Ajalugu

Oskar Loorits – “Eesti esiajaloo keerdküsimusi”

Eri painas Virittäjästä n:o 4, 1946.
Helaiaki 1947 Suomalaisen Kirjollisuuden Seuran Kirjapainon Oy.

Eesti arkeoloogid on asetand eesti kultuuriloo kahjatsetavasti kõverpeeglisse seega, et nad vaatlevad eesti rahva esiajalugu mitte uurali hõimupere kui omaette orgaanilise kultuuriterviku, vaid hoopis praeguse Eesti kui teatud eluruumi või geograafilise ühiku aspektist. Muinasaegsed leiud Eesti maa-alalt on meelitand meie arkeolooge Moorat ja Indrekot oletama, nagu peaksid need leiud läbi aastatuhandete kuuluma kogu aja praeguste eestlaste otseseile esivanemaile, kes asunuvat siin nn. algeurooplastena juba ürgajast peale. Sellise hüpoteesi abil oleks tõesti eesti rahva esiajaugu õige hõlpus ja mugav käsitella, kuid nõndaviisi komisetakse ka hoopis vääriti nägema kogu kultuurikontinuiteeti ja arenguprotsessi. Kõnelematta Balti-ruumi raamistikku mitte kuidagi sobivaist kokkupuuteist teiste kultuurkondadega, muutub selle hüpoteesi taustal mitmeti mõistatuslikuks eestlaste varasema muinasaja kontakt koguni omaendi suguhõimudega, kasvõi näit. ungarlaste esiajaloo seisukohalt. Ungarlased ilmusid ju oma praegusesse eluruumi alles 895 p.Kr., kuid keeleteadlaste arvates nad elasid eestlaste esivanematega koos veel ühise soome-ugri perena kuski Volgajõe-ruumis tolsamal nooremal kiviajal, kui arheoloogide arvates eestlaste esivanemad pidanuksid hargnema soome-ugrilaste perest juba ammu enne ungarlasi lahku ja eemale Ida-Baltikumisse, millest küll kunagi pole kuidagi sõltuv olnud mitte ainult ungarlaste, vaid samuti ka mitte vogulite ega ostjakite, votjakite ega sürjanite, tšeremisside ega isegi mitte mordvalaste esiajalugu! Kui uskuda eesti arkeoloogide väiteid läänemere-soomlaste kui algeurooplaste otseste järeletulejate ürgaegsest asumisest Balti-ruumis kas viis-kuus või koguni juba kaheksa-üheksa aastatuhandet tagasi, siis tuleks uurali keeleteadusel küll põhjalikult ümber hinnata oma senist sugukeelte arenguskeemi niihästi ajaliselt kui ka geograafiliselt selles mõttes, et läänemeresoomlaste kontakt teiste sugurahvastega on pidand lõtvuma mitte meie esivanemate nihkumisega (kas tõesti tagasi?!) läände, vaid suguhõimude eemaldumisega (kas tõesti tagasi?!) itta ja liiati veel palju aastatuhandeid varem, kui seda senini on arvestatud. Vastolu arkeo-loogide ja lingvistide väidetes on.niivõrd ületamatu, et kohustab meid otsima ja hindama võimalikult rohkem lisakriteeriume, mis hõlbustaksid määritella uurali kultuurkonna algkodu ja dateerida eri perioodide kestvust.
Nn. vanema kiviaja leiud Kundast ja muist igivanust asulaist Ida-Baltikumis võivad loomulikult väga huvitada mõnd arkeoloogi, kuid need leiud ei rahulda sugugi niipalju eesti kultuuriloolast, kuni pole selgitatud, mis neil leidudel on üldse ühist eesti rahva esivanematega. Siiamaani pole igatahes veel kellelgi õnnestund kindlaks teha, kes Ida – Baltikumi algasukad õieti on olnud. Küll on tähistatud siin ühe vanima kultuurivormina nn. kammkeraamikat, mille õitseaega on piiriteldud nn. noorema kiviajaga (3000 —1300 e.Kr.) ja mille kandjaiks on oletatud uurali hõime laial maa-alal Vislajõest ja Läänemerest kuni Siberini läbi kogu Põhja- Ja Kesk-Venemaa. Kuid tollesama kammkeraamilise kultuuri kandjaiks on olnud ka nn. arktilised hõimud, kes väidetakse rännanuvat ida poolt läände vastavalt ürgjää sulamisprotsessile. Ja kui kammkeraamilise kultuuri kandjaiks veel esimesel aastatuhandel e.Kr. on olnud näit. Soomes arktilisse rühma kuuluvad laplased, siis jääb küll väga vähe põhjendatuks väide, et lõuna pool Soomelahte pidanuvat olema sellesama kultuuri kandjaiks ürgaegadest peale tingimatta just nimelt eestlaste esivanemad, liiati kui ka Eestis on fikseeritud jälgi lapi kultuurimõjudest ja koguni lapi paiganimesid. Lisaks too kiviaja kammkeraamika on üldse niivõrd lihtne ja looduslikest vahendeist tingitud puhttehniline kultuurivorm, mis ei tarvitse põrmugi ühele ainsale kultuurkonnale või hõimugrupile kuuluda. Vaevalt see on levinendki etnilisis piires, vaid pigem küll rakendusvõimaluste ja -vajaduste ulatuses, ilma et see kuidagi markeeriks omapäraseid jooni või erinevusi mõne hõimugrupi vaimsuses. Sellepärast on võimatu väita, et kammkeraamika ja uurali hõimupere levingualad katavad üksteist, vaid peame piirduma konstateeringuga, et kammkeraamikalevinguala on laiem ja hõlmab peale uurali hõimude veel muidki hõime, kes näit. Ida-Baltikumis ei tarvitse põrmugi läänemeresoomlaste esivanemad olla.
Etniliste kultuuripiiride tõmbajaiks ei jaksa olla ei arkeoloogia ega etnograafia, kuni need tegelevad ainult esemetega ja isegi neid ainult kitsa tüpoloogilise meetodiga vaatlevad. Savi, kivi, metallid ja enne kõike puu koos muu taimestikuga on põhjustatid erinevate hõimude keskel palju ühisvorme ja niiütelda rahvusvahelise tsivilisatsiooni tooteid, mis ei piisa etniliste kultuuripiiride fikseerimiseks: leidude tüpoloogia abil üksinda ei ole suudetud fikseerida kõiki neid hõime, kes on aegade jooksul läbistand näit. Väike-Aasia või Lõuna-Venemaa. Kultuuriloolaselle esiajaloolised esemed muutuvad palju põnevamaiks sealtpeale, kus nende tüpoloogia kõrval selgitatakse ka nende funktsionaalne erikaal ühe või teise hõimugrupi arusaamades. Üpris vähe kasu on meil oma olemuse tundmaõppimiseks sellest, et nokitsetakse uurida sõlgesid ja määri- tellakse koguni nende tüpoloogiline kontinuiteet läbi mõne aastatuhande, kui ei osata lahendada probleemi, kuidas kajastavad just sõled meie esivanemate maailmavaadet, mis seos on sõlgedel eriti veel kujutelmadega elust pärast surma, mis funktsioon on täita sõlgedel surnu pääsmiseks teise ilma või kuidas tõlgitseda meie rahvalaulude kummalist värssi »pani sõle sõudemaie» — mida see õieti tähendab?! Vähe kasu on eesti kultuuriloole ka sellest, et kaevatakse lahti vanu haudu ja soritakse seal leidude kallal, kui puudub orienteerumisvõime hauataguse elu enda probleemistikus, mis ometi on olnud ju kunagiste matmiskommete põhjustajaks ja mõtestajaks. Sellepärast pole ka imestada, et eesti arheoloogid parimal juhul ainult konstateerivad fakte, et seal ja tollal tekivad või kaovad sellised hauatüübid ja panused, kuid midagi peale üldsõnaliste fraaside ei osata lisada seletuseks, mispärast maetakse surnuid kord nii, kord teisiti, mispärast ja keda hakatakse põletama, mis kujutelmad ja kultuurimõjud põhjustavad murranguid surnutega seotud kommetes ja arusaamades. Isegi seda pole jaksatud teha tüpoloogilise meetodiga kindlaks, mis mõjul või kelle eeskujul meie esivanemad on üldse hakand matma ja hiljem põletama oma surnuid,mis päritolu on nn. kivikirstkalmud Ida-Baltikumis või mis imeasjad on olnud need lohulised ehk rahvakeeli »aukudega kivid», mida juba aastakümneid imetellakse, kuid millede funktsioone mitte ei mõisteta mõtestada.
