Romaan

Autor – Ain Kalmus

Laevapoiss mängib viiulit

SIIM KALLISMAA ELU ALGAS SUVEPÄEVAGA, mil maailm oli täis päikest ja tuult. Enne seda päeva oli tal küll juba üheksa aastat elatud ning needki polnud vaiksed oma sündmuste poolest. Sest nende aastate kestel oli ta kaotanud oma isa, kes ühel sügisel lihtsalt jäi merelt koju tulemata, jättes tallu suure tühjuse ja leina. Need aastad olid toonud ka mõni kuu hiljem võõra mehe majja, kel olid lahkuseta, külmad silmad ja karmid sõnad suus. Kunagi ei õppinud lapsed teda isaks hüüdma, kuigi ta seda ise soovis.

Juhtus muidki asju nende aastate jooksul – sääraseid, mida suured inimesed ei märganud mäletavatki, kuid mis lastele olid seda tähtsamad. See oli siis, kui karutantsitaja käis oma rõngastatud ninaga loomaga külas ning too magas kolde ees nagu suur kutsikas. Aasta pärast seda ööbis tatarlasest rändkaupmees talus ning tasuks kosti eest andis ta poisile kaherealise suupilli.

Ka too suure kanakulli pesa leidmine ning tühjendamine Kivimurrus kuulus nende aastate sündmuste hulka. Siis veel esimene matk Papsiranda, kus polnud inimelamuid kümnete kilomeetrite ulatuses, küll aga linnupesi ja -poegi keset kõrkjapadrikuid ning pilliroolaant, mis ulatus isegi kõige vanemal poisil kaugelt üle pea.

Need ja paljud teised tähtsad asjad juhtusid enne seda tuulist ja päikeselist päeva. Aga siiski olid nad selle kõrval nii väikesed, et pärast neile nagu ei saanudki mõelda.

Tol päeval oli päike soe üle kõrge nõmmemaa, kuigi puhus kõvasti, aga suvisel tuulel polnud külma hingust. Meri oli eemalt vaadateski valgelaiguline ning kased Paumetsas tõmbusid iilide ees looka. Ema oli teinud värsket võid ja toimetanud muid koduseid talitusi, mis kibedal heinaajal olid tegemata jäänud.

Väike õde Kristi oli külviajal rängalt haige olnud ning siis oli praostiproua käinud teda vaatamas ja rohtu andmas. Nüüd pandi värsket võid, mida oli puulusikaga sõtkutud külmas vees, kuni kõvaks läks, savikaussi. Kuuri alt toodi veel kanamune ja siis pidi Siim nendega kirikla poole teele asuma, et praosti emandale hea südame tasuks meelehead viia. Nii ta siis läks oma kompsudega mööda nõmmeteed. Väli hõngus põuailmade kõrbenud rohust. Tuul tõi põldudele ja heinamaade loolõhnalist hingust oma puhangutega kaasa. Teeääred kollendasid kukeharjast ning lillatasid liivateest. Maantee oli pehme tolmukorraga kaetud, milles poisi paljaste jalgade varbad end mõnuga harali ajasid. See oli soe nagu praegu veskikivide vahelt tulnud jahu.

Kõrtsi juures oli tänase tööpäeva puhul vaikne. Siim möödus pikast hoonest. Eemalt paistis kirikumänniku suuri varjulisi puid ja siis oli tee ääres maja, mille ukse kohal uhkeldas suur silt, millele luitunud hobuseraud, sitsikangas ja taskunuga peale maalitud. Nende all oli pikkade tähtedega kiri:

“Juhan Kong. Tallorahva pood.”

Ta vaatas jälle kartlikult ringi, sest kaupmehel oli poeg Georg, kes oli Siimust suurem ning tugevam, ja sellele meeldis väiksemaid poisse kiusata.

Täna polnud Georgi kuskil näha. Suur kirju koer lamas maja ees murul. Ta oli aga võõrastega nii harjunud, et ei viitsinud poisi möödudes peadki tõsta.

Siis hakkas puude vahelt juba kiriku lubivalge müür paistma. Uus kartus tuli poisi südamesse, ent see oli eelmisest erinev. Siin kõndida oli kuidagi erutav ja pühalik, nagu siis, kui ta läks ema käe kõrval pühapäevahommikul jutluse alates läbi kõmiseva jumalakoja, kus kõikide pilgud olid nagu rangemad ja tardunumad kui äripäeviti.

Täna aga polnud siin hingelistki. Tuul tuhises suurtes mändides. Mustad hakid kraaksusid nii ägedalt torni ümber õhus, nagu oleks neil suuri asju õiendada. Torn ise tundus äripäevases üksilduses veelgi pikemana ja kaugemana, kui ta oli seda pühapäevahommikuti, mil kõik luugid seisid nelja maailmakaare poole lahti ja kellade kõla oli õhk täis.

Hetkeks pani poiss korvi maha ja vaatas kuldse ristiga lõppeva tornitipu poole. Ta avameelne, ümmar nägu oli harras ja hallid silmad selged. Oma aastate kohta oli ta suure kasvuga ja tugev. Valge toimne särk, mida sõlg kurgu alt koos hoidis, oli puhas ja kintspüsid uued ning lapita. Pruunid sääred olid kaevul enne teeleasumist pestud. Tal polnud sooja suvepäeva tõttu palju riiet üll, kuid mis tal seljas oli, oli oma otskonna rahvariie, sest säärane oli komme.

Tükk aega torni kõrgust imetlenud, võttis ta maast jälle korvi kätte ja astus edasi.

Siitpeale muutus ümbrus nagu võõramaiseks. Suured männid kasvasid küll edasi kahel pool teed, kuid nende all oli madalaid kollaste õitega põõsaid ja veel teisi taimi, mida mujal ei nähtud. Siis tuli suuri pruunilehelisi hobukastaneid ning viimaks paistis kirikla valge värav. Pühapäevahommikuti oli poiss näinud siit õpetajat tulevat, suur must mantel seljas ja kuldristiga raamat käes. Tema tulles vaikis kirikuesisel inimeste jutt ning kellad tornis hakkasid lööma.

Täna oli aga tee tühi.

Poiss tuli väravani ja pidi siit edasi kirikla hästikorrastatud iluaeda astuma, kui ta äkki kuulatama seisatas. Sest üle pügatud põõsaste, üle triibuliseks rehitsetud kõnniradade ja rohelise muru kõlas mingi muusika.

Ta tutvus helimaailmaga oli piiratud. Pulmades mängiti torupilli, kuid vahel võis kuulda ka hiiu kannelt ja simblit. Ent siin kuuldav oli hoopis kaunim ja neist erinev. Oli, nagu oleks kuskil helistatud hõbedasi kellukesi. Nende tilinat oli kogu õhk täis nagu jõuluööl, mil kirikust tulles pimeduse pärast polnud midagi näha, kuid terve öö vaid helises kirikuliste kuljustest. Siin aga seltsis kõrgetele, helisevatele toonidele madalamaid ja tõsisemaid, nagu murelikke kuminaid.

Oli see kannel?

