Donna Woolfolk Cross

Autorilt

Kas paavst Johanna oli olemas?

“Ükskõik kus mingit legendi kohates võite olla kindel, et päris põhjani süüvides leiate te eest ajaloo.” Vallet de Viriville

Paavst Johanna on üks Õhtumaa ajaloo kütkestavamaid ja harukordsemaid tegelaskujusid – ja samas ka üks neist, keda kõige vähem tuntakse. Enamik inimesi pole paavst Johannast kunagi kuulnudki, ja need, kes ongi kuulnud, peavad tema lugu legendiks.

Ometi oli Johanna nime kandva paavsti lugu üleüldiselt teada sadade aastate vältel ja kuni seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigani peeti teda tõeks. Seitsmeteistkümnendal sajandil alustas katoliku kirik protestantismi kasvava surve all kontsentreeritud jõupingutusi Johannat puudutavate hellaloomuliste ajalooliste ülestähenduste hävitamiseks. Vatikani käsul konfiskeeriti sadu käsikirju ja raamatuid. Nende meetmete tõhususest annab tunnistust seegi, et nüüdisaegse inimese teadvusest Johanna nimi pea täielikult puudub. Tänapäeval on katoliku kirikul pakkuda Johannast paavsti eitamiseks välja kaks peamist argumenti – igasuguste viidete puudumine temale tollastes ürikutes ning tema paavstipõlveks piisavalt pika ajalünga puudumine tema eelkäija Leo IV ja järglase Benedictus III valitsemisaegade vahel.

Need argumendid pole siiski otsustava iseloomuga. Johanna puudumine tolleaegsetest ülestähendustest pole küll sugugi üllatav, kui arvestada seda aega ja energiat, mida kirik on iseenda tunnistuste kohaselt kulutanud nende kõrvaldamiseks. Tõsiasi, et ta elas pimeda keskaja kõige pimedamal, üheksandal sajandil, pidi tema paavstipõlve olematuks muutumise töö hõlpsaks tegema. Üheksas sajand oli üleüldise kirjaoskamatuse aeg, mida iseloomustab harukordne tagasihoidlikkus ülestähenduste tegemisel. Tänapäevane teaduslik uurimistöö tolle perioodi kohta peab toetuma hajusatele, ebatäiuslikele, vastuolulistele ja ebausaldusväärsetele dokumentidele. Kohtuaruanded, maavalduste kirjeldused, põllumajanduslik arvepidamine ja argielu käsitlevad ajaraamatud puuduvad täiesti. Üheksanda sajandi paavstide kohta – kes nad olid, millal nad valitsesid, mida nad tegid – pole ühtegi järjepidevat aruannet peale küsitava väärtusega ajaloolise ülevaate “Liber pontificalis´e”, mida õpetlased on nimetanud ka “propagandistlikuks ürikuks”. Ka paavst Benedictus III-t ei mainita mujal kui “Liber pontificalis´es” peaaegu üldse – ja tema polnud ju mingi likvideerimiskampaania sihtmärk.

On siiski olemas üks “Liber pontificalis´e” väga vana eksemplar, milles tehakse juttu ka paavst Johannast. Johannat käsitlev sissekanne on ilmselt hilisem, kohmakalt raamatu põhiteksti lükitud vahelekirjutis. See ei pea siiski ilmtingimata tähendama, nagu ei vastaks antud ülestähendus tõele; mõni hilisema perioodi ajalookirjutaja võis tunda poliitiliselt vähemmõjustatud kroonikute tunnistuste mõjul moraalset kohustust ametlikku aruannet korrigeerida. Seda teksti 1647. aastal uurinud protestantlik ajaloolane Blondel jõudis järeldusele, et sissekanne Johanna kohta on pärit neljateistkümnendast sajandist. Tema arvamus põhines stiili- ja käekirjaerinevuste võrdlemisel, olles kõige paremal juhul lihtsalt subjektiivne hinnang. Seda dokumenti puudutavad tähtsad küsimused jäävad ikka veel vastust ootama. Millal on kõnesolev lõik kirjutatud? Ja kes on selle kirjutanud? Uus, kaasaegseid dateerimismeetodeid kasutav tekstiuuring – mida pole üritatudki ette võtta – võiks anda neile küsimustele huvipakkuvaid vastuseid.

