Autor: Ain Kalmus

Romaani II köide.

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1953

Kolmas osa
Esimene peatükk

Majaori juhatas Polykarpose megaroni ja osutas tummalt ukse kõrval seisvale külalisistmele. See liigutus ütleb rohkem kui sõnad, mõtles Polykarpos järile laskudest. Lihtsa käeviipega oli orjaneitsik tõendanud, et tema oli vaid kodutu inimene, pidemeta paigast veerev võõras, kes ei väärinud suurt viisakustki.

Nüüd Gajus Quintus Vitaliust oodates tundus Polykarposele, et ta matk Efesosest Smürnasse oli suurem meeletus kui see oli paistnud enne selle alustamist.
Miks oli ta lahkunud emand Flavinia juurest? Seal koheldi teda nagu oma kodakondset. Kellelgi polnud tema tarvis halba sõna ega kurja silmavaadet. Kuid tema tundis ennast siiski üleliigsena. Võõrana oli ta sinna tulnud, võõrana ja majalisena lahkus ta ka ühel hommikul, paun seljas ja sau käes, nagu tegid seda kõik teelised, kel puudus raha hobuste või laevasõidu eest maksmiseks.
Ja nüüd oli ta siin.
Võib-olla oli meeletus tulla nõnda võõra inimese juurde, kellega teda sidus vaid mõnepäevane matkatutvus. Kuid Gajus oli Smürnas ainus inimene, keda ta tundis, ja millegi pärast tahtis ta just siia linna tulla. Võib-olla olenes see sellest, et Grmanicus ja Marja ka kuski siin läheduses elasid. Või oli selleks mingi muu põhjus. Smürna oli esimene suurem linn Efesose naabruses ja sellepärast näis üsna loomulik, et ta selle oma matkasihiks võttis.
Emand Flavinia megaroni kõrval tundus ruum, milles ta praegu viibis, palju kitsam ja vaesem. Mööblid olid siin enamasti odavad ja juhusliku ilmega. Laevausest sisse põikavas valguses käis ta pilk korraks üle paljaste seinte ja põrandatahvelduse. Ühel järil oli kitara selili, lahtine kirjarull kõrval. Teisel istmel lamas purpurne linik, õhuline ja kullaseguline, hooletult kägaras koos, nagu oleks see pilk aega tagasi rutuliselt sinna visatud.
Gajus oli talle küll võõras, kuid ta oli nimetunnistaja. Ühine usk sidus neid ja tema kaudu võis ta saada teiste kristlastega kokku. Ning korraga meenus talle, et ta ei teadnud midagi ta perekonnaseisust. Liniku järgi otsustades pidi tal aga perekond olema.
Nüüd kuulis ta sisemistesse ruumidesse viivast käigust kergete sammude lähenevat kaja. Need ei kuulunud mehele, vaid naisele. Siis seisis uksel noor neiu.
“Mu isa pole kodus, kuid mina olen Tavia, Gajus Vitaliuse tütar,” ütles ta kerge ladina hääldamisega.
Ta on pikem kui Hermione, mõtles Polykarpos tõustes. Pikem ja saledam. Ning ta näoilme on kahvatum. Hermione näos oli midagi kuldset, mee karva ja pehmet, kuid see siin meenutas marmori selgust ja puhtust. Võib-olla ka külmust.
“Ma olen vend Polykarpos Efesosest,” ütles ta. “Ma sain Gajus Vitaliusega teekonnal tuttavaks.”
Neitsi silmad käisid korraks üle teise kogu, nagu hindaks ta seda ta tolmustest sandaalidest kuni säbruliste juuksekahludeni. Siis ütles ta:
“Ole tervitatud, vend Polykarpos!”
Ta võttis istmelt liniku ja laotas selle istudes oma põlvedele. Ta kandis dooria peplosega sarnanevat kuube, mille all ta puusad tundusid kitsad ja nõtked. Paar korda käisid ta silmad veel üle hämara megaroni võõra suunas, kes oli uuesti ukse kõrvale külalisjärile istunud.
“Mu isa rääkis mulle sinust,” ütles ta siis.
Ta sõnad olid hästi mõeldud, kuid lähendamise asemel eemaldasid need neid veel rohkem kui lagamik paljast megaroni põrandatahveldust, mis asus nende vahel. Mis head oli Gajusel minust rääkida, mõtles Polykarpos. Ei muud, kui et kohtas teel üht võõrast nimetunnistajat. Vaene nagu kerjus ja pisut haiglane. Kuidas inimesed vahel julgevad teele minna! Kui mind poleks seal olnud, oleks ta kindlasti kuski öömajas nälga ja külma surnud. Kuid minu raha ja hoolitsus päästsid ta elu. Ning nüüd oli ta siin, niisama vaene ja pisut enam kodutu kui Traakias. Ja tal hakkas enda siinolemisest aina rohkem piinlik ning häbi.
“Vend Gajus oli mu vastu väga lahke,” ütles ta.
“Isa rääkis sinust head,” ütles neitsi, nagu tunneks ta, et teine vajab julgustust.