Ei, seda ei osanud ta otsustada. Otskonnas oli räägitud pastor Renderi tulles, et selle proual olevat isegi klaver kaasas. Oli see siis klaver?

Poiss unustas ümbruse ning kuulatas hardalt.

Kes teab, kui kaua ta veel oleks seal seisnud, kui karm hääl poleks teda mõtteist äratanud. See tuli musta habemevõruga kõhnalt mehelt, kes tuli mööda sireliheki äärt aiast ning hüüdis kaugelt juba:

– Kas sa, poiss, teretada ka oskad?

– Oskan küll, vastas poiss veidi jonnakalt, sest ta mõistis mitte ainult teretada, vaid tal olid isegi viis peatükki peas, ja seda pidi küsija ometi teadma, sest ta oli teda ise rahva loendamisel proovinud.

– Noh, miks sa siis ei tereta? nõudis praost kurjalt.

Nüüd ei kõlvanud seda enam teha, kui seda kurjusega nõuti, mõtles poiss, ja tigedale vaimulikule selga pöörates hakkas ta häärberi poole liikuma.

– Kus sa lähed? päris õpetaja talle sammu ligemale astudes.

– Kööki. Ema saatis prouale mune ja võid, ütles poiss jäi seisatama.

– Mine vii siis need ära. Mis sa vahid värava peal, nagu kardaksid midagi!

Poiss lähenes pool joostes köögi uksele. Nad pelgasid kõik õpetajat, nagu nad ta naist armastasid. Sest ta nagu ei osanud heaga kellegagi rääkida. Ikka olid tal hammustavad ning haugutavad sõnad varuks, kas sa tulid kirikumaksu maksma või end pihikirja üles märkima. Isegi kantslist jutlustades rääkis ta samas kurjas toonis, olgu siis kirjasõna millest tahes. Ka nüüd jäi ta aiateele kõndima, pilk jalge ette murule suunatud, otsmik kortsus ja silmad kurjad, kui poiss jooksujalu ümber häärberi nurga kiirustas ja siis puutreppi mööda üles ronis.

Ta arglikule koputusele vastas teenija Liisu vali “sisse”, ning kui ta ukse avas, seisis ta sellega vastamisi. Liisul olid varrukad üles kääritud. Selja taga oli tal valgetest kahhelkividest pliit, millel kiiskasid vasksed potid ning kastrulid. Säravat messingit ning vaske oli siin veel suurtel riiulitel ja laial laual.

Poiss jäi jällegi arglikult ukse kõrvale seisma, julgemata peale teretuse midagi öelda. Aga samal hetkel tuli sisemistest ruumidest proua ise kööki.

– Tere, ütles ta naeratades. – Meile on tulnud külaline. Ta astus poisi juurde ja küsis:

– Kuidas sinu nimi on?

– Siim, ütles poiss.

– Nii, ja kust sa pärit oled?

– Kõmmuselt.

– Soo, siis oleme ju päris naabrid, sest see on ju kohe siin metsa taga.

Ta pani käe poisi pea peale ning nüüd tundis Siim kummalist head lõhna, mis ta riietest hõngus. Proual olid heledad riided, mis kõndides tasaselt kahisesid, ning ta pikergusest, veidi kahvatust näost naeratasid silmad kummalise pehmusega.

– Ja mis sul siis siin korvis on? küsis ta vaikselt.

– Munad ja või, ütles poiss korvilt paberit võttes.

– Oh, missugused suured munad! hüüdis proua teesklemata imetlusega.

– Need kõige suuremad oo minu oma hallikirju kana omad. ütles poiss uhkelt.

– Tõesti, siis on see külla tubli kana, kui tal nii suured munad on.

Ta võttis poisi käest korvi ja võianuma ning andis need teenijale. Siis tuli ta poisi juurde tagasi ja küsis korraga:

– Sa, Siim, oled terane poiss, aga kas sa lugeda ka oskad?

– Oskan küll.

– Kas ikka tõesti? ei tahtnud proua uskuda.

– Oskan, oskan, kinnitas poiss.

– Kas proovime? kahtles proua. Ta läks teise tuppa ja tuli sealt varsti piiblilooraamatuga tagasi. Esialgu kohkus poiss veidike, ent kui ta oli pilgu raamatule heitnud, nägi ta, et see oli seesama, millest tal oli iga rida kodus juba läbi õpitud. Proua lõi põleva põõsa loo lahti ja Siim hakkas sealt vuristama, nagu oleks sellest viimne kui rida talle tuttav.

Tükk aega kuulas proua ta lugemist.

– Aitab sellest, ütles ta siis – Lugemine on sul küll selge, selles pole kahtlust. Aga ega sa saksa keelt ei oska?

Ei, seda ei osanud Siim, sest kes pidi talle olema seda õpetanud?

– Aga kas sa tahaksid seda õppida? küsis proua.

Nüüd noogutas poiss innukalt. Miks mitte, ta oli valmis kõike õppima, kui aga leiduks õpetaja.

– Ma õpetaksin sind, kui tuled paar korda nädalas siia, ütles proua.

– Ma ei tea, kas ema lubab, kahtles poiss.

– Küll mina emaga ise selle asja korraldan, ütles proua. Teenija Liisu oli korvi ja kausi tühjendanud ning nüüd võttsi poiss need taas kätte, et koju minna. Kui proua pidas ta uksel kinni.

– Oota, oota, meil on rehknung veel tegemata, ütles ta.

– Ema ütles, et need ei maksa midagi, vastas poiss.

– Ei, see ei passi hoopiski, protesteeris proua. Ta võttis laualt käekoti ja otsis selles paraja raha. – See siin on emale, aga see teine on sulle, selle eest võid poest midagi osta, ütles ta ja raha pisteti Siimule pihku.

Poiss astus tänades uksest välja ja jooksis kiiresti mööda teed minema. Paremas käes oli ema raha, kuid selle eest, mis oli vasakus käes, võis ta endale midagi osta. Ta oli nii rõõmus, et tal polnud kurja õpetaja pärast aega muretsedagi. Tee tundus nüüd hoopis lühemana kui tavaliselt. Varsti oli tal kirik selja taga ja juba ta oligi kõrtsi juures poe ees ning astus selle uksest sisse.

Pood oli tühi, aga kui ta ukse kinni pani, kõlises kell ja selle peale tuli sisemistest ruumidest kaupmees lohisevate sammudega leti taha. Poiss pani raha lauale ja ütles tol korral ainsa mõeldava sõna:

– Kompvekke!

Kaupmees võttis letilt hõberaha ja tõstis selle silmadele üsna ligidale, vaatas münti uurivalt, nuusutas siis seda ja oleks vist peaaegu ka hammastega proovima hakanud.

– Kust sa selle said? päris ta siis.

– Õpetajaproua andis, vastas Siim.

– Seda võis arvata. Kui inimesel omal lapsi pole, siis narrib ta teiste lapsed hellitamisega ää, torises kaupmees. Siis hakkas kompvekke torbikusse kaaluma. Neid sai palju, nii palju, et Siim ei mäletanudki, et ta oleks ennem korraga nii palju kompvekke saanud.

– Näh, ütles kaupmees tigedalt, – mine kas või kosja, ja ulatas talle siis torbiku.

