Autor – Väinö Tanner

Lugejale

Soome välispoliitika riigi iseseisvuse algaegadel oli kobav, enne kui see leidis endale õige tee. Algul oli Saksa poole suundumine tugevaim. Esimese Maailmasõja lõppedes Saksamaa kaotusega pöörati suundumine läände. Ei kestnud siiski kaua, kui erapooletu hoiak märgati olevat väikeriigile kindlaimaks välispoliitikaks. Seda mõjutas enne kõike vajadus hoiduda konfliktide tekkimisest idanaabri Nõukogude Liiduga. Selle programmi kohaselt tegutseti 1920-ndail aastail, niisama ka kuni 1930-ndate aastate lõpuni. Veel Teise Maailmasõja süttimisel ruttas Soome kohe oma erapooletust deklareerima, lootes selle läbi vältida sõja õnnetusi. Sellest hoolimata kisti meie maa sõjakeeristesse kaasa. Talvesõtta sattumine oli esimeseks järguks.

Soome Talvesõjast on palju raamatuid kirjutatud. Need on käsitlenud sõjalist külge: sündmuste arengut rindeil, lahingukirjeldusi ja kangelaslugusid. Sõja poliitiline taust seevastu on vähemalt laiale üldsusele jäänud võrdlemisi tundmatuks. Käesolev raamat püüab seda oma vähenõudlikult osalt valgustada. Siin antakse informatsiooni enne sõja puhkemist peetud läbirääkimisist, kirjutaja lühikese sõjaaegse välisministriameti ajal asetleidnud sündmusist ning lõpliku rahu sõlmimisest. Kirjeldused põhjenevad peamiselt minu tol ajal tehtud märkmeil, selle kõrval olen aga mõnes kohas tuginenud tolleaegsetele dokumentidele, nagu näiteks raamatu algupoolel ettevalmistavaid läbirääkimisi käsitlevas osas.

Kuna minu märkmed võivad anda teateid vaid sellest, kus ma ise asjaosaline olin, siis ei saa raamat teadagi olla täielik kirjeldus tolleaegsete poliitiliste sündmuste mitmekeerdelisest arengust. Kui sel siiski õnnestub anda õiget kujutlust Talvesõja-aegsest poliitilisest tegevusest ning selle kõrval vahest pakkuda ainestikku tulevasile ajalookirjutajaile, on ta otstarve saavutatud.

V. T.

Euroopa libiseb sõtta. – Ka Soome uksele koputatakse.

Eelmises peatükis selgitatud Soome hoiakut puudutanud läbirääkimised ei olnud mingi irdne sündmus, vaid liitusid ühe haruna Euroopa üldpoliitika tookordse pingutunud seisukorraga.

Samadel aegadel, kui neid Soome ja Nõukogude Liidu vahelisi nõupidamisi peeti kord Helsingis, kord Moskvas, süngestus Euroopa poliitiline taevas kiiresti. Hitleri Saksamaa esines endisest ähvardavamalt. Tema väed olid märtsis 1938 marssinud Austriasse, kus seejärel teostati täielik rahvussotsialistlik kord. Saanud selle maa asjad oma soovi kohasesse korda, hakkas Saksamaa segama maailma rahu Tshehhoslovakkia küsimusega. Algul oli jutt vaid riigi lääne- ja põhjapiiril asuvast saksa rahvastikust, nn. sudeedisakslastest, kes Henleini juhtimisel olid hakanud esitama nõudmisi Praga valitsusele. Närvesöövas propagandasõjas väitis Saksa, et sudeedisakslasi rõhutakse, ja lõpuks nõudis territooriumi liitmist Saksamaaga. Asjasse sekkusid Inglismaa ja Prantsusmaa. Inglise peaminister Neville Chamberlain oma vihmavarjuga tegi isegi kolm reisi Saksamaale: Berchtesgadenisse, Godesbergi ja lõpuks Münchenisse, et isiklikult Hitleriga läbi rääkida. Viimasel neist kohtamistest, kus ka Prantsuse peaminister Edouard Daladier oli kaasas, sõlmiti 30. septembril 1938 halvakõlaline Müncheni leping, millega sudeedisakslastest asutatud maa-ala ilma paukugi laskmata liideti Saksamaaga, ning Tshehhoslovakkia kaotas oma loomulikud kaitseliinid. Tagasi tulles sellelt reisilt Chamberlain ütles oma kuulsaks saanud sõnad, et rahu oli kindlustatud “vähemalt meie ajaks”. Toimunud “lepitusest” jätkus siiski vaid lühikeseks ajaks. Poole aasta pärast nõudis Saksamaa kogu Tshehhoslovakkia likvideerimist. Pärast Hitleri ja Tshehhoslovakkia presidendi Emil Hacha vahel kesest ööd toimunud dramaatilisi läbirääkimisi tungis Saksamaa 15. märtsil 1939 soomusdivisjonidega Tshehhoslovakkiasse ja moodustas kogu riigist Saksa protektoraadi. Siis saadi aru, et sõja puhkemine oli vaid ajaküsimus. Suurriigid hakkasid oma asju sõja puhuks korraldama.

