Eesti Kirjanike Koopearatiiv, 1967

I

Nad läksid treppidest alla, üks valvur tõrvikuga ees, teine võtmekimbuga päras. Dominikaanlane kõndis nende vahel ja vaatas hoolega oma jalgade ette, sest trepikivid olid kulunud ja rõskusest libedad. Õhk muutus järjest sumbunumaks, krohvi, koduneva mulla ja väljaheidete lõhn järjest tugevamaks. Hoolimata ettevaatusest komistas dominikaanlane ühel katkisel trepiastmel ja oli sunnitud valvurilt tuge otsima.

“Kas on vaja hoida teda siin all, kui talle niikuinii on jäänud ainult mõni päev?” urises ta.

“See oli kastellaani käsk. Vang on kuradiga ühenduses — kes teab, mis võib juhtuda.”

“Mida sügavamal, seda lähedamal on ta kuradile,” ütles dominikaanlane. Kumbki valvureist ei mõistnud pilget ta sõnades ja see polnud ka nende jaoks mõeldud.

Nad peatusid aastate jooksul peaaegu mustaks muutunud, tugevasti rautatud ukse ees. Käik oli nii madal, et pikem valvureist pidi pead kummargil hoidma. Ta tõmbas riivid tagasi, kasutades kogu oma jõudu, sest need olid tugevasti roostes. Aga lukk oli õlitatud ja avanes kergesti.

Tõrviku punane helk valgustas ahtakest kongi, nari, mis võttis peaaegu poole ruumist, ja tumedat kogu, kes sellel istus. Nüüd ajas see enda aeglaselt püsti.

“Johannes Faber Prahast?” ütles dominikaanlane küsivalt. “Padova ülikooli meditsiinilise kunsti doktor ..

Vang ainult noogutas. Ta kitsas nägu tundus isegi tõrviku valguses kahvatu, aukuvajunud silmad peaaegu mustad. Ta nägu ja pea olid habemenoaga paljaks aetud, aga viimastel päevadel polnud seda enam tehtud, nii et ta lõug ja põsed nüüd olid kaetud nagu hallitusega. Ta kandis koredat halli kuube, mis oli kinnitatud vöö kohalt takuse puslakuga. Kui ta ennast liigutas, oli kuulda ahelate kõlinat.

Dominikaanlane võttis valvurilt tõrviku ja valgustas vangi lähemalt. “Tõepoolest, kastellaani ettevaatus ei tunne piire,” salvas ta mürgiselt. “Päästke ta ahelaist!”

Valvur tegi ristimärgi, enne kui ta kõheldes kongi astus.

Nüüd kõneles vang esimest korda. Oli märgata, et ta sundis ennast rahulikuks, aga ta ei suutnud peita hääle värisemist.

“Kas … kas sa tuled otsusega, isa?”

“Tulen teatama tema hiilguse otsust,” ütles dominikaanlane ja ta hääl võttis seda kuulutades piduliku, laulva tooni. ”Ta on su palvele armulikult vastu tulnud ja sulle veel viis päeva kinkinud, tingimusel, mille ise seadsid.”

“Kolm päeva,” ütles vang vahele.

“Kuidas nii kolm? Sa ise palusid viis päeva.”

“See oli siis, kui ma oma palve esitasin. Vahepeal olen kaks päeva oodanud.”

“Baieri hertsog on helde. Päev ees või teine taga ei tähenda talle midagi. Ole tänulik selle eest, mis ta oma armulikkuses kingib. Minu on ta määranud su ülestunnistust vastu võtma. Ja ma usun, et sul on palju rääkida.”

”See on pikk lugu,” ütles vang ja tuikus korraga jalul, nagu oleks ta ahelatega koos oma viimse toe kaotanud. “Aga rohkem kui kolm päeva see siiski ei nõua.”