“Ma ei teadnud, et tal on perekond,” ütles Polykarpos. See oli nagu vabandus ja polnud ka.
“Tal pole kedagi peale minu.”
“Kuid ta reisis üksi.”
“Ta tahtis mind hoida talvise teekonna eest ja ma tulin alles kevadel esimese laevaga.”
“Kuidas käib ta käsi?”
“Hästi küll.”
Pärast seda polnud enam kummalgi midagi öelda ja megaroni tuli vaikus. Ta pole nii kaunis kui Hermione, mõtles Polykarpos. Ent miks pidi ta kõiki aina Hermionega võrdlema? Ja mis oli tal üldse teise välimusega tegemist? Ta oli tulnud siia võõrana, kes otsis tööd ja ulualust. Praegu oli ta peamiseks mureks, kust saab ta järgmise leivapala ja lonksu vett.
“Efesoses on kuri tagakius,” ütles ta vaikuse lõpetamiseks. “Johannes saadeti Patmosele. Mitmed teised nimetunnistajad on vangitornis ja uusi võetakse iga päev kinni.”
“Tagakius on ka siin,” ütles Tavia.
Nüüd ta arvab, et ma pagesin Efesosest vaenamise eest, mõtleb Polykarpos. Siis, kui teised otsivad märtrikrooni, pageb tema auhiilguse eest ära. Küllap ta praegu teda oma südames halvustab.
“Ma ei pagenud tagakiusu eest,” ütles ta häält tõstmata.
Mis oleks tal öelda, kui ta nüüd küsib: mille eest sa siis pagesid? Kas ta peab ütlema: ma otsin endale Patmost. Võiks ta rääkida Hermionest, Floriniusest ja tühjast, mälestustest kummitavast majast? Kuid õnneks ei küsinud Tavia ta tuleku põhjust. Ütles ainult:
“Oleks hea, kui rohkem inimesi põgeneks.”
“Tagakiusu eest?”
“Jah, tagakiusu eest.”
“Kas sa ei hooli märtrikroonist?”
“Mitte niisugusest kroonist, mis vägisi Issanda käest kistakse ja oma pähe vajutatakse. Jumalat saab eluga paremini teenida kui surmaga.”
Polykarpos oli ta sõnadest nii üllatunud, et ta pidi pisut mõtlema, enne kui oskas midagi öelda. Sest neitsi oli tema enda mõtted välja öelnud. Tema ei kartnud surma, kuid ta oli alati pidanud surma otsimist usuga alpimiseks.
“Ka Paulus põgenes Damaskusest, kui ta üle müüri korviga alla lasti,” ütles ta.
“Ja Issand ise ütles: Kui teid ühes linnas taga kiusatakse, minge teise linna.”
“Kuid nüüd näib igaüks selle unustanud olevat.”
“Veretunnistusest räägitakse, nagu oleks see ainus tee Issanda teenimiseks. Mina ei pea seda hoopiski õigeks. Palju mõistlikum on, kui nimetunnistajad hoiduksid vaenlase eest seniks kõrvale, kuni kuri aeg on möödunud.”
Tütarlapse kohta on tal kaine pea ja tarkust üleliia, mõtles Polykarpos. Või oli ta üks neid asjalikke, elukogenud naisi, keda kuuldus Roomas leiduvat, nõudes endile meestega võrdset kohta ärielus, seltskonnas ja koguduses. Kuid vaatamata teise otsekohesusele meeldis ta seisukoht Polykarposele, sest see oli kaine ja rahulik.
“Mis Issanda kogudusest saab, on veel teadmata,” ütles Tavia. “Roomast kuni viimase riigiservani kiusatakse kristlasi taga. Meil oli seal ilus kodu, kuid pidime kõik maha jätma. Nüüd oleme siin, isa asutas uue kaubamaja ja ostis selle koja elamiseks. Pidime siin elu uuesti alustama, kuid nüüd on tagakius ka Aasiamaa linnades. Metsaline on otsustanud Issanda kogudust hävitada ja keegi ei tea, kus asub kindel paik. Usud sa, et meie suudame seisma jääda?”
“Jah, usun.”
“Isegi kui terve maailm on meie vastu?”
“Kuid Issand on meie poolt.”
“Sellest ei näi palju hoolitavat.”
“Maailm ei hooli, kuid kogudus teab ja see annab talle jõudu.”
“Mul oli Roomas sõbratar. Minuga ühevanune. Ta võeti kinni ja saadeti areenile, kus metsik härg ta surnuks tallas. Nüüd näen ma teda sageli unes. Ei tea, kas see tähendab, et minu kord on varsti tulemas?”
Ta rääkis sellest rahulikult, ilma oma tunnetega uhkustamata. Ja Polykarpos tundis, kuidas kaastunne ta südamest sooja joana läbi käis. Kas ma räägin talle oma isast ja emast? mõtles ta. Megaroni vaikuses näisid nad mõlemad ta kõrval seisvat. Kuid ta ei lausunud sõnagi. Antipas, ustav veretunnistaja, puhkas oma vaevast. Ta nime kuulsus oli levinud üle terve Aasiamaa. Nõnda oleks temast rääkimine kõlanud kiitlemisena. Kuid oma isa ja ema märtrisurmaga uhkustamine oleks sündmatu, nagu kõlvatuna Issanda lauast osavõtmine.
