Autor: Gert Helbemäe

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1979

Inimese uurija
Gert Helbemäe lähtealuseks kirjandusse, nagu paljudel eesti kirjanikel, on ajakirjanduslik tegevus. Aga ta läheb ajalehe juurest peagi üle uue meediumi juurde – Eesti Ringhäälingu teenistusse. Kuulatav sõna asendab loetava. Muusika on noormehe lemmikkharrastusi, ta esimesed kuuldemängud on kirjutatud muusikalistel teemade. Tükk aega hiljem, paguluses, siirdub ta olude sunnil uuesti ajalehte tegema, pagulasena Inglismaal.

See töö kestab üle veerand sajandi, elu lõpuni (15.7.1974).
Ei ole imestada, et Helbemäe viisis oma tegelastele ja probleemidele läheneda on sarnadust ühe meie teise “elukutselise” ajakirjaniku Pedro Krusteniga. Sama terav silm detailide jaoks, sama kirglik soov tungida fassaadide taha, minna läbi kulissidest, analüüsida tegelaste tõelisi ajesid ja tunge. Kui Mälk näiteks peamiselt kirjeldab ja kujundab, siis Krusten ja Helbemäe uurivad ja analüüsivad.
Muidugi on ka Helbemäel oma lemmikteema, kus ta peamiselt, “maalib” – vähemalt alguses, see on keskaegse Tallinna elu-olu eriti keskaja lõpusajandeil, murranguajal vana ja uue vahel, mis meile jõudis tunduvalt hiljem kui Kesk-Euroopasse (kõnelemata Lõuna-Euroopast). Selle huvi tulemuseks on “Vana Toomas”, “Raekooli õpilane” ja terve kogu selleaegseid novelle “Vaikija” tiitli all. Järelpõimikus leidub näidend “Reetmine vere vastu” ja novell “Öö nõiapoes”.
Uurivalt, analüüsivalt ja süvenenumalt kujutab kirjanik sama aega ja vana ning uue usu murdekohti usuvahetusega toimetuleva munga mina-vormis pihtimuses “Sellest mustast mungast”. Siin ei ole enam tegu pelga kirjeldamisega ja maalimisega. Hinricuse ürbis elab kirjanik läbi usulis-filosoofilise ristlainetuse, käib läbi katku puhastustule ja tuleb elu juurde tagasi Teema, mis teistes aegades ja teisel kujul kuulub autori peamotiivide hulka. Romaan on Hinricuse arvetegemine iseendaga.
Oma eluarveid võtab kokku ka endine ärimees Märt Hiimer pagulaslaagris. Ta on sunnitud tagasi vaatama, tegema bilanssi oma suhete kohta perekonnaliikmetega. Ta peab palju varem väärtuslikuks peetud prügihunnikule heitma ja katsuma otsast peale alustada. Õigemini küll mingis epiloogi, järelmängu vormis – laagrilaste jõuluvanana. Siingi on temaatilisi rööbikjooni pagulaslaagrite krooniku Krusteniga.
Juhuslikult kõrtsis kohatud laulja Valmar Sumer satub ka autori minategelase luubi alla, ta saab iroonilise nimetuse “Kägu odraokkaga”. Valmar Sumer läheb põhja – mitte aja ja olude sunnil, vaid oma elumissioonist loobudes. Laulja, kes ei laula muusika pärast, vaid kasutab oma häält karjääriredelil ronimiseks, on isiksusena väheväärtuslik. Siin on argielu banaalse näitemängu eest mõnedki eesriided ära tõmmatud.
Veel suurema innuga toimub kulisside taha tungimine nelja vanatüdrukust õe groteskse intriigi-ringmängu kirjeldamise puhul. “Õekesed” on näiliselt ja tänavalt vaadates väga igapäevased ja koguni igavad olendid. Autor asub (sel puhul nägematuna) nende hulka ja vaatleb neid pidevalt muutuvates suhetes ja omavahelistes konfliktides. Ta kujutuse detailirohkus ja intensiivsus pühitseb siin suurimaid võite. Kuigi elu läheb edasi õdederingi toodud lapse näol, on romaan siiski omamoeline “Totentanz” vabariigi lõpuaastaste Nõmmel.
“Ohvrilaevas” on teise ja sügavama tausta tajumine veel tugevam. Mitte üks Sokrates ja tema surmaaimus pole projekteeritud tagaplaanile, seal heiastub ka vana juudi müüte. Ebareaalsuse, meeltega tajumatu aimamine (millest on juba välgatusi Helbemäe varasemates teostes – ja mitte ainult ajaloolistes) muutub siin intensiivsemaks. Samuti põhimotiiv, mis jääb edaspidiseks loominguks esialale – inimene pole see, kes ta näib. Tal võivad olla sootuks teised suhted, minevik ja ajed, kui seda pealiskaudsel vaatlusel võiks arvata.
