Välis-Eesti & EMP
Stockholm 1984

Essee olemusest; Michel de Montaigne; põud eesti esseistika põllusaral

Et meie kirjandus on noor, see fakt tuleb silmatorkavalt esile esseistika puhul: suur osa meie ilukirjanduse lugejaist ei tea üldse, mis on essee, või vähemalt pole nõus paigutama seda ilukirjanduse sekka. Peame siingi kahetsusega konstateerima, et meie riikliku iseseisvuse periood ja normaalne kultuuriareng lõppes liiga vara – enne kui jõudsime selle žanrini. Eeltööd täisväärtuslikule esseistikale pinnase loomiseks algasid 1930-ndail aastail, aga katkesid varsti poliitilise olukorra sunnil. Stabiilse kultuuriarengu jätkudes veel kümmekond aastat oleks meie kirjanduslik maastik kindlasti rikastunud, essee kui tunnustatud žanr oleks jõdunud juurduda ja koduneda, omaksime tänapäeval kirjanduse pealiikide — romaani, lüürika ning draama kõrval ka esseistikat, mis kaua on olnud vanade kultuurrahvaste eesõiguseks. Endi rahustamiseks võime siiski tõdeda, et meie pole ainsad saamatud ning viivitajad kirjanduslikul parnassil, kel on raskusi esseistika alal. Uhkustada ei või näiteks naabrid soomlased ja mõned teisedki.
Äsja möödus maailmakirjanduses juubeliaasta — kõnealune kirjandusliik sai 400-aastaseks. Olukorra põgus vaatlus oleks ajakohane.

**

Mis on essee? See kirjandusvorm on alguse saanud Prantsusmaal, sealt pärineb ka nimetus: prantsuskeelne sõna essai tähendab katse, proov. Kui Miguel de Montaigne aastal 1580 avaldas teose Essais (Katsed), sisaldas see hulga lüheldasi, 10-50 lehekülje pikkusi vaimukaid ning stiililt viimistletud proosapalu teaduse, moraaliküsimuste ja aktuaalsete eluprobleemide üle, ta sai uue žanri loojaks. Essee olemuseks on tänapäevalgi, et see on lüheldane, kergestimõistetav, kuid seejuures kunstiliselt nõudlik ning esteetiliselt nauditav proosapala mingist teaduslikust probleemist või aktuaalsest vaimse elu küsimusest, mille kohta autor pakub uusi subjektiivseid tähelepanekuid.
Žänrit pole kerge defineerida, kuna see on loomult niivõrd vaba ja mitmekesine. Kultuuriartiklid, teaduslikud lühiuurimused, vested, reisikirjad, loodusekirjeldused, kõik lühikesed arutlevad proosatükid võivad langeda žanri raamidesse. Kõneleme biograafilisest, kultuurikriitilisest, kirjanduslikust, filosoofilisest, sotsioloogilisest, poliitilisest, poleemilisest või satiitrilisest esseest, variatsioonide rida on pikk.
Mõned varased autorid taas on tituleerinud oma teose esseeks, ilma et see määratlus oleks õigustatud. Näiteks andis inglane John Looke oma mahukale ning põhjalikule uurimusele pealkirja Essee inimmõistusest (An essay concerning human understanding, 1690), või saksa filosoof G. W. Leibniztaas Uued esseed inimmõistusest (Nouveaux essais sur lentendement humain, 1765). Siin esineb sõna mingi tagasihoidlikkuse või vähenduse väljendina, esseega kummalgi juhtumil pole tegemist. Tõelise essee määratlemiseks tuleb minna algallika juurde — vaadelda Montaigne’i esseid.
Tüüpiline, Montaigne´´ i laadis kirjutatud essee on moraalifilosoofiline kirjutus, millel siiski pole ei moraali ega filosoofia vahendamine ülesandeks, vaid mis esitab olulisi vaatlusi ebaolulistest asjadest. See tegeleb küsimustega, milledega me kõik tuttavad oleme, ilma et me nende üle mõtleksime. See arutleb kas või nii tühisena tunduvaid probleeme nagu kutse võõruspeole, jalutuskäigu mõnu või videvikutund õhtulambi paistel, rumalus, oskus valetada jne. Tänapäeval viljeldakse ka rohkesti biograafilist kultuuriloolist ja kirjanduslikku esseed.
Esseed iseloomustab käsitluse subjektiivsus, mis annab tööle püsiva väärtuse ka siis, kui selle teaduslik sisuline külg aja jooksul peaks aeguma. Samuti on sellele iseloomulik teadlik loobumine probleemi süstemaatilisest ja tühjendavast analüüsist hõredama, teemat suvaliselt ning ainult olulistest külgedest valgustamise kasuks. Essee on arutlus, mis vahendab ainult olemuselt sügavamid kogemusi ja seob neid isiklike elamustega.
Essee erineb oma subjektiivse käsitluslaadi poolest valjult teaduslikust uurimusest. Lamedast ning pinnalisest ajakirjanduslikust följetonist erineb ta oma vaimselt kõrgema tasendi poolest ning püüdlusega vabaneda päevakajalistest hinnangutest.
Eesti väheseist uurijaist on silmapaistev esseist Juhan Luiga (1873 — 1927) tabavalt iseloomustanud följetoni ja essee vahekorda, mainides möödaminnes veel lähedalseisvat sugulasvormi etüüdi:

Följeton on kirjandusvorm, milles harilikku nähtust kirjeldatakse lõbusalt, ilma nähtustesse-küsimustesse süvenemata. Essee nõuab sündmuse uurimist, nähtusest uute ilmete leidmist, selle esiletoomist kirjanduslikult maitsekas stiilis, koondatud ja valitud väljendusviisis. Essee ja etüüd on lähedalt sugulased: essee nõuab teatud küsimuse ümmargust, lõpuleviidud vaatlemist, etüüd on visand esseeks, eeluurimus, katkend esseest. Essee võib võtta vaatlemiseks igapäevase sündmuse, teda uuesti, erikülgselt valgustades, võib võtta ka filosoofilise, kõlblise, poliitilise, teadusliku probleemi. Teaduslikkudest etüüdidest läheb essee lahku stiili poolest: essee nõuab kirjanduslikult valitud vormi, kuna ^teaduslik uurimis¬katse vormi poolest vaba on ja kirjanduslikku stiili ei nõua.
Arusaadav on, et üleminekuvorme neis võib olla, võib sügava mõtet avaldada följetoni stiilis ja tõsises stiilis õige banaalset asja käsitleda ilma leidlikkuseta. Fritz Mauthner, näiteks, kirjutas oma sügavmõttelisi keelefilosoofilisi “esseesid” väga följetonilises stiilis, millega palju lugejaid külge tõmbas, kuid filosoofe kõvasti ära pahandas. Ajakirjanduse artiklid kuuluvad enamasti nende kahe vormi, följetoni ja essee alla (Juhan Luiga, Följeton ja essee. Vaba Maa 29. IX 1922; ka: Päevamured II. Tartu 1934, lk. 201).

Nagu Montaigne erilist rõhku pani stiili nõtkusele ja keele elegantsile, peetakse tänapäevalgi essee väljenduslikku külge väga oluliseks. Virginia Woolf (1882-1941), kes on kirjutanud suurepärase essee esseest (The modern essay. Virginia Woolf, The common reader. I. London 1957, lk. 279), rõhutab, et autor, kes kirjutab kohmakat stiili, võiks ehk kirjutada aktsepteeritava romaani, kuid ta ärgu hakaku tegelema esseistikaga.
Allpool näeme, kuidas följeton ja essee meie kirjanduses seisavad mingis konkurentsivahekorras. Teatud perioodid, olenevalt ühiskondlikest ja kultuurilistest oludest, on soodsad följetoni õitsenguks, esseistika arengult võetakse eeldused. Ebanormaalseis oludes lokkab följeton, normaalseis esseistika. Nende kahe žanri vahel esineb märgatav lainetus.

