Tartu, 1918
Eesti Kirjastuse-Ühisuse “Postimehe” trükk

Rootsiaegsed köstrid.
Köstriameti algidud olid meie maal juba paavstiusu valitsuse ajal olemas, aga paraku teame selleaegsist köstritest koguni vähe. Linnade kohta kuuleme, et suuremates kirikutes custos = köster ametis, kelle kohus oli kirikule muretseda küünlaid, salvimiseõli, raamatuid ja tarvilikka riideid jumalateenistuse jaoks, peale selle veel kirikut puhastada; viimase ülesande täitmiseks anti talle mees ehk kaks abiks. Oletada võime, et vähemadki kirikud ilma köstrita läbi ei saanud. Niisama puuduvad lähemad teated köstriseisuse arenemise kohta evangeliumi usu väljalagunemise algusel. Pea pärast usupuhastuse vastavõtmist algas 16 aastasaja teise poole esimesel aastakümnel suur kolmekümne aastast sõda meeldetuletav võitlemine, mis kodumaa kirikud varemeteks muutis ja kirikuametnikud iga nelja tuule poole laiale saatis. Kus mõnes kohas köster ehk jalaaseme saanud, sealt kangutas pikk, verine sõda ta varsti lahti. Kui „Rapla tontides” lugu kirjeldatakse, nagu oleksid sel ajal (16 aastasaja teisel poolel) Raplas köster ja kellamees ametit pidanud, avaldab see väide ainult rahva arvamist. Tõe poolest puudusid niisugused kirikuteenrid sel puhul Raplas kui ka mujal maakogudustes. Kellamehest, kirikumehest nägid maakogudused üleüldiselt alles magusat und. Vähemalt ei lahutatud sel ajal tavalisesti veel kellameheametit. Kui mõnes harvas paigas köster ametisse ju oli pandud, siis loeti ta otsekohesteks kohusteks kellahelistaminegi, köster esines ühtlasi seega ka kellamehena. Veel 1766 puudus näituseks Võnnus kellamees; kellamehe ametit ei täitnud seal ometi nagu mujal mitmes paigas köster, vaid õpetaja sulane, kellele pühapäeva eest 2 kop. kirikukassast makseti.
16 aastasaja lõpul puudusid peaaegu igal pool köstrid. Uus aastasada ei toonud palju paranemist kaasa. Liivimaal vähemalt kestis sõda edasi ; maa ise seisis poolakate valitsuse all, kes evangeliumi usku hävitades jälle paavstiusku tahtsid maksma panna. Alles 1625 hakkas Rootsi valitsus Riiamaal maksma, kuna Tallinamaa ju 1561 Rootsi valitsuse alla oli langenud. Rootsi valitsus avaldas peale muu püüet kiriklikku elu korraldada ja edendada, varemetesse langenud kirikuid uuesti üles ehitada lasta, õpetajaid ja köstrid ametisse panna. Tallinnamaal võis Rootsi valitsus ligi kolmveerandsada aastat varemini selle püüdega platsi astuda kui alles hiljemalt alla heidetud Liivimaal.
Kiriklikkude olude korraldamiseks saadeti piiskopp Rudbeck Tallinnamaale, kus ta kohe kirikukatsumisi ohtralt ette võttis. Need kirikukatsumised näitasid koguduste puudusi elavalt kätte. Mõni kogudus kaebas õpetajat taga, köster puudus peaaegu igal pool. Köstrite tarvidust ära tundes, katsus Rudbeck oma kirikukatsumistel 1627 köstriametile kindlat alust panna. Köstrid ei pidanud enam erandina nagu kometid esinema, vaid alati koguduse taevast valgustama. Kirikukatsuja nõudis, köstrid pandagu ametisse ja igaleühele antagu vähemalt 1/4 adramaad põldu. Kuid käskusid anda on kergem kui käskusid täita. Maaomanikud võtsid Rudbecki suurema jao nõudmisi ja ettepanekuid vaenlikult vasta.
Jõhvis vist pandi nõudmist tähele, õigem hoolitseti vist ju varem köstrimaa eest. B. Gilden, 1623—1627 ehk hiljemgi veel Jõhvis õpetajaks, kirjutab oma kiriku kohta: ,,Kiriku järele on kaks adramaad, mis talupoegade maade vahel ja mida nemad rohkem tarvitavad kui õpetaja ja köster. Köstril on pool adramaad . . . Õpetajal ja köstril ei ole sugugi heinamaad” (Sirvilauad 1899, V. Reiman, Bartolomäus Gilden, 1. 7).
Kiriklikkude olude paranduse nõuded ei jõudnud ometi rohelise kalevi alla. Rootsi valitsus pani rohkesti rõhku nende nõuete peale. Piiskopp Iheringi hooleks andis valitsus kiriklikka olusid Tallinnamaal korraldada. Ihering võttis varsti köstritegi küsimuse päevakorrale. Vestling ütleb (Beiträge zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands V. Estland zur Zeit der schvedischen Herrschaft, 1. 169), Iheringi tuleku ajal Tallinnamaale olnud koolitatud köstrid koguni vähe. See väide võib ainult linnade kohta maksta; maal puudusid nad igapidi täiesti. Ei puudunud ainult koolitatud köstrid, vaid suuremas jaos kihelkondades ülepea köstrid. Keegi talumees tõi õpetajale tarbekorral leiba ja viina kirikusse, helistas kella, pühkis kirikut. Orilamängijat sel ajal veel ei tarvitatud. Surnuid maeti koguni harva kiriku juurde; tavalisesti maeti need kalmudesse, kus matuselised ise haua valmistasid. Kirikutesse maeti „saksu“, kelle omaksed haua kaevamise eest hoolt kandsid. Alles hiljemal ajal hakati mõnda talupoegagi kirikutesse matma.