Poiss astus uksest kiiresti välja. Kohe õue jõudes hakkas ta maiustusi proovima. Vaevalt oli ta aga torbiku lahti keerutanud, kui Georg nurga tagant välja tuli.

– Said sa kompvekke? küsis ta.

– Ostsin, ütles Siim kõheldes.

– Oh, kui palju! Anna mulle ka! nõudis poiss ahnelt.

– Kas sa siis isa käest ei saa? imestas Siim. Kaupmehe pojal pidi tema arvates kõike küllalt olema.

– Ega vana mulle anna, ütles poiss.

Siim küünitas talle torbiku, lootes, et teine võtab ainult paar tükki. Poiss aga kahmas selle kätte ja valas enda peo täis. Kiiresti pistis ta kompvekid tasku ja hakkas teist peotäit võtma, kui Siim tuutu ära tõmbas.

– Ää võta nii palju, keelas ta.

– Küll oo kade! ütles kaupmehe poeg. – Päris kadekops, lisas ta veel ning hakkas siis ahnelt kompvekke suhu toppima. – Omal tuutu täis, aga teisele ei anna.

– Sa võtsid pooled ju ää. Need oo moo kompvekid.

– Ää seleta, ma võtan need ka veel ää! ähvardas poiss.

– Nagu teeröövel, ütles Siim, sest ta õiglustunne oli kibedasti riivatud.

– Küll ma sulle konnale näitan, kes oo teeröövel! hüüdis poiss ning haaras tal äkki rinnust kinni. Ta tahtis Siimule jalga taha panna ja nii teda seljale paisata. Siim oli aga väledam, ta raputas end kärmesti lahti ja jooksis siis kõrtsist mööda kodu poole.

Kaunis päev oli rikutud ja ta meeleolu oli kibe, kui ta kalmuaiast mööda astus ja Kõmmusele läks. Varsti unustas ta aga ebameeldiva seiga ning lahkele prouale mõeldes muutus ta jällegi rõõmsaks.

See oli ta esimene kohtamine praostiproua Renderiga, aga viimaseks ei jäänud see mitte. Sest juba järgmisel päeval tuli proua ise isiklikult Kõmmusele ja rääkis nii kaua emaga, kuni see nõustus poisi kiriklaskäimisega. Päevad määrati kindlaks, mil ta pidi proua juurde tulema, et saksa keelt õppida. Nüüdsest alates käis Siim ustavalt igal nädalal kirikumõisa vahet.

Sellepärast tuli kodus ütlemistki. Siim oli Kõmmuse Kreedu esimesest abielust põlvneva nelja lapse hulgas kõige vanem. Kasuisa, kes muidu end laste kasvatusse ei seganud, nurises nüüd siiski:

– Mis sest ajast raisata! Poiss kõlbaks juba adra taha.

Ema vastas aga rahulikult:

– Ega tarkus kellelegi kurja tee. Lase laps õppida, kui oo heldeid inimesi õpetamas.

Ja Siim jätkas õppimist.

Praostiproua Render oli ise asjasse kiindunud. Temast räägiti, et ta olevat aadliperekonnast pärit ja oma abielu esimestel aastatel õnnetul teel ühe lapse kaotanud. Pärast polnud talle neid enam kingitud, kuid noore proua süda oli muutunud iga väikese vastu hellaks. Ta oli kogu kihelkonna heategijana ja abistajana tuntud. Kui keegi haigestus, siis polnud see mitte praost, keda haige juurde toodi, vaid proua. Ta oli ravimeid ning võideid, mis aitasid igasuguses hädas, ja ta oskused olid hinnatud.

Praostiproua kiindus andeka poisi õpetamisse, nagu oleks see ta elusülesanne. Esialgu oli see Siimule raske. Võõras keel segas ta mõtteid. Vahel oli tahtminegi kadumas. Aga ema julgustus teda edasi ja praostiproua oli nii lahke, et tema tahtmise vastu ei söandanud teha. Aegamööda hakkas poiss edusamme tegema. Viimaks luges ta saksa keelt niisama vurinal nagu emakeeltki ja proua vaimustusel polnud piire. Ta katsus igas tunnis ainult saksa keeles rääkida ja nii saigi Siim  aegamööda lihtsama kõnekeele kätte.

Praost vaatas neile tundidele nagu proua eralõbule, millesse temal polnud vaja segada. Igal naisel oli oma narrusi. Mõni kirjutas halbu luuletusi, teine tegi padjakesi ning vaibakesi, mida polnud kuhugi panna, kolmas, oli suur seltskonnadaam. Kui Elsa tahtis olla talupoegade heategija, – rahu temaga, kui ta ainult jättis pastori oma muredega üksi.

Möödus mõni aasta. Siis juhtus, et pastor Renderil oli tarvis midagi sellest toast võtta, kus proual Siimuga parajasti saksa keele tund oli. Kui praost astus ruumi, tundis naine kiusatust talle oma õpilase võimeid veidike näidata. Ta andis poisile raamatu kätte ning käskis teda lugema hakata. Praost kuulas kortsus kulmul, kui maalaps vuristav võõrast keelt lugeda.

– Noh, jutusta nüüd meile ka sellest, mida sa oled lugenud, käskis proua pärast raamatu kõrvalepanemist. Siim jutustas loo oma sõnadega edasi. Praost kuulatas ja esitas siis omakorda saksakeelseid küsimusi, mis poiss niisama ruttu vastas. Siis keeras praost kannal ringi ja kõndis toast välja.

Selle järel katkesid Siimu saksa keele tunnid üsna järsku. Põhjust ei saanud poiss kunagi päriselt teada, aga kui uskuda Liisu jutte, siis tuli see riiust, mis praosti ja proua vahel oli puhkenud. Siimu nime olevat sealjuures sageli nimetatud. Liisu sõnu ei võinud iga kord küll puhta kullana võtta, sest kuidas võis ta teada, millest kõnelus oli, kui see sündis saksa keeles, ning pealegi on kuuldavus läbi ukse niisama vilets kui nähtavus läbi lukuaugu. Kui tõsiasjad jäid püsima. Proua ütles Siimule kurvalt, et enam tal pole võimalik järjekindlaid tunde anda, kuid tema käest saavat ta nüüd raamatuid, et nende abil ise õppimist jätkata. Iga kord aga, kui praost oli kodunt ära sõitnud, kutsuti Siim jälle kirikumõisa, kus proua laskis teda endale jutustada loetud raamatutest ja andis talle juhatust uute tarvis.

Kõmmuse Pärtlile oli pastoraadis juhtunu selge ilma Liisu jututagi:

– Vaata, kui kade teine, sunnik, oo, sülitas ta. – Mette ei taha, et maalaps ka saksa keele suhu saab.

– Kus sina seda tead, katsus naine jumalasulast kaitsta.

– Mis seal teada oo! Selge puha, keelas naisel õpetamise ää.

– Mis ta kardab?

– Ega muud, kui et talupoja laps saab ka tarkuseotsa kätte ja siis ei saa ta enam talurahvaga mette nii mängida, kut ise tahab.

