René Guénon

Autorist

René Guénon sündis 1886. aastal Blois´s. 1904. aastal siirdus ta Pariisi, et valmistuda ülikooli sisseastumiseksamiks matemaatika erialal. Ühtlasi hakkas ta siis huvi tundma tol ajal pealinnas levinud mitmesuguste okultsete liikumiste vastu. 1912. aastal Guénon abiellus, samal aastal võeti ta vastu Prantsusmaa Suurlooži liikmeks, astus islami usku, pühendati sufismi ning ta võttis endale nimeks Abdel Guénon Yahya, “Üheainsa Teenija”. 1916. aastal omandas Guénon ülikoolidiplomi filosoofias, oma töös käsitles ta Leibnizi matemaatika-alaseid lõpmatusearvutusi. Sel ajal kohtus ta Jacques Maritainiga ja külastas tomistlikke ringkondi.

Seejärel pühendab ta oma elu üksnes tunnetuse ehk kõrgema traditsioonilise metafüüsika otsingule, paljastab okultsete usundite eksimusi oma teostes “Teosoofia, ühe pseudoreligiooni ajalugu” ja “Spiritistlik eksitus”, teeb kaastööd paljudele salateadustele pühendatud väljaannetele, 1925. aastast alates peamiselt ajakirjale Isise Loor, mis sai endale peagi nimeks Traditsioonilised Uurimused. Pärast abikaasa surma 1928. aastal lahkub Guénon Pariisist ja peagi ka Euroopast, et päriselt elama asuda Egiptusesse. 1930. aastast alates elab ta Kairos ja 1934. aastal abiellub šeigi tütrega.

Ta töötab innukalt selle nimel, et süstemaatiliselt näidata, kuida Läänemaailm on keskaja lõpust alates eemaldunud vaimsest inspiratsioonist, mis peaks juhtima usulise ja ühiskondlike asjade korraldamist: ta avaldab teose “Ida ja Lääs”, milles määratleb tingimused tõelise eliidi taastamiseks, seejärel teosed “Nüüdismaailma kriis”, “Maailma valitseja” ja “Vaimne autoriteet ja ajalik võim”. Guénon  sureb 7. jaanuaril 1951. Tema sulest on valminud kakskümmend kuus teost ja kolmsada viiskümmend artiklit kogumahus umbes kümme köidet.

Guénoni kogu looming, eriti “Kvantiteedi võim ja aja märgid”, arvustab modernismi, taotleb traditsioonilise tsivilisatsiooni taastamise definitsiooni järgi, mille ta on sõnastanud raamatus “Ida ja Lääs” : “(See on) sõna tõelises mõttes printiipidel põhinev tsivilisatsioon, kus vaimne kord on esimuslik kõikide teiste suhtes, – tsivilisatsioon, kus kõik tuleneb otseselt või kaudselt sellest ning milles nii teadused kui ka ühiskondlikud institutsioonid on lõppkokkuvõttes vaid ebaolulised, teisejärgulised või allutatud ainuüksi intellektuaalsetele tõdele.” Tema looming kõneleb üha uuesti allakäigust Õhtumaal, mis on sisenenud hindu pärimuse järgi kalijuga nime kandvasse ajatsüklisse, ning püüab tõestada, et inimkond on nüüdseks jõudnud “selle pimeda ajastu kõige pimedamasse ajajärku”, et renessansiajastu algusest ja ajast, mil unustati Traditsioon, on kõikide tsivilisatsioonide, metafüüsika ja usundite algseks tuumaks vaid mõistus.

Tsükli iseloomulikuks jooneks on sõjameeste ülevõim preestrite üle, võitlus, mis nagu kinnitab “Vaimne autoriteet ja ajalik võim”, “toimub veel tänapäevalgi, kuigi kaasaegse korratuse ja “kastide segunemise” tõttu muudavad teda keerukamaks mitmesugused elemendid, mis võivad teda mõnikord pealiskaudse vaatleja pilgu eest varjata”. Tsükli lõpus läbib tulevik etapi, kus leiab aset kleeruse vaimsest kunstist ja katoliku kiriku – “tõeliselt traditsioonilise organisatsiooni” – tomistlikust skolastikast, keskaegse pärandi kandjate – müürseppade – kuninglikust kunstist ning Ida ja Lääne vaimsusest toituva Traditsiooni taastumine. Oma eluajal sai Guénon kogeda kõikide nende voolude koosmõju, mis teoses “Ida ja Lääs” antud selgituse kohaselt taotleb “kõikide traditsiooniliste õpetuste fundamentaalse ühtsuse” lahtimõtestamist: “Printsiipide ühtsus ei eelda sugugi mitte ühetaolisust.”