Müncheni lepingu sõlmimisel oli Nõukogude Liit täielikult kõrvale jäetud. Tema arvamist ei küsitud, ning see loomulikult tekitas seal paksu verd. Sõjaohu kasvades suurriigid siiski mõistsid, et Nõukogude Liidul on tulevases sõjas tähtis koht. Temale hakati tegema sõjalist liitumist käsitlevaid ettepanekuid. Nõukogude Liidul oli tollal soodus olukord, ta võis oodata soodsaid pakkumisi kummaltki vastaspoolelt. Prantsusmaa ja Inglismaa algatasid juba märtsis 1939 Nõukogude Liiduga nõupidamisi ühistöö kohta Saksamaa vastu. Neist Moskvas peetud läbirääkimisist ei pääsnud kuigi palju teateid väljapoole imbuma. Seevõrra saadi siiski teada, et Nõukogude Liit nõudis sõlmitavale lepingule niisugust kuju, et teatavaile nimega mainitud väikeriikidele, ms. Soomele, oleks tulnud anda liitunud suurriikide tagatis seks puhuks, kui nad langeksid kallaletungi ohvriks. Kallaletungiks tuli pidada ka “kaudset kallaletungi”. Selle all mõisteti nende riikide asetumist saksasõbralikule seisukohale. Kuna selline “tagatis” oleks andnud võimaluse nende väikeriikide siseasjadesse segamiseks, isegi anda neile relvastatud abi ilma nende enese palumata, s.t. teostada nende okupeerimist, äratas see mõte suurt rahutust ms. Soomes. Lääneriikide poole pöörduti esildistega, et sellelaadilist tagatislepingut ei tuleks heaks kiita. Liiduleping lääneriikide ja Nõukogude Liidu vahel jäigi sündimata, ning on võimalik, et just mainitud tagatiste küsimus oli üheks põhjuseks läbirääkimiste ebaõnnestumisele. Läbirääkimiste üksikasjadest ei ole hiljemini avalikkusele teateid antud.

Neil aegadel toimus muudatus Nõukogude Liidu välisasjade juhtimisel. Väliskomissariaati astus Litvinovi kohale Molotov. Aimati, et see tähendas muudatust Nõukogude Liidu välispoliitikas.

Samal ajal, kui lääneriigid Moskvas neid läbirääkimisi pidasid, pidas Nõukogude Liit läbirääkimisi ka Saksamaaga, kuigi maailm neist tookord vähimatki aimu ei saanud. Esimene lähenemine toimus juba mai lõpul 1939, aga tegelikult said nõupidamised hoogu augusti algul. Suure üllatusena sai maailm 23. augustil 1939 teada, et Saksamaa ja Nõukogude Liit olid alla kirjutanud mittekallaletungi- ja lepitusmenetluselepingule. Juhtusin noil päevil olema Oslos, kus Põhjamaade töölisparteide ühistöökomisjon pidas koosolekut. Esimene suhtumine avalikkusele antud teatesse oli kaunis irooniline. Endised verivaenlased, kommunistlik Nõukogude Liit ja rahvussotsialistlik Saksamaa omavahelises liidus! – see oli ju suurepärane irvitamise aine! Ei aimatud, kuivõrd saatuslikust lepingust oli küsimus. Veel rongis koduteel Oslost Stokholmi jutlesime asjast Gustav Mölleriga, kes oli siis vist Rootsi kaubandusminister, ega leidnud mõistlikku seletust sellele tähelepanu äratanud sammule. Soomes ei äratanud lepingu avalikuks tulek algul muret. Vastupidi, kujutleti, et rahu jätkumine Soome osas on kindlustatud, kui mõlemad tema naabruses asuvad suurriigid olid jõudnud kokkuleppele.