Köstriamet esines alguses kirikuteenri, kirikumehe, kellamehe kohuste täitmises. Üks endine köstri kohus avaldab meie päivil koguni imekspanemist. Iga korra, kui õpetaja kirikus Jumala nime nimetas, pidi köster väikese kepikesega vasta lauda lööma, et sellega koguduse tähelepanemist kõrgema nime peale juhtida ja selle kohta aukartust äratada. (Mineviku mälestused Harju Jaani kihelk., 1. 14). Minu teades ei löönud köster puuvasarakesega vasta lauda Jumala nime nimetamise ajal, vaid Jeesuse nime nimetamise puhul. Vilip. 2, 10 põhjal nõtkutavad katoliklased veel meie päivil põlvi, nõtkutas ka meie rahvas vanasti. Ingeri Soome evangeliumiusulised teevad seda praegugi alles. Nii pea kui õpetaja Jeesuse nime nimetab, käib nagu laine läbi koguduse, kõik kirikulised nõtkutavad põlvi. Rootsi ajal valitses meie maal veel see Rooma usust päritud viis. Et kogudusele põlvede nõtkutamiseks märki anda, lõi köster kepiga ehk puust vasaraga vasta lauda ja kohe kumardas ennast kogu kogudus.
Mitmes kohas Lätimaal on vana mõiste köstriametist ennast meie päivini alal hoidnud : köster täidab praegu alles kirikumehe kohusid, käsilisena õpetajale altari ja kantsli teenistuses välja astudes. Orilamängimine, laulujuhatamine, kirikuraamatute korras pidamina jne. selle vasta seisab ühe ehki paari enam haritud isiku hoole all, kes organisti, kantori jne. nime kannavad.
Rootsi valitsus ei nõua mitte üksi köstrite ametisse panemist, vaid köstritelt ka oma jagu hariduslikku tsensust. Ihering avaldas 1645 „katekismuse korra”, kelle § 5 kuulub: „Õpetajad peavad hoolt kandma, et tubli köster ametisse pannakse. See peab pühapäev ette lugema ja eeskirikus küsima, kuna õpetaja altariruumis pihtirahva juures tegev on.“ Nagu näha, soovis Ihering õpetajatele köstritest koguduse õpetamises täielikka abilisi. Ihering pani peale selle nõudmise mitu korda sinodilgi õpetajatele ette. Õpetajad avaldasid piiskopi nõude kohta nõusolemist, ühtlasi omalt poolt asja edendamiseks kõiki teha katsudes, mis iganes võimalik. Nende oma sõnade järele tarvitasid nad niisama köstrid kui igapäevast leiba.
Ihering seisis oma nõuetega täiesti Rootsi valitsuse nõuete alusel. Sest viimne oli Iheringile kohuseks teinud hoolt kanda, et köstrid ametisse seatakse, kes noorele rahvale palveid, lugemist ja kirjutamist õpetavad ja õpetajat aitavad kirikulaulu juhatada. See nõue sisaldab eneses ju köstri kohuste laiendamist. Köster ei pea mitte ainult õpetaja käsiline olema, vaid ühtlasi koguduse koolitaja. Kuid see uus nõue ajas köstrite ametisse panemise enam-vähem nurja. Laiendatud nõuetega ärkas ka suurema palga küsimus elusse. Maanõunikud lubasid Tallinnamaal köstrile kiriku kõrvale elumaja ehitada ja kogudustele köstrite kasuks viljamaksu peale panna, nõudsid aga ühtlasi, et õpetajad omaltki poolt köstrile palga lisa maksaksid, sest neil ju kõige suurem kasu ja rohkem abi köstritest. Õpetajad omalt poolt arvasid, et saadav abi köstritelt väheneb, kui need suurema jao jõudu laste õpetamiseks kulutavad. Sellepärast ei arvanud nad võimalikuks neile esitatud ettepanekut täita. Köstrite küsimus ei edenenud seda viisi sugugi. Iheringi eluajal ja kaua pärast surma oli palju kogudusi ikka alles ilma köstriteta. (Õpetajate kiri 11 vebr. 1667 kubernerile, Livonica kogus Rootsi riigiarhivis).
Kuningas Karl XI kirjutas piiskopp Hellvigile ette hoolt kanda, et köstrid ametisse pannakse, kes noortsugu oskavad õpetada. Hiljemini ilmus Karl XI poolt üleüldine kirikuseadus, kus öeldakse, köster osaku ise lugeda, kirjutada, laulda ja õpetagu noortsugu lugema, kirjutama, laulma. Alati uuendatud nõue näitab, kui visalt köstrite ametisse panemine edenes. Lubamisi asja edendada anti Tallinnamaa ülemate poolt rohkesti, aga kaugemale lubamistest ei tahtnud köstriküsimus edeneda.
