Autor: Ilmar Jaks

Kirjastus “Eesti Raamat” Stockholm, 1949

Tööpataljonlase päevik 1944-1945

…

39.

“Leningradi sõjatribunali otsuse põhjal … reamees … poeg … paragrahvi põhjal … surmanuhtlusega mahalaskmise läbi”.
Märtsikuus 1945. Hermanni kindluse jalale kolmnurkselt ülesrivistatud 263. Eesti Jalaväe Tagavarapolk. Näoga ülesrivistunute poole seisab umbes kahekümnendais elusaastais noormees – surmamõistetu. 

Temast paremal ja vasemal kolm automaat-püstolimeest – kohtuotsuse täideviijad. Narva vene garnisonist. Valges kasukas kõneleja – alam-polkovnik Ermel. Tegemist on tavalise deserteerumisjuhtumiga. Sügisel mobiliseeritu Virumaalt, kes omavoliliselt väeosast lahkunud, poolelt põgenemisteelt kinni püütud ja kellele nüüd välikohus “õiglase karistuse” mõistnud. Kõneleja sõnade järgi on ta reetur, isamaa äraandaja, kodanluse sabarakk, fashistide käsilane. Peale selle “häbiplekk eesti rahvale, teotuseks kuulsusrikkale Eesti Korpusele”. Pehmendavaid asjaolusid pole, asjast olevat küll ja küll räägitud, pealegi on süüalune haritud inimene. Seepärast:
“Leningradi sõjatribunali otsuse põhjal …”
Kohtuotsuse viimaste sõnade kõlades eemalduvad püssimehed, asudes laskevalmis relvadega kaebealuse ja polguülema vahele. Surmamõistetu palvetab. Tõusevad püstolid ja kõlab tulekäsklus “ogonj!”. Kuid surmavaikselt seisev polk näeb noormeest püssitorude ees sirgu ajavat ja käe üles tõstvat. Läbi automaatpüstolite kiire ta-ta-taa kostuvad ta lahkumissõnad: “Makske kätte, eesti mehed!”