Tänapäeval jääb René Guénon nii Prantsusmaal kui ka välismaal suureks innustajaks traditsioonilisele mõtteviisile ja selle järgijatele, kes tunnevad tõsist muret tema elu ja loomingu sügava ühtsuse tõestamise pärast ning kes tänu teose  “Kvantiteedi võim ja aja märgid” autorile on jõudnud arusaamisele, et “kui meie kaasaegsed üheskoos suudaksid mõista seda, mis neid juhib ja mille poole nad tõeliselt püüdlevad, siis lakkaks tänapäeva maailm kui niisugune silmapilk olemast ja “tagasipöördumine”, millele me sageli oleme viidanud, saaks just seetõttu aset leida”.

Tõlkija järelsõna

René Guénoni raamatu “Nüüdismaailma kriis” (“La crise du monde moderne”) tõlkimisel kasutasime kirjastuse Gallimard 1946. aastal ilmunud väljaannet, tõlkele lisasime seletavaid märkusi ka raamatu itaalia – (Evola, 1972) ja ingliskeelsest (Pallis ja Nicholson, 1961) väljaandest; mõistmise hõlbustamiseks on vaja lisaseletusi, sest lugeja, kel pole olnud raamatus käsitletud ainevallaga varem kokkupuutumist, ei saa sellest üldse aru või mõistab seda vääriti. Mõistagi saame siinkohal piirduda vaid mõne üldisema suunisega, sest aine ammendaval kujul vaatlemine eeldaks Guénoni kogu loomingu uurimist ning lisaks sellele veel selle eel- ja järelloo vaatlemist mis praegu võimatu. Tõsi on ka, et Guénon pole end pidanud õpetajaks ega ole midagi õpetanud, vaid üksi seletanud “traditsioonilisi Õpetusi” nii nagu nad olid enne nüüdistsivilisatsiooni tekkimist Läänes ja nagu nad on praegu veel Oriendis. Tema ainsaks teeneks on kõnelemine neist nüüdisinimesele arusaadavas keeles, otsest kontakti ehtsate idamaiste õpetustega, mis püsivad traditsiooni pinnal, on nende väljendusliku eripära ja suhtlemisraskuste tõttu vägagi raske leida. Seepärast ei saa tema vaateid käsitada kui algupärast “filosoofiat” või “süsteemi”, mida saab “omaks võtta” või “järgida”, vaid kui abivahendit tegeliku traditsiooni uurimisel või siis pigem teed selle juurde. Guénoni teostel on eeskätt teed juhatav, äratav ja “initsiatsiooni” andev tähendus. Oma üldistava iseloomu tõttu ei asu nad samal tasandil teiste tänapäevaste tekstidega, vaid moodustavad pigem neid kõiki kirjeldava “metateksti”. Kui meie sihiks on mõista Euroopa antiigi ja keskaja ning Idamaade kultuuri, siis ei saa me mingil juhul mööda vaadata “traditsioonilise tsivilisatsiooni” mõistest isegi siis, kui meil puudub soov sekkuda nüüdisaja probleemidesse.

“Nüüdismaailma kriis” ilmus 1927. aastal ja oli teatud mõttes autori varasemates teostes sõnastatud vaadete kokkuvõtlik esitus. Selle teose saamisloost on jutustanud ta sõber, ajaloolane ja kriitik Gonzague Truc järgmist: “Minul oli selle raamatu saamisloos täita täiesti juhuslikult isa roll. Raamatu idee sündis meie omavaheliste vestluste käigus. Olime ühel meelel, mina mõneti vahetumalt, tema seevastu õiglasemalt, sügavimini põhjendatud ja karmimal kujul selles, et “nüüdismaailm” liigub juhmi kõrkusega iga päevaga lähemale oma lõpule, ja vaimsus näib kaduvat jäädavalt mateeria ja hulga alla. “Kirjutage sellest midagi”, ütlesin talle. Ta kirjutas selle teose väga ruttu, nagu inspiratsiooni mõjul.” Autori biograaf Paul Chacornac lisab sellele, et “Nüüdismaailma kriis” kordab mitut põhilist raamatus “Ida ja Lääs” esinenud teemat, kuid autor läheneb neile uuest vaatenurgast. Esmalt paigutab ta nüüdismaailma inimkonna ajaloo taustale; olles esitanud paari sõnaga hindu käsituse kosmilistest tsüklitest, näitab ta, et meie aega iseloomustavate tunnuste põhjal saab seda identifitseerida kalijuga ehk pimeda ajastuga, mis on suuremate, inimkonna arengut määravate ajatsüklite (manavantara´de) viimane lõpp. …

Kirjastus: Johannes Esto Ühing

Tõlkija: Haljand Udam
Vaata mõtteloo raamatuid meie poes – http://vanajahea.ee – Mõttelugu/Filosoofia