Ning nüüd oli kasuisal suur huvi selle vastu, et Siim oma õppimist pooleli ei jätaks. Kadunud olid etteheited kaotatud aja pärast. Ja kui ta juhtus kõrtsist veidi viinastunult koju tulema, siis koputas ta kasupojale õlale ning ütles:

– Ää sa seda talle mette kingi, Siim, nimelt ää kingi! Muudkui õpi ja näita, mis sa võid! Või tema ei taha, et talupoeg targaks saab! Temal oo kade meel, et meitesuguste seast tuleb õpetajaid ja rohvessoreid. Ma ütlen, Siim, ää jäta! Õpi nii, et silm sinine! Õpi kas või kiusu pärast!

Kuid kiusu pärast polnud Siimul vaja seda teha. Poisil oli kord maitse keelatud rohumaadest suhu saanud. Kuldseljaga paksudel raamatutel, mis rääkisid võõratest paikadest ja inimestest, oli oma kummaline võlu. Kui mingi võõra maailma väravad on meile avanenud, siis ei taheta neid enam lasta sulguda. Siim luges innukalt, sageli öid päevale lisaks võttes.

See oli paar aastat hiljem, kui ta endale viiuli sai. Sest ajast peale, kui rändkaupmehe suupill oli talle tee helidemaailma avanud, oli ta unistanud viiulist. Viimaks oli ta kasuisa niikaua palunud ja sellele puuriistu meisterdades abiks olnud, kuni see järele andis ja ühel riistade müügirekel Saaremaale kuskilt viiuli leidis. Viiuli omanik oli surnud ja pill müüdi soodsalt. See oli Siimule suurpäev.

Kui ta esimest korda oma kalli viiuli kätte võttis ja mängida katsus, tegi see hoopis vastikut häält. Ta proovis poognat igal viisil käänata, kuid mingi krigisev ning kentsakas toon tuli kuuldavale.

Väike õde Kristi kuulis seda ja ütles:

– Küll oo teisel ikka hirmus hääl!

Koer hakkas laua all uluma ja kasuisa pidi oma sõna sekka ütlema:

– Ei nüüd siin majas ristirahval enam elu ole, kui kunstimehed ja koerad korraga hakkavad lugusid lööma.

Ema tuli tagakambrist välja, vaatas asja murelikult pealt ja ütles siis:

– Ehk andsid sandi pilli.

– Küll siin oo viga rohkem mängija kui pilli käes, arvas kasuisa.

Siim proovis mitu korda, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Viimaks läks ta hädas köstri juurde abi otsima. Sel olid kõik pillid selged.

Köster keskealine tüsedavõitu mees, kes poisi külaskäigu puhul juhtus parajasti kodus olema.

– Sina tahad siis viiulimeheks hakata, ütles ta ja vaatas Siimule oma arvustavate silmadega otsa.

– Oleks tahtnud mängimist ära õppida, jah, vastas Siim.

– See on raske amet, vangutas köster pead, – väga raske amet. Seda õpid terve eluaeg, aga ikka ei saa veel selgeks.

Siis võttis ta poisi käest viiuli, seadis selle vaikselt häälde ja hakkas mängima sujuvate pikkade poognatõmmetega. Poiss jäi kuulatama, ning kõik ta mured kadusid hetkega. Pill oli hea, selles polnud kahtlust.

– Sul on hea pill, ja kui su tahtmine on niisama tubli, siis võib sellest veel asja saada, arvas köster.

Nii oli asi otsustatud. Kui ta kodu poole läks, oli nii korraldatud, et ta tuleb iga nädal kord köstri juurde oma mängukunstis juhatust saama.

Ta liikus lapsepõlve piirimail, hakates aeg-ajalt selle rajast üle ekslema nooruse muinasmaale.

2.

Tuulise suvepäeva kõrval oli veel üks päikeseline kevadepühapäev, mis pärastpoole noorpõlve-aastate seast meeles seisis. Kuni selle päevani oli Siim elanud nagu mingis suletud karbis, kus helises, laulis ja kumises. Selles oli võõrakeelsete raamatute kauget romantilist kutset, selles oli köstri “Laulu ja Mängu Lehe” muinasjutuna kõlavaid lugusid kõrgemale püüdlevatest noormeestest, kes võitsid maailma viiuliga või taktikepiga, kõndides noodiredeleid kaudu taevasse.

See oli nagu ilus unenägu, kuid maailm oli siiski teissugune. Seda hakkas ta varsti aegamööda märkama. Kasuisa läks kõrtsi ja tuli sealt tagasi moondunud, metsiku näoga ja joobnu lauluga. Kodus oli tihti toidupuudus ja ema käis ringi nutetud silmadega. Mõru vastikust nõrgus neis aastais ta hinge kõrtsi ja viina vastu, nii et juba pudeli ja klaasi nägemine tõi ta silme ette iiveldusele ajava lõusta, mis kummitas lapsepõlve päikeseliste päevade süngel tagamaal.

Kasuisa tegi talvel puuriistu ja Siim töötas ta kõrval, õppides oma esimesed oskused kirve ja höövliga töötades.

Laatadel neid riistu müütades sai ta oma esimesed kogemused laiast maailmast. Kuid unelmate maailmast irrutamiseks olid need siiski liiga nõrgad.

Sel kevadepäeval ta ärkas äkki, ja see oli kibe elamus.

Kasuisa oli juba ammu oodanud, et ta otsiks endale koha, aga nüüd ütles ta selle lausa välja. Naabriperest oli koolisõber Joosep saanud laevale kokapoisiks. Seda teed olid enne teda teised ranna noored kõik läinud. Kauaks ta soovis ootama jääda? tahtis kasuisa teada.

Ta ei osanud sellele küsimusele äkki midagi vastata, nii ootamata tuli see. Kuid pinu ääres raiepakul istudes ja kaugel kumisevaid kirikukelli kuulates ei pääsenud mõtted enam sellest kaugemale. Nad olid kõik läinud, kõik üksteise järel siis, kui tuli kevad ja meri läks valla. Igaüks otsis endale mingi koha, mõni jäi ära aastaiks, teine terveks eluajaks. Meremehed, kalamehed, töölised, – pidi tema ka sama teed minema?

Kodus polnud teda enam tarvis. Koht oli kitsas ja kehv, vendi-õdesid oli lisaks peale kasvamas. Ta pidi minema, aga kuhu?

Üle lagedale põldude kostis vali lõokeste lõõritus. Paumetsas kudrutasid tedred, Kivisilla soos oli veelindude paljuhäälne kevadehala. Üle nõmmekühmu sädeles Soela väina sinine selg ja sealt kostis luikede kevadelaulu nagu pidevat helisevat kiljumist, mis oli niisama kirgas nagu päikeses sillerdav väina pale.

Õu oli vaikne. Ainult Musti istus trepi ees. Kevadiselt mahlanõrguvad rahnud lõhnasid ta kõrval ja linavästrikud hüplesid neil ägedas rutus. Kirikukellad olid vaikinud. Vist seisis nüüd vana Render juba kantslis ja jutlustas oma kurjustaval häälel. Ja köster istub oreli taga …

Köster peaks teadma talle nõu anda, tuli äkki mõte. Kui ta läheks ja küsiks talt otsekoheselt, – tema peaks oskama midagi ütelda.

