Välis-Eesti & EMP
Stockholm 1984

Kirjaniku ja lugeja vahekorrast Eestis pärast Esimest maailmasõda

Lohe ehk lohemadu, vahel nimetuseks ka lendav madu, kellest muistendid ja vanad kroonikad kõnelevad, elutseb mägedes, kuristikkudes, kaljulõhedes või muis inimestele ligipääsmatuis paikades. Loomult on ta deemonite ja kuradite sugulane, inimestele alati kuri. Ta ründab neid, kes ta rahu segavad, aga ka süütuid neitsikesi, kes juhtuvad ta teele. Vanades reisikirjeldustes võib kohata rändurite kimbutamisi selliste olevuste poolt.
Allpool näeme, et sõna “lohe” ehk “lohemadu” oli populaarne meie 1920-ndate aastate kirjanduselus — ilukirjanduslikes teostes ja ajakirjanduses, kuid erilise tähendusvarjundiga, pejoratiivina.
Noorkirjanik Alberti Kivikas, 21 aastat vana, alustab ühes oma varases teoses Mina (Tartu 1920) proloogi kurja sõnadevalinguga ”lohe” aadressil:

Wiskan sulle “lohe” selle raamatu wastu wahtimist naermiseks, puremiseks ja sõimamiseks. Ma tean, et see sind tõbrast wihastab, kuid ma ei wõi siiski seda jätta, sest kogu mu kahekümne aastase elu kõnts ja saast teie seas on küllalt niipalju mu makku imbunud, et mind oksendama panna.
Seepärast sa “lohe” löö oma penikihwad mu sääremarjadesse, ehk kui sind kirjandus ei huwita, olles marodöör, kõrilõikaja, sahkerdaja, liiakasuwõtja, kingsepp, ”Wanemuise” rätsepp wõi mõni muu aus ametnik ehk kapitalist — ära osta seda raamatut ja tee ka oma sõprade seas kihutustööd, et seda ei ostetaks.
Kui sa aga juhtud ta siiski eksikombel ostma, ehk keegi sinu sõpradest, siis löö ta sinna teatawasse kohta üles, mis otstarwet ta kasulikult täidaks. Juhata seda ka oma kaaskannatajaile.
Albert Kiwikas

Otsejoones ning bravuurikalt selgitab sõna “lohe” tähendust ülekantud mõttes Henrik Visnapuu. Moodsa kirjanduse lugejaile oli asi tol korral ehk selge vähema seletusega, kuid see on vahepealse kuue aastakümne jooksul muutunud meile hoopis pentsikuks. Ka Visnapuu nuhtleb “lohet” pühajürilikult suure sõjakusega, ta tüsedate sõnade valik ületab kohati Kivika oma:

Teie teate juba, mis on lohe? Teie arwate muidugi, et see on lendaw madu, kes ninast ja suust tuld purtskab?
Kuidas on ometi eksimine inimlik ja loomulik!
Ei midagi samast.
Lohe tähendab — publikum, hulk, rahwas, kraetatud mehed ja pitsitatud naised, mees- ja naisühinglased, õssutajad, mees- ja naisseltslased. kohwikute krokodillid, kaamlid, hobused ja mullikad, kunstiarmastajad, marodöörid, liiakasuwõtjad, wargad, joodikud, idealistid, imperalistid, rõhujad, kumajad, täheladujad, tantsjad, poesellid ja lihunikud, sõjahüääned, tohtrid, wirilate ja loperguste pealuudega, professorid, hangeldajad, linnapead, salaja ja awalikult ja kõik ja kõik, kes walmis on kargama elawa inimese kallale, et teda lõhki kisuda.
See on lohe. See on lohe-madu.
(Henrik Wisnapuu, Lohe liigutab. Waba Maa 1919, nr. 270).

