Ajalugu

“Kihutav troika” – Herbert Salu

Esseid kirjandusest
Autor – Herbert Salu
Välis-Eesti & EMP
Stockhbolm 1984

Kolleegiuminõunik Tšitšikov, peategelane Nikolai Gogoli romaanis Surnud hinged, sõitis läbi Venemaa ja ostis mõisnikelt kokku ”surnud hingi”, s.o. surnud pärisorjade nimesid, mis leidusid veel maksunimestikes. Mõisaid kontrolliti kümne aasta tagant, paljude aadlike orjanimestikud sisaldasid surnuid. Gogoli romaan ilmus aastal 1842, see kujutas olusid pärisorjuse ajal, kui inimeste müümine oli tavaline, pärisorjuse Vene tsaaririigis lõpetas teatavasti “talurahvareform,‘ aastal 1861.

Surnud pärisorjade, “hingede”, nimesid ostis äritseja tühise kopika eest, aga neid rahaasutustes elusate orjadena esitades ja pantides võis ta valja võtta suuri rahasummasid. Tsaari-Vene lokkav bürokraatia võimaldas leidlikel petistel mõnusat elu.
Oma ärisõitudel mööda suurt ja laia Venemaad armastas Tšitšikov kiiret kihutamist. Kui ta tõllas ei tukkunud, sundis ta pukis istuvat kutsarit Selifani hobuseid taga ergutama. Albert Kivika tõlkes aastast 1937 loeme Gogoli romaani viimases peatükis järgmist troikasõidu kirjeldust:

“Nonoh, mis sina siis teed seal?” hüüdis Tšitšikov Selifanile, “kuuled või?”
“Mis on?” küsis Selifan aeglaselt. “Kuidas mis on? Loru oled sa! Kuidas sa sõidad. Noh, las käia!”
Hobused kihutasid ja kerge britška lendas kui sulg tuulehoos. Selifan aina vehkles ja hüüdles: “Hei, hei, hei!”õõtsudes pukis sedamööda, kuidas hobused lendasid alla orgudesse või üles mäekinkudele, milles lookles pikkamisi alanedes suur postmaantee. Tšitšikov aina naeratas, kergesti hüpeldes oma nahkpadjal, kuna armastas väga kiiret sõitu. Aga milline venelane ei armastaks seda? Kes veel, kui tema mitte ei peaks armastama seda, kelle hing pürib pillerkaaritavasse uima, kes unustab iseendagi ja lööb käega: “Kurat võtku kõike!” Ja miks seda mitte armastada, kui see tundub nagu mingi suure. vaimustava imena? Näib, nagu oleks haaranud nägematu võim su enda tiivale ning lendad ise ja lendab ka kõik muu: lendavad verstad, lendavad vastu kaupmehed oma kibitkade pukkides, lendab mõlemal pool mets oma kuuskede ja mändide tumeda müüriga, kirveste kaikumise ja vareste kraaksumisega, lendab ees kogu tee, teadmata kuhu tundmatusse kaugusse ja on midagi jubestavat kõiges ses lakkamatus rutus, kus kõik kaob tagasi- pöörmatult üksteise järele ning ainult taevas pea kohal ja kerged pilved ja nende vahelt vilgatav kuu näib seisvat liikumatult paigal.

Tšitšikovi, tundelise vene inimese meel muutub härdaks sõidu veetlusest. Ta unistab ja sonib tõllas, kui kolmehobusesõiduk lakkamatult kihutab, verstapostid mööda lendavad ja tolm maanteel keerleb.

°Oi, troika, linnuke, troika, kes leiutas sinu? Tean, ainult vilgas rahvas võis su sünnitada — see maa, mis ei armasta naljatada, vaid omas mõõtmatus laiuses on sirutanud enda üle poole maailma, mine ja katsu lugeda ta versti, kuni silmad võtavad. Ega paistagi keeruline see maanteede imeriist, ei ole siin koolutatud rauda ega treitud vinte, vaid üks-kaks-kolm, ainult kirve ja peitliga on kinnitanud ja loonud su osav Jaroslavi talupoeg. Ei saksa lakksäärikuis postipoiss, vaid habemik labakinnastes, istudes kurat teab millel, 一 tõuseb püsti, äigab plaksatava piitsaga ja laseb lahti laulu — ning hobused sööstavad maruhoos, ja kodarad rummude ümber muutuvad siledaks sõõriks, ja tümiseb tee, ja seisatab hämmastunud jalakäija — ja kihutub, kihutub, kihutub … Ning siis on veel näha ainult kaugelt, kuidas miski keerutab tolmupilvi ja tümistab õhku. (Nikolai Gogol, Tšitšikovi seiklused ehk Sumud hinged. I. Tartu 1937, Ik. 321-323).

Lõpuks tundub Tšitšikovile, et kogu Venemaa lendab kihutava troika kombel läbi maailma:

Kas mitte ka sina, Venemaa, ei torma samuti nagu vilgas, püüdmatu troika? Tolmupilvisse upub su all lai tee, kõmisevad sillad ja kõik jääb sust kaugele maha! Seisatab jumalikust imest hämmastunud teekäija — kas ei ole see pikne taevast alla virutatud? Mida ennustab see jubestav rutt ja milline tundmatu võim pesitseb neis ennenägematuis täkkudes? Oi, täkud, täkud 一 millised täkud! Kas pesitsevad maruhood te lakkades? Või peitub ehk tuli te tundlikes sapsudes? Kuulsite kõrgusest tuttavat laulu — äkki ja korraga sirutate oma vasksed rinnad ning, puudutamata kapjadega maad, muutute ainsaks pinguli kistud, õhku mööda sööstvaks jooneks ning kihutab kõik jumalikus innus! (Samas, Ik. 233.)

Tõelisus ja fantaasia segunevad: Venemaa kihutab troika kombel. Kuhu? Kogu Tšitšikovi elu oli mingi omapärane segu tõest ja valest. Petisena elatas ta end, äritses elavatega ja surnutega, piire tõe ja luule vahel ei osanud tõmmata lõpuks ta isegi. Venemaa on troika ja lendab kummitusena läbi maailma, teised rahvad ei mõista seda, tõmbuvad kõrvale ja annavad märatsevale sõitjale teed:

Venemaa, kuhu sa kihutad ometi, anna vastust? Ei vasta, imelisel helinal tiniseb kelluke, müriseb ja keerleb tuulest tükkideks kistud õhk; lendab mööda kõik, maailm ja mõnda, mis seal sees, ja astudes eest kõrvale, annavad talle teed muud rahvad ja riigid. (Samas.)

Veel teises kuulsas romaanis esineb sama sümboolne pilt – Venemaa on metsikult kihutav troika 一 Fjodor Dostojevski viimases, ta elu lõppaastail kirjutatud ning ta loomingu paremikku kokkuvõtvas romaanis Vennad Karamazovid (1879-1880). Siin on selgesti öeldud, et “troika kihutab ülepeakaela*’ ning et see sõit läheb ”võib-olla hukatuse poole? Vennad Karamazovid on kohtu ees isatapmise pärast, prokurör manitseb kohtunikke, aga ka süüaluseid ja pealtkuulajaid kaitsma “Püha Venemaa” moraalseid ja õiguslikke põhialuseid — perekonda, riiki ja muud, mis on rahvale püha: “Meie saatuslik troika kihutab ülepeakaela?,ütleb ta. Justa Kurfeldti eestikeelses tõlkes (Tartu 1940) loeme romaani viimases osas:

Pidage meeles, et teie olete meie tõe kaitsejad, meie püha Venemaa,tema aluste, tema perekonna, kõige, mis temas püha on, kaitsejad! Jah, teie esindate siin praegusel silmapilgul Venemaad, ja mitte ainult selles saalis kostab teie otsus, vaid kogu Venemaal, ja kogu Venemaa kuulab teid nagu oma kaitsejad ja kohtumõistjaid ning saab julgustatud või rõhutud teie otsusest. Ärge piinake siis Venemaad ja tema ootusi, meie saatuslik troika kihutab ülepeakaela ja võib-olla hukatuse poole. (F.M. Dostojevski, Vennad Karamazovid. 3. Tartu 1940, Ik. 321.)

Prokuröri kõnest ilmneb, et “saatuslik troika” on kõik see, mis lammutub püha Venemaa alusmüüre — moraali ja õigustunde laostumine, kuritegevuse suurenemine, seega ka parajasti käsitlusel olev isamõrv, mis pole mingi erandlik üksikjuhtum. Troika metsikut kihutamist jälgitakse Venemaal õuduse ja jäledusega, aidaku igaüks kaasa selle peatamiskes. Teised rahvad astuvad esialgu kõrvale, aga võib-olla lõpuks Euroopa rahvad ühendatud jõul peatavad metsiku kihutaja:

Ja ammu juba kogu Venemaal sirutatakse käsi ja palutakse peatada metsikut, andestamatut kihutamist. Ja kui teised rahvused esialgu veel astuvad kõrvale ülepeakaela kihutava troika eest, siis võib-olla sugugi mitte lugupidamisest tema vastu, nagu soovis kirjanik, vaid lihtsalt õudusest — pange seda tähele! Õudusest, aga võib-olla ka jäledusest tema vastu, ja seegi on veel hea, et astuvad kõrvale, aga võib-olla äkki võtavad kätte ega astu enam kõrvale, vaid asuvad kindla müürina kihutava nägemuse ette ja ise peatavad meie ohjeldamatuse meeletu sõidu, et päästa iseendid, haridust ja tsivilisatsooni! Me oleme juba kuulnud neid murelikke hääli Euroopast. Nad hakkavad juba kostma. Ärge ahvatage siis neid, ärge koguge nende üha kasvavat vihavaenu otsusega, mis mõistaks õigeks isa tapmise lihase poja poolt!” (Samas.)