Mõnigi õpetaja oleks köstri hea meelega ametisse pannud, aga ikka astus palgaküsimus nagu kohutav tont teele ette. Suuremal jaol kihelkondadel puudus köstrite jaoks korter ja maa. Esiotsa ehitati, nagu varem nimetatud, kiriku kõrvale köstri eluasemeks väike kambrike. Palgaks määrati: talupoeg maksku igalt adralt külimitu vilja ja väikest maksu, viimast ei määrata lähemalt (Vestling, Estland zur Zeit der schvedischen Herrschaft, 1. 188). Helme kirikukatsumise protokollist 1683 a. leidub tähendus, köster saada igalt talupojalt külimitu vilja, ei siis igalt adralt, nagu Vestling nimetab. Köstrile antakse ühtlasi käsk, et ta mõned poisid lugema õpetaks; selle eest lubavad mõisnikud talle heast südamest natuke „zulegen“, juurde maksta. — Võnnu köstri palka nimetab kirikukatsumise protokoll 1680 a.:
1 külimitt „kõva vilja” talupoegadelt; peale selle herra Rigemannilt «heast südamest” l/2 tündrit rukkid, niisama Tiesenhausenilt, ka Stralbornilt. Ahja valitseja ütleb, ta pärisherral ei olla selle vastu, kui köster natuke vilja lisaks saaks. Köstril on elukoht (Wohnstelle) ja väike aed. Missugune see elukoht on, jääb lähemalt määramata. — Rõngu hariduseta köster saab kõigist 1/2 külimitu vilja igalt talupojalt; tubli köster saaks külimitu, nimetatakse protokollis. — Köstri maade ja majade ehitamise kohta puuduvad teated. Otepää protokollis 1683 öeldakse, et krahviproua Vasaberg sealse kabeli lubab omal kulul parandada, köstri ametisse panna ja talle maja ehitada. Otepää köstrile tahab seesama proua palgaks anda 1 1/2 tündrit rukkid, 1 1/2 tündrit odre; nõuab aga, et igast külast 1—2 last kooli saadetagu, kelle jaoks ta piima lubab anda ja nädalis 1 külimitu tangu. Kohe kingib ta aabitsate ostmiseks 2 riigitaalrit. Mõisnikudki ei luba mitte üksi lapsi kooli saata, vaid neile tarvilikku ülespidamistki anda (Unterhalt geben). — Alolinnas peab köster 1642 juba ametit, aga kaebab, et viljaikalduse pärast tal mõisnikkudelt palk saamata. Tasuks määratakse talle 2 riigitaalrit. — Mõnes kohas, nagu Mihklis, sai köster ristimise ajal veetoomise eest 1 «valge” ja kellalöömise eest matuse ajal ka 1 „ valge”. Kambja köstrile makseti peale koguduselt määratud palga, 1 külimitu talupojalt, iga laulatuse eest 2 kopikat, iga matuse eest 2—3 kop. Kambja köstrile lubatakse 1683 maadki anda, nõutakse aga, et ta selle eest lapsi õpetagu. Viljapalka pidid köstrid ja õpetajadki mööda kihelkonda sõites sügisel ise kätte nõudma. Ingeris on sarnane õpetaja ja köstri viljapalga kättenõudmine ennast mõnes kohas meie päivinigi alal hoidnud. Olen isegi korra kellegi Soome õpetaja eest 2—3 päeva niisugusel palga kättekorjamise teekonnal köstriga üheskoos käinud. Niisugusel puhul käsutati külarahvas kiriku vöörmündri, kirikuvanema majasse oma maksuainetega kokku. Paljud maksjad jäid ometi õpetajale ja köstrile maksu võlgu. — 1687 tegi Liivi maapäev otsuseks: kus köstrimaad ei ole, peavad kihelkonna eestseisjad ühes kihelkonna junkrutega temale palka muretsema (M. Lipp, Kodumaa kiriku ja hariduse lugu I, 1. 236).
Mõnes kihelkonnas määratakse ju 17 aastasajal : köster saagu jõulu, ülestõusmise ja nelipühi teise päeva kirikliku rahakorjanduse enesele. 18 aastasajal lagunes see köstritele mõõnetud luba laiemale, kuid palju see korjandus ometi nende palka ei jaksanud suurendada.
Köstritele maad lubades arvas maapäev: lubamine ka hea mees! Lubamised jäid kõik paberile. Köstrid ootasid maad pikisilmi, nagu Iisrael kõrbes Kaanaanit, aga määratud veerand adramaad jäi andmata. Vähemalt ei nimeta vanad kirjad, et maapäeva otsust oleks täidetud. Täitmist takistas omast kohast Liivimaa mõisate äravõtmine Rootsi valitsuse poolt. Hulk mõisnikka ise jäi ilma maata: mida võisid nad veel köstritele anda !
Nähes, et köstrimaade küsimus ei edene, tuli kuningas Karl Xi asjale ise appi. Riik oli 5/6 osa kogu haritud põllumaast enesele võtnud. Riiki suureks maaomanikuks Liivimaal mõisate äravõtmisega tehes, võis Karl XI seda hõlpsamalt helde käe köstritele avada. 30. septembril 1694. määras ta: iga kiriku lähedale mõõdetagu veerand adramaad välja köstrimaaks. Köstriametit kindlale alusele seades võidi suurema õigusega nõuda, et köstriteks isikuid võetagu, kes kõlblikud lapsigi õpetama. Piiskopp Gerthi kirikukatsumine Tallinnamaal avaldas uuesti, et paljud köstrid milgi kombel koolitajateks ei kõlbanud. 1692. a. seadus ometi määras, köstrid juhatagu koolitajate õpetust. (Westling, Estland zur Zeit der schvedischen Herrschaft 1. 170.)