Niisiis lohe on “seltskond”, “mass”, järelikult ka kirjandust lugev publik — lugejaskond, kellele autor kirjutab. Püha Jüri, kui allegooriat edasi arendada, oleks muidugi kirjanik, ohustatud süütu neitsi, keda lohe ähvardab rünnata — kirjandus. Allegooria oli käibel ilukirjanduslikes teostes, aga veel enam tol ajal lokkavas följetonistikas, ajakirjanduses, nimelt sõjaaegses ja sõjajärgses Tartus, peamiselt aastail 1917 — 1921.
Kehtis omapärane olukord — kirjanikkond oli sõjajalal oma lugejaskonnaga — sellele loobiti näkku valimatuid sõnu, aga ometi sooviti, et too “lohe” raamatuid ostaks ja loeks. Kuidas oli selline vahekord võimalik ja millest see olenes?
Üks kirjanik viskab raamatu näkku oma lugejaskonnale, kelle ta tembeldab “loheks”, teine targutab ja püüab õigustada ülbet käitumist publiku suhtes. Lugeja tänapäeval, kes ei tunne nende kaasaegseid probleeme, peab mõlema teguviisi hämmastavaks. Mis oli nende vägisõnade põhjuseks?
Oli erakordne kriisiaeg, kui kumbki neist tekstidest on kirjutatud. Need on paar näidet meie ilukirjandusest, aga kriis avaldus kõigil elualadel — majanduses, tööturul, koolis. Sõda oli käimas, ülekaalukate vaenuliste vägede rünnak ähvardas pidevalt. Kriis valitses ka väljaspool meie kodumaad, see oli üleeuroopaline, ülemaailmne. Kriisiajast olenes ilukirjandus, kuna kirjandus on ju “elu peegel”.
Milleks niisugust meenutada tänapäeval?
Ka praegu valitseb sügav kriisiaeg, globaalne majanduslik ja vaimne kriis. Ajaloost võime mõndagi õppida, ajaloosündmuste taustal mõistame paremini oma kaasaega. Kuidas lahendati samad probleemid tol korral? Millist lahendust võiksime oodata oma praegustele päevaprobleemidele?
Praegune globaalne kriis pole ainult majanduslik, millest küll kõige enam kõneldakse ja mida tavaline argipäevainimene kõige käegakatsutavamalt tunneb. Meieaegne kriis on palju enam vaimne ja moraalne kriis, mis samuti iga kodanikku igal sammul saadab, aga sellest ei kõnelda. Kõik need nähted, mida tollal meie kodumaal 60 aastat tagasi peeti sõja kaaslasteks, tungivad tänapäeval esile ka sõjast puutumata maades. Meil valitses majanduslik kriis — raha puudus, tarbekaubad puudusid, inflatsioon sõi säästusummad, rähaväärtus langes kiiresti. Aga samas võis näha, et rahasaaja ei hoolinud oma rahast, ta andis selle välja kergekäeliselt. Hoolsa töö vastu, kui selleks oli võimalusi, ei tuntud huvi, sel polnud mõtet. Homse päeva ootamatud sündmused võisid su kogutud varanatukese käest võtta. Elati ainult käesolevale hetkele. Naudingujanu ja erootika lõid õitsele argipäevaelus, kirjanduses ja kunstis. Agitaatorid, eriti Vene asundustest naasnud emigrandid, tegid kihutustööd kiriku ja religiooni vastu.
Analoogilised probleemid ümbritsevad meid tänapäevalgi.
Maailmasõda andis end tunda ühiskonnaelu kõigil aladel. Üle Euroopa säras sõjajumal Marsi veripunane täht; neli aastat, kolm kuud ja kolmteist päeva kõnelesid suurtükid, püssid ja täägid, saades kordkorralt lisa uute ning endistest hirmsamate relvade poolt — tulid tarvitusele tankid, lennukid, sõjagaasid. Puutumata ei jäänud ka tagala — lennukeil tehti õhurünnakuid vaenlase linnadele ja tööstuskeskustele, suurt rõhku hakati panema ulatuslikule ning kavakindlale propagandale nii omal kui vaenlase maal. Kolm neljandikku maailma rahvastikust — sõja lõpul 33 riiki — oli sunnitud osa võtma seninägematuist tapatalgutest. Lahingutandreile saatmiseks mobiliseeriti 73 miljonit inimest, neist langes või suri haavadesse kümme miljonit, haavata sai kakskümmend miljonit. Haigustesse ja nälga suri inimesi massiliselt ka tagalas, kokku umbes kümme miljonit. Meredel hävitati 6000 kaubalaeva.
Juba need üksikud arvud kõnelevad täie selgusega, et rahvaste ühiskonna- ja kultuurielu niihästi sõja ajal kui ka veel kaua pärast seda oli täiesti segi paisatud. Mitmel pool kestsid rahutused veel pikemat aega pärast maailmasõja lõppu, meie kodumaa oli üks sellistest paikadest. Kokkuvarisenud tsaaririigi varemeil loodi oma rippumatu riik, maailmasõjale lisandusid Vabadussõja aastad.
Kui lahinguväljadel relvad vaikisid ja rahulepingud alla kirjutati, ei vaikinud üle piiri suunatud agitatsioon, see pigemini tugevnes. Et kirjandus oli suurepärane söödamaa lokkavale poliitilisele propagandale, seda asjaolu ei tohi me silmast lasta kõneldes ka endi sõja- ja pärastsõjaaegsest kirjandusest. Kaugeltki kõik omapäratsemised ja veidrused, mis esile kerkivad meie sõjajärgses kirjanduselus — olgu autorite “boheemitsemistes” või nende loomingu ja- lustrabavais kõrvalhüpetes — pole algupärased, suur osa neist on importkaup.
Vägivald, saagihimu ja toorus ei valitsenud ainult rinnetel, vaid ka tagalas, inimesed ei vabanenud neist ka pärast sõjategevuse lõppu. Noored mehed, kes maailmasõja kaevikuist ja võitlustandreilt koju tagasi pöördusid, tõid kaasa rindementaliteedi, toore käitumise ja toorestunud kõneviisi. Kultuurielus andsid endid tunda sõjakad, eri suundadesse kiskuvad huvid, nende hulka suubus vaenulike jõudude poolt väljast osavasti juhitud agitatsioon.
Kirjanduselus tärkasid voolud ja moesuunad nagu futurism ja dadaism, mis tõotasid olla uued ja rahuldada moodsa inimese vajadusi. Lubati kummutada kõik vana ja aegunu, aga positiivne ning ülesehitav osa programmist, kuivõrd seda oli, jäi hämaruse peitu. Et uued voolud meile tulid Peterburi kaudu, laseb veelgi selgemini aimata nende poliitilist värvingut.
Inflatsioon oli tohutu kogu Euroopas, niihästi rahaväärtuse kui kultuuriväärtuste alal. Saksamaal oli marga väärtus langenud nii madalale, et trammipilet maksis tuhandeid marku, teatri garderoobis tuli riietehoidjale anda jällegi tuhandeid või kümneid tuhandeid. Kirjanduses toimus samasugune inflatsioon. Võtame siin mõned peapunktid Saksamaal arenenud dadaismi programmist näitena kultuurielu sügavseisust, millist vaevalt on esinenud varem või hiljem:

Mida tahab dadaism?

