Vastsed ja vanad poeedid. Esseed yksikute kirjanikkude kohta. “Noor-Eesti” kirjastus Tartun 1921. a.

Igor Severjäänin

Enam kui ükski teine venelane, on praeguse Vene suurim poeet Igor Severjäänin saand meie maa laulikuks.
Nii mõnigi teine Vene noorem või vanem poeet on meie maal elades ning meie eluga kokku puutudes meie maast laulnd; nii lähedalle meile kui Severjäänin ei ole neist ükski tulnd.
Juba kaua aega oleme venelastega kõrvuti eland, kuid künni viimseni lõhestumiseni, mil meie Venemaa -vastu isegi oma riigi piirid üles seame, oleme jäänd üksteisele ikka võõraks. Oleme olnd künni viimseteni päevadeni ikka Lääne kultuuri, pigemini Saksa kultuuri, mõjualused. Ainult viimse aastakümne sees on meie kirjanduslik noorus võind venelastelt nii mõndagi õppida.
Siiski. Juba kaua aega on Vene suured poeedid meie maal pikemat või lühemat aega eland ja meie maast laulnd.
Krimmi sõja ajal elas siin Puschkini järeltulijatest Foeth (Фет), kes meie maast mõned ilusad salmikud on kirjutand, eriti Tallinnast. Enne Jaapani sõda elas Tallinnas noor Vene leitnant Slutshevski, kellelt rida ilusaid Tallinna värsse. Enne suurt ilmasõda elasid siin suviti Th. Sologub, Brjussov, Balmont. Kõiki neid ergutas meie maa loomisele.
Kõige kauem on aga Severjäänin meie kodumaal viibind. Saab juba kolmteistkümmend aastat, mil Eestimaa talle lahkelt “idüllilist ulualust annab unista¬miseks”, nagu ta ühes poeesis laulab. Viimsed segased ajad on ta peaaegu alaliselt Toila mererannas e’and, Kesk-Virus.
Selle aja jooksul on ta meiega koos lootnud ja kannatand, jälgides ja kaasa elades temale omase andumusega kogu meie vabadusvõitlust. Seepärast on tema värssides meie vabadusvõitlust vast palju paremini kajastet, kui mõne meie oma poeedi lauludes ; on ju Severjäänini reageerimus aja sündmustele eriti suur.
Enam kui keegi teine Vene poeet on seepärast Severjäänin meie maaga kokku kasvand ja teda armastama hakand, et ta õigusega võib laulda:

Эстония, страна моя вторая,
Что патриоты родиной зовут,
Мне принесла всё достоянье края…

Eesti on saand talle teiseks kodumaaks põhjas., mille pääle ta ikka mõtleb.

Вздохнешь, что где-то родина вторая,
Которую Эстонией зовут…

Selle kodumaa hüüet, teda sõjariistadega kaitsta, kuuleb poeet, olgugi et

… за целость края
Жизнь требует мою страна вторая.

On loomulik, et maa, mille eest oma elu valmis ollakse andma, lähedane ja armas on ja et soov

Цвети же, край эстонский, прибалтийский
Цвети же, край, десятки, сотни лет

puhtast südamest tuleb.
Revolutsiooni algusest pääle asus Severjäänin lõpulikult Toilasse elama. Sest ajast saadik algaski meie ringkonna läbikäimine temaga, mille tagajärjeks on Severjäänini nelja raamatu ilmumine “Odamehe” kirjastusel. Need on: “Избранныя поэзы”, “Вервэна том XI”, “Pühajõgi, эстляндсия поэзы” ja “Valitud poeesid” Eesti keeles nende ridade autori tõlkes.
Pääle selle on Severjääninil nõu tõlkida valikut Eesti uuemast lüürikast.
Kõike seda silmas pidades ei ole vist palju, peatada pikemalt Severjäänini kui poeedi juures, kes uue verstapostina Vene praeguste poeetide juures, kes uue verstapostina Vene praeguste poeetide hulgas seisab. Oma saatusega ja oma püüdmistega on ta meie praeguselle kirjanduslikule ajale väga vastav.
Pühendame siin sellele enne nii palju teotet ja mõnitet egofuturistile, nüüdselle uuele Puschkinile, kes Eestis omale teise kodumaa leidnud, mõned arvustavad ja tutvustavad read.