Tallinnamaal lubasid mõisnikud ju 1690. köstrite jaoks tarvilikku maad muretseda (Westling, Estland, 1. 88). Ometi kaebatakse Mihklis 1694, Veltsa mõis annud „heast südamest” köstrimaja alla tarviliku ala ja köstrile peale selle veel „natuke” kapsamaad. Ühes aruandes 1696 kordub sama kaebtus: „Ka ei ole tal põldu ega maid. Ta palk, mida ta peab kihelkonnalt saama, on järgmine: Veltsalt 2 vakka, Oidermaalt, Karinõmmelt ja Keblastelt a 1 vakk, nendesama mõisate talupoegadelt 18 vakka; Riiamaa poolt: Koongast 2 vakka, Kõimast 2 vakka, nende mõisate talupoegadelt 40 vakka.
Nagu Mihkli kihelkonna köstriloost näha, seisis 6 aastat hiljemini maa andmise lubamine ikka alles paberil. Aga niisama seisis ka Mihkli köstri ja vist mõne muugi köstri saadav vili paberil.
1964. kirjutatakse Mihkli köstri kohta: „Köstril on elumaja ja väike ait, aga ei maad ega rohtaeda. Palgast ei saa ta pooltki kätte. Omad heinad ja puud puuduvad tal; vilja eest peab ta heinu, puid, õlgi, aganaid muretsema. Sellepärast kaebab ta, et ta läbi ei saa!”
Teine aruanne, mis Mihkli köstri palga üles loeb, lisab 1696. aga varsti juurde: „Seda palka ei saa ta kätte, kui ka nõuab, sest Pärnumaa mõisnikud ja nende herrad ei ole talle seda 1695. enam tahtnud maksta ega maksnud, vaid teda tagasi saatnud, endid Pärnu maavalitseja Gustav Adolf Ströhmfeldi kirja peale toetades, mis neile täiesti ära keelnud köstrile mõisatest midagi maksta, nagu ta omast ses asjas kirjutatud kirjast näha.“
Kiri ise kuulub ümberpanekus umbes nii: „Õpetaja kiri köstri asjus oleks enne ära vastatud, kui mitte muud asjad teel ei oleks olnud, ometi antakse talle nüüd tarvilikuks teateks, et mitte aru ei või saada, kudas iga mõis peaks suuruse järele (proportionaliter) 1 tündri, 1/2 tündri jne. maksma peab nende külimittude, mida köster talupoegadelt saab, seda enam, et õpetaja sellest järelkuulamisel (Inquisition) midagi välja ei ole annud, ja köstril, nagu enne kuuldud, oma maad (a part Land) olemas ja sellepärast tagajärjeliselt mõisatelt arvetes midagi sellesarnast ei ole määratud (descourtiret) ja sellepärast ei tohi ka niisuguse kohustusega neid rõhuda (graviren). Ses asjas juhatagu õpetaja köstrile kätte, et köster sellega, mida ta talupoegadelt saab, rahu olgu, ehk muidu otsigu enesele paremat kohta. Muis asjus jään D H H teenimiseks valmis G. H. Ströhmfeldt. Luhde, 1 juulil 1692.“
Mul puuduvad teated, kas mujal Pärnumaal maavalitseja Ströhmfeldt ka mõisu keelnud köstrile maksusid maksta. Maavalitseja sellekohast seletust teada saades oskasid vist mujalgi mõisad seda oma kasuks tarvitada. Köster nägi küll Kaanaani, aga voolav Jordan ees takistas teda ometi sinna pääsemast.
Köstriküsimuse arenemise kohta Tallinnamaa üksikutes kihelkondades puuduvad mul paraku niisama allikad. Liivimaa kohta olen ametivenna J. Kõppu lahkusel kirikukatsumise protokollid 17. aastasajast saanud, mis asja enam-vähem valgus-tavad. Varasemad protokollid lähevad köstriküsimusest tavalisesti vaikides mööda, alles 1680. a. ümber astub köster protokollide küsimustes päevakorrale.
Suurel hulgal köstritel seisis haridus koguni madalal järjel, õigem ütelda, haridus puudus täiesti. Mitmed õpetajad võtsid köstriteks isikuid lähemate talupoegade seast, kes ametisse saades ehk mõnest külameeste kohusest lahti pääsid ja oma talituste eest natuke palka said. Palk ometi oli mõnes kohas nii pisuke, et selle eest keegi vähegi õppinud mees ametisse ei hakanud. Puhja kirikukatsumise protokollis 1683. öeldakse köstri kohta, see olla mees, „kes leiba ja viina tuua võib, muidu aga kuhugi ei kõlba.” Talupojad nõuavad paremat köstrit, valmis olles sellele kohast palka maksma.
Laiuses nõutakse ju 1650. uue köstri ametisse panemist, köstri nime kandja on küll olemas, aga ei oska laulda ega paluda; uus peaks vähemalt laulda ja paluda oskama.
Rõngu kihelkond on 1683. köstriasjus Laiusest ette jõudnud: köster oskab seal laulda ja paluda, aga iga raamat esineb talle seitsme pitsariga kinni pandud kirjana. Ometi maksab talle iga talupoeg laulmise eest aastas pool külimittu vilja. Kogudus näeks enesel hea meelega enam haritud köstri; lubab niisugusele aastas kogu külimitu vilja igalt talult maksta.
Sangastes kaebatakse 1683, seal olla talumees köstriametis, ei osata ometi lugeda. Kirikukatsuja imestleb, et Sangaste suurem kihelkond mõistlikumat köstrit ametisse ei pane. Selle peale vastatakse: olla lootust olnud paremate teadmistega köstrit saada. Herra Aronsdorf ehitanud kiriku maa peale kõrtsi selle kindla nõuga, et sinna tubli köster asuma pannakse. Et aga sellekordne köster mujale kolinud, jäänud kõik vana viisi. — Ei leitud nii pea köstrikandidati, kes kõrtsi oleks asunud; küsitav, kas edespidigi leiti. Vist sooviti, et Sangaste köster ühtlasi ka kõrtsmiku ametit peaks, sissetuleku suurendamiseks.
