Autor: Vladimir Nabokov

Hea lugeja!

Enne kui Sa seda raamatut lugema hakkad, loe ta vähemalt üks kord läbi. Õigupoolest peaksid Sa enne läbi lugema ka kõik teised Vladimir Nabokovi teosed, sest kogu tema looming on omaette maailm, täis varje ja varjundeid, hõnge ja heiastusi, ning mõnes mõttes sarnane Maurits Cornelis Escheri litograafiaga “Joonistavad käed”. Ja et tollest omaette maailmast osas saada ja võtta, peaksid veel varem nii palju kui võimalik lugema Austenit, Baudelaire´i, Carrollit, Dostojevskit, Eliotit, Flaubert´i, Gogoli… (nimekiri on tähe(stiku)kaupa absoluutselt avatud), uurima ajalugu, malet, maalikunsti, poeetikat, lepidopteroloogiat, tennist, tõlketeooriat… (ühesõnaga peaaegu kõike, ühe sõnaga kõike) ja selleks omakorda õppima vähemalt inglise, vene, prantsuse ja saksa keelt. Ja siis loe “Läbipaistvate asjade” asemel parem raamatut “Transparent Things”.

Loodetavasti oleksid säärase nõudliku nõuandega soostunud ka Baron Klim Avidov, Mr. Vivian Badlook ja teised anagramsed varikujud, kes Nabokovi romaanides välimust- või nimepidi vilksatavad (niiisamuti “Läbipaistvad asjade” 19. peatükis) nagu Alfred Hitchcock isiklikult oma filmides või neile koguni pooleldi tõsiseid, pooleldi pilavaid kommentaare lisavad nagu Vivian Darkbloom “Adale”.

Mispärast, pärib hea lugeja, kes hoiatusest hoolimata seda raamatut siiski loeb, ei ole tõlkija lisanud tõlkele kommentaariumi all- või järelemärkuste näol. “Viienda osalise” autor Robertson Davies ütleb essekogumikus lugemiskunstist “Hääl pööningult” (A Voice from the Attic):

“Nabokov kirjutab stiilselt, ning stiil – eristuvalt mõnikord eksikombel selleks peetavast verbaalsest ja süntaktilisest kehklusest – annab dimensiooni raamatule, mis selletaolist teemat käsitledes võiks muidu minna häirivaks. Paljud autorid Põhja-Ameerika mandril kirjutavad nii, otsekui oleksid nad oma esimest hobuserauda taguvad sepapõpipoisid: alasikõlkse, kõrbenud nahkpõlle lehka, sädemeid ja vandumist võib lausa käega katsuda, ning see meeldib nendele, kes võrdsustavad siiruse higise saamatusega. Nabokov on rohkem meistermehest relvasepa moodi, kes vahedat mõõgatera taob: miski pole korrast ära, midagi pole ülearu, pole tühja sekeldamist, ning viimistletud tootest tuleks lapsed parem eemale hoida. Nagu kadunud G. B. Shaw, kirjutab Nabokov nii, otsekui oleks iga lugeja niisama haritud kui tema ise, see aga mõjub mõnele haritud arule häirivalt. Ometi on just see tõeline siirus, mida ei maksa segi ajada kohmakast käsitöövõimest ning kirjaniku ja lugeja ühisest mühaklusest tuleneva võltssiirusega. Mõnel muul kunstialal nii väga hinnatud virtuooslikkus ei ole kirjanduses praegu moes.”

