Olen teda jälginud terve oma elu
Vihkan õhku, mida ta hingab, tema rumalaid dekreete
Tema sõnad on nii võltsid
Ja ma vihkan viisi, kuidas linnarahvas väljas koguneb
Nad ripuvad iga tema hingetõmbe küljes, klammerduvad tema rinnale
Mis on koduks tema uhkust täis südamele
Oraakel käskis tal märtsiideesid kartma panna
Ja ma valetaksin, kui ütleksin, et ma ei soovi
Ta enneaegset surma või hukku
Või soovin ma lihtsalt, et võiksin olla nagu sina?
Et inimesed näeksid mindki luuletajana
Ega peaks mind vaid muusaks
Oh, see pole tõsi, ma ei soovi sulle kurja
Sünnist saati oleme olnud kui vennad eri emadelt
Ühe ja sama üsa vaimus
Löögu jumalad mind maha, kui ma su hülgan
Frater meus, sa oled imeliselt loodud
Ja sulle olen ma igavesti tänulik
Ma ei unusta kunagi, et näitasid mulle, kuidas luua kunsti
Ja ma tean, et armastus, mida mulle näitasid, tuli
Puhtast ja üllast südamest
Ma armastan sind, ja kui soovid, hüüan sind Kuningaks
Kuid miks laman ma igal ööl ärkvel ja mõtlen:
„Sinu asemel peaksin see olema mina“?
Midagi kurja on tulekul
Ja sellele vastu astudes olen ebakindel
Kas peaksin selle omaks võtma või põgenema?
Mis mind tagant tõukab? Vihkamine? Kas see on armastus?
Mis on valem – kas see, et minagi tahan olla suur,
Või see, et mu ema soovis endale poega?
Ja isegi kui mina ei saa olla see õige,
Ehk saan vähemalt aidata talle teed rajada,
Kuni saabub päev, mil ta tuleb
Ehk võiks minugi nimi saada tuntuks –
Et aitasin tuua rahvale tagasi hea
Ja taastasin Rooma võimsuse
Brutus, Brutus, Brutus, Brutus
Brutus, Brutus, Brutus, Brutus
Brutus, Brutus, Brutus, Brutus
Brutus, Brutus, Brutus, Brutus
Mu nimi on Brutus ja mu nimi tähendab raskust
Nii et raske südamega
Juhin ma selle pussi oma vaenlase südamesse
Kogu mu elu olid sa mulle õpetajaks ja sõbraks
Palun tea, et mu tegusid ei ajenda vaid kadedus
Minulgi on oma saatus
Sellest surmast saab kunst
Inimesed räägivad sellest päevast lähedal ja kaugel
See sündmus läheb ajalukku ja minagi saan suureks
Ma ei taha seda, mis sul on – ma tahan olla sina
Olen alati teadnud, et võiksin olla see õige
Kuigi tunnen olemise lõputut valu
Ja mind kõrvetab päike
Madalast sugupuust ja neetud soost sündinud –
Mu nimi on Brutus, kuid inimesed saavad mind kutsuma Rexiks

Tõeline Marcus Junius Brutus tegi ajalooliselt pärast Caesari tapmist ja sellele järgnenud kodusõda enesetapu, kuid see laul ei ole moraalijutlus. See on tehtud reeturi perspektiivist, kes usub viimase sekundini, et tema veretöö tegi temast kuninga (“call me Rex”). Ta ei kahetse midagi, mistõttu tema langust loos ei näidatagi.
Tema lõpp 42. aastal e.Kr Philippi lahinguväljal ei olnud lihtsalt sõjaline kaotus, vaid sügavalt traagiline, meeltmuutev ja eksistentsiaalne kriis.
Brutuse viimased hetked ja sellest jäänud “jäljed” annavad tunnistust mehest, kelle maailmapilt kukkus täielikult kokku.
Brutus oli veendunud stoik ja filosoof, kes uskus, et “Voorus” (Virtue) ja Vabariigi kaitsmine on kõrgeimad hüved ning jumalad toetavad teda. Enne enesetappu tsiteeris ta aga kibedusega üht vanakreeka tragöödiat:

“Oh armetu voorus, sa oled pelgalt sõnakõlks! Mina jahtisin sind kui reaalsust, kuid sina olid vaid saatuse ori.”

