Jonathan Fenby

Lugu sellest, kuidas Roosevelt, Stalin ja Chuchill võitsid ühe sõja ja alustasid järgmist.

Sisukord.

Proloog. Lõuna Teheranis, 29. november 1943.

1. Piison, karu ja eesel.

2. Esimene tippkohtumine. Placentia laht, Newfoundland, 9.-12. august 1941.

3. Onu Joe. Moskva, september 1941.

4. Maailmasõda. Washington, Chequers, Moskva, Chunking, Rooma, Berliin, 6.-12. detsember 1941.

5. Neli meest. Moskva, Wahington, London, 9. detsember 1941 – 14. jaanuar 1942.

6. Otsustamatus. London, Washington, jaanuar – aprill 1942.

7. Rahvakomissari külaskäik. Moskva, London, Washington, mai – juuni 1942.

8. Tõrvikulaul. Hyde Park, Chungking, Washington, London, juuni – juuli 1942.

9. Kesköö Moskvas. Moskva, august 1942.

10. Kui aeg möödub. Põhja-Aafrika, Moskva, Casablanca, oktoober 1942 – jaanuar 1943.

11. Tormine ilm. Washington, Moskva, London, Hyde Park, Quebec, jaanuar – august 1943.

12. Vene avamäng. Moskva, oktoober 1943.

13. Püramiid. Kairo, 21. – 26. november 1943.

14. Üle vikerkaare. Teheran, 28. november – 1. detsember 1943.

15. Paha tuul. Kairo, Tunis, Kartaago, Washington, detsember 1943 – mai 1944.

16. Triumf ja tragöödia. London, Washington, Normandia, Pariis, Varssavi, juuni – september 1944.

17. Plaan. Washington, Quebec, 12. – 16. september 1944.

18. Protsendipunktid. Moskva, 9. – 18. oktoober 1944.

19. Punane bluus. London, Washington, Moskva, Ateena, Pariis, Chungking, november 1944 – jaanuar 1945.

20. Jalta. Malta, Krimm, 30. jaanuar – 15. veebruar 1945.

21. Surma Warm Springsis. Suessi kanal, Washington, London, Warm Springs, 13. veebruar – 12. aprill 1945.

22. Teekonna lõpp. Potsdam, 17. juuli – 2. august 1945.

Proloog.

Lõuna Teheranis

29. november 1943

Ainus liitlastest hullem asi on liitlaste puudumine.

Winston Churchill

See oli Jossif Stalin, kes vaimukusi pildus. Kogu küllusliku lõunaaja oli Nõukogude liider Winston Churchilli töganud. Tema toon oli raskepäraselt naljatlev, tema torkimine järeleandmatu. “Marssal Stalin ei jätnud kasutamata ühtki võimalust, et härra Churchilli salvata.” kõlas Ameerika ametlik kokkuvõte. “Peaaegu iga peaministrile adresseeritud märkus sisaldas teravust.”

Peaminister keeldus laskmast ennast provotseerida, isegi kui Stalin viitas brittide kauakestvale tagasihoidlikkusele alustada frontaalrünnakut natside relvajõudude vastu Prantsusmaal, vihjates sellega salajasele sümpaatiale Saksamaa vastu – vahest ta tahtiski pakkuda vaenlasele “pehmet rahu”. Diktaator ütles, et üksnes sellepärast, et venelased on lihtsad inimesed, on viga uskuda, et nad on ka pimedad.

Kui kelnerid tõid eeltoite, borši, kala, liha, salateid ja puuvilju, veini, Vene šampanjat, viina ja brändit, rääkis Franklin Roosevelt vähe. Ta istus oma ratastoolis ning piirdus banaalsuste ja stampväljenditega. Hiljem rääkis ta oma kabinetile, et tema meelest oli Stalini aasimine Churchilli kallal väga nauditav. Tema tõlk Charles Bohlen omakorda kirjeldas õhkkonda “kirbena”.

