Ajalugu

“Suur joobumus. Vene-sõjakäik 1941-1945” – Erich Kern

Estoprint
Toronto 1956
Autori loal saksa keelest tõlkinud Johannes Kaup

Kiri sõbrale
Eessõna asemel

Armas Erich Kern!

Nüüd on siis Sinu kuulus raamat “Der grosse Rausch” ilmunud mõningate täindustega pealkirja all “Suur joobumus” ka eesti keeles. Mul on selle üle väga hea meel, sest nüüd õpivad paljud eestlased Sind – meie sõpru ja kaasvõitlejat – tundma. Ma tean, et see eestikeelne väljaanne Sind eriliselt rõõmustab, sest siin ulatavad kaks ammust sõpra üksteisele käe! Mina tean kui sügav Sinu sõprus meie vastu on, kes Sa koos meiega Narva rindel bolshevike vastu võitlesid – kes ka Sinu kodumaa vaenlased on.
Meie sõprus, armas Erich Kern, ei ole sentimentaalne ohkamine ega ülistamine – see on lihtne, mehelik ja sügav, aus kamraadlus. Meiega koos võitlesid Sa Eesti pinnal, said siin haavata võitluses Eesti ja Euroopa vabaduse eest – kus nii paljud Sinu ja minu kaasmaalased langema pidid.
Need möödunud sõja ja vangilaagri aastad ei olnud Sulle kerged. Mina tean kui raske Sul oli, aga Sa ei murdunud. Vaevalt vangilaagrist pääsenund, veel näruses sõdurimundris, istusid Sa ühes tühjas koolimajas ja kirjutasid selle raamatu – “Der grosse Rausch”.
Sa kirjutasid – kuna Sa kirjutama pidid! Sa pidid kirjutama kõikide sõprade, kõikide kaasvõitlejate, kõikide sõdurite au jaluleseadmiseks – Sa pidid kirjutama tõtt! Need langenud sõdurid – ka langenud eesti sõdurid, armas Kern, ja ka need, kes selle sõja põrgust elusatena pääsesid – ootasid. Nad ootasid, et üks mees tõstaks häält ja ütleks – kuidas see kõik oli. See mees olid Sina, Erich Kern.
Aastal 1948 midagi sellist kirjutada – see nõudis rohkem julgust kui rindel võitlemine. Sina oled aga alati vapper võitleja olnud – nii sõdurina kui ohvitserina, sest ohvitseriks ülendati Sind ka just vapruse pärast. Ja siiski! Rindel oli Sul ainult üks vaenlane — vene bolshevism! Seda raamatut kirjutades seisis Sinu vastu terve maailm vaenlasi! Ja siiski — Sa kirjutasid. Sa olid esimene, kes üldse idasõjakäigu üle tõtt julges kirjutada. Kuni tänaseni on Sinu „Der grosse Rausch” parim ja ausaim raamat sõja üle idas. Sest — nii see oli!
Meie teame, et Sinu raamat Sinu kodumaal kohe ärakeelati. Meie teame kuidas Sulle igal võimalikul moel kallale tungiti, et Sa lõpeks isegi oma kodumaalt lahkuma pidid. Jah, nii nagu meie, armas sõber! Ja ometi teadsime meie juba aastaid tagasi kus tõeline vaenlane istub. Sina teadsid seda juba omaaegse Saksa Riigi päevil, kui Sa siis juba kirjutasid ja kõnelesid allaheidetud rahvaste vabaduse eest — jälle sama vaenlase vastu, jälle oma sõpradele idas, nõudes Sovjet-Venemaa poolt orjastatud rahvastele vabadust. Ja seda tegid Sa ajal, kui kogu maailm Kremlist vaimustatud oli ja massimõrvarit Josif Stalin’it veel “good old Joe” kutsuti! See oli vapper tegu, see oli suurim julgus, armas Kern.
Sa olid ka esimene, kes saksa keeles eesti sõdurite üle kirjutas. See olid Sina, kes saksa avalikkusele selgeks katsus teha, millised meie võitlejad olid ja miks, meie võitlusse läksime! Seda meie ei unusta. Samuti kui seda, et Sina olid see, kes esimesena meie sõdurite traagilisest võitlusest Tshehhis kirjutas. Meie teame, et igas Sinu raamatus kohtame me eestlasi — Sinu kamraade Narva rindelt.
Armas Erich Kern! Meie oleme karm rahvas — meie, eestlased, ei oska sentimentaalsed olla. Meil on aga hea mälu — ei meie unusta ei head ega halba. Nii ei unusta meie ka Sind, ei Sinu vaprust ega Sinu sõprust meie suhtes.
