Ludwig Wittgensteini „Isiklikud päevikud 1914–1916” (saksakeelse originaalpealkirjaga Geheime Tagebücher 1914–1916) omab Lääne filosoofialoos ebatavaliselt suurt ning ainulaadset ajaloolist ja intellektuaalset tähtsust.

Need märkmikud on Wittgensteini esimese peateose „Loogilis-filosoofiline traktaat” (Tractatus Logico-Philosophicus) otsene sünnilugu. Märkmike eripära seisneb selles, et Wittgenstein kasutas paarislehti: vasakule lehele pani ta salakirjas kirja oma isiklikud, emotsionaalsed ja eksistentsiaalsed elamused Esimese maailmasõja rindelt ning paremale lehele loogika, keele ja maailma struktuuri analüüsi.

Märkmikud dokumenteerivad vahetult seda, kuidas sündis 20. sajandi üks mõjukamaid filosoofilisi teoseid. Need näitavad, kuidas Wittgenstein liikus Bertrand Russelli ja Gottlob Frege loogikaalaste probleemide lahendamiselt sügavama keele- ja tähendusteooria poole (nt keele pilditeooria ehk Bildtheorie vormumine).

Paljud märkmikes sisalduvad väljaütlemised ja reaktsioonid lihvis autor hiljem otse „Traktaadi” numbreeritud aforismideks.

Ajalooliselt kummutavad need märkmikud müüdi Wittgensteinist kui ratsionaalsest „loogikamasinast”. Need näitavad vahetut seost surmahirmuga silmitsi seismise ja sügava filosoofilise läbimurde vahel:
Wittgenstein astus Esimeses maailmasõjas vabatahtlikuna Austria-Ungari sõjaväkke, otsides piirisituatsiooni ja surmalähedust.
Pihtimused (üksindus, hirmu ületamine, seksi- ja masturbatsiooniprobleemid, konfliktid kaaslastega) ja range loogika moodustavad ühtse terviku. Wittgenstein otsis loogikast absoluutset korda, et tulla toime rindekaose ja eksistentsiaalse ärevusega.

„Traktaadi” eetilise ja müstilise mõõtme võti
Enne märkmike avaldamist vaatlesid Viini ringkonna loogilised positivistid „Traktaati” peamiselt loogika- ja keeleanalüüsina. Märkmikud aga paljastasid, et Wittgensteini eesmärk oli põhimõtteliselt eetiline ja spirituaalne.

Nihkumine loogikalt eetikale: 1916. aasta suvel toimub märkmikes järsk pööre: loogika kõrvale ilmuvad teemad nagu Jumal, elumõte, eetika, surm ja tahe.
Märkmikud näitavad, et lause „Milleks pole keelt, sellest tuleb vaikida” ei tähenda eetiliste ja metafüüsiliste teemade tühisust, vaid seda, et kõige olulisemad asjad elus (eetika, kunst, religioon) asuvad väljaspool lausutava keele piire.

Leo Tolstoi mõju ja spirituaalne pööre
Märkmikest selgub, kuidas rindelt ostetud Leo Tolstoi raamat „Evangeeliumite kokkuvõte” muutis Wittgensteini suhtumist religiooni ja elumõttesse. Sõdurid kutsusid teda isegi „evangeeliumiga meheks”. See spirituaalne kriis viis teoseni, mis sidus range matemaatilise loogika müstilise elutunnetusega.

„Isiklikud päevikud 1914–1916” on ajalooliselt hindamatu dokument, sest see kaotab piiri filosoofia ja autoribiograafia vahel. See tõestab, et nüüdisaegse analüütilise filosoofia üks vundamendikive ei sündinud mitte rahulikus kabinetivaikuses, vaid sõjarinde kaevikutes, meeleheitliku eksistentsiaalse eneseotsingu ning loogilise täpsuse vahelise kokkupõrke tulemusena.
Kõnealune väljaanne on kirjastuse Liveright (W. W. Norton & Company alamlaiendus) avaldatud „Private Notebooks: 1914–1916” (tõlkinud ja toimetanud tuntud Austria päritolu USA kirjandusteadlane Marjorie Perloff). Raamatu kõvakaaneline esmatrükk ilmus 2022. aastal ning pehmekaaneline (240 lk) versioon uuesti 2025. aasta alguses.