See pole ainus taoline lugu. Veebruaris-märtsis marsime korduvalt polgu üldrivistus-väljakule, et kuulata välikohtu järjekordseid otsuseid. Need on pidulikult kõlavas kohtukeeles sõnastatud protokollid, lood rindeeshelonidest metsa karanud, komandörile vastuhakanud või mõnel viisil selle ja selle paragrahvi vastu eksinud vastmobiliseerituist, keda tribunal karistanud – neid ja neid asjaolusid arvesse võttes paragrahv selle või selle põhjal. Tavaliseks karistusmääraks on kümme aastat karistusroodu, kusjuures pehmendavate asjaoludena rõhutatakse enne kõike kurjategija ebateadlikkust, tema eesti kodanluse ja Saksa okupantide poolt mürgitatud hinge. Meid viiakse isegi kohtusaali, otsuste kuulutamise juurde. See nn. seltsimehelik kohus on polgu igapäevases elus suursündmuseks, mis meenutab mingit ebatõenäolist lavajanti, kuid mis tahab olla sotsialismimaa õigusemõistmise kõige demokraatlikum foorum. Me veendugu omaenda silmaga, kui seltsimehelik võib üks kohus olla.
Ei mingeid juriidilise haridusega härrasmehi, kõik kohtulaua taga istujad on “mehed rahva keskelt”. Üks jefreiter, üks seersant, üks nooruke leitnant – kommunistlik noor, komsorg, parteiliige. Tegelikku ülekuulamist juhib too viimane, tagalapaguneid kandev ohvitser; esimesed kaks esitavad kaebealusele, kes seisab näoga kohtunike poole, ainult harva küsimusi.
Prokurör: “Mis kaalutlustel deserteerus punaväelane N. sel ja sel … päeval … asuvast väeosast?”
Kaebealune (noruspäi, väga ükskõikselt): “Ei mäleta, lihtsalt läksin.”
Prokurör: “Kas punaväelane oli teadlik, mis tähendab omavoliline väeosast lahkumine?”
Kaebealune: “Oli küll.”
Prokurör: “Miks te seda aga siiski tegite?”
Kaebealune: “Niisama!”
Prokurör: “Kuidas pääsesite laagripiirkonnast välja?”
Kaebealune: “Traataias oli auk; läksin läbi augu.” (Deserteerumine toimus Tapal).
Prokurör: “Kas teadsite seda juba varem, päeval?”
Kaebealune: “Teadsin küll.”
Prokurör: “Niisiis oli teie põgenemisplaan ette kavatsetud? Millal punaväelasel tekkis see plaan?”
Kaebealune: “Päeval käisin vaatamas, kas traataed on kusagilt katki. Pimedas viisin sinna oma erariided. Keskööl lahkusin barakist.”
Jefreitor: “Kuidas punaväelane barakist välja pääses? Kas roodu korrapidaja või korrapidaja abi olid teadlikud sellest?”
Kaebealune: “Olin ise korrapidaja abi. Kütsin ahju, puid tuli väljast tuua, käisin vahete-vahel ikka puid toomas.”
Süüpinki pandud kohtualune, kahekümne kahe aastane talupoeg Oru vallast Läänemaalt võib väga hästi teadvat, missugune saatus teda ootab. Ta esinemises ja vastustes pole ei kangekaelset trotsi ega lömitavat alandlikkust. Mõni vastus, ehkki rahulik, on kohtunikele teravalt näkku kargav; teinekord kviteerib ta hästiõnnestunud repliiki kohtupublikuks kohale toodud kaaslaste muie või vaevukuuldav urin.
Prokurör: “Mida tegite koju jõudes kõigepealt?”
Kaebealune: “Sõin kere täis.”
Prokurör: “Kas punaväelase kodused teadsid, et olite oma väeosast deserteerunud?”
Kaebealune: “Ei ütlesin, et sain valge passi.”
Seersant: “Ärge lõõpige. Kus mõtlesite end varjata?”
Kaebealune: “Metsas.”
Prokurör: “Kas punaväelane N. ei tea, et nõukogude võim on ja jääb?”
Kaebealune: “Võib-olla.”
Proküror: “Mida võite öelda oma inetu teo vabanduseks ja mis kaebealuse viimane soov?”
Kaebealune: “Olen harjunud inimese moodi elama. Muud soovi mul ei ole.”
Seltsimehelik kohus on kaebealuse üle kuulanud. Mees viiakse kohe püssimehe saatel “kohtusaalist” minema. Kohus läheb teise tuppa nõu pidama, kümne minuti pärast on asi klaar:
“… kümneks aastaks sunnitööle.” Tavalised argumendid, tavaline sõnastus. Meid kasvatatakse küll hirmu, küll armuga. Too viimane tähendab seda, et sõjaseadusis ettenähtud surmanuhtlus sageli asendatakse kümneaastase sunnitööga, mahalaskmised, mis hoopis haruldasemad, on peamiselt “teiste hirmuks” mõeldud.

40.