Nii palju kui mõista, astuvad varsti Rootsi valitsuse algusel Liivimaal soovid köstrite ametisse panemise kohta päevakorrale, kuid pikkamisi nihkub asi. Tormas on 1647 ju köster ametis, kes enne 15 aastat Virumaal Väikses Maarjas sedasama ametit pidanud. Laiusel 1650 nime pidi küll köster olemas, aga ei oska midagi; soovitakse sellepärast täieliku köstri ametisse panemist, vähemalt niisugust, kes laulda oskab. Põlve kirikukatsumise protokoll 1642. aastast ei nimeta veel köstri nime; õpetaja soovib enesele ometi abilise, kes temaga koguduses ümber sõidaks ja tal käsiliseks oleks. Mõisnikkude kohuseks, kelle valda ta ametitalitusel ilmub, jääb õpetajale iga kord niisugust abilist anda. Kirikukatsujate meelest näiks niisugune nõudmine õudult. Soovitakse, et õpetaja asja „armus“ patroniherraga õiendaks.
Puhjas, kus 1683 küll köster olemas, aga mitte lugeda oskaja, lubavad talupojad hea meelega köstrile palka maksta, kui nad tubli ametipidaja saavad. Teisel puhul nimetatakse, et Puhjas Võinja Anders köstriks on, aga teda sunnitakse mõisas teol käima; nii ei saa ta muidugi lapsi õpetada. (V. Reiman Postimehes 1897. Ne 223.) Rannus puudub selsamal ajal köster alles täiesti. Talupojad kurdavad kirikukatsumisel, et keegi nende lapsi ei õpeta. Õpetaja lubab neile hea köstri muretseda, kogudus omalt poolt jälle lapsi kooli saata. Köstri ametisse panemist ootavad 1683 ikka veel Tarvastu Karula, Tori, Audru ja Tõstamaa kirikud. Võnnu protokollid 1651 a. kaebavad kirikukellade ja köstri puudust, viimast ka 1669 a. protokoll, 1683 on aga köster ametis.
Teisal saavad köstrid juba tunnistuse, et nad lugeda oskavad. Tormas peab 1680 Toomas Theel Turust köstriametit. Tema kohta tähendatakse, et ta natuke oskab lugeda. Niisasugune otsus antakse Pilistvere köstri «mittesaksa” Aadama kohta selsamal aastal.
Põlva, Nõo, Otepää, Pärnu Jaagupi ja Karksi köstri kohta seletatakse 1680, need osata lugeda, vist siis rahul oldavalt, sest „natuke“ puudub nende lugemise juures. Jaagupi köstrist tunnistatakse ometi, et ta „loeb ja kõneleb arusaamata.” –Otepää köster Ignati Jaagust kuuleme 1696, et ta, Papimõisa kasvandikuna lugeda ja kirjutada oskab Eesti keeli; Saksa keeli mitte. Järgmise aastasaja algusel esineb Ignati Jaak ju Kambja köstrina. (Sirvilauad 1899, V. Reiman, Ignati Jaak, 1, 43.) Kõige targemaks seda liiki köstritest tuleb Kodavere oma arvata: see oskab lugeda Eesti ja koguni Saksa keeli. Paraku ei ole üles märgitud, kas Saksa keeligi lugija köster eestlane või muulane olnud. Sangaste köster Bengti kohta tunnistatakse 1688, et ta Saksa keeles edasi jõuda ja temast aega mööda Saksa koguduse köster võida saada.
Umbes kümnes kihelkonnas töötasid köstrid, kes lugeda ja kirjutada oskasid. Võnnu köstrist tunnistatakse, ta osata Eesti ja Saksa keeli lugeda ja ka natuke kirjutada.
Palamuse köster — sakslane Siimon Siep Hamburist — selle vasta oskab Saksa ja Eesti keeli lugeda ja kirjutada, aga muidu avaldab ta ametis väikest puudust: ei saa laulmisega hästi korda..
Laiuse, Äksi, Kambja, Räpina, Paistu ja Helme köstri kohta antakse kirikukatsumisel 1680 tunnistus, nad osata lugeda ja kirjutada. Maarja Magdalena köstri — soomlane Matthiesi — kohta öeldakse : võib lugeda Eesti keeli ja Rootsi ja Soome keeli kirjutada. Ta on nupukas küllalt kooligi pidama. “ Et Maarja-Magdaleena köster ometi lapsi oleks koolitanud, selle kokta puuduvad teated.
Põldsama Saksa sugu köstrist Jakob Erdmannist öeldakse, et ta Eesti ja Saksa keeli lugeda ja kirjutada oskab, aga kooli ei pea ta ometi. Koolitajana esineb Põldsamaal 1680 eriisik Stefan Schalik. Tema juures käib 20 last koolis, kellele «katekismust ja ristiusku õpetatakse.” Kas Põldsamaa kooli eeskavas ka lugemine ja kirjutamine leidus — selle kohta puuduwad teated.
Kõige targemaks tuleb Pärnu köstrit, eestlast Hans Bulli pidada. Tema kohta öeldakse protokollis: «oskab lugeda, kirjutada ja rehkendada Saksa ja Eesti keeli.“ Muude köstrite rehkendamise tundmist ei nimetada ; seega tuleb Hans Bulli köstrite seas ainsaks pidada, kes rehkendamise tarvilise oskuse enesele omandanud.
