Steven A. LeBlanc ja Katherine E. Register

Müüt rahumeelsest ja õilsast metslasest.

Selles tähelepanuväärses teoses kummutab arheoloog Steven A. LeBlanc müüdi looduse paradiisis elanud “õilsate metslaste” rahumeelsest minevikust. Raamat “Lakkamatud taplused” näitab, et vastupidiselt üldisele uskumusele ja õpetlaslikele eelarvamustele on sõdu alati peetud ja et inimesed pole iial elanud loodusega tasakaalus.

Viimased kolmkümmend aastat on LeBlanc töötanud väljakaevamistel nagu üliõpilane ja meeskonna liige, aga ka kui mitmeaastaste projektide juht mitmel mandril väga erinevatest aegadest pärit paikades. Pärast kogu seda välitööaega jõudis ta alles hiljuti arusaamisele, et ükskõik, kus ta ka on kaevanud, on ta ajast ja kohast hoolimata leidnud tõendeid taplustest. Tema järeldusi on vaidlustanud paljud teadlased, kelle arvates on muistsete ühiskondade sõjad olnud juhuslikud ja tähtsusetud, avaldamata inimajaloole mingit mõju.

Ehhki paljud arheoloogid on hakanud järjest enam leppima mõttega, et minevik pole olnud rahumeelne, püsib selles teadusharus ikka veel soov minevikku meeldivamaks muuta ja sõdade toimumist eirata ning selline arvamus on imbunud ka rahvakultuuri. Nostalgia rahumeelse mineviku järele peab enesestmõistetavaks, et suures osas inimajaloost on inimesed elanud mittevägivaldsetes ühiskondades, hoidnud naabritega sümbiootilisi ja meeldivaid suhteid ning praktiseerinud looduslikku ökoloogiat. Müüt väidab, nagu oleksid sõjad muutunud valdavaks alles pärast niinimetatud tsivilisatsiooni või ülikeeruliste ühiskondade väljakujunemist. See teooria usub, et  kui levima hakkasid keerulisemad ühiskonnad ja eriti kui Euroopa tsivilisatsioon hakkas koloniseerimise teel valitsema suurt osa maailmast, levis sõda ka kaugemale.

LeBlanc nätab hiilgavalt kuue miljoni aastast seost elanikonna kasvu, ressursipinge ja sõdade vahel. Raamat “Lakkamatud taplused” vaatleb kogu maailma arheoloogilisi, etnograafilisi ja ajaloolisi ülestähendusi. Toetudes sageli omaenda välitöödele, uurib LeBlanc esiajaloolisi sõdu, muistseid toiduotsimise ja põlluharimise moodusi ning viise, kuidas küttide-korilaste salgad, hõimud ja keerukamad ühiskonnad üksteist ja keskkonda mõjutasid. Ta uurib oma leidude tähendust, mõtiskledes selle üle, kas inimesed on juba oma geneetilise pärandi tõttu määratud üksteisega võitlema. Lõpuks jõuab ta lootusäratavale järeldusele: mõistes seda, miks inimesed vanasti võitlesid, võivad tänapäeva inimesed oma tehnoloogia ja teaduslikkusega tulevikus sõdu ja keskkonna kurnamist vältida.

Steven A. LeBlanc on Harvardi ülikooli arheoloog ja Peabody Arheoloogia- ja Etnoloogiamuuseumi kollekstioonidirektor. Ta on kirjutanud ka raamatu “Esiajaloolised sõjad Ühendriikide edelaosas”. Katherine E. Register töötab kirjanikuna Bostoni kandis.

Proloog.

Sõja leidmine kõigist “valedest” kohtadest.

Tänased  ja möödunud sajandi sõjad näivad oma jõulisuse, julmuse ja hukkunute arvu poolest enneolematud. Selle kurjakuulutava pilve rippudes meie pea kohal pole raske uskuda, et inimesed on kuidagi minetanud healoomulise käitumise, mis iseloomustas meie varaseimat ajalugu. Mis juhtus nende muistsete “õilsate metslastega”, kes elasid meelsasti rahus ja harmoonias ega mõelnud vähearenenud maailma koloniseerimisele ja ekspluateerimisele? Ökoloogilised katastroofid, mis meie ümber toimuvad, kujutavad endast veel üht nüüdisaegset elukeerist – ning ükski ökosüsteem ookeanist kuni troopiliset vihmametsadeni, puhtast Artikast kuni osoonikihini pole immuunne. Tänapäeva inimkond näib olevat kaotanud lugupidamise looduse vastu ja minetanud kauaaegse võime elada ökoloogilises tasakaalus. Kas siis “progress” – üha kasvav soov olla suurem, parem, kiirem, tugevam – on täielikult lämmatanud meie esivanemlikud instinktid kasvatada kõike enda tarbeks ja küttida ainult nii palju, kui elamiseks vaja? Paljud näevad tsivilisatsiooni arengus mitte õnnistust, vaid needust, mis toob kaasa sõdade laiema leviku ja aina suurenevad ökokatastroofid, mille sarnaseid pole inimkonna ajaloos varem nähtud erinevalt ükskõik millest meie inimkonna minevikus.