Johanna puudumist tema kaasajast pärinevatest kiriklikest kroonikatest võiks ju lausa oodatagi. Neid tabanud suurest pettusest heitunud tollased Rooma vaimulikud oleksid olnud nõus kõvasti vaeva nägema, et matta olematusse kõik neile säherdust piinlikkust valmistanud vahejuhtumist käsitlevad kirjalikud teated. Tegelikult pidi neile isegi tunduma, et sedaviisi talitamine oleks nende kohus. Johannaga ühel ajal elanud Hincmar vaikis oma kirjades ja kroonikates tihtipeale maha kõik, mis võinuks kirikule kahju tuua. Isegi suur teoloog Alkuin ei suutnud tõe võltsimisest üle olla; ühes oma kirjas võtab ta omaks, et hävitas teated paavst Leo III liiderlikkuse ja kirikuametitega hangeldamise kohta.

Järelikult osutuvad Johanna kaasaegsed tema olemasolu eitavate tunnistajatena äärmiselt kahtlasteks. Eriti käib see Rooma kõrgvaimulike kohta, kel oli tõe varjamiseks tugevad isiklikud motiivid. Noil harvadel puhkudel, kui kellegi paavstivõim kehtetuks tunnistati – nagu oleks sündinud Johannaga tema naissoo hulka kuulumise ilmsikstulekul -, muutusid silmapilk kehtetuks ka kõik kohalt kõrvaldatud paavsti ametissemääramised. Kõik tolle paavsti pühitsetud kardinalid, piiskopid, diakonid ja preestrid jäid oma tiitlist ja positsioonist ilma. Pole siis ka üllatav, et nendesamade meeste tehtud või kopeeritud kirjapanekutes Johannat ei mainitagi.

Tasub vaid võtta vaatluse alla hiljutised näited Nicaragua või El Salvadori kohta, et näha, kuidas sihikindlate ja koordineeritud riiklike jõupingutuste varal on võimalik piinlikkusttekitavaid tõendusmaterjale “haituma” sundida. Rahva kustutamatus mälus tallel hoitud tõde hakkab päevavalgele tulema alles aja distantsiloova mõju toimel. Ja tegelikult ei olegi hilisemate sajandite ürikutes Johanna paavstipõlve käsitlevatest andmetest puudu. Selle küsimuse laiahaardelise uurimise alla võtnud saksa ajaloolane Frederick Spanheim loetleb tervelt viissada vana käsikirja, milles leidub teateid Johanna paavstiksolemise kohta, kusjuures nende autorite hulka kuuluvad ka sellised tuntud kirjamehed nagu Petrarca ja Boccaccio.

Tänapäeva kirik on seisukohal, et Johanna on innukalt paavstluse korruptsiooni paljastada igatsenud protestantlike usureformijate väljamõeldis. Ometigi ilmub Johanna lugu kirjasõnasse sadu aastaid enne Martin Luhteri sündimist. Suurem osa tema mainivatest kroonikakirjutajatest olid katoliiklased, kes asusid tihtipeale ka kirikuhierarhias kõrgel kohal. Johannat on loetud kohaseks võtta isegi ametlikkesse paavstivõimu ajalugudesse. Tema kuju seisis kuni 1601. aastani vaidlusatamatult Siena katedraali ees teiste paavstide skulptuuride keskel, “muutudes” siis paavst Clemens VIII käsu põhjal ootamatult paavst Zachariase büstiks. 1276. aastal muutis paavst Johannes XX pärast tema korraldusel läbi viidud põhjalikke uuringuid paavstlikes arhiivides end paavst Johannes XXI-ks, andes sel moel ametliku tunnustuse Johanna paavstipõlvele paavst Johannes VIII nime all. Johanna lugu toodi ära ka rohkem kui kolmesaja aasta vältel palverändurite kasutada olnud Rooma ametliku kirikujuhi lehekülgedel.