Mõned eluloolised andmed.
Igor Vassiljevitsh Schenschin-Lotarev (Severjäänin = Põhjalane, nii on tema kirjanduslik varjunimi) sündis 1887. aastal, lehekuu 4. p. Peterburis. Tema isa Vassili Petrovitsh oli staabi-kapten 1-sest raudtee pataljonist. Tema ema oli kreisi mõisnikkude päämehe tütar Kurski kubermangust.
Hariduse sai Severjäänin Tsherepovetsi reaalkoolis.
Esimene luuletus ilmus 1905. a. kuukirjas “Досуг и дело”.
1905.—1912. a. ilmus Severjääninil 35 2– 24-leheküljelist poeeside broschüüri.
Alles 1913. aastal ilmus esimene suurem kogu luuletusi Th. Sologubi eessõnaga. Selle teose nimi oli “Громокипящий кубок”, mis Severjääninille ülevenemaalise kuulsuse tõi.
See oli ajajärk, mil futurism Venemaal pinduma hakkas. Tekkisid mitmed futurismi koolid, nagu ego- futuristid (mina-futuristid, kes impressionistide järeletulijatena oma indiviiduumi toonitasid) ja nõndanimetatud kubo-futuristid (kirjanduslik kubism).
Futurismi kodumaa on Itaalia, säält on voolu nimi- pärit, kuid nähtus ise on üldilmline ja kirjandusliku ajaloo paratamatu vajadus. Kes futurismis ainult ajuga mõistetavat kooli näevad, need eksivad igatahes. Futurism on vool, on loodusliku jõuna läbimurdev kirjanduslik edasiminek ja saab oma kirjandusliku värvingu neist oludest, millest ta võrsub.
Nii on Vene futurism midagi muud kui Itaalia futurism, ja Saksamaal kannab ta koguni isenimegi.
Futurismis jõuti enne sõda vaevalt üles seada mõned pääteesid, väljakujunend vormi võtnud ei ole futurism veel kuskil. On alles kevadise vee voolu sarnane, mis tahab üle ujutada kirjanduslikud tasamaad.
Ei ole jõutud koolini. Sõda ja revolutsioon katkestas vägivaldselt selle protsessi.
Futurist kasvas välja tüdimusest sümbolismist, nagu sümbolism omal ajal realismi vihkamisest, välja kasvas.
Pääle tüdimuse aitas muidu suurel mõõdul futurismi tekkimisele kaasa see asjaolu, et sümbolism kõigi teooriate pääle vaatamata ikkagi jäi laiendet allegooriaks. Kogu maaline elu ja eluline tegevus oli veel ainult niipalju tähtis, kui palju see peegeldas kauge tagailma nägematuid elamisi.
Seeläbi jäi sümbolistidelle võõraks maailm ja selle tuhandekordne tuikamine ja nad külmasid ära lumistelle kõrgustelle taeva ja maa vahele.
Kirjandus võõrdus ära elust kõige suuremal mõõdul.
Selle vastu kõlas kõige päält futuristide dissonanslik hüüd :
Tagasi ellu!
Seda täiendasid kubo-futuristid nõudega kunstikirjanduse tänapäevsusest. «Pühendame oma loomise kõik omaaegsuselle”, kirjutasid nad. „Las Puschkin laulis loodusest, kraavidest, meie elame täna, seepärast laulame linnast.“ Kolmandaks teesiks Vene futurismis oli Marinetti kiiruse ilu. See tees kuulutas maailma uut rütmi ja nõudis seda ka kirjanduselt. See põhilause oli sihit sümbolismi tardumuse vastu, selle põhilause kirjandusse viimise hoog ja kirg oli tulnd kõige suuremast tüdimusest sümbolismist, impressionismist, realismist ja kõigest vanast. Seepärast kuulutati- sõda autoriteetidelle ja kõigele, mis uue elu rütmi teostamist takistas, kuulutati muuseumid surnuaedadeks. Surnuaiad võivad olla ilusad, aga elavate asukohaks nad ei kõlba.
Need kolm põhilauset, mis Vene futurism omaks on võtnud, on ka Severjäänini filosoofilis-kirjanduslikuks usutunnistuseks. Kõige enam eraldub aga teiste teeside hulgast tees: Elagu Elu! See ongi pea ainsam Severjäänini formel, mis võib tema lüürikas abstraheerida.
Kiiruse ilu, mille Marinetti ülendas, ilmub Severjäänini juures uue elurütmina, mis toob elule lähemalle. Omaaegsuse printsiip tõi Severjäänini uute sõnakujude loomisele, rahvalikkude sõnade kirjandusse vastuvõtmisele ja, üldse, kirjakeele lähendamisele elavaile keelele. See ongi kõige suuremaks pilkamiseks ja sõimamiseks põhjust annud ; kuid peame meeles, selle printsiibi järele lõi Puschkin uue ajajärgu Vene kirjanduses.
Kunni “Громокипящий кубок`´´´” ilmumiseni loeti Severjäänini eriskummaliseks poeediks, kelle uuendused keele ja luulevormi alal ajalehemeestele ainult lõbusaks följetooni aineks olid. Ainult mõned tunt poeedid, nagu Fofaanof, Brjussov ja Sologub, olid noorele anderikkale poeedile oma häätahtliku tähelepanu kinkinud, ja nende hoolitsusel läkski Severjääninil korda üldist tunnustamist leida.
Oma suure anni tõttu tõusis Severjäänin ruttu ego- futuristide etteotsa, kelle hulka kuulusid veel Ivan Ignatjev, R. Ivnev ja K. Olimpov (K. Fofaanof).
Kes aga Severjääninis puhast marinettilist futuristi näeb, see eksib tuntavasti. Severjäänini toodangus on palju luuletusi, mil futurismiga miskisugust tegemist ei ole. Pääle nooruse tulepurskamise ja kõmistamise kirjutab Severjäänin praegu üsna lihtsaid ja südamlikke värsse, nii lihtsaid, et tihti raske on vahet teha, kus luule lõpeb ja kus kõige halvem vemmalvärss algab, nagu „Вервэна’s“ ja „Эстляндския поэзы’des“.
Aga Severjäänini nime ümber püsis kaua suur lärm. Selle ajajärgu lauludes on tihti raske vahet teha, mis tõsise intuitsiooni aetuna või mis lärmi tegemiseks kirjutet, et teravamat vahet teha vana ja uue vahel. See on nagu puhas reklaam uuele kaubale, mis Severjäänin teeb. See ei ole vastik, on pigemini sümpaatlik, mis Severjäänin oma voolu tutvustamiseks ja vana tallamiseks teeb. See on koguni ilus mäng, see on suur jumalik shest ääretus tuimuses ja unises kirjanduses, kus nii vähe õhku ja valgust.
Meid ei irriteeri sugugi, kui Severjäänin deklameerib:

Я гений – Игорь Северянин,
Своей победой упоен;
Я повсеградно оэкранен,
Я повсесердно утвержден.

Päris tõsisena kõlab aga uus Severjäänini tunnistus ,,Громокипящий кубок`´´´’is“ :

Для нас Державиным стал Пушкин –
Нам надо новых голосов.

See on tarvilik julgus ja jultumus uue loomisel ja vastse kuulutamisel. Ilma iseteadvuseta ei ole isikut, päälegi veel uut isikut. Maha autoriteet! See ei tähenda sugugi seda, et autoriteet seepärast halb on, vaid autoriteet takistab uue sündimist.

Vaatleme nüüd lähemalt Severjäänini poeedianni iseäraldusi.
„Iga andeline poeet toob enesega kaasa alati midagi uut,” ütleb praeguse aja Vene parem arvustaja-poeet V. Brjussov ühes kirjutuses Severjäänini kohta, muidu ei olegi poeet poeet.”
„Kui tekib poeet, hing saab liigutet”, kirjutab teine Vanem parem poeet Sologub Severjäänini esimese poeeside kogu “Громокипящий кубок`´´´.” eessõnas.
Neil mõlemil on Severjäänini suhtes õigus. Ei ole võimalik Severjäänini poeese tumma südamega lugeda. Hing saab osatet, midagi hakkab südames liikuma. Esteetiline maitsemine saab küllastet. Süda hakkab kärmemalt tuksuma, hingata on kergem. On õhku ja avarust. Jääb suhu tahe ja mõrkjas maik. On midagi uut, mis meeli vangistab.
See on uus katse, uus evangeelium elule, see on hüüe elulisele tantsule.