Kui minna Paumetsa ja püüda sealt mõni haug kaasvõtmiseks, siis oleks näokam minna. Nii tõusis ta Musti rõõmuks ja läks mööda põllukallast alla metsa poole, kus pahises kevadisi vesi. Täna polnud püük raske, sest kudev kala oli ajanud madalatesse põllukraavidessegi, kust neid võis malakaga välja loopida. Paari tunni jooksul oli tal mitu haugi käes. Ta valis neist suurima köstrile viimiseks.

Köstrit sobis alles õhtupoolikul tülitama minna. Ta võttis kala lõpusepidi kätte, haaras viiulikasti kaenlasse ja hakkas siis alevi poole sammuma. Põldude kohal oli päikeseline õhk täis lõokeste lõõritust, nagu hõljuks seal nähtamatuid hõbepaelu. Metsad kohisesid ikka veel.

Ta siirdus mööda põllukallast alla aleviku poole. Terve paikkond oli nagu surnud. Köstrimaja näis mahajäetuna ja vaiksena.

Ta koputas tasa, ja kui sellele vastust ei tulnud, siis valjemini. Nüüd hüüti seestpoolt midagi ja ta lükkas ukse lahti. Päikesepaistelisest õuest tulles tundus tuba hämar. Esialgu ei näinud ta kedagi, kuid siis märkas ta akna all kiiktoolis tüdrukut istumas ja teretas.

– Tere, vastas tütarlaps asjalikult ja tõsiselt. Tal olid pikad patsid ning ovaalne, suurte silmadega avameelne nägu. Sinisekirju põll oli tal ees ja punased tuhvlid jalas.

Siim oli köstri tütart ennemgi siin käies näinud, kuid kunagi polnud ta jutuajamiseni jõudnud. Tüdruk oli ikka tema siin olles tagumistes ruumides. Kui ta juhtuski toas olema, tõmbus ta poisi tulles tahapoole. Täna aga oli ta üksinda. Siimust võis ta paari aasta võrra noorem olla, kuid ta oli suure kasvuga ja hakkas välja jõudma ajajärgust, mil tüdrukud on nurgelised ning kohmakad.

– Kas täna pole kedagi kodus? küsis poiss.

– Ei ole küll. Isa läks õpetaja juurde, ema on mõisas, vastas tüdruk.

– Koduhoidmine siis sinu hooleks jäetud.

– Seda küll.

Tükk aega oli vaikus. Poiss ei osanud midagi öelda, ta pidi juba minema hakkama, kui talle äkki meenus, et tal oli haug käes. Ta tõstis kala üles ja küsis siis naljatades:

– Kas sa sihandset looma ka tunned?

– Oi, kui suur kala! Kust sa selle said? imetles tüdruk.

– Paumetsast.

– On seal siis nii suuri hauge?

– Oh, seal on suuremaidki veel.

– Kas sa ise püüdsid?

– Ise ikka.

– Mismoodi sa ta kätte said?

– Kaikaga lõin tuimaks.

– Kaikaga? kahtles tüdruk.

– Kaikaga neh, ahing risub kala muidu ää.

– Käid sa tihti kalal?

– Mõnikord ikka käin.

– Võta mind ka vahel kaasa, palus tüdruk.

– Kas sul oleks tahtmist tulla?

– Oleks küll.

– Eks siis teine kord tule.

– Kas juba varsti?

– Ega ma niipea lähe.

– Ah ei lähe, pettus tüdruk.

Poiss vaatas teda nagu hinnates. Mis see ka kalal teeks, mõtles ta. Mis ta nimi oli, katsus ta meenutada. Oli seda kuulnud mitu korda, kuid praegu ei tulnud see kuidagi meelde.

Ja ta küsis seda tüdrukult.

– Linda, vastas see.

– Vii kala kööki, ütles Siim ja ulatas havi tüdrukule. See võttis selle kahe käega ja astus uksest välja. Varsti tuli ta jälle tagasi.

– Ma hakkan siis minema, ütles Siim.

– Kas sa täna viiulit ei mängi? päris tüdruk.

– Aga kui isa pole kodus.

– Mis sest. Mängi ikka, ma tahan kuulda, palus tüdruk.

– Mis sa sest hoolid, kahtles poiss.

– Miks ei hooli. Ma kuulan ikka ukse taga, kui sa siin mängimas käid.

– Kuulad ukse taga? imestas poiss.

– Kuulan küll. Mulle meeldib viiulimäng kangesti.

Siim vaatles teda kahtlevalt. Naljatas ta muidu või? Kuid selleks oli tüdruk liiga tõsine. Ta jutt võis olla pigemini lapse avameelsus kui täiskasvanu narrimine.

Siim võttis pilli aeglaselt kastist välja ja seadis häälde. Tüdruk istus tagasi kiiktooli, pani käed põlvedele vaheliti ja jäi kauge pilguga kuulama. Poiss pani viiuli lõua alla ning tegi paar juhuslikku poognatõmmet. Siis hakkas ta mängima lihtsat meloodiat. Ta mängis innukalt ning hingega, sest äkki oli tal soov nii esineda, et see leiaks ta ainsalt kuulajalt kiitust.

– Väga ilus, ütles tüdruk ja ohkas, kui lugu lõppes. — Mängi veel midagi.

Siim võttis uuesti viiuli ning hakkas mängima “Ema südant”. Tüdruk kuulas pinevalt, kogu aeg pilguga iga poognatõmmet saates.

– Küll sa mängid ilusti! ohkas ta lõpuks. – Mängi veel!

Siis kostis aga ukselt rõõmus hääl:

– Väga kena, väga kena, ja köster astus tuppa.

– Isa, ütles tütar rõõmustades. Siim laskis viiuli langeda ja ei tahtnud ennem enam jätkata, kui tüdruk oli juba teise tuppa kadunud. Mängust ei tulnud täna aga enam midagi, sest muud asjad kipitasid tal südamel. Vaevalt paar lugu mänginud, tuli ta oma küsimusega.

Köster kuulas ta juttu tähelepanelikult ära, kuid vastus ei tulnud nii kergesti. Ta istus kauge pilguga ja trummeldas sõrmedega lauale.

– Kui vana sa juba oled? küsis ta äkki.

– Jüripäeval saan kuusteist.

– Kas sa kooli ei tahaks minna?

– Miks ei tahaks, aga kus ma saan, ütles poiss kibedalt.

– Kasuisa tahaks, et lähed merele, sina tahad aga kooli, eks siis tee mõlemat: mine esmalt merele, korja raha ja siis saad merekooli.

– Merekooli, üllatus poiss.

– Merekooli jah. Nüüd ehitavad eestlased aina laevu juurde, kaptenitest on suur puudus. On asustatud juba paar merekooli ja sinna pääseb ka külakooli-haridusega sisse, kui ise aga hakkaja poiss oled …

– Aga vene keel, nad nõuavad seal seda ka?

– Ju sa õpid. Mine paariks suveks vene laeva, sul on hea pea otsas, varsti keel käes.