Veel ühe rabava ajalootõendi leiame me ketserluses süüdistatud Jan Husi 1413. aasta kohtuprotsessi korralikult dokumenteeritud materjale jälgides. Hus mõisteti süüdi selle eest, et oli levitanud ketserlikku väidet, nagu oleks paavst võimeline eksima. Hus tõi ennast kaitstes protsessil palju näiteid paavstide kohta, kes olid pattu teinud ning sooritanud kuritegusid kiriku vastu. Viimsele kui ühele säärasele süüdistusele andsid kohtunikud – kõik nad olid vaimulikud – Husi etteheiteid tagasi tõrjudes ning neid jumalatoetuseks tembeldades äärmiselt üksikasjaliku vastuse. Vaidlustamata jäi ainult üks Husi ütlus: “Paavstid on palju kordi patu ja eksimuse sisse langenud, näiteks siis, kui paavstiks valiti Johanna, kes oli naisterahvas.” Mitte ükski kohal viibinud kahekümne kaheksast kardinalist, neljast patriarhist, kolmekümnest metropoliidist, kahesaja kuuest piiskopist ja neljasaja neljakümnest usuteadlasest ei süüdistanud Husi selle väite puhul valetamises või jumalatoetuses.

Mis puutub kiriku teise Johanna-vastasesse argumenti – nagu poleks jäänud Leo IV ja Benedictuse III valitsemisperioodide vahele tema troonil olemiseks piisavalt palju aega -, siis on ju seegi vaidlustatav. “Liber pontificalis” on paavstide ametisseastumise ning surma daatumite aspektist tähelepanuväärselt ebatäpne. On teada, et paljud selles raamatus toodud kuupäevad on puhtalt õhust võetud. Eeldades tollase kroonikakirjutaja puhul tugevat kiusatust Johanna paavstipõlve maha vaikida, polekski eriti üllatav, kui Leo surmaaeg oleks nihutatud 853. aastalt, jätmaks muljet, nagu oleks paavst Leole järgnenud vahetult paavst Benedictus III. (Kaks kõige vägevamat Johanna paavstipõlve eitavat tõendit tuginevad eeldusel, et Leo IV suri 855. aastal. (1) Münt, mille ühel küljel on paavst Benedictuse ja teisel keiser Lothari kujutis. Et Lothar suri 855. aasta 28. septembril ning mündil on kujutatud samaaegselt elus olevad Lothar ja Bendedictus, siis on ilme, et Benedictus pidi olema troonile asunud hiljemalt 855. aastal. (2) 855. aasta 7. oktoobril kirjutatud paavst Benedictuse dekreet Corbie kloostri privileegide kinnitamise kohta osutab taas, et tollal pidi ta juba troonil istuma. Kuid need “tõendid” kaotavad oma tähenduse, kui Leo suri 853. (või isegi 854) aastal, sest sel juhul jäi enne Benedictuse troonileasumist valitsemisaega ka Johannale.  – Autori märkus.)

Ajalool on välja pakkuda ohtrasti teisigi näiteid säärase tahtliku võltsimise kohta. Bourboni-meelsed dateerisid Louis XVIII valitsemis-aja alguse tema venna surmapäevaga ning jätsid Napoleoni võimuoleku lihtsalt vahelt välja. Ajaloo annaalidest Napoleoni neil siiski kustutada ei õnnestunud, kuna tema valitsemisaeg oli loendamatutes kroonikates, päevikutes, kirjades ja teistes dokumentides niivõrd põhjalikult kirjas. Üheksandal sajandil aga oli olukord lausa vastupidine ning Johanna kõrvaldamine annaalidest olnuks märksa lihtsam.

On ka kaudseid tõendeid, mille eksistentsi oleks naispaavsti olemasoluta raske seletada. Üheks näiteks on nõndanimetatud toolieksam, mille peaaegu kuuesaja aasta jooksul oli kindel koht paavsti ametissepühitsemise tseremoonias. Pärast Johannat võttis iga vastvalitud paavst istet käimlaistme taolisel auguga varustatud sella stercoraria´l (sõnasõnalises tõlkes “roojamisjäril”), millel võeti tema meessoo hulka kuulumise kindlakstegemiseks uurimisele tema suguosad. Seejärel teatas uurimistöö tegija (tavaliselt mõni diakon) kogunenutele pühalikult: “Mas nobis nominus est.” – “Meie ametissenimetatu on mees.” Alles siis anti paavstile üle Püha Peetruse võtmed. See komme oli tarvitusel kuni kuueteistkümnenda sajandini. Taolise proovi oli sunnitud läbi tegema isegi Alessandro Borgia, ehkki tolleks ajaks oli tema naine sünnitanud talle juba neli poega, keda ta ka uhkusega omaks tunnistas!