Mina soovin, et see raamat, mis ehtsas kamraadlikus vaimus kirjutatud, kirjutatud miljonitele orjastatutele ja tuhandetele sõduritele paljudest rahvustest — kes küll võõras mundris, aga siiski oma rahva ja ka meie rahva vabaduse eest langenud on, — et see raamat tee eesti lugeja südamesse leiaks.
Lugeja! Ära unusta, et see raamat kirjutati Narva rinde vaimus. Narva vaimus, mis piirilinnaks Euroopa vaimule on — selle taga algab Euraasia!
Lugeja! Ära unusta, et see raamat kirjutati ajal, kui valitses vale, vihkamine ja orjus.
Sina kirjutasid selle — meie sõber Erich Kern!

Robert Raid

***

NARVA SILLAPEA
Keset raskeid taandumisvõitlusi, mis võrdlemisi kaotusrohkeiks kujunesid, tabas mind vana tubli kaaslase Franz Rothi, silmapaistva Teise maailmasõja saksa fotomehe surmateade.
Ja kohe sellele järgnevalt kutsus komandeerimiskäsk mind Kirovgradi ruumist alla Kroaatia pealinna uue, 3. germaani SS-tankikorpuse formeerimisele, mis peatselt germaani vabatahtlikest, eriti hollandlastest, flaamidest, taanlastest ja norralastest moodustati. Nende juhiks pidi saama üks parimaid relva-SS kindraleid, Felix Steiner.
Olin rõõmus ja ühtlasi kurb, et pärast ligemale 3 aastat idarindelt lahkuma pidin. Ikka ja üha olin kadestanud kaaslasi Itaalias ja Prantsusmaal, kes Biarritzis ja Capril lõbusaid päevi veetsid, kuna surm steppides meid päevi ja öid seiras. Ometi ei suutnud ma seejuures teatud nukrustunnet ja ängistust vältida. Sest hoopis kummaline on olukord vene lõputu maastiku hingega. See tõukab sind eemale, kuid vangistab samal ajal. Sellest muututakse haigeks ja selle järgi igatsetakse samal hetkel. Veel täna, pärast võrreldamatuid piina- ja tagakiusamisaastaid tõuseb peagu kõigis saksa idarindesõdureis mõnel vaiksel tunnil suur igatsus vene maaalade ja inimeste hinge otsatu laiuse järele.
Mu viibimine all Kroaatias oli aga väga lühikese kestusega. Jumal tänatud, sest ka siin Kroaatias kubises elu käegakatsutavaist juhtimisvigadest, nii et see meeleheitele ajas.

Rikkalt Kroaatia pinnalt saatis käsk mind kõrgele põh-ja, Narva sillapeasse.
Jõhvis laaditi meid maha. Kiiresti liikusime mootorsõidukeil edasi kitsasse, vaevalt kaks kilomeetrit sügavasse sillapeasse sügavsinise Narva jõe kaldal.
Üle maastiku laotus eriline, mulle täitsa võõras võlu.
Eesti.
Väike riik Baltikumis, arvuliselt väike, aga kuulmatult vapra ja visa elanikkonnaga. Põhjas piiratud Soome lahest ja Läänemerest, lõunas Lätist, läänes samuti Läänemerest ja Riia lahest, idas aga Peipsist ja Nõukogude Liidust. Järskude paekiviseintena laskuvad ta rannikud puhuti otse valendavatesse lainetesse, puhuti jääb aga kitsas vahuriba ranniku servadesse vabaks.
Sood paiknevad keset lopsakaid segametsi; tumedad laaned, läbi lõigatud varjukaist jõesängidest, küündivad kilomeetreisse. Kadaka- ja lepapõõsad palistavad teed.
Väike maa, aga missugune tohutu saatus on antud talle Jumalast kanda!
Asetatuna ida ja lääne rajamaale, on olnud ta mõlema poole vägevate kõikide auahnete soovide sihiks. Mitte üksi ida pole sirutanud oma käsi välja selle tähtsa ja kaubandusele maailmaosas nii olulise maa järele.
Eestlaste esivanemad asusid juba ürgaegadel sel maal ja elasid karjakasvatajatena ning põlluharijana oma kehva, aga vaba elu. Üle 160 linnuse kaitses eesti põlluharija tööd, kes tollal ja praegugi elanikkonna määrava kihi moodustab.
Juba 11. ja 12. sajandil üritasid venelased seda tammi murda, kuid ei suutnud. Selle asemel tõusis aga läänes uus oht Eestile – Saksa rüütliordu. Kui see 1207 liivide ja lättide maa Eestist lõuna pool oma võimu alla oli saanud, algas ähvardus Eestile. Liidus taani kuningas Waldermariga, kes 1219 maabus, alustasid nad Eesti süstemaatilist alistamist. Kogu jõuga kaitsesid endid Eesti põlluharijad. Aga taanlased ja saksa ordurüütlid olid liiga tugevad. Küll ühinesid eestlased invasiooni vastu läänest, aga 1222./23. a.vastuhakk ei õnnestunud.