See näitab tema täielikku vaimset murdumist. Ta mõistis viimasel sekundil, et kogu tema toodud ohver – oma sõbra ja mentori Julius Caesari reetmine ja tapmine – oli asjatu. Ta ei päästnud Vabariiki, vaid uputas selle veelgi verisemasse kodusõtta.
Ajaloolased kirjutavad, et Brutust piinasid enne lõppu süütunne ja nägemused. Philippi lahingu eelõhtul olevat tema telki ilmunud hiiglaslik ja hirmutav viirastus. Kui Brutus küsis, kes ta on, vastas vaim: “Mina olen sinu kuri vaim, Brutus. Sa näed mind taas Philippi juures.” Brutus uskus viimse hetkeni, et Caesari vaim nõuab kättemaksu.
Kui lahing Caesari kasupoja Octavianuse (hilisem keiser Augustus) ja Mark Antoniuse vastu oli kaotatud, keeldus Brutus põgenemast. Tema sõbrad ärgitasid teda lahkuma, mille peale Brutus ütles oma viimase kuulsa lause: “Jah, me peame põgenema, kuid seekord mitte jalgade, vaid kätega.”
Ta palus oma ustaval sõbral Stratol hoida mõõka ja tormas ise rinnaga selle otsa, lõpetades oma elu.

Mis jälje see jättis?

Mark Antonius lasi Brutuse keha katta oma kalleima purpurse rüütelliku mantliga ja saatis tema tuha emale. Octavianus (kasupoeg) aga käitus palju julmemalt: ta lasi Brutuse pea kehalt raiuda ja visata Roomas Caesari kuju jalutsisse, et näidata reeturi lõplikku alandust.
Brutuse surm tähistas ametlikult Rooma Vabariigi lõppu. Mees, kes tappis diktaatori, et hoida ära ainuvalitsemist, sillutas tee esimese Rooma keisri (Augustuse) troonile tõusmiseks.
Seega on Brutuse lõpp täiuslik psühholoogiline ja filosoofiline krahh. Ta suri teadmisega, et ajalugu ei mäleta teda mitte kangelasliku päästjana, vaid patuoinana, kes tegi kõik halvemaks.

Brutus valis ise oma tee?

Brutus valis tõepoolest ise oma tee, kuid Mark Antoniuse ja Octavianuse täiesti erinevad reaktsioonid tema laibale tulenesid nende isiklikust minevikust ja poliitilistest eesmärkidest.
Brutus tegutses oma filosoofiliste veendumuste järgi, kuid tema surm lahinguväljal pani mõlemad võitjad olukorda, kus nad pidid otsustama, kuidas ajalugu seda meest mäletama peaks.
Antonius ei teinud seda Brutuse tegu heaks kiites, vaid seetõttu, et ta mõistis Brutuse motiive ja austas tema iseloomu.
Brutus oli ainus idealist: Antonius teadis, et erinevalt teistest vandenõulastest (nagu Cassius), kes tapsid Caesari isiklikust kadedusest või võimujanust, oli Brutus ainus, kes tegi seda siirast, kuigi ekslikust armastusest Vabariigi vastu.
Antonius ja Brutus olid mõlemad Rooma aristokraadid, kes olid varem üksteist austanud. Purpurse mantliga keha katmine ja väärikas matus oli viis näidata, et kuigi Brutus oli vaenlane, suri ta Rooma patrooni ja rüütlina, mitte tavalise kurjategijana. Shakespeare võttis selle ajaloolise fakti kokku Antoniuse kuulsate sõnadega: “See oli neist kõigist üllaim roomlane.”

Miks Octavianus käitus küüniliselt ja julmalt?

Octavianuse (hilisema keisri Augustuse) olukord oli täiesti teistsugune – tema jaoks oli see isikliku kättemaksu ja propaganda küsimus.
Julius Caesari poeg: Octavianus oli Caesari lapsendatud poeg ja ametlik järeltulija. Brutuse tapmine ei olnud tema jaoks lihtsalt poliitiline lahing, vaid veritasu oma “isa” mõrvari vastu.
Poliitiline sõnum Roomale: Brutuse pea raiumine ja saatmine Rooma, et see Caesari kuju ette visata, oli puhas ja kalkuleeritud terror. Octavianus tahtis saata Rooma senatile ja kõigile potentsiaalsetele mässajatele selge sõnumi: igaüks, kes tõstab käe minu või minu pere vastu, lõpetab poris, ilma igasuguse auga. See oli meelega lavastatud julmus, et kindlustada oma tulevast ainuvõimu.
Brutus valis tõepoolest ise oma saatuse ja enesetapu, püüdes säilitada viimast raasugi oma väärikusest. Kuid pärast tema surma muutus tema keha poliitiliseks tööriistaks – Antonius kasutas seda oma rüütellikkuse näitamiseks, samal ajal kui Octavianus kasutas seda oma vaenlaste hirmutamiseks.