Kõneldakse kümnest tuhandest elanikust Narvas, Narva eesti algkoolist ja pioneeridest, käima minevast tekstiiltööstusest ja hoogsast ülesehitustööst, kuigi silm näeb ainult ahervaremeid ja veel püstiseisvaid korstnajalgu. Enam-vähem kasutamiskõlvulisi hooneid võib julgesti kahe käe sõrmedel üles lugeda – ning neiski asub kas polgu klubi, kus punaohvitserid tihtipeale tantsu löövad, Marx-Engels-Lenin-Stalini teoseid rikkalikus valikus sisaldav polgu raamatukogu, kus koguhoidja paremaks käeks on varemetelinna kauneim juuditar – igal juhul on elamiskõlvulisemad varemed või poolvaremed eranditult sõjaväe käsutuses. Mõistatuseks jääb ainult, kus pesitsevad nood inimesed, too Narva “elanikkond”, kellest ajalehed kirjutavad, et nad kavatsevad – “palavas tänutundes punaarmeele, bolshevike parteile ja eesti rahva parimale sõbrale-juhile Jossif Vissarionovitsh Stalinile” – püstitada uue ja ilusama Narva. Kas neis tontlikes varemeis, mis nagu veel lõhnaks?
Tõsi on, et meil pole enam Narvat. Piirilinn Narva hävis võitlusaastail 1941-1944. Narva kaitsjate jõud murti ja kahesaja-kordne materiaalne üleolek alistas vapruse ning vaimu. Need varemed kõnelevad halastamatult karmi keelt: miljoniline rajarahva sajandite heitlus on siin, selles maatasa tehtud linnas, selles tuhas ja neis kivides. Veel enamgi: siin on ühe ajalootuultes mehiseks pargitud piirirahva saatusetrots ja eluusk. Ainult võõras kõrvaltvaataja leiaks, et see kõik on lootusetu ja põgeneks siit. Või arvaks, et Narva “idüll” on ikka olnud selline. Tumeda pearäti ja laiasääreliste viltidega vene vanaeit, kes tuleb kaelakookude ja kelguga jõeaugust vett viima, mõjub nagu surnud linna ebamaine viirastuskuju. Ta ilmub iga päev korra või paar Kreenholmi laohoonete tagant, jätab kelgu mäeharjale ja libistab end ettevaatlikult libedast kaldaveerust jõejääle. Mõnikord on tal kaasas nelja-viieaastane poisijõmm, kes – vanaema hoiatushüüdeist hoolimata – venekeelse kilkamise saatel sooritab pika kelgusõidu juba pragunevale märtsijääle. Jääaugust veidi eemal on sügavalt lummetallatud talurada, mida mööda liiguvad “puuvoorid”: põlenud palgijuppe või kütusekõlvulisi lauaotsi turjalkandvad punaväelased, jaotuspunkti vang-sõdurid, kes sedaviisi käivad Jaanilinnast kütust muretsemas.
Teispool jõge algab uue piiritõmbamise põhjal Venemaa, Leningradi oblast, kuhu üksikmehena või propuskita äraeksimine tähendab lugematuid sekeldusi kaasatoovat piiririkkumist. Ivangorod on Vene-Narvas, Hermanni kindlus asub Eesti-Narvas – kahe võõra ja igavesti leppimatu maailma püstijäänud sümbolid.

41.

8. rood, mis ainsa 234. tagavarapolgu allüksusena Jaanilinnas asub, koosneb ainuüksi mustadest meestest – sikkudest, kes ühel mõtlemapaneval päeval eraldati lammastest. Mitte aga mõne iganenud paberi põhjal, vaid kõige värskema kirjapanemise andmete kohaselt, mis senistest erinevalt – sisaldades ainult ainsa, see-eest aga ebadiskreetse küsimuse: kas teeninud Saksa armees (Soome armees, omakaitses, Eesti leegionis, piirikaitse- või politseiüksuses vm.). Neist, kes sellele mehe käest mehe kätte liikuvale küsimuslehele, kuhu tuli vastata kas “ei” või “jah” vastas jaatavalt, formeeritigi too reaktsiooniline rood, mis on kahtlemata polgu omapäraseim, huvitavaim ja meeste keskmise haridustaseme poolest kõrgemail seisev allüksus.
   Ei või just öelda, et musti mehi kuidagi eriliselt koheldaks. Võib-olla on kaheksandas roodus juhtkonna ja kasvandike vahekord veidi pinev – see on aga kõik, mis silma torkab. Kuid selline atmosfäär võib olla tingitud mõlemapoolseist eelarvamusist. Isikulise koosseisu poolest ei anna aga erandroodu juhtkond põhjusi ei ühe- ega teisesuunalisiks oletusiks. Roodukomandöriks on keegi punaarmees ohvitseriks saanud vabariigiaegne allohvitser, kes – imelik küll – näib oma kirju meeskonna ees silmapaistvat aukartust tundvat. Neljast ohvitserist – rühmakomandörist on kolm punaarmees õlarihmakandjate seisusesse tõusnud, üks on eestiaegne reservlipnik – kõik neli aga püüavad meiega hästi läbi saada. Seersandid jaokomandöridena jagunevad, nagu igas teiseski üksuses, “täitsameesteks” ja “sigadeks”. Isegi roodu poliitjuhid ei näi meie jaoks eriti valitud olevat, partorgiks on alatasa alkoholist lõhnav Pärnu kingsepp, kes otsib grenaderide ja sotamieste seltskonnast poliitiliselt ärganud meest, kes oleks võimeline kirjutama seinaleheartiklit punaarmee distsipliinist või sellest, kuidas eesti korpus tuli üle Narva jõe; komsorgiks on noor Venemaa eestlane, kel tülikas habemeajamis-iga veel ees ja kes usub, et kui ta ilusasti mangub, kuuluvad varsti kõik 8. roodu proselüüdid ELKNÜ-sse ehk Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsoo Ühingusse, kuhu ta enese ütleb juba ammu kuulunud olevat ja kus olevat “hiigla tore”.