“Võin arvata, et see on pikk lugu,” kinnitas dominikaanlane. “Kui sa tõepoolest jääd oma sõna juure ja tahad rääkida kõik, varjamata tõtt, nii nagu oled lubanud. Seepärast ei ole kindel, et kolmest päevast jätkub, pealegi kui oleme otsustanud selle üles kirjutada, teistele õpetuseks ja hoiatuseks. Sellepärast ei saa me siin rääkida. Lähme!”

Nad läksid jälle üles kõigist treppidest ja dominikaanlane komistas nagu kiuste samal trepiastmel. Ta kobas tuge otsides valvuri järele, aga sai oma pihku vangi käe, kes ka ise nõrgalt jalul seisis.

“Nüüd olen mina see, kes tuge vajab, mitte vastupidi,” ütles vang ladina keeles.

“Ainult Jumal teab, kui tugev või nõrk keegi on,” vastas dominikaanlane, aga pühkis salamahti kätt mantlihõlma vastu.

Kui nad jõudsid esimesse koridori, kuhu paisus päiksevalgus, kuigi mitte otse, vaid kauge nõrga kumana, jäi vang seisma ja tõmbas sügavasti hinge. Teekäänakul seltsisid neile veel kaks hellebardidega varustatud valvurit. Nende sammud kajasid koridori kivipõrandal, nagu oleks vähemalt tosin meest marssinud. Ühtki muud hingelist nad ei kohanud, kui nad läksid üles veel kahest trepist ja lõpuks jõudsid tuppa, kuhu ainult dominikaanlane koos vangiga sisse astusid.

See oli suur tuba, nii et ainus kitsas aken ei jõudnud seda täiesti valgustada. Lagedad seinad olid kunagi lubjatud, aga nüüd ammugi koltunud ja suitsunud. Keset tuba asus suur laud raamatutega ja pärgamendirullidega. Selle taga võttis dominikaanlane istet, kuna ta vangile juhatas seljatoega tooli enda ees, nii et see istus näoga akna poole. Akna juures puldi taga seisis noormees ordu mustas kuues ja teritas hanesulge, hoidudes sisseastujate poole vaatamast, aga piiludes neid siiski silmanurgast. Seinale, otse vangi vastu, oli riputatud krutsifiks.

“Lubasid pihtida kõik,” alustas dominikaanlane veidi kobavalt, kui ta nägi, et vang üksisilmi vahus noormeest kirjutuspuldi taga. “Sa ei seadnud tingimust, et see jääks ainult sinu ja pihiisa vahele. Oled ise öelnud, et tõe küünalt ei tohi vaka alla panna. Ja ühel teisel puhul, et tulevastel põlvedel on õigus seda lõigata, mis üks nende eelkäijaist on külvanud.

Kas sa ei toonud võrdluseks õlipuud, mille vilja alles neljas põlv maitseb? Sellepärast, nagu juba ütlesin seal all, on otsustatud kõik kirja panna. Mitte enam kohtu jaoks, kes oma otsuse on teinud ..

Vang noogutas jällegi, kuid ta hääl ei paistnud sõna kuulvat, ja kastis keelega kuivanud, pakatanud huuli.

“Vastupidi — oleksin seda ise soovinud, kui minult oleks küsitud. Aga kas ma tohin loota, et see kõik, mis mul on rääkida, tõepoolest saab tulevaste põlvede omaks?”

“Sa kardad, et meie ordu selle oma saladuseks jätab? Sul on õigus, see jääb Kiriku hoole alla, kelle otsustada on, mis sellest võib olla kasulik ja mis kahjulik. Mina ei saa midagi lubada, sest ma olen ainult väike tööriist, ainult kõrv, ei midagi muud. Aga mu kirjutajal on korraldus kirja panna sinu enda sõnadega kõik, mis kuidagi võiks olla tähtis või õpetlik. Ole sellepärast valmis mõnikord oma sõnu kordama, kui ta sulle järele ei jõua. Aga meil on aega. Viis päeva. Või kolm, kui jääd oma nõudmise juure.” Üle dominikaanlase ümmarguse, tavaliselt liikumatu näo libises naeratuse vari. “Miks nüüd ainult kolm, kui sul on võimalik saada viis päeva? Hea küll, ma ei hakka seda küsima, sest küsimusi on isegi palju. Ja see ei kuulu kindlasti nende hulka, mida tasuks üles kirjutada. On parem, kui alustame kohe päris algusest. Tänasest päevast oleme juba mitu tundi kaotanud. Ja peale selle vajad enne veidi kehakinnitust ja keelekastet. Nagu näed, me ei võta seda nagu pihtimist. See on pikk lugu ja selleks on vaja jõudu. Ei aita sellest, et vaim on valmis, kui liha on nõder.”