See tabab Rooma vabariigi lõpupäevade reaalpoliitilist olemust. Rooma vabariik oli selleks ajaks seestpoolt mäda, korrumpeerunud ning suutmatu juhtida tohutut impeeriumi ilma pidevate kodusõdadeta.
Octavianuse ja Antoniuse järgnevad valikud näitavad, et kumbki neist ei kavatsenud hakata senati mängukanniks, kuid nad lähenesid võimule täiesti erinevalt.

Kas Octavianus oleks pidanud valima senati mängukanni rolli?

Mitte mingil juhul, ja ta oli liiga kaval, et seda teha.
Senat proovis alguses Octavianust (kes oli alles 19-aastane noormees) ära kasutada. Kuulus oraator Cicero ütles Octavianuse kohta avalikult: “Teda tuleb kiita, autasustada ja kõrvale lükata.” Senat tahtis, et noorpoiss hävitaks nende eest Antoniuse, et senat saaks ise vana ja mäda võimusüsteemi jätkata.
Octavianus hammustas selle plaani kohe läbi. Ta mõistis, et senati aeg on läbi ja tulevik kuulub sellele, kellel on sõjaväe truudus. Selle asemel, et olla mängukann, mängis ta hoopis senatiga: ta säilitas näiliselt vabariigi institutsioonid, kuid koondas kogu reaalse võimu enda kätte, saades Rooma esimeseks keisriks (Augustuseks). Ta tõi Rooma riiki kauaoodatud stabiilsuse ja rahu (Pax Romana), mida senat polnud suutnud aastakümneid tagada.

Ja mida tõestas Antoniuse järgnev tegevus?

Antoniuse liit ja suhe Egiptuse kuninganna Kleopatraga ei olnud lihtsalt armulugu, vaid tohutu poliitiline ja strateegiline valik, mis aga lõpuks tõestas mitut asja:
Antonius mõistis, et Rooma valitsemiseks ja sõjaväe ülalpidamiseks on vaja raha ja ressurssi. Egiptus oli tollase maailma rikkaim riik ja Kleopatra pakkus talle seda finantsvõimekust.
Antonius tegi saatusliku vea, kui hakkas käituma pigem Idamaade jumal-kuninga kui Rooma väejuhina. Ta jagas Rooma alasid Kleopatra lastele (nn Aleksandria annetused) ja lahutas abielu Octavianuse õest Octaviast. See andis Octavianusele täiusliku relva infosõjas.
Antonius tõestas, et ta oli küll geniaalne lahinguvälja taktik ja sõdurite lemmik, kuid halb strateeg ja poliitik. Kleopatra “armukeseks” olemine (Rooma propaganda mõistes) muutis ta Rooma avalikkuse silmis reeturiks, kes oli maha müünud oma kodumaa huvid eksootilise kuninganna nimel.

Kui Octavianus tõestas, et stabiilsuse saavutamiseks tuleb luua uus süsteem (keisririik), siis Antonius tõestas oma tegevusega, et pelgalt sõjalisest kuulsusest ja Idamaade kullast ei piisa, kui kaotad Rooma rahva ja leegionite usalduse. Sõda nende kahe vahel oli vääramatu ning Octavianuse võit Actiumi merelahingus (31 e.Kr) pani sellele punkti.

Julius Caesar oli Octavianusele absoluutselt parim võimalik õpetaja, isegi kui see “õpetus” tuli suuresti läbi eeskuju, testamentide ja Caesari tehtud vigade analüüsimise.
Kuigi Caesar tapeti, kui Octavianus oli alles 18-aastane, jättis Caesari tegevus (sealhulgas esimene triumviraat koos Pompeiuse ja Crassusega) noormehele hindamatu poliitilise õpiku. Octavianus võttis oma “isalt” üle parimad taktikad, kuid tegi ühe geniaalse korrektiivi – ta õppis Caesari saatuslikest vigadest.