1227 purustati viimane vastupanu. Võitja külvas kogu maa tiheda losside võrguga. Lõuna-Eesti oli ordurüütlite, Põhja-Eesti taani kuninga lääniks.
1343, kui taanlased tülide läbi emamaal nõrgestatud olid, püüdsid eestlased seda ära kasutada ja võitlesid oma vabaduse eest. Jälle põlesid lossid, väiksed linnad ja külad. Aga enne kui soomlased appi suutsid tulla, sekkus saksa rüütliordu. Kaks aastat hiljem oli Eesti vabadusvõitlus verre lämbunud. Taanlased müüsid oma õigused ja omandi võidukale rüütliordule.
Ent juba saabus ka rüütliordule tema lõpu tulemärke — reformatsioon. Opositsiooniks katoliku ordurüütleile pöördus eestlaste enamus peagi luterlaste poole. Ka praegu veel on üle 80 protsendi eestlastest “protestandid” selle sõna tõelises tähenduses. Saksa ordurüütlite kuulsus ja võim suri usutunnistuslikes tülides.
Peagi tundsid venelased olukorda ja tungisid Eestisse sisse. Saksa ordurüütlid, liialt nõrgad rünnakut tõrjuma, pidid 1558 tagasi tõmbuma. Maa ja rahvas jäi iseenda hooleks.
Nüüd kinnitas Põhja-Eesti rüütelkond ja Tallinn truudusevannet Rootsi kuningas Eerik XIV-le. Viibimata astusid rootslased abistavalt eestlaste kõrvale. Pikkades ja rasketes võitlustes lõid eestlased ja rootslased Rootsi marssal Pontus de la Gardie juhtimise venelasi ja hävitasid 1583. aastal nende hordid. Kuid rahu sellest ei sündinud. Rootslased sõdisid omavahel ja Moskva vürst Aleksei juhtimisel tungisid venelased 1656 uuesti maale. Laastades ja põletades ja tappes. Karl XI, kes parajasti ka Poolaga sõdima pidi, pöördus ja alustas võitlust vene okupantidega. 1661 kihutasid eestlased ja rootslased Venelase maalt.
Enne kui eesti talupoeg aga hinge suutis tagasi tõmmata, tungisid vene kolonnid jälle maale. Jälle surid eesti talupojad ja voolas kaitsetute eesti naiste veri. Vene kindral Sheremetjevi rüüstajad ja mõrvajad tungisid ikka kaugemale edasi. Siis valmistus kuningas Karl XII otsustavaks lahinguks, mis 20.nov. 1700 sama Narva jõe kaldal aset leidis, millele me lähenesime. Eesti talupoeg Tehvan Raabe juhtis rootsi väeosad mööda varjatud sooteid venelaste selja taha. Ainult vähesed venelastest pääsesid. Peagu kõik hävitati.
Kuna eestlased nende allutamisega saksa rüütliordule omandiõiguse oma põlisele maale kaotasid, tõid Rootsi kuningad mõningate reformidega teatavat kergendust. Aga vaevalt oli kuningas Karl XII surnud, kui venelased jälle maale tungisid. Seekord tõid nende hordid ka katku Eestisse ja 1710 seisis vene tsaar lõplikult oma palava igatsuse eesmärgil: Eesti oli põlvili. Sadades röövkäikudes ja lahingutes verest tühjenenud, mustast surmast nõrgestatud, avasid Tallinn ja Pärnu oma väravad vene sõdureile.
Tsaar ei hävitanud, nagu üldiselt oodati, mitte balti aadlit, ta seadis end vastupidi sellega heale jalale ja tühistas eelkõige rootslaste reformid. Ennekõike taastati mõisniku kohtupidamisõigus talupoegade üle. Uusikaupunki rahuga 1721 muutus Eesti üheks osaks vene-balti- provintsist.
Kolm sada korda olid pidanud venelased oma võimsa sõjaväega seda väikest, vaprat talupojarahvast ründama. Sadade aastate kestel olid moskoviidid kõik oma pingutused ainult sellele väiksele maale ida ja lääne geograafilisel piirijoonel kontsentreerinud. Nüüd oli see niikaugel — Eesti oli vallutatud. Küll üritasid eestlased üha jälle vihatud vene ikkest vabanemist, kuid see oli asjatu. Ligi 200 aastat pidid nad ootama. Vaevalt oli aga Romanovite võim bolshevike poolt kukutatud, kui eestlased jälle tõusid, baltlaste eesõigused endast raputasid ja oma maapäeval 24.veebr. 1918 Eesti Vabariigi suveräänsust proklameerisid.
