Autor: Arno Raag

Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1971

Saateks
Eelolev on mõnikümmend mälestuskildu nähtust, kuuldust ja kaasaelatust ajavahemikus 1921-1939. Need on seotud peamiselt kaastööga ajalehtedele, mida alustasin juba keskkooli päevil, ja kutselise ajakirjaniku tegevusega toimetuse laua taga. Sadade isikutega – osa neist meie tookordse avaliku elu tegelased nii poliitilisel kui kultuurilisel alal – on ajakirjaniku kutsetöö viinud mind kokkupuutumisse ja mõndagi sellest on talletunud mälu varamusse.

Käsitletavaid sündmusi ja isikuid lahutab tänapäevast 30-45 aastane vahemaa, mis palju mällu talletunust on maha viilinud. Mõnest sündmusest on jäänud vaid üldkontuur, kuid selle juurde kuuluvad üksikasjad on sageli väga olulised, sest et nad tihti paremini iseloomustavad sündmusi ja nendes esile kerkinud isikuid, andes võtme mõnegi seiga ja sellega seotud inimese lähemaks mõistmiseks.
Olen püüdnud kasutada mõningaid kättesaadavaid allikaid mälule toeks juhtumites, mille üksikasjad on liigselt ähmastunud. Kuid paraku on selliseid allikaid – eeskätt tolleaegseid eesti päevalehtede aastakäike – vabas maailmas üsna vähe, mistõttu olen saanud vajalikku tuge üpris napilt. Nii on mõni väike ebatäpsus võimalik.
Kõike nähtut, kuuldut olen püüdnud esitada ajalise järjestuses, niipalju kui see sageli rööbiti kulgevate sündmuste tõttu osutus võimalikuks, vaadelda seiku ja inimesi aja perspektiivis ning nende käitumist mõista oma parima arusaamise järgi.
– Autor

Proloog
Mälestuste kannel heliseb. Värisevailt keelilt voogavad akordid – õrnhellad nagu ema paitavad käed, järsult raksatavad ning kohutavalt kõmavad kui kõuehoog, ruttavrütmilised kui elu oma igapäevases kulgemises – rõõmude, murede, hoole ja kohustuste pikas ketis.
Kannel heliseb:
Elustuvad inimesed, keda juba ammu katab emake-maamuld kas kodumaal, Siberi orjalaagrite jäljetutes haudades või kuski läänemaailma kaugetel kalmistutel. Kerkivad kujud, kes veel tänapäevalgi jätkavad maist matka oma eluõhtu kustumisele aheneva eha kumas.
Jah! Nad on nii elavalt silmi ees oma töös ja püüdlustes, lootustes ja pettumustes, vihas ja andestuses – kõiges, milles elukeeris neid esile kergitas. Ja enesegi tee on olnud üks osake sellest voogavast elust, kuhu avas mulle raja 24. mai 1916, mil isaga koos sõitsin Tartu, et seal selgitada edasiõppimise võimalusi pärast kolmeklassilise algkooli lõpetamist samal kevadel oma kodukülas.
Kui hommikul alustasime linnateed, oli ilm haruldaselt vaikne ning päikeseküllane, taevavõlv pilvedeta ning ühtlaselt õrnsinine nagu ülipeenest portselanist hiigelliud.
Linnas oma asjad ajanud ja koduteele asunud, kerkis mustav piksepilv. Selle eel käis kohutav tormikeeris, mis murdis tee äärset telefoniposte, keerutas õhku kõiki enesesse matvaid tolmusambaid. Siis aga sähvisid välguojad ning kärkis kõu ja vihma voolas alla otsekui toobrist. Hetke jooksul olime läbimärjad ja maantee lausvees nagu jõgi.
Jõudnud kodu lähistele, lakkas sadu ja hõreneva pilvekoe vahelt pillutas päike taas oma kiiri.
“Pane tähele,” ütles isa mulle, “et me tänane linnasõit oli seotud sinu kooliminekuga ja me selle juures saime niisuguse kohutava tormi ning saju, siis see on tundemärk, et eelolevad ajad saavad olema samasugused tormised.”
“Nii siis kõuepilvede saatel?”
“Jah, paistab nii!”
See ennustus hakkas peatselt täituma: Vene revolutsiooni puhkemine… enamlaste võimuhaaramine… Saksa okupatsioon… Vabadussõda… Ja siis lõpuks oma Eesti vabariik, kus ka kerkis kõuepilvi.
Kannel heliseb:
Purskub kuskilt unund aroomi,
laineis näen möödunud aegade joomi –
õitseb mälestus!

