast kohvikuis, mõni lausa elas seal. Kohvikus käidi üksteisega kokku saamas, tööde üle nõu pidamas või päevasündmustest lobisemas, malet mängimas, muidugi eelkõige kohvi joomas ja tubakat suitsetamas. Kirjanikud kirjutasid vahel ka mõne följetoni või luuletuse, said uusi ideid, kunstnikud, eriti karikaturistid, joonistasid.
Tartu kuulsaim kohvik ning “boheemkonna” kogunemispaik oli Werner, Jaani tänavas nr. 7 — südalinnas, kõigile “tee ääres”, linna äri- ja elukeskuses, ülikooli lähedal, Postimehe lähedal. Werneri koogid olid kuulsad linnas ja maal.
Veel riikliku iseseisvusaja algul puudus sõna “kohvik”, öeldi “kohvimaja” või “kaffee”, aga varsti tekkis see tarvilik sõna. Artur Adsoni mälestuste järgi olnud sõna arvatavaks loojaks kunstnik Mägi, sest kohvik Werner oli talle teiseks koduks ja sellest oli alati kõnet:

seal ta istus, seal ta seisis ahju najal külmal ajal ja sinna käis ta ka neil tundidel, tagaukse kaudu, millal Werner eest kinni oli, sest tal polnud ju kodus mingit toitlusseadet ega -kommet (A. Adson, Siuru-raamat, Vadstena 1949, lk. 89).