Õnneks need küsimused ei ole praegu enam mingiks lahendamatuks mõistatuseks moodsale kultuuriloolaselle, kes töötab sünteetilise meetodiga ja on võimeline käsitlema probleeme terviklikult, aga mitte ainult ühest või paarist sektorist neile liginedes. Kui näit. Egüpti ja Messopotaamia esiajalugu võidakse tõesti savitahvleilt dešifreerida, siis eesti rahva olemuse ja päritolu keerdküsimust ärgu üldse enam kobitagu lahendama meie kultuuriloole suhteliselt nii väheütlevate kivi- või luuleidude abil, vaid selleks rakendatagu senisest palju asjatundlikumalt ja süstematiseeritumalt arheoloogia kõrval veel keeleteaduse, rahvateaduse, usunditeaduse, sotsioloogia, antropoloogia, rahvapsükoloogia ja rahva luuleloomingu uurimistöö tulemusi ühiselt, mis pakuvad meile küllalt usaldatavaid kriteeriume üksiknähtuste mõistmiseks, väärtustamiseks ja koguni dateerimiseks. Meie omaloomingu kontinuiteedi markeerimiseks soovitavam oleks käsitella eesti kultuurilugu selliste võõrsilt huupi ülevõetud, kuid meie juures tegelikult olematute ajastute nagu »kiviaja» ja »pronksiaja» asemel parem küll uurali, soome-ugri, permi, volga ja läänemeresoome perioodide raamistikus enne liivi, eesti ja soome eriaegadesse siirdumist. Eesti rahva kultuuriloo seisukohalt on aga lubamatu, et kogu meie aastatuhandeid pikk ajalugu surutakse ainult Baltimere-ruumi ja et Eesti maa – alal aegade jooksul toimund eluprotsessi serveeritakse meile samalhoobil kohe ka eesti rahva oletatava ajaloo pähe, ilma et seejuures üldse vaevaks võetaks käsitella meie esivanemate ja kogu uurali kultuuril ülima vaimsust ja omapära, ilma et isegi valgustataks, kuidas meie esivanemad on lahendand näit, elu ja surma või jõu ja hinge probleemi oma maailmavaates, kuidas meie tõelised esivanemad, aga mitte mõned Eesti kunagised asukad on saand aru looduse olemusest ja universumi konstruktsioonist oma elukäsituses, kuidas eestlaste esivanemad on suhtund vaimudesse ja kaasinimestesse oma usundis ja eetikas, kuidas just uurali, aga mitte aaria hõimugrupp on rajand oma perekondliku elu, kuidas soomeurgrilased läbi aegade on jaksand ületada majanduslikud, õiguslikud ja hingelised raskused, kriisid ja koguni katastroofid, mida niihästi omavaheline kooselu kui ka kokkupuuted vahelduvate naabritega on veeretand neile kord nii, kord teisiti ette. Ning ennekui hakatakse meid tembeldama umbropsu algeurooplaste otseseiks järglasiks, tuleks küll palju paremini selgitada, kes need algeurooplased õige ise olid, milline oli nende ihuline ja vaimne koostis, milline võis olla nende mõtteviis ja arusaamadesüsteem, elujärg ja looming. Kuni seda veel ei suudeta, oldagu hüpoteesidega tagasihoidlikumad ja ärgu huupi tõtatagu etteruttavalt samastama uurali hõime algeurooplastega, nagu meid sama räpakalt on identifitseeritud juba ka paljude teiste muinasaja vähetuntud rahvastega kuni eteokriitide ja India algasukateni!
Eesti rahva esiajaloo senine käsitelu kannatab häiriva puuduse all, et meie arkeoloogid harrastavad metoodiliselt õige autosugestiivset spekulatsiooni: algul kõneldakse eestlaste algkodust Ida-Baltikumis kui hüpoteesist, pärast moonutatakse hüpotees tasapisi aksioomiks ja lõpuks hakatakse uskuma seda kui iseendastmõistetavat fakti! Selliste knihvidega võidakse küll külakoolmeistreid või üliõpilasi kaasauskujaiks meelitada, kuid ei restaureerita veel kuigi usaldatavalt kultuuriloolist arenguprotsessi, liiati kui takerdutakse kõiksugu kribu-krabu külge kerima ja heietama, ilma et riskeeritaks üldse riivatagi filosoofilisi põhiküsimusi, mis ometi ju moodustavad baasi inimkonna kultuuriloomingu jälgimiseks kas arenguloolisest, võrdlevast, funktsionaalsest, fenomenoloogilisest või mistahes muust lähtekohast. Sellisesse valgustusse aga eesti kultuurilugu pole veel üritatudki asetada. Veel alles 1944 soome keeli avaldatud Varmas- Ojamaa »Viron historia» on muidu küll kena ja tervitatav raamat, kuid väga suur enesepete on otsida sellest raamatust vastust probleemiasetuselle: kes meie oleme? Eestluse olemust ei aita kuigi palju tutvustada ei meile endile ega võõraile raamat, mis ei anna vastust isegi selliseile küsimusille: kas meie maailmavaade on rajatud panteismile, teismile või deismile, kas totemismile, manismile, animismile või millele lõppude lõpuks? kas meie elutunne on vormund staatiliste või dünaamiliste sugemete ülekaalust? kas meie eetika on olnud algselt monistlik või dualistlik? kas domineerib meie rahvatraditsioonis metsa- ja talvekultuur või tõesti ikka kala- ja rannikukultuur? kas meie perekonnaelu on lähtund patriarkaadist või matriarkaadist, kas monogaamiast või polügaamiast jne? kas meie ühiskondliku korralduse põhialuseks ikka tõega on olnud individualismi või pigem hoopis kollektivismi printsiip? milline on olnud meie omandi- ja päranditava? kas meie rahvaõigus on luband primaarselt kurja tasumist kurjaga näit, verise kättemaksu näol või mitte? kuidas on tekkind ja arenend meil sellised nähtused ja mõisted nagu näit, eraomand ja sotsiaalne diferentseerumine, ülekohus ja vägivald, nuhtlus ja lunastus, südametunnistus ja patt, vanne ja tõotus, palve ja ohver, sõda ja rahu, vaba ja ori, rahvas ja riik, haigus ja tervis, aasta ja mõõt, nurm ja kari, perekond ja kasvatus, abielu ja porduelu vms.? Ja kas aimatakse üldse, millise esmajärgulise tähtsuse omavad eesti kultuuriloos sellised oskussõnad nagu vägi ja viha, Õnn ja kuju, reomägi ja leedutuli, põrend ja kangur, ruhi ja tooni, juni ja äi, loe ja seadus, koda ja saun, vakk ja lauts, minestama ja sajatama, iskma ja ehitama jne? Või mida teame oma esivanemate aastatuhandeid kestnud ja kõrgekskiidetud vaimsest loomingust, kui meil pole veel selgust, mida tähendavad uurali hõimurühma mentaliteedile ja maa-ilmavaatele sellised filosoofilise kultuuri algmõisted nagu usk ja loomine, energia ja häving, suhe ja sõltuvus? Aga kas pole meie enesetundmine tegelikult nii piinlikuks piiratud, et isegi sellised mõisted nagu hing ja vaim on meie esiajaloo kirjutajaile kahjuks ainult aaria, aga põrmugi mitte uurali aspektist tuntud? Kardan seepärast väga, et uurijad, kes ei ole võimelised vastama neile eelpool näidetena esitatud küsimärkidelle, saavad küll vaevalt võimelised ja kompetentsed olema lahendama küsimust, kes eestlaste esivanemad on olnud ja kust nad on tulnud.