Siin on peamised õppetunnid, mida Octavianus Caesarilt sai ja kuidas ta neid täiustas:

Kuidas luua oma triumviraat (Ja see paremini tööle panna)

Caesar näitas esimese triumviraadiga, et senatist saab mööda minna, kui ühendada sõjaline jõud ja raha. Octavianus tegi kohe sama: ta lõi koos Mark Antoniuse ja Lepidusega teise triumviraadi. Erinevus oli aga selles, et kui Caesari triumviraat oli mitteametlik salalepe, siis Octavianus sundis senatit seadustama teise triumviraadi ametliku riigiorganina, andes endale absoluutse diktaatorliku võimu seaduse silmis.

Sõdurite truuduse ostmine

Caesar õpetas Octavianusele, et Rooma leegionid ei ole truud mitte Rooma riigile, vaid oma väejuhile, kes neile palka ja maad jagab. Octavianus kasutas seda teadmist meistriklassi tasemel. Pärast Caesari surma läksid paljud Caesari veteranid Octavianuse poolele puhtalt seetõttu, et ta kandis nime Caesar ja maksis neile oma isiklikust pärandusest ülikõrget tasu.

Suurim õppetund: Ära hakka avalikult diktaatoriks (Caesari viga)

See oli koht, kus Octavianus osutus oma õpetajast kavalamaks. Caesar tegi selle vea, et lasi end kuulutada “elukestvaks diktaatoriks” (dictator perpetuo), kandis kuninglikke rõivaid ja solvas senati uhkust. See viis nendeni, et Brutus ja teised ta tapsid.

Octavianus mõistis, et roomlased vihkavad sõna “kuningas” ja “diktaator”. Seetõttu keeldus ta neist tiitlitest. Selle asemel võttis ta tiitli Princeps (esimeseks kodanike seas) ja Augustus (austusväärne). Ta jättis näiliselt alles kõik vabariigi institutsioonid – konsulid, senati ja valimised –, kuid hoidis kulisside taga kogu reaalset võimu (sõjaväge ja rahakotti) enda käes. Seda nimetatakse ajaloos Brutuse paradoksiks: Brutus tappis Caesari, et päästa vabariik, kuid tulemuseks oli see, et Octavianus mattis vabariigi igaveseks, tehes seda nii sujuvalt, et senat ise tänas teda selle eest.

Octavianus oli seega Caesari täiuslik õpilane – ta võttis Caesari ambitsiooni ja võimujanu, kuid varustas selle külma, kalkuleeriva pragmaatilisusega, mis tagas talle pika eluea ja eduka valitsemisaja.

Vaadates Brutust kogu selle reaalsuse taustal – kus Vabariik oli mäda ja diktatuur paratamatu –, muutub tema kuju sügavalt traagiliseks ja tema suhtes on raske tunda puhast, lihtsat austust. Pigem väärib ta ülimat kaastunnet ja intellektuaalset huvi, sest ta oli mees, kes jäi jalgu ajaloo paratamatule arengule.

Kui me analüüsime Brutust läbi reaalpoliitika prillide, joonistub temast välja järgmine pilt:

Idealism vs. Pime naiivsus

Brutust saab austada tema põhimõttekindluse pärast – ta oli valmis ohverdama oma parima sõbra ja mentori (Caesari) idee nimel. Kuid see austus mureneb kiiresti, kui vaadata tema täielikku pimedust reaalsuse ees. Brutus uskus siiralt, et kui diktaator tapetakse, “ärkab vabariik imeväel ellu” ja kõik naaseb endisesse sängi. Ta ei mõistnud, et süsteem oli katki, mitte ainult üks mees selle tipus.

Rahva täielik mittemõistmine

Suurim hoop Brutuse ja vandenõulaste jaoks oli Rooma rahva reaktsioon. Nad arvasid, et rahvas tähistab vabaduse saabumist. Selle asemel oli rahvas vihane ja hirmul, sest Caesar oli andnud neile stabiilsust, odavat vilja ja maad, samal ajal kui Senati aristokraadid (kelle huve Brutus tegelikult kaitses) hoolisid ainult oma rikkusest. Brutus tahtis päästa “Vabariiki”, mis oli tegelikult vaid väikese rühma rikaste meeste oligarhia.