Katolik kirik ei eita auguga tooli olemasolu, sest see on tänapäevani Roomas alles. Keegi ei eita ka tõsiasja, et seda kasutati sajandite vältel paavsti ametissepühitsemise juures. Aga palju on neid, kes väidavad, et tooli kasutati vaid selle kena ja muljetavaldava välimuse pärast; tõsiasi, et toolis on ka mingi avaus, olevat täiesti tähtsusetu. Nimetuse sella stercoraria tuleneb oletatavasti sõnadest, millega pöörduti tollel istuva paavsti poole: “Suscitans de pulvere egenem, et de stercore erigens pauperem ut sedeat cum principibus…” – (Jumal) tõstab hädalised põrmust ja vaesed roojast koos vürstidega istet võtma…”

See argument tundub kahtlasena. Iste on olnud ilmselt kunagi kasutusel tualetina või vahest ka ämmaemandatoolina. Kas oleks tõenäoline, et sääraseid naturalistlikke assotsiatsioone esile kutsuvat eset kasutatakse ilma mingi mõjuva põhjuseta paavstitroonina? Ja kui toolieksam on fiktsioon, kuidas siis sel juhul seletada sajandite vältel Rooma elanike hulgas liikvel olnud sellele viitavaid loendamatuid nalju ja lalule? Kahtlemata olid need harimatust ja eelarvamusi täis ajad, kuid Rooma on ju tihedasti läbipõimunud kogukond – inimesed elasid kõigest mõne jardi kaugusel paavstilossist, paljude isad, vennad, pojad ja vennapojad olid paavsti ametissepühitsemistel viibinud kõrgvaimulikud, kes pidid teadma tõtt sella stercoraria kohta. On olemas isegi üks pealtnägija ülestähendus toolieksami kohta. 1404. aastal reisis waleslane Uski Adam Rooma ning jäi sinna kaheks aastaks. Kõik oma tähelepanekud pani ta hoolsasti kirja. Tema üksikasjalik kirjeldus paavst Innocentius VII kroonimise kohta hõlmab ka toolieksamit.

Teiseks huvipakkuvaks kaudseks asitõendiks on “tänav, mida välditakse”. Paavsti residents Patriarchium ja piiskoplik katedraal (praegu Lateraani Püha Johannese katedraal) ning Püha Peetruse basiilika asuvad teine teises Rooma servas. Seetõttu liikusid paavstilikud protsessioonid tihtipeale nende vahet. Kiirpilk ükskõik millisele Rooma plaanile näitab, et Via Sacra (praegu Via S. Giovanni) on vähimagi kahtluseta kõige lühem ja otsem tee nende kahe paiga vahel – ning sellisena teda tegelikult paljude sajandite vältel kasutatigi (millest tuleneski nimetus Via Sacra ehk Püha Tee). Väidetavasti sellel tänaval tõigi Johanna ilmale oma enneaegse lapse. Peatselt pärast seda hakkasid paavstlikud rongkäigud Via Sacrat vältima – “jälestusest selle sündmuse vastu”.

Kiriku väitel tehti see ring vaid seepärast, et kuni kuueteistkümnenda sajandini, mil paavst Sixtus V tänavat laiendas, oli too protsessioonide jaoks liiga kitsas. Aga see selgitus ei vasta nüüd küll tõele. 1486. aastal kirjeldab Horta piiskop ja viie paavsti tseremooniameister – see ametikoht andis talle võimaluse paavsti õukonna asjadega väga lähedalt kursis olla – Johannes Burcardt oma päevikus, mis juhtus siis, kui üks paavstlik protsessioon Via Sacrat läbis:

Nii minnes kui ka naastes tuli (paavst) Colosseumi ja selle sirge tee kaudu, millel … Johannes Anglicus lapse sünnitas. … Sel põhjusel… ei läbi paavstid oma kavalkaadiga kunagi toda tänavat; ja seda panid Firenze peapiiskop, Massano piiskop ja apostellik alamdiakon Hugo de Bencii talle süüks…

Sada aastat enne tänava laiendamist läbis paavstlik rongkäik Via Sacra raskusteta. Burcardti teatest saab ka selgeks, et sel ajal pidasid paavsti õukonna kõrgeimad ametiisikud Johanna paavstipõlve sündinud asjaks.