Vang pühkis käega üle silmade, mis olid hakanud punetama ja vett jooksma, nagu ei kannataks need enam niigi palju valgust kui siia tuppa pääses.

“Tema hiilgus on siis selle asja ise otsustanud,” ütles ta poolküsivalt. ”Ta on ise mu kirja lugenud … Jah, ma olen väsinud ja väga nõrk, aga ma loodan, et ma siiski need kolm päeva vastu pean. Viis päeva oleks liiga palju … Ma olen liiga väsinud, sellepärast ei taha ma endale rohkem aega. Tahan puhata ..

“Kui see on puhkus,” ütles dominikaanlane tumeda häälega. “Tahan teha kõik, mis mu võimuses, et sulle selleks ja järgnevateks öödeks antaks parem magamisase. Ja kui sul on mingeid soove, mingi rohi, mis annab jõudu … Aga pea meeles, et need on meie arstid, kes selle rohu valmistavad.”

“Ka sina, auväärne isa!” ohkas vang ja raputas pead. “Ei ole olemas rohtu, mis teeb nähtamatuks ja laseb mind siit pääseda. Ja kui kardate, et võtan mürki, — miks palusin siis seda ajapikendust? Ei, päris ükskõikne ei ole ma ka selle suhtes, mis mind ootab sealpool surmaväravat. Ei ole mulle ka vaja mingit rohtu, ainult kosutavat leent ja janukustutavat veini.”

Valvur tuli leemekausiga ja leivatükiga. Veinipeekri asetas ta lauale. Kui vang oli söönud, sirutas ta käe peekri järele. Ta käsi oli juba palju kindlam, kuigi see veel värises. Vein oli hapu ja vang krimpsutas nägu.

“Nad segasid veini äädikaga …” pomises ta.

“See on sündmatu märkus,” ütles dominikaanlane valjult. “Joon ise meeleldi seda veini, sest see kustutab janu ega tee pead segaseks.”

“Vein segatud äädikaga kustutab kõige paremini janu — see on vana tarkus, mida idamaal kõik tunnevad,” nõustus vang. “Ma ei öelnud seda halvas mõttes. Tahtsin ainult mõista anda, kui kerge on valesti mõista sedagi, mis on kirja pandud … Olen seda ise andnud haigetele …”

”On aeg alustada,” katkestas dominikaanlane teda ja tõmbas sügavasti hinge. Ta hääl tõusis jälle pidulikuks ja poollaulvaks, kui ta ütles: “Doktor Johannes Faber Prahast, alias Hans Schmidt, alias Jan Kovar — või peaksin koguni ütlema Jehuda ben Esra? Missugune neist on su õige nimi?”

“Mis on nimi? Kas pole ka sinul, auväärne isa, praegu teine nimi kui see, millega sind on ristitud? Õpetatud mehed väänavad tihti oma nime, et see kõlaks ladinakeelselt. Ma olen oma nime lihtsalt ladina keele tõlkinud. Kovar, Schmidt ja Faber on tõepoolest üks ja sama nimi, nagu sa isegi märkad, kui oskad ka slaavi keelt.”

“Ma ei küsinud seda ainult nime pärast. Kõige viimane küsimus oli kõige tähtsam. Kas sa oled juut?”

Vang kehitas tüdinult õlgu.