Seevastu aga kultuuriloolane, kes tegeleb nende küsimustega süstemaatselt, ei eksle enam eesti esiajaloos nii kinnisilmi nagu ainult muinasleide kompav arkeoloog. Kasvõi näit, oma algupäraste kultuursõnade tähendusliku arenguprotsessi senisest palju nõudlikum selgitamine kui ka võõraste lainsõnade täpsam dateerimine peaksid osutuma meie kultuurilooliste sünteeside tulevasel maalimisel palju värvikamaiks sõlmepunktideks kui kivikirveste ja odaotste pikalt-laialt kirjeldamine, hoopis kõnelematta kohanimede uurimisest, mille tulemustega eesti kultuuriloolased ei tea esialgu üldse veel arvestada, kuid millest võib loota erakordselt palju lisatõendeid ja perspektiivide avardumist. Teise näitena mainigem, et matriarkaadi või patriarhaadi algsuse otsustamiseks meil ei ole vajagi vaevata end puudulike ürikute või nn. õigusliku rahvatraditsiooni võrdleva läbitöötamisega, vaid selge ja kindla vastuse matriarkaadi kahjuks annab meile juba niikuinii usundilooline taust ja nimelt soomeugrilaste esivanemate-kultus koos nn. hingedeaja pärimustega, mis ei jäta kahtluse varju, et läbi aastatuhandete meie perekonnaelu baasiks on olnud patriarkaat. Edasi võime loodushingede perekonnaelust järeldada põlist monogaamiat ka meie esivanematel endil, kuna polügaamilised lisandid on suhteliselt üsna noor viikingiaja võõrmõjude ja elutunde kõrvalekallak. Ja kui kogu uurali kultuurkonna vähearenend kujudekultus piirdub läbilõhki surnute «kujutamisega», siis on küll päris häbi lugeda, et Läti Heudriku kroonika teateid eestlaste kujudest meie ajaloolased võivad veel siiamaani tõlgitseda mitte surnud esivanemate, vaid hoopis jumalate kultusena, nagu see tõepoolest ka täiesti sobib … — aaria rahvaste kultuuriloo kirjutajaile! Kuid selles ep paljastubki meie esiajalookirjutajate asjatundmatus, et eesti rahva kultuurilugu käsitellakse ju tänapäevani veel mitte uurali, vaid aaria aspektist ja interpretatsioonis või võõrale aaria kultuuriilmale faktiliselt õigeid aabitsatõdesid kontrollimatta üle võttes ja meilegi otsekui ürgomaste ning iseendastmõistetavatena külge pöökides. Nõndaviisi kahjuks on toimund paradoksaalne lavastus,’ mis meie esiajaloo esituse on paisand sootu võõrasse aaria valgustusse. Selle tulemusena peame kahjatsusega tõdema, et eesti esiajaloo pähe seniseni avaldatud ülevaated pole suutnud pakkuda sünteesi meie esivanemate kultuurimiljööst ega vaimsusest läbi stadiaalselt (nii temporaalselt kui ka geograafiliselt) üksteisele kuhjuvate või vahelduvate kihistuste ja ajastute. Eeltööde paratamatu puudulikkus ei ärrita meid etteheidetelle, vaid kohustab kõiki meie nn. rahvuslike teaduste eriharusid aina põhjalikumalt ja kriitilisemalt süvenema oma ülesannetesse eesti kultuuriloo kollektiivsel koostamisel.
Nende põhimõtteliste ja metoodiliste märkuste järele siirdugem nüüd skitseerima määratuid vahesid, mis teevad meile lihtsalt võimatuks käsitella eesti ajalugu analoogiliselt rootsi, läti, kreeka või mistahes muu aaria hõimu esiajaloole. Jätkem seejuures kõrvale päevakajalised ja kultuuriloolisiks oskussõnaks vähesobivad lööksõnad Ida ja Lääs, mis on tekitand juba ülearu palju arusaamatusi ja väärkäsitusi kasvõi näit, vene kultuuri idamaiseks tembeldamisega. Ettevaatuse pärast eraldagem muude hulgast täpsustatult aaria, semi, altai ja uurali kultuurkonnad. Kolm esimest on olnud läbi aegade inimkonna suurimaiks loomingupesadeks, kuid ühtlasi ka ohtlikemaiks rahutustekoldeiks, kuna neljas, uurali kultuurkond, on omaette täiesti iseseisev ja originaalne tervik, mis algselt ei ole kuulund ei Lääne ega Ida kultuuriilma, vaid pigem küll Põhjalasse, kus ta on seisnud kontaktis viienda, nn. arktilise kultuurkonnaga. Kuid uurali hõimude algupärast kultuuriloomingut on tunduvalt mõjustand ka kokkupuuted altai ja aaria hõimudega. Semi maailmaga meil otsest seost ei ole olnud, kuid selle kaudset mõju aarialaste vahendusel ei tohita alahinnata. Just niisama ei tohita alahinnata ka Hiina ja teiste Kauge-Ida kultuurikeskuste kaudset mõju, mis on ulatund meieni läbi Uurali ja Kaspia vahelise kultuurivärava Siberist Ida-Euroopasse ja tegelikult just altai hõimude vahendusel. Suhted altailastega ulatuvad meil juba vanimasse uurali algaega tagasi, nii et eesti vanavaral saab olema oma osatähtsus isegi Kauge-Oriendi kultuuriloo vanemate lademete tulevasel käsitelul. Eriti oluline on meie vanavara lisand orientaalse maailmapildi ja kosmogoonia, loodusmüütide ja hingederännu-idee selgitamisel. Meie kultuurisuhted Kauge-Idaga olid katkend juba ammu enne selliste usurajajate nagu Laotse ja Buddha õpetuste kristalliseerumist, mispärast meie uskumused ja pärimused näit, staatilisest maailmapildist, elu lõputust vaheldumisest ilma alguse ja otsata, hingede siirdumisest ühest kehast teise jne. peavad vastu peegeldama stadiaalselt vanemaid lademeid kui taoism või buddhism.
Side Kauge-Ida ja altailastega kaob meil pikkamisi alles teise aastatuhande jooksul enne Kristust, mil hakkab tihenema kultuurikontakt lääneliste aarialastega. Mis võiks olla sellise ümberorienteerumise põhjuseks? — Kõige loomulikum oletus tunnukse geograafiline kaugenemine altailasist ja lähenemine aaria hõimudelle seega, et osa uurali perest rändas aegamisi lääne poole ja sattus kokkupuutesse uute naabritega, kes koloniseerusid just vastupidises suunas. Seda oletust kinnitab tõsiasi, et teine osa uurali perest, kes levines ida poole või püsis paigal Volga-ruumis, säilitas endiselt edasi oma kultuuriühenduse altailaste ja Oriendiga. Meie vanimad kultuurisuhted aarialastega algavad tõelikult juba soomeugri-ajastust, kuid on esiotsa suhteliselt kõrvalisema tähendusega ja ei lase projekteerida end ruumiliselt Ida-Baltikumisse, vaid on toimund ilmsesti Ida-Euroopa metsavöötme piiril vastu steppe, kus liikusid nii altai kui ka aaria nomaadid (hiljem koguni veel soomeugrilaste omad hõimud). Alles volga-ajastu lõpu poole esimesel aastatuhandel e. Kr. satume jäljest pidevamasse kontakti aarialaste nn. balti rühmitusega ja veelgi hiljem, alles läänemere- soome-ajastust alates germaanlastega, kuna venelaste esiletung algab alles pärast rahvasterännu perioodi ja ulatub peamiselt liivlaste, eestlaste, soomlaste ja teiste hõimude iseolu-ajastusse. Vahed ja vastolud meie ja aarialaste elukäsituses on ometi niivõrd ületamatud, et järsku ei toimu mingit tasalülitamist, vaid meie siirdumine ja sisse-elamine nn. lääne maailma tähistab meile pikka ja visa kultuurivõitlust läbi paari aastatuhande, kuni me alles nn. rauaaja jooksul enam-vähem ümber orienteerume ja nii-ütelda lääne-eurooplasiks muutume. Osalt see kultuurivõitlus on jatkund aga veel kaua hiljem edasi ja jätkub miniatüüris kogu aja tänäpäevani.