Mati Soomre

Verale

*

KS

Kõhklev essee heitlusest ajaga

Teeks, oleks, elaks, armastaks, sureks… Usun, et see on kõikide kirjanike unistus – nii olla, et keegi tähele ei pane, nii kirjutatada, et viimane sõna ükspuha kui kurjast või kiitvast kriitikast hoolimata jääb ikka sulle. Eesti keeles on selleks – selliseks elamis- ja olemisviisiks – suurepärane, seni vähe või üldsegi mitte kasutamist leidnud võimalus antud. Võimalik, et peenema meelega poeete on pelutanud velaaralveodentaalne klusiilfrikatiiv sõna keskel või lõpus, sama, millega hirmutatakse hulkuvaid koeri (nii ise julgust saades) või tüütult jalasääre vastu liibuvaid, valju nurrumise saatel paitust või pala lunivaid kasse. Sellest, mis kohutab, saad sa kohutatud saama! KS! Ära tule ligi! Käi minema! Tee vehkat! Tee et sa kaod! Et ma sind enam ei näeks! Selline on meie keel, hirmuäratav ja inetu, kui miski märk temas ülemäära või/ja vägivaldselt domineerima kipub. Mõni ime siis, kui tundliku kõrvaga luuletajad seda kõigepealt tajuvad ning kasvaja liigtihedast kasutamisest hoiduvad; nende sisse konstrueeritud moraalne masin (milles olemasolus ma isiklikult paari praktilise sõbra-näite varal täiesti veendunud olen) hoiab neid sellest enda püüdmata-pingutamatagi. Kuid mõnikord on masinal loks sees või on tema hammasrattad liiga pinguli (esimesi nimetatakse stiilituiks, teisi stiilseiks riimureiks) ning siis tulevad appi prosaistid, kellele üldiselt sisuline, vormilõtv mõtlemine rohkem omane. Kuid nemadki pole lõpuni järjekindlad, ka neid kohutab too kõiki vokaale kugistav KS nii väljanägemiselt kui sisu mõttes, sest ksvbskd (aõiuua) – kogu aja uskuda! – midagi, millega väljendatakse, nagu grammatikaõpik ütleb: “kõhklust, kahtlust, ebalemist”? Sellepärast võib neilt leida ainult näidislauseid mitte tervet teksti. “Küll mina teaksin, mis mina teeksin.” Kui ei tea, siis ka ei tee. Meie juhtum on mõnevõrra erinev, sest meie teame, mida tahame – olla nii, et poleks oldud, elada nii, et poleks… Et oleks võimalus end elu julmuse vastu kaitsta, sellest väljapoole asetuda. Ning surra nii, et meid mingi aeg – ütleme aasta – pärast meie kadumist mäletataks kui ikka veel olevaid, elavaid, tegevaid, armastavaid… surematuid surijaid.

Alustaksiksem.

Vladimir Nabokovist kirjutades kui ma temast kirjutaksin kirjutaksin ma.

Ma ei kirjutaks temast kui suurepärasest stilistist (kes ta kahtlemata oli), sest siis peaksin ma ütlema, et V.N. oli suurepärane inimene; materjali piisaks küll nii ühe kui teise tarvis, kuid nende vahele jääks rippuma küsimus: kuidas on võimalik näidata, et üks tuleb teisest? Nietzche kritiseeris Hegelit, Heidegger Nietzschet, Derrida Heideggeri ning kõik nad muutusid kritiseerimise käigus selleks, kes nad oli (natuke, tõsi küll, ka supermaniks, Daseiniks ja dekonstruktivismiks) – Nietzscheks, Hiedeggeriks, Derridaks. Mis saaks minust? Kirjandusliku vabasurma jaoks olen ma natuke liiga noor, taassünniks liiga vana. Mis mõte on hea (suurepärase) saamisel heaks (suurepäraseks)? Või vastupidi (mis on veel totram): heal (suurepärasel) heaks (suurepäraseks)? Kui “le style est l´homme meme”, siis võib nii väita küll. Merci, Monsieur Buffon!

