Käesolevas raamatus leiab lugeja allpool esitatuna “Odysseuse” muinasjutud tuntud Saksa luuletaja Gustav Schvabi (1794-1850) ümberjutustuses, mis esimest korda ilmus Saksamaal a. 1837 tiitli all “Die schönsten Sagen des klassischen Altertums”. Kuna Schvabi “Trooja muinasjuttude” ümberjutustus peale Homerose lugulaulu ka veel teistel kirjanduslikkel allikail põhineb, on käesolev teos Odysseusest rajatud ainuüksinda Homerose teisele suurele eeposele “Odysseia`le”, mis Greeka algkeeles koos seisab 24 laulust ja peale 12.000 värsi sisaldab. Ümberjutustuse vormi peale vaatamata on Schvabil ka siin, nagu “Trooja muinasjuttudes”, korda läinud nii idee kui stiili poolest ühtlast ja veetlevat teost luua, milles samuti tundub see romantiline õhkkond, mis valitses Saksamaal mineva aastasaja algul ja ennustas humanistlise hariduse võimsat arenemist antiikaja mõjul; teiselt poolt tundub aga ka Homerose luule pitser, see “jumalik keha, mis särab isegi läbi lihtsa proosa-rüü”, millesse ümberjutustus tema on riietanud. – Meie peataksime alguses natukene “Odysseia” sisu juures. 

Nagu tähendatud, seisab Homerose lugulaul “Odysseia” koos 24 laulust. Need 24 laulu moodustavad omakord väiksemad üksused, millest igaüks koos seisab neljast laulust. Esimene niisugune üksus või osa (laul I-IV) kõneleb meile Odysseusest enesest kaunis vähe; selle vastu omab ta sisuna jutustuse tema poja Telemach´i elust ja olust, mispärast seda esimest osa sagedasti ka “Telemachia´ks” nimetatakse. Jutustus viib meid Itaka saarele, kus Odysseuse äraoleku ajal nooreksmeheks võrsunud Telemach oma ema kosilaste häbematuse all kannatab, kuid mingisugust abinõu ei leia kuidas end kaitsta. Ka rõhub teda mure isa saatuse pärast. Seal ilmub temale Mentese näol jumalatar Ateene, julgustades teekonnale, mille eesmärgiks isa otsimine. Küll ei toeta Telemachi selles ettevõttes tema kaaskodanikud, kes kosilaste poolt on terroriseeritud; siiski võimaldab jumalanna teistkordne ilmumine Mentori näol ärasõidu Itakalt. Telemach jõuab Trooja sõjast tagasi tulnud vanakese Nestori juures Pylosesse ja sealt Spartasse Menelaose juure, kes nüüd õnnelikult oma tagasivõidetud naise Helenaga elab. Igalpool saab Odysseuse pojale osaks kõige sõbralikum vastuvõte, ja meie viibime teatud rahuldustundega, peale sündmusrikka Trooja sõja, neis rahulistes kodudes, kus nüüd viibivad selle sõja kangelased – Nestor, Menelaos, Helena. See, mida nad, olgugi ebamääraselt, teavad jutustada, kinnitab Telemachis usku, et ta isa elab ja kord tagasi tuleb.

Siin, jättes Telemachi Spartasse, viib laulik meid kaugel asuvale saarele Ogygiale jumalanna Kalypso juure, kes juba kauemat aega Odysseust vangis hoiab ja abielu temaga igatseb; algab “Odysseia” teine osa (I. V-VIII). Ateene nõuandel otsustavad jumalad Odysseust vabastada, ja Hermes, jumalate käskjalg, toob Kalypsole Zeusi käsu, mitte enam kangelast kinni pidada, vaid takistamatult koju lasta. Kalypso kuulab sõna; Odysseus ise valmistab omale parve ja sõdab merele. Alguses läheb sõit õnnelikult, kuid seal kohtab Poseidon, kes Odysseuse peale vihane… mis pärast? Seda teatab meile pärastpoole Odysseus ise. Poseidon purustab parve; kaks päeva ujub kangelane merel, kuni viimati randa jõuab. Magama uinudes, äratavad teda järgneval päeval naiste hääled; faiaakide kuninga tütar Nausikaa oli mereranda tulnud pesu pesema ja nüüd, peale töö lõpetamist, oma kaaslastega parajasti palli mängimas. Tema nõuandel läheb Odysseus faiaakide kuninga Alinoose juure, ja peale seda kui ta kuninganna Areete ette abipalujana ilmunud, võetakse ta lahkelt vastu ja temale kindlustatakse kojusõit. Kuid alguses kutsub kuningas rahvakoosoleku kokku – ohverdatakse jumalatele, korraldatakse võõra auks pidu, peetakse võistlusmängud noortemeeste vahel, kostab lauliku laul Trooja sõjast ja ka Odysseusest enesest – ja viimati, “kui kangelane nõnda kuulis oma tegusid ülistavat, pidi ta nutma ja ainult Alinoos nägi seda” ja rääkis: “Võõras, ütle meile otsekoheselt, kes on sinu vanemad ja missugune on sinu isamaa? Nimi on ometi igaühel.” – Selle küsimusega lõpeb teine osa – “Odysseus faiaakide juures.”