Nimede eestistamine ja K. Eenpalu pressikonverentsid

“Vaikiva oleku” ajal peaministri asetäitjaks saanud K. Eenpalu (tookord veel Einbaund) eestvõttel ning õhutusel asuti otsima teid, kuidas rahva aega, mis nüüd poliitilisest tegevusest oli vabaks jäänud, suunata kultuuriliste harrastuste kõrval veel uutele aktsioonidele, nii et sellest tuleks kasu meie rahvuslikule üldsusele kui ka asjaosalistele enestele. Selleks võeti päevakorrale nimede eestistamine ja kodukaunistamine. K. Eenpalu pidas mitmed pikemad kõned nendel teemadel ja nõudis, et ka ajakirjandus selles osas teeks tõhusat selgitustööd.
Meie oleme vaba rahvas, miks peaksime kandma võõrkeelseid nimesid, mis oma ajal nimede panekul tookordsete võimumeeste poolt meie vanavanematele on antud? Vabaks võõrapärastest nimedest! See oli peaministri asetäitja loosung.
Ta ise andis selleks eeskuju: muutis oma saksapärase nime Eenpaluks. Uus perekonnanimi pärineb tema kodukohast Vesnerist, kus ta vanemad olid pidanud Palu nimelist talu, mis oli minu kodukohast 4 km lääne poole üle Amme jõe Kobratus. Lapsena kuulsin mõnigi kord oma kodus kõneldavat Palu Einbundidest.
Nimede eestistamise aktsioon läks käiku suhteliselt üsna ulatusliku tulemusega, milleks omajagu mõjus kaasa hoolega suunatud tugev propaganda. Paljud eestistajad soovisid oma uues nimes säilitada mingit kõlalist seost endise nimega. Näiteks, Mann asemel Mandre. Keegi “Uus Eestis” soovitas “son” ja “mann” lõpulistel saksapärastel nimedel, milliseid oli eestlaste hulgas rohkesti, muuta lõpp “son” – “soo” ja “mann” – “maa”. Näiteks, Mihkelson – Mihkelsoo, Altmann – Altmaa, mille järgi ka paljud talitasid, kuigi teiseltpoolt mõned keelemehed sellisel ülilihtsale nime muutmisele vastu vaidlesid ja soovitasid uue nime valikul siiski rohkem mõtelda.
Nimede eestistamise üle olid oma ajal lehtedes vaielnud dr. K. A. Hermann ja Ado Grenzstein, kuid tookord jäi asi sinna paikka. Vene tsaari võimu ajal oli nimede muutmine üliraske, ma ei tea täpselt, kas ainult senati või koguni tsaari enese loal võimalik.
Eesti vabariigi saabumisega lihtsustati nimede muutmine. Tuli esitada vastav palve Riigikohtule, kes tavaliselt selle ka rahuldas. Mäletan ühte juhtumit, mil Riigikohus ei andnud luba nime muutmiseks. Mees, kelle nimeks oli Väravataga, tahtis saada uue nime, kuna senine olevat pikk ja halva tähendusega. Riigikohus aga leidis, et selles nimes ei ole midagi halba, vaid nimi on haruldaselt omapärane, ja jättis palve rahuldamata. Väravataga oma nime muutmisega järi “värava taha”!
Kuid nimede eestistamine oli täiskäigus, tuli kord toimetusse keelemees Johannes Aavik. Mul tekkis koolipoisilik kiusatus veidi lõõpida innuka keelekorraldajaga, keda paaril korral olin intervjueerinud ja kes mulle alati oli tundunud liiga asjalikuna ning rangena. Esitasin talle küsimuse: mis ta võiks mulle soovitada uueks nimeks.
“Aga mis praegusel nimel on viga? See on ju kõigiti ilus eesti nimi – Raag!”