Millega seletada tõsiasja, et eestlaste sisselülitumine lääne kultuuriilma on toimund nii pikaldaselt ja vaevarikkalt? — Muidugi sellega, et soomeugrilaste ja aarialaste vaimsus on põhjalikult või otse diametraalselt lahkuminevat laadi. Sugugi mitte soomeugrilane, vaid hoopis aarialane lähtub egotsentriliselt iseendast ja suhtub teisesse dualistlikult, kas kui halba vastasesse või heasse kaaslasesse. Kogu elukäsitus on aarialasel niivõrd dualistlik, et isegi iseenda kõrval tunnetatakse oma teisikut (»Doppelgänger»), siinsele maailmale lisaks projekteeritakse teine maailm (»Jenseits») ja koguni elu pärast surma »teises ilmas» kujutellakse kahes võimaluses — kas paradiisi või põrgu perspektiivis. On aga täitsa võimatu omistada sellist maailmavaadet ja ellusuhtumist automaatselt ka uurali hõimupere vaimsuse baasiks ja iseloomustuseks: uurali elukäsitus on läbilõhki monistlik ja tugineb võrdsuse ning samaväärsuse põhimõttele, mis ei piirdu ainult inimestega, vaid laiendatakse kogu looduselle. Põrmugi mitte soomeugrilane, vaid aarialane lähtub isekalt indiviidist ja juhi- printsiibist, rajades kogu oma elukorralduse jumalaile taevas ja kuningaile maa peal, võttes oma usulisiks ja eetilisiks eluideaaleks heerosed ja apoteoosi (s.t. vägitegude kaudu otsekui eliiti väljavalitud auahne ja võimuhaige inimese enda jumalustamise) ja pidades iseendastmõistetavaks jõudude ja varade kui ka kogu elu ja olemasolu algust ja lõppu, maailma loomist ja hukkumist, muidugi ka kultuuriloomingut ja -hävingut kuni sõja täieliku õigustamise ja koguni idealiseerimiseni. Uurali kultuuriteadvus ei tunne mingit juhikultust, ei tunne jumalaid ega kuningaid, ei maailma genesist ega eskatoloogiat, ei tunne isegi titaane ega heeroseid mitte, nii et läbi aastatuhandete on võidud elada ja luua otsekui virkade sipelgate perena, ilma et oleks pärandatud järelpõlvedena ühtki indiviidina ja nimepidi tuntud suurkuju, — kas võib kujutella veel rabavamat kontrasti aaria ja uurali hõimude väärtusteadvuses?! Keeleliselt seda kontrasti markeerib tõik, et sõda oleme pidand aarialaste käest nii mõistena kui lainsõnana tundma õppima juba soomeugri-ajastust peale, kuna kange¬lase mõiste ja isegi oskussõna seevastu on poetatud eesti keelde kunstlikult sisse alles 19. sajandi ärkamisaja literaatide poolt, kes nägid kõvasti vaeva, et tutvustada meid maailmale aarialaste taolistena, nagu seda ärkamisaegse pseudorahvusluse epigoonid aitavad tänapäevani sündsaks või koguni »sangarlikuks» jatkata. Jah, isegi kangelaseepikat on vägisi tahetud omistada meile aaria mustrite kohaselt, kuigi eesti hästisäilund rahvaluule ei paku selleks vähimatki alust, kõnelematta psüükiliste eelduste puudumisest.
Soomeugrilaste eraomandi mõiste algab teatud puu või eseme äramärkimise ja maa-ala piiramise ehk eraldamisega kas okste või koguni aia abil. Selline omaks äramärgitud asi või isoleeritud ala on soomeugrilase teadvuses püha, s.t. puutumatu teiste jaoks, mida aarialane seevastu oma aumõiste ja õigustundega võtab »võõralt» pikema jututa üle ja omistab endale või vähemalt hävitab, sest aarialase teadvuses pühaduse ehk tabu mõiste ei kehti võõra vara kohta üldse mitte. Ja surm tähistab küll aarialase jaoks hinge lahkumist magama asetatavast ihust kuhugi teise ilma, mis alles hiljem täpsustatakse allilmaks käsikäes matmiskombe üldistumisega. Soomeugrilase teadvuses aga koolmine tähendab kehha tungind võõrjõu ehk surma võitu inimese enda elujõust, mis ei lahku kuhugi teise ilma, vaid püsib laibas või irdub sellest vaimuks, liigub varjuna ringi või siirdub nõnda teise kehha, nii et surnu jatkab oma elu igal juhul siinsamas maises ilmas ilma ühegi teise-ilma ideoloogiata. Võib-olla juba permi-ajastul meie esivanemad on tutvunend, kuid alles volga-ajastul nad on võtnud lõplikult omaks aarialaste kujutelma hingest kui inimest elustavast õhujoast ja koos sellega uskumuse, et hing lahkub ihust pärast hingamisprotsessi lõppu. Siitpeale alles algabki ihu ja hinge osaliselt dualistlik käsitelu meie esivanemate surnuteusus: hing iseseisvub ja läheb ihu juurest hoopis minema, kuna laipa ehk kalmu hakatakse peitma ehk matma kohati juba teisel, kohati alles esimesel aastatuhandel e.Kr. või veel hiljem. Varem asetati laibad lihtsalt maha või üles puudele ja laudadelle või ehitati surnuile kodasid, kus nad võiksid jatkata oma normaalset elu pühaks eraldatud hiies piiriga kuni laibahaisu ehk toone ulatuseni. Kultuurilooliselt paljuütlev on tõik, et isegi surnute söötmine hingedeajal on igatahes vanem nähtus kui laipade matmine ja et hingedeajatraditsioon üldse tegeleb surnutega peamiselt just siinses maises ilmas, sekundaarselt natuke ka teises ilmas, hauataguses allilmas aga mitte põrmugi. Kuna surnute matmist meie esivanemad on harrastand juba oma 3000 aastat, siis osutab hingedeajatraditsiooni täieline sõltumattus sellest veelgi tähelepanuväärivamalt, kui elujõulised on suutnud püsida meil vanema omakultuuri sugemed uuemate lisandite kõrval või koguni nende kiuste. Kujutelmasid surnute edasielamisest hauas eesti rahvausund pole võtnud üldse täielikult omadeks ega ole töötand neid sisse oma surnuteusundisse, vaid läbi aastatuhandete need on püsind ikka selgesti fikseeritavalt võõra aarialise elemendina, mis ei ole küllalt aklimatiseerund ega harmoneerund oma algupärase arusaamadesüsteemiga.
Balti-ruumist lähtuvad arkeoloogid on teind ometi kindlaks, et umb. 2000 e. Kr. ulatus Ida-Baltikumisse lõunast tulev nn. venekirveskultuur (»Bootaxtkultur») koos surnute matmisega magamisasendisse (»Hockerbestattung») maa-aluseis ilma künkata haudades (»Flachgräber»). Kuna aga matmiskomme ei ole uurali kultuurkonnale omane, siis ei ole ka mingit veenvat alust omistada tolleaegseid haudu eestlaste esivanemaile, kes asusid tollal veel Volga-Väina-Dnjepri ülajooksul nn. Valdai-ruumis ja asetasid oma surnuid peamiselt küll lautsile hiies. Küll aga need hauad ja kirved on kindlaks asitõendiks, et tollal jõudsid otsaga juba Baltikumi asustada just aaria hõimud, kes samal ajal tõrjusid laplasi ka Skandinaavias järjest kaugemalle põhja. Rootsi antropoloog Lundman nimetab noid aarialasi ürggermaanlasiks, kuid lahtiseks jääb, kas tohime nimetada neid Ida-Baltikumis kah nõnda. Samuti pole selge, keda need aaria karusnahaküttidest rünnakurühmad Ida-Baltikumis tollal nottisid või minema kupatasid, kuid vaevalt küll eestlaste otseseid esivanemaid. Eesti rahvapärimuste taustal võib kaunis kindlasti väita, et laipade matmise maa alla meie esivanemad on võtnud üle peamiselt küll oma balti naabreilt, kuid igatahes mitte kiviajal, vaid hoopis hilisemal pronksiajal. Seejuures tuleb rõhutada lisaks, et eesti matmisusus surnu hing pole läind algselt koos ihuga haua või mõne muu avause (nagu näit, jõehaudade, allikate, kaevude, looduslike koobaste ehk «põrgute», aukudega kivide jne.) kaudu pimedasse allilma, vaid on rännand kuhugi eemale teise ehk setukeste sõnastuses toohu ilma — kas pika jalamatka järele uute jalanõudega läbi metsade ja üle silla või paadiga otse üle vee, mis lahutab siinset ilma teisest ilmast, või päikest sümboliseerivate rõngaste abil kui ka eriti just sõlega sõudes üles taevasesse valgusilma. Igatahes on tunnetatud maailma ka pärast matmiskombele siirdumist veel kaua aega vanaviisi kaheosalisena (maa + taevas = maa-ilm) kuna kolmandat jaotust, surnute allilma, enne rauaaja algust vaevalt võidakse eesti maailmapildile omistada. Aga pidagu meie arkeoloogid paremini silmas veel teist olulist muutust arusaamades ühenduses matmiskombe stabiliseerumisega: kuni meie esivanemad uskusid surnute elu jätkumist siinsamas maises ilmas, pandi laipadelle hiide kaasa tarbeasju igapäevaseks kasutamiseks ja nimelt just tervetena; alles sealtpeale, kus hakati uskuma surnute siirdumist teise ilma, hakati ka panuseid katki murdma ehk nii-ütelda suretama, et nõndaviisi tarbeasjadki saaksid siirduda koos surnutega teise ilma. See muutus ei ulatu aga kaugemasse minevikku kui jällegi ainult volga-perioodi nagu ka matmiskomme ise; idapoolsemad sugurahvad esemete lõhkumine näikse osalt veelgi noorem kombelain võõrsilt.