“Tagakiusu ja vaenu on ainult ajutiselt. Nagu pilved varjutavad paiguti päikese, nõnda toovad need külma ja pimedust, kuid tuul puhub need jälle laiali. Päike paistab aga igavesti. ”
“Sul on tugev usk.”
Tema tugev usk! Usupuuduse pärast ta oli põgenenud, kuigi see polnud tagakius, mis teda teele ajas. Ent kas polnud ka see usk, et ta ei suutnud oma hingest kustutada Hermione kuju?
“Jääd sa nüüd Smürnasse?” küsis Tavia.
“Ma ei tea veel,” vastas ta.
“Tulid sa kedagi külastama?”
Polykarpos mõtles pisut, enne kui vastas:
“Ei, ma otsin tööd.”
“Missugust tööd?”
Kui ta seda ise teaks? Temal polnud ametit ega elukutset. Isa oli talle kunagi õpetanud vasksepa ametit, kuid nüüd oli ta selle peaaegu unustanud. Võib-olla oskaks ta siiski seda tööd, kui vaja.
“Ma olen vasksepp.”
Vasksepp Polykarpos! See on ta õige elukutse. Asjata unistas ta kord sõnakuulutamisest ja Issanda nime tunnistamisest. Praegu tundus talle vasksepa töötuba nagu vaikne pelgupaik.
“Küll isa sind aitab.”
Ruumi tuli jälle vaikus. Minust pole seltskondlikku vestlejat, mõtles Polykarpos. Õieti oleks see minu kohus, juttu elus hoida, nõnda ei tuleks neid ebamugavaid vaheaegu. Kuid tal polnud midagi öelda.
“Ma arvasin, et sina oled kuulutaja vend, ja rõõmustasin juba, et sa tood Smürna kogudusele uut elu,” ütles Tavia. “Meie koguduse ülevaataja hakkab vanaks jääma. Selletõttu on kokkutulemistel vahel mitmesuguseid sõnavõtjaid ja üldse puudub kindel kord. Oleks hädasti vaja noort ja kindlat kätt.”
“Ma ei otsi ülevaataja ametit,” ütles Polykarpos.
Tavia läks nüüd välja ja tuli pilgu aja pärast ääreni meeküpsistega täidetud korviga tagasi. Ta kannul tuli ennist ukse avanud orjatar, kandes vaagnaga külmi lihalõikeid ja leiba. Polykarpos polnud hommikust saadik pala suhu saanud, kuid toidu nägemine ei toonud siiski söögiisu. Ta mõtles palukest võttes ja seda hammustades, et oli teadmata, kus on ta järgmine söögikord. Tavia sundis teda sööma ja tõi siis lisaks toidule kruusi veega, millesse ta oli seganud pisut veini. Olles nõnda ta nälga kustutanud, vabandas ta ennast ja lahkus.
Polykarpos jäi üksinda istuma. Kuski sulises vesi. Kuski kõlises panne ja katlaid. Aegmööda hakkas ruumi tungima küpseva liha lõhna. Nõnda oli pakutud toit vaid õhtuooteks.
Tavia võttis mind hästi vastu, mõtles ta. Ja isa on temale minust rääkinud. Nüüd tal polnud enam siin päris võõra inimese tunnet. Isegi ruumi seinad näisid talle pisut tuttavamad.

Garjus Quintus Vitalius tuli alles hilja õhtul koju. Polykarpost megaronis leides tervitas ta teda rõõmsalt, nagu oleks teda oodanud. Ta päris Efesose uudiseid. Teade Johannese sundpagendamisest oli juba siia jõudnud. Selle tõttu oli kogudus oma õhtused armastussöömaajad ära jätnud, sest neid oleks võidud seadusvastasteks salakoosolekuteks pidada. Kuid hommikusi kokkutulemisi peeti endiselt ja koguduse liikmed käisid isegi endisest ustavamalt koos.
“Siin on lisaks paganate tagakiusule ka juutide vaen,” ütles Gajus.
“Ega juudid kuski kristlasi salli,” arvas Polykarpos.
“Kuid säärast vihkamist pole ma kuski mujal näinud kui siin. Palju nende juhtivaid liikmeid ühines kogudusega, kui see rajati, kuid need, kes käsuõpetusele truuks jäid, on seda kibedamad vastased. Sellepärast nimetab koguduse ülevaataja neid õigusega saatana sünagoogiks.”
Koguduse eluga ei näinud ka Gajus päris rahul olevat, kuid ta polnud oma arvustusega nii otsekohene kui ennist Tavia. Varsti kaldus jutt ta isiklikule elule ja ta rääkis, et on avanud sadama ligidal riidekaupluse. Et ta selle kõrval vahendas ka idamaise siidikangaste müütamist Rooma kaubamajadele, ei saanud ta edu üle kaevata. Linnana meeldis Smürna talle hästi ja ta soovis siia kauemaks ajaks paigale jääda.