Metsikult kihutav troika, nagu ilmneb prokuröri kõnest selles maailmakirjanduse ehk kõige suurepärasemas protsessimaalingus, on hukatuse poole kihutav Venemaa.
Dostojevskit ühiskonnakriitikuna on interpreteerinud paljud ta kolleegid, huvitaval viisil on seda teinud balti-saksa päritoluga romaanikirjanik ning Nobeli laureaat Hermann Hesse (1872-1962) kelle vanaisa Carl Hermann Hesse (surnud a. 1896 94-aastasena), keiserlik vene riiginõunik, töötas Paides kreisiarstina.
Aastal 1920 avaldas kreisiarsti pojapoeg ning tolleaegne šveitsi kodanik esseede kogu Pilk kaosesse (Blick ins Chaos). Raamat olevat kirjutatud väheste kuude kestel Bernis aastal 1917. Maailmasõda käis kolmandat aastat, autor ise oli tervenenud hingelise kriisi perioodist, ta on ravil olnud tuntud psühhiaatri, C. G. Jungi õpilase juures. Kirjanikku huvitas tol ajal analüüsida maailmapalangu ja meeletu tapatalgu tagapõhja (72 protsenti maailma elanikkonnast oli sõjajalal) ja Dostojevski kaugele oma ajast etteulatuvat nägijapilku.
Dostojevski romaani lahkab autor silmatorkavalt pealkirjastatud essees Vennad Karamazovid ehk Euroopa häving. Ta leiab, et suur vene romaanikirjanik ennustab kogu Euroopa langust tolle kihutava troika ohvriks, nimelt vaimse Euroopa hävingut. Aasialik ideaal hakkab siin maad võtma, see neelab Euroopa vaimu. Moraalsed põhialused laostuvad.
Mis on aasialik ideaal? See on loobumine senistest moraalinormidest, uue ohtliku usundi omaksvõtt, nagu vana munk Zosiima romaanis ennustab, nagu Aljoša, noorim Karamazovi vennastest, aimab, nagu Dimitri ja Ivan, vanemad vennad, kuulutavad ja kes kõigest oma ümbruskonna saastast ning roojast läbi lähevad (Hesse, m.t., Ik. 3). Romaani kolme köite kestel, väidab Hesse, muutuvad kõik endised kindlad normid ja ideaalid tegelastele küsitavaiks. Aljoša, ainus positiivne kuju vennaste hulgas ning sümpaatne kloostrikasvandik, muutub enam ja enam ilmalikuks, kuritegelike kalduvustega vennad Dimitri ja Ivan saavad pühakuiks, uue inimkonna ideaalkujudeks. Seiline vene inimene , kes on hüljanud kõik moraalinormid, muutub sümboliks, hea ja kuri, Jumal ja Saatan on selles ühinenud. Karamazov — see on hävingueelne inimene.
Karamazovlikku elementi — kaootilist, metsikut, ohtlikku, ebamoraalset — võidakse hinnata positiivselt või negatiivselt, kuid see vallutab Euroopa. Tol ajal, kui Hesse kõnesolevat analüüsi kirjutas ja maailmasõda möllas, konstateeris ta: Karamazov domineerib enam kui kunagi varem. Euroopa häving läheneb kui hirmus katastroof olgu revolutsiooni ja tapatalgutega või ilma nendeta — korruptsiooni, varguste, mõrvade ja muude vägivallatsemistega.
Hävingule vastu minev inimene on hirmuäratav koletis, see on midagi looma ja inimese vahepealset. Antiikaeg, Euroopa kultuuri särav õitsengufaas, ei läinud hävingule vastu Nero, Spartacuse ega germaanide ajal, see haaras tol korral kinni Jeesuse õpetusest, ütleb Hesse.
Aga nüüd on pool Euroopat, vähemalt pool Ida-Euroopat, teel kaosesse, ta kihutab pühas hullumeelsuses, kihutab kuristiku poole. Ta laulab seejuures joobnuna rõõmuhümni nagu Dimitri Karamazov (vihje Dimitri laulusteenile romaani esimese osa kolmandas raamatus: Dimitri laulab Schilleri Laulu rõõmule, Aljoša kuulab hullumeelset laulu pisarsilmil). Neid laule kuulab kodanik naerdes ja solvunult, aga pühak ja nägija pisarsilmil (Hesse, m.t. Ik. 20).
Mis on siis kõnealune sümboolne troikasõit, miks kihutab püha Venemaa hukatuse poole? Kuidas ja millal sai kihutamine alguse?
Kuritegevuse kiiret lisandumist, moraalilangust, perekonnaelu laostumist ja isatapmist kõrvuti troikasõiduga kirjeldab Dostojevski oma romaanis aastail 1879/80, Gogolil esines troikasümboolika neli aastakümmet varem, tol korral küll kaugeltki mitte nii süngeid elupilte sellega kõrvutades.
Aastaks 1880 oli Venemaal ähvardava kuju võtnud maailmavaateline liikumine, mida nimetati nihilismiks. Filosoofilise terminina — ladina keele sõnast nihil, eimiski – oli sõna käibel iuba sajandi algul väljaspool Venemaad, sellega mõeldi üldtunnustatud moraalsete, poliitiliste ja eetiliste väärtuste eitamist.
Venes võttis möödunud sajandi keskel noorsoo hulgas maad opositsiooniline liikumine, mis ülistas just sellist negatiivset hoiakut – religiooni, moraalinormide ja autoriteetide eitamist, atentaate tsaarile ja valitsusvõimu esindajaile. Selliseid kehtiva korra trotsijaid nimetati nihilistideks. Tsaarivõim laskis neid jälitada, vangistada ja saata Siberisse sunnitöölaagreisse. Nihilismist nakatus esijoones haritlasnoorsugu 一 üliõpilased ja gümnaasiumide õpilased. Sajandi lõpul valgus vene ülikoolidest ja gümnaasiumidest väljaheidetud “nihiliste” rohkesti ka Tartusse, kus nad ülikooli ja Treffneri gümnaasiumi pürgisid.
Tammsaare iseloomustab Tartu õpilasnihiliste humoristlikus valgustuses, kui ta Tõe ja õiguse teises köites laseb direktor Maurusel võidelda nende vastu oma “esimese järgu koolis”. Tammsaare õppis Treffneri erakoolis aastail 1898-1903, kirjeldus on antud nähtavasti autori isiklike mälestuste põhjal. Romaanis leidub järgmine lõbus episood — direktori seletus Vargamäe Indrekule:

nihilismus – – Teie teate ju, mis see sõna tahendab; olete juba terve aasta ladina keelt õppinud. Nihil — ei midagi. Nõnda et, kui keegi tahab nihilismust, siis tema tahab ei midagi. Kui ta ütleb: mina olen nihilist, siis tema ütleb: mina olen ei midagi. Aga kas võib üks aus ja korralik inemine ülepää ütelda: ei midagi? Mis te arvate. kas võib? — Indrek oli kimbatuses.
Aleksander teine tapeti ära, teate pommiga: peab siis kõiki vürste ja keisreid pommiga? Oleme siis meie sotsialistid, nihilistid või revolutsionäärid. nagu vene üliõpilased? Mis teeb meie väike rahvas sotsialistidega ja revolutsionääridega? Kas revolutsionäär hakkab põldu harima? Ei, revolutsionäär ei hari põldu, ja siis jääme kõik nälga. Revolutsionäär mässab ainult ja teeb sotsialismust ning nihilismust, tapab vürste, kuningaid ja keisreid. Aga on meil kuninga ja keisri tapjaid vaja? Kas on meil oma kuningas või keiser, keda vaja tappa? Ei ole, kõik teavad, et ei ole, sotsialismus on venelaste ja sakslaste asi, vene üliõpilaste asi. Nemad teevad mässuga sotsialismust. Kui saate kord ülikooli, näete oma silmaga, kuidas nad teevad seal sotsialismust. – –
Jakobson hakkas Peterburis sotsialistiks ja seilepärast suri ta Pärnu metsa. Vändra metsas Pärnumaal suri vana karu ära. Sest jumal ütles: nihil — ei midagi sellesarnast Vändra metsas Pärnumaal. (A.H. Tammsaare, Tõde ja õigus. II. Vadstena 1947, Ik. 298 j.)

See oli mingi definitsioon ja hoiatav kommentaar õpilaste tarvis — mis nihilism tähendab ja kuidas see avaldub.