Õigusega on väidetud, et meie küttidest ja kaluritest esivanemad on liigelnud õige laial maaalal. Kuid kokkupuuted altailastega ei luba meil oletada liikumise lähtekohaks ega perifeeriakski mitte Ida-Baltikumi, mis ometi on olnud ju suhteliselt üsna hästi asustatud arheoloogide andmeil juba nooremal kiviajal… — jajah, just samal ajal, mil samasuguse kultuuripildiga Soome oli veelgi enam asustatud, aga kindlasti mittesoomeugrilaste, vaid arktiliste hõimude poolt!! Tolle kauge aja kohta arkeoloogid on fikseerind küll mõningaid aaria kultuurilaineid Ida-Baltikumis, kuid nende hooti korduvate kultuurimõjude ülekandumist vahenditult just nimelt eestlaste esivanemaile pole suudetud tõestada. Ka usu-, keele- ja rahva-teaduslikud kriteeriumid kinnitavad, et läänemeresoomlaste kokkupuuted aarialastega on toimund Balti-ruumis palju hilisemal ajal. Kui eestlaste esivanemad asunuksid Eesti maa-alal tõesti juba nooremal kiviajal, nagu arkeoloogid tahavad meid uskuma sugereerida, siis pidanuks ju ometi meie sisselülitumine lääne kultuuriilma toimuma tervelt paar tuhat aastat varem kui see faktiliselt on teostund. Aaria hõimude levikut lõuna ja lääne kultuuri keskusist järjest kaugemalle perifeeriaisse põhjas ja idas on nimetatud kultuurikandjate või õigemini kultuuri vahendajate missiooniks läbi mitme pika perioodi. Eesti rahvapärimused asetavad sellise missiooni mitme aaria hõimu kohta tagantjärele otse rambivalgusesse ja täiendavad aaria kultuurilugu esmaklassilise materjaliga tõepoolest läbi mitme ajastu. Kuid selgeks kontrastiks altailaste kaudu varem idast vahendatud ja hästisäilitatud primitiivsemaile kultuurilademeile eesti rahvapärimused ei kajasta aarialaste vanemaid ja primitiivsemaid kultuurikihistusi kiviajast Balti-ruumis, vaid aina hilisemaist metallide tarvitusellevõtu aegadest. Kontrast ida ja lääne kultuurimõjude vanemuses ei saa olla juhus, vaid tõenäoliselt noorema kiviaja aarialaste kultuurimõjud Baltikumis pole üldse ulatundki eestlaste esivanemate tradeerida.
Teatavasti nii aaria kui ka uurali kulturirühmad on siirdund ajaga paiksale eluviisile käsikäes põllunduse arenguga, mis aaria hõimudel on tõusnud lõunast saadud impulssidel rutem märksa kõrgemaile tasemelle kui uurali hõimudel. Kuid kaugeid perifeeriaid põhjas ja idas aarialased pole suutnud vallutada algul pideva kolonisatsiooniga, vaid sinna on tungitud esialgu hooajuti ja ja salguti küttima ja kaubitsema, sõdima ja maksustama, milleks on rajatud nii-ütelda sillapea-positsioonele eelposte või vahtkondi ja kaubapunkte ehk nn. faktooriaid, mis on aaria hõimude ekspansiooni-taktikalle üldiselt nii iseloomustavad. Kokkupuuteis võõraste hõimudega need aaria eelpostid on sageli kas assimileerund kohalike asukatega või tõmbund ajuti tagasi nende poolt väheasustatud või hoopis tühjal rindel, nagu sellist agressiivsete aaria eelpostide taganemis- protsessi võib ms. konstateerida ka läänemeresoomlaste põrmugi mitte ofensiivse, vaid tüüpiliselt just defensiivse linnuse- ehk nn. gorodištšekulktuuri aladel ida poolt Dnjepri kuni Läänemereni. Kuid selline taganemine kestab muidugi ainult niikaua, kuni sõjakaid aarialasi on veel liiaks vähe suurte alade püsivaks asustamiseks ja valitsemiseks. Küllap aaria hõimud rüüsteretkedega lõunast ja läänest häirisid kogu aja läänemeresoomlasi, kes rajasid oma asustusala piirimaile linnuseid ja lisasid neid üha läänemade juurde koos asustuse tihenemise ja edasinihkumisega. Muidugi ehitasid ka aarialased endakaitseks linnuseid. Kus aga nende hõimud paisusid isegi perifeeriais juba jõuliselt ja arvuliselt ülekaalukamaiks, ei mõtelnudki nad enam taganeda, vaid organiseerisid oma keskusist korduvaid ekspansiooniretki, nagu näit. gootide ajalugu seda eriti tabavalt iseloomustab. Sellisest aspektist kõlbab balti hõimugrupi pikaajaline ja osalt hästi dateeritav tagasitõmbumine läänemeresoomlaste (hiljem veel enam oma slaavi hõimukaaslaste) eest idast ikka enam lääne poole küllalt oluliseks lisatõendiks, et läänemeresoomlaste kolonisatsiooni suund ei saand olla vähemalt esimesel aastatuhandel e.Kr. läänest itta, vaid pigem küll vastupidi idast läände. Alles esimesel sajandil p.Kr. asuvad lätlaste esivanemad uuesti vasturündajaiks ja oma kaotatud maalade tagasi vallutajaiks keskmise ja noorema rauaaja jooksul kuni liivlaste ja osalt ka eestlaste ümberrahvustamiseni veel kaua hiljem ajaloolisel ajal.
Rahvastiku liikumine ja koosseisu muutused mitmel mandril läbi aegade ei lase meil üldse hästi uskuda, et ürginimeste ja teatud maa-ala algasukate ehk nn. aboriiginite järglased suutnuksid jatkata geneetiliselt otseliinis oma eksistentsi tänapäevani samal alal, samas tõulises koosseisus ja sama kultuurikontinuiteediga. Küllap kunagised ürgtõud on ajaga hääbund, seginend või asendund elujõulisemate kristalliseerumisega. Samasugust seginemisprotsessi võime kujutella ka Ida-Balti-kumis läbi kogu kiviaja aastatuhandete, mil sünkreetiliselt on ladestund erinevaid kultuurikihustusi üksteisele üsna erinevat algupära ja päritolu — jah, just niisama nagu siia on põigelnud vaheldumisi küllap erinevaid tõugruppe ja nimelt nii ürgeurooplasi lõunast kui ka arkitilisi hõime ida ja põhja poolt, kuni hiljem, alles nooremal kiviajal, on jõudnud otsaga siia juba aarialaste esivanemaid, täiendades endist kultuuripilti oma lisanditega. Kui Ida-Baltikumi kultuuripilt siiski mõnevõrra erineb näit. tolleaegse Soome kultuuripildist, siis selle põhjustajaiks on etnilisist tegureist küll palju olulisemad looduslikud eeldused (näit, erinevused kivide laadis ja kasutamisvõimalusis). Kunas ja kuidas lõpuks ka läänemeresoomlased Ida-Baltikumi okupeerisid, selle dateerimiseks puuduvad täpsamad kriteeriumid, sest meie puukultuur ei ole säilitand muinas- leidudena nii spetsiifilisi tooteid nagu näit, venekirved aarialasil. Igatahes toimus asustamisprotsess aegamööda. Läti arkeoloog Balodis väidab, et liivlased jõudsid Väinajõge mööda Baltikumi 12. sajandil ehk hiljemalt 1100 e.Kr., kuna läänemeresoomlaste uus sissetungi laine toimunuvat umb. 500 e.Kr., mis õieti alles tähistavatki eestlaste asumist oma praeguselle maa-alale ja ka suurele osale praegusest Lätimaast.