Kuidas raamat on üles ehitatud? (Võrdlus originaaliga)
Väljaande põhiosa kasutab paralleelteksti (facing-page / en-face kuju), mis jälgib väga täpselt Wittgensteini algse käsikirja loogikat, kuid teeb lugemise mugavamaks:
Käsikirjas kirjutas Wittgenstein märkmiku paarislehtedest vasakule lehele salakirjas oma isiklikud päevikukanded ja paremale lehele tavakirjas oma loogika- ja filosoofiamärkmed.
Liverighti inglise versioon: Paarislehe ühel poolel on saksakeelne originaaltekst (dešifreeritud salakiri). Vastaslehel on Marjorie Perloffi ingliskeelne tõlge.
Perloff otsustas keskenduda eelkõige salakirjas kirjutatud vasakpoolsetele ehk isiklikele päevikusissekannetele. Kuna parempoolsed ehk loogikaalased märkmed olid inglise keeles juba varem ilmunud (G. E. M. Anscombe’i tõlgitud „Notebooks 1914–1916”), kaasas Perloff paremalt lehelt valikuliselt vaid need filosoofilised aforismid ja eetilised läbimurded, mis astuvad otsesesse dialoogi samade päevade isiklike märkmetega.

Mida raamat tegelikult hõlmab?
Kuigi pealkiri viitab kogu sõjaaegsele perioodile, hõlmab raamat kolme säilinud salakirjamärkmikku kuuest, mida Wittgenstein Esimese maailmasõja ajal pidas:
Esimene märkmik (9. august 1914 – 30. oktoober 1914): Wittgenstein astub vabatahtlikult sõjaväkke, teenib patrulllaeval Goplana (Wisła jõel) helgiheitja operaatorina ja suurtükitöökojas. Siin kajastuvad tema esimene šokk sõjakoledustest, kohanematus kaassõduritega ning pidev mure oma filosoofilise võimekuse ehk „töö” pärast.
Teine märkmik (30. oktoober 1914 – 22. juuni 1915): Teenistus Krakówis ja lahingupiirkondades. Ta tajub teravalt surma lähedust ja konfliktseid suhteid teiste sõduritega („julm, barbaarne pööbel”). Samal ajal saabub murrang tema sisemaailmas – ta ostab maapoeletilt Lev Tolstoi raamatu „Evangeeliumite kokkuvõte”, mida ta hakkab pidama oma talismaniks.
Kolmas märkmik (15. aprill 1916 – 14. oktoober 1916): Teenistus idarindel otseses sõjategevuses (Bukoviinas ja Rumeenia rindel suurtükiväe vaatluspostil). Siin jõuab tema isiklik hirm ja eksistentsiaalne pinge haripunkti ning toimub süntees loogika ja eetika vahel – sünnivad „Traktaadi” kuulsas märkused Jumalast, elumõttest ja maailma piiridest.

Mis teeb 240-leheküljelise väljaande eriliseks? (Lisamaterjalid)
Raamat ei ole pelgalt märkmete tõlge, vaid sisaldab mahukat akadeemilist ja biograafilist raamistikku:
Sissejuhatus ja esseed (Marjorie Perloff): Sissejuhatuses selgitab Perloff, miks neid märkmeid aastakümneid varjati või miks neid ei peetud varem „ametliku” filosoofia osaks (Wittgensteini pärandihooldajad häbenesid tema pihtimusi ja homoseksuaalseid teemasid).
Salakirja süsteemi analüüs: Selgitatakse Wittgensteini kasutatud lihtsat tähestikulist salakirja (kus a=z, b=y jne) ja seda, mida selline peitmine tema jaoks tähendas.
Biograafiline ja intellektuaalne kontekst: Märkmikke täiendavad üksikasjalikud kommentaarid ja allmärkused – selgitused teiste sõdurite, tema perekonna (nt venna Pauli käe kaotamine rindejoonel), Cambridge’i sõprade (David Pinsent, Bertrand Russell) ning lahingukohtade kohta.