Elagu Elu ! All kuljuste päikse
Kiiresti, rahvas, oma polonees !

Maha sümbolismi rammestav uni silmist, säragu päike, käragu elu, voolaku jälle soolakat mereõhku! Olgu lust hingata seda! Mürisegu jälle ümberringi uue elu julm ja jõhker rütm! Elagu Elu !. Vana kõdunend ilm on vaja äraandmiseks valmis panna. Elada on julgus, elada on häbematus — roosieleegiline ajaleitsak on vaja tappa jämeda rahega! Seepärast elagu julm, jõhker, häbematu, ilus ja õnnelik elu !
See ongi, mis on uut Severjäänini poeesides. See uus sisu järeldab uue vormi, mis Severjäänini juures väga varjundirikas.
Nii on see Severjäänini paremais poeeses, kuid tal on ka palju halbu. Ses suhtes on ta sarnane meie Jaan Oksale, kes ka üht moodi halba ja hääd välja laavastab.
Severjäänin on sündind poeet. Ta oskab edasi anda, mis ta tunneb ja näeb. Oma elu sündmusi elab ta teravalt läbi. Ta on elav inimene, kes valu tunneb ja rõõmu igatseb, nagu poeesides „Это все для ребенка” või „Злате“. Toome esimesest mõned read näituseks :

До весны мы в разлуке. Повидаться мы не.можем. Повидаться нелься нам.
Разве только случайно. Разве только в театре. Разве только в концерте.
Да и то безловесно. Да и то безпоклонно.

Niisuguseid sügavalt lüürilisi luuletusi leidub Severjääninil palju. Iseäranis on tema juures elujaatav lürism vastusena elu eitavalle elegшsmile. See on vahel meeletu joovastus päiksest, tuulest, lõhnust, värvest ja lihtsalt sellest, et ta elab.
Asjata on tuua näitusena paari rida, kui ei taha ära kirjutada kogu rida paremaid värsse. Poeeti peab lugema ja maitsma. Kõnelda näitustega on karkude pääl käimine.
Pääle selle leidub Severjääninil veel sarkasmi ja irooniat. Paiguti muutub see pehmeks humooriks. Severjäänin ütleb ise :

Я – лирик, но я – ироник.

Iroonia on Severjääninil koguni tugevam külg. Sääl, kus ta ironiseerib, on ta alati värske ja huvitav. Ilusad on seesugustena „Женоклуб“ ja “Диссона”, millest viimsest mõned read näitusena toome.

Ваше Сиятельство к тридцатилетнему – модному возрасту
Тело имеете универсальное… как барельеф…
Душу душистую, тшательно скрытую в шелковом шелесть,
Очень удобную для проституток и для королев…

Sarkastilises lauludes kaotab aga Severjäänin tihti sündsuse piirid ja laulud muutuvad lihtsaks sõimamiseks, nagu “Сувенир критики” ja teistes.
Severjäänini IX köite “Интродукция” nimelises sissejuhatavas poeesis ütleb poeet esimeses ja viimses salmis enese üle nähtavasti järele mõeldes nõnda :

Я – соловей: я без тенденций
И без особой глубины …
Но будь то старцы иль младенцы –
Поймут меня, певца весны.
Я – соловей, и, кроме песен,
Нет пользы от меня ниой.
Я так безмысленио чудесен,
Что смысл склонился предо мной!