Tuglas viis uue sõna Tallinna, mida ka seal hakati tarvitama.
Kohvikukülastajal! olid oma kindlad kellaajad, sinna ei mindud, kuidas juhtus, tähtajad kordusid iga päev kellamehhanismi täpsusega. Kell 12 päeval on seltskonnadaamid eestoas kõik paigad varunud. Siin ei suitsetata, publik on tagasihoidlik ja viisakas, kuid väga tähelepanelik võõra läbimineja suhtes. Kui juhtub sisenema mõni uus nägu, pannakse pead kokku ja arutatakse, kes ta võiks olla. Keelepeks on intensiivne, peensusteni arutatakse läbi kõik tuttavate värskemad armulood. Mammid peavad siinsamas tütardele moraaliloenguid. See esimene saal ongi kohalike daamide päralt; need, kelle peale “boheemlased” vingu kannavad, on neil siin alati esimestena vastas.
“Boheemkond” asetub tagumistesse tubadesse. Siin on endile paiga leidnud vabameelsemad daamid ja härrad. Siin on “Pallase” rahvas ja “Kunsti Edendamise Seltsi” ringkond, kuna viimased loevad ka endid boheemlasteks. Aga kumbki leer ei tunnusta teist boheemlastena. Siin võib näha ka üliõpilasi, ärimehi, ajakirjanikke ja ”boheemlaste” sisemisse ringi mitte kuuluvaid kirjanikke või kunst- mikke. Tuba on maast laeni täis paksu tubakasuitsu, et raske on ühe seina äärest teise näha. Igapäevastel külalistel on kindlad paigad. Ühele advokaadile olevat üliõpilased kinnitanud tema tavalise istepaiga kohale lauaservale ta nimekaardi ja vastuvõtuajad: kella 12—2 ja 5—7. Kohvik avatakse kell 12, kell 2—5 leiab aset tuulutamine, uksed suletakse, publik peab lahkuma. Pärastlõunal on tegevus uuesti käigus kella 7-ni õhtul (Vaba Maa 1921 nr. 94). Kõnealune advokaat, nagu ka mitmed boheemlased, istus kohvikus kõik selle lahtiolekutunnid.
Tartus leidub rida muidki kohvikuid, kuid neisse läheb boheemlane harva. Siin on Werneri vastas Vattmann, siis eemal Linda. Hilisemal ajal tekkis Ko-Ko-Ko (Kolme Koopa Kohvik), aga siis oli “Siuru” juba lõhki läinud ja boheemkond hajunud. Kirjanikud istusid siin enam eraviisiliselt. Üliõpilased käisid oma professoreid otsimas, et eksamiaja suhtes nõu pidada. Kõik see on aga juba hilisem periood. Wernerile selle hiilgepäevil on meie kirjanduses püstitatud kaks monumente — August Gailiti Klounid ja faunid (1919) ja August Alle Lilla elevant (1923).
Siin, Werneri kohvilaudade taga ning paksus tubakasuitsus hirnuvad meie boheemlaste kohvijanused pegasused oma viis tundi päevas ja boheemlaste inspiratsioonilained vahutavad kõrgele. Vaim särtsub ja teravmeelsuse sädemed lendlevad. Vahele kostab ka tüsedaid sõnu ja rõvedusi ning rämedat “läti naeru”.
Tehakse laulu “Oh viige see Gripi-pipile, Sirulii, Sirulii, ut-tai-ta!” Filosofeeritakse ajast ja ruumist, kergest ja raskest kunstist, helleni kultuurist ja futurismist. Ägedate vaidluste korral jaguneb seltskond rühmadeks — Pallase kunstnikud, Siuru eremiidid, Nukra peni santlaagrid (Visnapuu ja Gailit). Näidatakse keelt kodanlusele, kõige käredamate vaidluste teemaks on riik ja ühiskond, kes oma kunstirahvast majanduslikult ei toeta. Ollakse tüdinenud “üksteise mahategemisest, turnimisest ja rüselemisest”. Kuid tuntakse, et lähenetakse katastroofile, sest Werneri kohvitagavarad vähenevad kiiresti! Kas uusi saadetisi välismaalt tuleb, on teadmata. Seinaäärse kapi pealt vaatab täistopitud kurg boheemlaste tegevust nukra pilguga. Gailit olevat kord tahtnud oma pükse kurele jalga ajada, kuid tabatud kuriteolt aluspükste väel ja ettevõte nurjunud (A. Alle, Lilla elevant. Tartu 1923, lk. 17.).
Endastmõistetavalt saadakse siin inspiratsiooni uuteks poeemideks, oodideks ja novellideks, kuid kõige enam siiski följetonideks, ja nende aineks on tihtilugu “Werneri kohviklatši põhjakaabe”. Följetonikunst lööb boheemluse hiilgeaastail ennenägematule õitsengule, samuti kui kujutava kunsti esindajail karikatuur — Otto Krusten
(1888 — 1937) ja Ado Wabbe (1892 — 1961) on viimase alal silmapaistvad. Aga siin Werneri tagumistes tubades, kus hävitatakse “terved patareid torte ja kooke” ja parandatakse meeleolu “kohvioa likööriga”, tõuseb ka tuju ligimese tagarääkimiseks suusõnal. Följetoni eelaste pääseb vallale sama ägedusega kui seina taga kohviku eestoas seltskonnadaamide keskel, tolle neetud “lohe” laudade taga.
Följeton ja karikatuur on mõeldud esijoones ajaleheveergude tarvis, nii saab ka laiem üldsus peatselt osa Werneri tagumiste tubade kirjandus- ja kunstiloomingust.
Aga boheemlase meel om rahutu, igatsus käib uute muljete ja seikluste järele. Pealeselle Werneri sulgemisaeg kell seitse õhtul on varane aeg. Tartus leidub lokaale, kus pidutsemine võib jätkuda hoopis hilisemate tundideni.

sest on veel Tartun oleman lokaalid, kun jalutavad boheemtõbised preilid ja daamid ihalevail rindel närbund roosid, ilusad kui hourid Muhameedi paradiisin, on oleman lokaalid, kus põhjatute kohvikatalde äaril istuvad haprad seitsmepuudased mimoosid, alatasa katlain villkoppadega liigutaden, et põhja kõrveks jumalik keedis (Alle, m.t., lk. 19).

Boheemlaste janu vaimustavate jookide järele hakkas neid vahel kiusama pärast keskööd, kui kohvikud ja kõrt¬sid olid suletud. Saadi toime ka sellega, et löödi kõrtsiaken katki ja mindi omal käel märjukest otsima. Ettevõte polnud ohuta:

Ühe lõbusa olemise kurb lõpp

Neil päevil ilmus Tartus “Swidrigailowi” restoraani, öösel kella ühe ajal kaks nöörimeest: üks luuletaja ja teine nowellist, mõlemad wahwas tujus. Et uks kinni oli ja muidu sisse ei saanud, siis lõid nad akna puruks, ronisid sisse ja hakkasid kelnerit wälja- hüüdma. Kuid “Swidrigailow” ehmatas ära, arwas neid sissemurdjaid harilikeks warasteks ning teatas salapolitseile. Tulid wõimud ja wiisid külalised kinni. Ja poeet ning nowellist — mõlemad wäga hästi tuntud — istuwad ning ootawad oma saatust (Päewaleht 4.III 1921 nr. 59, lk. 5).