(Eelnevalt johtuvalt:) Ma ei näitaks üles tavalisest suuremat huvi kirjaniku biograafia vastu, piisaks vaid paarist enam-vähem neutraalsest faktist, emast, isast, sünnist, surmast. (Jelena, Vladimir, 23. aprill 1899, 2. juuli 1977.) Kuid lugeja – eriti aga V.N. lugeja – peaks teadma muudki. Seda, et V.N. oli isa poolt pärit riigi- ja sõjameeste suguvõsast (sekka ka üks Grauni-nimeline helilooja), ema eelkäijad aga olid “Siberi-avastajad, kullaotsijad ja kaevandusinsenerid”. Ehkki ta seda vältida – tõsi, hoopiski välistada – püüdis, on V.N. puhul prototüübilis-topograafilise tausta tundmine ja tuvastamine väga oluline. Sest kiht, mis lahutab fiktiivseid tegelasi kunagi päriselt olnutest, elu surmast, surma elust (oleneb, kummalt poolt vaadatad), on V.N. loomingus ülimalt, võiks isegi öelda väljakutsuvalt õhuke ja läbipaistev. Kuid ometi on tollest maailmast siia tulemine sama raske ja vaevarikas kui siit sinna minekki. Olemuslikult on see keelatud – tabu! Ning keelajaks pole siin (ega ka kuskil mujal) kirjanik või Jumal, vaid elu/surm. “Läbipaistvate asjade” taga valitseb pilkane, käega (sõrmeotstega? nukkidega? peopesaga?) katsutav pimedus just seetõttu, et asjad on juba kord sellised – läbipaistvad pimedalegi. Ning see pole pelk paradoks, vaid elu/surma tõde.

Ma ei tõstaks esile tema rolli klassikalise vene (väärt) kirjanduse vahendajana ja pedagoogina (mida ta kahtlemata oli), mainiksin võib-olla möödaminnes tema “Jevgeni Onegini” tõlget, mis, võttes arvesse astatepikkust monumetaalset tööd ja kurioosset kommentaariumi teosele, omalaadset pühakirja kõikidele Nabokovi “mõistjatele”, on siiski vältimatu.

Ma ei jaotaks kahte lehte Nabokovi kriitikuid, neid, kes teda tema tehnilise virtuositeedi ja mustkunstniku osavuse ning eruditsiooni eest armastavad, ning neid, kes teda nendesamade omaduste pärast vihkavad, sest kõik see on üks ning mis ühes üle jääb, antakse teisele.

Ma ei teeks numbrit tema keelu alla panemisest kodumaal (kust V.N. oli sunnitud koos perekonnaga 1917. aasta sündmuste tagajärjel lahkuma; 1919-1923 õpib Cambridge´is, kust pärast lõpetamist prantsuse ja vene kirjanduse erialal suundub Berliini ning abiellub 1925. a. Vera Slonimiga; 1940.a. põgeneb perekond sakslaste eest – Vera on rahvuselt juuditar, poeg Dmitri on kuueaastane – Ameerika Ühendriikidesse, kus V.N. asub Wellesley College´is tööle kirjanduse õppejõuna; 1960. aastast pärast “Lolita” maailmamenu, on Nabokovite elukohaks Šveits, Montreux´ linn, (mille kalmistule kirjanik on maetud), sest praeguseks on kõik see möödas ning kõik võivad lugeda kõike ning see on hea.

Ma ei võrdleks teda teiste kirjanikega (Gogol – viirastuslikkus, Tolstoi – ausus, Puškin – vabadus, Proust – mäletamine, Joyce – kalambuurlikkus, Dickens – headus, Kafka – unenäolikkus), sest on paremas ja sõltumatus osas jäi ta iseendaks – ilu ja ekstaasi ülistajaks, kunstnikuks kunsti pärast, jonnakaks, kuid hellaks lapseks, sõna ja inimelu autonoomsuse järjekindlaks kaitsjaks; õnneks oli V.N. kirjanik, filosoofina püüdnuks ta arvatavasti maailmale peale suruda oma mõttemalli, oma “lõplikku, tugevate sõnadega sõnastikku” nagu Heidegger, oma “Preisi kuningriiki” nagu Hegel, kalduvusi ta selleks igal juhul ilmutas:

“Kõikide inimeste poolt iganes sepitsetud religioonide totaalne tõrjumine ja totaalne meelerahu totaalse surma ees. Kui suudaksin toda tritotaalsust segitada ühes suures raamatus, saaks sellest kahtlemata piibel ja selle autorist uue usu rajaja.” (“Läbipaistvad asjad”. Mati Soomre tõlge.)