Vähesed kuud hiljem 22.nov. 1918 ületasid punaarmee osad rüüstates, vägistades ja tappes Eesti piiri Narva juures. 16. dets. okupeerisid nad Rakvere, 22.dets. Tartu. 1919. a. algul oli ägedast vastupanust hoolimata kaks kolmandikku Eestist Nõukogude Vene kätes.
Olukord oli meeleheitlik. Ainult soomlased saatsid vabatahtlikke ja sõjamaterjali. 7.jaan. 1919 asusid eestlased vastupealtungile. Hoolimata nõukogude kuulmatust ülekaalust lõid nad bolshevikke hävitavalt ja kihutasid venelased üle Narva. Aga veel ei olnud rahu kindlustatud.
Selles ohtlikus olukorras püüdsid balit aadlikud kindral von Goltzi juhtimisel saksa-balti landeswehri kaasabil Eestit endale võita ja ajaloo ratast tagasi keerata. See katse ebaõnnestus. Ajastik oli muutunud.
Hulk aega kõikus sõjaõnn siia ja sinna. Lõpuks pidid nõukogude venelased 2.veebr. 1920 Tartu rahulepingu alla kirjutama ja Eesti Vabariiki tunnustama. Kui seda tegid nad ainult sunnitult. Veel oli revolutsioon liialt noor, et tsaari vanadesse imperialistlikesse jälgedesse astuda. Kuid eesmärki – Eesti vallutamist – ei lastud Kremlis ka punaste võimumeeste poolt hetkekski silmist. Ikka jälle nõrgus vene sabotööre ja spioone üle Ingerimaa piirijõe Rosona. 1.dets. 1924 valmis nende külv. Kommunistlik putshikatse suruti otsemaid maha. Kuid endiselt veeres rubla idast maale.
Hitleri leping Nõukogude Liiduga andis Kremlile ihaldatud vabad käed.
Jälle langes Eesti, hoolimata asjatuist pingutusist olukorda päästa, vene nuudi alla. Kohutavad elamused, mida eestlased nõukogude venelastega kogesid, aitasid kaasa, et seal meid, sakslasi, vabastajatena tervitati ja need ku-ristikud, mis ajaloos mõlema rahva vahele olid tekkinud täis aeti, üle mineviku valuliste tunnete ulatasid eestlased meile ida ähvardava ohu selges tajumises vapra vennakäe. Nad sammusid meiega koos, õlg õla kõrval, ja pidasid vastu kuni kibeda lõpuni.
Vaatasin üle avara tasase maa ja mulle tundus, nagu näeksin ma kõiki surnuid, kes siin sajandite kestel põlisvaenlasega võideldes langenud. Kuid ainult üksik eesti talunaine, pühapäevlikus riietuses, alt kinnitamata pluusis, rikkalikult tikitud varrukatega, valgetes sukkades ja kirjude sukapaeltega, seisis teel ja lõi risti ette. Ta hõbedane sõlg ja hõ´berahadest kett rinnal kerkisid ja vajusid veidi. Kaugemalt kostis lahingumüra. Vaikides ja mõtlikult vaatas ta mulle otsa. Ühe hetke. Siis hakkas ta uuesti palvetama.
20. vabatahtlike eesti SS-diviisi ridades, mis Narva-Jõesuus asus, olid mitte ainult tema kolm poega, vaid ka isa. Ta mees oli 1919.a. venelaste vastu võideldes langenud.
Jätkasimi sõitu ja läbistasime väikese küla. Majad olid tühjad. Elanikkond evakueeritud. Toortelliskivikirik osutas saksa minevikupärandit, põhjasaksa ehitusstiili vilja, romaani, osalt gooti vormis.
Kogu maastik oli otsekui väljasurnud. Ainult siin-seal tabas silm meie sõjaväesõidukeid kihutamas. Kaugemal paremal eemaldus kõrgel taeval nõukogude pommitajate üksus. Siis kihutas MIG-2, nõukogude lahinglennuk, piki teed. Välkkiirelt hüppasime oma sõidukeilt ja otsisime avaratel põldudel kaitset. Üks meie hulgast ei olnud aga kiire. Kummaliselt kägaras ja liikumatuna lamas ta sõiduki kõrval. Sängitasime ta sinnasamasse tee kõrvale.
Paljude rahvaste poegi puhkab niiviisi eesti mullas, mõtlesin ma kurvalt. Mulle meenus ema, kes teel oli seisnud ja põleval pilgul sõdurite sõidukile järele vaadates palvetanud.