President ega peaminister ei tundnud ennast hästi tol õhtul, kui nad õhtustasid Iraanis Nõukogude diplomaatilises esinduses Teheranis esimese kolmepoolse tippkohtumise teisel päeval. Mõlemal oli seljataga pikk reis veel ja õhus. Äge seedehäire oli sundinud Roosevelti lahkuma õhtusöögilt, mille ta andis eelmisel õhtul – Churchilli sõnul läks ta näost roheliseks Nõukogude banketi esimese käigu ajal. Ehkki hästi hoitud saladus, oli Roosevelti vererõhk ohtlikult kõrge ja tal olid nii aneemia kui ka kopsuhaigus (neli kuud hiljem diagnoositakse tal kõrgevererõhk, süvenev südamehaigus, südamepuudulikkus ja krooniline bronhiit). Churchillil oli nohu ja kurk haige, aga tema peaprobleem oli see, et sõja pinge nõudis oma osa mehelt hilistes kuuekümnendates, kes, ehkki visa, oli väga vormist väljas ja ülekaaluline, jõi liiga palju ja tal olid südameprobleemid; aeg-ajalt oli ta “lihtsalt liiga haige ja väsinud, et korralikult mõelda”.

Peaministriks saamisest peale 1940. aastal oli Churchill panustanud kõik Roosevelti sõpruse võitmiseks. Inglise-Ameerika allianss oli tema “süsteemi” keskpunkt. Teel Teherani oli ta öelnud tütrele pisarsilmi: “Mulle meeldis see mees.” Ükski mees polnud lähemalt tundma õppinud oma armukest kui tema USA presidenti, märkis ta kord.

Aga tema imetlusobjekt oli tulnud tippkohtumisele Teherani üheainsa peaeesmärgiga – võita Stalini usaldus. Selle saavutamiseks polnud Rooseveltil kavatsust teha midagi sellist, mis sunniks ülikahtlustavat diktaatorit mõtlema, et ta on inglastega mestis. Kui see tähendas peaministri kõrki kohtlemist, siis las käia. Ta oli vältinud Londoni palveid ettevalmistavateks kohtumisteks, et arutada Lääne tööplaani. Teheranis läks ta Nõukogude diplomaatilisse esindusse ja kohtus üksi Staliniga, sellal kui keeldus isegi lõunatamast kahekesi Churchilliga. Muidugi ei võtnud seda hästi vastu riigi esindajad, mis oli üksi seisnud Hitleri vastas 1940. aastal, kui Moskva oli Berliini liitlane. Ühel hetkel jutustas Churchill oma kaaskonnale ebatõenäolise loo, et Roosevelti kõige lähem abi oli kirjeldanud presidenti kui “loru”.

Kui Churchill hakkas lõunasöögi lõpus brändit jooma, tõstis Roosevelti peamine abi Harry Hopkins toosti Punaarmee terviseks. Vastuseks tõstatas Stalin Saksa kindralstaabi teema. Ta ütles, et vähemalt 50 000 vanemohvitseri peaks lõpuks maha laskma, arvatavasti 100 000.

Selle peale Churchill murdus. Näost punane, tõusis ta püsti, et ruumist väljuda. Ta ütles, et see pole kooskõlas briti õiglustundega. Mitte kedagi, natsi või keda iganes, ei või kiirendatud korras lakekomando ette saata. “Briti parlament ja avalikkus ei luba kunagi massihukkamisi,” kõmistas ta.

“Viiskümmend tuhat tuleb maha lasta,” kordas Stalin, lisades uue teema Briti liidri “Saksa-meelsetest” sümpaatiatest.

“Ma lähen parem praegu välja aeda ja lasen enda maha, kui määrin ennast ja oma riigi au sellise autusega,” andis Churchill vastulöögi.

Stalini silmad välgatasid, kui talle need sõnad ära tõlgiti. Ta pöördus küsima Rooseveltilt, kes naeru maha surus, mida tema mõtleb. President püüdis tögamisega mehi rahustada. “Vahest võime öelda, et kokkuvõtteks viiekümne tuhande sõjakurjategija hukkamise asemel seame sihiks väiksema arvu,” ütles ta. “Vahest nelikümmend üheksa tuhat.”