Kõik paremad või ka siis pragmaatilisemad asjad siinilmas – kultuur, aeg –  on tehisproduktid, mis teispoolsusse jõudes muutuvad kehtetuks, kuid omavad hindamatut väärtust inimese eluajal. Seda juba varakult taibates lõi Nabokov oma isikliku tikk-takk-aja ning idiosünkraatse multilingvaalse kosmopoliitikultuuri. Kuid kultuuri vastuseks on kiri, armastuse vastuseks – Laps. Kultuur loob näivusi, millesse uskumine on Homo sapines´i püsimiseks hädavajalik, kuid mille – üldiste ideede – pimesi järgimine toob endaga kaasa hukatuse: diktatuuri. Kultuuri ei saa ega tohi Lapsele eelistada. Paljud Nabokovi tegelased – tuntumaist Humbert Humbert – on just säärased: andunud idealistid või esteedid, kes ämbliku kombel oma ihaluse või kinnisidee ohvri enda kujutluste võrku mässivad, imedes nad pikkamööda tühjaks nende eneste elust, süstides neisse selle asemel omavere paroodilise plasma ning ärgates loodud lummast liiga hilja, et tehtut muud moodi kui mõttes – vangikongi üksinduses – lunastada. Harilikult saavad nad oma fanatismi ja ülepaisutatud sisemise solipsismi eest karistatud ja välja naerdud, kuid kõigest hoolimata tekib meis nende vastu kõige tavalisem inimlik kaastunne, sest totaalne üksindus, mida nad kandma peavad, absoluutne eraldatus muust maailmast, ilmajäämine armastusest ja headusest, mis hetkeks nende kohal tundus välgatavat, on karistuseks liiga ränk.

Nüüd, kus  ma seda salakavalasimplitsistlikku keele- ning ajavormi ekspluateerides (olen seda kõike teinud-ei-oleksin: teostumata teostada tulevik?) kuninga kiht kihi, hilp hilbu haaval paljaks olen koorinud, jääb üle küsida – aga mis jääb järele? Kus on kirjutaja arvates kese? KS? (u,e)

See.

“Ma mäletan isa teleuudistest John Kennedy mõrva nägemas ning kaastunnet, mis teda valdas – mitte ainult surnud presidendi, vaid ka süütu (mõrvas ainult kahtlusaluse) Oswaldi vastu, kes ilmus ekraanile läbipekstuna, siniste silmaalustega. “Kui nad talle ilmaasjata liiga tegid, siis…” ütles ta ähvardaval toonil, mis tekkis tema häälde nõrkade ja väetite, olgu siis inimeste või loomade kaitsmisel.”

Nii mäletab oma isa poeg Dmitri.

Ja see.

“Olen jõudnud originaalsele järeldusele, et kui igaüks meist sooritaks vähemalt ühe heateo päevas (isegi kui see poleks midagi muud kui trammis vanale inimesele iste pakkumine), muutuks elu märgatavalt paremaks. Lõppkokkuvõttes on elu väga lihtne ning rajaneb paaril-kolmel mitte just väga komplitseeritud tõel.”

Nii kirjutab noor, kahekümne viie aastane Vladimir Nabokov oma emale 1924. aasta septembris.

Ja see.