“Olen seda juba nii palju kordi öelnud kohtulikul ülekuulamisel: Ma ei tea. Ükski inimene ei või kindlasti öelda, kes olid ta vanemad. Seda aega ei mäleta keegi, mil ta emaihust sünnib, veel vähem seda tundi, mil ta sigitatakse. Kõrge kohus jõudis otsusele, et ma ei ole juut, sest sel juhul ei oleks nad saanud mind nõiana tulesurma mõista. Nii imelik kui see on, aga ainult kristlane saab olla nõid seaduse järgi.”

“Kas sa ainult sellepärast võtsid kord ülekuulamisel omaks, et oled juut? Et tuleriidalt pääseda …”

”Ma ei ole seadusetundja. Võtsin paljugi omaks, sest ma ei kannata valu. Valu ees olen alati olnud nõrk. Sellepärast on mu üheks püüdeks olnud leida rohtusid, mis valu vaigistavad. Juba hirm piinamise ees teeb mu nõrgaks. Sellepärast palusingi nüüd võimalust rääkida täit tõtt, ilma piinamiseta, ilma hirmuta, ainult vabast tahtest.”

Dominikaanlane kortsutas ärritatult laupa. Ta käed liikusid närviliselt ja sorisid paberite hulgas.

”Me peame kuskilt algama,” ütles ta. “Peame alustama päris algusest. Kui tahame leida tõde, peame alustama tõest, muidu ehitame oma maja liivale. Sa tunned ise loogikat ja tead, et esimene eeldus peab vastama tõele, muidu läheme oma järeldustega rappa. Sa väidad siis, et sa ei tea, kes on su tõelised vanemad?”

“Keegi ei tea päris kindlasti, kes on ta tõelised vanemad. Ta võib rääkida seda, mis ta on teistelt kuulnud, korrata seda, mis on kirja pandud. Minul ei ole sedagi tuge. Kõik, mis ma tean, olen teistelt kuulnud, ja see ei ole päris algus. Aga sealt peale usaldan neid, kes mulle rääkisid mu varasest lapsepõlvest. Nad olid ausad inimesed — ma ei usu, et nad mulle oleksid valetanud. Oleks olnud neile koguni kasulikuni rääkida teistpidi.”

“Need inimesed — kas need olid juudid?” küsis dominikaanlane vahele.

“Juudid elavad seaduse järgi — palju kindlamalt kui nii mõnigi kristlane.”

“Seda pole vaja kirjutada,” tähendas dominikaanlane kirjutajale. Siis pöördus ta jälle vangi poole. “Räägi oma lapsepõlvest, mis sa tead või mis sulle on räägitud!”

“Mäletan, et kasvasin üles rabi Esra majas Praha vanalinnas. Juudid ei olnud seal sel ajal sunnitud ennast kristlastest eraldama, aga nad tegid seda ise, sest nende käsuõpetus oli väga range. Uskusin kaua, et ma olen Esra poeg, ben Esra, nagu ütlevad juudid, sest keegi ei rääkinud mulle midagi muud. Uskusin, et olen juut ja et mu nimi on Jehuda. Alles hiljem sain teada, et nad olid ainult mu kasuvanemad. Ühel sügisõhtul olid nad leidnud mu korvis oma ukse tagant. Ma ei või sellest ise midagi mäletada, aga ometi näen seda kõike elavalt oma silmade ees. Kui mulle seda jutustad, jättis see mulle väga sügava mulje, nii et ma hiljem arvasin seda ise mäletavat.

Oli lepitusepäeva õhtu. Rebekka, mu kasuema, oli kustutanud sabatiküünla ja süüdanud õlilambi, sest päike oli juba looja läinud. Ilm oli tuuline ja vihmane ning nad arvasid alguses, et see oli ainult tuule vingumine võõruses, mida nad kuulsid. Aga siis hakkas ema Rebekka, kes naiste viisil polnud vaba ebausust, kartma, et see on mõni kuri vaim, kes seal väljas häälitseb. Just pärast lepitusepäeva hulgub neid palju ringi, sest siis on nad oma vanadest asupaikadest välja aetud. Et oma naist rahustada, läks rabi ise välja vaatama, kuigi Rebekka teda keelas, sest veel enam kartis ta, et vaim võiks uksest sisse lipsata. Ta tõstis isegi oma jalad voodisse, nii nagu teevad mõned naised, kui nad hiirt näevad.