– Ega see nii kerge pole …

– Midagi pole maailmas kerge. Aga edasi peab saama. Siin see viiul nüüd … ega sellest maksa palju loota, see rohkem, et elu ei läheks liiga halliks. Leiba see ei too. Kunstnikud kõik poolnäljas. Aga kapten on suur mees. Kooli sa tahad minna ja arusaamist sul oleks. Ega siin teist teed lahti ole, rabele niipalju kui tahad.

Siim jäi istuma ja vaikis. Imelik, et ta ise selle peale polnud mõtelnud! Nüüd äkki tundus see tee kõige parem ja otsesem. Merele ja kapteniks … mis siis, kui ta tulebki mõne aasta pärast kodusse käima … Tuleb kaptenina …

Ta samm oli palju julgem, minnes viiuliga kodu poole. Teistele ta oma mõtetest veel ei rääkinud, kuid suur otsus oli tehtud.

3.

Järgmisel pühapäevahommikul oli Siim Kõmmuse talus esimene tõusja. Õu oli täis roosakat ärkava päikese kuma, kuid kaugemal lebasid põllud veel männiku varjus. Linnud olid juba ärganud ning nende laulu hõberõngas helises toa ümber.

Siim pesi kaevul külma veega une silmist, suges märjad juuksed siledaks ja lõikas siis aidast paar viilukat värsket leiba tasku.

Uinuvas talus ei teadnud keegi sellest nii vara algavast teekonnast. Oma ranna ääre laevadest oli ta järele kuulanud, kuid ühelgi kipparil polnud tarvis temasugust, sest meeskonnad olid täis. Kuid teadu järgi pidi Kõpu poole olema palju laevu veel puudulikkude meeskondadega. Nüüd otsustas ta sinna minna õnne proovima.

Teekond oli mitukümmend versta pikk, aga kui varakult peale hakata, siis võis õhtul pimedas koju tagasi jõuda. Ta samm oli kerge, kuid süda raske. Mereelust oli ta nüüd kuulnud niipalju jutte, et see pani mõtlema. Kasuisa teadis rääkida, kuidas noori mehi purjekatel prooviti ja vaevati. Neid tõmmatavat isegi karistuseks nööriga laeva kiilu alt läbi.

Ka oli ta kuulnud merehaigusest, kuidas see inimest vaevab ja pureb. Kui nüüd temagi süda merd välja ei kannata, siis on kõik otsas. Kõige hullem oli, et seda ette ka ei teadnud, kuidas ta haigusele vastu peab.

Kuid olgu, kord pidi ta ikkagi esimese katse tegema! Egas ta kodus saanud tervet eluaega mööda saata! Ükski asi polnud tegelikkuses nii hull, nagu ta mõeldes näis, ütles Paabstel ikka.

Koduümbruse talud uinusid alles sügavas unes. Kõrtsi juures ja Juhan Kongi talurahva-kaupluse ümber oli kõik alles vaikne. Selle poeg olevat nüüd ka kuskil laeval, meenus Siimule majast möödudes. Ei tulnud temastki muud kui meremees, kuigi isa oli uhkustanud, et teeb temast pastori.

Kui ta Kabunalt läbi läks, lüpsti juba karjaaedades lehmi. Talud hakkasid ärkama. Külamal aga tulid juba karjased, lepapuust pasunad seljas, karjadega ning sammusid metsa poole.

Siim lõikas põõsast kepi kätte, sest päike oli nüüd kõrgel keskhommikuses taevas ning kõndides kippus jalg väsima. Peaks see käik hästi minema, siis saaks ta veel kooligi. Saaks teiste kiuste, mõtles ta astudes. Kaupmehe pojale oli isa raha lubanud, kui ta õpiks, kuid see ei tahtnud. Köster oli oma tütre lubanud linna kooli saata. Jah, temast tehakse küll veel preili, terane nagu ta oli. Kõik said edasi, kõik võisid õppida,- kui ka tema eest nüüd see tee lahti läheks!

Oli juba lõunaaeg, kui ta Lauka kõrtsist möödus. Lahe vesi säras siniselt. Paar purjekat oli rannast eemal ankrus. Ühe ümber loksus sõudepaate poistega ning tüdrukutega. Laevalaelt aga kostis pillimängu ja laulu. Seal olid juba meeskonnad peal ja valmistuti suvisele hooajale. Ent kuigi see muusika ja laul rääkis mereelu lõbudest, muutis see üle kirkalt sinise vee tulev pillimäng laevapoisikohta otsija südame kuidagi kurvaks.

Siis põikas tee äkki metsa vahelt välja ja pöördus rannalagedale. Niikaugele kui silm ulatus, laius sinine merelagamik. Siin polnud enam Saaremaad üle kitsa väina silmapiiri palistama. Siin oli suur ja avar Läänemeri – kuni Rootsi ja Taani randadeni. Siit pääses kaugele – kaugemale, kui mõtted kandusid, kaugemale, kui unistused ulatusid.

Tuul oli mere poolt ja tõi soolaseid hingusi talle vastu. Väsinud ja söömata, tundis ta sellest soolasest avarusest korraga nõrkustunnet ning esimesele kännule istudes võttis ta taskust leivatüki ja hakkase seda närima.

Otse ta ees rannal oli suur, ehituselolev laevakere tellingute vahel. Ümberringi oli planke, saepakke, laaste ja ehitusrisu. Pühapäeva puhul polnud siin kireveste klopsimist ega saagide sahinat. Poisikesi jooksis ümber ehitusplatsi ning ronis tellinguil. Üks vana randlane istus planguvirnal ja popsutas sinist tubakasuitsu puhtasse rannaõhku.

Siim sõi leivatüki ära ja sammus siis alla laeva juurde. Tellinguil tundus see kummaliselt kõrgena, kui ta parda alt ülespoole vaatas, näis, nagu oleks see päris võimatu, et nii suur ning kõrge mürakas siit kuidagi merre saaks libiseda. Värske tõrva kibe lõhn kõditas ta nina. Ta kõndis ümber laeva ja tuli siis mehe juurde tagasi.

– Kelle laev see on? küsis ta.

– Ei ole see veel kellegi laev, sellest alles saab laev, venitas randlane, ilma et oleks talle otsa vaadanud.

– Seda küll, ütles poiss. – Aga kes seda ehitab?

– Ikka vana Leng, ega siin muid ehitajaid ole. Temal oo seda raha kut raba. Tuugerdas ikka neid vrakkisid välja ja läks rikkaks. Nüüd muudkui ehitab laevu. Kõik meri tal neid juba täis, aga uusi tehakse ikka juure, seletas mees ja sülitas siis liivasse.

– Ega tea, kas tal on mehi ka tarvis või? küsis Siim.

– Ah kipud merele või?

– Otsin jah kohta.

– Eks mine küsi vana Lengi käest. Kes küsija suu pihta lööb. Võib olla, et saad ka veel koha.

– Kus ta elab? päris Siim.