Postimees jälgib pidevalt Tartu boheemlaste kohvikuelu, detsembris 1919 võtab ta Werneri boheemkonna “mineviku ja oleviku” sõelumisele kahes pikemas artiklis (R. R.foht], Waremetel. Postim. 16. dets. 1919 nr. 278; A. J.Cürgenstein], Natuke meie “boheemist”. Postim. 20. dets. 1919 nr. 282). Neis on kokku võetud selle vaidlusaluse nähtuse iseloomulikumad avaldusvormid ja olemus enne Siuru lagunemist. “Terwe Werneri kohwiku boheem ei ole kogemata tekkinud nähtus, waid temal on oma minewik ja olewik meie uuemas kultuuri elus”, konstateerib Jürgenstein.
Mõlema skribendi arvamised ühtivad põhiväites, et wernerlaste käitumises on palju ülepingutatut ja poseerivat, nad pole mingid boheemlased vaid väikekodanlased. Tartu boheemlus on vastuoluline nähtus, deklareerib Roht, boheemlased seavad endid ” seltskonnast” ja ”väikekodanlastest” kõrgemale oma loomingu tõttu, kuid tegelikult on looming nende veiderduste ja kohvikuelu kõrval hoopis tähtsuseta. Süüdistada ”seltskonda” vaimsete huvide puudumise, tühise klatši ja naabrite tagarääkimise pärast on jällegi ebaõiglane — boheemlased ise pole paremad, nad koguni ületavad ”kohvitantad” neil aladel. Meie boheemkonnas peetakse pühaks ainult väliseid traditsioone, küsimata sisemusest. Kes päeva jooksul rohkem “kohvikus” käib (“kohvik” oli uus sõna ja tarvitati sageli jutumärkides), kes “wälises kodanlises elus rohkem kunstnik on — see on rohkem kunstnik ja suurem sõnaõiglane boheemi riigis”.
Roht rõhutab, et ta ”ei mäleta juhust omast pikast boheemielust, et selles ringis kunagi ka tõsiselt waimlisi küsimusi oleks harutatud”. Vastuolu kirjanike-boheemlaste ja “väikekodanlaste” vahel ei ole põhjustatud ainult seltskonna poolt, ka boheemlased ise on süüdi, arvab autor. ”Kui selle boheemkonna esitajad wiimasel ajal (A. Galilit) ajalehtedes kirjutusi on awaldanud, et wäikekondanlus neid ära süüa ähwarab, siis peab kahjuks tähendama, et boheemkond ses suhtes wäikekodanluse peaaegu üle trumpab”.
Kui boheemlased süüdistavad seltskonnadaame ja väikekodanlust, et nende huvid piirduvad tagarääkimiste, klatši ja naabrite eraeluga, siis boheemkond teeb täpselt sama:

Boheemkond istub koos ja pillub paradokse suuremalt jaolt ikka kirjanikkude isikute ja tegude üle, õige wähe aga nende teoste üle. Teostest on õieti wähe juttu. Just meie boheemkonna esitajad waatawad piinlikult oma liigete eraellu, ja alles seda küllalt tunnistades boheemliseks ja alles seda küllalt leides “kunstliku” olewat, antakse kellegile kunstniku “paberid”.

August Gailit süüdistab arvustajaid, et need laidavad kirjanikke nende eraelu põhjal. Aga just Gailit ise on musternäidis sellest arvustajast, arvab Roht:

Kuid peale seda tuleb Aug. Gailit ja teeb “Päewalehes” traagilise näo: Arwustajad klatshiwat ja näriwat kirjanikke mitte nende teoste, waid nende eraelu pärat. See on nii, kuid kes on wiimasel ajal just kõige rohkem nii sõnas kui ka kirjas seda metodi tarwitanud, kui mitte Aug. Gailit? Just mitte keegi muu kui Aug. Gailit tegi näituseks nende ridade kirjutajat “maha” puht-isikliste, puht kohwijutuliste, puht-rumalate tõukamiste abil.
Gailit wõib anderikas kirjanik olla, aga see boheemi tasapind, kus ta arwustajana ja inimesena liigub, ei kannata mingit arwustust. Ja Gailit on meie boheemkonna ülempreester, ta on meie boheemkonna tüübiline kehastus. Intrigeerimine, üksteise mahakiskumine, kõige isiklikumatel, kõige närusematel ja äripäewasematel põhjustel üksteise üle klatschimine, üksteise määrimine ja kadedus — see on meie boheemi tasapind (R. R., Waremetel. Postim. 16. dets. 1919 nr 278).