Vastupidi ülimalt populaarsele arvamusele – ja meie probleemid on tänapäeval väga suured – pole selles terakestki tõtt. Üldine arusaam inimkonna õndsast minevikust, kui maailm oli astustatud rikkumatute ja rahumeelselt elavate õilsate metslastega, on levinud nende hulgas, kes ei mõista meie minevikku ega ole suutnud näha inimjaloo käiku sellisena, nagu see on.

Ma olen arheoloog. Ma olen pühendanud oma karjääri mineviku lahtimõtestamisele ja leian, et maailma elu on üldlevinud väärarvamustega täielikus vastuolus. Minevik, mida ma uurin, on samuti olnud rahutu ja ebapuhas, aga nii julm ja kole, kui see iganes ka on olnud, aitab see suuresti mõista olevikku. Sõjad ja ökoloogilised hävingud, mida me tänapäeval näeme, sobivad kokku miljoneid aastaid püsinud inimkäitumise mudelitega. Inimesed on ammust aega loodust hävitanud ja teevad seda ikka veel nendelsamadel põhjustel mis minevikus. Paljud nüüdisaegsed sõjad sarnanevad sõdadega, mida peeti kümneid tuhandeid aastaid tagasi: needsamad põhjused, seesama taktika, needsamad suhtumised. Mineviku hoolikas uurimine võib aidata meil selgemalt mõista tänapäeva sõdade põhjusi ja mõtet ning ökoloogilist tasakaalutust, mis ei paista silma, kui lihtsalt püüda olevikust ilma mingi ümbritseva seoseta aru saada. Nii on mineviku põhjalik tundmine tänapäeva inimkonnale hindamatult kasulik. Me oleme minevikku mõistes palju paremal järjel kui seda mitte tundes või uskudes ajaloo müütilist versiooni, mis sarnaneb väga vähe tegelikult toimunuga.

Müüt ei põhine juba oma olemuse tõttu mingil tegelikkusel ning on seepärast igati mitmeti käsitletav. Kuigi me võime ka tegelikkusega manipuleerida, võime me ikkagi selle kohta esitada erapooletuid küsimusi, kuna eeldame, et sellel on olemas mingi objektiivne alus. Kui me võtame müüti tõena ega kahtle selle tõepärasuses, kuidas siis teha küsitavaks selle tähendus või sellega manipuleerimine objektiivsel pinnal? Müüdid on ohtlikud ja meil on parem elada ilma nendeta. Minu eesmärk on paljastada mõned kõige valdavamad inimajaloo kohta käivad müüdid, millega olen tänu oma elukutsele ja millega ka üldsus on kokku puutunud. Loodan, et me võime objektiivselt arutada neid vägagi emotsionaalseid küsimusi ja nende tagamõtteid.

Kui mul on õigus, siis miks pole arheoloogid ja ajaloolased meile neist tõdedest rääkinud? Usun, et minevikku ei mõista vääriti mitte ainult üldsus, vaid ka enamik õpetlasi, kes seda uurivad. Sellal kui minu eesmärk pole mitte kiruda oma kolleege, on siiski võimatu eirata tõsiasja, et akadeemia on kahe silma vahele jätnud selle, mida ma pean mõningaseks inimajaloo olemuseks. Minevikku on paremana näidatud ning ajaloo kirjapanijad on sageli kujutanud inimesi elamas ökoloogilises ja rahumeelses õndsuses. See on lihtsalt vale. Kuid miks näen mina seda, mida nii paljud minu kolleegid pole märganud? Esiteks on minevik raskesti tabatav ja seda pole alati lihtne uurida.