Rabi Esra tuli kohe tagasi korviga, milles oli paksult riietesse mähitud laps. Ma ei ole ise neid riideid näinud, aga need polevat olnud vaese inimese kaltsud. See, kes jättis oma lapse sinna ukse taha, oli vaevalt hulkuv kerjus. Kas ta oli sakslane või slaavlane, ma ei tea. Sakslased elasid teisel pool jõge, linnaosas, mida kutsutakse Väike-Prahaks. Aga just selletõttu võis see, kes tahtis jälgi kaotada, tulla vanalinna ja jätta oma lapse sinna. Võib-olla ei olnud see üldse lapse ema. Vaevalt oleks ükski kristlik ema, isegi kui ta tahtis oma lapsest lahti saada, toonud ta juudi ukse taha.”

“Miks ei võinud see olla mõni juuditüdruk?”

“Juudid elavad seaduse järgi ja see on halastamatu. Kuidas oleks ta võinud oma eksisammu nii kaua peita? Olen ise näinud, kuidas üks juuditüdruk oma enda rahva poolt kividega surnuks pilluti. Ma räägin sellest hiljem pikemalt, sest see on mulle palju tähendanud … Ei, mul on raske seda uskuda. Pealegi olid lapsel heledad juuksed ja sinised silmad.”

Dominikaanlane vaatas teravalt vangi otsa ja see ei langetanud pilku. Ta silmad olid vastu valgust väga heledad, kuigi need olid rohkem hallid kui sinised. Dominikaanlase naeratus väljendus ainult selles, et ta suunurgad tõmbusid veidi ülespoole.

“Doktor Johannes Faber, kes väitis, et ta võib kulda teha … Kui kerge on tal muuta juuste ja silmade värvi!”

“Juuste värvi — jah. Aga pole siiamaani leitud värvi, mida saaks kasutada silmade puhul. Tõsi küll, on olemas taim belladonna, mis naiste silmad ilusamaks teeb, aga see ei muuda nende värvi, vaid ainult suurendab silmatera, nii et silmad paistavad tumedamana. Ja seegi mõjub ainult ajutiseks ning teeb heledad silmad tumedamaks, mitte vastupidi.

Kui nüüd mu lapsepõlve juure tagasi minna, siis olid need lapse sinised silmad, mis kõnelesid rabi Esrale, et see oli kristlaste laps, juba enne kui ta mähkmeist lahti võeti. Sellepärast oli ta esimene mõte, kuidas sellest lapsest jälle lahti saada. Kui ta naine oli rahunenud, nähes et see on ainult väike laps ja mitte kuri vaim, siis ta mehe mure ja hirm alles algas. Kui teda oleks tabatud kristlase lapsega, teadis ta väga hästi, mis see tähendas. Igal pool ja igal ajal on liikunud jutud, et juudid varastavad kristlaste lapsi, neid tapavad või muul viisil oma musta nõiakunsti juures tarvitavad. Sellepärast oli iga samm väljaspool ta enda ust hädaohtlik.”

Dominikaanlane andis käega märku, et ta tahab midagi vahele öelda.

“Kas sulle endale kunagi ei ole tulnud mõte, et see laps tõepoolest võis olla varastatud, mitte oma ema poolt maha jäetud? Ei, ma ei kahtlusta rabi Esrat ja ma olen sinuga ühel arvamisel, et paljud juudid elavad ausalt oma seaduse järgi. Aga sa tead ka, et nende seadus ei käi kristlaste kohta. Ütleme, et see oli mõni teine, kes oli selle lapse varastanud, ükskõik, mis tal siis mõttes oli. Aga mingil põhjusel, kas ta siis kartis tagaajajaid või lihtsalt mõnd vastutulijat, jättis ta lapse sinna. Võib-olla oli tal isegi kavatsus hiljem sellele järele tulla.”