Ei tea, mislaadi ajamärk see peaks olema: 8. rood kuulutatakse õpperooduks! Kõikidele mustadele meestele noorema komandöri väljaõpe! Frondimeesteks ei kõlvanud – kolme kuu pärast oleme aga jefreitorid, nooremseersandid ja käsutame kaheksateistkümnest mehest koosnevat suurendatud jagu või tosinapealist normaaljagu! Kui ainult lapsemeelt oleks kõige selle uskumiseks ja kui üks või paar punast õlakupaela veidigi veetlevamaina tunduksid. Kuid ühel päeval ei alandata meid enam labidaga või mõnesuguse veelgi odavama tööriistaga – oleme õpperoodu sõdurid ja hakkame saama allohvitseri väljaõpet! Et oleme äravalitud reamehed, kellele töölis-talupoegade armee avanud oma kindraliteni viiva karjääriukse. Saame õppepüssid, põhuga topitud paberist magamiskotid, Saksa armee sõduriteki, jao peale kaks püstol- ja kaks kergekuulipildujat, mitu kasti puupadrunitega söödetavaid magasine ja lugematul hulgal jalaväe väljaõppesse puutuvat venekeelset kirjandust. Äratus, hommikuvõimlemine, varustuskontroll, poliittunnid, rivitunnid, relvade materjalosade tundmaõppimine, sihtimisharjutused rinnakujusse, täägivõtted, tervitamine koos piinlikult nõuetekohase esinemisega – uus vaatus meie ebakindlas olemasolus. Oleme korraga taas koolipoisid, kes istuvad pühalikus hardumuses vintpüssi ümber ja kuulavad, mis seltsimees seersant sellest auväärt laskeriistast jutustab.
“Vene jalaväe vintpüss … pikkus täägita, pikkus täägiga … mudel … kaal täägita, kaal täägiga … Lukk: lukuhari, vinn, ühendusplaat, sulu koos tõmbikuga … Lae kael, lae säär, hoidisrõngad, kabaraud …”
Nagu kuuleksime esmakordselt, et vintpüss kaalub neli kilo, koos täägiga neli kilo ja kolmsada grammi. Rivikäsklustega on tõepoolest nii, et siin oleme rohelised, käsklused on venekeelsed ja kontides on eelmiste armeede “nõksud”. Seltsimees rühmakomandörgi leiab, väga heatahtlikult muidugi, et meie kehahoiakus, eriti käte asendis valveseisangu puhul, samuti käte liikumises täismarsil, olevat “häirivaid minevikupärandusi”. Usub aga meid juba varsti marssivat sama efektselt kui Moskva garnisoni eliitüksused punasel väljakul – kui ainult soovime.
“Käies, marss! Seis! Valvel! Parem õlg ees, marss! Vasak õlg ees, marss!”
Kui ainult mõtlema hakkaksime, kui mitmes keeles ja viisil oleme lühikese eluea jooksul marssinud, milliseid lauale laulnud ja milliseid sunnituid olnud laulma, mis värvi on olnud meie sõdurikuued ja kui lõhkikäristatud on olnud meie sõdurisüda, siis tekiks ehk kõige muu kõrval muiegi. Muie kasvõi sellepärastki, kui vähe on tohtinud meil südant olla ja kui mõistlikud oleme tihti pidanud olema. Nagu tänagi. Pole kerge olla noor ja mõelda, et sinu armastuse, trotsi ja viha jaoks pole ühtegi kanalit. Pead ohjeldama neid. Kui annad vaba voli oma tunnetele, hävitad enese. See on kõik.

42.