Küllap Eesti asustamine meie esivanemate poolt algas tõepoolest mitte kiviajal, vaid alles pronksiajal ja toimus tegelikult läbi kogu esimese aastatuhande e.Kr. ning veel hilisemalgi rauaajal. Soome keelemehed eesotsas Kalimaga peavad läänemeresoomlaste ja baltlaste kokkupuuteid üldse palju nooremaiks ja ainult esimesisse sajandeisse e.Kr. (s.t. vanemasse rauaaega) tagasiulatuvaiks. Rahvapärimuste taustal peaksid meie kultuurisuhted baltlustega küll juba pronksiaega ulatuma ehk parem ütelda Volga-ajastusse, kuna ruumiliselt varasemad kokkupuuted võisid toimuda Väina ja Dnjepri ülajooksu aladel, hoopis kõnelematta veel vanemaist kultuurisuhteist muude aarialastega vastu steppe. Ja kuna läänemeresoomlaste kokkupuuted aarialastega olid aiand juba varem, siis sellepärast ei toimundki kultuuripildis mingit järsku muutust ega murrangut meie esivanemate aeglasel asumisel Eestisse: surnute matmise aarialased olid levitand juba varem nii Baltikumisse kui ka Valdai-ruumi, nii et samadest hauatüüpidest võidakse leida läbisegi aaria ja soomesugu hõimude panuseid. Kuid panused ise võimaldavad arheoloogidel küll aste astmelt järjest selgemate etniliste piiride määritlemist. Nagu läänemeresoomlased jätkasid surnute matmist juba volga-ajastust omandatud kommete ja uskumuste kohaselt, nõnda jätkus endisel kujul kütise-põllundus, samuti metsa- ja talvekultuur, ka kalastus sisemaalt kaasatoodud vahendite ja viisidega. On iseloomustav, et merekultuuri meie esivanemad ei tunne üldse mitte enne rauaaja algust. Juba ainuüksi see tõik ei lase meil oma algkodu kuhugi mereranda paigutada, vaid pigem küll sisemaale ja nimelt Volga-ruumi, nagu soome filoloogid küllalt põhjendatult on väitnud. Meie arkeoloogidelle ja etnograafidele aga jääb suureks tuleviku-ülesandeks laiendada oma uurimistegevust Eestist eriti just ida poole avaraile aladelle Kesk-Venemaal, mis uurali hõimugrupi kultuuriloo vanimate lademete fikseerimiseks on mitmeti määravama tähendusega kui aneylus- ja litorina-aegne Baltikum.
Ei ole mingit objektiivset alust pidada Eesti maa-ala kultuuripilti homogeenseks, vaid aegade jooksul on sadestund siia üsna heterogeenseid sugemeid ja teatud sünkretismi järeldand, mida ei saada ometi veel umbropsu võrdseks pidada meie esivanemate igivanale kultuuri-kontinuiteedile Ida-Baltikumis. Isegi sel juhul, kui arheoloogidel peaks õnnestuma leida veenvaid tõendeid algeurooplaste samastamiseks uurali hõimudega, ei jõuaks nad kuidagi veel veenvalt tõendada lääne-meresoomlaste otsest seost nende Ida-Baltikumi algasukatega, vaid kultuurimõjude vahelduv leving kohustaks meid ikkagi selgemini tunnustama kasvõi soomesugu hõimudegi mitmekordset immigratsiooni Baltikumisse. Läti arkeoloog Balodis näiksegi sellisel seisukohal asuvat: tema arvates asustasid Ida-Baltikumi vanemal kiviajal (7. ja 6. aastatuhandel e.Kr.) samojeedide ja laplaste (s.t. arktilise hõimugrupi) esiisad; noorem kiviaeg (4000—1500 e.Kr.) algas tema arvates tervelt tuhat aastat varem kui Moora ajatabelis ja tähistas kammkeraamilise kultuuriga soomesugu hõimude esimest sisserändu, millele järgnes umbes 2000 e.Kr. baltlaste pealetung koos paelkeraamika, põllunduse ja paremini reguleeritud majapidamisega. Ka pronksiaega Balodis dateerib veidi vanemaks (1500—500 e. Kr.) ja noteerib, et tollal tugev Volga-Kama (ehk meie määritelu järele permi ja volga-ajastute) keskus saavutab pikapeale seose Baltikumiga alles 12. sajandil e.Kr. liivlaste edasitungiga mööda Väinajõe orgu, mis tähistab soomesugu hõimude teist sisserändu Ida-Baltikumisse. Liivi haudades panustena rohkesti leiduvad hobusehambad ja muud seigad põhjustavad Balodist järeldama, et liivlased tulid steppide alalt ja tõid sealt ms. kaasa maalinnade ehitamise ja surnute matmise kivikirstkalmudesse (NB! umb. 500 aastat varem, kui Moora Eesti kohta väidab), millele seltsis umb. 1000 e.Kr. osaline üleminek laipade põletuselle (NB! jällegi mitu sada aastat varem, kui Moora Eesti kohta väidab). Kolmanda ja viimase sisse- rännu-laine idast sooritasid läti arkeoloogi arvates eestlased umb. 500 e.Kr., nagu eelpool juba mainitud. Tagaukse-manöövrina kaldub isegi Moora sellist korduvat immigratsiooni soomesugu hõimude poolt aktsepteerima.
Eesti ja läti arkeoloogide vastolud väiteis ja dateeringuis on õpetlikud vähemalt sellepoolest, et hoiatavad meid ettevaatuselle aastatuhandega mänglevate arkeoloogide suhtes üldse, kuna mõned asjaolud nõuavad meilt seda pingsamat järelemõtlemist. Jäägu nüüd Ida-Baltikumi algasukate küsimus esialgu lahtiseks ja jätame ka kiviaja asustuse heterogeense koosseisu veel tulevase uurimistöö fikseerida, kuid seda igatahes võime küll väita, et praeguste liivlaste, eestlaste ja soomlaste sisseelamine Balti-ruumi ja nende omakultuuri rikastumine spetsiifiliselt just Ida-Baltikumi sugemetega ei ulatu kaugemalle kui pronksiaega ja tähtistab meile kultuurilooliselt vanema volga – perioodi asendamist läänemeresoome- ajastuga esimesel aastatuhandel e.Kr. Kui lisada, et tolleaegne pikaldane muutus Ida-Baltikumi elanikkonna etnilises koosseisus ei tekita siin järske muutusi kultuurivormides, siis seda suuremat tähelepanu äratab aga meie esiajaloo võib-olla kõige pöördelisem murrang esimese ennekristliku aastatuhande keskpaiku, mida eesti arkeoloogid dateerivad pronksiaja lõpuks ja rauaaja alguseks. Selle murrangu provotseerijaks ei ole põrmugi mitte eestlaste invasioon, nagu Balodis oletab, vaid hoopis teistsugused tegurid, mida senisest palju selgemini määritlema ja väärtustama peame.— Üheltpoolt iseloomustab võrdlemisi järsku pööret surnute matmine kivikirstkalmudesse või kivihunikute alla (endiste künkaga või künkata peithaudade asemel), teiseltpoolt aga üleminek surnutepõletuselle. Kumbagi nähtust meie arkeoloogid pole osand mõtestada. Balodis peab kivikirstkalme koguni soomeugrilaste algupäraseks kultuurivormiks, kuna Moora ainult konstateerib, et pronksiaja lõpul »kivikirstkalmud ilmusid Eesti ja Põhja-Läti alale täiesti uue nähtusena», kuid jätab lähemalt selgitamatta, kust, kuidas ja mispärast see nähtus siis õieti just tol ajal tekkis.
Kuna uurali algupärases usundis surnud jätkasid oma elu siinsamas maise ilma hiies, siis poleks iseendast midagi imestada, kui surnute jaoks ehitatud puised ja ruttu lagunevad kojad asendati ajajooksul kiviste ja seega püsivamate elamutega, eriti veel selliseil aladel, kus puud polnud kasutamiseks käepärast (nagu näit, stepis). Kuid sellise tüpoloogiliselt ja geneetiliselt üpris meelitava seose teeb võimatuks juba ainuüksi see seik, et vastuolu usuliste arusaamade vahel püsib lepitamatu ja peab järelikult eeldama kahe täitsa erineva kultuurkonna ideoloogiat: soomeugrilane ehitab puise aluse või koja ebapuhaste võõrjõudude poolt okupeeritud surnule elamuks ja uueks koduks — aarialane aga matab oma kurjade vaimude poolt okupeeritud surnu otsekui vanglasse ja katab selle veel kividega kinni, et kurjaks ja kahjulikuks moondund surnu ei pääseks hauast välja ega hakkaks »kodukäijana» elavaid vaevama. Kui hauad ja surnute matmine üldse on soomesugu rahvaste arusaamadelle algselt võõras nähtus, siis kividega kaetud kalmud ehk nn. kivikangrud, kivivared, varemäed, reomäed ja kuidas seda uut haua- või kalmistutüüpi rahvakeeles veel tõlgitsetakse, — jah, need saavad küll kõige vähem soomeugrilist algupära olla, vaid kõnelevad just vastupidiselt kindla aaria kultuurimõju olemasolust. Kui liivlased tõepoolest on toond oma kivikirstkalmud steppidest kaasa (?), siis kajastaksid need vanemat aaria lainuladet. Kuid eesti kivikirstkalmude kohta seda ometi väita ei saa, vaid need on üleni ja otsani germaani päritolu ja täpsamalt määritelles Skandinaaviast Eestisse üle toodud ning omapärastatud kultuurivorm, kusjuures germaani idee lokaalset omapärastumist tegelikkuses on soodustand ennekõike looduslikud eeldused nagu näit, paeplaadid ja muud Skandinaaviast erinevad kiviliigid. Arheoloogidel ei ole jatkund sellise väite tõestamiseks kriteeriume, kuid eesti surnuteusund ei jäta kahtlust, et kogu allilma ehk manala ja toonela ideestik koos maaaluste ja kodukäijate ülirikkaliku motiivistikuga peab olema meil mitte baitlasilt, vaid germaanlasilt lainatud, ilmsesti mitme perioodi jooksul ja mitmest lähtekohast, kusjuures vanimad motiivid ulatuvad just nimelt kivikirstkalmude-ajastusse, mil skandinaavia surnuteusundis domineeris veel nn. »elavalaiba» ideoloogia. Ka eesti rahvausule on elav laip täitsa omane, kuid meil see esineb algupäraselt üleval maa peal, aga mitte all hauas, kuhu surnu hing laibale üldse kaasa ei lähe ja kust eesti vanade rahvalaulude klassilise sõnastuse järele raibe või mait enam kunagi üles ei tõuse — niisiis risti vastupidine kujutelm germaanlaste Wiedergänger-usundille!