Mees näitas piibuga üle õla metsa poole. – Seesama talu seal metsa ääres. Siis hakkas ta jällegi suitsetama ja mere poole vahtima. Siim pööras laevale selja ja sammus talu poole. Õu oli tühi, kuid toas oli inimesi. Peremees ise istus laua otsas. Ta oli tulija vastu lahke, küsis ta vanust ja kodupaika, arutas ta eluniite teise ja kolmanda põlveni, seni kui tal kõik teada oli. siis aga raputas ta pead.

– Kahju küll, kuid kohta mul sulle anda ei ole. Hiljaks oled jäänud. Nüüd on laevade meeskonnad juba kõik koos ja need valmis merele minema. Eks tulnd ennem.

– Kevadised tööd tahtsid teha, ei saand, vabandas poiss.

– Jah, aga nüüd pole jälle kohti enam.

Poiss oli nõutu ja ei tahtnud nii kergesti toolilt tõusta. Leng oli abivalmis ja jutukas, aga kohta tal praegu ei olnud, jah, kahju küll.

– Aga kui sa läheksid vana Kurni juurde, tuli tal äkki uus mõte pähe. – Temal peaks veel mehi tarvis olema. Võib-olla saad sinna.

– Kus ta elab? tõusis poisil uus lootus.

– Siit versta paar edasi, ei see ole kaugel, ütles Leng ja tuli ise õue teed näitama. – Küll sa tema juures koha saad, mine aga sinna, ütles ta väravalgi veel.

Siim sammus juhatust mööda näidatud suunas. Tuli läbi harviku metsatuka ja jõudis külani. Kolmas talu paremat kätt, oli Leng juhatanud. Astus edasi maja poole ja vaatas seda eemalt. Millegi poolest ei erinenud see teistest, kui mitte arvestada, et talul oli ilmatu uhke tuulelipp, pikk nool, mille teravikust varre tippu asetatud ora läbi puuris ja nii seda tuule suunas hoidis. Noole kohal oli suur kuldseks värvitud muna, sellest allpool neli ilmakaart keeruliste plekist väljalõigatud tähtedega tähistatult. Maja ise oli aga vana ning madal. Jäme paekivist korstnajupp polnud enam kaua aega lubjapintslit näinud. Aknad olid tillukesed ja rähmaste ruutudega.

Väike koeranäss tuli raginal väravale vastu, kuid pöördus siis niisama ruttu jälle tagasi oma kohale, kuna ta oma ülesande täidetuks luges.

Siim koputas uksele ja ootas.

– Jajah, see oo ukse koht küll, tule aga sisse, hõikas keegi seestpoolt.

Tuba oli nii hämar, et ta esmalt pidi tükk aega ukse juures seisma, kuni silm seletama hakkas. See hämarus tulenes rohkem küll paksust piibusuitsus leitsakust kui väikeste akende kasinast valgusest. Suur laud oli tagaseinas ja selle ümber istus kolm meest. Esimene neist oli laia lihava näoga, kitsaste pilukil silmadega ja tõmmu jumega, lõuga piiras harvik habe. Ta juuksed olid korratutes salkudes madalal otsmikul. Seljas oli tal hallikat värvi takune särk ning sinised tunkepüksid jalas. Lahtisest särgiesisest paistis karvane rind, määrdunud paljad jalad olid vanades kummikalossides.

Teine mees, kes vastupidises lauaotsas istus, oli kõhn ja ettepoole loogas. Tal oli ruuged juuksed hõredalt tahapoole soetud ning nägu habemest puhtaks aetud. Kolmandal oli selg poolenisti ukse poole, kuid kui ta näo tulijat uudistama pööras, nägi Siim, et ta oli neist kõige noorem, vaevalt üle kahekümne, lühikese kehaga ning jässakas.

Keset lauda oli suur õllekruus ja sellest olid mehed nähtavasti kordamööda võtnud, sest kõikide näod punetasid.

– Mis külamehel asjaks oli? päris esimene meestest.

– Kas ma olen kapten Kurni talus? küsis Siim vastuseks.

– Seda küll, mina olen kapten Kurn, ütles mees sõna “kapten” rõhutades.

– Mind juhatati siia. Otsin laevakohta.

– Või otsid laevakohta, hüüatas kapten, nagu oleks see päris uskumatu uudis. – Kas sa oled aga ka enne merel olnd?

– Seda küll mitte, aga üks kord peab ikka esimene olema.

– Või nii, ütles kapten, nagu ei peaks ta sellele vastuvaidlemist enda asjaks, kuid küsis siis kohe uuesti:

– Kustpoolt mees sa oled?

– Emmastest. Kõmmuselt.

– Käina mees, ütles kapten põlastavalt, nagu oleks see suureks süüdistuseks.

– Ma pole Käinast, vaid Emmaste kiriku juurest, vaidles poiss vastu.

– Mis see loeb! Kui sa pole Kõpust, siis oled sa Käinast. Kes sealtpoolt Tihu järve, need oo kõik Käina mehed ja odratolgused.

Selle peale ei osanud Siim midagi öelda. Pealegi rääkis kapten kurjalt, nagu oleks see suur patt, et ta on sealtpoolt Tihu järve.

– Ja mis kohta sa siis otsid? küsis kapten edasi.

– Ükskõik mida.

– Ükskõik mida, osatas kapten. – Kas sa tead, et sinusugune kollanokk kõlbab ainult korkpendriks!

Sellega ta siiski eksis, sest Siim teadis väga hästi, et korkpender pole mingi meremees, vaid puupakk või korgikera, mis pannakse laeva parda ja kai vahele parda kaitseks.

– Nii head kohta ma ei taha, ütles ta. – Selleks otsige mõni teine mees.

Jälle jäi kapteni suu hetkeks vait ja ta vahtis teisele ainult tigedalt otsa. Siis jätkas ta oma juttu uuesti.

– Noh, ütleme siis kokapoisiks.

– Võiks ka kokapoisiks, kui muud ei ole.

– Aga kas sa, Käina mees, oskad ka sihandseid peenemaid toitusid teha, mida merdsõitnud mehed söövad? Ütleme näituseks nitsel. Kas sa mõistad teha nitselt? Või kas sa ülepea teadki, mis oo sihande peenike toit nagu nitsel, nimetatud ka viini nitsel?

Ei, seda ei teadnud Siim mitte.

– Nojah, seal sa siis oled, tahad koka kohta, aga ei tea ise, mis oo nitsel. Aga ütleme näituseks lapskouss? Kas sa oskad lapskoussi teha?

Siim raputas pead.

– Kuulge nüüd, tüürimees Pall, kuule ise ja imesta. See Käina mees kipub kaugesõidu laeva kokaks, aga ise ei ole kuulnud veel sihandsest roastki, kui oo nitsel, nimetatud ka viini nitsel, ja lapskouss. Aga mis meie teeme nihukese kokaga, kes ei oska isegi nii lihtsat toitu valmistada. Ütleme ära, et … lihtsalt piinlik kohe.

– Kehv ots, arvas tüürimees Pall.

– Ütleme ära, et kui tuleb külalisi või nii. Ta lihtsalt ei oska keeta toitu merdsõitnud meestele.

– Kehv ots, väga kehv ots, arvas tüürimees jälle.