Ei läinud siiski kauem kui nädal aega, kui selgus, mis lepingu eesmärgiks oli olnud. Lepinguga avanes Saksal võimalus alustada kavatsetud sõda Poola vastu, kartmata sõda kahel rindel. Poolaga oli Saksamaa juba mitu kuud tüli hõõrunud. Küsimuses oli lahkarvamine nii tähtsusetust asjast kui Danzigi koridorist. Lääneriigid olid garanteerinud Poola puutumatuse, ja Poola oli seetõttu järeleandmatu.

1. septembril veeresid saksa armeed üle Poola piiri. 3. septembril Inglismaa ja Prantsusmaa kuulutasid Saksamaale sõja, olles siiski võimetud Poolat mingil kombel aitama. Poola vastupanu murti paari nädalaga.

Sõja puhkedes avaldas Soome valitsus kohe 1. septembril erapooletusedeklaratsiooni, teatades oma kavatsusest süttinud sõjas jääda täielise erapooletuse juurde. Deklaratsioon anti Soome nimel eraldi ja peale selle veel ühiselt teiste Põhjariikidega. Soome oli seega võimalikult selgesti väljendanud oma tahet jääda sõjast väljapoole.

Ka Nõukogude Liit püsis algul paar nädalat erapooletuna, kuni ta 17. septembril ründas vastupanuvõime kaotanud Poolat ja vallutas selle idaosad. Samal päeval esitas väliskomissar Molotov Soome Moskva saadikule Yrjö-Koskisele teadeande, mille kohaselt Nõukogude Liit lubas Soome ja Nõukogude Liidu vahelistes suhetes ajada erapooletusepoliitikat. Välisminister Erkko andis sel puhul järgmisel päeval teadetebüroo kaudu teada, et Nõukogude Liidu deklaratsioon on Soomes vastu võetud “suure rahuldusega” ning et “see oli kooskõlas nende rahulike ja sõbralike läbirääkimiste vaimuga, mis Soomel oli olnud Nõukogude Liidu väliskomissariaadiga.”

Soome suhtes paistis asi seega korras olevat, ja maa võis loota sõjast eemale jääda.

Selle suure usalduslikkuse tundemärgina, mille vallas Soomes veel 1939. a. hilissuvel elati, on põhjust mainida, et olin koostanud eduskunnale esitamiseks täiesti normaalse aja kohaselt kavastatud tulude- ja kulude-eelarve järgneva aasta jaoks. Valitsus oli lootnud, et rahu Euroopas säiliks ja et kogu aasta jooksul peetud närvisõda oli olnud vaid ähvardav mõõgatäristamine. 8. septembril eduskunnale eelarvet esitades oli seisukord siiski põhjalikult muutunud. Oma eelarvekõnes märkisin, et riigi tulud süttinud sõja tagajärjel ja väliskaubanduse vähenedes märgatavalt kokku kuivavad ning et seetõttu on vajalik ka kulusid kokku hoida, kuid lootsin, et see võiks sündida vastastikuses arusaamises valitsusega. Opositsiooni kõnelejate poolt rünnati siis valitsust raskekahuritega ja süüdistati valitsust arusaamise puuduses eelarve koostamisel. Valitsus ei olnud arvesse võtnud, et sõda oli ukse ees – just kui selle algamise hetke oleks olnud võimalik kindlasti ette teada! Oli kerge vastata, et kui opositsioon oli sellest olnud teadlik, oli ta toiminud valesti, kui ta valitsust polnud ette informeerinud. – Eelarvet tuli seejärel ometi revideerida. Rahandusministeeriumi ettekandaja J. W. Minniga koos ohverdasime ligi paar nädalat, et eelarvet punkt-punktilt uuesti läbi vaadata. Meil õnnestuski kärpida kulusid umbes 700 miljoni marga võrra. Need vähendamisettepanekud anti eduskunna rahanduskomisjonile kasutamiseks. Vähenevate tulude kaitsmiseks oli valitsus kärpimiste kõrval sunnitud tegema ettepanekuid tollimaksude ja teatavate otsemaksude tõstmiseks, niisama mõningate uute maksude kohta.