Ma olen ette võtnud arheoloogilisi välitöid mitmel mandril paljudes kohtades ja väga erinevast ajast pärit paikades. Olen rohkem kui kolmkümne viimase aasta jooksul töötanud väljakaevamistel nii üliõpilasena, täieõigusliku meeskonnaliikmena kui ka mitmeaastaste projektide juhina. Pärast kogu seda aega arheoloogina jõudsin alles hiljuti arusaamisele, et kõik see, mis ma iganes olen leidnud, olenemata ajast ja kohast, on näidanud mulle sõja märke. Ma olen väljakaevamisi teinud Ühendriikide idaosas, Lähis-Idas, Peruus ja kahes Ühendriikide edelaosa piirkonnas ning kõik need tõid päevavalgele märke sõjast – kui ma vaid vaevusin neid otsima. Neid tähelepanekuid on otseselt kinnitanud külaskäigud tosinatesse teistesse väljakaevamiskohtadesse.

Mul polnud kunagi plaanis liituda nende projektidega või valida kaevamiskohti sel eesmärgil, et leida märke sõjast. Need lihtsalt tulid päevavalgele – või olid vähemalt minu arvates seal olemas. Enamik minu arheoloogidest kollege ei näe sõja märke nii sageli kui mina. Ühed ei avasta neid üldse kusagil ja teised märkavad neid vaid harva – harilikult mitte neis kohtades ja selle ajal, mida nad parajasti uurivad. Mõned arheoloogid küll näevad sõja märke, kuid eiravad neid, justkui ei pakuks need tõelist huvi. Nende mõttelaad näib olevat järgmine: “Muidugi peeti minevikus sõdu, kuid need olid juhuslikud ja tähtsusetud ega avaldanud inimajaloole tegelikult mingit mõju.” Kuidas ma kooskõlastan oma tähelepanekuid mõne väga hea arheoloogi sellise mõttelaadi ja hinnanguga? Kas see nii paljude sõdade toimumine on ainult minu ettekujutus või tegelikkus?

Ehkki minu teooriad on aastate vältel kohanud teadlaste tugevat vastuseisu (see on veel leebelt öeldud), olen ma olnud sunnitud selle küsimuse üle mõtlema. Kui tavalised olid sõjad minevikus? Lõpuks olen jõudnud järeldusele, et sõjad olid minevikus täiesti tavalised ja et minu mitmetest ajajärkudest pärit leiud kolmel mandril polnud mitte juhuslik õnn, vaid norm. See pani mind mõtlema, et kui konfliktid olid tavalised, siis pidid need olema olnud inimajaloo käigus tähtsad sündmused. Ühesõnaga, ma mõistsin, et ma ei näinud asju, mida polnud olemas. Seevastu minu kolleegid eirasid asju, mis olid olemas.

Selliste mõtete ühinemisel sugenes arusaamine, et ma ei puutunud kokku mitte ainult ammuste inimkonfliktide suure valestimõistmisega, vaid ka tõsiasjaga, et teadlased on teinud üllatavalt vähe pingutusi püüdmaks selgusele jõuda, miks on inimajaloo vältel peetud nii palju sõdu. Üks põhjus võib väga vabalt olla see, et õpetlased lihtsalt ei tea, kui palju minevikus sõditi, ja ka see, et nad on heaks arvanud eirata enamikku sõdadest, millest nad midagi ei tea. Neid mõtteid kaaluma hakates leidsin, et kui me mõistama valesti minevikku, siis mõistame valesti ka olevikku, sest inimesed võrdlevad olevikku automaatselt sellega, kuidas olid asjad meie arvates minevikus – olgu jutt ilmast, maksudest või niinimetatud põhiharidusest. Ent lahkarvamused mineviku ja oleviku vahel võivad olla ohtlikud. Ma loodan, et käesolev raamat, mis sisaldab kohati karme ja julmi tagamõtteid, kummutab nii mõnegi väärarvamuse.

Me elame palju paremini, kui mõistame sõdade ja inimökoloogiaga seonduvat tegelikkust, ning sealjuures on väga tähtis mõista ka seda, kuidas inimestest said inimesed ja kuidas me inimesena funktsioneerime. Selle ajaloo põhjalik tundmine peab kuidagimoodi võimaldama meil paremini aru saada iseendast. Kas kauges minevikus peetud sõjad võisid olla hirmsamad kui möödunud sõjad? Just praegu hävitame me vihmametsi, kurname meresid ja võib-olla muudame Maa kliimat. Kas see tähendab, et me ei oska enam elada loodusega kooskõlas? Vastus neile kahele küsimusele kõlab: mitte tingimata. Üksnes ajalugu võib meile öelda, kas me oleme muutumas sõjakamaks või rahumeelsemaks ja kas me hakkame elama ökoloogiliselt rohkem või vähem tasakaalus. Ja ajalugu annab ka üllatava vastuse.

