Autor: Colin Wilson
Recovering the Lost Wisdom of the Ancient World

Raamat inglise keeles.

Ma olen lugenud Dänikeni, Sitchinit, ja nüüd siis Wilsonit. Ilus, lõppude lõpuks midagi, kus ei räägita, et inimene pärineb teiselt planeedilt või inimene on Nibiru-nimelise planeedi asukate eksperiment planeedil Maa. Kas uskuda või mitte, mida arvab inimese päritolust ja arengust Wilson, on muidugi iga inimese enda teha, sest kõik kolm (ja kindlasti veel paljud teised) tõendavad oma seisukohti lõputute näidetega arheoloogilistest avastustest ja teaduse sajanditepikkuste edusammudega. Wilson on kõige maalähedasem, või peaks kirjutama Maa-lähedasem suure algustähega!? Ei mingeid tulnukaid. Kõik puha meie endi teha ja juba tehtud ning muidugi emake loodus ise. Innustav on see, et peale ufode saab meie päritolu siiski seletada ka maalähedaste elementidega. Keegi ei ole ju tõendanud, ja vaevalt tõendab ka meie eluea jooksul, millest kõik siin planeedil on alguse saanud: kas lihtsalt suurest paugust, mis on juhuste kokkulangevus; ufodest, mis ütleb, et me ise ei ole millekski võimelised; või meist endist – meie mõtlemisest, olemisest ja arengu motivatsioonidest.

Wilson räägib meie ajust. Kumma aju poolkeraga mõtlesid inimesed kümneid tuhandeid aastaid tagasi ja kummaga täna. Wilson jõuab järeldusele, et täna valitseb meie mõtlemist vasak ajupoolkera ehk loogiline mõtlemine. Kümneid tuhandeid aastaid tagasi mõeldi parema ajupoolkeraga ehk emotsionaalselt, tunnetuslikult. Selle tulemusel oldi teadlikud universumi sidemest maa ja kõige elavaga. Tänaseks on inimene selle tunnetuse kaotanud. See on säilinud vaid osadel pärismaalastest ja eriti nende šamaanidel. Raamatus spekuleeritakse teemal, kas toimub inimkonna areng või hoopis taandareng. Wilson jõuab muidugi järeldusele, et tegemist on siiski arengu järgmise etapiga ning ees ootab järjekordne etapp – eelmiste kogemuste ühendamine üheks teadmiseks ja selle tulemusel järjekordne hüpe arengus. Täpsemalt lugege ise. Aga mõte on huvitav, paneb mõtlema ja arutlema. Tunnetus loogika vastu või mõlema koostöö. Kas meid ümbritsev tehnoloogia on teinud meid väga erinevaks kromanjoonlastest? Mis on meie arengu motivatsiooniks? Jne, jne, jne.

Natukene ka raamatu ülesehitusest, kuna see jätab minu arvates natukene soovida. Hakates raamatut lugema on huvi suur ja ka raamatu esimesed peatükid on huvi üleval hoidvad – Atlantisest ja Sfinksist, nende vanusest, asukohast, päritolust. Edasi kirjeldab Wilson oma teooria tõestuseks pikalt laialt maapõuest kogu teaduse arengu jooksul leitud inimese ja inimtegevuse jäänustest. Seda minu arvates siiski liiga pikalt. Nii pikalt, et panin mõneks nädalaks raamatu lausa kõrvale ja tekkisid kahtlused, et kas üldse lõpetan selle lugemise. Lõpetasin, sest kui sellest pikale veninud kirjeldusest üle sain, muutus asi jälle huvitavaks – Wilson jõudis siiski oma teooria lähema tutvustamiseni ning lõpus tõi ka selle välja. On ju ennegi loetud teooriaid, kus lõpuks jäetakse kõik otsad lahti, mõtle ise mis tahad. Siin antakse siiski ka kindel seisukoht. Igaüks võib muidugi mõelda mida tahab – seda uskuda või mitte või võtta sellest vaid endale vajalik.

Raamatus on väga palju ära toodud autoreid ja nende raamatuid, keda ja mida tasuks lugeda. See on väga positiivne, sest alternatiivajaloo teemal on kirjutatud tonnide viisi erinevaid raamatuid. Leida nende seast vähegi autoriteetsemaid on aga algajal raske.

Wilson toetub oma raamatus sellistele meestele nagu Graham Hancock (The Sign and the Seal, Fingerprints of the Gods), Charles Hapgood (Maps of the Ancient Sea Kings), Schwaller de Lubicz (Sacred Science), Michael Hayes, George Gurdjieff, Alexander Marshack, Andre VandenBroeck, Robert Bauval ja paljud teised.

Vaata raamatuid maailma loomisloost meie veebipoest “Vana ja Hea” raamat – https://www.vanajahea.ee/tootekategooria/ajalugu/world/