Samasugust lootusrikkust, et mitte ütelda muretust, oli Soomes osutatud kaitsevalmiduse tõhustamisel. Tõsi küll, juba a. 1935 oli riigikaitse jaoks heaks kiidetud varumiskava, millega tuli täita sõjaväe varustuses esinevaid kõige suuremaid lünki. Kavakohaselt tuli 1938. a. algusest peale sõjaväe hädavajalisiks hankeiks kasutada kokku 1.158 miljonit marka. Summa osutus ometi varsti mitteküllaldaseks, mille tõttu a. 1937 määrati uus komisjon kava täiendama. Valitsuse ettepanekul võttis eduskund mais 1938 vastu uue varumiskava, mille kohaselt a. 1938-1944 hädavajalisiks hankeiks ja teisteks kaitsetarveteks tuli määrata summasid kokku 2.710 miljonit marka. Sellest pidi 1938. a. osale langema 460 miljonit ja aastate 1939-1943 osale 200 miljonit aastas ning a. 1944 250 miljonit marka. Kava kinnitati seadusega. Nõnda varutud raha jõuti kuni sügiseni 1939 siiski ainult päris vähesel määral kasutada, mistõttu sõjaväel puudus mitmesuguseid vältimatuid tarbeid siis, kui neid tõesti oleks vajatud.

Ebakindla poliitilise olukorraga oli muidu siiski katsutud arvestada. Nõnda võttis eduskund kevadel 1939 vastu mitmed seadused, kus võimaliku sõja süttimisega oli arvestatud. Nende hulgast võib mainida vabariigi kaitseseadust, töökohustusseadust, elanikkonna julgestusseadust ning seadust kaitsevalmiduse tõhustamisest sõja ajal.

Kuid siirdugem tagasi üldpoliitilise olukorra arengu juurde.

Vaevalt oli sõda Poolas lõppenud, kui Nõukogude Liit hakkas end ka põhja pool liigutama. Ta kutsus Balti riikide valitsusi saatma oma välisministrid Moskvasse läbi rääkima. Läbirääkimiste tulemuseks oli, et need riigid, igaüks omakorda, sõlmisid Nõukogude sõprus- ja abistamislepingud. Sellise lepingu sõlmis Eesti 28. septembril, loovutades Nõukogude Liidule ühtlasi laevastiku- ja lennubaase. Läti tegi lepingu 5. oktoobril ja Leedu 11. oktoobril. Viimaksmainitud lepingu alusel sai Leedu kauahimustatud Vilno linna, mille Nõukogude Liit oli äsja võtnud Poolalt, aga Leedul omalt poolt tuli anda sõjalisi baase Nõukogude Liidule.

Balti riikidele esitatud nõudmised ja nende maade kiire alistumine tekitasid Soomes suurt rahutust. Oli põhjust karta, et ka Soome ei jää puutumata samasugustest nõudmistest. Olid ju Nõukogude Liidul nüüd vabad käed tegutsemiseks pärast Saksaga sõlmitud liidulepingut ja teiste suurriikide olles kinni oma sõjaga. Ei olnudki vaja kaua oodata, kui ka juba Soome uksele koputati. 5. oktoobril kutsus väliskomissar Molotov enda juurde Soome Moskva saadiku Yrjö-Koskise, teatades, et Nõukogude Liidu valitsus oli pannud tähele Soome valitsuse seletust soovi kohta arendada mõlema riigi vahelisi poliitilisi kui ka kaubanduslikke suhteid. Rahvusvahelise olukorra muutudes sõja tagajärjel soovis Nõukogude Liidu valitsus nüüd alustada mõtetevahetust Soome valitsusega mõningais “konkreetseis poliitilisis küsimusis”. Ta avaldas soovi, et Soome valitsuse välisminister saabuks nende küsimuste üle nõu pidama või et valitsus volitaks selleks mõne teise isiku. Yrjö-Koskise pärimisele, kas komissar võiks lähemalt teatada, missugustele konkreetsetele küsimustele ta lähemalt mõtles, jättis Molotov vastamata, kuid lisas Nõukogude Liidu valitsuse soovina, et läbirääkimisi alustataks võimalikult pea, mille tõttu ta palus vastust, kui võimalik, juba paari päeva jooksul.