Nooremateks komandörideks me siiski ei saanud. Sikud ja lambad pandi päikesepaistelisel aprillihommikul uuesti ühte esheloni,, 234. tagavarapolk kolis terves koosseisus Narvast Emajõe äärde. Isegi narilaud võeti kaasa ning ohvitseride tentsikud tõid mitte ainult oma isandate paberist magamiskotid, vaid põhugi Tartusse.
Ülikoolilinnas, kus eesti keelt kõnelev punasoldat on linnarahvale suureks uudiseks, hakkavad asjad õige kõrges kaares käima. Teises pataljonis – Kastani tänavas asuvasse osaliselt purustatud kolmekordsesse eramajja kasarmeeritud viiendas, kuuendas, seitsmendas ja kaheksandas roodus – kutsutakse ellu pataljoni spordiring. Igasse roodu määratakse roodu spordiinstruktor ja võimlemisjuhid. Hommikuvõimlemisest saab paraad Kehalise Kasvatuse Instituudi õuel, sinna ja tagasimarss orkestri saatel. Roodu toitlustaja ametikohustusi kergendatakase rühma supijagaja verivärske seisuse ellukutsumisega. Mitte põrmugi vähem tähtis ametmees pole rühma laulujuht, kelle juhatusel õpime selgeks Eesti Korpuse hümni:

“Eesti Korpus sammub sõtta,
marssal Stalin juhib meid;
võidule nüüd kiirelt tõtta,
vaenlane saab hävitud!
Võimsaid mõtteid rinnus kanda,
vabastada kodumaa;
vaenlasele lööke anda,
vaba olgu sünnimaa!
Ja kui Kalevite linnas
lehvib jälle punalipp,
saluteerib meile Moskva,
see on meie võidu tipp.”

Seda veidi raiuvalt monotooset sõdurilaulu kuuleb kevadine Tartu, kui marsime läbi linna. Kuuleb muiates ja pead vangutades: nii laulavad mehed, kes kaheksa kuud tagasi olid valmis surema Tartu ja Emajõe eest …
Muigavad lauljadki rõhutavad ülearuselt tugevasti “sõtta” ja “tõtta”, “kanda” ja “anda”, kergitavad sõnade “marssal Stalin” või “saluteerib meile Moskva” juurde jõudes demonstratiivselt häält, lisavad marsisammu õõtsuvaks muutes ning kätega kõrgemalt ja laiemalt vehkides pildile koomikat – ja kontakt tartlastega on otsekohe loodud. Vähe sellest: kasarmuõuele tagasi jõudes selgub, et laul olnud suurepärane, et laul väärib kiitust, mida ei saa iga päev:

“Tänan hea laulu eest!”
“Teenime Nõukogude Liitu!”