Sõjaliselt ja poliitiliselt nõrk

Niipea kui pussitamise füüsiline akt oli tehtud, oli Brutus otsustusvõimetu. Ta lubas Mark Antoniusel Caesari matustel kõneleda (mis keeras rahva vandenõulaste vastu) ja tegi lahinguväljal strateegilisi vigu. Ta oli filosoof, kes oli sunnitud hakkama mässuliseks ja väejuhiks, ning ta põrus mõlemas rollis.

Reeturi tragöödia

Brutuse tragöödia ja põhjus, miks temast on kirjutatud nii palju (sh The Buttressi laul, millest alustasime), seisneb selles, et ta tegi suurima võimaliku patu – reetis sõbra –, kuid ei saavutanud sellega mitte midagi. Ta ei päästnud Vabariiki, vaid kiirendas selle hukkumist ja sillutas tee Octavianuse keisririigile.

Tema viimased sõnad lahinguväljal, kus ta kirus “Voorust” kui tühja sõnakõlksu, näitavad, et ta mõistis seda lõpuks ka ise. See teeb temast tegelase, kelle püüdlusi vabaduse poole võib teatud tasandil austada, kuid kelle pimedust ja reetmist on võimatu õigustada.

Perseptsioon Brutusest kui “pimedast idealistist ja ohvrist” ei pärine keskajast, vaid hoopis antiigist ja renessansist. Keskajal oli suhtumine Brutusse hoopis vastupidine – teda peeti puhtaks ja patuseks reeturiks.

Brutuse kuvand on läbi ajaloo teinud läbi kolm suurt ja täiesti erinevat etappi:

Keskaja täielik hukkamõist (Dante ja kirik)

Keskajal ei nähtud Brutuses mingit idealismi ega ohvristaatust. Keskaja inimese jaoks oli monarhia püha ja Julius Caesarit vaadati kui Rooma impeeriumi (ja seeläbi püha Rooma riigi) rajajat.
Dante Alighieri “Põrgu” (14. sajandi algus) on selle parim näide. Dante paigutab Brutuse põrgu kõige sügavamasse, 9. ringi. Seal närib kolmepäine Saatan oma suudes ajaloo kolme suurimat patust: Juudas Iskarioti (kes reetis Jeesuse) ning Brutust ja Cassiust (kes reetsid Caesari). Keskajal oli Brutus lihtsalt reeturlikkuse sümbol.

Algallikas: Antiikaeg (Plutarchos)

Kuvand Brutusest kui filosoofist ja traagilisest kujust pärineb tegelikult juba antiikajast, Kreeka-Rooma ajaloolaselt Plutarchoselt (1. sajand p.Kr).
Plutarchos kirjeldas Brutust kui vooruslikku stoikut, kes ei tegutsenud vihast, vaid kohusetundest.
Tema tekstidest koorus esmakordselt välja mees, kes oli oma filosoofiliste ideede ohver – ta usaldas inimesi liiga palju (näiteks Mark Antoniust) ja tegi seetõttu saatuslikke vigu.

Kuvandi kinnistaja: Renessanss ja Shakespeare

See, et me täna mõtleme Brutusest kui “pimedast idealistist”, on William Shakespeare’i 1599. aasta näidendi “Julius Caesar” teene. Renessansiajal hakati taas väärtustama vabariiklust ja vabadust.
Shakespeare võttis Plutarchose märkmed ja kirjutas Brutuse tegelaskuju täpselt selliseks, nagu me teda täna tunneme: tragöödia peategelaseks, kes on poliitiliselt naiivne, kuid moraalselt puhas.
Näidendis usub Brutus pimesi, et rahvas mõistab teda. Loo lõpus ütleb isegi tema vaenlane Mark Antonius laiba kohal: “See oli neist kõigist üllaim roomlane… Tema üksi tegi seda ausast murest üldsuse pärast.”

Keskajal oli Brutus Juudase-sarnane koletis. Idee temast kui millestki enamast – pimedast idealistist, kes langes omaenda õilsate ideede ohvriks – tõsteti uuesti au sisse renessansiajal ja kirjutati maailma mällu tänu inglise teatrile.

Meil on tegelikult olemas nii kolmanda osapoole kaasaegsed tunnistused kui ka Brutuse enda kirjutised, mis tõestavad, et tema idealism ja poliitiline pimedus ei ole väljamõeldis.