**

Kes oli Montaigne? Essees Surmapõlgusest jutustab kirjanik, et ta sündis “kella üheteistkümne ja kaheteistkümne vahel päeval viimasel veebruaril 1533 Montaigne’i lossis Bordeaux’ lähedal. Isa, rikas kaupmees Pierre Eyquem, oli lossi ostnud ja lasknud ümber ehitada ning pärast aadliseisusse tõusmist võtnud endale uue nime lossi järgi — Montaigne. Ema, Antoinette de Louppes (Lopez) oli pärit rikkast hispaania juudi sugukonnast, kes oli pidanud Hispaaniast lahkuma, et mitte sattuda inkvisitsiooni kätte. Enne abiellumist oli isa osa võtnud sõjakäigust Itaaliasse. Tolleaegsete muljete mõjul jäi ta kogu eluajaks suureks itaalia humanismi ja renessansi austajaks. Selles vaimus kasvatati ka poeg Michel.

Essees lastekasvatusest (I, 25) jutustab autor tollest omapärasest uuest pedagoogikast, mida isa asus — Itaaliast saadud ideede järgi — tema puhul rakendama. Kõigepealt tahtis ta kergendada poisil ladina keele õppimist, “loomulik meetod” ei lubanud tuupimist ega keelereeglitega vaevamist. Veel sel ajal, kui poiss oli imik ja enne, kui ta ”keelepaelad olid avanenud esimest korda”, võeti talle kasvatajaks saksa noormees, kellest hiljem sai Prantsusmaal kuulus arst, kuid kes tol ajal oli täiesti võhik prantsuse keele alal, aga suurepäraselt kodus ladina keelega. See noormees — talle maksti head palka — sai ülesandeks poissi alatasa silmas pidada. Tal oli veel kaks abilist. Keegi ei kõnelnud lapsega muud keelt kui ainult haritlaste oma.
Ka majarahva kohta kehtis vanemate korraldus, et keegi ei tohtinud lapse juuresolekul lausuda sõnagi prantsuse keeles. Igaühele oli õpetatud natuke ladina keelt, et nad võisid lapsega lällutada, õpetlaste keele õppimisel tegid kõik imetlusväärseid edusamme. Isa ja ema õppisid keele nii selgeks, et võisid hädapäraselt seda tarvitada. Sama lugu oli teenijatega, kes olid lähimalt seotud lapsehoidmisega. Latiniseerimine läks lossis nii kaugele, et keeleoskust valgus lossile kuuluvaisse ümbruskonna küladessegi — käsitööliste ja nende tööriistade nimetused ladina keeles said tavaliseks.
Poiss oli juba üle kuue aasta vana, kui ta “tundis enam araabia kui prantsuse keelt”, ta emakeeleks oli ladina keel. “Ilma mingi kunstita, ilma raamatuta, grammatika reegliteta, ilma vitsata ja ilma pisarateta olen ma õppinud kõnelema niisama puhast ladina keelt kui mu õpetaja ise, sest mul polnud mingit võimalust seda segada või rikkuda”, pihib kirjanik mainitud essees.
Isegi veel esseede kirjutamise ajal on kirjanikule ladina keel kõige kodusemaks väljendusvahendiks, kuigi on möödunud juba nelikümmend aastat ajast, kui ta seda tarvitas kõnes ja kirjas. Äkiliste tugevate meeleliigutuste puhul juhtub nüüdki, et ta esimeseks hüüatuseks on mingi ladinakeelne väljend. Kui ta nägi isa teadvusetult kokku varisevat, karjatas ta midagi ladina keeles (III, 2).
Läinud juba varakult kooli ja siis 13-aastasena ülikooli, kus õppis õigusteadust, valmistus Montaigne ametnikukutsele. Ta toimis algul kohtunikuna tulumaksude sissenõudmisel, siis Bordeaux’ parlamendis. Abiellus rikka naisega, pärast isa surma päris suure varanduse, nii oli talle muretu tulevik tagatud. Ta toimis veel mitmes kõrges ametis, muu hulgas ka Bordeaux’ linnanõunikuna ja linnapeana.
38 aasta vanuses tõmbus Montaigne kõigest avalikust tegevusest tagasi, et järelolev osa oma elust veeta “muusaneitsite süles”. Sissekäiguvärava kõrval oleva lossitorni, mida seni oli peetud täiesti tarbetuks ehituseks, laskis ta ümber ehitada endale elu- ja tööruumideks, kuhu keegi ilma loata ei tohtinud jalga tõsta. Torni alumisele korrusele sai kabel, kus kirjanik võis usukombeid täita ja oma jumalga kõnelda, teisele korrusele magamisruum ja kolmandale, kust avanes suurepärane vaade kaugele üle ümbruse, raamatukogu- ja tööruum.
Raamatukogutoa aampalgid maaliti täis ladina- ja kreekakeelseid sententse Koguja raamatust, Lucretiusest, Sextus Empiricusest ja teistest kuulsatest autoritest. Tööruumi seinu ehtisid maalid, kõik mitte päris kombeka iseloomuga — näiteks “Mars ja Venus, keda Vulcanus üllatab”. Selle maali kohale seati tahvel, mis — muidugi ladina keeles — annab teateid torni ümberehitusest ja otstarbest:

Aastal 1571 p. Kr. 28. veebruaril, oma 38-ndal sünnipäeval Michel de Montaigne, kes kaua kannatas avaliku tegevuse orjuses ja kohtutes, ja kui ta veel oli täie tervise juures, tõmbus tagasi, et rahus ja kindlusetundes viibida kaunite muusaneitsite süles, ja kui saatus lubab, nende seltsis veeta aeg, mis tal veel järel on olemasolust ning mis tal juba suurelt osalt on käest ära voolanud. Selle eluhoone ning armsa, esiisadelt päritud pelgupaiga on ta pühitsenud oma vabadusele, rahule ja puhkusele.

Torn ja selle sisustus hoitakse tänapäevalgi samas olukorras, nagu see jäi kirjaniku surma puhul.
Autori isik peegeldub ta esseedes väga plastiliselt. See tuleneb ühelt poolt renessansi huvist inimese vastu ja soovist inimloomust arendada täielikkuse poole, nagu see oli iseloomulik kogu ajastu kirjanduslikule loomingule; teisalt langes selline huvi kokku autori enda kalduvustega. Ennast tunneb ta paremini kui teisi, ütleb ta, sellepärast kirjeldab ta inimloomusest kõneldes esijoones iseennast. Ka teose otstarve tingib seda. Eessõnas ütleb autor, et tal ei olevat kirjutades silmade ees seisnud ei lugeja kasu ega omaenda au, ta tahtis need lood jätta mälestuseks sõpradele ja sugulastele vabal ajal lehitsemiseks, kui teda ennast enam pole ning et need võiksid teda näha niisugusena, nagu ta tõepoolest oli. Ta ei soovi oma voorusi esile tõsta ega vigu varjata, mitte ka vastupidist.
Nii leiame Montaigne´ i esseedes palju enesevaatlust, mitte kunagi aga eneseimetlust. Kuuleme, et ta on tüse, karvane ja keskmist kasvu, tal on head hambad; üldse oli ta tervis kõigiti hea. aga vanas eas hakkasid neerukivid valu tegema. Ta armastab süüa vähepraetud liha ja meelsasti kala (võime pidada teda moodsaks inimeseks meiegi tervishoiunõuete kohaselt!). Ta sööb vahel nii aplalt, et hammustab sõrme. Magab hästi, lamab ja istub, jalad kõrgemal kui iste.
Alatasa peab ta registreerima vastuolusid soovide ja võimete vahel. Ta on kirglik ratsutaja — hobuse seljas tunneb ta end kui part vihmasaju käes või porilombis, kuid ta ei oska hobust saduldada. Ta on jahimees, kuid ei oska jahikulli dresseerida-, on kirjanik, aga ei oska sulge teritada; ta ei mõista ujuda ega vehelda. Isegi argipäevaelu toimingute puhul tuleb puudujääke oskustest ja teadmistest, millest ta koostab huumoriküllase loendi:

Ma olen üles kasvanud maal, ja sellest peale, kui vanemad pärandasid mulle varanduse, mille omanik ma nüüd olen, tuleb mul tegelda põllunduse, majapidamise ja arvetega. Aga ma ei oska rehkendada ei kuulide abil ega krihvliga. Suurem osa meie müntidest on mulle tundmata. Niisamuti ei oska ma vahet teha viljasortide vahel — ei maas ega aidas, kui just erinevus pole õige silmatorkav. Jah, ma suudan vaevalt eraldada köögiaias, mis on kapsapea või mis salat. Ma ei tunne isegi tähtsamate tööriistade nimesid, põllutööriistu isegi suurtes joontes mitte, kuigi neid iga laps teab. Veel vähem on mul taipu mehaanikast, kaubandusest või kaupade tundmisest, puuviljasortidest, veinist, lihast, või et kastuda jahi¬kulli, arstida hobust või koera. Ja kuna ma pean tunnistama oma häbi täielikult, võin öelda, et ma kuu aega tagasi tabasin end tead¬matuselt selle kohta, mis otstarve on pärmil saias (II, 17).