Ja nõnda jõudsid nad jutuga Polykarpose juurde.
“Tavia ütleb, et sa otsid tööd,” ütles Gajus.
“Jah, otsin.”
“Efesoses sulle ei meeldi?”
“Ei.”
Õnneks ei küsinud ta selle põhjust ja hakkas arutama, kus Polykarpos võiks koha otsimisega õnne proovida. Kuid ükski nimetatud kohtadest ei näinud tunduvat talle endale sobivana.
“Hea küll,” ütles ta viimaks. “Hea õhtusöök ja puhkus on meile kõigile praegu kõige kasulikum. Küllap homme Issand ise juhatab, mis teha ja kuhu minna.”
Nõnda jäi Polykarpos Gajuse kotta. Kui oli tulnud aeg õhtusöögiks, istusid nad kõik koos lauda, mis oli kaetud Rooma viisil. Tavia istus kreeka kombe vastaselt meestega koos lauas ja võttis vabalt üldisest kõnelusest osa. Polykarpose pilk langes vaheti temale. Neitsi näis meeste seltskonnas niisama vaba olevat, nagu ta oli ennist temaga megaronis. Jutt kaldus sageli Rooma ja selle kommete suunas. Kuigi Gajus ja ta tütar olid sealt pidanud põgenema, tundus nende sõnades pisut igatsust endise elukoha järele.
Ateenas olles oli tema nõnda Efesost taga igatsenud, mõtles ta ja valujuga sähvas ta südamest läbi, nagu oleks keegi tedaodaotsaga puudutanud.
“Sa peaksid kord Rooma reisima,” ütles Tavia talle üle laua, silmades kauge vaade.
“Võib-olla kunagi, kui ma olen vanem,” vastas Polykarpos.
Praegu oli temale küllaltki nendest muredest, mis Smürnasse tulemine endaga oli kaasa toonud.

Teine peatükk

Polykarpos otsustas järgmisel hommikul oma käimisi Smürnas alustada käiguga Bukolose kotta. Nimepidi tundis ta kohalikku koguduse ülevaatajat, kuid isiklikult polnud ta teda veel kohanud. Tavia oli nimetanud teda paar korda eelmisel õhtul, rääkides, et koguduse ülevaataja hakkas aastates edasi jõudma.
Kummatigi polnud tal ruttu, sest ta soovis ühtlasi linnaga tutvuda.
Efesosest tulles tundus Smürna rahulikum ja kaunim, kuigi ta polnud palju väiksem. Juba eelmisel päeval, läbi lopsakate õlipuusaludega kaetud lausikmaa linna poole sammudes, oli ta tundnud rõõmu selle ilust. Kaugete saarte helmereaga palistatud lahekäär tungis sügavalt sisemaale, hoides linna oma kämblakumeruses nagu paitav käelaba. Nüüd aeglaselt mööda tänavaid sammudes tundus Polykarposele, et too karge puhtus iseloomustas linna üldiselt. Ta saunad, templid ja väljakud õhkusid päikeserõõmu ja rahu.

Või tulenes see ainult temast endast? Eelmine õhtu ja sõbraliku katuse all veedetud öö olid ta meeli vaigistanud. Efesos hakkas kuhugi kaugele maha jääma. Möödunud päevade mured ja ahastused olid juba minevikuks muutumas.
Ta hulkus sihitult edasi, kuni jõudis peatänavale. See vist oligi Kuldtänav, millest ta oli varem nii palju kuulnud. Uulits jooksis kaardus ümber Pagose mäe ja moodustas nagu mingi ehte, mis rippus mäerinnakul, otsegu kaelakee kuninganna kaelas. Mõlemal pool teed oli uhkeid avalikke hooneid. Varjulised sammaskäigud kaitsesid käijaid päikese ja vihma eest. Ta jõudis Sipylene templi juurde, kus tänav lõppes. Nüüd ta oli jällegi väljaspool linnamüüre, kuid nagu teised suurlinnad, nõnda oli ka Smürna ammu juba muistsed piirid ületanud ja ta eeslinnade majad jooksid võistu mööda viinamägede ja õlipuusalude külgi üles. Kuid see siin oli siiski rohkem maa kui linn. Mustjasrohelised, kitsad küpresside teravikud joonistusid küngaste lagipeal teravalt vastu pleekinud taevast. Teedel mängis lapsi ja jooksis koeri. Kuski väljal kündis isegi mees kahe paari härgadega.
Ma olen nagu iga teine tööd otsiv mees, ütles Polykarpos. Nagu rändav vasksepp hulgun ma siin ja otsin tööd. Tavia silmade terashall rahulikkus oli äkki ta ees. Mis tööd sa otsid? küsisid need.
Sul on hea rääkida, ütles ta jälle. Kuid nüüd olid ta sõnad mõeldud Hermionele, kelle juurde ta mõtted põikasid. Sul on hea reisida ja rääkida, sest sul pole muret igapäevase leiva pärast.