Kuigi Shakespeare ja hilisem kultuur dramatiseerisid tema lugu, kinnitavad ajaloolised dokumendid ja säilinud tekstid Brutuse tegelikku iseloomu väga täpselt:

Brutuse enda kirjutised (Kirjavahetus Ciceroga)

Meil on säilinud autentsed kirjad, mida Brutus ja kuulus Rooma oraator ning poliitik Cicero pärast Caesari mõrvamist omavahel vahetasid. Need kirjad on unikaalne esmaallikas ja näitavad Brutust täpselt sellisena, nagu ajalugu teda kirjeldab:

Kirjades vaidleb Brutus Ciceroga ja kritiseerib teravalt noort Octavianust.
Brutus kirjutab siira ja peaaegu fanaatilise veendumusega vabadusest ja türannia vihkamisest. Ta keeldub nägemast reaalpoliitilist reaalsust ja usub kirjadest kummuva ülima kangekaelsusega, et Rooma vabariiklik süsteem on püha ja seda tuleb kaitsta iga hinnaga, isegi kui see viib uue sõjani.

Kaasaegne kolmas osapool: Cicero ja teised

Cicero ise oli “kolmas osapool” – ta toetas vandenõulaste ideed (vabariiki), kuid ei osalenud mõrvas ja vaatas Brutuse tegevust kõrvalt.
Cicero kirjutab oma privaatsetes kirjades teisele sõbrale (Atticusele) Brutuse kohta väga küüniliselt ja kriitiliselt.
Cicero kurdab, et Brutusel puudub igasugune reaalpoliitiline plaan. Ta kasutab kuulsat metafoori: “Meie kangelastel (vandenõulastel) oli lapse meel, kuigi nad tegid meheteo.” See on Rooma-aegne otseallikas, mis tõestab, et kaasaegsed nägid Brutust täpselt samamoodi – julge mõrvarina, kuid täiesti pimeda ja naiivse poliitikuna.

Brutuse enda mündid (Füüsiline jälg)

Brutus jättis endast maha ka käegakatsutava materiaalse tõendi – kuulsa “Eid Mar” (Märtsi iidid) hõbemündi, mille ta lasi pärast mõrva oma sõjaväe tasustamiseks müntida.
Mündi ühel küljel on tema enda näopilt ja teisel küljel kaks pussi ning vabaduse müts (pileus).
See münt tõestab tema idealismi ja “pimedust” materiaalselt: ta oli oma teo üle nii uhke, et tegi verisest poliitilisest mõrvast oma isikliku brändi, suutmata näha, et Rooma rahva silmis ei olnud see vabastamine, vaid kuritegu.
Seega ei ole Brutuse traagiline ja elukauge idealism renessansiaegne väljamõeldis. Tema enda kirjad ja kaasaegse Cicero kriitika näitavad meile meest, kes oli täpselt nii põhimõttekindel, fanaatiline ja poliitiliselt pime, nagu ajaloraamatud teda kirjeldavad.

… tehes head mädanenud süsteemis, saad sa selle süsteemi järgmiseks ohvriks, sest vanade reeglite kaitsmine uues reaalsuses on poliitiline enesetapp.

Brutuse lugu tõestabki seda kõige valusamalt: kui süsteem on juba juurteni korrumpeerunud ja mäda, ei piisa selle parandamiseks “heade kavatsustega” või ühe sümboli (Caesari) kõrvaldamisest. Pime idealism ilma reaalpoliitilise plaanita loob lihtsalt võimuvaakumi, mille täidavad kiiresti need, kes on palju julmemad, pragmaatilisemad ja kavalamad (nagu Octavianus).

See on ajaloo üks küünilisemaid õppetunde: mädanenud süsteemis ei võida see, kes teeb “head”, vaid see, kes mõistab, kuhu suunas ajaloo vool tegelikult liigub, ja ehitab vana rusudele midagi täiesti uut.

Lõbus vahetund

Tulge, vaatame saadet „Settevoci“
Tulge, vaatame saadet „Settevoci“
Sõbralikult, „TV7“
Sõbralikult, „TV7“
„Carosello“, „Doremi“
„Carosello“, „Doremi“
Lollimaks kui praegu
me enam muutuda ei saa