Inimesed on aegade algusest peale olnud võimetud elama ökoloogilises tasakaalus. Ükskõik, kus me juhtume maakeral elama, jõuame lõpuks ikka keskkonnast ette. Sellega on alati kaasnenud konkurents kui ellujäämise vahend, nii et sõjad on olnud meie ökoloogilis-demograafiliste kalduvuste vältimatu tagajärg. Alles jääb küsimus, kas inimesed on geneetiliselt programmeeritud niiviisi elama. Või kas me oleme võimelised muutma inimese ja keskkonna põhisuhet, mis pole mitte ainult eksisteerinud miljoneid aastaid, vaid on ka mitmel moel teinud meid selleks, kes me oleme täna? Ma loodan näidata, et kuigi meie ajalugu pole olnud kaugeltki nii rahumeelne ja meeldiv, kui enamik meist kergendatult teada on saanud, ei hukuta minevik meie tulevikku. Meil, inimestel, läheb paremini, kui me ise arvame. See võib kõlada viletsa lohutusena maailmas, mis on täis sõdu ja mida vaevavad ökoloogilised katastroofid, kuid ma usun, et inimajaloo – meie tõelise ja pika ajaloo – hoolikas tundmaõppimine näitab, et meil on head võimalused muuta kõik paremaks.

Minu raamat hõlmab kombineerituna arheoloogiat, etnooogiat, ökoloogiat, ajalugu ja primatoloogiat. Kuigi need teadusharud nõuavad peent ja üksikasjalikku analüüsi ja seletust, ei hakka ma siinkohal tungima kõikidesse nüanssidesse tõlgendustesse. Loodan, et lugeja ei soovigi laskuda sellistesse arutlustesse, ja asjatundjate kriitika kannatan ma ära.

Ma olin suures hädas nende teooriate esitamisega sellisese ajaloolises ja sotsioloogilises sõnastuses, mida ka tavalugeja suudab järgida. Otsustasin koostada inimajaloo laiaulatusliku skeemi, kasutades meie väga varase ajaloo analoogina šimpanse. See analoog pole küll täiuslik, kuid näitab ülihästi meie minevikku. Seejärel koondan tähelepanu neile rohkem kui miljonile aastale (suurem osa meie ajaloost), mille vältel elasid inimesed ilma põlluharimiseta ja tegelesid sotsiaalselt organiseeritud toiduotsimisega. Ning lõpuks lahutan ülejäänud inimajaloo perioodi, mis algas põllumajandusega, kolmeks põhimõisteks: hõimud, pealikkonnad ja riigid. See vaevalt originaalne ja mööndavasti ülelihtsustatud formuleering võimaldab mul kombineerida arheoloogilisi ja etnograafilisi näiteid kogu maailmast ning anda mingi ettekujutuse sellest, kuidas on tandemina arenenud inimökoloogia, inimdemograafia ja sõjad. Samuti annab see võimaluse ehitada sild mineviku ja tänapäeva vahele. Nagu lugeja ise näeb, elab suur osa tänapäeva maailmast rohkem minevikuliste hõimude ja pealikkondadena kui nüüdisaegsete linlastena. Ning tänapäeva sõjad meenutavad paljus rohkem igiammuseid hõimude ja pealikkondade taplusi kui moodsaid kõrgtehnoloogilisi sõdu.

Ma püüan igati esitada piisaval hulgal arheoloogilisi ja etnograafilisi detaile, et lugejal tekiks neist muistsetest ühiskondadest õige ettekujutus. Praeguseks on teadlased umbes poolteise sajandi jooksul tundma õppinud suurt osa inimese minevikust – üllatavalt suurt osa, arvestades, kui raske võib olla lahti mõtestada mõningaid sellekohaseid uurimismaterjale. Usun, et meie pika ja ülimalt keerulise inimmineviku tundmaõppimine rahuldab midagi enamat kui ainult tühipaljast uudishimu, ja loodan, et olen ka ise suutnud lisada tänapäeva maailmale teadmisi muistsest maailmast, mida võib leida üksnes maapõuest.

Steven A. LeBlanc

Cambridge, Massachusetts

August 2002

Kirjastus “Olion”, 2004, 287lk

Vaata ajalooraamatuid (maailma lugu) meie poes http://vanajahea.ee – Ajalugu/Maailma lugu