Nende aegade üle lasuvat varju ja teadmatust arvesse võttes on võimatu kindlalt öelda, kas paavst Johanna oli olemas või ei olnud. Võib juhtuda, et täit tõde A.D. 855 aset leidnud sündmuste kohta ei saadagi kunagi teada. Just seetõttu otsustasingi ma kirjutada ajaloolise uurimuse asemel romaani. Ehkki raamat põhineb Johanna eluloolistel faktidel – nii nagu need on üles tähendatud -, on siiski tegemist ilukirjandusliku teosega. Johanna varasemast eluperioodist on teada väga vähe peale selle, et ta sündis Ingelheimis inglasest isa tütrena ning et ta oli mingil ajal Fulda kloostri munk. Mõnedki lüngad tuli mul paratamatult ise täita.

Johanna täiskasvanuelu jooksul aset leidnud tähtsündmusi kirjeldatakse “Paavst Johannas” siiski täpselt. Fontenoy lahing toimuski 841. aasta 25. juunil. Saratseenid rüüstasid 847. aastal Püha Peetrust ning said 849. aastal merel lüüa. Borgos toimus 848. aastal tulekahju ja Tiber tõusis 854. aastal üle kallaste. Armulaualeiva veini sisse kastmine muutus frankide juures üsna tavaliseks üheksandal sajandil. Paavst Leo IV heitiski tegelikult Anastasiuse kirikust välja. Hiljem paavst Nicolause poolt taas paavsti raamatukoguhoidja seisusesse tõstetuna sai ta laialt tuntuks oma kaasaeglaste elulugude kirjeldustega teoses “Liber pontificalis”. Theodoruse ja Leo mõrvamine paavstilossis leidis tõepoolest aset, nagu ka magister militium Danieli paavsti  superista´le vastandav kohtuprotsess. Paavst Sergiuse täitmatu isu ja podraga on ajaloos kirjas, nagu ka orbudekodu ülesehitamine. Anastasius, Arsenius, Gottschalk, Rabanus Maurus, Lothar, Benedictus ning paavstide Gregorius, Sergius ja Leo – kõik nad on ajaloolised isikud. Üheksanda sajandi näitelava detailid on piinliku hoolega järele uuritud, riietust, toitu ja ravitsemisvõtteid puudutav informatsioon täpne.

Köitvama loo vestmiseks tuli mul mõnda asja pisut kohendada. Viikingite rüüsteretk Dorstadti vajasin ma 828. aastal, ehkki tegelikult ei leidnud see aset enne kui alles 834. Samal kombel lasksin ma ka Lotharil kaks korda paavsti karistamise eesmärgil Rooma tulla; tegelikkuses läkitas ta esimesel korral seda tööd toimetama oma poja Ludwigi, Itaalia kuninga. Pühakute Marcellinuse ja Peetruse surnukehad varastati haudadest mitte 855., vaid 827. aastal. Sergiuse eelkäijat antipaavst Johannest ei tapetud pärast ametist tagandamist, vaid ta pisteti lihtsalt pokri ning saadeti seejärel pagendusse. Anastasius suri mitte 897, vaid 878. Loodan, et need tahtlikud eksimused ongi erandid; üldkokkuvõttes püüdsin ma  ajaloolist täpsust taga ajada.

Mõned “Paavst Johannas” kirjeldatud asjad näivad meie vaatepunktist šokeerivaina, kuid tollastele inimestele nad nii ei paistnud. Rooma impeeriumi kokkuvarisemine ning sellest johtunud seaduslikkuse ja korra lagunemine viisid välja peaaegu et ennenähtamatu metsluse ning vägivalla ajastu sünnini. Nagu üks tollane kroonikakirjutaja kurtis, oli see “mõõga ajastu, tuule ajastu, hundi ajastu”. Katastrooiline näljahädade, epideemiate, kodusõdade ja “barbarite” sissetungide rodu kahandas Euroopa elanike arvu peaaegu poole võrra. Keskmine eeldatav eluiga oli väga lühike – viiekümnendate eluaastateni venitas välja vähem kui veerand elanikkonnast. Tõelisi suurlinnu polnud enam olemas; suurimates linnakestes oli kõige rohkem kaks-kolm tuhat elanikku. Roomaaegsed teed olid lagunenud, nende jaoks elutähtsad sillad kadunud.