Ööpik on loodusliku anni sümbool. Öõpikuks on ristind Severjäänin oma IX köite. Severjäänin on suur looduslik and, suur talent. Kuid Severjäänin oh jälle kord poeet, kelle saatus seda näitab, et looduslik talent veel kõik ei ole. On tarvis veel midagi muud. Ja see „miski muu’ puudub Severjäänini!.
See on kõige päält esteetilise valikumeele puudus, see on kriitilise tunde puudumine, see on lõpuks maitse küsimus. See on Severjäänini juures tasumatu puudus. Ei saa muidu kuidagi seletada, et Severjäänini toodangus nii palju jumalikult halbu salmikuid on. Talent on sügavik, millest puhastamata ärts välja heidetakse, enesekriitika esteetiline maitse on see sulatusahi, kus ärts puhtaks rauaks välja lahutatakse. Kellel kriitiline meel puudub, sel puudub palju. Ja Severjäänin on üks sarnastest. Võib julgesti öelda, et l/3 kogu ta värssidest, kui mitte pool, ei oleks lugejate kätte jõudnud, kui autoril suurem enesekriitika oleks olnd.
Iseäranis torkab kriitilise meele puudus silma poeeside kogus “Святая река” (“Pühajõgi”, Эстландския поэзы), mille viimne osa Eestile on pühendatud.
Enesekriitikata loomine on aga sõitmine peru hobusega, on sõudmine tüürita.
Teiseks paheks Severjäänini juures on tõtt-igatseva suure mõistuse puudumine. Severjääninil puudub iseäralik sügavus, nagu ta isegi tsiteerit ridades tunnistab. Suured meistrid Goethe ja Puschkin on aga oma aja mõtteilmast kõigiti kõrgemal seisnud. Ka suured töömehed on nad olnd.
Severjäänin sellega palju kiidelda ei saa. Ta tunnistab ise ühes eessõnas, et ta omi värsse parandada ei taha ega ei saa. Ja millest see tuleb? On see voorus? Ei! puudub lihtsalt enesekriitika, mille tagajärjel nii palju halbu laule. Meie kodumaal nii halvasti luuletada ei lubata.
Kui sügav Severjäänini langus ka ei oleks, siiski ei puudu kuskil teatav puschkinlik nõtkus ja kergus, suur jutustav soravus. Tundub kohati, nagu loeks Eugen Oneegini kergejalgseid ridu.
See kergus on juba tingit suurtest rütmivarandustest, mis Severjäänin omab. Futuristid koos Severjääniniga kuulutasid vormi tähtsamaks kui sisu.
„Sisu on juhus ja põhjus, et vormi luua,“ kirjutab tuntud Vene futurist V. Scherschenevitsh. Vorm on kõik, sest vorm on see, mis kirjanduses areneb ja muutub
Selle järele hakati suuremat rõhku panema vormi pääle. Juba sümbolistid, kes vormi ja sisu üldväärtuslikkudeks olid kuulutand, ise aga õnnetu sümbooli jahil sisusse ära uppusid, olid vahet tegema õppind meetri ja rütmi vahel, see on, värsijalgade ja rütmi elava hinge vahel.
Futuristid hakkasid tarvitama dissonants- ja asso-nantsriime. Tekkisid eesriimid ja kokkupandud riimid, nagu Severjäänini juures: “акварель сам – рельсам” j. n. e.
Severjäänin on kõik endised võidud omas prosoodias tarvitänd. Ta keel on äärmiselt rütmirikas, ehitud käsuurega ja igasuguste riimega. Ta salm on painduv, varjundirikas, igakülgne.
Mis aga Severjäänini teise omaaegsete hulgast välja eraldab, see on ta keeleline uussünnitus, ta neologism. Näis, nagu oleks Vene keel lõpulikult valmis; aga oli tarvis Severjääninil sündida, et näidata, et see oletus mitte õige ei ole.
Ma ei hakka siin arutama, kui hästi Severjäänini uussünnitused on õnnestand, juhin huvitetute tähele¬paneku’ keeleteaduse professori Brandti artikli pääle raamatus “Критика о творчестве И. Северянина”, milles ollakse võrdlemisi hääs arvamises Severjäänini neologismest ja vormisünnitusist.
Tahan siin ainult selle sarnasuse pääle tähelepanu juhtida, mis meie keeleuuenduse ja Severjäänini vormi¬uuenduste vahel silma puutub. See on esiteks tung kõlavusele ja tung lühidusele. Sarnane aga teiseks selle mõnituse ja sõimu poolest, mis sellele tegevusele siin ja sääl on osaks saand.
Aga läheneme lõpule.
Igor Severjäänin — Vene futurismi teeside kandja. Kutse elu juure. Hüüe: elagu elu! Uus elu rütm, uus elu julgus, uus värskendav tuuletõmme sümbolistlikus padrikus, jõhkrus esteetide roosieleegia aedades.
Igor Severjäänin — suur looduslik and, ilma suurema enesekriitikata ja koguni puuduliku esteetilise valiku tundeta.
Igor Severjäänin — suur looduslik talent, ilma suurema igatsuseta tõemõistmisele jõuda.
See on pääjoontes Igor Severjäänin.

1918