Seegi vastus olnud rahva ja õnnest säraval seersandil jääb vaid soovitada, et me alati oleksime nii toredad poisid kui täna. Arvab, et Tartus peame eriti toredad poisid olema. Igat meie sammu jälgivat Tartu rahvast; ärgu me inimestele enestest halba muljet ja pettumust valmistagu.
Esmakordselt pärast kuuekuist teenistusaega viisnurga all ei valva meid nähtavasti püssimees. Esmakordselt pärast kuuekuist isoleeritust maailmast näeme inimesi ja elu. Need liiguvad kesklinnas asuvaist kasarmuaknaist mööda, jäävad eesti keelt kuuldes seisatama või heidavad ainult põgusa edasiruttaja-pilgu majale, mis alles äsja oli tühi ja mahajäetud, nüüd aga “remonditud” ja vene sõdurimundris eesti mehi täis. Näeme inimesi, kui marsime labidad seljas Tartu varemeisse taastamistööle, kui sõidame veoautol kruusaauku või kui – sõduriseisusest taas tööliseks degradeeritud – kanname jaamaaitadesse soola ja kuivikleiba.
Õigupoolest ei tea me teisest bolshevike okupatsioonist palju. Sügisest kevadeni oleme viibinud nagu unes, ükskõiksena, poolsurnuina. Aprillipäikese silmipimestavas säras seisame taas linnas, kus inimesed liiguvad kiiresti ja energiliselt, näivad hingavat ja võitlevat, kus elu näib minevat edasi. Mis sest, et on kuues okupatsiooniaasta, et Tartu on varemeis, et ainult põline tartlane teab, kunas tekkis üks või teine rusuhunnik, missugune kirik hävis 1941. a. suvel, milline tänavakvartaal muutus ahervaremeks õhurünnaku ööl või kust algavad kõige värskemate tapluste jäljed – ometi on see vana Tartu, kõigest hoolimata on need Tartu meelikütkestavad kontuurid; ja selline, ainult selline on ülikoolilinna rahutukstegev kevadõhk.
Meie leivaisandadki on sellest teadlikud. Nad ei hoia seda aga endale, vaid pasundavad üllatava avameelsusega välja, jutustavad meile! Et linn, kuhu oleme sattunud, on mürgine ja salakaval, kole kardetav ja äärmiselt ettevaatust nõudev maanurk, eesti kodanluse reaktsiooniline ussipesa juba vanast ajast, kurjade kommetega nüüdki. Hoidku me, punasõdurid, ent Tartu eest! Linn kubisevat igasugustest narridest kuulujuttudest, mille vastutustundetuiks levitajaiks olevat purukslöödud hitlerlaste poolt mahajäetud käsilased ja nende eesti kodanlasist poolehoidjad, niiditõmbajad, maod, tõugud! Suu kinni ja silmad valla, klassiteadvus kõrgetele ja valvsus tugevaks – punasoldat läheb Tartusse kõndima!
Punasoldat läheb tõepoolest Tartusse kõndima. Taskus 2-4-tunnine linnaluba, valge riideriba pluusikaeluses, juuksed värskelt lõigatud, saapad puhtaks nühitud – ega teisiti kasarmuväravast välja pääse. Oli ju polgu staabist tulnud ringkirjas selge sõnaga öeldud, et linnalube võimaldada ainult eesrindlikele punaväelastele, “et linna liikuvad punaväelased oleksid korralikult ja vormikohaselt rõivastatud … käituksid väärikalt … hoiaksid valjult sõjasaladust … ei lobiseks …”
Meenub muinasjutt hiireemast, kes saatis hiirepojukese tema esimesele reisile põranda peale. Meid hoiatatakse ja õpetatatakse mitte vähema põhjalikkuse ja armastusega enne meie esimest iseseisvat reisi maailma, mille suhtes meil usutakse ikka veel võltskujutlusi olevat ja mille kiusatustele vastuastumiseks meid ikka veel peetakse ebatäiuslikeks …
Nii ebatäiuslikeks, et ei lasta linnatänavailgi silmist. Või polegi terve see jant algusest lõpuni midagi muud, kui pisut pahatahtlik eksperiment, meie hingevalvurite uudishimu meie eraelu ja käikude suhtes, soov veenduda, kuidas kasutame vabadushetke? Sest kes on too oma osa halvasti mängiv jälitaja, kes kõnnib – sajameetrilist distantsi hoides su jalajälgedes? Lähed, lähed, keerad õllepoodi sisse, tellid klaasi õlut, jood, vaatad: tuttav mees, kes uksest tuli. Astud edasi, tervitad aupaklikult vastutulevaid ohvitsere, esitad patrullile linnaloa, vaatad seljataga tuututava auto eest pääsemiseks ringi, jumala juhuslik, näed: tuttav mees, kes tuleb. Nii üks, kaks ja kolm korda, nii neljas ja viies. Ei, sa pole purjus, sa oled suur, su kannul on maailma võimsama salapolitsei pisike vari, su samme ja su astumist jälgitakse! Välk ja pauk! See on idee! Läheb lahti – suund Tartu tänava punkrisse, Tartu kuulsaima kaunitari manu! Ei, sa ei eksinud, sinu armusosinaistki oli too “tuttav mees” huvitatud ja sinu sõduriarmastusele tehti intervjuu.
Meie kasvatajail on meiega tõepoolest raske. Eriti linnas nagu Tartu, mis pole seepärast veel Nõukogude Tartu, et kesklinnas kuuleb valjuhääldaja-muusikat ja raekojas pole härrad, vaid seltsimehed.

43.