Oma vaimuandeid peab kirjanik muidu keskpäraseiks ainult mälu on nõrk. See võimas jumalanna, nagu Platon mälu nimetab, pole tema vastu armuline, aga ta on selle asemal arendanud oma muid võimeid – mõtteteravust ja otsustusvõimet. Hea mäluga inimesed on enamasti suured lobisejad, tema sellevastu ei vaeva oma sõpru tühise lobaga, ta on napisõnaline. Suure jutuga inimesed valetavad ka tublisti. Tal on üks tuttav rätsep, suur jutumees, kelle suust ta ei kuule sõnagi tõtt. Suured lobisejad ei taha oma jutuvoolu naljalt peatada, kui kord käima on saanud, neid ei või aga pidada “tugevateks hobusteks”. Pole kindlamat võtet tugevat hobust ära tunda kui see, kui teda jooksu pealt äkki peatada (I, 9).
Nõrga mälu üle kaebab kirjanik eriti essees Kõrkusest (II, 17):

Mälu on väga väärtuslik instrument. Ilma selleta suudaks otsustusvõime vaevalt täita oma kohuseid. Aga mälu on just see, mis minul puudub. Mis iganes mulle esitatakse, peab olema tükkideks jagatud; vastata esildisele, mis sisaldab mitu erinevat küsimust, pole minu võimuses. Ma ei või vastu võtta ülesannet, ilma et mul oleksid käepärast kirjutusnõud; ja kui mul tuleb pidada tähtis ettekanne, mis võtab pikemat aega, olen sunnitud tarvitama hädaväljapääsu — õppida ettekanne pähe, sõnasõnalt. Muul viisil ei suudaks ma säilitada oma väärikust ega pääseda hirmust, et mu mälu mängib mulle vingerpussi. Aga ka sel viisil on omad ebamugavused. Kolme värsirea päheõppimine võtab mul kolm tundi, ja mu enda tööde puhul veel enam. Ja mida enam ma kahtlen oma mälu suhtes, seda ebakindlamaks asi läheb. – Kui ma peaksin kaua elama, usun ma, et ma unustan oma nime, niisugust on ju teistel juhtunud.

Vaidlustes on meie kirjanik suurepärane, inimestega läbikäimises lõbus, rõõmsameelne ja helde. Ta pigistab silma kinni, kui teda petetakse või tema järelt varastatakse.
Muidugi on ta ebapraktiline. Oma lossi ta ei kindlusta, nagu teised aadlikud teevad, väravad on lahti ja ilma valveta ööd kui päevad, kuigi röövlijõugud peavad oma hirmutegudega kogu maa ärevil. Ükskord ongi õnnetus käes, röövlid tungivad lossi; ainult oma külma vere ja meeldiva käitumise tõttu suudab ta lossi päästa paljaksriisumisest.
Neli korda võttis meie ekstravagantne aadlimees osa sõjaretkist — katoliiklaste ja hugenottide vahel käisid ägedad ususõjad, karistusaktsioone tuli ette võtta ka relvastatud röövlijõukude vastu. Rahu ja kodumaa vägevuse kaitsmist peab Montaigne kui uljas rüütel ülimaks auks (III, 13). Kuid nüüd annab tehnika areng kõigele rüütlikultusele saatusliku hoobi — tulirelva leiutamise tulemusena võib kõige viletsam ning vastutustundetum mehike eemalt maha põmmutada ka ulja rüütli. Montaigne hindab kõrgelt niisugust relva, mille käsitsemisel otsustavaks jääb käe osavus ja väledus. Ta leiab, et arkebuus polegi eriti tõhus relv, ja loodab, et ühel ilusal päeval sellest jälle loobutakse (I, 48).
Tornis veetis avalikust elust tagasitõmbunud lossihärra nüüd “enamiku päevadest ja enamiku päeva tundidest”. Muusaneitsid tõttasid talle vastu ladina ja kreeka klassikute teoseist, milledega olid raamatukogutoa seinad ja riiulid täidetud. Varsti võttis ta tarvitusele hanesule, et hakata kirja panema ka omi mõtteteid. Esimene essee valmis juba aastal 1572, s.o. torni sissekolimisele järgnenud aastal. Ta ei rutanud ega teinud ridu, vaid pani rõhku väljenduse elegantsusele, mõttekäigu nõtkusele ja keele värvikusele, ta lihvis ja viimistles.
Kaheksa aastat hiljem oli esseid valminud juba 93, lisaks üks pikem kirjutus autori seisukohtadest filosoofias. Kaks köidest esseid läks trükki aastal 1580, Montaigne’i ainus teos, mida ta edaspidigi ikka täiendas, muutis ja silus.

**

Montaigne kirjutas iseendast, oma huvidest, raamatutest ja kogemustest, aga ka kõigest muust maa ja taeva vahel. Omaenda mõtete sekka põimis ta rikkalikult tsitaate ladina ja kreeka klassikuist, näidates oma harukordset lugemust. Raamatutest, Sõprusest, Üksindusest, Riietumiskommetest, Joomisest, Kunstist vestelda — need on üksikud tiitlid, mis annavad ettekujutuse käsitletud ainete mitmekesisusest ja amplituudist. Muu hulgas on kirjanikku eriliselt huvitanud pedagoogilised küsimused, teda loetakse koguni pedagoogika klassikute hulka. Üks ta kuulsamaid esseid on juba eespool mainitud Lastekasvatusest (I, 25), milles ta kirjeldab oma iseäralikku ladina keele õppimist. Isa korraldusel rakendatud “loodusliku kasvatusmeetodi” üheks eksklusiivseks momendiks oli muu hulgas veel, et poeg hommikuti äratati muusikaga. Põhjalikult arutleb Montaigne kasvatusprobleeme veel esseedes Vanemate armastusest laste vastu (II, 8), Harjumusest (I, 22), Vihast (II, 31), Valetajaist (I, 9) ja Pedantsusest (I, 24).
Kirjanik tutvustab meile oma elu ja mõtteid täie usaldusega ja igakülgselt, kuid ometi teatava reservatsiooniga: “Poe taga tuleb reserveerida endale kambrike, mis on täielikult meie oma, kus võime pidada oma tõelist vabadust ja üksindust. Selles kambris kõneleme iseendaga, lobiseme ja naerame, nagu oleksime ilma naise, ilma laste ja varanduseta, ilma saatjaskonna ja teenijateta, nii et kui tund on käes kõige kaotamiseks, see poleks meile mingi üllatus ja me võime ilma nendeta läbi saada (I, 38).
Montaigne on skeptik, ta kahtleb paljudes eluväärtustes. Mõned interpreteerijad on teda pidanud religiooni karmiks vaenlaseks. .
Kui kirjaniku tervis aastate kuludes oli halvenenud ja neerukivid hakkasid endid ägedasti tunda andma, tõttas ta välismaa kuurortidesse ja sooritas pikema reisi läbi Lõuna-Saksamaa, Šveitsi ja Itaalia (1580). Selle reisi päevik – Voyage en Italie (Teekond Itaaliasse), mille käsikiri leiti kirjaniku paberite hulgas kaua pärast ta surma ja mis trükist ilmus alles meie päevil, a. 1946, on suurelt osalt sekretäri kirjutatud, kuid annab kirjanikust ja tema harjumustest huvitava pildi. Kuuleme näiteks, et ta reisil peatuspaikadeks valis lihtsad võõrastemajad, kus võis kokku puutuda töörahvaga ning et ta vältis suursuguste reisijatega tutvumist, et ta Roomas oli jalul juba varahommikuti ja trampis väsimatult igavese linna tänavail; et ta külastas Garda järve ning et ta Veronas pidas vana amfiteatrit kõige ilusamaks ehituseks, mida ta iial on näinud.
Kirjaniku vanaduspõlves (1580 — 1592) valmis veel kolmas raamat esseid. Kuna ta eelmisi oli jätkuvalt muutnud ja silunud, ilmus lõplik väljaanne pärast autori surma a. 1595, mis sisaldas kõik kolm raamatut esseid. See jäi ta ainsaks teoseks, sellega jäädvustas ta oma nime maailmakirjanduse kõige säravamate hulgas.
Neljasaja aasta jooksul pärast Montaigne’i on essee Prantsusmaal püsinud atraktiivse žanrina. Möödunud sajandi silmapaistvaist esseistidest võiks mainida nimesid nagu Ch. A. de Sainte-Beuve (1804 — 1869), Hippolyte Taine (1828-1893), J. E. Renan (1823 -1892); meie sa-jandist Maurice Maeterlinck (1862 — 1949), Paul Valery (1871 —1945), Albert Camus (1913 — 1960), Jean-Paul Sartre (1905-1980).