***

Sõna nihilist sai ilukirjanduses populaarseks aastast 1862 alates, kui Ivan Turgenev (1818 – 1883) romaanis Isad ja pojad (1862) oli seadnud nihilismi teose keskseks probleemiks. Turgenev viibis suurema osa oma elust välismail, enamasti Saksas ja Prantsusmaal. Ta oli menukas euroopa kirjanik, kelle teosed varsti pärast ilmumist tõlgiti paljudesse keeltesse. Ta oli tuttav välismaiste oludega, kodumaised puudused torkasid talle teravasti silma, neid asus ta oma teostes lahkama. Nagu romaani tiitel osutab, on vastakuti asetatud kaks generatsiooni — isad, s.o. vanem, konservatiivne põlvkond, ja pojad — noor opositsiooniline põlvkond. Tegevustik mängib aastal 1859, konflikt on seega möödunud sajandi keskel aset leidnud idealistliku ning humanismist kantud isade-generatsiooni ja mässulise materialistliku, illusioonideta noorsoo vahel.
Isade-generatsiooni esindavad romaanis maa-aadlikud vennaksed Kirsanovid. Tossike Nikolai Petrovitš Kirsanov peab mõisat, kuid pole suuteline takistama selle laostumist. Tema vend, melanhoolne, suursugune gentleman Pavel on pärast viimast õnnetut armulugu tagasi tõmbunud maavaikusse, asunud elama venna mõisa. Laostuva mõisa omaniku Nikolai Kirsanovi poeg Arkadi studeerib Peterburi ülikoolis, tuleb suveks isakoju õpingute vaheaega veetma. ‘Tal on kaasas sõber Jevgeni Vasiljevitš Bazarovi, arstiteaduse üliõpilane, see on ongi “nihilist” ning mässulise noorsoo peamine esindaja teoses. Romaani viiendas peatükis esineb stseen, milles selgub Bazarovi nihilism. Hommikul söögilauas hargneb järgmine kõnelus:

– Kes see Bazarov õieti on?
Arkadi pidi naeratama. – Kas ma pean ütlema sulle, isa, kes ta on?
– Tee mulle seda heameelt, Arkadi.
– Tema on nihilist.
– Mis? küsis Nikolai Petrovitš, kui Pavel hoidis nuga üleval ja hakkas võileiba määrima.
– Tema on nihilist, kordas Arkadi.
– Nihilist, kordas Nikolai Petrovitš. See tuleb ladinakeelsest sõnast nihil, ei midagi, nii palju kui mina võin aru saada; sõna tähendab niisiis inimest… kes ei tunnusta kedagi.
– Ütle parem. kes ei respekteeri kedagi, lisas Pavel Pertovitš ja hakkas võid leivale määrima.
– Keegi, kes vaatab kõigele kriitilise silmaga, tähendas Arkadi.
– Kas see pole sama? küsis Pavel Petrovitš.
– Ei, see pole sama. Nihilist on inimene, kes ei painuta end autoriteedi alla, kes ei tunnusta mingeid norme, olgu need kui respekteeritud tahes.

Niisiis nihilist ei usu midagi, ei tunnusta mingeid autoriteete ega normisid. Kõigepealt heidetakse kõrvale religioon — nihilist Bazarov ja tema mõttekaaslased ei usu ega tunnusta religiooni-dogmasid, kirikus nad ei käi, mingitest usukommetest nad kinni ei pea. Nad ei tunnusta üldse mingeid autoriteete. Vanemad, nende isad, on nende meelest naeru- ja kahetsemisväärsed ajast mahajäänud inimesed, nagu Bazarov seletab vanast Kirsanovist, kelle juures noored suve veedavad. Kõik see, mille isad on üles ehitanud, mida nad kultuuriks ja eelmiste sugupõlvede pärandiks nimetavad, tuleb hävitada ja maha kiskuda.
– Aga mida te tahate asemele panna, kui kõik vana hävitate? küsivad vanad.
– See ei lähe meile korda! vastab Bazarov.
Omadest kogemustest teame, et selline loogika ja sellised fraasid pole ainult ilukirjanduslik fantaasia, vaid ka tegelik elu, sest ilukirjandus on tegeliku elu peegeldus, nagu seda eriti rõhutab sotsialistliku realismi teooria. “Kõik vana tuleb hävitada, see on meie esimene ülesanne!”, nii deklareeris ja õpetas 40 aasta eest meie kodumaal kehtima hakanud filosoofia. Seda fraasi korrati näit. Tartu ülikooli filosoofiaõpetuses, seda kordas tihtilugu tolleaegne võimas prorektor niihästi kateedrilt kui ka eraviisiliselt. Ilukirjanduses sai see printsiip populaarseks niisiis Turgenevi romaani kaudu aastast 1862 alates.
Kas Turgenev oli nihilismi poolt või vastu, selles polnud ta vist isegi alati selgusel. Ta kujutas oma teoses olukorda, nagu see tema kodumaal parajasti oli. Suured nihilismi prohvetid nagu Herzen ja Bakunin elasid välismaal maapaos — Saksas, Šveitsis, Inglismaal ja mujal – nad liikusid kogu Euroopas ning agiteerisid, vahetasid alatasa elupaika. Kodumaal oleks tsaari politsei nad otsemaid Siberisse toimetanud. Välismaal pidas ka Turgenev nendega elavat kontakti — olgu otseselt kokku puutudes või kirjavahetuse teel. Bakunini õpetusele on iseloomulik suur hävitamiskirg. Tema peateoses Riik ja rahvas seisab esikohal parool: hävita võimalikult kõik, tee seda võimalikult kohe!

***

Kui nüüd inimene enda kõigist normidest, traditsioonidest ja autoriteetidest lahti ütleb, kas ta jääb siis vaimselt ja seesmiselt tühjaks? Erapooletuks?
Ei, loodus ei salli tühjust. Kus iganes tühimik tekib, astub asemele uus aine või uus organism, nii ka inimhinges.
“Tühi kott en seisa püsti”, ütleb eesti vanasõna, täiel määral kehtib see ka inimese kohta. Kui inimlikud väärtused hüljatakse astuvad asemele loomalikud. Need pääsevad maksvusele, kuna nad juba ürgaegadest peale peituvad inimhinge sügavustes tagasisurutud kujul, uinuvas olekus. Algab inimese loomastumine, bestialiseerumine.
Inimkonna praegune kultuuritase on teatavasti pikaajalise arengu tulemus, kultuuripärand on rännanud generatsioonilt generatsioonile, uued sugupõlved on igaüks lisanud sellele oma suurema või väiksema panuse. Euroopa kultuuri ajalugu tunneme veidi paremini paari-kolme aastatuhande kestelt, vanadest kreeklastest alates. Kaugem minevik, mille kohta juhuslikku laadi üksikteateid annab arheoloogia, jääb hämaruse peitu. Inimene praegusel astmel, homo sapiens, on miljonite, võib-olla sadade miljonite aastate arengu lõpptulemus. Kui nüüd ülemine õhuke kultuurikiht, viimaste aastatuhandete saavutus, pealt kõrvaldatakse, astubki esile loom.
Looma käitumine on meile hästi tuttav: esimene konfliktide allikas on toiduprobleem. Loom haarab toidupala teise omasuguse suust, kui ta tunneb end jõu poolest üle käivat. Üks-kaks võetakse appi hambad ja küüned, kõik
vahendid ja võitlusviisid on lubatud eesmärgi saavutamiseks.
Inimene, kes hülgab kultuuri- ja õiglusnormid, toimib samuti looma kombel: ta võtab, kust võtta on, varastab, röövib, tapab. Aga inimloom läheb veel kaugemale: fanaatilise nihilismi kires hävitab ta ka seal, kus tal sellest otsest tulu pole, lõbu pärast. Loomadel esineb selline hävituskirg hoopis vähemal määral. Sokud hävitavad jooksuajal noort metsa lõbu pärast, see on nende erakordse rõõmu harv avaldusmärk. Solženitsõn on ühe oma romaanidest pealkirjastanud sellisele fenomeenile viidates — “Vasikas pusib tamme” , võrreldes sel viisil ennast ja parteid, üks jõuetu, teine kõikvõimas.
Inimese hävituskirg ärkab juba varases nooruses: igapäevane nähtus on, et laps oma ilusa lelu purustab, et ta ilutaimi meeleheaga murrab ja putukaid või pisiloomi tapab. Moodsa “vaba kasvatusega” õigustatakse ja õhutatakse lapse hävituskirge, vanemad loobuvad oma kohustusest inimkonna kultuuri edasi anda uuele generatsioonile. Ja kui kool samuti on sunnitud sellest kohustusest loobuma poliitikute juhtnööride kohaselt, siis ongi tulemuseks, et inimene muutub nihilistiks juba maast madalast, temast saab väärtuste ja normide eitaja.
Isad ja pojad, generatsioonide vastuolu ning nihilism üldiselt polnud mingi lokaalne probleem Venemaal poolteist sajandit tagasi. See on globaalne nähtus tänapäeval ja hoopiski aktuaalsem kui Turgenevi ajal, kui me ainult oma mugavuses suvatseme sellele tähelepanu pöörata. Tänapaevalgi kirjutatakse nihilismist romaanides ja esseedes igal maal, aga me puutume sellega kokku oma argielus igal sammul.
Võtame paar näidet meid tänapäeval ümbritsevast elust. Pärast pikka talve sulasid hanged, üürimajade vahel peenardel tärkasid krookused — kümnete, võib-olla sadade viisi valgeid, kollaseid ja siniseid õisi. Silmarõõmuks vanale ja noorele. Kuid krookuseõite ilutsemine ei kestnud kahte päevagi — lapsed peksid keppidega kõik viimseni maha.
Laastamistööst koolides kirjutavad ajalehed sagedasti, kahjusid, mis sel viisil maksumaksjaile tekitatakse, hinnatakse kümnete miljonite kroonidega aastas. Stokholmi allmaaraudtee vandaliseerimine maksab — ajaleheteadete põhjal — miljoneid kroone aastas, peale selle toimetatakse sama raudtee vastu 600 atentaati aastas, noored vandaalid ei pane paljuks reisijate elu ohustada paar korda päevas. Millest tekib noorte hulgaline kuritegevus? Eks ole nihilismi selged väljapursked alatasa nähtaval meie endi keskel ja meie endi silmade all?