“Saksamaa dadaistlik revolutsiooniline kesknõukogu” kuulutab, et dadaism nõuab:

1. kõigi loovate vaimsete inimeste rahvusvahelist revolutsioonilist ühinemist kogu maailmas radikaalse kommunismi alusel;
2. progressiivse tööta oleku läbiviimist iga tegevuse täieliku mehaniseerimise läbi. Ainult tööta oleku läbi saab isik võimaluse elu tõdesid teada ja lõpuks harjuda läbielamise enesega;
3. otsekohest omanduse eksproprieerimist (sotsialiseerimist) ja
   kõigi kommunistlikku toitmist
   Kesknõukogu nõuab:
   a) kõigi loovate ja vaimsete inimeste avalikku igapäevast toitmist Potsdami platsil (Berliinis).
   b) vaimulikkudelt ja kooliõpetajatelt dadaistlikkude usukäskude
   tunnustamist.
   e) simultaanse luuletuse läbiviimist kommunistliku riigipalvena,
   h) 150 tsirkuse silmapilkset ehitamist, et valgustada proletariaati suurdadaistliku propagandaga,
   k) seksuaalsuhete korraldamist rahvusvaheliselt-dadaistlikult dadaistliku sugutsentraali loomise läbi (Asm. [ = J. Semper], Ilo 1920 nr. 4, lk. 45).