Narva-Jõesuu, Soome lahe kaldal asuva eesti tuntud kuurordi vastas põles ja suitses teisel kaldal. Otsetabamus ühele nõukogude kütteainetelaole. Meie ees Narvas aga oli rahulik. Tulepaus rinnetel. Vaikus oli rusuv. Kõigile tundus, nagu peaks järgmisel hetkel tulepõrgu jälle avanema ja ebarahuliku vaikuse mürisedes ja möirates purustama.
Üha hoiatasid sildid teedel: “Vaenlase nähtavus!”, “Tähelepanu! Tee raske kahuritule all!” Rahulikult liikus kolonn oma väikeste, sassiskarvaste hobustega mööda ohustatud teed. Paremale ja vasakule langes mürske. Aga neid nad ei tabanud. Juba olime asfaltteel ja jõudsime esimeste majadeni. “Godverdomme!” hüüdis teepost. “Möödus aga see karvapealt!” Hollandlane, kes siin oma “Brigade Nederlandiga” valvel seisis.
Siis olime selles iselaadses, salapärases Põhja-Euroopa linnas, mille ümber aegade jooksul nii sageli oli võideldud ja mis nii tihti rünnatuna oma rasket saatust läbi sajandite edasi kuni tänaseni oli kandnud. Ikka on tuli ja veri selle linna ümber märatsenud, ikka on seisnud ta kahe maailma — Euroopa ja Venemaa — palava iha keskpunktiks.
Nüüd tunnistavad veel rusud ja varemed linna kunagist ilu ja suurust. Turmtuli ja pommirünnakud on selle põhja pärli kontinendi üheks varemeterikkamaks linnaks muutnud. Ja ometi elab üksikutes kitsastänavates, keset purustatud ehitisi edasi kuulsusrikka mineviku võlu. Veel tervitab linnakiriku vana portaal sind oma kuue surnupeaga ja kahe põleva tõrvikuga ning vaatavad Fonnesi maja väravakaare väikesed inglifiguurid. Raekoja tornilt piidleb ühel jalal kurg nukralt ida poole, kust ikka jälle punase isakese metalsed tervitused “armastatud” eestlastele saabub.
Ja ikka püsivad eelkõige mõlemad selle vapra varemetelinna hoiatusmärgid: Hermani kindlus ja selle jõuline epigoon – Ivangorod. Nii seisab Narva täna nagu alati põhjamaa ajaloo tulipunktis. Ikka on võitlus ja surma, võitmine ja langemine lahutamatult selle linnaga vahetumas seoses seisnud.
Narva, mis germaani rahvaste, eriti taanlaste poolt 13. sajandil valliks kasvava ohu vastu idast rajati, ehitati hiljem saksa rüütliordu poolt välja Euroopa üheks tugevamaks kindluseks Venemaa vastu. Ordumeister Hermann von Brüggeney-Hasenkampfi algatusel ehitati tema suurim torn, Pikk Hermann.
Selle vastas tõuseb ülbelt ja raskelt hoogsana Ivangorod kui kaugele nähtav tõend, et Venemaa kunagi nõus ei ole oma pretensioonist Euroopale loobuma. Ivan III, vene suurvürst, nõnda kõneleb saaga, tellis endale kreeka ehitusmeistri, kellel tasuks ainulaadse saavutuse eesdt silmad välja torgati, et ta enam kunagi taolist ehitust püstitada ei saaks.
Narva elas kaasa 17-aastase Rootsi kuninga Karl XII uhke võidulahingu mitmekordselt ülekaalus venelase üle ja raske lüüasaamise Peeter Suure poolt, mille järele Narva samuti nagu Tartu sadakes aastateks venelaste kätte langes. Alles 1918 tungisid saksa sõdurid uuesti vanasse kindlustuslinna, et sealt novembris jälle lahkuda. Bolshevikud vallutasid kaitsetu linna ja seadsid seal oma hirmuvalitsuse sisse. Eesti vabatahtlikud, saksa võitlejad ja soome vabatahtlikud ühes valgete kindral Judenitshi rügementidega lõid nõukogude väed tagasi ja tungisid sügavale vene alasse.
Eesti iseseisvus, mida nõukogud nüüd tunnustama pidid, kestis 20 aastat. Siis tungisid idahordid uuesti üle Narva jõe ja okupeerisid kulunud ettekäänetel eesti ja saksa vana eesala julgestuse. Augustis 1941 viskasid saksa sõdurid vaenlase taas üle Narva jõe, üle igavese Eeuroopa piiri vastu Venemaad siin kaugel põhjas, ja tungisid edasi Leningradi suunas.