Vaba kasvatus, millega rajatakse noore inimese nihilistlik elukäsitus varakult, on “uus” ja “moodne”, seda ei kõlba kõrvalseisjal kritiseerida. Kust uus pedagoogika pärineb ja kelle huvides seda ühiskonnavaenulikku õpetust rakendatakse, jääb hämaraks. Uus õppeviis pidavat positiivseid tulemusi andma aastate pärast, täiskasvanuna saavat sel viisil kasvatatuist paremad inimesed kui meie, vanad. Kas asi nii on, selles vanad kahtlevad – ehk muutub uue sugupõlve noorpõlvenihilism aastate kuludes aina käremeelsemaks?
Väärtusnormide hülgamine massi hulgas algab tavaliselt religiooni hülgamisega – kirikud on peagu tühjad. Ainult suurte pühade või erakordsete sündmuste puhul koguneb rahvas jumalateenistusele suuremal arvul.

***

Skandinaavia kirjandusele avaldas möödunud sajandi lõpul suurt mõju taani kriitik Georg Brandes (1842 – 1927). Meieni ulatus tema autoriteet alles Noor-Eesti ajal 一 Gustav Suitsul oli temaga kirjavahetus a. 1903 — 1904, paar aastat hiljem oli tal võimalus suurt meistrit isiklikult kohata. Kui Brandes ühte või teist autorit kiitis ja eeskujuks seadis, kostis tema hääl kaugele. Pakuks huvi lühidalt vaadelda Turgenevi romaani vastuvõttu Taanis.
Taani keelde tõlgiti Turgenevi Isad ja pojad neliteist aastat pärast venekeelse esiktrüki ilmumist, nimelt a. 1876. Tõlkijaks oli Vilhelm Moller, kes oli tolleks ajaks Turgenevi varasemaid töid tõlkinud juba 13 raamatut. Romaanist Isad ja pojad ilmus hiljem veel kaks taanikeelset tõlget 一 1891 ja 1946.
Turgenevi mõju taani kirjandusele pole olnud vähene. Isade ja poegade jälgi võib leida näit. Jens Peter Jacobseni romaanis Niels Lyhne (1880), kus om käsitlusel samuti noorema ja vanema generatsiooni vastuolud ja nihilism, resp. ateism. Turgenevit on tunda ka sama autori teises romaanis Fru Marie Grubbe 1876 (J.F. Jensen, Turgenjev i dansk andsliv. Kobenhavn 1969, Ik. 117).
Georg Brandes hindas romaani Isad ja pojad kõrgelt. Selle suure kriitiku sooviks oli teatavasti, et kirjandus võtaks käsitlusele olulised ühiskonnaprobleemid, tunnistaks oma ülesandeks “seada probleemid vaidluse alla” (ställa problem under debatt). Selle loosungi paiskas Brandes välja oma avaloengul Kopenhaageni ülikoolis a. 1871, praegu 112 aastat tagasi. Tol ajal sai see lööklause “moodsa kirjanduse” juhtnööriks kogu Skandinaavias ja väljaspoolgi.
Generatsioonide-konflikt oli üks olulisemaid ühiskonnaprobleeme ja tekitas hõõrumisi ka tol ajal. Brandesel oli veel isiklikke põhjusi, et Turgenevi probleemiasetus talle eriti meelepäraseks osutus — tal oli vastuolusid Kopenhaageni haritlaskonna vanema generatsiooniga, ülikoolis kirjandusprofessori koha saamine õnnestus tal alles paljude aastate võitluse järel. Kuna ta kirjavahetuses oli kõikide skandinaavia kirjanduse suurmeistritega, hakkas ta neile otse tellimisi andma. Ühes kirjas Björnsonile 22. veebr. 1878 ütleb ta muu seas:

Oi, maestro! Kirjutage ometi kord romaan kahest sugupõlvest! Kõik head romaanid peaksid käistlema kahte sugupõlve; pärast mitmeid kriise on Turgenev seda mõistnud teha ja ta sügavalt haarav raamat Uudismaa [s.o. Nov, a. 1877] näitab veel paremini kui ta Isad ja pojad、mida sellest ainest on võimalik teha (B. Nolin, Den gode europen. Stockholm 1965, Ik. 232).

Järgmisel aastal sai Alexander Kielland samasuguse soovituse. Aasta jooksul ilmuski uus romaan Garman & Worse (1880), mis püüab täita Brandese tellimust — kaks sugupõlve on vastakuti seatud just nagu Turgenevi romaanis Uudismaa. Ibseni Noorte liit (De unges fbrbund, 1869) ei rahulda Brandest täiel määral, kuna tema arvates ei Ibsen ei saavuta sama erapooletust, mis Turgenev. Ibsen olevat pessimist.
Kuivõrd Brandes mõistis nihilismi saatuslikku mõju euroopa kultuuri tulevikule, jääb küsitavaks. Dostojevski suuresest ja tema prohvetlikust intuitsioonist – hoolimata kõigest ta teravmeelsusest – polnud Brandesel nähtavasti täit käsitust.

***

Kiimme aastat pärast Turgenevi teost kirjutas Dostojevski omakorda romaani, kus tegelased samuti jagunevad “isadeks ja poegadeks” ning kus nihilism on keskseks probleemiks – Sortsid(Besoi 1872; eesti keelde tõlkinud I k. J. Kangilaski, II k. Juhan Lõhmus; Tartu 1940). Tiitel on võõrkeeltesse tõlgitud enamasti kas “kurjad vaimud,’ (näit. rootsi k.) või “deemonid”(saksa k., taani k.), kuna selles viidatakse Piibli kirjeldusele kurjade vaimude väljaajamisest(Luuk. 8, 269).
Dostojevski kirjutas teose aastail 1871-72, sellest pidi tulema pamflett vene nihilismi vastu. Aga loomistöö kestel jäid päevakajaline aines ja kriitiline tendents tagaplaanile, teosest sai Dostojevski romaanikunsti üks tippsaavutusi. “Isade”esindaja on Stepan Verhovenski, “viiekümneaastane imik”, nagu teda pilgatakse, idealist, esteet ja saksa filosoofiaaustaja, muidugi vene aadlik, nagu ka Turgenevi “isad” on aadlikud. Nihilistide. s.o. “poegade” peamine ideoloog on Šigalev, kes kuulutab hävitusevangeeliumi. Kõigepealt pandagu uues ühiskonnas kehtima “samaväärsus (ka tänapäeval on teatavate parteide lemmiksõna ning programmi lõppsiht “samaväärsus”, Rootsis parajasti tüütuseni tarvitatav “jämlikhet”). Varanduslikult olgu kõik samaväärsed 一 eraomandit pole, varandused kuuluvad “ühiskonnale”? Hariduslikult olgu kõik samaväärsed, haridust pole. Uue ühiskonna loomine algabki haritlaskonna hävitamisega:

Pole vaja haridust, küllalt juba teadusest! Teadusetagi jätkub materjali aastatuhandeteks, kuid tuleb luua sõnakuulmist. Maailmas on puudus vaid ühest asjast — sõnakuulmisest. Haridusejanu on juba aristokraatlik janu. Vaevalt on olemas perekond või armastus, kui juba tekib soov omandi järele. Meie suretame selle soovi — levitame purjutamist, keelepeksu, öördust; levitame senikuulmatut liiderlikkust; lämmatame iga geeniuse juba lapsepõlves. Kõigile ühine nimetaja, täielik võrdsus! “Oleme õppinud käsitööd tegema ja me oleme ausad inimesed, meie ei vaja muud midagi”— säärane oli inglise tööliste hiljutine vastus. Vajame vaid hädatarvilikku — see on maakera deviis nüüdsest peale. Kuid ka kramp on vajalik; selle eest hoolitseme meie, valitsejad. Orjadel peavad olema valitsejad. Taielik sõnakuulmine, täielik isiksusetus. kuid kord kolmekümne aasta tagant Šigalev laseb käiku krambi ja kõik hakkavad äkki üksteist õgima, teatava piirini, ainult selleks, et vältida igavust. Igavus on aristokraatne tunne; šigalevluses puuduvad soovid. Soov ja kannatus on meie jaoks, orjadele aga šigalevlus”. (Sortsid. 2. Tartu 1940, Ik. 95.)

