David Hilliam

Eessõna

See on lugu kõigist Inglismaad valitsenud kuningatest ja kuningannadest, samuti “protektoritest” Oliver Cromwellist ja tema pojast Richardist anglosakside ajast tänase päevani. Paljud ajalooraamatud alustavad William Vallutaja valitsemisajast, kuid käesolev kroonika algab anglosaksi kuningast Egbertist, kes valitses aastatel 802-839 ja keda peetakse esimeseks “inglaste kuningaks” (Rex Anglorum). Tõepoolest, kuigi mõningaid üksikasju nende ammuste kuningate kohta on raske kinnitada, võime ikkagi teatava kindlustundega Inglise monarhia liini mööda rohkem kui 1200 aasta võrra kuningas Egbertini tagasi minna (vt. lisa lk 243-245).

Ära on nimetatud kõigi nende monarhide kuulsad ja vähem kuulsad jõupingutused ja õnnestumised, samuti vead ja ettevaatamatused, millest enamik on märksa tuntumad kui ükskõik milline nende saavutus. Juttu tuleb ka skelettidest, mis on juba kogu maailmale vaatamiseks välja pandud, samuti mõnede niisuguste säilmete päevavalgele toomisest, mida hoiti peidus kinnistes kuninglikes tagakambrites.

Üks peatükk on pühendatud kuningannadele ja abikaasadele, kellest muidu  ei teata mitte midagi, kui neil just pea maha ei raiutud või kui nad mingil muul inetul moel ei surnud. Käesolev lühielulugude kollektsioon näitab, et nad väärivad palju suuremat tähelepanu, sest nad olid sageli täiesti põhjendatult silmapaistvad isiksused.

Säilmetel ja matmispaikadel on mingi kummaline, kui mitte tontlik võlu. Need kinnitavad meile, et isegi kõige suuremad monarhid varisevad ükskord põrmuks ja kaotavad igaveseks võimu. Siin on lugu sellest, mis on juhtunud nende meeste ja naiste maiste jäänustega, kes kunagi mõjutasid Inglise ajaloo kulgu. Nende luid on austatud, kaotatud, purustatud, varastatud ja isegi keedetud ning üksikuid on visatud jõkke või sohu. Saatus pole alati olnud nende vastu lahke.

Tavaliselt oli saatus ebalahke või isegi lausa ebameeldiv ka kuningate mitte eriti sündsate kaaslaste ja järglaste vastu. Suurem osa kuningaist pidas armukesi ja enamik neist armukestest tõi ilmale sohilapsi. Inglise kuningate (ja mõne kuninganna) abieluvälised vägiteod moodustavad hämmastava kõrvalsündmustiku märksa etteaimatavamale loole lahingutest, piinamisest ja surmast. Väga vähesed Inglise kuningad olid oma abikaasale truud. Paljud sigitasid vallaslapsi, osa olid homoseksualistid, mõnele olid peaaegu peale sunnitud erinevad partnerid, üks aga andis karskusevande. Viimane peatükk paljastab vähemalt mõne niisuguse fakti.

Kauge minevik: roomalastest anglosaksideni.

Kui roomlased oli just Britanniast lahkunud.

Britannia ajalugu vahetult pärast roomlaste lahkumist on üsna ähmane ja segadust tekitav. Kui viimane roomlaste laev umbes 410. aastal sealsetelt kallastelt lahkus, tekkis ebamugav võimuvaakum. Valitses täielik kaos ja mitmed väikesed sugukonnapealikud riidlesid omavahel tillukeste riikide pärast. Umbes 40 aastat hiljem püüdis üks neist valitsejaist – Vortigern – nii meeleheitlikult vabaneda mõnedest tülikatest põhjapoolsetest kaashõimlastest, et tõi mandrilt endale abiks liitlasi. See oli alles algus, sest viimased mitte ainult ei tulnud, vaid ka jäid. Laevatäis laevatäie järel saabus immigrante: anglid, saksid, jüüdid, friisid, frangid. Anglosakside invasioon oli alanud.

Kohalikud britid ehk keldid tõrjuti aina kaugemale ja kaugemale Briti saarte äärealadele – Cornwalli, Walesi, Šotimaale. Vahepeal käis üldine meeletu lööming: röövellikud anglosaksid haarasid endale nii palju maatükke, kui said. Loomulikult osutasid keldid neile vastupanu ja peaaegu legendaarne kuningas Arthur oli üks, kes juhtis nende katseid edasitungivaid anglosakse tagasi lüüa. Ometi ei suutnud miski takistada viimaseid tulemast ja paigale jäämast.

Umbes sajand hiljem, 550. aasta paiku, oli juba tervelt tuhatkond väikest anglosakside “riiki”, millest mõne pindala küündis kõigest paari ruutmiilini. Noist aastaist on järele jäänud väga vähe mälestisi, kuid meil on siiski mõned tolleaegsete kohalike sugukonnapealikeni viivad juhtlõngad, mis peituvad tänaseni säilinud kohanimedes.

Uurige Inglismaa kaarti ja te näete, kuivõrd paljude linnade ja külade nimedel on lõpus -ing või -ingham või -ington. Sõna ingas tähendas perekonda või järglasi, nii et mingi pealiku nimi (näiteks Tota, Wocca, Haefer või Padda) jäädvustati selle koha nimes, kus tema laev randus või kus ta raius endale mõõgaga väikese riigi, ning sellele lisati -ing näitamaks, et koos Tota või Woccaga asusid sinna elama ka tema pere liikmed või järglased. Tooting, Woking, Havering ja Paddington on tüüpilised näited.

Sõna ham tähendas kodu või kodumaad ning tun tarandikku ja hiljem küla või linna. Nii võib näiteks külanimest Washington järeldada, et tegu oli “linnaga, kus elas Wassa rahvas”. Vana Wassa ei osanud aimatagi, et tema nimi saab palju sajandeid hiljem nii kuulsaks!

Järk-järgult grupeerusid need väikesed asulad suuremateks üksusteks ja 6. sajandil kerkis lõpuks esile seitse anglosaksi kuningriiki. 825. aastal hakkas kõigi nende üle valitsema Wessexi kuningas Egbert, keda sellepärast peetaksegi esimeseks enam-vähem ühendatud Inglismaa kuningaks. Kuid kõigepealt vaatame neid seitset anglosaksi kunigriiki.

…

Sisukord.

1. Kauge minevik: roomlased anglosaksideni

2. Inglise monarhia üheksa dünastiat

3. Inglise kuningad ja valitsenud kuningannad

4. Kuningannad ja abikaasad

5. Kuninglikud säilmed

6. Kuningate armukesed ja sohilapsed

Lisa – Pärilus Inglise monarhias

Veel lugemist.

Inglis keelest tõlkinud Jaanus Õunapuu

Kirjastus Olion, 2005, 246 lk
Vaata raamatut meie poes: http://vanajahea.ee – Ajalugu/Euroopa