Rahvuse järele langevad köstrid nelja liiki: eestlased, soomlased, rootslased, sakslased. Kihelkonnad, mis enam haritud köstrid ihaldasid, pidid neid enestele muust rahvusest palkama; koolitatud eestlasi võis tulega otsida. Erandina esineb Eesti köstrite hulgas Pärnu köster Hans Bull, kes oma teadmiste poolest Saksa, Soome ja Rootsi ametivendi meie kodumai nähakse ära võitvat. Koolitatud eestlaste puuduste pärast pidi siis muude rahvuste liikmete hulgast köstrid otsitama.
Eesti sugu köstrid peavad ametit Pilistveres, Laiusel, Rõngus, Puhjas, Kambjas, Sangastes, Pärnus. Hulga kikelkonna köstrite kohta ei nimetata nende rahvust; tähendatakse ainult, et köster olemas. Kambja köster Jakob Koch öeldakse 1683 sillakohtuniku Ulrichu pärisori olevat.
Saksa köster peab Põldsamaal ametit, nagu ju enne nimetatud. Niisama on sakslane Siimon Siep Palamusel teenistuses. Sakslasiks tuleb vist ka Aliste köstrit Bernt Johan Funcki ja Helme köstrit Johann Vickmanni arvata, kui seda ka otsekohe ei ütelda. Tähendatakse ainult, et mõlemad Tallinnast pärit olnud.
Sel ajal pidas meie maal mõnda soomlast õpetajaametit. Ei ole imestleda, et need kõlblikkude Eesti köstrite puudusel oma kodumaalasi siia köstriteks kutsusid. Mõni kutsututest langeb vist rootslaste kilda, enamust tuleb aga soomlasteks arvata. Rootslased võiksid ehk olla Torma köster Toomas Theel, Turust pärit, ja Karksi köster Erich Michelson, Helsingist pärit, Räpina köstri rahvus jääb hämaraks. Nimetatakse ainult ta nime Michael Nilsohn. Võnnu köstri Johann Johansohni kohta kirjutatakse, ta olla Ingerist pärit, Maarja Magdaleena köster Matthies nimetatakse soomlaseks, Pärnu Jaagupi kohta tähendatakse, et seal soomlane köstriametit pidada; nimi puudub. Nime järele arvates peaks Paistu köster Jürgen Erichson, Uueltmaalt pärit, rootslane olema. — Küsitavaks jääb, missuguse rahvuse liikmeks Otepää köstrit Erdmanni, kes õpetaja Adrian Verginiusega üheskoos suure põhjasõja ajal 1706 Tartu turul ära hukati, tuleb arvata.
Kõlblise elu poolest seisis palju köstrid madalal järjel. Nagu näha, pidasid mitmed köstrid alkoholiga südamlikku sõprust. Mõneski protokollis esineb kaebtus köstri joomise kohta. Ajaloo kirjutab Kelch, sel ajal Viru Jaagupi kiriku õpetaja, murrab kepi Tallinnamaa köstrite pea kohal. Ühes Tallinna konsistoriumile 1690 saadetud kirjas nimetab ta köstrid laiskadeks ja joodikuteks ja nõuab nende ametist lahtilaskmist. Kelchi arvamise järele tuleksid niisuguste köstrite asemele koolitajad ametisse panna, köstrimajad, ühtlasi köstri palk ja sissetulekud niisugustele koolitajatele anda. Kelchi ettepanek jäi ometi hüüdja hääleks kõrves; ei ole kuulda, et suurt köstrite lahtilaskmist Tallinnamaal ette oleks võetud. Et mul Tallinnamaa kirikukatsumise protokolla käepärast ei seisa, ei või ma omalt poolt näidata, kudas laiskus ja joomine sealiste köstrite seas maad võtnud.
Tõendusi Kelchi väite kohta köstrite joomise poolest annavad Liivimaa kirikukatsumise protokollid. Torma köstri Toomas Theeli kohta tähendatakse, ta „lakkuda“ hea meelega ja siis ei võida temaga sugugi toime saada. Selle kaebtusega esineb Torma õpetaja, seda kaebtust kordavad ka kihelkonna mõisnikud. Protokollist ei selgu kaebtuse tagajärgi.
Urvastu kirikukatsumisel kaebab õpetaja 1683, ta pannud mehe köstriks lapsi õpetama, kuid see olla laisk ja „lakkuda“ alati. Ka siin ei nimetada kaebtuse tagajärgi.
Pahemini käis Räpina köstri M. Nilsohni käsi 1680. Tema kohta kaebatakse niisama, et ta kangesti «lakkuda”. Kaebtuse tagajärjel mõistetakse mees pooleks aastaks ametist ära meelt parandama. Ühtlasi pannakse märkus kirja: kui ta ennast ei paranda, täiesti ametist lahti! Puuduvad teated, kas pooleaastane karistuseaeg tarvilikku vilja kannud.
Joodikute hulka nähakse ka Nõo köster kuuluvat. Tema kohta kaebab õpetaja 1683, et ta peaaegu alati hulkumas olla. Võimalik ometi, et Nõo köster muul viisil kui joomisega aega väljaspool kodu mööda saatis, sest selge sõnaga protokoll joomist ei nimeta. — Helme köstri kohta kaebatakse, et ta sõna ei taha kuulda. Saab sellepärast noomida.