**

Essee ajaloost. Nagu eespool märgitud, on essee suhteliselt vaba ning variantiderikas kirjandusvorm, sellepärast on raske määratleda selle algust – millal just alustati esimeste “katsete” kirjutamist ning kuivõrd see esines juba enn Montaigne’1. Kaugest minevikust võime leida jutustusi reisikirju ja arutlevaid proosapalu, mis pole kaugel meie tänapäevase essee olemusest. Teiseks olid ju žanri rajajal Montaigneilgi eeskujud – roomaja kreeka moraalifilosoofide klassikalised teosed, nagu Plutarchose Ethika (ühispealkiri osale tema u. 150-st säilinud teosest), Seneca Epistli lae morales või Gelliuse Noctes Atticae. Siin vaadeldava proosavormi kavatsulik viljelemine kirjandusliku žanrina ja selle nimetus said teatavasti alguse nelja sajandi eest.
Originaalne lossihärra Montaigne rajas oma teosega aastal 1580 uue žanri, mis andis autorile suure vabaduse kõnelda elu pisisündmustest või ka suurtest eluprobleemidest lühivormis, ta võis alustada järgmist peatükki hoopis uute küsimuste sõelumisega, vormida iga lühipala iseseisvaks tervikuks. Montaigne’i algatus leides peatselt rahvusvahelist heakskiitu ja jäljendamist.
Polnud möödunud veel kahte aastakümmet, kui Inglismaal üks sealseist suurvaimudest, seni poliitikuna ja õpetlasena tuntud Francis Bacon leidis uue žanri endale kohase olevat ilukirjanikuna esile astumiseks. Aastal 1597 ilmus temalt kümme lühikirjutust, milledele ta asetas prantslaselt laenatud tiitli — Esseed (Essays) ja mis ainevalikult ning vormilt käisid tema jälgedes. Aastate kuludes kirjutas Bacon neid juurde, kolmas trükk aastal 1625 sisaldas 58 esseed. Loomult ja elusaatuselt oli ta samuti ekstravagantne isiksus kui ta prantslasest eeskuju.
Lord Francis Bacon (1561 —1626) töötas kõrgeis riigiameteis, tõusis aastal 1617 Inglismaa lordkantsleriks, kuid varsti pärast seda, süüdistatuna altkäemaksu võtmises, vangistati ta ja vallandati kõigist ameteist, heideti välja parlamendist ja hoovkonnast. Vabanenud vangistusest, elas ta üksinduses ning pühendus filosoofilistele ja kirjanduslikele harrastustele. Osa oma teoseist kirjutas Bacon ladina keeles, et anda neile “püsivamat iga . Ta oli väljapaistev filosoof, kirjanikuna on ta jäädvustanud oma nime esijoones esseedega, neid kirjutas ta 28 aastat. Viimane autori poolt redigeeritud väljaanne ilmus aastal 1625. Postuumselt lisandus ta ilukirjanduslikule toodangule kirjeldus tulevikuriigist Uus Atlantis (1660), milles ta ennustas teaduse- ja tehnikaalaseid arenguvõimalusi, milledest paljud alles meie ajal on teoks saanud.
Esseistika varast populariseerimist Inglismaal soodustasid 18-nda sajandi “esseistid”, moraaliajakirjade kaastöölised, esijoones sõpradepaar Joseph Addison (1672 — 1719) ja Richard Steele (1672 -1729) oma kuulsa ajakirjaga The Spectator (Vaatleja, 1711-1712), milles essee oli lemmikvormiks. Sisu poolest oli moraaliajakirja essee lähedane Montaigne i omale, see tegeles palju autori enesevaatlusega. “Palju tähtsam on tunda iseennast, kui et teateid hankida selle kohta, mis toimub Moskvas või Poolas”, oli Addisoni põhimõte. Ajakiri ilmus iga päev ja sel oli tohutu menu. See äratas tähelepanu ja ergutas järeletegemisele kogu Euroopas: alustasid ilmumist lühiajalise kestusega ajakirjad nagu Then swänska Argus (Stokholm 1733—34), Den danske Spectator (Kopenhaagen 1744—45), Der nordische Aufseher (Kopenhaagen 1758—61), Den swenske Spectator (1779 — 80). Ilukirjandusliku esseistika edendamisel ei suutnud välismaised “Vaatlejad” siiski saavutada samasuguseid väljapaistvaid tulemusi kui nende inglise eeskuju, need täideti muu materjaliga.
Inglismaal on essee olnud atraktiivseks kirjandusvormiks tänapäevani. Hilise aja tuntud esseistidest võiks mainida silmapaistvamatena nimesid nagu T. E. Lawrence (1888 — 1935), Th. Stearns (1888 — 1965), Virginia Woolf (1882 — 1941), Aldous Huxley (1894 — 1963), George Orwell (1903-1950).
Saksa kirjanike keskel ei äratanud uus kirjandusliik esialgu mingit vaimustust, alles 18. sajandi teisel poolel leidus kaasaminejaid, G. E. Lessing’i Briefe antiquarischen Inhalts (1768 j.) võib pidada alustajaks. Chr. Garve, inglise valgustuskirjanike agar tõlkija, kirjutas ka algupärast esseistikat, nii näiteks ta Versuche über verschledene Gegen- stände aus der Mõral, der Literatur und dem gesellschaftlichen Leben (1721,5 köidet) ja Über Gesellschaft und Einsamkeit (1797, 2 köidet). Mainimisväärt varane esseist on ka Baltimailt pärinev J. G. Herder, kes kirjutas esijoones kirjandus- ja kultuuriloolisi esseid. Hiliseid silmapaistvaid esseiste on näit. Heinrich Mann (1871 -1950), Thomas Mann (1875-1955), Hans Magnus Enzensberger (1929—) ja Marcel Reich-Ranicki (1920-).
Skandinaavias kohtame tõelist esseistikat hilja, alles 19. sajandil. Nimetus essee esineb Rootsis esmakordselt a. 1871 (Dalin), Taanis 1884 (Rahbek). Taanis ja Norras oli mõnda aega enne žanrinimetusena tarvitusel epistel.
Soomes hakkas mõiste essee kodunema a. 1910 paiku. Eino Leino Suomalaisia kirjailijoita (1909) on peetud esimeseks esseede koguks. Samal ajal ilmusid soome keeles ka esimesed esseetõlked, näit, valimik inglise kultuurikriitiku-esseisti John Ruskin’i toodangust Keskinäinen ihmisyys (Tsentraalne inimsus, 1905) ja Francis Baconi Esseet (1910).