Perloff demonstreerib oma järelsõnas tekstinäidete abil, kuidas rindel kogetud füüsiline hirm muutus Wittgensteini tekstis samm-sammult metafüüsiliseks analüüsiks.
Kokkuvõttes on Liverighti versioon esimene ingliskeelne tavamüügis olev terve teos, mis ühendab Wittgensteini rindeelu toore inimmõõtme (sugutung, hirm, palved, hõõrdumised kaassõduritega) tema „Traktaadi” filosoofilise vundamendiga.
Miks kasutas Wittgenstein salakirja?
Salakirja kasutamisel (olgu selleks siis krüptograafia või steganograafia ehk sõnumi olemasolu varjamine kõrvaliste eest) oli Wittgensteini jaoks mitu sügavat – nii pragmaatilist, psühholoogilist kui ka intellektuaalset – põhjust:
Isikliku ruumi puudumine: Sõjaväes (kaevikutes, suurtükilaevadel, kasarmutes) puudus igasugune isiklik ruum. Teised sõdurid ja ohvitserid said igal hetkel tema märkmikke lehitseda. Et kaitsta oma kõige intiimsemaid mõtteid uudishimulike pilkude eest, krüpteeris ta isikliku poole.
Koodi lihtsus ja „automaatne” kaitse: Wittgenstein ei kasutanud keerulist sõjalist koodi, vaid tuntud ja lihtsat asenduskoodi (Atbash-tüüpi mehaanikat, kus tähestik pöörati tagurpidi: a=z, b=y jne, saksa tähestiku põhiselt). See ei pidanudki vastu pidama professionaalsele koodimurdjale, vaid oli mõeldud peletama tavalist uudishimulikku kaassõdurit, kes saksa kirja sirvides nägi vaid suvalist tähemärkide rida.
Funktsionaalne eraldatus (isiklik vs. filosoofiline): Salakiri toimis psühholoogilise piirina. Paremal lehel oli avalik ja objektiivne maailm (loogika, keele struktuur, matemaatika), mida võis näidata Bertrand Russellile või Frege’ile. Vasakul lehel oli subjektiivne ja haavatav maailm (hirmuhood, seksuaalne frustratsioon, palved, tülid kaassõduritega).

Kui Wittgenstein teose pärandas, oli tema isiklik pool mõeldud vaid talle endale. Pärast tema surma vältisid tema pärandihooldajad (G. E. M. Anscombe, Rush Rhees) aastakümneid salakirja avaldamist, kuna seal sisaldusid laused tema homoseksuaalsetest ihadest, masturbatsioonist ja sügavast religioossest kriisist, mida nad pidasid akadeemilise filosoofi jaoks „sobimatuks”.

Raamatu kättesaadavus venekeelses ruumis
See raamat on vene keeles täiesti olemas. Venekeelne intellektuaalne traditsioon on Wittgensteini tekstide vastu alati elavat huvi tundnud ning need märkmikud on ilmunud ja kättesaadavad mitmes versioonis.
Venekeelses ruumis liigub teos kahe peamise pealkirja ja väljaandmisviisi all:
«Тетради 1914–1916» (Märkmikud 1914–1916 / Filosoofiline põhiosa): Pikalt ilmus venekeelses filosoofiakirjanduses teos peamiselt retsenseeritud filosoofilise tekstina. Tõlkijateks olid tuntud vene filosoofid Vadim Rudnev (Вадим Руднев) ja Zoja Sokuler (Зоя Сокулер). Need varasemad trükid (mis ilmusid ajakirjas Logos ja hiljem kogumikes) koondasid eelkõige parempoolseid ehk loogilis-filosoofilisi märkmeid (seda, mida läänes teatakse Anscombe’i tõlke kaudu kui Notebooks 1914–1916).
«Дневники 1914–1916» / «Тайные дневники» (Isiklikud päevikud / Salapäevikud): Viimastel aastakümnetel on ilmunud trükke, mis sisaldavad just salakirjast dešifreeritud isiklikke päevikuid. Näiteks kirjastus Kanon+ (Канон+) avaldas raamatu «Людвиг Витгенштейн: Дневники 1914–1916», mis sisaldab nii teaduslikke kommentaare kui ka dešifreeritud isiklikke kandeid. Venekeelsetes digitaalsetes raamatukogudes ja filosoofiaportaalides (nt Gumer, OpenText, Koob) levisid salapäevikute kanded pealkirja all «Тайные дневники 1914–1916» (Salajased päevikud).
Venekealne tõlge toob eriti teravalt välja Wittgensteini sõjaaegse spirituaalse pöörde, kuna tema tekstides leiduvad mõisted nagu Смысл жизни (elumõte), Бог (Jumal), Счастливая жизнь (õnnelik elu) ja Воля (tahe) resoneerivad otseselt vene kirjandusliku traditsiooniga (eriti Lev Tolstoiga, keda Wittgenstein sõjaväljal luges).

Näide venekeelsest tõlkest (salakirja tekstist 1916. aastast):
«Молиться — значит думать о смысле жизни… Верить в Бога — значит понимать вопрос о смысле жизни. Верить в Бога — значит видеть, что фактами мира дело не оборачивается. Верить в Бога — значит видеть, что жизнь имеет смысл.»

Tõlge eesti keelde:
Palvetada – tähendab mõelda elumõttele…
Uskuda Jumalasse – tähendab mõista küsimust elumõttest.
Uskuda Jumalasse – tähendab näha, et maailma faktidega asi ei piirdu.
Uskuda Jumalasse – tähendab näha, et elul on mõte.