Kui sõnum eelmainitud teadaandest järgneval päeval (6.10) saabus valitsusele, tekitast see loomulikult muret, eriti kuna kõne alla võetavate “konkreetsete poliitiliste küsimuste” iseloomu kohta polnud saadud mingit selgitust. Ka ajalehti lugeva rahva hulgas tekkis rahutust, kui 7. oktoobril oli võidud lugeda järgnevat napisõnalist uudist:

“Nagu välisminister Erkko STT:le 18. septembril antud avalduses teatas, on Soome ja Nõukogude Liidu valitsuse vahel diplomaatilisel teel peetud läbirääkimisi mõningate poliitilise iseloomuga küsimuste ja majanduslike probleemide kohta. Nõukogude Liidu valitsus on nüüd küsinud, kas Soome valitsus sooviks saata erilise esindaja Moskvasse kõnelema esil olnud küsimuste üle. Soome valitsus kaalub praegu asja.”

Algusest peale oli selge, et kutset ei või jätta vastu võtmata. Otsustati hakata asja ette valmistama nii hoolikalt kui võimalik sellise ebamäärase teate põhjal, jättes sealjuures tähele panemata määratud tähtpäeva. Varsti saadi siiski näha, et Nõukogude Liit tõesti pidas asja rutuliseks. Juba 7. oktoobril kiirustas Molotov vastust. Järgneval päeval saabus Nõukogude Liidu Helsingi saadik Derevjanski välisminister Erkko juurde, seletades, et tal on tähtis teadaanne. Ta mainis, et Moskvas “oldi ülimalt ärevil”, kuna vastust veel ei olnud saabunud, et Soome oli suhtunud kutsesse teisiti kui Balti riigid ja et see võib asjade käiku kahjulikult mõjutada. Erkko vastas, et ta ei teadnud, kuidas Balti riikides oli toimitud, aga Soome valitsus ei olnud viivitanud vastuse ega selle saatmisega, vaid oli käsitlenud asja normaalses korras. Jutuajamisest selgus muide veel, et Nõukogude Liit kavatseb esile tuua umbes samalaadseid küsimusi kui Balti riikidega. Nõukogude Liit tahtis luua Läänemere piirkonnas säärase olukorra, mis hoiaks Nõukogude Liitu ja tema naabermaid sõja ohvreiks langemast.

Molotov oli väljendanud soovi, et esijoones saabuks välisminister Moskvasse. Erkkol ei olnud siiski tahtmist minna, kuna, nagu ta ühele välismaisele ajakirjanikule seletuseks mainis, “välisministri koht on oma valitsuse juures”. Siis pöördusid mõtted riiginõunik J. K. Paasikivi poole, kes tollal oli saadikuks Stokholmis. Ta nõustuski sõitma, ja nii algas tema ka hiljem jätkunud tegevus Soome ja Nõukogude Liidu vahelisi suhteid puudutavate küsimuste lahendamisel.