Rohu kokkuvõte Werneri boheemkonnast on pessimistlik: ”Kui ei suudeta ühineda waimsel alal, waid aladel, mis kohwitantadele omased, siis on wäljawaade õudne”.
Anton Jürgenstein kahtleb, kas Rohul on õigust boheemlaste üle sel määral kohut mõista või ennast täisõiguslikuks boheemlaseks pidada, ta pole ”Siuru” ega boheemkonna liige ega tunnustatud boheemlane, ainult proselüüt ja ”wõõras tema wärawas”. Mõned asjatundjad arvavad, et Roht “ainult weidi kummarkülle waadata wõis organisatsiooni sisemistesse müsteeriatesse ja rituaalidesse, kus ülempreester Gailit, boheemkonna tüübiline kehastus, teatawast aureolist ümbritsetult talitas”. Rohu kriitilist suhtumist meie ”boheemkonna” veidrustesse ja nende logelevat kohvikuelu laitmist peab ta õigeks.
Jürgenstein arutleb pikemalt, mis on õige ”boheem”, sõelub sõna etümoloogiat ja konstateerib, et boheemlased on Pariisi ja teiste suurlinnade kehvad kunstijüngrid. ”On meie nõnda nimetatud boheemkonnas meie wõrdlemisi wäikestes linnades midagi selle sarnast?” küsib lehemees. Ta leiab, et meie kirjanikud-kunstnikud Werneri kohvikus pole mingid kunstimustlased, nad on väikekodanlased ja “sitked ärimehed”. Niisama vähe boheemlik on nende looming, arvab Jürgenstein:

Aga just meie Werneri kirjandusline “boheem” praegusel ajal ei ole kellegi boheem, waid läbija läbi wäikekodanline salkkond kir-janikka boheem ei ole ta igatahes mitte, niisama nagu wiimase moe järele kaetud ja friseeritud Gailit ja shik ohwitseri mundris, kannustega täristaw Roht, wõi piinliku kodanlise korrektse ülesastumisega Tuglas kuidagi kunstimustlast meele ei wõi tuletada. Werneri kohwimaja “boheem” on ka sedawõrd kodanlise meeleoluga ärimees, kes oma produktsioonist nii kõrget kasu sisse wõtta mõistab, kui seda teha wõib ainult sitke wäikekodanline ärimees.
—
Aga mitte ainult Werneri boheemi wälimine laad ei ole wäikekodanline, seda on ka tema produktsioon. Lugege ometi näit. Semperi “Pierrot”. Kuidas Pierrot oma Columbinaga kokku saab kuu- walgest hämara pargi liiwateedel, kuidas ta tema kuju ja roosisid maha langema nähes kahwatab “kui waha”, närtsinud roose suudeldes kaob ja Columbina murretult pingile vaob — see peaks hull olema, kes siit boheemi lõhna leiab. See on keskajaline “Schäfer- poesie”, nagu ta õitses näit. Saksa serenissimuste kodades, see on mingisugune tulewane Eesti Joseph Lauff.
Ei ole ime, et kui luieni wäikekodanline rühm tõsise näoga kunstimustlast hakkab etendama, asi ei klapi ja “tülgastus” lõpuks järele jääb (A. J., Natuke meie “boheemist”. Postim. 20. dets. 1919, nr. 282).

Jürgenstein, nagu ka mitmed teised Tartu noorkirjanike arvustajad, toetub sõna boheem tähendusele: see on käibele tulnud prantsuse keelest, kus bohemien tähendab mustlast ja tarvitusele võeti mustlase kombel vaesuses elavate kunstnike-kirjanike kohta. Meie noorkirjanikud aga pidasid veiderdavat esinemist küllaldaseks.