Kuid kas ei tundunud ta naeruväärsena nõnda siin kõndides ja endaga kõneldes. Juba peatus paar möödujat ta poole vaatama. Gajuse kojast lahkudes ta oli tundnud südamerahu, kuid nüüd hakkas uus ängistus ta meeli varjutama.
Koguduse ülevaataja ei ela siin kandis, mõtles ta pöördudes ja hakkas tuldud teed tagasi sammuma. Kuid selle asemel et otsemat teed tagasi linna minna, kaldus ta varsti jälle kõrvale ja eksis hoopis ära. Viimaks leidis ta ennast lillepeenardega ja puudega ilustatud pargist. Hõbedane jõelint lookles läbi rohelise ala, kus argipäevale vaatamata leidus rohkesti jalutavaid inimesi.
“Kuideas on selle paiga nimi?” päris Polykarpos ühelt möödujalt.
“Karavanide silla aed,” vastas mees. “Oled sa siin võõras?”
“Jah.”
“Sa räägid nagu efesoslane.”
“See on minu linn.”
“Siis sa ei tea, et kuulus Apollonios täna siin kõneleb?”
Kes oli Apollonios? mõtles Polykarpos. Mees oli teda kuulsaks nimetanud ja oleks sündmatu, et ta nüüd uute küsimustega oma rumalust paljastaks. Aga võõras oli nii vaimustatud oma linna kuulsusest, et ta vabatahtlikult sellest rääkis.
“Apollonios on üks meie kuulsamaid retoorikuid. Õigupoolest on ta küll tyanalane, kuid nüüd elab ta siin, sest tal on oma kõnekool. Mõnele meeldib küll Skopelianos, kuid tema hakkab nüüd vanaks jääma. Teised kiidavad jälle Antonios Polemoni, kuid tema on liiga noor. Teistele jälle meeldib Timokrates, aga see on sapine ja ta jutt kõrvetab nagu raudnõges. Kuid Apollonios on tark ja tõeline kuldsuu. Iga ta sõna on nagu pärl. Täna ta räägib keisri uuest ediktist.”
Oli Domitianus uue edikti andnud? Võib-olla käis see kristlaste kohta, lõpetades nende tagakiusamise? Ja kärmesti eemaldus ta nüüd jutukast smürnalasest, sest sel näis praegu seletuste asemel küsimusi keelel kipitavat ja Polykarposel polnud tahtmist endast rääkida. Kuid ta otsustas siiski pisut aega siin veeta, et ta kuuleks ka Apolloniost.
Nii palju oli see Smürnas kuulsaid kõnelejaid, mõtles ta mehe sõnu meenutades. Skopelianos, Polemon, Timokrates ja Apollonios! Ja kui neil kõigil olid oma kõnekoolid, siis tähendas see, et Smürinas oli niisama suur huvi tuulesarnaste juttude vastu kui Ateenas.
Kõneleja pidi esinema vist jõe ääres, kus eemalt vaadates nähtus raidkujusid, sest seal oli rahvakogunemine kõige tihedam. Polykarpos puges teiste vahelt läbi, kuni seisis ootajate esimestes ridades. Otse ta vastas seisis rangete, kunstniku käe all õilistatud näojoontega kuju. “Domitianus, keiser ja jumal,” luges ta samba jalalt. Pehme, tahtejõuetu lõug, toores, julm suu, jäigad silmad. Säärane oli mees, kes ülendas ennast jumalaks ja hävitas nüüd Issanda kogudust.
Ta pööras silmad kujult ära ja hakkas ootama.
Pisut hiljem tekkis rahva hulgas liikumine. Kõik vaatasid ringtee suunas, kus lähenes kiiresti kihutav kahe hobuse vanker. Valged traavlid vankri ees olid puhast tõugu, ning kaarik kui ka hobuseriistad olid hinnalised.
Retoorik viskas ohjad orja kätte ja astus läbi juubeldava rahvahulga samba suunas. Ta oli juba keskikka jõudnud mees, aga ta kitoon oli nooruslikult moodsalõikeline ja prupurkaunistusega. Kergemeelsusest rääkis ta laitmatu Rooma soeng ja lihav kael.
Võtnud otse Domitianuse kuju vastas tavalise kõnepoosi, hakkas Apollonios kõnelema. Ta kiitis kuulajaskonda, lausus meelitusi linnaisadele ja olles nii esialgsed viisakusnõuded täitnud, jõudis oma kõneteemani, milleks oli keisri uus edikt.
Juba kõneleja esimesed sõnad paljastasid, et keisri käskkirjal polnud midagi kristlastega ühist. See ei lõpetanud tagakiusu ja tapmist, vaid tegeles provintside veinikultuuriga. Keiser oli keelanud viinamarjakasvatuse Aasiamaa provintsides ettekäändel, et sel teel soodustatakse teraviljakasvatust. Kuid miks pidid provintsid kasvatama teravilja? küsis kõneleja. Miks tuli Roomat hinges hoidev leivavili Aleksandriast ja Aasiast? Selleks, et Itaalia saaks kasvatada viinamarju ja kapsaid. Ta ei varjanud oma seisukohta, vaid tõi selle otse välja. Keisri uus edikt oli antud selleks, et soodustada Itaalia veinikaubandust provintside arvel. See oli Rooma uus võte ääremaade vaesestamises ja kurnamises.