“See oli mu esimene mõte, kui ma kuulsin, et ma ei ole Esra ja Rebekka laps, vaid ainult nende ukse taha jäetud. Kuidas oleksin muidu suutnud elada teadmisega, et mu oma lihased vanemad on mu ära põlanud!”

“Hea küll, räägi edasi! Aga siiski — midagi tahaksin veel küsida. Kas ma eksin, kui ma nüüd ütlen, et see õigemeelne juut ei teinud katsetki lapsest jälle lahti saada, veel vähem selle õiget päritolu välja uurida? Miks?”

“Nagu ütlesin, võin rääkida ainult seda, mis mulle on räägitud. Ja nii oli see lugu. Rabi Esra oli juba kuuekümne aastane, ta naine Rebekka viiskümmend viis. Ja neil ei olnud lapsi. Kuigi meil mõlemal võib olla raske sellest aru saada, on enamik inimesi siiski nii loodud, et nad peavad oma elu ebaõnnestunuks, kui neil ei ole järeltulijaid. Olen märganud, et see on veel tavalisem juutide juures, keda Jehoova on käskinud järeltulevat sugu saata. Aastaid, aastakümneid oli Rebekka palunud, et Issand teda ihusooga õnnistaks. Ja nüüd korraga hoidis ta oma käte vahel last. Mis muud pidi ta arvama, kui et Issand ise oli selle saatnud, pealegi just lepitusepäeva õhtul. See oli tulnud viimaks ta pikkade, tuliste palvete tasuks.

Teisiti oli lugu rabi endaga, kes oli mõistlik ja ettevaatlik mees, pealegi kirjatundja. Ta oli oma naise sõnade üle veelgi rohkem ehmunud. Last oma majasse jätta võis olla hädaohtlikum kui kõik katsed sellest lahti saada. Oli isegi hädaohutum laps tappa ja ta surnukeha kõrvaldada. Kuigi ma ei tea, kas talle see mõte kunagi tuli. Ta ei rääkinud mulle sellest, aga ise pean seda täiesti loomulikuks.

— Mõtle ometi, naine, et see on kristlaste laps! ütles ta. See ei saa sellepärast kunagi olla Issanda kavatsus.

— Kust sa tead, et ta on kristlaste laps? küsis naine. Ta ema on teda ainult varjul hoidnud, sellepärast ei ole ta ümber lõigatud.

— Tal on heledad juuksed ja sinised silmad …

— Rumal vana juut! Sa ei tea midagi lastest. Kõigil lastel on heledad juuksed ja sinised silmad.

Ma pean Rebekkale õiguse andma, sest juhtub tõesti sageli, et laste silmade ja juuste värv hiljem muutub. Ainult seekord oli see küll rohkem ta südamesoov kui tõeline tarkus, mis need sõnad ta suhu pani.

— Usu mind, naine, see laps toob meile ainult õnnetust. Ma tunnen seda juba ette. Ka sina ise tundsid seda, kui sa kartsid, et see on üks kuri vaim, kes seal väljas häälitseb. Sa saad temast ainult pisaraid ja südamevalu.

— Kõik lapsed toovad oma vanemaile ainult pisaraid ja südamevalu. Sellele vaatamata me armastame neid, seda rohkem, mida enam nad meile valu toovad, sest nii on Issanda tahtmine. Nii ütleb mulle mu süda. Aga sinul ei ole südant, vana raamatukoi!

— Ja kuidas tahad sa seda seletada, et oled korraga saanud lapse? Selles eas, kui su emakoda juba ammu on lukku pandud.

— Saaril oli ainult üks aasta sajast puudu …

— Sina ei ole Saara ja sa ei ole seda last ise sünnitanud.

Kõik teavad seda, sest keegi pole näinud sind last kandmas. Keegi ei usuks su juttu. Ja vähe sellest, et nad ainult naeraksid — pea meeles, et see on kristlaste laps.