See sotsiaalmajanduslik korraldus, mida me praegu feodalismiks nimetame, polnud veel kätte jõudnud. Euroopa oli ikka veel üksainus maa – ei Saksamaa ega ka Prantsusmaa, ei Hispaania ega Itaalia polnud omaette riigid. Romaani keeled ei olnud oma emast, ladina keelest, veel lahku löönud; mingit prantsuse, hispaania või itaalia keelt polnud olemas, olid vaid degenereeruva ladina keele erinevad esinemisvormid ning terve hord kohalikke murrakuid. Ühesõnaga, üheksandat sajandit iseloomustas üleminekuühiskond ühelt, ammu surnud tsivilisatsiooni vormilt teisele, mis polnud veel ilmale tulnud – üleminekuühiskond koos sellest tulenenud käärimise ja rahutusega.

Eriti raske oli noil vaevalistel aegadel naiste elu. See oli misogüüniline ajastu, mis juhindus sääraste kirikuisade nagu Püha Paulinuse ja Tertullianuse naistevaenulikest diatriibidest:

Ja kas sa ei teagi, et sa oled ju Eeva? … Sa oled kurjuse värav, reetur puu alt, esimene Jumala seaduse hülgaja; sina oled see, kes võrgutas tolle, kellele saatan ei söandanud läheneda… isegi Jumala Poeg pidi surema selle surma pärast, mille sina olid välja teeninud…

Usuti, et menstruaalveri ajab veini hapuks, nuhtleb viljapõlde saagitusega, võtab teraselt vaheduse, paneb raua roostetama ning nakatab koerahammustused ravimatu kihvtiga. Väheseid erandeid kõrvale jättes koheldi naisi kui igavesti alamaid, kellel polnud mingeid seaduslikke ega varanduslikke õigusi. Seadus lubas nende abikaasadel neid peksta. Vägistamine võrdsustati pisivargusega. Naisterahvastele hariduse andmine laideti maha, sest õpetatud naist peeti mitte ainult loomuvastaseks, vaid ka ohtlikuks nähtuseks.

Pole siis eriti imestada, kui mõni naine otsustas end säherduse virelemise eest pagemiseks meheks maskeerida. Lisaks Johannale said taolise moondumisega edukalt hakkama ka mitmed teised naised. Kolmandal sajandil astus Aleksandria prefekti tütar Eugenia meheks riietatuna kloostrisse ning tõusis viimaks abtiks. Tema maskeering jäi avastamata, kuni ta ise oli viimaks sunnitud oma soolise kuuluvuse ilmsiks tegema, et tõrjuda sel teel tagasi süüdistust ühe neitsi defloreerimises. Kaheteistkümnendal sajandil sai Püha Hildegund Josephi nime all Schönaus kloostrivennaks ning elas palju aastaid kuni surmani vennaskonnas, ilma et pettus oleks välja tulnud. (On ju teisigi, palju kaasaegsemaid näiteid end edukalt mehe pähe välja pakkunud naistest. Siia kuuluvad kaheteistkümnendal sajandil mereröövlina elanud Mary Read; sõdur ja Briti laevastiku meremees Hannah Snell; keegi üheksateistkümnendal sajandil elanud naisterahvas, kelle tõelist nime me küll ei tea, kuid kes tõusis James Barry nime all koguni Briti hospidalide üleminspektoriks; Harry Bufordi nime kandes Bull Runi lahingus konföderaatide poolel võidelnud Loreta Janeta Velaquez. Päris hiljutisse minevikku kuulub üheksateist aastat meest mänginud Teresinha Gomez Lissabonist; ta tõusis ohtrate aumärkidega ehitud sõjamehena Portugali armees kindrali auastmeni ning jäi vahele alles 1994. aastal, mil ta finantspettuses süüdistatuna vahi alla võeti ja politseis vägisi arstlikule läbivaatusele allutati. – Autori märkus)

Sääraste naiste süüdatud lootusetuluke paistis tolles suures pimeduses vaid vilksamisi, kuid päriselt kustuma polnud see määratud. Unistamiseks piisavalt tugevatele naistele avanes ikka mingi võimalus. “Paavst Johanna” ongi lugu ühest sellisest unistajast.

Kunst, 1997

Tõlkinud Peeter Villmann

Vaata raamatut meie poes:
http://vanajahea.ee – Väliskirjandus/Ajaloolised