**

Eesti esseistika. 18. sajand, kirjanduslike ajakirjade ja esseistika hiilgeaeg Lääne-Euroopas, oli meie rahva ajaloos sünge periood — sõdade, katku ja nälja laastatud maa oli peagu inimtühi. Juhtus sedagi, et mõnes kihelkonnas oli kogu rahvastikust järele jäänud ainult neli elanikku. Maanteedel võidi liikuda penikoormate viisi, ilma et oleks näha olnud unkast suitsu tõusmas, kuuldud kukelaulu või koera haukumist. Üksikud ellujäänud orjasid härraste põldudel veelgi enam rõhutuina kui enne, sest oli alanu vene pärisorjus, kultuurist ei võinud juttugi olla.
Möödunud sajandi algul leidus meie maal siiski juba saksa soost haritlasi, “estofiile’’, kes asusid eesti keeles kirjutama – osalt vähestele kirjaoskajatele eestlastele, aga samuti ka eestisõbralikele sakslastele. Neis valgustusaja esimestes kirjalikes pöördumistes maarahva poole, milledes tavaliselt “jutt oli see kooruke ja õpetus see iva”, tuli tarvitusele esseelähedane vorm — kirjeldused võõrastest maadest, pildikesed minevikust, tähelepanekud maarahva igapäevaelust. Sõna essee muidugi ei esinenud, samuti polnud autoreil ambitsioone silmas pidada lääne-euroopa eeskujusid vormilise või sisulise külje suhtes.
Sellise “talurahva-esseistika” silmapaistvaim esindaja ning algataja oli Viru-Nigula ja Äksi pastor Otto Wilhelm Masing (1763 — 1832). Hea maakeele tundjana ja Viru rannarahvalt omandatud tüseda sõnavaraga võis ta kirjutada huvitavas rahvapärases stiilis. Lähimaks esseevormile võiks pidada saksa lugejaile adresseeritud vihikut Estnische Originalblätter für Deutsche 1(1816), milles küll puudub sisuline ühendus maarahvaga, aga Masing paneb oma salongirahva kõnelema mõnusat põhjamurdelist eesti keelt (mida ta ise oli 29 aastat vaevaga õppinud). Kuningas Louis XV puhul, kes informatsiooni kogus hoovkonnas tsirkuleerivate kuulujuttude kaudu, tähendab autor, et kuningas “perre lobbina läbbi keik teadis”, ja akadeemia sekretär “libbe ja kummardaja innimenne olli lennos kui linnoke, mis ühhe puoksa peält teise peäle lennab”.
Masingu “talurahva-esseistikat” leidub rohkesti ta Pühhapäwa Wahheluggeniistes(1818), mis tegelikult on 160- leheküljeline “esseede kogu” geograafilistel ainetel. Need palad on nähtavasti tõlgitud saksa keelest, kuid sisse on põimitud viiteid kodumaistele oludele. Ühenduses siidiussi kasvatamise ja siiditööstuse kirjeldusega saame kuulda, et siidiusse kasvatatakse ka Luunja mõisas.
Ka Masingu ajalehes Marahwa Näddala-Leht leidub pikemaid esseetaolisi kirjeldusi. Valgustusmehena tõstab autor neis tavaliselt esile õpetuseiva ja moraali Kohvijoomine hakkas aadliperekondade vahendusel tungima ka maarahva onnidesse, selle vastu alustas lehemees rünnakut. Ta laitis “maiuse-laket”, millele asjatult raha kulutatakse ja “mis pitka peale terwist wähhendab; rammu kautab, ja naesterahwast krappiks (tagarääkijaks, lobisejaks) teeb, kui sedda ühheskous on rüpamas” (tsit. A. Vinkel Eesti rahvaraamat. Tallinn 1966, lk. 127). Oma arvukais kirjutustes usuliialduste vastu, mille “kahisemine” ka Viru-Nigulasse ulatus, rõhutab ta moraliseerivalt noomides, et kasulikud asjad ei ärata rahvahulkade tähelpanu, sellevastu kõlbmatud aga tekitavad hullustust ja kahinat: “Mis issienneses tõssi, hea ja kassuline on, tulleb ja sünnib tassase ja waikse wisiga. — — Kõik, mis issienneses tühhi, et ta teadmata rahwa mõttest ja melest kül hea näitab ollewad, tulleb kahhinga, ehk lähheb kui kange tuul kohhisemisega ülle ma” (Taewaskäijatest ehk nõrkujatest. Marahwa Näddala-Leht 1821, nr. 44).
Sammu edasi “talurahva-esseistika” alal tähendab F. R. Kreutzwaldi (1803 — 1882) sellealane tegevus, milles on nähtud Lauluisa “uut ajastut kuulutamas” (H. Paukson, Vaatlusi eesti esseistikast. Looming 1939, lk. 873; 1940, lk. 540). Enim tuleksid arvesse tema algupärased rahvaraamatud Sippelgas 7 (1843) ja Sippelgas 7/(1861). Tiitel ja moto “Mine sippelga juure, sina laisk, waata tema majapidamist ja õppi!” pärinevad Piiblist (Õpetussõnad 6,6). Juba need osutavad teose rahvavalgustuslikule sihiasetusele.
Samuti kui Masingul on Kreutzwaldigi seda laadi esseistika põhialuseks sügavalt juurdunud arengu-usk, et hariduse võidukäiguga langevad seisuste müürid: kõik muutuvad lõpuks samaväärseiks — aadlik ja mitteaadlik, isand ja ori, rikas ja vaene. Haridus teeb inimese ka moraalselt paremaks. Meie, tänapäevainimesed, kes oleme näinud hariduse tohutut edukäiku vahepealse sajandi jooksul, peame paraku omade kogemuste najal tõdema, et kõik arenguõpetuse lootus inimkonna moraali tõusule paralleelselt haridusega oli väärtuseta illusioon.
Sippelgast leiame seisukohavõtte ja nõuandeid tolleaegsete probleemide puhul: võitlus viina vastu (Kassinuse seltsid Amerika-maal), näpunäiteid lastekasvatuse alalt, õpetusi põdrasambla tarvitamiseks leivavilja lisana ikalduse puhul, aga ka teatava müstika ja romantikaga läbipõimitud kirjeldusi erandlikest juhtumustest.
Meeleolutsevate vahepalade kõrval on enamik materjalist populaarteaduslik “esseistika”. Sippelga teise vihiku eessõnas selgitab autor oma rahvavalgustuslikku programmi. Tagurlaste pilkest hoolimata tahab ta lugejail rumaluse “risu jalgade eest kõrvale koristada”, inimene peab maailmanähtusi silmitsema ilma “pettuse prillita”. Kirjanikuna on Võru tohter põhimõtteliselt samas tegevuses kui oma arstikambris-. “Raamatu kirjutaja peab terawa noaga kõik hukka läinud tükkid maha leikama kui üks tohter surnuks läinud liikme tema keha küllest maha wõttab. Elawal kehal ei tohi mitte wähemat surnut tükki külles sallida, muido lähäb terwe liha ka mädanema” (Sippelgas II, lk. 7).
Käesolevas pakuks huvi möödunud sajandi autoritest mainida veel Ado Grenzsteini (1849 — 1916), kes omal viisil on mõjustanud meie esseistika arengut, nimelt negatiivselt — tema tõi meie kirjandusse följetoni. Grenzstein oli sajandi lõpul meie populaarseima ajalehe väljaandja. Oleviku esimene number ilmus jõulureedel 1881, kaks aastakümmet sellest edasi, toimetaja lahkumiseni kodumaalt aastal 1901, etendas Olevik meie kultuurielus tähtsat osa. Sel oli juba varsti pärast starti tellijatearvu rekord meie lehtede hulgas, mõne kuu pärast 1400 tellijat. Suurt huvi lehe vastu osutati peagu kõik kaks aastakümmet. Millega köitis Grenzstein lugejaid ja kuidas meelitas ta neid ligi?
Grenzstein oli osav sulemees. Ta tabas lugejaskonna maitset, kui ta hakkas viljelema följetoni, piibujutu,.Esseistika kui asjaliku ning moraalselt ausa žanri esilekerkimisele oli seega Olevikus tee suletud, veel vähem oli sellel tärkamisvõimalusi teiste lehtede joonealustes. Lihtsal lõbusal ning sagedasti vaimukal viisil kõneles Grenzstem oma lehes päevaküsimustest ja poliitilistest keerdkäikudest, kõike oskas ta serveerida mõnusa piibujutu kahtlases kuues. Lihtsameelne lugejaskond hindas niisugust ega kahtlustanud kirjutajat reetlikkuses. Oleviku eeskuju nakatas lõpuks teisigi lehti. Oli poliitilise kõdunemise periood, selle lemmikvormiks sai följeton. Grenzsteini avaliku tegevuse lõppjärk polnudki muud kui piibujutu taha peidetud venestuspoliitika. Keisriülistus Olevikus sajandi viimasel kümnendil võiks iseloomustada toimetaja sellelaadilisi kirjutusi:

1.Ilmuks mul ingel unes ja kannaks paremas käes meie rahva praegust riiklikku seisukorda, pahemas kõiki teisi valitsuse vormisid: Ma suuteleksin ta paremat kätt ja paluksin Jumalat, et ta seda ingli kätt põlvest põlve meie pää kohal hoiaks.

2.Meie rahval on oma põlise raudvara kõrval ka jäädav kuldvara, ja see on ta Keiser. Niikaua ja niipalju kui Tema meid kaitseb, oleme kaitsetud. Tema armu vääriline olla — meie esimene püüd.

62.Soome sild, millest Eesti luuletused laulavad, on valmis, ja see on Soomlaste ja Eestlaste Isevalitseja, Vene Keiser. See politika sild on põline ja ta suudab neid rahvaid kanda ja edasi aidata. Laulgem temale ja lootkem tema pääle. Muud silda meil ei ole olemas ega tulemas (Eesti küsimus. Sada juhtmõtet rahvuse ja politika elust. Olevik 1894, nr. 15. Tsit. Eesti Kirjandus 1916, lk. 416).

Lömitav truualamlus keiserivõimu ees ja kogu följetonistlik elukäsitus viisid Grenzsteini ajakirjandusliku tegevuse siiski pankrotti, sest sajandivahetusel pääsesid mõju-le ausamad ja haritumad rahvajuhid. Uue sajandi esimese aastal pani ta toimetajaameti maha ja lahkus kodumaa t. Ta jäi oma vanaduspäevi veetma Mentoni linnas Prantsusmaa lõunarannikul, kus ta elupäevad 15 aastat hiljem lõppesid.

**

Käesoleva sajandi algul, ühenduses sulailmaga poliitilises elus ja kultuurilise toibumisega saabusid ka soodsamad ilmad kirjanduspõllul. Noor-Eesti, rühm ärksaid ning väljapaistvaid koolinoori, astus oma esimese kirjandusliku albumiga avalikkuse ette poliitiliselt rahutul aastal 1905. Aja duludes järgnesid veel uued albumid, aastal 1910 panid nood entusiastlikud noored käima meie esimese kirjandusliku ajakirja Noor-Eesti. See kujunes ilmumiskestuselt niisama lühiajaliseks kui välismaised samalaadsed ettevõtted kaks sajandit varem. Noor-Eesti lõpetas ilmumise teisel eluaastal nagu enamik ta kaugeist eelkäijatest. Aga esseistika suhtes valitses eesti kirjanduses ka nüüd, kaks sajandit hiljem, ikka veel põud, see kirjandusliik hiilgas oma puudumisega.
Uuendusmeelsete noorte ajakirjalt oleks võinud oodata, et see tähele paneb ka unarusse jäänud kirjandusliiki, mida Lääne-Euroopas viljeldi juba kolm ja pool sajandit. Kuid sõna essee on noortele võõras. “Nagu meil praegu karuäke vedruäkkega ja sirp viljaniidumasinaga, nii on Vana-Eesti kirjandus Noor-Eesti kirjandusega võistlemas”, deklareerib ajakirja toimetaja Gustav Suits esimese numbri juhtkirjas (lk. 3). Moodsa luule ja novelli poolest olid meie vanemad autorid noortega võrreldes tol ajal tõesti karuäkke- ja sirbimehed. Kuid esseistika alal on ka noored kirjanduspõllul käimasolevas võistluses truuks jäänud armsale karuäkkele. Noor-Eesti on luuletuste ja novellide, romaani- ja näidendikatkendite ajakiri, need paigutatakse sisujuhatajas “ilukirjanduse” alla. Aga nooreestlaste hulgas ei puudu paraku ka esseistid! Siinsamas ajakirjas tuuakse luuletuste ja romaanikatkendite hulgas Johannes Semperilt üks ja Bernhard Lindelt kolm esseed, kuid need on nimetatud “artikliteks”. Semperi pikk “artikkel”, 21 suurt lehekülge, Sümbolismus ja Saksa romantismus”, käsitleb moodsaid voole tolleaegses väliskirjanduses, nende peatunnuseid ja esindajaid. Linde esseed on samuti pühendatud kirjandusele. Peter Altenberg, 13 lehekülge, tutvustab Viini tolleaegset populaarseimat ning nooreestlaste poolt imeteldud impressionisti, kes oli saavutanud oma kuulsusesära lühikeste meeleolukate laastudega. Linde teine kirjutus Vanad ja noored on poleemiline essee “vanade”, s.o. vanema kirjanikepõlvkonna ning Noor-Eesti kritiseerijate vastu. Kolmandas, Esteetiline maitsmine, tutvustatakse tolleaegseid saksa, prantsuse ja soome esteetikauurijaid ning nende teooriaid. Georg Brandeselt, Suitsu ja teiste nooreestlaste ideaalkujult Kopenhaagenist saadud essee Swinburne lüürikerina “autoriseeritud tõlkes” (arvatavasti Suitsu eestindus), on samuti tembeldatud “artikliks”.
Peale nende leidub ajakirjas “artiklite” all veel rida tõlkeesseid. Nooreestlased, kes poliitiliselt meelsuselt olid enamikus sotsialistid või “sotsiaalrevolutsionäärid”, tõttasid oma usuisa Marxi juurde. Venelane Juschkevitsch oli üks vahemeestest, kellelt anti “autorisseritud tõlge” Marxismuse filosofiline käärimine. Omamaa kaastööline Joh. Adamson täiendas venelast esseega Marxismus ja põllutööstus, 22-leheküljeline kompilatsioon vene ja saksa allikate järgi.
Ajakiri tõi oma lehekülgedel ligi 20 “artiklit”, mida pigemini oleks võinud nimetada esseedeks, enamik neist tegeles kirjandusküsimustega või poliitikaga. Sõna essee oli noortel kas tundmatu või põlu all. Nad hoiavad “artiklid lahus “ilukirjandusest”, kriteeriumiks on väärtus: esseistika arvatakse alamat sorti kirjasõnaks. Ollakse nõus erandeid tegema mõnede tol ajal enim kõlavate nimede puhul, näiteks Brandese esseid lugema ilukirjanduseks. Kuid ajakirjas, nagu äsja mainitud, jäi ka tema artiklikirjanikuks.
Kuigi sõna essee ei leia avalikkuses tarvitamist, pole see meie kirjanduselu tippmeestele sajandi esimesel kümnendil tundmatu. Esseistikat on hakatud kirjutama ja tehakse ettevalmistusi trükkimiseks. Aga kaugeltki kõik pole üksmeelel selle väärtuse või tarvilikkuse suhtes. Eduard Vilde kirjutab 15. (2.) jaan. 1909 Stuttgardist Bernhard Lindele:

Minule näib, et Teie natuke luksust taga ajate — näit, nende paljude tulekul olevate esseedega — kuna rahva tõsised tarvidused selle all kannatama kipuvad. Enne rohkem häid kirjanikke — siis esseed! (Ma mõtlen iseseisvate raamatutena trükitavaid esseid.) Esseede asemel on meie rahval midagi toitvamat tarvis; saiast pole nii väga häda, kui rukkileivast puudus on. Muidugi pole mul essede, nagu kriitliste tööde vastu üleüldse, midagi meelepaha, aga kui kirjastusel liiga vähe rahalist jõudu on, siis peaks vähem tarvilikke asju väga tarvilikkudest lahutama (Eduard Vilde, Artikleid ja kirju. Tallinn 1957, lk. 381).