“Ohvrilaevas” toimus palanguline armuvahekord lühikeste suvenädalate jooksul. Seevastu romaanis “Ainult ajutiseks” märgib armastuse puudumist või selle väärarengut, inimeste kõikumist homoseksuaalsuse piirimail, segadusi ja arusaamatusi armusuhetes, loomingulist ja erootilist impotentsi. Siingi on tegemist eesriiete eemaldamisega inimeste tõelise olemuse eest ja kaugemalt kaasakajavate motiividega keeltel, mida me tegelikult ei näe, vaid ainult aimame. Samasse perioodi kuuluvad ka “Tulimullas” ilmunud novellid “Matus”, “Väljasõit” ja “Vaikelu”. Katke poolelijäänud romaanist “Fenomen” juhib noore arsti salapärase maaküla suunas möödunud sajandi keskpaigas (kas on tegemist katkuga või süüfilisega?).
“Ainult ajutiseks” toimub juba Londoni miljöös ja kaasajas. Samas rullub lahti ka pagulase Jaan Naberi elamuskangas, tema ootamatute tulemustega suhtes kahe omavahel väga erineva “pagejaga” (peategelane poliitilise pagulasena on kolmas). Lühilaineharrastuse vahendusel tuttavaks saanud Jonnie on tegelikult tagaotsitav pangaröövel, baaridaam Brigit omab oma varjatud saladusi. Siin tekib paratamatult silmade ette rööbikteos – ka Inglismaal toimuv veerandsajandi võrra noorema Elin Toona romaan “Sipelgas sinise kausi all”, kus küll poliitilise paguluse hingemattev surve on tugevam ning keskendatum.
Helbemäe viimseks teoseks jäi biograafilise haardega dramaatilises vormis Juhan Liivi elukäigu kujutamine “Üleliigses inimeses”. Lühikeste, teravalt meelde sööbivate stseenide varal toob autor esile meie esimese tõeliselt eestipärase kirjaniku välimise ja sisemise traagika. Rikkalikult esitatud kõrvaltegelased (enamikus kultuurilooliselt tuntud isikud) saavad selles välkvalguses, kohati filmi meenutavas stsenaariumis elavaiks. Paraku on paguluse teatrivõimalused napivõitu selle näidendi väärikaks esitamiseks. Juhan Liivi kontaktipuudus, hirm elu ees, tema kinnismõtted ja haiglased kujutlused saavad painavalt intensiivse väljenduse.
Oma kuuekümnenda sünnipäeva puhul peetud kõnes ütleb Gert Helbemäe: “Kirjanduse toormaterjaliks on olnud elu. Ma just rõhutan – toormaterjaliks. Nagu mesilaste toormaterjaliks on olnud õietolm, aga kui meie mett sööme, siis me ei tea, kas see mesi on kogutud kullerkuppudelt, võõrasemadelt, kanarbiku või mujalt õitelt.”
Põhiliselt ikkagi realistina on Helbemäe teostanud teadlikku “toormaterjali” kogumist. Aga esimesed ergutused ta eri teoste loomiseks on, nagu ta enda tunnistused näitavad, tihti tulnud hoopis alateadlikkuse kaudu. Ja reaalsete elupiltide taga, mis on meeldejäävad oma visuaalse teravuse ja sugestiivsuse poolest, on pidevalt hõljunud aimusi ja sõnulseletamatute elamuste hõrka aroomi. Selles osas pole teda kellegagi võrrelda. Küll on samu ajalisi-ruumilisi kulisse kasutanud ka teised – Jaan Kross kodumaal (omades rikkalikud ajaloolise materjali kogud käeulatuses) 16. sajandit kirjeldades. Pagulust on kujutanud – nagu juba varem mainitud – eriti Pedro Krusten ja Elin Toona.
Helbemäe stiil on täpne, pigemini napisõnaline kui ülevoolav. Ajalised ja kohalised koordinaadid on alati määritletud. Sisseelamine tegelaste vaate- ja vaimuilma sugestiivne. Mitte põhjuseta ei kasuta Helbemäe tihti minategelast oma loodud maailma vaatlejana ja vahendajana. See ühtub ka kirjaniku humanistliku eluvaatega, mille järgi ainult inimene ise on kõige mõõt, mitte abstraktsed ja ideoloogilised süsteemid või juhtnöörid.
Helbemäe loomingus on meile jäänud innuga ja asjatundlikult läbivalgustatud vana Tallinn, stseenid iseseisvusaja argielust (mis tavalisele vaatlejale varjatud), pilte suurlinna rahvastesegu omavahelistest suhetest ja traagilise luuletaja elusaatus.

– Arvo Mägi

Vaata autorit ja tema raamatuid meie veebipoes “Vana ja Hea” raamat – https://www.vanajahea.ee/autor/gert-helbemae/