Ärasõitvale volinikule oli nõupidamiste jaoks vaja kaasa anda juhendeid. Kuna esitavate nõudmiste suhtes puudusid lähemad teated – oli olemas ainult oletusi, missuguses suunas need võisid liikuda – siis võisid juhtnöörid olla vaid üldised. Oma üldiste juhendite kohaselt pidi volinik seletama, et Soome ja Nõukogude Liidu vahelised küsimused on lahendatud ja korraldatud rahulepinguga, mille kõrval nende vahel sõlmitud mittekallaletungileping poliitiliselt on suhete aluseks. Soome välispoliitika sihiks ja eesmärgiks oli olnud sõbralike suhete alalhoidmine ja arendamine kõigi naabermaadega. Soome oli olnud ja oli ka jatkuvalt temaga taolises asendis olevate teiste põhjariikidega tihedas ühistöös, mille sihiks oli kaks kardinaalset küsimust: rahu kindlustamine ja tingimatu püüd püsida kõikidest konfliktidest eemal. Soome ei moodusta hädaohtu ühelgi teisele riigile. Tõendamaks oma tahet kinni pidada seni järgitud erapooletuspoliitikast oli Soome väljendanud tingimusteta otsuse, et ta relvajõul kaitseb oma erapooletust. Sellega tahtis Soome näidata, et ta ei luba end kellegi vastu ära kasutada.

Need üldised märkused kohustasid volinikku algusest peale asuma selgesti tõrjuval seisukohal niisuguste ettepanekute suhtes, mis võisid kõigutada Soome ülalkirjeldatud poliitilist hoiakut või Soome erapooletuspoliitikat. Kui Nõukogude Liidu poolt peaks tehtama ettepanekuid, mis olid suunatud Soome territoriaalsele või riiklikule puutumatusele, siis pidi läbirääkija teatama, et ükski volinik ei võinud anda lubadusi, mis olid vastuolus riigi põhiseadusega, vaid et Soomes kehtiva parlamentaarse korra kohaselt pidi riigi valitsus ja eduskund niisugused lepingud heaks kiitma.

Nende üldiste põhimõtetega liituvates üksikasjalistes juhendites puudutati mõningaid küsimusi, mis nõupidamisel vahest võiksid esile kerkida. Läbirääkijal ei olnud õigust isegi kõne alla võtta sõjaliste baasi loovutamist, niisama vähe kui piiri edasinihutamist Karjala Kannasel puudutavaid ettepanekuid. Mõnede Soome lahe saarte loovutamine võiks seevastu tulla kõne alla territoriaalse vastutasu puhul. Abistamisleping Soome ja Nõukogude Liidu vahel ei võinud ka küsimussegi tulla.

Kell 1 öösel 9. oktoobril teatati Moskvasse, et Soome saadab sinna esindajaks J. K. Paasikivi. Ja 9. oktoobril kinnitas vabariigi president läbirääkijale antavad juhendid.

Kuna üllatused olid võimalikud, kutsuti järgneval päeval, 10. oktoobril, mitmed reservi vanusklassid “ülemääralisile kordusharjutusile”. Tegelikult tähendas see osalist mobilisatsiooni.

Ka teisi ettevaatusvahendeid võeti käsitlusele. Siseminister Kekkonen pidas 10. oktoobril kõne, milles ta, pöörates kodanike tähelepanu seisukorra tõsidusele, soovitas linnade elanikkonnale siirduda mujale rahulikumaisse oludesse. Samal päeval harjutati Helsingis ka juba häiresireenide kasutamist ning pimendust.

Neil sammudel oli märgatav mõju üldisele meeleolule. Rahvas märksa end istuvat samas paadis, samade ohtude kõiki ähvardades. Selle asemel et varemini mitmesugused maailmavaatelised suundumised oli võidelnud üksteisega ja et juuni algul peetud valimiste järellained veel septembris olid käinud kõrgelt, maeti nüüd sõjataprid maha nende tõsiste küsimuste ees. Ka valitsuse aluseid laiendati mõnevõrra, kui 13. oktoobril Cajanderi valitsusse astus kaks rootsi rahvaerakonna esindajat, dr. J. O. Söderhjelm kohtuministrina ja vabahärra Ernst v. Born portfellita ministrina. Hiljemini, olukorra veelgi tõsisemaks muutudes, tuli valitsuse aluseid jälle uuesti laiendada.