Šigalevlik “samaväärsus” tähendab muidugi orjust, uut pärisorjust. Et takistada üksikute ühiskonnaliikmete väljalibisemist süsteemi rüpest – varanduse või hariduse hankimist, maalt põgenemist – vajatakse ranget spionaažisüsteemi. See on Šigalevil välja töötatud kõigis üksikasjus. Esmajoones on haridus ja andekad inimesed ohtlikud süsteemi rajamisel, rumalus on orjariigi aluspõhi. Andekate inimeste enesearendamist tuleb takistada (erakoole ei tohi lubada!). Järelvalvet ja pealekabemisi on kergem korraldada rumalate hulgas.

Iga ühinguliige valvab teist ja on kohustatud öördama. Üks kuulub kõigile ja kõik ühele. Kõik on orjad ja orjuses võrdsed. Äärmisel juhul laim ja tapmine, kuid peaasi – võrdsus. Kõigepealt langeb hariduse, teaduse ja talentide tase. Teaduse ja talentide kõrge tase on kättesaadav ainult kõrgematele annetele – järelikult kõrgemaid andeid pole vaja! Kõrgemad anded ei saa olla mittedespoodid ja nad on alati rohkem rikkunud kui kasu toonud; nad pagendatakse või hukatakse. Cicerol lõigatakse keel ära, Kopernikusel pistetakse silmad peast. Shakespeare visatakse kividega surnuks — vaat see on Šigalevlus! Orjad peavad olema võrdsed: despotismita pole veel olnud vabadust ega võrdsust, kuid karjas peab valitsema võrdsus, vaat see ongi Šigalevlus!… (Sortsid. 2., Ik. 94.)

Dostojevski visioon saja aasta eest näib tänapäeval olevat tegelikkuseks muutunud: isiksuse nivelleerimine ja kodanike samaväärsustamine juba haridusliku ettevalmistusega alates on diktatuuririikides endastmõistetav. Edasipääs kooliteel võimaldatakse partei soosikuile, kuid neid on väiksearvuline vähemik rahvastikust. Šigalevi süsteemis on Dostojevski sellegi saja aasta eest ette näinud: üks kümnendik elanikest saab piiramatud õigused ja asub valitsema, üheksa kümnendikku jääb orjadeks:

Šigalev esitab küsimuse lõpliku lahendusena inimkonna jaotamise kaheks ebavõrdseks osaks. Üks kümnendik saab isikuvabaduse ja piiramatud õigused ülejäänud üheksa kümnendiku kohta. Need aga peavad kaotama isiksuse ja muutuma nagu mingisuguseks karjaks ning piiritult kuuletudes saavutama rea ümbersündide teel ürgsüütuse, midagi ürgparadiisi taolist, kuigi nad peavad töötama. Autori poolt esitatavad abinõud üheksalt kümnendikult inimkonnalt tahte äravõtmiseks ja nende ümbertegemiseks karjaks tervete sugupõlvede ümberkasvatamise teel, – need abinõud on väga tähelepanuväärsed, põhinevad loomulikel andmeil ja on väga loogilised. Võib mitte nõustuda mõningate järeldustega, kuid autori mõistuses ja teadmistes kahelda on raske (Samas, Ik. 94.).

Märgitagu möödaminnes, et samal ajal, kui maailmakirjanduse suurvaimud nägid käimasoleva laostumise märkides pahaendelisi tulevikuväljavaateid, meie kirjandust mõjustas alles läinud aegade optimism, isade ja poegade vahel ei nähtud saatuslikku opositsiooni, isegi orjade ja isandate vahel loodeti kokkulepet. Uued ideed ja vaimsed hoovused jõudsid meieni suure hilinemisega.
Valgustusajastu, mille algust Lääne-Euroopas võidakse lugeda 17-18. sajandist, oli meie maal mõnel määral tuntavaks saanud alles möödunud sajandi keskel. Üks selle perioodi õpetusi oli nn. arengu-usk, naiivselt optimistlik suhtumine tulevikku. Loodusteaduste ja tehnika arengut oli krooninud tohutu edu, võimalusi hinnati piiramatuiks. Näiteks olid optika edusammud võimaldanud tugeva suurendamisvõimega mikroskoopide valmistamist, see omakorda nakkushaiguste pisikute avastamist. Rõuged, koolera ja tuberkuloos, mis laastavate epideemiatena või püsivate rahvahaigustena Euroopa riikides möllasid, saadi kontrolli alla. Ainuüksi tuberkuloos niitis Euroopas veel möödunud sajandi keskel üle miljoni inimese aastas. Tehnika tootis nobedas taktis üksteise järel uusi masinaid, mis vabastasid inimese rasketest füüsilistest töödest ja muutsid elu mugavamaks.
Kõige selle tagapõhjal oli tekkinud arengu-usk: teadus ja tehnika arenevad pidevalt, võimalused on piiramatud. Haridustase tõuseb, sellega muutuvad inimesed tervemaks, sõbralikumaks, paremaks — läheneme maapealsele paradiislikule õnneajastule. Tasanduvad erihuviliste rühmade, noorte ja vanade, orjade ja isandate vastuolud.
Arengu-usule on rajatud meie ärkamis- ja järelärkamisaja paljud kaalukamad kirjandusteosed. C R. Jakobsoni Arthur ja Anna (1872), Jakob Pärna Juhan ja Adeele (1879)ning Must kuub (1883) on ehitatud ideele, et talupoeg ja mõisnik lähenevad üksteisele hariduse tasandava mõju kaudu, nende lapsed pole enam teineteisele vaenulike leeride esindajad, nad võivad omavahel abielluda. Isegi noor Eduard Vilde kasutab jutustuses Käbid ja kännud (1892) sama motiivi. Siingi on isad ja pojad üldise kultuuriarengu, eriti hariduse kättesaadavuse tõttu viidud sõprusvahekorda. Sõpradeks ja sugulasteks saavad isandad ja orjad, kõike seda suudab haridus. Mõisaomaniku krahv Kielmanni poeg ja tema pärisorjast kõrtsmiku Trombi tütar õpivad koos Tartu ülikoolis, seisuste vaheseinad langevad kõrgema hariduse ees, noored abielluvad. Mõistuse võidulepääs koos kultuuri peatumatu arenguga surub tagasi inimloomuse negatiivsed instinktid ja aitab ühiskonna õnne ning valguse poole.
Kuivõrd petlik oli arenguusk, selles olid paljud suurvaimud tol ajal selgusel. Teadus ja tehnika parendasid küll inimese argielu, kuid nad tõid kaasa mitmesuguseid ohte, saabus raskeim kriis, mida Euroopa iial on kogenud.
Üks varaseid meie sajandi suurtest mõtlejatest, kes Euroopat ootavat kriisi ette nägi ja selle põhjusi interpreteeris. oli hispaania filosoof-esseist Jose Ortega y Gasset (1883 -1955). Kriisi esimeseks põhjuseks pidas ta ”masside ülestõusu”, meie sajandit nimetas ta “masside sajandiks”. Rahva üleküllus ja tunglus valitseb kõikjal: linnad on rahvast täis, majad üürnikke täis, hotellid külalisi täis, rongid ja laevad reisijaid täis, kohvikud ja sööklad täis, haiglad põdejaid täis, koolid ja ülikoolid täis, suvituspaigad täis. Igal pool on raske vaba kohta leida.
Teoses Masside ülestõus (La rebel ion de las masas. Madrid 1930) on Ortega y Gasset olukorda ja tulevikuväljavaateid teravmeelselt analüüsinud. Suur rahvahulk, mis toimib anonüümse massina, milles indiviid ning isiklik vastutus kaob, ei ageeri mõistuse ega ettekavatsusliku kaalutluse, vaid tundmuste ja emotsioonide ajel. Selline hulk on eriti vastuvõtlik agitatsioonile. Tehnika saavutused teabevahendite, esijoones moodsate raadio- ja televisiooniseadmete alal, annavad agitaatoreile tohutud võimalused masside aktiveerimiseks.
Masside ilmumine ajaloo näitelavale on suhteliselt hiline ning täiesti ainulaadne nähtus. Kui Euroopa rahvastik sajanditejooksul — 6-ndast sajandist aastani 1800 — kunagi ei tõusnud üle 180 miljoni, siis Esimese maailmasõja alguseks, s.o. ümarguselt ainsa sajandi jooksul, 1800-1914, oli rahvastiku arv tõusnud 460 miljonile, umbkaudu kolmekordistunud (Jose Ortega y Gasset, Der Auftstand der Massen. Hamburg 1972, Ik. 35). Veelgi kiirem lisandumine toimub teatavasti Aasia maades.
Niisiis möödunud sajandist alates astuvad näitelavale massid. Möödaminnes võib mainida, et lisandumine ei johtu sündivuse suurenemisest, vaid surevuse vähenemisest. Teadus oli võitu saanud laastavaist epideemiaist, mis varem rahvaarvu tõusu pidurdasid.
Tuleks veel mainida, et inimese eluea pikkus sajandi jooksul on tublisti lisandunud, peagu kahekordistunud. Kui muiste loeti keskmiseks elueaks 30-40 aastat(rohked lastetaudid kustutasid inimelusid hulgaliselt juba esimestel eluaastatel), siis nüüd ulatub eluea keskmine pikkus iile 70 aasta. Seegi tähendab palju elanikkonna arvu kasvul.
Mass armastab -“samataolisust”,ja seda ka ilma agitatsioonita. Tavaliselt on aga agitaatoreile tulus üldist samataolisust” veel õhutada. Mass hävitab kõik, mis on “teisiti”, mis on väljapaistev, individuaalne, keskpärasest kõrgem või parem. Kes pole “nagu kõik’, kes ei mõtle “nagu kõik”, on otsemaid ohustatud. ´Ühiskonna muutumine tooreks ning ebainimlikuks oleneb suurel osalt massi hingeelust. Massi iseloomustavad peatunnused on: 1) Anonüümsus. Individuaalne suhtumine probleemidesse kaob kõikihaaravate kirgede alla, asendub instinktidele rajanevate reageeringutega. 2) Tunnete juhtiv roll. Mõistuse asemele astuvad tunded ja instinktid. Sellest oleneb massi suur mõjutatavus. 3) Intelligentsi kadumine. Massi intelligents on allpool üksikisikute oma, kellest see koosneb. Kes otsib massi poolehoidu, peab orienteeruma selle alumisele intelligentsipiiril, jätma kõrvale kõik loogilised argumendid. Mass on kergeusklik ja alistub kriitikata üksteisele järgnevatele kihutuskõnelejatele, kui need ka käsitlevad probleemi hoopis vastukäivalt seisukohalt. 4) Isikliku vastutuse kadumine. Massi hulgas, kus inimene kontrolli kaotab kirgede üle, võib ta teha tegusid (näit. sooritada roimi), millega ta üksinda iialgi toime ei saaks.
Totalitaarsete riikide juhid kasutavad neid massi omadusi suure osavusega praktilisteks otstarveteks oma terrorirežiimi ülalhoidmisel (J. Ortega y Gasset, m.t. Ik. 144).