Tartus ei kuulu köster joodikute ega sõnakuulmatate kilda, küll aga kellamees. Linnas on köstri kõrval 1683 ju kellamees ametis. Aga kellamees ei helista kirikut sisse, istub kõrtsis, joobnud täis. Köster peab minema, kellamehe kõrtsist ära tooma.
Rootsi valitsuse lõpuajal on ennast kõige tuttavamaks Puhja köster Käsu Hans ehk Hans Kes teinud. Ta luuletas 1708 Tartu hävituse puhul selle kurva juhtumise kohta 32 salmi pikkuse nutulaulu, mis ennast Tartu Jaani koguduse kirikuraamatus linna arhivis alal hoidnud. Käsu Hans annab tunnistust, et köstrite seas uus aeg koitmas, et isegi luulesoon köstrite majasse püüab voolata. Käsu Hansu luuletatud laul algab järgmise salmiga:

Oh ! ma vaene Tardo Liin :
Mes sündi nüüd siin minnoga
Perratu ma õlle siin :
Kes võib mo pale kaeda ?
Mo Pat mulle teggi sedda,
Et mull johtu ni suur Hedda,
Sedda pea nüüd tundma siin.
Oh ! ma vaene Tardo Liin.

Puuduvad teated, kas Käsu Hans ju 17 aastasaja lõpul Puhjas kõstriametit pidas. 18 aastasaja algusel on ta juba ametis. Seda tunnistab vähemalt üks Puhjast 14. veebr. 1706 kirjutatud kiri Puhja õpetajale Könik Köniksonile Pärnu. Võimalik, et Käsu Hans Forseliuse koolis käinud ja seal ta luulesoon esimese äratuse saanud.
Aja jooksul hakkasid nii hästi õpetajad kui kogudused ikka paremini aru saama, et selleaegsed köstrid enamuses oma kohusid küllalt hästi ei jaksanud täita. Siin ja seal avaldati rahva poolt ikka uuesti soovi, et köstrid ametisse saaksid, kes noortsugu vähemalt lugema õpetaksid. Äksis näituseks astusid 1680 koguduse liikmed selge nõudmisega platsi, köster pidagu kooli, õpetagu lapsi lugema ja Jumala sõna tundma. Tartus määrati 1683, köster pidagu Eesti kooli ja õpetagu sakste poolt seks vabastatud talulapsi ja niisama ka alevirahva lapsi lugema ja peale selle usuõpetust tundma ilma hinnata. Mitme muu koguduse soovi köstri kohuste laiendamisest kuulsime varem.
Aga me teame, 17 aastasaja lõpu köstrite hulgast leidus vähe neid, kes kõlbasid neid kohusid täitma ja mitmed kogudused kaebasid ikka alles köstrid taga.
Kindralsuperintendent Fischer nõudis 1675 maanõunikkudelt, et igale kirikule köster ametisse seatagu, kes peale muu ka talurahva lastele palumist võiks õpetada. Nõudmise peale vastati ometegi, igaüks võida ju köstri ametisse seada, kus köster puududa, aga käskida ei tahta nad kedagi, sest mõisnikkudel olla õpetajate ülespidamisega küllalt tegemist (Eesti Üliõpilaste Seltsi album III, V. Reiman, B. G. Forselius, 1. 26).
Hariduse edendajate muretsemiseks asutas Bengt Gottfried Forselius 1684 Tartu juurde Papi mõisa seminari köstrite ja koolmeistrite ettevalmistamiseks. Rahva ammused lootused nähti täide minevat: uus õpeasutus tõotas hariduse laialelaotajaid rohkel mõõdul meie kodumaale välja saata. Paraku neelasid ju 1688 Läänemere ahned lained agara rahvavalgustaja; seminar suikus surmaunele, pea algas suur põhjasõda ja tõmmas kõigele edenemisele pika kriipsu peale.
Forseliuse ettevõtte oli ometi ülemal pool asjale tõukeks olnud. Liivimaa maapäev võttis 1687 köstriküsimuse harutusele ja tegi vaidlemise peale otsuseks: Igasse kihelkonda tahab rüütelkond ja maakond köstri ametisse panna, kes ühtlasi ka koolmeister võib olla, ja katsub kooli kiriku lähedale asutada. Koolmeister peab endise köstri maa ja korraliku palga saama.
Liivimaal nõudis köstrite ametisse panemist agaramalt Tartu ülikooli prokantsler Stalen. Tema tagakihutusel anti Liivimaa kindralkubernerile ja maapäevale 1650 märgukiri, milles muu seas paluti : „lgal kirikul olgu oma köster, kes talupoegade ja ka saksa keelt peab mõistma ja õpetajat laste õpetamisel aitama. Palgaks saagu ta köstri maad, mida üles tuleb otsida ehk muud kõrvalist maksu. “ Nõudmine jäi ometi ainult nõudmiseks. Paarkümmend aastat hiljemini uuendas ülem kiriku eestseisja nõudmist: „Iga kiriku juurde pandagu ametisse köster, kes maad mõõda ümber rändab ja talupoegadele kõvasti kätte õpetab, et Jumal, Jumala sõna, püha kolmainsus, igavene elu, surm ja põrgu olemas, ja kes neid peab manitsema kirikusse ja pühale õhtusöömaajale tulema.”