Polykarpos hakkas kõnelejat tõsiselt kuulama. Vähemalt polnud ta lipitsev ja arg, mõtles ta. Sest Apollonios rääkis pilklikult, teeseldud alandusega, sihtides oma sõnu otse kujule, nagu oleks see elus keiser. Smürnas julgesid kõnelejad avalikult valitsuse poliitikat arvustada.
Kuid miks ei tõusnud keegi üles ega rääkinud kristlaste tagakiusu vastu? Kas polnud inimeste hukkamine suurem kuritegu kui viinamarjade kasvatuse piiramine? Kuid küllap need kergelt rõivastatud, muretud inimesed, kes siin praegu naersid ja kõnet kuulasid, tõuseksid nagu raevukad metslased, kui keegi räägiks neile jumalate vaenlastest, kristlastest. Ja kui kõneleja nõuaks suuremat valvsust nende vastu, ruttaksid nad neid hävitama.
Nende mõtetega eemaldus ta vaimus teistest. Mina olen nimetunnistaja, mõtles ta. Mina pole siit maailmast. On kuningriik, mis on seesmine, ja ma olen selle kodanik. Need mehed, naised ja noorukid, kes surevad praegu keisririigi paljudel areenidel, on minu vennad ja õed.
Ta pööras selja kõneleja poole, kes jutustas parajasti naljakat lugu oma sõnade selgitamiseks. Selle haripunkti märkiv naerulagin kostis ta kõrvu, kui ta oli juba teises pargi servas.
Ma pean minema koguduse ülevaataja juurde, mõtles ta uuesti. Ma olen tööta ja koduta inimene, kes otsib tegevust.
Nüüd ta hakkas otsima Bukolose maja ja leidis selle viimaks. Koguduse ülevaataja viibis aias. Lühike kitoon seljas, põlvitas ta peenarde vahel, kondised põlved ja käed mullased, umbrohukorv kõrval.
“Vend Polykarpos,” ütles ta mõtlikult, teise nime kuuldes. “Kas ma pole sinust kuski kuulnud?”
“Ma tulen Efesosest.”
“Nüüd ma tean, kes sinust mulle rääkis. See oli Johannes. Olid sa tema õpilane?”
“Jah, olin.”
“Tema rääkis sinust kui lootust andvast vennast.”
“See oli kunagi ammu.”
“Ei, pisut enne ta saatmist Patmosele.”
“Kui palju enne seda?”
“Las ma mõtlen.”
Bukolos arutas midagi oma mälus. Ta otsmik tõmbus kortsu ja ta pilk viibis kaugel. Polykarpos ootas ta vastust hinge pidades. Muidugi pidi see olema enne seda kui tuli Kleoni kiri, mõtles ta. Pärast seda ei hoolinud ei Johannes aga Hermione enam minust!
“Ma käisin koguduse asjus tema jutul kohe pärast seda, kui algas tagakius. Kaks päeva enne ta äraviimist rääkisin ma temaga. Kuid sina olid siis vist Ateenas?”
“Jah.”
“Ja siis rääkis ta sinust kui lootust andvast vennast, kellest tuleb Issanda riigile palju kasu.”
“Oled sa kindel, et see oli just siis?”
“Olen küll. Meie arutasime siis just Smürna koguduse muresid ja ta rääkis sinust.”
Sa ei tea, kui suure koorma sa mu südamelt nende sõnadega ära võtsid, mõtles Polykarpos. Kleoni kiri ei kõigutanud Johannese usku minusse. Hermione ei usaldanud mind, kuid tema lootis siiski minust head.
“Issand ise on sinu siia saatnud,” ütles vana jumalasulane ja raputas kuuelt umbrohupuru ja mulda maha.
“Ma tulin tööd otsima.”
“Siin on tööd küllalt, vaimulikku ja ajalikku.”
Ta hakkas talle aeda näitama. Piki aiamüüri kasvasid kevadised lilled, kuid nende vahel oli juurviljapeenrad. Umbrohi oli kõikjal välja kitkutud, ridade vahed pehmeks kohendatud ja rajad üle rehitsetud. Bukolos peatus iga peenra otsa juures ja rääkis taimedest armastusega, nagu oleksid need elusad olendid. Nõnda käisid nad kogu aia läbi ja tulid tagasi väravasse, kus oli pink.
Koguduse ülevaataja on vana ja rammetu, mõtles Polykarpos, vaadates teise kortsunud ja kuivetanud kaela, millest sooned välja paistsid nagu nööripuntrad. Ta pale oli sügavate kortsudega üle küntud nagu sügisene põllumuld. Mulla värvi olid ta nahk ja ka juuksed. Kummatigi polnud temas midagi inetut, ta pale kiirgas sisemist rahu ja kannatust.
“Kus sa öömajal oled?” küsis ta.