***

Et nihilistlik ellusuhtumine, s.o. väärtusnormide eitamine ja seniste kultuuritraditsioonide hiilgamine võib radikaalselt muuta ajaloosündmuste käiku, seda probleemi on ilukirjanduses rohkesti sõelutud. Rida autoreid on kirjutanud nn. negatiivseid utoopiaid, milles nad püüavad anda pildi tulevikumaailmast, ja see on nende arvates sünge. Tehnika ja teaduse areng ei too rahvastele õnne, hoopis vastupidi – tulevikumaailm on painajaune taoline, rahvaste elu on vangide ja piinakambrielanike elu.
Üks selliseist autoreist, kes varakult ette nägi maailma tulevikku süngeis värvides, oli inglise romaanikirjanik, esseist ja kultuuikriitik Aldous Huxley (1894-1963). Tema romaan Hea uus maailm (Brave New World, 1932) äratas suurt tähelepanu. Rakendades teaduste ja tehnika arengu tulemusi on inimkonnal “7-ndal sajandil pärast Fordi” õnnestunud luua stabiilne utopistlik maailm täielikult materialistlikul alusel. Kõik on õnnelikud, sest igale inimolevusele antakse sündimisel kaasa ta elukutses vajalikud füüsilised ja vaimsed omadused. Laste sünnitamist pole, inimolevuste tootmine sooritatakse katseklaasides ja pudelites. Mõisted isa ja ema on tundmatud, samuti armastus, julgus ja kõik loov mõte. Haigusi pole, kõik säilitavad nooruse ja täie elujõu surmani. Õnn ja rahulolu on kindlustatud.
Meid huvitab Huxley poolsajandi eest ilmunud ning teravmeelselt konstrueeritud teos siinkohal selle tõttu, et autor juba kolm aastakümmet pärast romaani ilmumist pidi kahetsedes tunnistama: tegelik elu läheb kirjeldatud suunas palju kiiremini kui ta oli aimanud romaani sündmustikku kujundades. Ta poleks iial uskunud, et tema loodud painajamaailm võiks tegelikkuseks muutuda juba tema enda või isegi ta lapselaste eluajal. Aga tegelik elu oli tõtanud kiirsammul — Saksamaal oli moodustunud terroririik, Venemaal teine. Autor sai mõni aasta parast teose ilmumist üle elada Teise maailmasoja koledused.
Aastal 1958 haaras Huxley uuesti sule, et romaanile järg kirjutada, korrigeerida ja kommenteerida. Ta tegi seda nüüd esseevormis — Hea uus maailm uuesti külastatuna (Brave New World Revisited, 1958). Siin näitab ta otseselt mõnedele peapõhjustele, miks maailm tormab vastu saatuslikule painajaunele, vabadusest orjusse.
Ülerahvastus. Rahvastikuarvu kiire tõus põhjustab suuri muutusi. Maailma rahvastik Huxley arutluse ajal oli 2,8 miljardit inimest, kuid uue sajandi alguseks (a. 2000) see oleks eelduste kohaselt 5,5 miljardit. Ülerahvastus viib ebakindlusele ja sotsiaalsele rahutusele, need omakorda nõuavad rangemat riiklikku kontrolli ja tugevamat riigivõimu. Riigis, kus põhiseaduslikud traditsioonid puuduvad avaneb tee diktatuurile. Huxely arvab,et kõik ülerahvastatud ja alaarenenud väikeriigid 20 aasta pärast, seega umbes aastal 1980, on muutunud diktatuurideks, arvatavasti kommunistliku partei juhtimisel (A. Huxley. Brave New World Revisited. New York & Evanston. 1965,Ik. 13).
Üleorganisaisioon on teine tähtis tegur kõnealuses arengus. Poliitiline ja majanduslik võim riigis kontsentreerub enam ja enam. Tarbeainete massproduktsiooni suudavad rahuldavalt lahendada ainult tõelised suurettevõtted, väikesed surevad välja kibedas konkurentsis. Suurettevõtted koonduvad ikka väiksema arvu inimeste, “võimueliidi” kätesse.
Teaduse ja tehnika tohutu areng ja võimu kontsentratsioon jätab aga hoopis kõrvale indiviidi ja tema vaimutervishoiu. Filosoof ja psiihhiaater Erich Fromm (1900-1981) kirjutab:

Meie moodne läänemaine ühiskond aitab. hoolimata oma materiaalsest, intellektuaalsesl ja poliitilisest edust ikka vähemal ja vähemal määral kaasa. et parendada inimese hingetervishoidu; meie ühiskond kaldub selle poole, et laostada indiviidi seesmist kindlusetunnet, ta õnne. mõistust, ta võimet armastada; see kaldub sinnapoole, et teha indiviid automaadiks, kes peab maksma oma ebaõnnestumise eest inimesena ikka halvema vaimse tervisega ja lootusetusega. mis on peidetud hullumeelse jahi taha töö ja nn. lõbustuste järele (Tsit.: Huxley, m.t., Ik. 20).

Mis on siis inimese vaimne tervis, mille eest tänapaeva ühiskond ikka vähem ja vähem hoolt kannab? Neurootilised sümptomid tulevad esile sagedasti ja kurjakuulutaval kujul. Kuid hoidugem mentaalhügieeni määratlemast sümptomite vastu võitlusena, konstateerib dr. Fromm. Sümptomid pole me vaenlased vaid sõbrad. Kus leidub sümptomeid, seal eksisteerib konflikt, ja see osutab, et elujõud, mis pürgivad harmoonia ja õnne poole, ikka veel võitlevad. Vaimuhaiguste tõeliselt lootusetuid ohvreid leiame nende inimeste hulgas, kes näivad olevat täiesti normaalsed. Paljud neist on normaalsed selle tõttu, et nad hästi on kohaldunud meie eluviisiga, et inimlik hääl neis on summutatud varakult, et nad enam ei võitle ega kannata; neil ei esine enam neurootiku tunnuseid.
Meie ühiskonda võib pidada täiel määral ebanormaalseks. Need miljonid ebanormaalselt normaalsed inimesed elavad leplikult ühiskonnas, kus nad poleks võinud kohaneda, kui nad oleksid tõesti inimlikud olevused. Nad anduvad ikka veel “individuaalsuse illusioonile”, kuid tõeliselt on neilt individuaalsus juba röövitud. Nad on univormeeritud, aga univorm ja vabadus on vastandlikud mõisted, niisamuti on seda univorm ja tervis. Inimene pole loodud automaadiks, ja kui teda selleks sunnitakse, hävitatakse ta vaimse tervise alus. Iga indiviid erineb teisest, pole kahte samasugust. Me suguvõsa uueneb sel teel, et isa geenid ühinevad ema omadega, füüsiliselt ja vaimselt on iga inimolend uunikum. Kui teda poliitiliste või usuliste dogmade tõttu standardiseeritakse, talle peale surutakse samataolisus, tähendab see kuritegu inimese bioloogilise loomuse vastu. Tulemuseks on vaimse tervise murdmine.