Vilde mainitud “paljud tulekul olevad esseed” olid esijoones Tuglase (tol ajal Mihkelsoni) omad, kel oli valmis rida kirjanduskriitilisi ülevaateid kodu- ja välismaa autoreist, seal hulgas ka Vildest endast, ja meie vanameistrile mitte just kõige heatahtlikumas vaimus. Kui Linde “artiklid” ajakirjast hiljem raamatuks trükiti, tunnistati needki esseedeks.
Sõna essee tuleb tarvitusele ajakirjanduses. J. Aavik arutleb sõja-aastal 1914 kirjaniku sissetulekuvõimalusi ja avaldab arvamist, et esseedega peaks võimalik olema teenida 200 rubla aastas. Artiklis Kas võib Eesli kirjanik ainsa kirjandusliku tööga oma seisusekohase sissetuleku saada kirjutab ta meie sulemehe sissetulekuist:

Ta arvustajaline tegewus awaldub selles, et ta iga aasta wähemalt 100 lehekülge kirjanduslikka esseid wälja annab, mille eest ta endale laseb 200 rubla maksa (Postimees 20. dets. 1914 nr. 293, lk. 9).

Vilde vastab ironiseerivalt följetoniga Eesti kirjanik haljal oksal:

Aaviku kirjanik peab olema ühtlasi romancier ja dramatiker, arwustaja, esseist ja iga liiki följetonist. Ta peab nimelt aastas teenima: romani- wõi nowellitööga 1000 rubla, draamaga 500 rbl., esseedega 200 rbl. (Tartu Päewaleht 22. jaan. 1915 nr. 17).

Vaidlusse delikaatse küsimuse ümber sekkuvad 1915. aasta algul veel K. Rumor, G. E. Luiga ja A. H. Tammsaare. Kõne all on muidugi ka “100 lehekülge kirjanduslikka esseid”, mida Aavik pidas eesti kirjaniku aastatoodangu hulgas tarvilikuks.
Pidevalt on vaidluse all ka esseistika väärtus — tuuakse esile vana väide, et “ilukirjandus” seisab väärtuselt kõrgemal, esseistika madalamal. Probleem kerkib jälle päevakorrale V. Ridala Esteetika (Tartu 1919) ilmumise puhul, mida J. Semper arvustab Tallinna Kajas. Ridala väite kohta, et “arwustaja on wäike shenii, kunstnik suur” konstateerib Semper, et siin “absurdne arusaamine kunstist särama lööb. Teiste sõnadega Brandes on wäike shenii, Marie Heiberg suur” (Tall. Teatja 1919, nr 270). Semperi esseede hiljutises väljaandes selgitab kommentaator jällegi, et kirjanik olevat mõelnud suure esseisti seadmist ilukirjaniku tasemele: Semper olevat “Brandese tööde kunstilise iseloomu tõttu”, s.o. erandlikult, pidanud tema esseed võrdväärseks ilukirjandusega” (J. Semper, Mõtterännakuid III. Artikleid ja esseid. Tallinn 1977, lk. 432).
Sõja ajal on meie raamatuturg teatavasti tühi, uusi raamatuid ilmub juhuslikult ja harva. Relvade keskel vaikivad muusad, nagu seda alati ja kõikjal on kogetud. Kuid tähelepanuväärsel kombel leidub üksikute ilmuvate raamatute hulgas nüüd ka esseedekogusid — Tuglas (tol ajal Mihkelson), Tammsaare ja Semper astuvad esile esimeste kogudega. Raamatute kaantel tarvitatakse pealkirjas nüüd sõna essee, mida seni on võõristatud. Esseid leidub ka vähestes ilmuvates albumites ja ajakirjades.
Friedebert Tuglas (1886 — 1971) avaldab silmapaistvaid kirjanduskriitilisi esseid Noor-Eesti albumeis: Eduard Wilde ja Ernst Peterson (III alb., 1909) ja Kirjanduslik stiil (IV alb., 1912). Maailmasõja lõpul on tal valmis kaks esseed eesti autoreist — A. H. Tammsaare ja Mait Metsanurk. mis ilmuvad eri raamatuina, olgugi õhukeste brošüüridena, aastal 1919, kummalgi alapealkirjaks “kriitiline essee”. Samal aastal ilmub tal veel kolmas “kriitiline essee” — Arthur Väides. Kuna viimane osutub müstifikatsiooniks, sellenimeline kirjanik on laenatud fantaasiavalest, nimetab autor teose järgmisel aastal ümber “kriitiliseks novelliks”. Samuti ilmub Tuglaselt eri raamatutena veel kaks esseed suurte väliskirjanike kohta – Henrik Ibsen ja William Shakespeare, mõlemad aastal 1920, mis kõik osutavad autori head analüüsivõimet ja oskust käsiteldava
suurvaimu iseloomulikke jooni esile tõsta lühidalt.
A. H. Tammsaare, tol ajal Anton Hansen (1878-1940) oli sajandi algul tegev ajalehetoimetajana Teataja juures (a.’ 1903 — 1907), kus talle sai harjumuseks vaatlusele võtta kõiki pakilisi eluprobleeme, väikseid ja suuri. Ta pidas ajalehetoimetustega head kontakti elulõpuni ja kirjutas nende kultuurilehekülgede tarvis esseid kõige mitmekesisemail teemadel. Ta võttis oma romaanide ja novellide kõrvalt selleks aega toimetajate intensiivse pealekäimise tõttu.
Aastal 1915 kirjutas Tammsaare ajalehele Tallinna Kaja läbi mitme numbri ulatuva essee Keelest ja luulest (Tall. Kaja 1915, nr. 15 -23), milles ta Gustav Suitsu ja Villem Ridala luule põhjal teeb tähelepanekuid tolleaegsest lüürikast. Samal aastal trükiti essee eriraamatuks – Keelest ja luulest (1915). Sõjaaegsest kaastööst ajalehtedele (Tallinna Kaja, Päevaleht, Waba Maa, Tallinna Teataja) koostas kirjanik veel teise valimiku Sõjamõtted (Tartu 1919), tarvitades autorinimeks nüüd A. H. Tammsaare.
Juba siin kohtame skeptikut ning käibetõdedes kahtlevat Tammsaaret, nagu ta meile tuttav on hilisemaist suurromaanidest — ta loomingu põhiprobleemide idusid, paradoksiderohkeid filosofeeringuid. Iseloomustades uusimat ning meilegi sissetungivat kirjandusvoolu, futurismi (essees Futurism), avaldab kirjanik kahtlust, kas selle kõrgekskiidetud “tulevikukirjanduse” taga ei peitu mingi kaval trikk. Juba vanad roomlased õigustasid oma hävitustöid lubadustega uuendusteks ja parandusteks, sama tegid kristlased kauges minevikus:

Nad hävitasid kõik, mida Rooma kere ei seedinud, aga nad õpetasid ka ilmale, et neil selleks ainult üks õigus oli: rusikaõigus. Ja siis tuli mees, kes ütles: armasta! Ja vaata: armastuse kuulutajad said suurteks tule- ja mõõgakandjateks. Nad küünisid kõrgemale kui õiguse õpetajad. Armastamine ja armastusest jutlustamine tegi inimese kurjaks. Mida kõrgemale tõusis luulelend armuõnnest rääkides, seda rohkem hakati valmistama sõjariistu nende tapmiseks, kes pidid armastama.
Võim ja ahnus olid vägevamad kui õigus. Nad olid ka vägevamad kui armastus, õigus pidi valitsema tuhande-aastases riigis, aga ilm tundis ainult rusikat. Ja kõik ütlesid: rusikas on õigus. Armastust upitati troonile kakstuhat aastat, aga rahvad tunnevad ainult raudrusikat. Ja paljud ütlesid: armastus on kurjus. (A. H. Tammsaare, Sõjamõtted. Tartu 1919, lk. 11 j.)