“… Irratsionaalne usk inimese headusse on hoopis midagi muud kui idealistlike filosoofiate vankuv alus. Sellest saab /loomeaktis) kivikõva kirgas tõde. See tähendab, et headus muutub maailma tsentraalseks ning kombitavaks osaks, mida on esmapilgul raske ühendada ajalehetoimetajate ning teiste optimistlike pessimistide omaga, kelle arvates on leebelt öeldes ebaloogiline õilistada headuse üleolekut ajal, mis mingi kommunistlik või politseiriik üritab muuta maailma viieks miljoniks hirmu, rumaluse ja okastraadiga piiratud ruutmiiliks… Kuid minu rõhutatult ja vääramatult ebaloogilises maailmas, mida ma vaimule koduks soovin, on sõjajumalad ebamoraalsed mitte sellepärast, et nad asuvad lugemislambi reaalsusest ning sulepea sõltumatusest mugavalt ohutus kauguses, vaid põhjuseks on siin see, et ma ei suuda endale ette kujutada (ning see iseendast ütleb juba kõik) asjaolusid, mis suudaksid ohustada armsalt armastusväärset, vaikselt püsivat maailma, kuid mul on kerge kujutleda, et minu kaasunistajad, keda maailmas on palju, peavad pühaks ning jäävad truuks samasugustele irratsionaalsetele veendumustele tollel piinade, füüsilise ohu ning tolmu tumesäraval tunnil.” (“Moraali ja religiooni kaks allikat”)

Nii kõneleb seitsekümneaastane elutark mees.

Nagu igaüks võib märgata, pole seitsmekümnese ja kahekümneviiese vahel suur vahet. Sõnad on küll teised, kuid mõte on sama, püsib muutumata, ei hooli ajast.

Aga inimesed jäävad selleks, kes nad on: enamik näeb ainult pealispindu, nende pilk ei ulatu – sõnade, inimeste – taha. Nad imetlevad – jäävadki imetlema – Nabokovi sõnataidurlikkust ning tema kui illusionisti ja mustkunstniku trikke (ehk on needki sõnad headusest ainult järjekordne nipitiri-võta-otsast-kinni-tiri?). Nad kummardavad, nood Kulturträger´id, ludens´it, kuid on unustanud peamise – Homo.

On ka neid, kes peavad Nabokovit ebamoraalseks kirjanikuks, pornoromaanide autoriks. Ka nemad on tavaliselt palju lugenud ning mõnikord ka ise midagi kirjutanud (põhiliselt, nagu mu kogemus ütleb, Kaukaasia kirjutamiskombinaatides, literaatide puhkekodudes, kus on tööks ideaalsed tingimused: “omaette tuba, roheline-sinine lipik, lingi küljes, roheline “võib”, sinine “ei tohi”, ning soojaveebassein, kus isegi talvel võib suplemas käia ning mille äärtel kõnnivad kenad näitsikud ja pakuvad kokteile, kiiresti, kiiresti kirjutusmasina taha, hopp uksest sisse, sinine silt ette, sest Jean-Paul Sartre´i  “mulla dies sinea linea” on kirjaniku  vormispüsimiseks esamtähtis printsiip. Isegi Carl Propper, “Lolita-võtme” autor, ei varja Nabokovit esimest korda teleekraanil “elavana” nähes oma üllatust. “Minu ees polnud mitte õel monstrum, vaid veidravõitu heasoovlik vanahärra.” Noilgi kultuura-inimestel on Nabokovi mõistmiseks vähe lootust. Nende kõrvad on jäänud kurdiks Lapsele, nende surrogaatne kuuldeaparaat on rihitud kultuurikrabinaile, mis neil selgroos – ja mujal – kihelusi tekitavat.

“Tema autobiograafiast (“Räägi, mälu!”) selgub, et mis Nabokovit tõeliselt masendas, oli julmus, hirm võimaluse ees, et oled ise kellegi suhtes halastamatu olnud. Täpsemalt pelutas teda asjaolu, et ta pole märganud talle tuttavate inimeste kannatusi. Selle meenutamine, et ta võis oma koolikaaslastelt või koduõpetajale tahtmatult haiget teha, valmistas talle tohutut piina.”