Seevastu aga laipade põletamise ideoloogia ja kombestik ei ole jõudnud eestlasteni algselt mitte germaanlaste, vaid juba varem baltlaste vahendusel lõunapoolsemaist kultuurikeskusist. Arheoloogilised leiud ega rahvausund pole pärandand sellise levinguliini tõestamiseks küll enam kindlaid jälgi, kuid õnneks kerkib meil vanema rauaaja jooksul, s.t. sajandeil enne Kristust järjest silmapaistvamalle kohale tähtis kultuuritegur, mis siitpeale eesti rahva esiajalugu palju mitmekülgsemalt aitab valgustada kui rauaaja leiud haudadest, kuid mida meie ajaloolased seni kahjuks üldse pole vaevaks võtnud rakendada. See kultuuritegur pole muud midagi kui meie vanad rahvalaulud, mis üle kahe tuhande aasta on tradeerind põlvest põlve peaaegu muutumatult tõetruu pildi mitte ainult eesti rahva hingeelust ega elutundest, vaid ka argielust ja pidupäevadest, kultuurimiljööst ja vaimsest tasemest, ühiskonnast ja majandusest, uskumusist ja kombeist. Ma ei liialda, kui rõhutan, et just rahvalaulud on eesti kultuuriloo kõige väärtuslikum varaait, ilma mille avamiseta me oma rahva olemust küll iialgi tundma ei õpi. Ja setukeste rahvalauludes leidub küllalt usaldatavaid kriteeriume väiteks, et »tooni-tule tegemine» ja »vainuvee vaeldamine» mitte hiies, vaid lagedal tooni-murul ja vainu-väljal tõlgitsevad meil küllap algselt ülakihtidesse ehk nn. eliiti kuuluvate surnute (nagu näit, perekonnapeade ehk kõuede ja sugu- või kogukonna vanemate, isandate ja emandate, relvakandjate jne.) põletamist selleks, et nende ihust irdund hinged pääseksid teises ilmas paremasse kohta ja nimelt taevasse. kuna kurjad surnud, orjad ja alamrahvas üldse maeti maa alla ja saadeti põrgusse. Taevane valgusriik ja maa-alune põrguriik surnute asulatena tähistavad aarialaste dualismi võitu ka eesti surnuteusundis juba ammu enne ristiusu misjonäride propaganda algust. Seejuures eesti rahvapärimused kajastavad iseloomustavat vahet koguni veel baltlaste ja germaanlaste kultuurimõjudes: taeva-motiivid on meil algselt vanemad ja osutavad selgesti balti eeskujudelle, kuna põrgu-motiivid on nooremad ja palju enam germaani päritolu. Võib vist väita, et lembemeelsemate baltlaste usund oli arenend vanemal rauaajal lõuna poolt levinevate arusaamade sugestioonil märgatavalt helgemaks kui süngete ja julmade põhjagermaanlaste morn ja raskemeelne usund. Alles hiljem ulatub idagermaanlaste vahendusel eestlasteni ka surnupõletuse mõtestamine lõbusaks rõõmupeoks, mida surnu jätkab teises ilmas kogu aja, nii et talle kaasapandavate esemete hulgast jäetakse ära argipäeva tarbeasjad ja koguni relvad ning piirdutakse ainult ehete ja niiütelda iluravi atribuutidega kui ka nugade ja muu söömingu-joomingu varustusega.
Uurali algupäraste kultuuritraditsioonide taustal tunnukse elutundeline ja maailmavaateline murrang kolossaalne. Umbes 500 e.Kr. algab ainulaadselt põnev nähtus eesti kultuuriloos, mis jätkub läbi paari tuhande aasta ja hääbub alles ajaloolisel ajal. — Oma algupärased kultuuritraditsioonid püsivad niivõrd elujõulised, et endiselt viiakse surnuid hiide monistliku elukäsituse kollaselt jatkama olemasolu kõigile võrdses asulas ja demokraatlikus ühiskonnas. Kuid uued kultuurimõjud mitte idast, vaid just läänest hakkavad ikka enam üldistama dualistlikku arusaama elust pärast surma: hing, lahkub ihust teise ilma kas üleval taevas või all manalas, kus hakkab vormuma autokraatne režiim kas jumala või vana toone juhtimisel, kuna algselt ainult ebapuhtaks peetud laip muutub elavaile üha hädaohtlikumaks kurjavaimu asupaigaks või edasikehastuseks, kuni nooremal rauaajal samastataksegi vanapagana ja kuradiga. Oma algupärased kulturitraditsioonid säilitavad üllatava visadusega pieteeti pühade hiite vastu, uued kultuurimõjud läänest lisavad aga matmiselle kõrvalkombeks veel laipade põletamise, kusjuures kivikangrud ja varemäed terava vastandina hiitele ei saa mingiks kultuseobjektiks, vaid on vastupidi hoopis kardetavad kollide, juudaste ja kurjade vaimude asupaigad. Oma põlised kultuuritraditsioonid jatkavad vankumatult surnute austust ja hella armastusega kohtlemist hingedeajal või ohvriandide viimist hädade puhul, mil minnakse hiide heatahtlikelt omaseilt nõu küsima, — uued kultuurimõjud läänest seevastu süvendavad hirmu ja kartust pahatahtlikeks kujuteldud surnute vastu, keda maetakse hauda näoga allapoole ja seljaga ülespoole ning kaetakse veel kividega, et takistada kodukäijate väljapääsu. Jah, nendes kontrastides ep kulmineerubki üle kahe tuhande aasta kestnud visa kultuurivõitlus uurali ja aaria maailma elutunde ja suhtlemise vahel eestlaste rahvahinge üla- ja alateadvuses, nagu seda eesti rahvahing veel siiamaani nii raskesti põeb: kumbki maailm pole suutnud teineteist lõplikult võita, kuid ka vastolusid pole suudetud kõrvaldada, vaid maailmavaatelised, elutundelised ja eetilised kontrastid on lõhestand eesti rahvahinge kõikuma kahes suunas, ilma et sisemist tasakaalu oleks saavutatud ka hiljem kristliku õpetuse või moodsamate lääne- euroopaliste eluideaalide abil.