Rindelühenduste ja taandumisliikumiste käigus asus täna samuti nagu seitsmesaja aasta eest Narva jõel Euroopa värav vastu steppide uputust. Jälle võitlesid laskekraavides ja kaevikuis, punkreis ja ei-kellegi-maal, seekord relva-SS ridades, mehed kõikidest põhjariikidest üheskoos eesti vabatahtlikega euroopaliku maailma olemise või mitteolemise eest. Nii oli Narva ka meie võitlusrikkamail päevil sama, mis ta oli olnud sajandite jooksul — võtmepositsioon Põhja-Euroopas. Siin otsustub Põhja-Euroopa elu. Siin lahkneb maailm. 
Seda teadsime mitte ainult meie, seda teadsid samuti ka bolshevikud. Seepärast püüdsid nad üha jälle seda varemetelinna oma kätte saada, et siit hävitavat lööki meie maailmajao põhjaosale suunata. Pommirünnakud ragisesid üle linna ja tema sillapea. Tuleturmad pidid kaitsjate moraali lömastama. Nõukogude tankid üritasid oma edasitungi kuni visalt ja tugevasti kaitstud jõe kaldani arendada. Kuid see oli asjatu. Mehed, kelle esiisad kunagi saksa ordurüütlite all ja veel varem taanlaste ja rootslaste all võidelnud ning võitnud olid, lõid ida massid tagasi. Nagu lainemurdja seisis väike Narva sillapea punases kõrguputuses ja sundis Kremlit oma kõrgelennulisi Baltikumi vallutamiskavasid edasi lükkama.
Eesti 20. relva-SS diviisi sõdurid, kes siin ühes Euroopaga ka oma kodumaad kaitsesid, olid vorminud lahingloosungi, mis piki Narva kallast teatavaks sai: “Varemeist tõuseb kättemaks!”
Siin polnud Kremlil midagi loota.
Kõrvuti hollandlaste ja norralastega, flaamidega ja taanlastega seisid ka prints Eugeni vana kaitsejoone pojad, vanade pioneeride ja maadevallutajate järeletulijad kõikidest saksa gaudest, ühises võitluses vabaduse eest. Need kagu-sakslased tõendasid sellel nendele nii võõral ja harjumatul Põhja-Eesti maastikul oma eeskujulikkust. Nad tulid Banatist * ja Batschka viljarikkalt maalt, metsadega raamistatud Siebenbürgenist ja Rumeenia mägedest, et siin kõrgel põhjas oma maja ja maad, oma naisi, emasid ja lapsi, oma verd ja riiki kaitsta. Nemad, päikesepaistelise lõuna-ida pojad, seisid siin Narva kaldal otseteed oma elu pärast. Ja nad olid tõrjevõitluse raskemad päevil ja nädalail oma kamraadidele germaani riikidest truudeks kaasvõitlejaiks ja parimaiks kamraadideks.
Need võitlused aga ja ohvrid rajasid germaani maadest kuni sügavale saksa kaguruumi suure silla: ühiste elamuste, ühise ohu ja ühiste võitluste silla.

Nõukogude kahurväe üksiklasud langesid kord liiga ette, kord liialt kaugele taha. Raekoja torn, mis uhkelt tugevasti Amsterdami ja Haarlemit meenutava raekoja lõhutud katusel valitseb, on hoolimata bolshevike palavaist püüdlusist siiani tabamatuks jäänud.
“Kas nad tabavad või mitte,” ütleb vana pesunaine, kes kompaniile samaaegselt usaldatavaks emaks, “Narva on surnud!”
Saksa kirik on raskesti tabatud, ainult ta laiad, jõulised ja ikka veel säravalt valged nurgapostid kajastavad ehituse kunagist barokset ilu, mille seitsmeteistkümnenda sajandi virgad käed lõid. Varemetes on vana börsihoone, kus kord laevnike, põldurite ja sõdurite julgus ja vastupidavus kõlisevaks kaubakasumiks ümber münditi. Vanast apteegist püsib veel ainult paljas esimüür nagu vilets kuliss. Siin ja seal näeb silm purustatud, pommidest lõhutud majadel erilise kontrastina imekauneid, igivanu portaale. Aastaarvud enam kui nelja sajandi ulatusest kõnelevad sellest põlisvana kindluslinna sisemisest rikkusest Narva jõe kaldal.
Kiired pääsukesed säästuvad nooljalt meie lähedusse ja vihisevad jälle kõrgusse. Nemad tulid siia igavesse võitluste linna juba sel hiliskevadel, kui Rootsi kuningas siin vene ülejõu purustas. Nemad tiirlesid Hasenkampfi “pika Hermani” ümber selle ehitusel olles ja “kreeklase” ümber, kes pimedaks muudetud silmadega tema poolt ehitatud Ivangorodi rünnakkindluse ees kohutavat tsaari needis. Nemad on näinud sirpi ja vasarat tõusmas ja langemas, ja saksa rünnaklippe lehvimas vapra eesti rahva sini-must- valge trikoloori kõrval tuules. Miski pole neid minema hirmutanud. Isegi mitte tuli ega suits, ei lõhkevad pommid ega meeste võitlushüüded sajandite jooksul. Sõda, mure ja rõõm on tulnud ja läinud. Ning nendega ühes Narva pääsukesed.