“Ei ole heakõlaline. Raag on ju pisike lehtedeta või koguni kuivanud puuoksake.”
“Mida siis olete mõtelnud uueks nimeks?”
“Mis teie arvate, kui võtaksin Õiela?”
Keelemees jäi hetkeks nagu mõttesse, siis silmates teiste muigavaid nägusid, läks temagi nägu muigele ja sõnas:
“Ei sobi! Mees peab olema nime vääriline.”
Nüüd läks üldiseks naeruks, naeris Aavikki.
Kodu kaunistamine tõi ka mõningaid hinnatavaid tulemusi. Vastavate instruktorite rakendamine, kes selles osas andsid praktilist nõu, kuidas minimaalsete kuludega saavutada maksimaalseid tulemusi, pani asja hoogsamalt liikuma ja paljud luitunud või luituma kippuvad talumajad said uue värvi, õued ja aiad kaunima välimuse lipuvarraste ja lillepeenarde rajamisega, millel kahtlemata oli oma pedagoogiline mõju korra ja ilutunde arendamisel ja selles osas ka nagu teatava võistluse esile kutsumises.
Igasuguste üldiste aktsioonide ja päevaprobleemide kerkimisel, kutsus Eenpalu enese juurde oma ametikorterisse Toompeale Eesti päevalehtede peatoimetajad. Õhtulauas vesteldes ta jutustas, mis valitsusel on kavas, ja palus, et ajalehed selle kohta võtaksid sõna, kommenteeriksid ja omalt poolt teeksid täiendavaid algatusi.
Eenpalu üldse armastas ajakirjanikega suhelda rohkem kui paljud teised Eesti riigimehed. Kui 1932. aasta sügisel ta oli riigivanemaks, korraldasid Tartu ajakirjanikud külaskäigu Tallinna kolleegidele. Tartu grupi moodustas peaaegu terveni “Postimehe” toimetuse liikmeskond pluss K. A. Hindrey. K. Eenpalu, kuulnud meie Tallinna tulekust, oli kutsunud nii meid kui Tallinna lehemehi kella-viie teele Toompea lossi. Ainuke, kes meie grupist sinna ei tulnud oli Hindrey. Temal oli kaasas Pühajärvest püütud suur kala, mille ta viis samal ajal K. Pätsile, kui teised olid Toompeal. Ütles, tema ei “seedivat” Einbundi.
“Postimehe” poolt käis nendel pressile korraldatud vastuvõttudel enamasti vastutav peatoimetaja Jaan Kitzberg, paaril korral tema asendajana mina. Lehemehed kogunesid võõrastetuppa, kus Eenpalu neid vastu võttis. Kui kõik olid kohal, siis ta palus külalised söögituppa, kus oli kaetud rikkalik õhtulaud. Söödi, võeti napsi ja vesteldi mitmesugustest päevaküsimustest. Siis siirduti võõrastetuppa, kus serveeriti kohvi konjakiga. Kohvi juures Eenpalu tõi esile need küsimused, mida valitsus tahtis võtta ajakirjanduses pikemale arutusele ning kommenteerimisele.
Sel korral, kui mina käisin nendel vastuvõttudel, oli probleemiks meie tööstuse arendamine. Kehras oli läinud käiku sulfaat-tselluloosi tehas. Eenpalu andis selle kohta informatsiooni ja jutustas teisi tööstuse laiendamise kavasid ning lõpuks rõhutas: Kümne aasta pärast Eesti ei ole ainult põllumajanduslik, vaid on ka tööstuslik riik.
Need kõik olid ilusad kavad, kuid suur osa neist jäi teostamata, sest juba kolm aastat hiljem Vene okupatsioon tõmbas kõigest kriipsu läbi.

…

Vaata autorit Arno Raagi ja tema raamatuid meie veebipoes “Vana ja Hea” – https://www.vanajahea.ee/autor/arno-raag/