Mulle tundus, nagu tahtnuks ta minust märkamatult mööda hiilida. Sõjasõber, keda viimati nägin Tartu all koos nende meestega, kes tahtsid võidelda ja kes uskusid vastupanu mõttesse veel septembriski. Meie mõlema huultele ilmus üheaegselt nagu imestushüüe, mis hetke pärast asendus käesirutamisega ja üheksakuisest nõukogude ühiskonnas elamisest tavaks kujunenud ringivahtimisega.
Ta jätkavat oma õpinguid arstiteaduskonnas, imestab isegi, et see on võimalik. Arvab, et muidugi ainult seepärast, et osanud sügisel veidi luisata ja et – vähemalt senini – seisab puhaste meeste nimekirjas. Hoopis kurvemini käinud käsi neil meestel, kelle Saksa okupatsiooni aegsete ülikooli sisseastumise dokumentide hulgast leiti tõendeid bolshevismivastase võitluse, s.o. omakaitses või Saksa sõjaväeüksusis teenimise kohta, mis tookord vabastasid tudengiks püüdleja võistluseksameist, kuid praegustele Tartu Ülikooli peremeestele on teretulnud vahendiks aganate väljarookimisel. Kõrgemates õppeasutustes õppimine tähendavatki esmajoones võimalust igasugustest mobilisatsioonidest pääsemiseks, koolipoisi-seisus olevat aga ihaldatav ka tegeliku poliitika eest hoidumiseks. Ebaolulisem küsimus olevat muidugi see, mida punane ülikool vaimselt pakub, millised on seal õppejõud ja kuidas on lugu teadusliku põhjalikkusega.
Märkamatult oleme jõudnud ülikooli peahoone ette. Jah, see seisab veel, nagu seisis valguse ja vabaduse aegadel. Pisut luitunud sammaste vahel seisab paar naistudengit; kivitrepist alla astuvat, sügavalt silmile surutud kaabuga portfellikandjat, kes sügavalt ettepoole kühmu vajunud, tervitab aupaklikult grupp alumisel trepiastmel vestlevaid meesüliõpilasi.
“Üks vana kooli mehi,” sõnab mu napisõnaline sõjasõber tähendusrikkalt. “Üks, kellest teame, kuidas ta kannatab ja kelle elu me seepärast veel piinarikkamaks ei tee.”
“Võid ju isegi aimata”, kuulen hetke pärast seletuseks, “et Tartu Ülikooli õppetoolidele on väga vähe vana kooli mehi järele jäänud. Need on üliõpilastele nagu pühadusiks. Nende loengusaali astudes elustuksid nagu endised ajad, kus professor võis küll tujukas türann olla, oli aga vääramatu autoriteet, keda auditoorium respekteeris. Vahepeal oleme näinud uusi aegu vähemkvalifitseeritud toolitäitjatega või päris naljanumbritega – tänu neile hindame seda kõrgemalt säilinud haruldusi …”
Üliõpilased ise!
“… sovjetiseeritud ülikoolis õppival eesti noorusel pole tõhusamaid relvi kui vaikimine, boikoteerimine, sõnatu sümpaatiaavaldus ja osav naeruvääristamine. Üheksakümend viis protsenti humanitaarteadusi õppivaist on võimelised eraldama kulda kassikullast; vastu tuleb aga võtta kõik, isegi kõikides teaduskondades obligatoorsed lisatunnid ideelis-poliitilis kasvatuse alal: esimesel ja teisel kursusel marksismi-leninismi põhialused, kolmandal ja neljandal poliitiline ökonoomia – omaksvõtmine ja tunnustamine oleneb immuniteedist ja kriitikameelest.”
Toomemäe pargipingile istet võttes kordab mu sõber ikka veel hajameelselt ja nagu irooniliselt vahepeal jutus esinenud sõna “opositsioon”. Alles nüüd saan teda lähemalt silmitseda. Mulle meenub, et vaevalt aasta eest oli tema Eesti Rügemendi usukindlaim sõdur. Mulle meenub lõhkirebitud, porine, aga mehiselt lootusekindel Emajõe positsioonihoidja noil saatusrikkail septembripäevil – tema. Nüüd vangutab ta nagu pettunult ja väsinult pead, kõneleb venitades, iga sõna nagu järelmõtlikult vaagides: võitlus, o-po-sit-si-oon …
Ei. Võitlus jätkuvat. Mu avameelne sõber ei salga, et ta idealism hakkab surema, et kibedustunne ja väsimus kasvavad. Ta nimetab seda nukralt naeratades küpsemisprotsessiks, reaktsiooniks. Leiab aga samas, et see pole mitte ainult reaktsioon, vaid mitmes suhtes läbikaalutud ja teadlik moodus vivendi, mis iseloomustavat eesti üliõpilaskonda aastal 1945 ja mis olevat esimese bolshevikeaastaga võrreldes mitmeti teissugune ja erinev.