***

Niisiis areng kulgeb kahes erinevas suunas. Teaduse ja tehnika saavutused ühelt poolt vabastavad inimese raskest füüsilisest tööst, töö tehakse ikka suuremal määral masinatega; teadus vabastab inimese laastavaist haigustest, pikendab ta eluiga ja suurendab elumugavusi. Teisalt on aga inimese vaimne tervis jäetud saatuse hooleks: “aasialik ideaal” levib, dehumaniseerumine ja metsistumine on pealetungil — senised eluväärtused hüljatakse, tormatakse vastu tundmatuile väärtustele või alistutakse vägivallaga pealesurutuile, inimene kaotab elumõtte. Tehnilised saavutused võimaldavad seninägematut võimu kontsentratsiooni, see läheb hoolimatuse ning roimarlike seiklejate kätte.
Teaduse ja tehnika kiire areng algas möödunud sajandil paljude suurte avastustega ja tõotas inimkonnale peatset õnneaega. Aur ja elekter rakendati inimese teenistusse ja pandi tegema raskeid füüsilisi töid. Kuid arenguoptimism osutus petlikuks. Õnneaegade lähenemise asemel toimus ühiskonnas dehumaniseerumine, inimlikkuse taandumine ja looma järk-järguline esilekerkimine inimloomuses. Ausus, ligimesearmastus ja õiglustunne tumenesid, vale, pettus, vägivald ja moraalinihilism tungisid peale.
Religiooni ja kiriku mõju vähenes pidevalt, asemele kerkisid inimjumalad. Riik ja partei said masside austus- ja kummardusobjektideks, need ei pühendanud palju tähelepanu inimese heaolule, kõige vähem ta vaimsele tervisele. Oma võimutäiuse ja hambuni relvastumise eest pidasid nad hoolt kõige enam. Inimjumalad on teatavasti verejanulised ja saagiahned jumalad. Kui teisitimõtlejad omal maal olid vaikima sunnitud või likvideeritud, otsisid nad võimalusi naaberrahvaste vallutamiseks, et neidki oma impeeriumis riigistada ja orjastada.
Aastal 1914 puhkes Esimene maailmasõda, mis neli aastat laastas Euroopa rahvaste keskel ja ulatus kaugemalegi. Kümnete miljonite inimeste elud hävitati, maad laastati, majandus ruineeriti. Pärast meeletu heitluse raugemist sõlmiti rahukonverentsidel lepingud ja anti pühalikud tõotused, et seiline kohutav õnnetus enam ei korduks, tahetakse elada riikidevahelises sõpruses ja üksteise austamises.
Kuid nagu teame, ilusad sõnad ja pühalikud tõotused jäid ainult paberile, tegelik elu läks endist rada. Dehumaniseerimistroika kihutas endise hooga, relvavabrikud töötasid endise intensiivsusega, uusi ning kohutavamaid relvi konstrueeriti. Kirikud tühjenesid, inimjumalate kummardamine süvenes ja omandas veelgi drastilisemad vormid mitmetes Euroopa riikides – Saksa, Itaalia ja Vene sammusid eesotsas. Juhtide näopildid pandi ilutsema seintele, akendele ja väljakuile, neid kanti marssivate rahvahulkade ees. Masside kogunemissaalides ja vabaõhukoosolekuil anti esilerühkinud rahvajuhtidele austust samal kombel, nagu varem oli kummardatud jumalat ja prohveteid. Kõik riigile! Kõik parteile! Kõik juhile! olid moodsad lööksõnad. Inimese kui indiviidi väärtus langes pidevalt nulli poole. Inimene muutus rattakeseks suures riiklikus masinavärgis, inimene riigistati.
Riigi, partei ja juhi ülistamisel aitasid nüüd võimsalt kaasa tehnika uusimad saavutused — valjuhääldaja ja raadio. Riiki, parteid ja juhti võidi nüüd vähese vaevaga ja väheste abiliste rakendamisel ülistada kogu rahva ees, ühtaegu kümnetele miljonitele, teha seda kogu päeva jooksul pidevalt. Juht ja abiprohvetid kõnelesid ja ülistasid endid alamate ees nende igal vabal silmapilgul. Massid olid lõpuks valmis kõike kriitikata heaks kiitma ja vastu võtma.
Raadio tungis 1930-ndate aastate algul igasse perekonda. Samal ajal toimus demokraatliku riigikorra laostumine ja diktatuuri võimulepääs ning täielik üleminek inimjumalate kummardamisele ühes Euroopa suurriigis —Saksamaal. Relvastusminister Albert Speer on pärast Teist maailmasõda kohtulaua ees tunnistanud, et diktatuuri pealesurumine toimus suurelt osalt just tehniliste vahendite abil:”Raadio ja valjuhääldajatega rööviti 80 miljonilt inimeselt võimalus iseseisvaks mõtlemiseks. Sellega võidi neid allutada üheainsa mehe tahtele. Tänu moodsaile kommunikatsioonivahendeile on tekkinud uus inimtüüp, kes kriitikata vastu võtab käskusid” (Aldous Huxley, Brave new world revisited. New York 1965, Ik. 38).
Vaevalt oli möödunud kaks aastakümmet rahulepingute allakirjutamisest ja pühalikest sõprusetõotustest aastal 1918, kui sügisel 1939 puhkes uus ning veelgi hävitavam maailmapalang. Teine maailmasõda. Veel enam miljoneid inimelusid hukkus, enam asulaid pandi varemeisse, enamik väikeriike okupeeriti.
Relvavabrikud töötavad täie koormatusega ka tänapäeval, tehnika on riikide ja parteide kasutusse andnud ikka uusi ja hirmsamaid relvi 一 võõraste territooriumide okupeerimiseks ja rahvaste alistamiseks, niisamuti igasuguse opositsiooni ja kriitika summutamiseks omas riigis või juba alistatud rahvaste hulgas. Televisioon ja raalid pole kindlasti veel tehnika viimane sõna inimese orjastamisel, tema muutmisel tahte- ja mõtlemisvõimetuks monstrumiks, Calibaniks. millist Shakespeare juba ligi nelisada aastat tagasi näitas komöödias Torm (The Tempest, 1611) 一 nüri mõistuse ja kurja mõttelaadiga orja ning nurisünnitust.
Dehumaniseerumise ning metsistumise troika, masina ülemvalitsus, inimväärtuste, vabaduse ning kõige loomuliku hävitamise, loodusvarade röövmajandamise ja keskkonna rüvetamise troika kihutab edasi. See, mis suurvaimudele, nägijaile ja mõtlejaile kohutava peletisena kangastus vaimusilma ees juba sajandi eest, seda märkavad nüüd paljud, kuid nad on võimetud. Aga massid tervitavad meeletut kihutajat ikkagi veel rõõmuhümnidega, laiema silmaringiga inimesed jälgivad peletist pisarsilmil. Troika kihutab meeletu hooga, nagu omal ajal kolleegiuminõunik Tšitšikovi kolmehobusõiduk või nagu rahvaste saatuse troika Dostojevski ajal.
Tänapäeva Tšitšikov, kes troikal ringi kihutab ja ostab “surnud hingi”, kuna elavatest pole tal mingit tulu, on partei- ja riigijuht võimsa riigikolossi eesotsas, inimjumal. Võimu kontsentratsiooniks ja säilitamiseks on tal täiuslikud tehnilised seadmed ja kuulekad abilised. Juhtimisprintsiibid on aga vanad ja sajandite jooksul proovitud, samad, mida võimutäiuslikud vürstid oma riigikestes rakendasid iidseil aegadel. Niccold Machiavelli(1469-1527) on oma kuulsas käsiraamatus Vürst (Il Principe) sõnastanud olulisemad neist avameelselt juba aastal 1513.
Valitsejal tuleb arvestada esijoones pööblit, üksikud haritlased ja laiema silmaringiga kodanikud kaovad massis ja kohalduvad pööbli soovidele, õpetab Machiavelli. ”Maailmas pole midagi muud kui pööbel; need vähesed kes ei kuulu pööbli hulka. võivad endid maksma panna ainult sel juhul, kui massil pole kedagi, kellele toetuda?(N. Machiavelli, Il Principe. Milano 1978, Ik. 158). Diktatuurimaades näeme tänapäeval, et tülikad haritlased ja dissidendid (õigest usust kõrvalekaldujad) lihtsalt likvideeritakse või asetatakse vaimuhaiglaisse ja töölaagreisse. Pööbli kui põhielemendi pärast tuleb riigis juhtivaile kohtadele seada ebaausad ja piiratud silmaringiga isikud, need on pööblile meelepärased ja vürstile kasulikud.
Kas vürstil tuleb kinni pidada sõlmitud lepinguist ja antud lubadustest? Ei, riigielus kehtib teistsugune moraal kui eraelus. Valetamine, petmine, ja röövimine on keelatud ja karistatavad kodanike eramoraalis, kuid riigimoraalis mitte ainult lubatud, vaid koguni tarvilikud. Vürst peab loomu poolest olema inimlik, aga tal tuleb kasutada ka elajalikke loomuomadusi. Ta peab valima rebase ja lõvi oma eeskujudeks, sest lõvi ei suuda end kaitsta püüniste vastu, rebane jälle mitte huntide vastu. Selleparast vürst peab olema rebane, et näha püüniseid ja lõvi, et hirmutada hunte.
Tark vürst ei või ega tohi pidada antud lubadust, kui see on talle kahjuks ja kui põhjused, mis sundisid teda lubadust andma, enam ei eksisteeri. Kunagi ei puudu ka legitiimsed motiivid, millega lubadusemurdmist kaunistada. Need vürstidest, kes on osanud rebase loomuomadusi kõige paremini kasutada, on ka kõige paremini õnnestunud oma sihtide saavutamisel. Rebaseloomust tuleb aga maskeerida, vürst peab olema suur silmakirjatseja ja teeskleja. Inimesed on nii lapsikud ja kergeusklikud, et petis leiab alati neid. kes lasevad endid petta (Machiavelli, m.t., lk. 159 j.)
Nii ei või me kahjuks tõdeda, et teaduse ja tehnika tohutu edukäiguga paralleelselt oleks toimunud rahvamasside heaolu parenemine, mitmed faktid tõendavad tagasikäiku. Orjatöö. mida loomulikuks peeti antiik- ja keskajal on jälle tarvitusele tulnud 一 miljonid inimesed töötavad orjadena sunnitöölaagreis, vabrikuis või mis tahes riiklikes käitistes. Tortuur jällegi kauge mineviku nähtus, on uuesti ausse tõusnud:süüaluseks tunnistatu (läänemaiste kriteeriumide järgi sageli täiesti süütu, ainult oma tõekspidamistelt kehtiva süsteemi vastu oponeerija) pannakse süüdistust omaks võtma piinamise abil. Nõiaprotsessid, mida keskajal peeti valeusuliste, veel sagedamini võimumeeste isiklike vaenlaste või põlualuste vastu, on ellu äratatud suurte poliitiliste protsesside näol.