— Kui ta on ümber lõigatud, ei ole ta enam kristlane. Siis on ta meie seaduse all.

— Ei iial! Kui see välja tuleb, ootab meid mõlemaid võllas või veelgi halvem saatus.

— Ja mis mõtled sina temaga teha, mu tark mees? Minna välja ja panna ta mõne teise vaese juudi ukse taha? Kas on parem, et mõni teine sinu asemel läheb võllasse või rattale, omakasupüüdja elukas?

— Ma viin ta mõne kristlase ukse taha.

— Katsu ainult! Esimene linnavaht võtab su kinni ja sa tead, mis siis sünnib.

— Selle ilmaga? Igaüks hoiab tuule ja vihma eest varju.

— Jah, selle ilmaga … Laps võib jääda haigeks ja surra. Olgu peale, et see on kristlaste laps, nagu sa arvad. Issand on ta meie juure saatnud ja tal on sellega olnud oma mõte.

Hädaoht, mis teda varitseks, kui ta lapsega kristlaste linnaosasse läheks, oli rabi Esra esimene nõrk punkt. Teine oli ta armastus oma naise vastu, kes juba ammugi oli pisarad appi võtnud. Võib-olla tundis ta ka ennast süüdi, et ta polnud kinkinud naisele oma last. Ja kolmas — nagu ta mulle hiljem rääkis — oli laps ise. Loodus — kirjutage pealegi Jumal, kui see tundub sobivam — on andnud igale lapsele selle imeväärse omaduse, et ta ainult oma abitu olemusega varastab täiskasvanute südamed, sest kuidas muidu võiks ta jääda elama selles kurjas maailmas. Olen näinud mitte ainult tooreid sõjasulaseid, vaid ka vagasid nunnasid, kelle silmad on rõõmsalt naernud, kui nad lapsi oma käte vahel hoidsid. Kui palju ka rabi Esra iganes oma naisele veel vastu rääkis, oli see tühine sõnade kulutamine, sest oma südames teadis ta juba, et see oli võitnud. Veel enam, ta mõtted käisid samal ajal ringi ja otsisid võimalust, kuidas seda asja korraldada.

Oli selge, et keegi kunagi poleks uskunud, et Rebekka selle lapse oli ilmale toonud. Sellepärast pidi ta jääma tõe juure nii kaugelt kui see oli võimalik. Ja nii mõtles ta välja vaese rändava juudinaise, kes mingi süüteo pärast oli vangi sattunud. Et üks vaene kodutu, kes pealegi oli juut, vangi satuks, selleks polnud tal vaja isegi mingit kuritegu välja mõelda. Õhtul hilja oli siis tema, rabi Esra, kutsutud vanglasse. Selgus, et naine oli seal sünnitanud lapse ja nüüd palus ta teda, et ta selle oma hoole alla võtaks. Mis sellest naisest hiljem sai? Ta võis ilma suurema südametunnistuse piinata öelda, et ta seda ei teadnud, sest ta ei teadnud tõepoolest, mis oli saanud lapse emast. Kuna keegi polnud seda last temalt hiljem nõudnud, jättis ta selle omaks. Nii oli nähtavasti olnud Issanda tahtmine.

Kui sel oleks veel mõtet, võiksin kaitsta ka ennast sellesama väitega — et see oli Issanda tahtmine, et ma sattusin juudi majja, et ma kasvasin üles juutide seaduse all. Aga nüüd ei ole mul enam vaja pidada endale kaitsekõnet. Mu õpetatud vaenlased on kinni hakanud vastupidisest mõttest — et see oli kuri vaim, kes juba algusest peale oli valinud selle süütu lapse oma eluasemeks ja tööriistaks. Nad tõid tunnistajaks koguni mu kasuema Rebekka, kes arvas, et ta kuulis kurja vaimu häält. See polnudki laps ise, vaid keegi põrguline, kes häälitses väljas, rabi Esra ukse taga ja andis talle märku. Nõnda olin ma juba algusest peale kurjale määratud.