Nii arvab oma raamatu “Kontingentsus, iroonia ja solidaarsus” peatükis “Nabokov ja julmus” Richard Rorty ning toob selle näiteks, kuidas õrn koht lapse psühholoogias – mõra klaasis – kirjanduses kajastub, “Lolitast” järgneva lause (mida meiegi meelsasti tsiteeriksime), mille kirjutamine Nabokovi enda kinnitust mööda võtnud tal terve kuu (mida muidugi eriti tõsiselt võtta ei tasuks):

“Kasbeamis käisin ühe väga vana ja väga kehva juuksuri juures: ta pudistab mulle oma pesapalli mängivast pojast ning iga kuuldavale toodud klusiili juures tundsin ma krae vahel süljemärga, aeg-ajalt aga pühkis ta  mind katva lina külge oma prille ning katkestas oma närvesööva kääritöö, et näidata mulle koltunud ajaleheväljalõikeid, ja nii tähelepanematu olin ma olnud, et taipasin vapustusega alles siis, kui ta igivanade toonimisvedelike keskel seisvale raamitud fotole osutas, et noorukest vuntsidega pallimängijat polnud juba kolmkümmend aastat elavate kirjas.”

Pandagu tähele, et elavaks ei mängita siin mitte idee (sest hauast õhkavaid, noorelt hingusele läinud beebisid leidub romantistlikus kirjanduses küllaga), vaid surnu ise. See on üks Nabokovi kirjutamismaneeri omapära ja tunnusjoon: kõik on äärmiselt konkreetne, sealpoolsed kadunukesed on iga hetk siiailma – kirjutustuppa, lugemisruumi – sisenemas ning kui meil endil minek ükskord ees seisab, siis ei lähe me mitte kõige täiega, nagu see muidu kombeks, vaid – krae kolmnurga ja iseenda suhtes veidi viltuse lipsuga, hoolikalt kinni nööbitud vestiga, hõredaks kulunud tagumiku ning lontis põlvedega viigipükstega, lumivalgete sokkidega ja mustade, läikima hõõrutud simmikingadega, mille üks pael on teisele küsimise, teine kõrvalolijale hüüdmise märk. Jne. Sest Nabokovit ja tema filigraanset visuaalset taju on võimatu üle trumbata.

Võiksime lisaks tuua veelgi näiteid (näiteks, näiteks), kõik nad oleksid ühtmoodi veenvad, kuid liialdamata võib öelda, et laps ja lapse armastus (või vastupidine, lapse ja tema armastuse hülgamine) seisavad Nabokovi loomingus varjatult tähtsal kohal ning et Lolita, Margot, Ada ja teised tüdrukud, kelle vulgaarsus kasvab aastatega, muutes liha-armastuse imperatiivseks, on selle, puhtaimast puhtama, soojemast soojema, helgeimast helgema modifikatsioonid.

“Ikka ja jälle on mu mõistus teinud kolossaalseid jõupingutusi eristamaks pisimatki personaalsusesädet minu elu impersonaalsuse pimeduse mõlemal küljel. Usun, et too pimedus tuleneb pelgalt ajamüürist, mis lahutab mind ja mu purukslöödud sõrmenukke ajatuse vabast maailmast, ning seda usku jagan ma meelsasti kõige maitsetumal moel võõbatud metslasega. … Olen mõttes rännanud kaugetesse regioonidesse ning otsinud seal mõnd salaust, kuid pidanud avastama, et aja vangla on sfääriline ning ilma väljapääsuta.” (“Räägi, mälu!”)

Mõistagi räägib Nabokov siin jälle Surmast. Sellest (selle abil, sest kõik keelevormid on paratamatult ka ajavormid ning lühimagi sõna – surm, hirm – ütlemisel on kõla, kaja, kestmajäämine) kirjutades üritab ta pääseda viivuks teispoolsusse, mõistes, et hetk on tegelikult kõik, et on küll sinnaminek, kuid pole saabumist, tagasitulekust rääkimata.