“Vitaliuse kojas.”
“Tunned sa teda?”
“Ma kohtasin teda teekonnal.”
“Tema on kogudust juhatanud.”
Pärast seda kui ta oli mõne sõnaga Polykarpose elust kuulnud, tõusid nad pingilt ja sammusid elumaja poole. Koguduse ülevaataja elukorter oli kasinamõõtmeline, kuid puhas. Vana majaabiline töötas keedukolde juures. Möödudes ütles Bukolos sellele, et vend Polykarpos Efesosest jääb nende juurde õhtuks leiba võtma.
“Enne kui päike veereb, annab Issand sulle uue koha,” ütles ta toa ust enda taga sulgedes.
Oli tal midagi teaduspärast või püüdis ta ainult rahustada? mõtles Polykarpos. Kuid ta ei küsinud midagi. Sestsaadik kui ta oli üle kojaläve astunud, oli ta hing rahule jäänud. Johannes oli Patmosel, kuid lootis temast Issanda riigile kasu. Ja tema oli siin, et otsida ka endale pelgupaika, kus ta võiks puhata eluvintsutustest. Kuid juba oli rahu ta hinge laskumas.
Sel ajal, kui õhtusööki valmistati, rääkis Bukolos külalisele Smürna kogudusest.
“Meie pole siin ei kuulsad ega rikkad. Siis, kui Efesoses oli juba suur iseseisev töö, olime meie alles lapsekingades. Ka pole meil uhkustada suurte nimedega, nagu seda teevad teised Aasia kogudused. Kuid siin on siiski ustavaid nimetunnistajaid.”
“Kui vana on Smürna kogudus?” päris Polykarpos.
“Seda on raske öelda,” vastas Bukolos. “Väljaspool ei teata sellest, et Paulus ise käis kaks korda Smürnas. Esimene kord oli paarkümmend aastat pärast Issanda ristisurma, kui ta kuulutas Efesoses armuõpetust. Ta tuli siia paasapühade ajal ja tunnistas Issandast. Enne seda oli aga ta kaaslased Timoteus ja Erastos tükk aega siin töötanud. Tol ajal oli siin ainult üsna üksikuid vendi ja meie ei loe oma koguduse algust sellest ajast peale. Kuid järgmisel aastal, sügisel enne Efesosest lahkumist, külastas Paulus kogudust Smürnas uuesti. See jäi tal ka viimseks korraks siin kuulutada, sest järgmisel aastal peatus ta möödudes Miletoses, kuhu kutsus vennad ennast külastama. Kolmandat korda siit möödudes viis ta teekond Knidose kaudu.”
“On siin neid, kes Paulust isiklikult mäletavad?”
“Oh, mitmed vanemad vennad mäletavad teda. Isegi mina olen teda kord kõnelemas kuulnud. Kuid ega ta polnud elav kõnemees. Rohkem kirjaseletaja kui sütitaja. Kuid tema oskas asju liikuma panna ja inimesi koondada.”
“Kuid kes oli siin esimeseks koguduse ülevaatajaks?”
“Stratius, Timoteuse vend. Tema pole nii kuulus kui Timoteus, sest ta oli tagasihoidlik ja vaikne ja sellepärast pole temast ka juttu ei Pauluse ega ka Luuka kirjades. Kuid siin mäletavad inimesed teda kui ustavat töömeest, kes külvas ja kündis hoolega Issanda põllul. Nüüd lõikavad teised tema külvatud vilja.”
“Sina oled siis Stratiuse otseks järglaseks?”
“Jah, pärast tema surma valis kogudus mind, vääritu nagu ma olen. Kuid nüüd olen ma vana ja vajan abi.”
Ta ei öelnud, et ta vajas Polykarposel oli jällegi too seletamatu kodutunne, mis juba Vitaliuse kojas oli ta südant kosutanud. Ta polnud võõraste seas, vaid omaste keskel. Need siin on Issanda kodakondsed ja nemad olid teda lahkesti tervitanud. Nüüd istus ta koguduse ülevaataja kitsas toas, kuhu valgus langes kõrgetest akendest. Seina ääres oli raamatulaegas mitme vana, kulunud kirjarulliga.
Ta tõmbas ühe neist välja ja nägi, et see oli üks Pauluse kirju.
Enne päikeseloodet annab Issand sulle uue koha, oli koguduse ülevaataja öelnud. Kust pidi see tulema? Bukolos ei näinud sellest enam mõtlevat. Rääkis ainult endiselt tööst ja oma mälestustest vana inimese viisil, kes otsib endale kuulajat, kellega oma mälestusi jagada.
Kust pidi see koht tulema? On tal sõnumiviijad väljas, kes täävitavad koguduse liikmetele minu siinolekut? Kuid siin polnud ju peale tema ega vana majahoidja kedagi ja nüüd hakkas õhtu juba lähenema. Peaks keegi Gajusele ja Taviale sõna viima, et ma olen siin, mõtles ta. Muidu nad muretsevad minu pärast.
“Sa ära muretse Gajuse pärast,” ütles koguduse ülevaataja nüüd, “sest tema teab, kus sa oled.”