– Jah, sihande oo see maailma kord. Kui mina olin noormees, siis sihukesi rotte merele ei lastudki. Tuhni maad, kui tahad! Tema aga tuleb Käinast siia ja tahab korralikku Kõpu laeva kohta, ja ise ei tea mette kut midagi.

Siim tõusis juba toolilt, et minema hakata, kuid kapten sundis teda kurja käeliigutusega istuma.

– Noh, kus sa sõge ruttad! Puhka jalgu ja teeme need asjad enne klaariks. Ta võttis õllekapa, jõi sellest suure sõõmu, ulatas siis kaaslastele ja pöördus uuesti Siimu poole.

– Nii et sa oled Käinast ja soovid Kõpu laeva.

Siim noogutas, ütlemata sõnagi. Mees oli purjus, mõtles ta. Kuid olgu siis. Ta oli väsinud ning vajas puhkust ja istus edasi. Kohasaamise lootused olid niikuinii juba kadunud.

– Mis sa sinna mere peale nii väga siis kipud? päris kapten edasi.

– Teenistust on vaja ja kuhu ma siis mujale ikka lähen.

– Teenistust oo vaja ja siis kohe mere peale. Kas sa arvad, et iga mees siis mere peale kõlbab, muudkut tullakse aga.

– Ma tahan merekooli minna. Kord peab ikka peale hakkama.

– Merekooli! hüüatas kapten, nagu oleks keegi teda nõelaga torganud. – Mis sa, tolgus, sinna otsid?

– Tahan kapteniks õppida.

– Kuule, Käina kollanokk, ükski kool ei tee inimest kapteniks. Selleks peab inimene sündima, või ütleme ära, et selleks peab inimesel nuppu ja midagi ka nupu sees olema. Näe, siin ma olen – suure laeva kapten. Kõik maailma mered oo mul läbi sõidetud ja kõik mereasjad oo mul klaarid. Kõik maailma keeled oo mul suus. Kuid mette ühte päeva pole ma raisand merekoolis. Tema tahab aga kooli kaudu kapteniks saada!

– Seda küll, noogutas poiss. – Mina tahaksin kooli minna.

– Kooli, kooli, osatas kapten. – Kuule, tüürimees, tema tahab merekooli minna. Mis me sihandsega laevas teeme?

– Kehv ots.

– Aga kui temast tuleb veel kunagi üks Kristohver Kolumbus. Ütle mulle aga, tüürimees, kas meie võime tema tee merele sellepärast kinni panna, et ta ep oska nitselt ning lapskoussi teha?

– Ega vist ei või.

– Seda minagi, et see oo kuritegu tuleviku vastu. Nii ütelda ajalooline kuritegu.

– Seda küll, arvast tüürimees ja võttis uue lonksu õllekruusist.

– Mereasjanduse huvides ja tuleviku pärast jah, peaks seda asjandust pisut kaaluma, ütles kapten ja jõi kruusist omakorda lonksu. Ta pühkis käeseljaga suu puhtaks ning pööras siis jälle oma kurjad silmad kohaotsijale.

– Aga kas sa ka merd välja kannatad, ise tahad aga muudkut kapteniks saada? küsis ta.

Seal see nüüd oli! Seda küsimust oli Siim kõige rohkem kartnud.

– Küll ma kannatan, vastas ta mehiselt.

– Kus sa seda tead, kui sa pole enne mere peal olnd?

– Ma olen meremehe poeg.

– Mis asja? Meremehe poeg! Ei see loe midagi.

– Kas sa kiigel kiikumist välja kannatad? küsis nüüd tüürimees.

– Miks ei kannata.

– Siis kannatab mere ka välja, sihker ots, ütles tüürimees.

– Oled sa kindel? küsis kapten uskumatult.

– Kannatab välja küll, sihkristi kannatab.

Kapten ei olnud ikkagi veel rahul. Ta vaatas Siimule kurjalt, nagu tahaks ta teda praegu juba proovile panna. Aga kuidas sa proovid säärast asja, oli ta ise ka nõutu.

– Ütleme ära, et kui mereasjanduse huvides ja tuleviku pärast meie võtaksime sind “Kajaka” kokapoisiks, kui palju sa siis tahad palka saada? küsis ta.

– Kümme rubla kuus, ütles Siim kähku. Ta oli ammu juba järele kuulanud, mis laevadele makstakse.

– Kümme rubla kuus! laotas kapten käsi. – Tüürimees Pall, sa kuulsid ise oma kõrvaga, mis see Käina odratolgus ütles. Kümme rubla kuus! Kuule sina, Joonas Kehna, mine ja katsu kord näpuga ta otsaesist, kas see oo soe või.

Kuid kolmas mees vaatas ainult kord üle õla ja jõi kruusist uue lonksu.

– Päris soe, sihker ots, ütles tüürimees.

– Ehk sul oo juba kapteni paberid taskus, et sihandset palka küsid? hurjutas kapten.

– Ega mina tea, vabandas end Siim. – Säärased kuulukse palgad igal pool olevat.

– Kuulukse olevat! Kui õppind ja merdsõitnud meestele, mitte aga sihandsetele kollanokkadele, kes alles kodust adra tagant tulevad.

– Hea küll, mis ma siin ennast haugutada lasen, ütles poiss ja tõusis uuesti.

– Kus sa, inimene, lähed, käratas kapten kohe ja sundis teda käeliigutusega uuesti istuma. – Kus sa jooksed, aega oo. Ise Käinast siia tulnd kohta otsima, aga nüüd ei läbe kaupa ka maha teha.

– Kui teie ei taha, mis ma siis ennast pakun.

– Oota, räägime enne asjad klaariks. Mereasjanduse huvides ja nõnda edasi, ma pakun sulle kaheksa rubla kuus. Oled sa sellega nõus?

– See on kehvavõitu küll, nurises poiss.

– Aga inimene, sa ei mõista ju mette kut midagi. Õigupoolest peaksid sa mulle veel kooliraha maksma, et sind ülepea kaasa võtan ja välja õpetan.

– Olgu siis, ütles Siim ja tõusis. Ta oli siiski õnnelik, et asi oli niikaugel, et ta võis laevale saada. Koht oli nüüd olemas, mingu muidu, kuidas ka läheks.

– Tule siis siia ja joo selle peale lonks õlut, ütles kapten ja ulatas talle õllekruusi.

Meeste rähmased silmad olid vastikud. Vastik oli ka see kruus, kust nad kolmekesi kõik aeg olid rüübanud, kuid siiski pidi ta selle korraks suu juurde tõstma.

– Nii, et mereasjanduse huvides oleme meie sind purjelaev “Kajaka” kokaks võtnud. Laev oo hea ja meeskond oo niisama tubli. Noormees, seisa oma ameti kõrgusel ja püüa edasi, siis oo su tulevik kindel.

– Sihker ots, täitsa sihker ots, ütles tüürimees Pall kapten Kurni kõne peale.

Ja nõnda oli Siim Kallismaast saanud meremees.

…

Orto, 1947

Vaata välis-eesti kirjandust meie veebipoes “Vana ja Hea” raamat – https://www.vanajahea.ee/tootekategooria/eesti-kirjandus/valis-eesti/