Non omnis moriar.

Kirjaniku raamatud on märk tema hinge, mõtlemise surematusest, kuid hea kirjaniku laps ei ole raamatusse kirjutatud read, vaid Laps. Ons meie pahupidi pööratud maailmas midagi, mis midagi ei tähenda? Ka midagi tähendab – Midagi, kuni muutub tähendusrikkaks ja mõttetuks. Kõik on märk. Selles mõttes – ka Laps õpib ju lugema ja kirjutama, saab lapseks -on kirjaniku missioon lootusetu. Kuidas sobitada kokku Tõde ja Mängu? Ühiskonda, kus ka madalail on moraal ning valitsejad on valitsetavad? Tundub, et kogu postmodernistlik (sic!) põlvkond  (vähemasti “reaalusse” jutumärgistamine on neil Nabokovilt laenatud) on praegu ohjeldamatus mänguhoos. Muidugi, mängides on parem – kergem? lõbusam? – surra, kuid ikkagi, sellist asja nagu mängu-surm pole olemas. Ei pruugi olla eriline prohvet, et ennustada Tõe (tagasi) tulekut. Millisel kujul? KS (aeu)?

K(a)s on olemas selline maailm nagu Nabokovi oma?

K(e)s pääseb sinna sisse?

K(u)s on võtmed?

On.

Pääseb.

Meie käes. Ja meid – meie usuga – on palju; igal juhul rohkem kui vähe. Sest neid, kellele V. N. ise vahest päääsupileti kontsutõmbajaks olla soovinuks (Puškinile, Proustile, Belõile, Kafkale, Shakespeare´ile ja veel mõnele väljavalitule, kuid arvatavasti ka kõikidele maailma nimetuile väeteile ja viletsaile), ühendab paradoksaalselt (“Paradoksaalselt on ainult kõige ebatavalisemad maailmad ainukesed, mis on reaalsed ja autentsed. Üldine reaalsus hakkab mädanema ning läheb haisema niipea,kui individuaalne loomeprotsess lakkab elustamast subjektiivselt tajutud teksti” – “Kindlad veendumused”), aga kuigivõrd ka sümboolselt toosama letaalne post mortem, Ei-Elu, (Jaa)-Surm, mille kohta keegi midagi kindlat öelda ei oska (see, mille olemuseks on mitteolemine, on kõige kindlamalt olemas), kuid mille võimalikult sügav mõtestamine (milleks ei saa ühelgi juhul olla unustamine meditsiini või mängu kaasabil) on inimesest teinud inimese ning andnud talle kokkukuuluvustunde teiste omasugustega.

Kui suur on “meie”?

Ema, isa, poeg?

Piisab paradiisi pääsemiseks perekonnast?

Kas sellest on küllalt, kui oled hea – hea isa, hea poeg, hea abikaasa, hea kunstnik?

Või aus – (sama loetelu)?

Aus USA-s (Tahtmatu allusioon, simplitsistlik – maitre´iga võrreldes – anagramm.)

Baskistanis (mida õnneks pole olemas)?

Eestis (õnneks on)?

Maailmas on ainult mõni selline kirjanik, kelle väidetav hermeetilisus kujutab endast absoluutset avatust, nende teosed aga on anonüümsed alfabeedid, mille kasutamine pole mitte pelgalt soovitatav, vaid karmilt kohustuslik kõigile kirja ja kirjapanemise õppureile.

Ning Vladimir Nabokov (vladimir nabokov) on kindlasti üks neist.

M.o.t.t.

KS

Toomas Raudam

Loomingu Raamatukogu, 1992

Vaata raamatut meie poes http://vanajahea.ee – Väliskirjandus/Autorid N-R