Kolmas osa (I. IX-XII) sisaldab Odysseuse jutustuse läbielatud viperustest sõidul Troojast kuni Ogygiani. See osa on oma muinasloolise veetlevuse poolest kõige rohkem tuntud. Alguses on Odysseusel veel palju laevu; ta piirab Traakias asuvate kikoonide linna, mille, ehk küll suurte kaotustega, valdab. Peale selle sõidab ta Greekamaa poole, läheneb juba Malea maaninale lõunapoolses Peloponnesose osas ja loodab siit oma laevadega kodumaale jõuda, kuid tuuled paiskavad ta lõunamaa merre, kus algab legendaarne muinaslugude maailm. Alguses esineb see maailm meeldivas valguses – Odysseus jõuab heade lotofaagide juure, kes end lootosest toidavad; kuid nende söök on nii meeldiv, et igaüks teda maitstes kodumaa unustab. Siis jõuame hirmu ja õuduse riiki – inimsööjate kükloopide juure, kellest kõige hirmsama Polyfemose Odysseus pimestab, et ennast ja kaaslasi vabastada. Seepärast satub kangelane merejumala Poseidoni viha alla, kes Polyfemose isa ja nüüdsest peale Odysseuse vihasem vaenlane. Vahepeal aga valgustavad päikese kiired jälle Odysseuse teekonda – ta jõuab õiglase tuulte-kuninga Aiolose saarele, kes talle nahklähkri tuultega kingib ja siis kodu poole saadab. Juba ollakse Itakale nii lähedal, et silm vahitulukesi rannal seletab, kuid uus õnnetus paiskab laevad jällegi Aiolose saarele. Seekord aga keeldub Aiolos Odysseusele abi andmast – kui isikule, kes jumalate poolt vihatud. Siis satume jälle hirmu ja õuduse riiki – hiiglaste laistrügoonide juure, kes hävitavad kõik Odysseuse laevad, peale üheainsama, millel kangelane oma kaaslastega põgenema pääseb ja Aiaia saarele nõia Kirke juure jõuab. Ilus, kuid õel Kirke muudab ühe osa Odysseuse kaaslastest sigadeks ja sama saatuse valmistab ta ka kangelasele endale; kui aga Odysseus, Hermese abil, Kirke võidab, vabastab see tema kaaslased ja kingib talle oma armastuse. Terve aasta elab Odysseus Kirke juures, kuid otsustab viimati siiski koju sõita. Selleks peab ta minema, nagu Kirke teda õpetab, varjuriiki, et seal teada saada ennustaja Teiresiaselt oma saatust. Peale selle näemegi Odysseust surnuteriigis; ta saab kokku oma emaga ja Trooja all langenud kaasvõitlejatega. Toetudes Teiresiase ennustusele ja Kirke nõuandele, alustab ta viimati kojusõitu. Ta pääseb õnnelikult mööda sireenide saarest, kes kõiki oma võluva lauluga surma meelitavad; võrdlemisi õnnelikult päästab ta ka Skylla ja Charybdise vahelt, kuid Heliose saarel tabab teda saatus. Olles piinatud näljast, tapavad ta seltsilised, Teiresiase hoiatuse peale vaatamata, Heliosele pühendatud härjad; selle eest purustab torm nende laeva, ja Odysseus üksinda pääseb Kalypso juure, Ogygia saarele. Seal viibib ta üheksa aastat, kuni jumalanna ta, jumalate otsuse peale, vabastab; kuis peale seda Odysseus faiaakide saarele satub, seda teame juba.

Faiaakide juurest on Odysseusel tema kojusõit juba kindlustatud, ja ainult üks öö kulub selle ilusa sõidu teostamiseks. Nüüd viibib kangelane viimati Itakal, oma kodumaal, mita ta alguses ära ei tunne – algab lugulaulu neljas osa (I. XII-XVII), millele meie temas domineeriva sisu põhjal võime nime anda “Odysseus Eumaiose juures”. See Odyssuse truu seakarjus – Eumaios -, kes oma peremehe varanduse eest ikka veel hoolitseb, ei tunne küll Odysseust ära, kuid võtab ta siiski lahkelt oma onnikesse vastu. Vahepeal pöördume aga Telemachi juure tagasi Spartasse, kuhu me ta esimese osa lõpul olime jätnud. Telemach jätab jumalaga Menelaosega ja jõuab õnnelikult Itakale. Eumaiose majas saavad isa ja poeg kokku; Odysseus annab end tunda ja üheskoos asutakse plaani teostamisele, mille eesmärgiks kättemaksmine jultunud kosilastele.