Kogumikus Sõjamõtted leidub arusaadavalt esseid sõjateemadel: Sõda ja rahu, Sõjamõtted, Masin masina vastu, Katsumispäevad. Sõda oli igaühel mõttes, eesti noored võitlesid rinnetel suure ja laia koduma kaitseks, tagalas valitses puudus ja masendus. Ka filosofeerivad arutlused tõeprobleemi ümber on tihedasti seotud sõjaga: Õigusest ja ülekohtust, Kannatus, Inimese jäljil. Tammsaare oli juba tol ajal filosofeeriv pessimist.
Varase esseede koguga esines ka Johannes Semper (1892-1970), kelle teos Näokatted sisaldas peamiselt kirjanduskriitilisi arutlusi.
Sõjaaegseis ebanormaalseis oludes, kui tagalas püüavad endid maksma panna erinevad ning üksteisele vaenulikud huvide rühmad, kui hangeldamine ja varanduse ebaseaduslik ahnitsemine maad võtab, kõik riigi- ja ühiskonnaelu on labiilses seisundis ning alles organiseerimisel valitseb kaos ka kultuurielus. Ajalehejoonealustes lööb lokkama esseevormile lähedane konkurent, mis meile tuttav on möödunud sajandi süngest venestusajast ning Ado Grenzsteini päevilt — följeton. Sõja ja revolutsiooni hävituskeerises raamatust võõrdunud lugejaskond nõuab lõbusat ning parajal määral labast ajaviidet. Sama võõrdumisprotsessi on läbi teinud kirjanikud, kelledest mitmed on viibinud rindel.
Sõjajärgne följeton on muidugi kultuursem kuid Grenzsteini oma, kuid olemuselt ikkagi sama, ta võrsub samast pinnasest, ebanormaalseist ühiskonnaoludest. Nüüdki surub följeton tagasi vahepeal lootusrikkalt idusid ajanud esseistika. Ühiskonnaelu rahutus ning kärsiklus peegeldub arusaadavalt kirjanduses, siingi löövad lõkkele kired ja egoism, võitlus käib üksikute autorite ja kirjanike gruppide vahel.
Följeton muutub enim viljeldud žanriks. See sobib relvaks omavahelistes nägelustes, et kolleegi maha teha, ” mahategemisega tahetakse üht saawutada: oma wõimistele iseäralik domineeriw sära anda” (Tallinna Teataja 1920, nr. 142). Barbarus süüdistab kolleegi Gailitit, kuna “Gailit püüab mulje luua, et kes muu kui Gailit on see esimese klassi kirjanduslik lõwi” (sealsamas). Alle, Gailit, Tuglas, Raudsepp, Kivikas, Semper, Barbarus ja mitmed väiksemad suurused, kelledest osa on tegevuses ajalehtede toimetustes, täidavad joonealuseid följetonidega. Omavahelise sissisõja kõrval vohab lehtedes ka vähem agressiivne piibujutt päevakajalistel teemadel. Meie esseistika põllusarg seisab söötis.
Tuleb siiski mainida üks silmapaistev erand — sõja-aastail ja omariikluse algul äratab tähelepanu laialdaste huvidega ning väljapaistvate võimetega esseist Juhan Luiga (1873-1927). Oma käremeelsete sõnavõttudega kultuuriküsimustes alustas ta juba sajandi esimesel kümnendil, kuid omariiklusepäevil oli “Roosikrantsi filosoof’ (ta pidas Tallinnas arstiametit ning elunes Roosikrantsi tänavas) üks meie vaimseist juhtidest, kelle seisukohti arvestati. Vabas Maas ja muis pealinna päevalehtedes ning meie kultuuriajakirjades kirjutas ta imekspandava produktiivsusega küll artikleid päevaprobleemide üle, esseistikat ja lühiuurimusi. Ta on följetoni kuri vaenlane, isegi Vilde ja Metsanurga kriitiline realism ja nende satiiriline hoiak inimesekujutuses ei meeldi talle. “Inimene eksib tahtmata, ta ei tea eksides, mis ta teeb, sellepärast peab temast südamega kirjutama ja mitte südametäiega”, deklareerib Luiga. Mõned pealkirjad võiksid anda ettekujutuse Luiga esseistika temaatikast ja amplituudist: Kirjanikud ja ideeaalid, Eesti lipu värvid, Mäss ja meelehaigus, Juhan Leinberg, Kirjandus, kino, teater.
Paremik Luiga esseistikast koguti pärast autori surmaja publitseeriti tema tööde neljaköitelises kogumikus: Päevamured I ja II, Poliitilised päevamured I ja II (Tartu 1934-1935).
Viljakas esseist A. H. Tammsaare koostab omariikluse esimestel aastatel veel kolmanda valimiku oma ajalehetoodangust Sic transit … (Tartu 1924). Ladinakeelset pealkirja kandev nimiesse esitab mõtisklusi vana Rooma suurusajast, veristest gladiaatorimängudest ja muist hirmutegudest. Iroonilise muigega vaatleb autor eesti kirjaniku elutingimusi {Eesti kirjanik) ja riidemoodide-probleemi {Mood) ning mõningaid aktuaalseid päevaprobleeme.
Omariiklusajast oleks nimetada veel silmapaistev esseist Bernhard Linde (1886 — 1954), kelle teenekaimad esseed koguteostes ja ajakirjades käsitlevad slaavi rahvaste kirjandus- ja kultuurielu. Eri raamatuna on temalt ilmunud kriitilis-biograafiline essee August Kitzberg (1926) ja esseede kogumikud Omad ja võõrad (1927) ning Loova Kesk- Euroopa poole (1930).
1930-ndad aastad oli meie esseistikale soodne periood. Kirjanikkonnal oli oma ajakiri Looming, selles avaldati hulganisti esseid omamaa autoreilt ja silmapaistvailt välismaa esseistidelt, toodi kirjutusi esseistika alalt. Aleksander Aspel (1908 — 1975) koostas valimiku prantsuse tuntud esseistide paremikust ja kirjutas ülevaateid esseistikast. Friedebert Tuglas koostas oma kirjanduskriitlisest esseistikast kaheksaköitelise uustrüki Kriitika I- VIII (Tartu 1935 — 1936). Silmapaistvalt produktiivne oli A. H. Tammsaare, kelle filosoofilis-arutlevaid esseid päevaprobleemide ümber ilmus paljude ajakirjade (Tänapäev, Olion, Teater, Eesti Kirjandus, Eesti Noorus) ja veel enam ajalehtede veergudel (Vaba Maa, Päevaleht, Nädal Pildis jm.). Osa Tammsaare ajalehe-esseistikast avaldati hiljuti kodumaal 528-leheküljelises teoses Valitud artiklid (Tallinn 1976).

**

Meie kirjanduse ajalugu näitab, et essee on normaalseste kultuuriolude taim: ebasoodsais oludes ta kas puudub täielikult või kiratseb jutustuse ja följetoni (veste, piibujutu) varjus. Ta vajab kultuurset ning mitmekesiste vaimsete huvidega lugejaskonda. Esseistika jälgib meie kultuurielu tõusu- ja mõõnaperioode hoopis suuremal määral kui põnevusjutt ja sündmustikurikas jutustav proosa.
Kirjanduse olemasolu ja laadi reguleerijaks on teatavasti turg: kui pole nõudmist, ei produtseerita. Ja kuna esseistika lugejaid on vähe, on ilmuminegi sellekohane. Seda teadsid juba meie Laakmannid, Ploompuud ja teised, kelle “kulu ja kirjadega” raamatuid trükiti. Eesti esseistika põllusaral valitseb põud ka tänapäeval.