Lauas istuvad venelased ja ameeriklased puhkesid naerma. Briti välisminister Anthony Eden andis Churchillile märku, et see kõik on nali. Aga Stalin ei jätnud seda teemat ja palus igalt külaliselt kommentaari. Võttes kasutusele diplomaatilise lähenemise, ütles Eden, et asi vajab põhjalikumat uurimist. Ameeriklased märkisid, et võit Euroopas pole veel saavutatud. Siis tuli Roosevelti poja Elliotti kord, kes oli õhuluureohvitser ja saatis isa tippkohtumistel.

Noormees, kes võis olla talle valatud šampanja mõju all, avaldas lootust, et looja karja saadetakse sajad tuhanded natsid. Stalin astus ligi ja asetas käe mehe õlale. Kui diktaator pani ette toosti Elliotti terviseks, astus Churchill noore ameeriklase vastu välja.

“Kas teie olete huvitatud liitlaste vaheliste suhete rikkumisest?” uratas ta. “Kas te teate, mida te räägite? Kuidas te julgete midagi taolist öelda?”

Siis sammus Churchill väärikal sammul ruumist välja. See oli esimene kord paljude aastate jooksul, et keegi Stalini pärast ruumist lahkus. Seistes kõrvalruumi hämaruses, tundis peaminister käsi oma seljal. Ümber pöörates nägi ta Stalinit ja välisminister Vjatšeslav Molotovi. Mõlemad naeratasid laialt. Nad ütlesid, et see oli vaid mäng. Nad polnud seda tõsiselt mõelnud.

Briti liider polnud selles veendunud; ta võis meenutada, kuidas Hitleriga liidus olles nõukogulased olid mõrvanud 22 000 Poola sõjavangi. Ta ei kahelnud eriti Stalini võimes oma ähvardus ellu viia. Aga ta teadis, et iga ebaklapp Kremliga kahjustab tõsiselt sõjalisi pingutusi. Niisiis naasis ta lauda ja täheldas, et ülejäänud õhtu “möödus mõnusalt”. Briti Moskva suursaadiku Archibald Clark Kerri sõnul need kaks peategelast seisid lõpuks, käed kummagi õlgadel, ja vaatasid üksteisele silma.

Siiski olid vihjed selged. Sama päeva õhtul läks Harry Hopkins Briti saatkonda veenma Churchilli mitte venitama Prantsusmaale sissetungiga, mida Stalin oli nõudnud 1941. aastast peale. Abi ütles, et ameeriklased ja venelased olid asja ära otsustanud. Inglased peaksid nende eeskuju järgima. Pärast seda kui ta oli lahkunud, rääkis Churchill mornilt delegatsiooni liikmetega tuleviku sõdadest ja ütles, et Briti pommitajad peaksid suutma Moskvani lennata. Naasmisel Londonisse kirjeldas ta ennast, nagu olnuks “suur väljasirutatud käppadega Vene karu minust ühel pool ja teisel pool Ameerika piison ning nende kahe vahel istus väike Inglise eesel, olles ainus… kes teadis õiget teed koju.”

Samal ajal kui nad pidasid sõda kolmel kontinendil, jätkasid kolm liitlaste liidrit rahu kavandamist sellistel kohtumistel nagu Teherani tippkohtumine. Erinevalt Esimesest maailmasõjast ei lõppenud Teine üheainsa rahukonverentsiga, et otsustada maailma tuleviku üle. Õieti oli see protsess kestnud üle viie aasta, mida märkisid isiklikud kohtumised, kokkulepped ja kokkupõrked, tuues esile sügavad erinevused, mis tuli võidu saavutamiseks maha suruda, kuid mis ujusid taas pinnale, kui uus maailm lähenes. Kuus aastakümmet hiljem lugu sellest, kuidas Suur Kolmik sõlmis alliansi, juhtis seda ja seejärel ei suutnud seda säilitada, on ülim õppetund rahvusvahelises poliitikas kõrgemail tasemel.

Olion, 2009

Inglise keelest tõlkinud Jaan Kabin

Vaata ajalooraamatuid (maailma lugu) meie poes http://vanajahea.ee – Ajalugu/Maailma lugu