Valge öö kabjas hämaruses tõusevad nähtavaks kalmistu tumedad raudristid. Läbi suure kabeli lae vilguvad tähed. Täistabamus oli katuse purustanud. Laialipillatult lamab kullatud ikoonasid põrandal.
Sammusime aeglaselt läbi lilledega ja väikeste õitsvate puudega kaetud õnnistatud maa. Kitsas rada oli segi tuhnitud ja puid puruks rebitud. Siin puhkavad vana hansa- ja ordulinna põlvkonnad. Nad magavad kõrvuti — sakslased, rootslased, taanlased, hollandlased ja eestlased. Siin-seal mõni vene tsaari-ohvitser või preester.
Sisask, meie ööbiku eesti õde, hõrgutab tungivalt ja suruvalt läbi hämara öö. Meist üle kurisevad rasked mürsud. Ees kaitsekraavis haugub kuulipilduja. Jälle oreldab, seekord neetult lähedal. Viskume kääbaste vahele. Killuvihm vilistab asjatult. Uuesti tõustes jääb silm peatuma suurel ristil.
“Jacob Nikodemus Budde.”
“Narva kaubahärra ja merisõitja, sündinud 21.mail..”
Aastaarv oli granaadikillust täitsa loetamatuks muudetud. Ainult hauakiri oli veel veeritav:
“Kõik, mida Sa anda võid, oh Issand, oled Sa mulle andnud: rõõmu
ja muret, tööd ja võitlust.
Oh anna ka neile, kes pärast meid tulevad,
elu suurimat:
rõõmu, muret, tööd ja mitte
viimsena võitlust.”
Kui tunde hiljem tagasi korteri poole läksime, püüdsime veel kord selle kummalise surnu sünniaastat kindlaks teha. Kuid meid oli meie vaevast säästetud. Nõukogude kahurvägi oli raudristi täielikult purustanud.
Linna taustal, vastu Kreenholmi, põles kaks puumaja nagu kaks tõrvikut varases hommikutuules. Väike salk hollandi pioneere marssis lauldes mööda. Kirglikku linnulaulu, mida nüüd kõikjalt kostis, mürisesid meie raskete kahurite kauged panused.
Ei, tal ei olnud õigus, sel vanal pesunaisel. See linn ei olnud surnud. Narva elas. Ta varjatud ilu kiirgas rusu- ja varemehunnikuist vanades baroksete inglipeadega portaalides, keerunditega varustatud aastaarvudest, tema kütkestava maastiku isemeelsest, köitvast pildist.
Ja oma elu ammutas see vana vapper linn alaliselt kestva vastupanu sajandeid püsinud murdumatust vaimust ida vastu.

Lamasime tihedalt vaenlase vastas. Lühim vahemaa oli 35 meetrit.
Kitsas granaatidest ülesküntud ribas, mis meid nõukogude kaitsekraavist lahutas, valitses surmavaikus. Ainult harva kurises raske mürsukild üle kaeviku. Mõnikord mürises hitlerivikat, nagu nõukogude sõdurid meie automaatkuulipildujat nimetavad, meist paremal. Siis laskus rusuv vaikus jälle üle tontliku maastiku. Sompus sajuhommik nuttis ämuse taeva all. Põlvini ulatuv vesi täitis kaevikut ja vulksus kummijalatsi üleservani.
Sellest hoolitama seisid siin-seal mehed ja jälgisid liikumatult vastasasuvaid kaevikuid. tundide viisi, päevade kaupa. Sageli üksi, vahel kahekesi, üks kiikri juures, teine puhates, et rünnaku silmapilgul kogu oma jõudu hävitavaks tulekeeleks koondada.
Paar teraseid noorukisilmi vaatas rahulikult ja julgelt, peagu äraseletatult vaenlase kaeviku suunas. Suu pomises sosinal ettekande : “Mitte midagi erilist ei ole juhtunud!” Sügavalt kummargil tuli kaks meest meile vastu. Meiega üksteisest möödumisel sirgusid nad pisut püstimale. Juba purustas piitsalöögiline plaksatus vaikuse. Silmapilkselt kummardusime madalamale. Kes tahaks küll surra sellise halli hommiku hämaruses? Jälle oli kõikjal surmvaikne. Meie läksime edasi. Ainult meile vastutulijad jäid liikumatult seisma luurasid sündivasse päeva. Nõnda seisid täpsuskütid eesliini posisioonil.