Esinedes kõnelejana sotsiaaldemokraatliku erakonna 40 aasta pidustustel Helsingi töölismajas 8. oktoobril, puudutasin peamiselt päevaküsimusi. Tahtsin selleski ringkonnas rõhutada üksmeelsuse tingimatut vajadust, üteldes selle kohta muu seas:

“— igal juhul on praegusel ajal tähtis, et meie rahvas jääb üksmeelseks. Need mõtete lahkuminekud, mis seni on oma pitseri vajutanud meie riiklikule elule, on põhjust esialgu kõrvale jätta. Need on lõppeks ometi väikesed tegurid siis, kui võib tekkida küsimus rahva iseseisvusest ja selle tulevikust. Kui ähvardab hädaoht väljast, ei ole meil jõudu selliseiks lahkuminekuiks.”

***

Sisukord

Lugejale

I. Läbirääkimiste järk

1. Silmapiir süngistub

Endelisi kõnelusi 1938-1939

Euroopa libiseb sõtta – Ka Soome uksele koputatakse

2. Esimene nõupidamisreis Moskvasse

Moskva nõudmised

Nõudmisi uuritakse Helsingis

3. Teine Moskva-reis

Uuesti Kremlis

Kirjavahetus Rootsi peaministriga

Seisukohti revideeritakse Helsingis. – Eduskunna ringkondi tõmmatakse kaasa

4. Kolmas Moskva-reis

Nõukogude Liidu nõudmised saavad üldsusele teatavaks

Ülemnõukogu istungiga tutvumas

Nõupidamised jätkuvad

Revolutsiooni aastapäeva pühitsemine

5. Vastuolud süvenevad

Ranged juhendid. – Nõupidamised ei anna tulemusi.

Närvi- ja noodisõda. – Diplomaatlikud suhted katkevad

II. Sõda

6. Sõda üllatab

Sõda. – Valitsuse vahetus

Uue valitsuse esimesed sammud. – Terijoe valitsus

Rahvasteliidu viimane samm

Pime iseseisvuspäev

Paar raadiokõnet

7. Rahuvõimalusi uuritakse. – Sõda jätkub

Teiste riikide poole pöördumisi. – Vihjeid rahuvõimalusist

Saksa vahendusülesaanne luhtub

Ust praotatakse Sokholmi kaudu

Relvasaadetised. – Vabatahtlikud. – Töölised ja kaitseliidud

Välismaiseid külalisi. – Raamatuid Soome sõja kohta

8. Stokholmi-teel

Minu esimene reis Stokholmi

Võistlevaid kavatsusi

Külaskäik peakorteris

Valitsuse väliskomisjon kõhkleb

Uus tulemusteta Stokholmi reis

Vahejuhtum Rootsis

9. Keerukas tee rahu poole

Väikeseid vahesündmusi enne lahendust

Lahenduse poole

Esimesi teateid lääneriikidest pakutud abi suurusest

Nõukogude Liidu täpsed nõudmised. – Ka lääneriikide esildisi selgitatakse

Minu kolmas reis Stokholmi

Valitsus peab läbirääkimisi, kuid ei määratle seisukohti

Arutlusi eduskunna ringkonnas

Lääneriigid lähevad aktiivseks

Eri suundadesse kiskuvaid jõude

2. märtsil

3. märtsil

4. märtsil

5. märtsil

Raske lõppotsus

III. Rahu

10. Rahutingimused dikteeritakse Soomele

Soome delegatsioon Moskvas. – Nõudmisi suurendatakse

7. märtsil

8. märtsil

9. märtsil

Pingelise ootuse päevi

10. märtsil

11. märtsil

12. märtsil

11. Alistumine sunduse ees

Rahu. – Sellest põhjustatud kiireid ülesandeid

13. märtsil

14. märtsil

15. märtsil

Eduskund kiidab rahulepingu heaks

Rahulepingu ratifitseerimine. – Valitsus lahkub

16. märtsil

18. märtsil

20. märtsil

27. märtsil

IV. Liiteid

Väinö Tanneri raadiokõne

Valitsuse manifest sõja lõppemisest

Ülemjuhataja päevakäsk

Rahuleping

Rahulepinguga liituv protokoll

Kirjastus Orto, 1951 475 lk

Vaata raamatuid meie veebipoes Vana ja Hea raamat – https://www.vanajahea.ee/