Tegelikult algas suur vaimne käärimine ja väärtuste ümberhindamine juba enne Esimest maailmasõda. Aastal 1904 Mandžuuria ja Korea pärast puhkenud Vene-Jaapani sõda, mis lõppes Venemaa purustava lüüasaamisega ja tsaaririigi kokkuvarisemisega, suurendas anarhiat kogu Euroopas. Suur “uuendus” kirjanduselus sai alguse Itaalias. Uus vool, futurism, mis kuulutati “tulevikukirjanduseks”, pandi liikvele aastal 1909. See levis läbi Prantsusmaa, Saksa ja Vene, mõne aasta pärast oli ta ka meie käremeelsete noorkirjanike keskel. Kõrtsi- ja tänavakaklused, lahingud politseiga, rünnakud avaliku korra ja riigivõimu vastu, moraalinormide hülgamine ja usuelu mõnitamine, mis futuristidele omased olid selle sünnimaal Itaalias, käisid suuremal või vähemal määral kaasas uue vooluga igal pool, kuhu see jõudis. Meiegi autorite “boheemitsemistest” ja “siurutsemistest” paistavad läbi rahvusvahelise futurismi tüüpilised jooned.
Futurismi isaks ning eestvõitlejaks oli itaalia kirjanik Filippo Tommaso Marinetti (1876 — 1944). Tänapäeval on see sõjakas agitaator-literaat peagu unustatud, kui ta mõju oli omal ajal suur. Tema vaimul näib praegugi poolsajandi järel olevat bomeback ja renessanss, siin avaldub vist ajaloo tsükliline käik ja dialektika.
Marinetti sündis Alexandrias Egiptuses, ta kirjutas Itaalias viletsaid värsse prantsuse keeles, milledega ta tunnustust ei leidnud. Ta oli luuletajana mingi kodutu ning hüljatud indiviid, kuid täis hüsteerilisit energiat, ta tundis end kutsutud olevat apelleerima kirjanduslike destruktiivsete jõudude poole, ülistama vägivalda, sõda, masinaid, kiirust, jõudu. “Meie kuulutame, et maakera toredus on rikastunud uue iluga: kiiruse iluga. . . . Meie tahame ülistada sõda — ainsat puhast maa peal — militarismi, patriotismi . . . Meie tahame kiskuda maha muuseumid, raamatukogud . . Oma õpetuse esitas Marinetti meisterlikult prantsuse ajalehes Le Figaro 20. veebr. 1909 esiküljel, see oli nn. Futurismi esimene manifest. Manifeste järgnes veel hiljemgi — niihästi meistrilt endalt kui ta õpilastelt, olulisemaid neist on umbes nelikümmend.
Manifeste avaldati ajalehtedes üleskutsetena, neid levitati lendlehtedena-, loeti kõnetoolidelt. Senisel kirjandusel pole mingit väärtust, deklareeriti neis, kõik vana tuleb hävitada ja asendada uuega. Agiteeriti kõigi seniste väärtuste ümberhindamiseks, kas või riigikorra kukutamiseks. Agitatsiooni vormid olid rabavad ja efektsed — ühe Veneetsia kiriku tornist laskis Marinetti rahvamurru hulka alla loopida sadu tuhandeid lendlehti, trükitud erivärvilistele paberitele. Senise esteeditseva kirjanduse, seniste heade kommete ja moraalinormide asemele futurism seab barbarismi, rahu, ja leplikkuse asemele võitluse ja sõjakuse, hävitamise, vägivalla. Mitmel pool Itaalias kujunesid kirjanduslike radikaalide kogunemised ja demonstratsioonid veristeks lööminguteks elanikkonnaga ja politseiga.
Marinetti oskas oma õpetust meisterlikult levitada ajakirjanduse kaudu, ka vanad konservatiivsed lehed, nagu eespool mainitud prantsuse Le Figaro. samuti ka inglise Daily Mail, avasid oma veerud agitatsiooniks tema laostavale evangeeliumile. Marinetti laskis lendlehti välja jagada või ülevalt alla pilduda, ta kasutas kõiki agitatsioonivahendeid — plakateid, kuulutusi, loenguid, organiseeris tähelepanu äratavaid tänavastseene, näitusi, kongresse. Ta üüris lennukeid ja autosid, mis tol ajal teatavasti olid haruldased ja tõmbasid tähelepanu, finantseeris propagandareise ja kampaaniaid,-esines kõnelejana ja pillava elumehena. Kõigis pealinnades asutas ta filiaale, rajas ajakirju, korraldas kärarikkaid “futuristide õhtuid”.
Kõige tõhusamad vahendid uue voolu levitamisel olid siiski provokatsioon ja skandaal. Ka meie futuristlike autorite juures, vähemalt nende esikteoste puhul, võime märgata püüdlust skandaalide provotseerimiseks, et tundmatule kirjanikule tähelepanu tõmmata ja teda populaarseks teha, meelitada publikut raamatu ostmisele.
Riigi julgeoleku ohustamise pärast heideti Marinetti vanglasse, kus ta õppis tundma Mussolinit. Nii rajati sidemed futurismi ja fašismi vahel (Paul Pörtner, Literatur- revolution 1910 — 1925. Dokumente, Manifeste, Prog¬ramme. II. Darmstadt 1961, lk. 6 j.).
Marinetti ülistab tehnika saavutusi ja näeb inimkonna õnne eeldusi tehnika kiires arengus — telegraaf, raudtee, lennuk, ajaleht, ja muidugi ka arenenud relvatööstus — kõik need toovad õnne maa peale, neist tuleb kirjutada luulet ja proosat. On vaja vihata kõike vana ja iganenut, maha sõtkuda moraal, hävitada religioon, nüristada patriotism, laostada sugumoraal. Meistri üks naisõpilane Valentine de Saint-Point saatis välja seksuaalelu manifesti (”Himuruse manifest”): ilukirjanduse ülesandeks on propageerida vaba sugulist läbikäimist, seksi. Himurus on jõud. Nagu uhkus, nii ka himurus on äratav voorus, kolle, mis kasvatab energiat. Pärast lahinguid tõuseb sõdurites tarve oma energiat karastada himuruses. Kunstnik tunneb sama tarvet. Kunst ja sõda on meelelisuse kaks avaldusvormi.
Anarhism ja nihilism, mis ühenduses sõdade ja revolutsioonidega levisid Euroopa riikides, olid heaks pinnaseks futuristlikule kirjandusele. Varsti pärast esimese manifesti ilmumist rakendus Marinetti suure energiaga oma õpetust kuulutama agitaatorina turneedel kõigis Euroopa kultuurikeskustes, kus leidis vähegi poolehoidu. Üheks tänuväärseks loengute ja agitatsioonikoosolekute punktiks kujunes Peterburi, kus noorema generatsiooni sulemeeste hulgast tõusis Marinettile väljapaistvaid õpilasi ja abiprohveteid. Siin tekkis mitmeid eri nüanssidega futuristlikke fraktsioone, nagu ego-futuristid, kes ei tunnusta muid autoriteete, vaid ülistavad iseennast ja viljelevad isikukultust iseendast lähtudes (Olimpov, Ignatjev jt.). Eneseülistus areneb mitmel enesejumalduseks. Selle suure rühma kõrval oli venelastel futuristide grupp, kes endid nimetasid kubo-futuristideks (Majakovski, kaks Burljukki, Lotovjt.). Omavahel jagunesid need veel paljudeks alarühmitusteks. Igaüks tõlgendas uut suunda veidi erineval viisil, ühendavaks põhijooneks oli aga kõigil, et igaüks püüdis ”kunsti altarile sülitada”.
Futurism puhkes Venemaal õitsele niisiis Esimese maailmasõja eelõhtul. Marinetti esimesed visiidid sinna toimusid 1914. aasta algul. Ta saabus Moskvasse 26. jaanuaril ja siirdus siit Peterburi, kus pidas kaks loengut — 1. ja 4. veerbruaril (R. Kruus, Futurismi kajastusi enne 1917. aastat. Keel ja Kirjandus 1981, lk. 340). Loomulikult ulatusid lainetused Vene pealinnast varsti ka meie kirjandusse. Peterburis elunes tol ajal ligi 75 000 eestlast, ka hulk üliõpilasi ja kirjamehi. Enamik meie soost tudengeid oli koondunud Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi ümber, selts tegeles ka eestikeelsete raamatute väljaandmisega. Ka Moskvas leidus meie üliõpilasi, ega puudunud sealgi Eesti Üliõpilaste Selts. Kirjanduslike huvidega noortest paistsid viimases silma Noor-Eesti asutajaliikmete hulgas olnud Peeter Ruubel ja Nikolai Köstner.
Aktiivsete noorkirjanikena said varsti kodumaalgi tuttavaks kaks Venemaal õppivat eesti noorukit, mõlemad endised Pärnu gümnaasiumi kasvandikud — Peterburi ülikoolis romaani keeli õppiv Johannes Semper ja Kiievis arstiteadust studeeriv Johannes Vares, kes oma autorinime muutis barbaarseks — Johannes Barbarus. Et neile mõlemale futurism varsti luusse ja lihasse imbus, pole eriti imestada.
Vähemalt üks meie aktiivseist noorkirjanikest viibis Peterburis meister Marinetti loengul, see oli Johannes Semper, tol korral 21 aastat vana. Ainevaliku tõttu — romaani keeled — pidi itaallase ettekanne teda eriti huvitama. Semper oli “tulevikukirjandusega” tutvust teinud juba futuristide ajakirja Poesia kaudu, mis ilmus Milanos neljas keeles ja mille proovinumbri Semper oli tellinud. Nüüd meistrit ennast kuulates leidis ta, et “selle vulkaaniline temperament vastas tõesti ta manifestidele. Oli tunne, nagu paiskaks ta suu tuliseid sõnu, millele ta vehkivad käed veel hoogu lisasid” (J. Semper, Matk minevikku. Tallinn 1969, lk. 202).
Juba paar nädalat hiljem kõneles Semper futurismist ja oma värsketest muljetest kolleegidele Tartus Noor-Eesti kõnekoosolekul — 18. veebr. 1914. Ajalehereferaadi kaudu kuulis “tulevikukirjandusest” ka laiem kultuurihuviline publik: Futurismus. Uuem wool kirjanduses ja kunstis. Mõtted, mis siud. Joh. Semper oma kõnes Noor-Eesti kõneõhtul 18. skp. awaldanud (Postim. 1914, 21.2.1914, nr. 43). Semper oli õpingutega parajasti ülikoolikursuse lõpu eel, ta lõpetas Peterburi ülikooli 1914. a. kevadel. Noor- eestlastega oli tal kontakt olnud juba pikemat aega, ta saatis albumitele ja ajakirjale kaastööd. Kõnest 18. veebr, on välja kasvanud hilisem essee Futurism kogus Näokatted (1919).
Semperil on palju kiidusõnu jagada meister Marinettile ta enesekindla ja imponeeriva esinemise eest:

On tarvis ta ülesastumist näha. Energilise näoga algab ta oma kõne, hoolimata ja kindlalt. Kahe-kolme lause järele on teda juba paatos haaranud, sõnad-võrdlused lendlevad vahetpidamata, tulisemas tempos kui tavaline mõtlemine. Seejuures saadab ta oma päälelangevaid, hüpnotiseerivaid sõnu shestide otsatuma ilutulestikuga. See valdab. See ärritab või paneb vaimustuma. Ükskõikseks ei jää ükski. Iga vastulause erutab teda nagu kannus. Ta saab eksalteerituks. Tas keerleb ja pöörleb sisemine energia, vallastudes võrdluste säravais lillekimpudes. Midagi ei vihka ta nii kui lauset: see pole võimalik, seda pole veel olnud! (J. Semper, Näokatted. Esseede Kogu. Tartu 1919, lk. 55.).

Referendil on andmeid ka meistri varasemate esinemiste ja massimiitingute kohta. Marinettile on avaldatud vahel opositsiooni, kuid see on teda ainult tagant õhutanud. Kõik ta hiiglamiitingud on lõppenud skandaalidega, ja see on asjale kasuks tulnud. Ta on igal pool esinenud osava kõnemehena ja oma õpetuse kangelasliku eestvõitlejana. Milanos on tuhandepäine rahvahulk teda vastu võtnud vilistamise, apelsiinide ja õunterahega. Kõik see ainult tugevdas ta julgust. Torinos, kus ka futuristlikud maalikunstnikud esinesid, läks asi nii kaugele, et teatrisaal muutus lahinguväljaks: rusikahoobid, kepilöögid, politsei vahelesegamised, arreteerimised, daamide minestamised. Napolis pilluti meistrit kartulite ja mädanenud puuviljaga. Aga keset suurt pommitamist püüdis Marinetti kõige suurema rahuga ühe apelsiini lennult kinni, hakkas seda koorima ja kild-killult sööma. Ja ennäe imet: publiku meeleolu pöördus meistri kasuks, hakati aplodeerima, vaenlastest said sõbrad! Seda rahunemeist kasutas Marinetti, et Napoli publikut tänada veelgi raskemate teotustega. Parmas arenesid mitmetuhande-päised manifestatsioonid veristeks kokkupõrgeteks politseiga.
Maailmasõja eel oli Marinetti oma pooldajatega suur sõjaõhutaja, nii et teda mitu korda arreteeriti. Ka oma romaani Futurist Mafarka (Mafarka le futuriste, 1909) pärast pidi Marinetti vangis istuma, selles oli ta mõnitanud häid kombeid (Semper, m.t., lk. 50 j., 55). Referent jätab hämaraks, milles heade kommete mõnitamine seisnes, ei maini romaani veriseid vägivallategusid ega selle keskset maiuspala — neegrinaise brutaalset vägistamist.
Marinetti elukäik on Semperi andmeil iseäralik ja tähelepanuväärne, seda juba lapsepõlvest peale. Ta on itaallane, kuid sündinud Egiptuses, kus teda must sudaani amm olevat imetanud, koolis käis ta jesuiitide juures. Kahekümneaastasena lõpetas ta Sorbonne’i ülikooli Pariisis ja asus siis Milaanosse elama, kus ta miljonärist isa eksinud pojale hankis toreda elupaiga, egiptuse stiilis lossi. Seal olevat käinud palju maailmakuulsust salaja ka maailma kõige ilusamaid naisi (Semper, m.t., lk. 55).
Marinetti õpetust kirjeldab Semper pikalt, rõhutab, et futurism on “tehnika aastasaja tunnete laad”, linnakultuuri ja kiire elutempo kirjandus, et futurist kirjeldab masinate müra, ning et “vabriku korstnad kõrgemale ulatavad kui kiriku tornid” (lk. 45 j.). Kuid Semper vaikib futuristliku õpetuse ja praktika mitmetest peapunktidest või puudutab neid ainult libamisi. Ta peab ebaoluliseks mainida, et futuristile on kirjanduslikust loomingust hoopis tähtsam ta sõjakas käitumine eraelus, et futuristid tõmbavad üldsuse tähelepanu eelkõige skandaalide, tänavalöömingute ja kõrtsikaklustega. Samuti jääb Semperi referaadist välja, et Marinetti kutsub oma jüngreid üles hävitustööle: hävitatagu kõik “passatistlikud” linnad oma kuulsate antiikaja ehitusmälestustega — Rooma, Veneetsia ja teised, hüvitatagu muuseumid ja vanad raamatukogud, et nende asemele ehitada relvavabrikud. Referent libiseb mööda futuristide poliitilisest programmist (Programmo politico futurista), mida asjaosalised ise pidasid tähtsamaks kui juhtnööre kirjanduse uuendamisest, samuti vaikib ta nende koostööst kommunistidega ning Mussolini fašistliku liikumisega.
Henrik Visnapuu teatel olid kolleegid lõpuks keelanud Semperil edaspidi kõnelda või kirjutada futurismist (H. Visnapuu, Päike ja jõgi. Lund 1951, lk. 289).
Juba sama aasta lõpupoolel (1914), kui maailmasõda oli puhkenud, toovad meie lehed teateid “tulevikukirjandusest” ja meenutavad, et sõda oli futuristide suureks igatsuseks:

Futuristid ja praegune sõda
Praegune sõda on hääwitaw, purustaw, hirmus. Mitte üksi inimesed ei lange, langewad ja häwinewad ka kunstiteosed, tähtsad raamatukogud, haruldased käsikirjad, — — meisterlikud kirikud. — — Kunstikummardajate süda jookseb werd Saksa barbaride wandalistlikkude wägitegude puhul Reimsi katedrali ja Löweni ehituste kallal. Ainult üks rühm inimesi on olemas, kes sel¬
lest purustamisest nüüd küll südamest peawad rõõma tundma. Need on kõigi maade ja kõigi rahwaste futuristid. Nende tund on nüüd tulnud. Nende kõige julgemad unistused lähewad praegu täide: wananewa kultura mälestusmärkide, “wana rämpsu” häwi- tus. Ma arwan, et futuristid oma meistrile ja põhjendajale Marinettile Reims’i kiriku pommitamise puhul õnnesoowi telegrammi on saatnud, kes oma raamatus ”Le futurisme” selle suurepärase lause on kirjutanud: ”Maawärisemisele, meie ainsale liitlasele, pühendame Ateena ja Rooma waremed”. Nüüd on nad agara liitlase juurde saanud: Wilhelm II (Postim. 14. (27.) okt. 1914, nr. 235).

Marinetti võis nüüd tõepoolest triumfeerida, tema igatsus oli täitunud: “Dünaamiline ja agressiivne futurism teostub nüüd täielikult suures maailmasõjas. Käimasolev sõda on kõige kaunim futuristlik poeem, mis iial on kirjutatud. Me oleme tunnistajaiks erakordsel futuristlikul kunstinäitusel, kus esitatakse dünaamilisi ja agressiivseid maale.”