Polykarpos ei küsinud, kuidas teadis Gajus Vitalius, kus ta oli. Õieti oleks ta pidanud pärima: kuidas tead sina, millest mina oma südames mõtlen? Vana jumalamees hakkas teda aina rohkem huvitama.
Nüüd tuli majahoidja roavaagnatega siise ja hakkas lauda katma. Ta oli valmistanud juurvilja, kuivatatud kala ja värsket leiba, mille juurde ta andis juustu ja piima. Vana jumalamees õnnistas toitu ja hakkas siis sööma, pakkudes igast palast esmalt külalisele.
Küllap see on koguduse armastusand, mõtles Polykarpos palukest vastu võttes. Kuid kasin ja kehv toit maitses talle hästi. Ta kastis leiva äädikasse ja sõi seda siis kala ja rohelise sibulaga.
Õhtusöök oli vaevalt lõppenud, kui keegi uksele koputas. Koguduse ülevaataja läks ise avama. Tumedasse kuube rõivastatud naine seisis ukse taga ja astus pärast tervitust sisse.
“Õde Kallisto,” ütles Bukolos. “Ma ootasin sind.”
“Miks sa mind ootasid?” küsis võõras ja istus ukse kõrvale külalisistmele.
“Ma arvasin, et sul on täna minu juurde asja.”
Tulija lükkas pearäti tagasi. Ta oli väheldane vana naine. Ta liigutuste kärmus ja rääkimisviis näitasid, et ta kuulus käskima harjunud inimeste hulka. Polykarpos vaatles teda, kui ta istus võõrasteistmel. Õieti oleks koguduse ülevaataja pidanud teda kutsuma tahapoole, lee äärde, ja pakkuma talle parema istme, mõtles ta, sest võõras kuulus kindlasti varakate inimeste hulka.
“Ma olen siin ühe unenäo pärast,” ütles naine.
“Kuidas unenäo pärast?”
“Ma nägin öösi unes, et mind kästi siia tulla.”
“Siia, minu kotta?”
“Jah, siia.”
Bukolos kallutas pea ettepoole ja kuulas huviga. Ta vana nägu muutus innukaks ja ta silmis tekkis tuli. Polykarpose pilk käsi vaheldumisi ukse all istuva naise ja laua taga asetseva mehe vahet. Ta ei mõistnud ikka veel täiesti, mis siin toimus, kuid aimas, et see oli kõik kuidagi tema isikuga seoses.
“Sa tead, et ma otsin majavalitsejat,” ütles emand Kallisto. “Juba paar nädalat olen ma mitmelt poolt otsinud, kuid ikka veel pole ma õiget meest leidnud. Möödunud ööl öeldi mulle aga selgesti: mine koguduse ülevaataja kotta ja sealt leiad sa õige majavalitseja! Terve päeva ma panin käsule vastu, kuid nüüd ma tulin siiski. Ütle: tegin ma valesti, kui ma siia tulin?”
“Oleksid sa kohe hommikul tulnud, siis sa oleksid teinud valesti, kuid nüüd on õige aeg.”
“Siis sa tead, kust ma saan majavalitseja?”
“Tean küll, sest ma hakkasin paari tunni eest palvetama, et Issand kedagi säärase pakkumisega siia saadaks.”
“Majavalitseja koha pakkumisega?”
“Ma polnud oma palvetes nii täpne. Ma palusin ükskõik missugust kohta, kuid Issand saatis sinu. Nõnda siis pidi see olema majavalitseja koht.”
“Ja sul on säärane pakkuda?”
“Jah, vend Polykarpos Efesosest. Tema on su uus majavalitseja.”
Polykarpos oli teiste juttu sõnatult pealt kuulanud. Võttis Bukolos tõesti usku nii otsekoheselt, et ta julges Issanda käest säärast asja paluda? mõtles ta. Ja saatis Jumal tõesti kedagi otsekohe palve peale soovitud paika? Ta oli ikka veel kahevahel.
“Siis see oli ikka õige tulemine?”
“Jah, see oli õige tulemine.”
Päike hakkas nüüd loojuma ja kõrgest laeaknast viskus sisse ta kollast kuma. Vana koguduse ülevaataja nägu muutus laest tagasi põrkavas valguses otsegu nooremaks. Ta pani käed kokku, tänas Issandat õhturoa eest ja pöördus siis naeratades Polykarpose poole.
“Nagu näha, on Issandal sinuga siin linnas omad plaanid,” ütles ta. “Nüüd pole vist küll muud teha, kui pead minema õde Kallisto kaasa tema kotta.”
Ta oli öelnud, enne päikeseloodet on sul uus koht, mõtles Polykarpos, kui ta sammus ees astuva emanda kannul uue kodu poole. Pehme kevadõhtu hakkas pimeduse poole kiskuma. Taevale ilmus esimesi tähti.

Vaata autorit Ait Kalmust ja hetkel meie veebipoes “Vana ja Hea” raamat müügis olevaid autori raamatuid – https://www.vanajahea.ee/autor/ain-kalmus/