Nii tuli, et mind ümberlõikamise kaudu seoti Moosese seadusega ja võeti rahva hulka, kuhu ma oma vere poolest ei kuulunud. Sellepärast kandsin ka alguses nime Jehuda ben Esra. Ja kuna ma kuulsin seda lapsepõlves, on see mulle nii külge jäänud, et mul hiljem on raske olnud kurdiks ja tummaks jääda, kui mind keegi selle nimega on hüüdnud. Aga et see mu verele on olnud võõras, ka seda olen tundnud lapsepõlvest saadik. Kuigi ma ei tea, kes ma olen.

“Jehuda ben Esra,” ütles dominikaanlane, “me jääme esialgu selle nime juure.” Ta vaikne, rahulik hääl oli nagu jahe vesi, mis summutas vangi tulisuse, kes jutustades ajajooksul oli hoogu sattunud, häält tõstnud ja oma kõnet saatnud elavate käeliigutustega, nagu oleks teda kuulamas terve auditoorium ja mitte ainult inkvisitsiooni kõrv. Võib-olla ei olnud see hapu vein siiski ilma joovastava mõjuta, sest ta põsedki olid veidi värvi saanud. “Jehuda ben Esra,” ütles dominikaanlane. “Kas on kindel, et see oli su kõige esimene nimi? Kui võtame omaks võimaluse, et sa sündisid kristlikust emast, ei saa me mööda ka võimalusest, et sa juba varem olid ristitud, enne kui sa ühel või teisel teel sattusid juudi ukse taha.”

“Muidugi olen ka sellele mõelnud ja on olnud märke, mis selgesti näitasid, et see nii oli. Ometi ei saa ma seda nimetada teadmiseks, sest teadmine peab olema nii kindel, et keegi ei saa enam kahelda. Aga mis tähendab see nüüd? Sedagi saab pöörata minu kahjuks, nii nagu tegid kohtunikud, sest nii saab minust usutaganeja. Ei, kui ma tahan jääda tõe juure, pean jällegi ütlema, et ma seda ei tea. Kuigi ma seda ise kord uskusin, sest ma tahtsin seda uskuda. Olen isegi mõelnud sellele, mis võis olla mu esimene nimi. Oli aeg, kus ma uskusin, et see oli Jan. Oli tõepoolest aeg, kus ma isegi uskusin seda poolemeelset naist.”

“Missugust poolemeelset naist?”

“Oma teist kasuema. Aga ma ruttan sündmustest ette. Meil on kolm päeva aega ja ma tahaksin jutustada kõigest selles järjekorras, nagu see sündis, et midagi ei jääks vahele. Kõigel võib olla oma tähendus, ka sellel, mis sündis mu varajases lapsepõlves. See naine tuleb alles hiljem. Praegu olen ainult jõudnud rabi Esra majja ja sinna vastu võetud. Kulub palju aega, enne kui ma hakkan ise midagi tähele panema ja mäletama. Ema Rebekka on jätnud mu oma mehe sülle nutma ja ise välja rutanud, et otsida naist, kel jätkuks emapiima ka minu jaoks. Ja kuigi palju sõnu tal kurgus kipitavad, ei räägi ta palju, sest ta teab, et näljane laps kodus ootab. Niisugune ime võim on lapsel, isegi ukse tagant leitud heidikul, nagu oleks ta mõni kõrge isand, kes paneb kõik oma soovide kohaselt jooksma. Jah, auväärne isa, kord olen ka mina olnud aadlik — sel õhtul, mil elu ja surma kaalud otsustasid elu kasuks, kuigi ma olin kõige väetim ja armetum inimeseloom kogu Prahas.”

“Doktor Faber,” ütles dominikaanlane, unustades, mis ta alles äsja oli lausunud vangi nime suhtes, ”sa oled ka hiljem olnud aadlik omas riigis. Küsimus on ainult selles, missuguse vürsti vasall sa oled olnud.”