Marinetti õpetuse tagapõhi

Fakt on siiski, et uus moevool futursim mõjustas vähemal või suuremal määral kõikide Euroopa rahvaste kirjandust. Selles pidi peituma mingi tugev läbilöögijõud. Marinetti õpetus polnud ainult kirjanduslik programm, selle püüdeks oli kirjanduse, kunsti ja kogu ühiskonna radikaalne ümberkujundamine.
Futurism sellisena, nagu see kõrvalseisjale paistis, eriti asjaosaliste veider käitumine ja vastuolud “kodanliku” ühiskonnaga, tänavalöömingud, epateeriv toon nende teostes, polnud muidugi uue voolu kogu olemus. Noored entusiastid algavate kirjanike ridades näitasid endid ühekülgselt ja lihtsustasid oma prohveti õpetust. Vool, mis kiiresti levis ja kõikjal kirjandus- ja kunstielu tugevasti mõjustas, omas ka sügavamat sisu, omapäratsemine ja veiderdused olid selle väline koor. Aga just sellega püüdsid algajad kirjanikud tähelepanu tõmmata ja oma teoste läbimüüki suurendada.
Marinetti annab oma esimese manifest eessõnas mõista, nagu oleksid uue õpetuse põhimõtted asjaosalistele selgunud spontaanselt ühe öö jooksul, et kõik oleks tulnud nagu mingi vaimu väljavalamine: “Me olime ärkvel olnud kogu öö — mu sõbrad ja mina. Ääretu uhkus täitis me rinda, sest tundsime endid üksinda” (I manifesti del futu-rismo. Milano 1914, lk. 3). Just nagu tol vaiksel öötunnil oleks meistrile ja ta lähimatele sõpradele selgunud mingi seesmise valgustuse sunnil, et vanad lagunevad lossid kanali kaldal on “passatistlikud” ja et läbi öövaikuse kostvad autoröögatused, trammikära ja laevamootorite mürin on “futuristlik” maailm, mille teenistusse tuleb rakendada kirjandus ja kunst. Tegelikul on kogu selline sissejuhatus desorienteeriv kirjanduslik võte — õpetuse põhialused on valminud pärast pikaajalist ettevalmistustööd.
Nagu mainitud, futurismi esimene manifest meistri enda sulest ilmus prantsuse ajalehes Le Figaro. Seegi asjaolu kinnitab, et uus vool sündis Prantsusmaal. Futurismi algataja ning ideoloog Marinetti elas suure osa oma noorusajast Prantsusmaal, käis siin jesuiitide koolis, studeeris Pariisi ülikoolis. Siinseist radikaalseist ideedest ongi ta programm välja kasvanud. See ei haaranud ainult kirjandus- ja kunstielu, see oli visioon kogu tulevikuühiskonnast.
Tulevikukirjandus erineb hoopiski praegusest, nagu ka minevikus produtseeritust. Muidugi ei tarvitse uues teoorias olla palju algupärast, kuid see on osavasti ning ettenägelikult kombineeritud käibel olnud populaarsest mõttevarast. Marinetti õpetuse ideed on laenatud ta kaasaja mõtlejailt. Filosoofilised, sotsiaalsed ja majanduslikud teooriad mitmelt autorilt andsid oma osa. Neid sobitas ta osavasti kokku, võttis arvesse ajavaimu, hindas õigesti ühe või teise läbilöögijõudu. Marinetti pidi oma kaasaja mõttesuundi muidugi hästi tundma. Prantslaste omad olid talle lähimad, neid oli ta uurinud kooli- ja ülikoolipäevil. Õpilased ja abiprohvetid toetasid meistrit omapoolsete manifestidega maalikunsti, arhitektuuri, muusika ja naisküsimuste alal, kõik oli omavahel heas kooskõlas.
Kõik avangardistlik kunst või kirjandus on opositsioonis ametliku maitse ja vaimuga, seda oli futurism ülimal määral. Marinetti kutsus oma jüngreid üles kõike ”passufistlikku” (möödunut, minevikku kuuluvat) hävitama, ta vihkas muuseume ja raamatukogusid. Siin peitub küsimus kunsti otstarbest: Marinetti definitsiooni järgi kunst või kirjandus ei pea seisma valitseva ühiskonnaklassi ega selle institutsioonide teenistuses. Vastupidi — kehtiv ühiskonnakord tuleb hävitada, selleks kaasaaitamine on uue kunsti ja kirjanduse esmane ülesanne. Siin on Marinetti toetunud radikaalseile poliitilistele, anarhistlikele või nihilistlikele teooriatele.
Avangardistliku kirjanduse lähtealuseks on eliit, mitte mass. Teenäitajaks on väiksearvuline eliidigrupp, kes teadlik on oma suurest ülesandest ja suuteline on edasi tungima hoolimata tugevast opositsioonist. Futuristlik kultuurieliit peab enda lahti ütlema massi väärtustenormidest, peab tundma end pea jagu massist kõrgemal seisvat. See tähendab, tal tuleb end asjakohaselt hinnata, ta võib põlgusega alla vaadata ignorantsele massile. Siin on Marinetti õpetuses kerge ära tunda “üliinimeseideed”, Nietzsche pärandit.
19. sajandi radikalism Prantsusmaal hõlmas nii poliitikat kui kunstielu. Utopistliku sotsialismi teoreetikud, nagu F. M. C. Fourier (1772 — 1837), C. H. de Saint-Simon (1760 — 1825) ja P. J. Proudhon (1809 — 1865), eriti aga anarhosündikalismi looja Georges Sorel (1847 — 1922) olid Marinettile peamised õpetajad ja eelkäijad, kelle ideid ta laenas ja kellele ta oma õpetuse rajas.
Majandusteadlane ja poliitiline kirjanik Pierre Joseph Proudhon on anarhismi ideoloog. Ta sai populaarseks oma teosega Mis on eraomand? (Quest-ce que la propriete? 1840). Eraomand on varastatud vara, väidab autor, see tuleb likvideerida. Tuleb kõrvaldada kapitalism, asendada suuromand väikeomanike ja tööliste ühingutega. Ka igasugust riiklikku autoriteeti eitab Proudhon, tulevikuühiskond olgu rajatud selle liikmete vabatahtlikule kokkuleppele. Proudhoni radikaalsed vaated avaldasid sajandivahetusel suurt mõju, ta kogutud teosed trükiti 33 köites (1867-76).
Anarhistliku ideoloogia on Marinetti oma õpetusse üle võtnud prantsuse publitsisti ning sotsialisti Georges Sorel’i nn. anarhosündikalismi looja kaudu. Sorel oli elukutselt insener, temalt pärineb masina ja tehnika ülistamine. Kuid Soreli suurim teene oli, et ta suutis seostada Proudhoni anarhismi juhtivate filosoofide (H. Bergson, F. Nietzsche) õpetusega, olgugi üsna vastandlikke elemente kokku seades. Sorel oli ka suur Lenini ja Mussolini austaja, mis näitab, kuivõrd vastuoksuslik oli ta ideoloogia. Sama joon iseloomustab Marinettit, temagi sümpaatia kuulus mõlemale diktaatorile. “Mis ma olen, seda tänu Sorelile”, tunnistas Mussolini. Sama sobib väga hästi Marinetti kohta.
Soreli ühiskonnafilosoofia seostub prantsuse revolutsionäärset tüüpi sündikalismiga, mis sajandivahetusel mängis domineerivat osa sealseis ametiühinguis. See oli antiparlamentaarne vool, Sorel nägi selles sotsialistlikku sünteesi, mis oli kooskõlas tolle aja avansseerituimate mõttevooludega. Soreli peateos Mõtteid vägivallast (Reflexions sur la violence, 1906) nagu ka ta lühemad kirjutused kajastavad Bergsoni intuitsiooniõpetuse mõjustust. Teadus ei või astuda religiooni ja metafüüsika asemele, väidab Sorel vastukäivalt sotsialismi usuisadele. Siin toetub ta oma kaasaja populaarsele filosoofile Bergsonile, kes avas uued väljavaated, osutades uuele tunnetusorganile — intuitsioonile. Proudhoni anarhiaõpetuse, Nietzsche eliidi- ning üliinimese-idee ja Bergsoni intuitsiooni on Sorel osavasti kokku sobitanud, mis ideoloogia Marinetti omakorda kohaldas kirjanduse, kunsti ja muusika aladele.