Tudengite klassiteadvuse eest hoolitseva punase poliitprofessori ääremärkused eesti ajaloo, kodanluseaegse Tartu vaimuelu ja nõukogude õndsakstegeva ideoloogia kohta võtab 1945. aasta loengusaal õige rahulikult vastu. Kõrgete juhtide habetanud portreesid ülikooliseintel ei austata enam ägedate opositsiooniavaldustega nagu esimesel punasel aastal; need ripuvad rahus oma kohal. Protestihüüded ja demonstratsioonid bolshevike poolt mahalõhutud vabadusmonumentide juba rohtukasvanud hauaasemeil on samuti vaikinud. Mitte seepärast, et see kõik oleks unustatud, vaid selline tegumood on mõistlik. Võltslojaalsuse või vähemalt näilise erapooletuse ilmutamine, kuigi see mõnikord nõuab ülipingutavat enesevalitsemist, kuulub eesti üliõpilaskonna nüüdsesse võitlusprogrammi. Sellesse programmi, kus pole ühtegi kirjutatud punkti ja kus olulisemaks eesmärgiks – niihästi akadeemilise nooruse kui ka terve meie rahva seisukohalt – on eestluse füüsiline ja vaimne säilitamine. Kõik muu, see, mis meis kui eilsetes sõdurites ja noortes väljapääsu otsides kisendab, surume paremaid aegu oodates lihtsalt maha. Marksismi-leninismi loengu lõpul küsimusi ootavale punasele lektorile passiivse aknast väljavahtimisega või vaikimisega reageerimine on tüüpiline ja tervislik. Nõukogudeliku diskussioonivabaduse demonstreerijad, üksikud teravate küsimustega esinevad kaastudengid, ongi seepärast kergestiavastatavad müüdud hinged, provokaatorid, kes sageli õpivad ainuüksi marksismi-leninismi, külastavad aga vabakuulajaina teisigi loenguid, eriti just vanade professorite omi, lastes silmadel hoolega ringi liikuda.
Meil on kahju vanadest hallpäistest õppejõududest, kelle raamatuid lehitsevad käed hakkavad päevpäevalt rohkem värisema ja kes nõukogude ülikoolis ainult niikaua on vajalikud ja talutavad, kui kateedrile leitakse uuele ajale sobivam kuju. Meil on kahju endigi noorusest, mis on hall ja möödub hirmu varjus, kuid mõistame oma salajast ühtekuuluvust ja olukorra paratamatust. Kuid hästi ei tunne end ka too juudaste-minoriteet oma isoleerituses – nende lähenemise vaikib vestlus ja nende taotlused jooksevad karile.
Organisatsioonid?
“Üliõpilasmajas asuvad nüüd Üliõpilaste Ametiühingud ja Üliõpilaskonna Klubi. Terve asutus on midagi punase nurga ja parteimaja vahepealset, kus drillitakse valimiskampaania puhuks provintsi ja valdadesse saadetavaid üliõpilasi-agitaatoreid, kus Akadeemiline Naiskoor harjutab oma mõõdukalt ajakohast lauluprogrammi ja kust dirigeeritakse üliõpilaskonna ja professorite-õppejõudude riigilaenu tellimist 140 protsendi ulatuses. Klubi raamides tegutseva ka mitmesugused teaduskondade juurde kuuluvad erialalised ringid, üheksa teaduskonna ringi, mille põhikirjaliseks eesmärgiks on “korralise õppetöö ulatuses ammutatud teadmiste süvendamine ja täiendamine”. Iseseisvaks ringiks on “ühiskonnateaduste Ring”, mille tegevus on aktiivseim ja kus kevadsemestril esitati referaate nagu “Dialektiline meetod”, “Pariisi kommuun”, “Rahvusküsimus pärast II Maailmasõda”.
Suurima õpilasarvuga fakulteediks on arstiteaduskond, millele järgneb matemaatika-loodusteaduskond. Õigus- ja majandusteaduskonda uustulnukaid peaaegu polegi, samuti kuulutatakse uusi ajaloo-tõekspidamisi tühjadele loengusaalidele. Lääneliitlase keelest ilma nõukogudeliku desserdita huvitumine on mõnikord koguni poliitiline risk.

Vaata autorit Ilmar Jaksi ja tema raamatuid meie veebipoes “Vana ja Hea” raamat – https://www.vanajahea.ee/autor/ilmar-jaks/