***

Euroopas pealetungil olev “aasialik ideaal” nagu interpreteeris Hermann Hesse tulevikunägemusi Dostojevski kuulsas romaanis, seisneb väärtushinnangute muutumises, eelkõige religioossete hinnangute vahetuses. Kristlik humanism, mis Euroopas on kehtinud sajandite vältel ning on olnud arvukate generatsioonide traditsiooniks, asendub materialismiga. Transtsendentaalse taevariigi ja taevase jumala asemele astub maine riik või partei oma juhtkonnaga, kõikvõimas ning inimese iga ettevõtet kontrolliv institutsioon. Sellele kuulub kõik inimese tööjõud, ta maine vara ja sissetulek, ta heaolu, eluõnn ja tulevik, see on ta elu ja surma isand. Partei või riik võib tõsta inimese kõrgetele ametikohtadele, aga ka paigutada sunnitöölaagreise või vaimuhaiglasse, teda peksta ja piinata, likvideerida.
Taevase jumala asemele on astunud partikulaarsed inimjumalad, kes on varustatud absoluutse võimutäiusega, kes võivad likvideerida tuhandeid ja miljoneid kaasinimesi, ilma et keegi neid võiks takistada, nende üle kohut mõista või nende tegevusele tõkkeid seada.
Ajaloo näitelavale on astunud massid, nende juhtimiseks on tehnika avanud uued, seninägemata võimalused. Masside valitsemise põhiprintsiibid on aegade kestes jäänud suurtes joontes endiseks, nagu need alati on olnud sajandite jooksul.
Inimjumalad on alamaile ääretult kallid ülal pidada, nad põhjustavad nälga ja kibedat orjapõlve. Nende luksuslik elu teenijaskonna ja ametnike hulkadega on vaid pisike murdosa kuludest:tarvitseb mõtelda pidevaile sõdadele, millel kunagi ei tohi vahet olla — relvad, laskemoon, vägede ülalpidamine, spioonide ja terroristide tegevus võõraste rahvaste hulgas, atentaadid, streigid, demonstratsioonid. Kõik need neelavad tohutuid summasid. Sellest avalikult ei räägita, aga kogu masinavärk toimib täpselt ja efektiivselt. Vajalikud hiiglasummad võetakse rahvamassidelt, nende endi tarbeks jäetakse närune eksistentsimiinimum.
Kõik see peegeldub alamate argipäevaelus: nälginud, närudesse riietatud haiged ja väsinud inimesed töötavad vabrikuis, põldudel või muis tööpaikades hommikust õhtuni range järelvalve all. Nende kodud on armetud, ahtad ja ebatervislikud, igale hingelisele põrandapinda mõni vähene ruutmeeter. Vabadel hetkedel peavad need väsinud töölised marssima rongkäikudes, juhtide näopildid ja ülistusparoolid keppide otsas, hüüdma kooris lööksõnu juhtide ülistuseks ja endi vaba mõtlemise summutamiseks.
Inimelu viletsus, millest mõtlejad, usumehed ja oraatorid sajandite jooksul on kõnelnud-kirjutanud ja mille leevendamiseks nad tegutsesid, on suurelt osalt tähendanud survet vägivallavalitsuse all: inimene on inimese hunt. Orjatöö, tortuur, nõiaprotsessid, kõik õiglusetus ja alandus on tulnud türannide ja kehtiva süsteemi poolt. “Siit sügavusest hüüan ma sinu poole!” on olnud appihüüe enam ihu- kui hingehädas. Protesteerijad on püüdnud näidata, et inimesed on “samaväärsed jumala ees”, et nad on loodud “jumala näo järgi” või kõnelnud üldiselt “inimese väärikusest (de hominis dignitate).
Sellist võitlust väärikuse eest, s.o. allasurutute õigustamist ja kaitset leiame ürikuis kaugete aegade hämarusest, see kestab tänapäeval. Üks varaseid neist oli itaalia renessansi humanist Giovanni Pico Mirandola (1463-1494), üks säravaist nimedest Firenze hoovkonna kaunishingede hulgas, kelledega vürst end ümbritses (nende hulgas leidus ka kunstnik Michelangelo).
Kui üksikisik vürstile tähendas osakest tööjõudu ja numbrit rahakasti täitmisel, meeshing lisaks veel mõõgakandjat sõdades, siis hakkasid renessansi mõtlejad esile tooma enamat – inimesel on väärtus ka isiksusena, indiviidina, et ta oma “hingejõudu” arendades ja loomaseisusest kõrgemale pürgides võib kaasa aidata inimkonna kultuuri arengule. Inimene on kõrgem loomast, kogu looduses on ta kõrgeim olevus, tai on “väärikus”. Pico della Mirandola laseb oma Kõnes, hiljem ümber nimetatud Inimese väärikusest,  Aadama loomisel talle kaasa anda järgmise manitsuse:

Mingit kindlat paika või kuju, mis oleks sulle omane, või ülesannet, mis oleks sinule määratud. pole ma sulle andnud, Aadam. — Teised olevused looduses olen ma piiranud kindlate seadustega. Sina pole surutud mingite piiride sisse, vaid sa võid ise need endale määrata oma tahtega, mis ma olen asetanud sinu kätte. Keset maailma olen ma paigutanud sinu, et sa sealt seda kergemini võiksid vaadata enda ümber ja näha kõike, mis maailmas leidub. Ei taevaseks ega maiseks, ei surelikuks ega surematuks ole ma sind teinud, et sa otsekui iseenda skulptor ja vormija vabalt ja kuulsusrikkalt võiksid anda endale selle vormi, mida sa ihaldad. Sul on võim degenereeruda madalamate vormide hulka, mis on loomalikud, sul peab olema võim tõusta kõrgemate vormide poole, mis on jumalikud (Rolf Lindborg, Giovanni Pico della Mirandola, Om manniskans vardighet. Skrifter utg. av Vetenskapssocieteten i Lund. 71. Lund 1974 Ik. 16).

***

Paljud mõtlejad ja suurvaimud on juba varakult kadu kuulutanud inimjumalaile. Üks silmapaistvamaid ilukirjanduslikke autoreid selliste hulgast Teise maailmasõja päevil oli Thomas Mann (1875-1955). Sunnitud kodumaalt põgenema diktatuuri võimuletuleku tõttu Saksas, leidis ta pikemaajalise peatuspaiga Ühendriikides ning võitles kehtiva terrorirežiimi vastu oma kodumaal niihästi ilukirjandusliku loominguga kui raadiokõnedega ja artiklitega. Novellis Seadus (1943 ingliskeelses novellikogus The ten commandments. Ten short novels of Hitler’s war against the moral code. New York 1943) kujutab ta seadusetahvlite andjat Moosest hoiatamas juuda rahvast — ilmse aadressiga oma kodumaa rahvale ja sealsele “juhile”:

Aga neetud olgu inimene, kes tõuseb üles ja ütleb: “Need [seadused] ei kehti enam! Neetud olgu see, kes teid õpetab: “Üles, olge vabad! Valetage, tapke ja röövige: hoorake, vägistage ja andke oma isa ja ema noa alla, sest nii on sünnis inimesele. Ja te peate minu nime kiitma, sest ma kuulutasin teile vabadust! Neetud olgu see, kes seab üles vasika ja ütleb: “See on teie jumal! Tema auks tehke kõike seda ja tantsige ringmängus selle soperdise ümber! Ta on väga tugev, ta istub kuldsel trooni. (Th. Mann, Gesammelte Werke in zwölf Bänden. Bd. 8. Frankf./M 1960, Ik. 875).

Teatavasti lõppes Saksamaa “juht” (“Führer”), keda Mann hurjutas, oma elupäevad vähe auväärsel kombel 1945. aasta kevadel, paar päeva varem tema lähim kompanjon ning aatekaaslane Itaalia “juht” (“Duce”). Kuid nemad polnud ainsad. Teised röövisid sõjamöllus oma haardesse rahvaid, riike ja varandusi ning said õhutust jätkamiseks. Siin ja seal tõusid uued inimjumalad mujal, troika kihutab edasi.