Sorelilt pärineb Marinetti õpetuses vägivalla ülistamine, kõik antidemokraatlikkus ja antiparlamentarism, viha parlamentaarse demokraatia vastu, kõik mugava “kodanliku” elu põlgamine ja mõnitamine. Kogu anarhistliku mõttevara ja fraseoloogia on Marinetti üle võtnud Sorelilt. Anarhosündikalism, mille peamine ideoloog Sorel oli, levis 19- nda sajandi lõpul ja meie sajandi algul Euroopas ja Ameerikas laialt, kuid selle mõju langes järsult 1920-ndail aastail, kui osa selle voolu esindajaist liitus kommunistidega.
Marinetti hindas õigesti ajavaimu, kui ta poliitiliselt rahutul ajal apelleeris vägivalla pooldajaile, demokraatia ja parlamentarismi vastaseile. Ta kutsus uuendustöö juurde esmajoones sellist elementi, kes on valmis end maksma panema vahendeid valimata, kes ei kohku tagasi vägivallategudest. Futuristlik kirjandus- ja kunstiteooria oli seega kõrvalvõsu neile vägivallaõpetustele, mis sõjaeelsel perioodil ja Esimese maailmasõja ajal tärkasid Euroopa mahajäänumas osades.
Tuleks veel rõhutada, et iseloomulik nimetus “futurism” sihib kirjanduse, maalikunsti, muusika jne. tulevikuvisioonidele, mis on kõikide suurte ideoloogiate ja usundite ühisjoon, suur osa nende plaanidest ja lubadustest on projekteeritud tuleviku hämarusse. Kaugemas või lähemas tulevikus pareneb indiviidi elujärg, kirjandus, kunst ja muusika on tulevikus hoopis paremad. Kirjanik ja kunstnik kui ühiskonna vormija peab tagasi saama romantilise nägija ning prohveti oreooli. Tema pilk, mis nüüd toetub intuitsioonile ja avangardistlikule teooriale, seletab tulevaste aegade hämaras tehnika ja inimolevuse kooskõla, näeb arengu edaspidist käiku. Ta peab ühiskonna kujundamisel oma täie panusega kaasa aitama.
Niisiis arendas Marinetti oma õpetuse, — mis oli mõeldud esijoones üleskutsena ja programmina kirjanikele —, kaasaegse ning lähema mineviku prantsuse mõtlejate ideedest, kuid ta asetas erilise rõhu vägivallale ja enesehindamisele. Ta tabas sellega aja mentaliteeti, seadis aukohale sõja brutaalsuse ning metsistumise. Poolehoid laiades hulkades oli tagatud. Massi, seda tuhandepäist “lohet”, tuleb põlata ja vihata, iseennast, loovat inimest ning “üliinimest”, hinnata. Loov inimene peab enda massi hulgast esile tõstma erineva riietuse, silmatorkava käitumise ning vabade väärtusnormide poolest.
Marinetti õpetus oli seega apell rebellitsevaile noortele, kultuuriväärtusi eitavaile, sõjas metsistunud ning varsti demobiliseeritavaile võitlejaile. Need olid nõus uut õpetust massidele peale suruma kas või vägivallaga, endid olid nad valmis massi silmis tähelepanuväärseiks tegema veidruste ja huligaanitsemistega. Poliitilist radikaalsust nõudes sidus meister oma järelkäijad äsja esilekerkinud diktaatorite väesalkadega ja andis oma parimate õpilaste hulgast neile hoovilaulikud.
Meie kirjanduse seisukohalt on oluline, kuidas uus vool juurdus Peterburis. Vene pealinnas, mis oli sajandi kahel esimesel kümnendil teatavasti ka meie pealinn, elunes rohkearvuliselt eestlasi, ja meie kubermangust suundusid kultuurisidemed väljapoole esijoones pealinna kaudu.
Meie lehed toovad aeg-ajalt teateid, et Marinetti külvatud seeme pealinnas hästi võrsub ja annab rikkalikku saaki. Futuristid püüavad üldsuse tähelepanu äratada ja kõmu tekitada oma veidra käitumisega. Nad hulguvad käratsedes tänavail, supilusikas nööpaugus ja nägu värvitud. Kas ei peaks niisugune santlaager lihtsameelse inimese tähelepanu ja imestust äratama! Maailmavaateline iseäratsemine seisneb tsaarivalitsuse saboteerimises ja revolutsiooni avalikus toetamises. Futuristide grupid vaidlevad omavahel: ühed kinnitavad, et nemad olid esimesed, kes revolutsioonile kaasa tundsid, teised pidavat iseäratsema ainult käitumisveidrustega ja uperpallitamisega. Aga kõik püüavad kodanlust epateerida (Tallinna Teataja 1920, nr. 123).
Vene seltsimeeste kirjanduslik toodang oli samuti uperpallitamine. Kõige lihtsam oli tähelepanu äratada ja silmatorkavalt mõjuda trükitehnika alal — see pidi olema võimalikult omapärane ja erinema senisest pruugist. Lehitsedes vene futuristide ajakirja Strelets mis sai varsti ka meie noorkirjanike hulgas hästi tuntuks, võib igal leheküljel näha uperpallitamist ebatavalise trükitehnikaga. Musternäidiseks võiks olla “luuletus” lk. 165, Strelets 1915. Lehekülg on jagatud kriipsudega ebakorrapärasteks kolmnurkadeks, trapetsiteks ja nelinurkadeks. Nendesse on paigutatud “luuletuse” tekst mitmesuguses suuruses laoga, mida tuleb lugeda kord ülevalt alla, kord vasakult paremale või vastupidi. Teisal on ära toodud “luuletus” käsikirjas — stroofid vahelduvad primitiivsete joonistustega — enamasti loomafiguurid, millest on raske ütelda, mis looma nad just peavad kujutama (Samas, lk. 85).
Selline luule oli futuristlik, uudne ja epateeriv, just nagu autorite endi käitumine tänavail ja joogikohtades. Uus luule leidis tuge ka kõrgemalt poolt — uued võimumehed hindasid uuenduslasi muidugi nende revolutsioonilise meelsuse pärast ja nägid kirjanduses paljutõotavat propagandaaparaati, raadio ja televisioon polnud veel saabunud. Hariduse rahvakomissar Lunatšarski isiklikult võttis futuristid oma kaitse alla ja kirjutas nende teostele soojalt soovitavaid eessõnu.
Ka meie ajakirjandus toob teateid uuest kirjandus- ja kunstivoolust. Nimemärk A. A. (Artur Adson) õigustab uuenduse vajadust ja selgitab selle läbilöögijõudu lõunapoolseis Euroopa maades. Uus vool oli protestiliikumine sümbolismi vastu, müstitsismi, neoromantismi ja igasuguste “ismide” vastu, mis pesitsesid tol ajal Euroopa kirjanduse ja kunstide sumbunud õhus.
Aga kuivõrd uuendajad jäid mõistlikkuse piiridesse, oli muidugi omaette küsimus. Ajaline moment oli pigemini selline, et see meelitas esile agressiivsed egoistlikud ja kildkondlikud huvid. Nii nagu vürtspoodnikust sõja ajal võis saada hangeldaja, spekulant ja marodöör, tekkis meil sõja teenel uus kirjanikutüüp, kes oma olemuselt seisis üsna lähedal sõjas rikastunud kaubitsejale — boheemlane.