Või meie kohtasime neid teisal.
Seekord olid nendeks 19-aastane Rudolf ja 24-aastane Michael. Kõnelesime siebenbürgeni kodust, võitlusest, kõikidest võimalikest asjadest.
Rudolfi isa oli kütt, kütt oli tema vend. Ja tema ise ei saa teisiti, vaid kui relv käes, peab silm juba märki otsima. Michael jälle pidi juba noorena jahile minema. Nüüd on nad mõlemad taas luuramas. Aga seekord tulistab uluk vastu “Peame tulistama harva, aga selle eest tabama.” Rudolfi silmad välguvad, kui ta seda ütleb. “Sest muidu reedame endid.”
Siis ilmub bolshevik vaenlase kaevikus nähtavale. Hetk sihtimist — lask! Mees kukub ette poole. On ta tabatud? Või suutis ta ennast välkkiirelt varjata? Jälle tähendab see tunde kestvat luuramist. Lõpuks märk. Jälle plaksatab – mees teisel poolel seisatab, siis kukub ta tagurpidi. Uus pliiatsikriips puust kaevikuseinale. See tabas. “Mis seejuures mõtleme, kui küttimispostil seisame ja jälle ühe kustutada saame? Ainult üht: tema ei tulista enam ei minu kamraadide ega minu pihta.”
Mõnikord on “kolleeg” vastaspoolelt meie täpsusküti avastanud. Kust ta tulistab? Alles siis kui märk tuntud, järgneb lask lasule. Kõik varjumise vigurid ja pettevõtted kasutatakse ära. Kiiresti võetud positsioonilt tulistatakse magasiin mõttetult tühjaks ja võetakse välkkiirelt endine positsioon tagasi, et vaenlast reetlikule tulistamisele ahvatleda. Sest kui asukoht teada, siis on enamasti ka täpsusküttide duell otsustatud. Mõnikord jääb ka enda kameraad. Aga teised astuvad tema asemele ja moodustavad uuesti eeskaeviku pikendatud käsivarre, mille kaitse all teised kamraadid kergendust võivad tunda.

ühel õhtul oli meil just siin Narva sillapea palavates võitlustes kogemus, mis nõukogude mentaliteedi silmapilkselt selgeks tegi.
Ärevalt vahtisid hollandi ja saksa SS-grenaderid üle kaevikuserva hämarasse öhe. Bolshevike tuli oli vaikinud. Nüüd pidid nad tulema. Venelaste põõsastikust ja etteulatavast metsasiilust uhkas halli. Kiiresti püüdsid bolshevikud veel kunstlikku uduseina selle ettenihutatud kompanii vastu teostuva ürituse ette luua. Sellest hoolimata lõi neile igast küljest meie hävitav tõrjetuli vastu. Rasked relvad moodustasid tuletõkke ja üksikud ellujäänud kaitseliinidesse tunginud bolshevikest hävitati külmade relvadega. Mõni tosin punaarmeelast oli oma eluga Stalini maailmarevolutsiooni aidanud kinni maksa.
Üks meie oma rünnaktrupp läks nüüd üle meie kaeviku. Eespool pargipuiestiku suunas hõõgusid isesugused valgused. Neile lähenesid mehed. Napilt meie okastraadi ees lamasid esimesed surnud. Imestanult jäid mehed seisma. Laibad nende ees olid põlenud, kõrbenud. Kaugemal hallis ööhämaruses põlesid teised. Kas ei liigutanud seal neist üks? Hollandlane kummardus ühe kohale, aga see oli surnud. Sel silmapilgul tajusid SS-mehed täit tõde: kui komissarid kogevad, et nad oma surnuid — aga küllap ka raskesti haavatuid — enam ära vedada ei suuda, siis va-lavad nad need bensiini või mõne muu põletisainega üle ja süütavad põlema.
Edasi, seltsimehed edasi, maailmarevolutsioon ootab!
Kui asi niikaugel, siis pudel bensiini ja põle kiiremini, seltsimees, sest isake Stalin vajab mitte ainult sinu elu, ta vajab eelkõige su surma…
Järgmisel hommikul pidin brigaadi staapi minema. Äsja uuesti formeeritud galiitsia SS-diviisis, 14-das vajati tungivalt alljuhte ja juhte. Kellelgi nähtavasti oli minu suhtumine idarahvaisse meelde tulnud. Lühidalt — minu komandeering 14.diviisi juurde oli kohal. Pidin viibimata ühe rühma üle võtma, diviis astus Galiitsias võitlustesse.
Ainsaks rõõmustuseks minule oli see, et ma üle Viini võisin sõita ja jälle oma naist näha.
Jumalagajätt hollandlastega oli südamlik.