Köstrid said seega Rootsi valitsuse lõpul ühtlasi koolitajateks, s. o. neile anti uusi kohusid ja uus nimi. Vist sundisid uued kohused mõndagi endist hariduseta köstrit ametist lahkuma, sest Forseliuse seminar võis vähemalt ajuti osa kandidatisi muretseda. Köstrid andsid seega rahvavalgustamisele esimise tugevama tõuke. Koolitajad olid nad ometi enam nime kui teo poolest. Kulus enne aastasajane arenemine kui köstrikoolist kihelkonnakool võis välja kasvatada. Rootsiaegne köstrikool seisis täiesti kiriku teenistuses; ta õpetas peaasjalikult lastele lugemist, laulmist, usuõpetust, esines nii ütelda „Ieerikoolina,“ usuõpetuse abinõuna. (Võrdle, E. 0. S. Album III, V. Reiman, Forselius 1. 25—50).
Rootsi valitsuse teenuseks tuleb lugeda kindla aluse panemise püüet meie köstri ametile. Vaevalt ametisse seatud köstrid pühkis suur põhjasõda ja katk küll suuremalt osalt ära; aastaid kulus, enne kui jälle uusi, kõlblikka isikuid ametisse võidi panna, aga neil oli nüüd vähemalt ometi ülespidamiseks tükk maad, kus nad endistele varemetele aega mõõda jälle pesa võisid ehitada ja kogudustele väikest tuletorni paistma süüdata.
Mihkli koguduse kirikukatsumise protokoll 1708. aastast annab köstri koolitamise kohta mõnes kohas seletust: «Noort rahvast õpetavad õpetaja ja köster Aadam Falck. Köstril on 10 last õpetada. Koolituba ei ole veel ehitatud. Maakonna ülem tähendas siia juurde, et Pärnumaa valmis oleks kuningliku määruse järele kooli ehitama, kui Tallinnamaa koguduse liikmed sedasama teeksid; need aga ei tahtnud ilma käsuta oma mõisa maadest koolmeistri maadeks midagi anda ja siiamaale ei olla niisugust käsku olemas.”
Lugu lõppes sellega, et ootama jäädi, kuni kuninglik käsk Tallinnamaalgi mõisnikka sunnib natuke koolimaad andma.
Vaevalt seati vähe enam haritud köstrid ametisse, kui juba ka nende ameti tegevust laiendati. Ei lepitud enam kirikumehe kohuste täitmisega, vaid köster pidi kirikus koguduse laulu juhatama hakata ja palveid koguduse liikmetele õpetama. Võnnus näituseks ei võta õpetaja mahakuulutamiseks vastu pruutpaarisid, kes paluda ei oska, vaid saadab nad köstri juurde palumist õppima. Kui Rootsi aja lõpul noore rahva leeritamine päevakorrale tekib, saadavad mitmed õpetajad noore rahva päevaks ehk paariks köstri juurde usuõpetust kuulma, enne kui neid lauale võtavad. Teisal jälle peavad köstrid pihtirahvalt katekismust küsides õpetajal abiks olema ja pühapäeval „homiku õnnistuse” ja „Sind Issand Jumal kiidame” vahel tüki katekismust ehk uusi küsimise tükka kogudusele ette kandma.
1686 ilmunud Rootsi riigi seadus määras köstrile vähemalt nende ametikohused kindlalt ära. Köstrite kohusid käsitavad kolm järgmist paragrahvi nimetatud seaduses:
Peatükk 24, § 31. Köstri valivad niisama õpetaja ja kogudus, äga teda ei võeta ilma vastutuseta ametisse. Ta peab aus, ustav ja usin ja nii tark olema, et ta võib raamatut lugeda, laulda, kirjutada ja koguduse noorust neis asjus õpetada.
§. 32 Ka peab ta olema kirikule ustav, õpetajale ja kogudusele sõnakuulelik, palvekella löömise eest õigel ajal hoolt kandma, tunnikellasid seadima ja kõik oma hoole ja valvuse alla võtma, mida ta hooleks usaldatakse. Niisama peab ta õpetajatele Jumalateenistuse, pihi juures ja kui teda kästakse, koguduses käimisel kui ka muu kirikuteenistuse juures abiks olema. Teda ärgu koormatagu ometi õpetaja erateenistusega ega ärgu takistatagu teda kohuse täitmises lapsi usinusega ja hoolega õpetada. Ta peab kapituli, praosti ja õpetaja kirju praostitele, kui neid talle antakse, lähema köstri kätte viima ja kui ta selle poolest hooletu, sellest tekkinud kahju eest vastutama.
§. 33. Kui köster kõlbmata, laisk, hooletu, õpetaja ja koguduse kohta sõnakuulmata ega hooli esimese korra üksi õpetaja, teise korra abiõpetaja ehk kirikueestseisja ees antud manitsusest, võib õpetaja teda ühes koguduse nõukoguga ametist lahti lasta ja teist asemele panna. Kui aga õpetaja köstrile liiga teeb, võib köster praostile lugu teatada ja kui ta selle otsusega ei ole rahul, peab piiskopp asja harutama.
Rootsi kirikuseadus maksis muidugi Eestiski. Niipalju puigati meil ometi Rootsi seaduse täitmisest kõrvale, et köstri ametisse panekul koguduse nõusolemist tavalisesti ei küsitud; hea, kui peale mõisaomanikkude veel vöörmöndrite häält tähele pandi. Rootsi kirikuseadus tegi, nagu ülemal nägime, köstrid ühtlasi kellameesteks ja posti-kandjateks; nad pidid õpetajate ametlikka kirja kui ka mitte pärale, siis ometi lähema köstri kätte toimetama.
Posti toimetamise kohusid kandsid mõned Ingeri köstrid, nagu ise olen näinud, veel möödaläinud aastasaja lõpul.