Kuid siirdugem tagasi meie esiajaloo suurimasse murrangusse vanemal rauaajal, s.t. sajandeil enne ja pärast Kristuse sündi. Eelpool skitseeritud kontrastid suhtumises surnutesse tõstavad esile just hirmu- ja õuduse-motiivide paisumist läänepoolseil mõjudel. Muidugi harrastasid ka aarialased tollal armu- ja austuseusku oma esivanemate kultuse näol, kuid selle järelmõju eestlaste usundille on üllatavalt väikene. Järelikult peame eeldama, et esivanemate kultuse erikaal pidi olema (vastupidiselt tolleagsete eestlaste eneste arusaamadelle) suhteliselt küll palju väikesem kurjade surnute ja kodukäijate erikaalust nende aarialaste juures, kes mõjustasid tollal eesti usundit aktiivselt. Baltlaste usundi kohta seda väita ei saa, küll aga oli selline julmuse ja jõhkruse värving eriti iseloomustav tolleaegsete põhjagermaanlaste usundille ja elutundele üldse. Kuid rõhutagem edasi, et vaimne murrang rauaaja eestlaste teadvuses ei piirdund kaugeltki ainult muutustega surnuteusundis ja uute kujutelmadega elust pärast surma, mis muidugi küll kõige enam on mõjustand arusaamade muutumist ka maise elu sisustamisel ja mõtestamisel. Edasi toimub sama suur muutus suhtumises loodusesse, mida varem kujuteldi üheväärsena inimolendille muude olendite hulgas, kes elasid võrdselt hingestatult kuni perekonna-printsiibi ülekandumiseni ka loodushingedelle käsikäes animistliku maailmavaate kriistalliseerumisega (näit, tuule-, tule-, metsa-, maa- jne -isa, -ema ja lapsed antropomorfiseeritult juba õige kauges minevikus). Aarialastele nii omane juhi- ja valitseja-idee kantakse nüüd üle looduselle, kes allutatakse kaitsevaimudelle ehk haldjaile. Inimese suhtumine loodusjõududesse muutub vanalt pariteedi ja vastastikuse kokkuleppe ehk tõotuse-printsiibilt järjest enam alt üles suunatud alluvuse ja sõltuvuse ja tunnetamiseks ning abipalumiseks ohvrite kaudu pühadelle puile, kividelle ja kõige enam veel veekogudelle selleks, et kindlustada aga endale saaki ja sigivust, viljakust ja jõukust, tulu ja õnne. Looduse kujundajate ja ümbervormijate funktsioonis kerkivad aaria titaanide eeskujul esile hiiud ehk vägimehed, keda kutsutakse germaanipärase nimega eriti veel kaleviteks. Uurali omal algupärasel vaimsusel ja rahvaloomingul ei ole nende kalevitega kõige vähematki ühist. Kuid ka balti hõimude rahvatraditsioon ei ole nimetamisväärselt arendand kalevite ega haldjate ideoloogiat ega motiive, vaid need on imporditud Eestisse läbilõhki germaani maailmast. Neid ei tunta isegi Lõuna-Eestis kuigi paljut, vaid nende levingu lähtekohaks on vanema rauaaja Viru keskus. Aga mitte ainult haldja- ega kalevi-motiivid, vaid samuti ka allilma-kujutelmad koos maa-aluste ja kodukäijatega on levinend meil algselt just vanema rauaaja Viru keskusest, kõnelematta rohkeist muudest germaanipäraseist motiivest, mis siit samuti on kandnud eesti rahvapärimusisse.
Vanema rauaaja kultuuripildi igakülgseks esilemanamiseks meenutagem usundi kõrval edasi veel riigi- ja kuninga-idee esmakordset esilenihkumist eesti ühiskondlikus mõtlemises, meenutagem pulmade ja matuste kombestiku tunduvat germaniseerumist, meenutagem põllunduse suurt tõusu ja sepakultuuri algust, meenutagem raua ja soola importi kui ka kogu väliskaubanduse kiiret elavnemist, meenutagem uusi moevoole riietuses, toitluses, kodukäsitöös ja kogu kodukultuuris üldse, meenutagem lõpuks eesti merenduse algeid, mis panid põhja hilisemaile viikingiretkile nooremal rauaajal. Ja kui süstematiseerida lisaks veel germaanipäraste kultuursõnade tulva, mis tollal on ujutand üle eesti keele peamiselt põhja- või idapoolse kõrgmaastiku murdeis, siis seisame kogu selle mõjudetulva taustal paratamatult järelduse ees, et nii põhjalik ja kogu elu haarav ümberorienteerumine ei saand toimuda ei ajutiste kaubapunktide ega juhuslike sõjaretkede raamistikus, vaid peab eeldama eestlaste ja germaanlaste pikka ja pidevat kooselu Põhja- või Kirde-Eesti rannikul, eriti aga just Viru keskuses läbi mitme vanema rauaaja sajandi. Teiste sõnadega peame andma õiguse neile uurijaile, kes oletavad germaanlaste püsiva kolonisatsiooni lainet ulatuvat tollal Soomelahe rannikuile. Eesti rahvapärimuste ja muinasleidude valgustusel see meritse toimund dessant ja invasioon osutub aga osalt mõne sajandi võrra vanemaks, kui seni tavaliselt on arvestatud, ja peab ulatuma juba pronksiaja lõppu või rauaaja algusesse, s.t. umb. 500 e.Kr. Kõige vähem allub võõrmõjudelle tollal sisemaine Sakala ehk praegune Mulgimaa, mis moodustab eesti omakultuuri konservatiivseima kantsi läbi aegade. Germaani ja eesti rahvapärimuste kõrvutamisest tahaksin järeldada, et esimene kolonisatsiooni laine koos hiidude- ja allilmamotiividega on lähtund arvatavasti põhjagermaanlaste juurest Skandinaaviast, võib-olla just Ojamaalt, milliseile baasile vast alles hiljem ja nimelt rooma rauaajal Kristuse sünni paigu on lisandund teiseks veel ulatuslikum ja tasemelt palju kõrgem idagermaani kultuurilaine Vislajõe-suudmelt koos laibapõletuse ja haldja-motiivide viimisteluga. Küllap see gooti aste vahetalitus tähistab ka Rooma kultuurikeskuse mõju ulatumist kaudselt kuni Ida-Baltikurnini ja katkeb järsku rahvasterännuajastul. Kuid ida- ja põhjagermaani kultuurivoolu üksikasjade eritelu ei mahu enam käesoleva artikli raamidesse. Igatahes vanema rauaaja germaanlaste asustus on ajaga suland eestlasisse ja lisand meile mitte ainult rohkesti germaani verd, vaid ka germaani vaimsust. Alles see saatuslik muutus raassilises koostises ja vaimsuses tähistabki eestlaste enam-vähem lõplikkusiirdumist Lääne-Euroopa kultuuriilma, kuna enne seda domineerisid meie kultuuripildis algupäraste joonte kõrval sootuks Ida elemendid. Aga isegi see ümberorienteerumine ei tähendand meile veel mingit vaimset orjastamist ega tasalülitamist Läänega, vaid oma algupärane kultuuripõhi püsis elujõuline ja loominguvõimeline ka edasi. Detailina mainigem, et näit, rauaaja eestlaste idamaine muinasjutu-repertuaar oli palju arenenum kui germaanlasil, kes ei suutnud tradeerida meile midagi olulist sel alal.
Üks tõik peaks nüüd ometi endisest palju täpsamalt selguma: eestlaste sisselülitamine aarialaste nn. Lääne kultuuriilma ei ole toimund sugugi niivõrd eestlaste eneste, ka mitte ülekaalukalt baltlaste (nagu liivlaste juures), vaid kõige enam küll germaani kolonistide initsiatiivil ja missioonina, kusjuures eestluse elujõule üle kahe tuhande aasta iseloomustavana püsib seik, et germaani kultuurikandjad ise aegade jooksul on kas assimileerund eestlastega (nagu näit, vanemal ja nooremal rauaajal) või degenereerund kuni väljasuremiseni (nagu nn. balti-sakslased ajaloolisel ajal), kuna eestlased on eland enne oma vallutajaid ning elavad edasi ka pärast võõraste okupantide kadu. Kuid vaevalt küll eestlaste otsesed esivanemad on olnud Ida-Baltikumi algasukad, — meie esivanemate sõltuvus Baltikumist ei ulatu kaugemasse minevikku kui ainult volga-ajastusse, kuna juba permi ja veel vähem soome-ugri või uurali ajastute kultuuriloomingut ärgu kohastutagu vägisi Baltikumi Prokrustese-voodisse. Narva jõge võidakse küll tähistada igivana kultuuripiirina Ida ja Lääne vahel, kuid ärgu unustatagu sel juhul, et uurali kultuurfond ise on asetsend algselt ida pool Narva jõge, kuna aarialaste asustuslained on ulatund Ida-Baltikumisse juba enne seda, kui läänemeresoomlased ületasid Narva jõe kultuuripiiri. Eesti arkeoloogide katse paigutada eestlaste algkodu praeguse Eesti maaalale ei ole suutnud kõigutada soome geniaalsete keelemeeste M. A. Castreni ja E. N. Setälä kõrgestikvalifitseeritud koolkonna saja aasta jooksul suure andumusega uuritud ja hoolega täpsustatud seisukohta, et uurali hõimude algkodu tuleb otsida Ida-Euroopast ja nimelt Volgajõe eluruumist.


Oskar Loorits.