Järgmine viies osa (I. XVII-XX), mis kujutab Odysseust tundmatuna oma enda majas, kõnelebki ettevalmistustest nimetatud plaani täideviimiseks. See osa on psükoloogiliselt äärmiselt hästi läbi mõeldud. Juba alguses elab kangelane läbi sügavmõjulise momendi – läheneva peremehe tunneb ära tema vana truu koer Argos, kelle ta ise oli üles kasvatanud ja kes nüüd vanaduse pärast põlatuna lamab ukse ees, sõnnikuhunnikul. See koer, nähes oma peremeest, liigutab kõrvu ja liputab saba, laseb siis oma pea langeda ja sureb. Ja ka palju teisi mõjuvaid momente näeme selles osas – meid võlub see kannatlik ja kartmatu kangelane, kes kunagi tasakaalu ei kaota ja alati kindlal käel sihi poole tüürib. Teda haavab Antinoos, suursugusem kosilane; siiski taltsutab ta end ja lükkab kättemaksmise edasi. Teda kutsub rusikavõitlusele kerjus Iros; kangelane võitleb temaga, lööb ta maha, kuid ka siin ei anna ta end tunda, vaid kannatab välja uued haavamised. Temast kuulda saades, tahab teda näha Penelope. Järgneb suurepärane kujutus; Penelope küsib teateid oma mehe kohta; näib nagu tahaks sisemine ärevus enese-varjamise võimatuks teha – kuid ei, enese-avaldamine oleks enneaegne, tarvis maha suruda rõõm naise nagu viha kosilaste suhtes. Viimati jõuab kätte igatsetud kättemaksmise päev. Rõõmsalt pidutsevad kosilased, mitte aimates saatuslikku lõppu. Kuid ennustaja Teoklymenos näeb juba verd jooksvat kõigil seintel, näeb sammastiku ja esiõue kubisevat Hadese kujudest, ta hoiatab kosilasi – need naeravad ta üle, ja ta lahkub. Nüüd algab kättemaksmine.

Juhuse selle teostamiseks pakub Penelope uus otsus, mis on sissejuhatuseks kuuendale ja viimasele lugulaulu osale (I. XXI-XXIV) – “Odysseuse kättemaksmisele”. Penelope ettepaneku peale katsuvad kosilased Odysseuse vibust noole läbi kaheteistkümne kirveaugu lasta, kuid keegi neist ei suuda vibu vinna tõmmata. Seal võtab Odysseus ise vibu ning, juhituna kindlal käel, lendab nool esimese kirve silmast sisse ja viimasest välja. Esimene võistlus on võidetud; algab teine, veel saatuslikum kosilastele. Salajase märguandmise peale asuvad Odysseuse kõrvale Telemach ja mõlemad karjused ja juba langeb noolest tabatuna Antinoos. Järgneb kosilaste hukkamine; nad langevad kõik Odysseuse ja tema kaaslaste käe läbi, kuid alles peale tugevat võitlust. Nõnda on kättemaksmine teostatud, ja Odysseus võib end jälle tunda peremehena oma lossis. Nüüd saadab ta oma naise järele, kes kosilaste surmamisest veel midagi ei tea. Vähehaaval kaob närvide pingutus, mis kujunenud äärmiselt tugevaks eelmiste sündmuste tõttu. Õndsalikus joovastuses võib truu naine viimati oma mehele kaela langeda; kaua oodatud õigluse ja truuduse triumf on teostunud. Ja kuigi mustad pilved veel kord taeva serval nähtavale tulevad ja kosilaste pooldajad uute võitlustega ähvardavad, siis ei suuda see enam saavutatud edu ja õnne tumestada. Nii on kõige kõrgema jumala Zeusi tahtmine, mida ta välguga ilmutab, ja igavene rahu sõlmitakse Itaka rahva ja tema tagasitulnud kuninga vahel.

***

Eelpool esitatud “Odysseia” analüüs ei paku ainult küllaldast ainet eepose iseloomustuseks, vaid on selleks juba osalt olnud. Meil tarvitseb ainult veel mõne küsimuse juures peatada. Lugeja on  vistiti juba tähele pannud, kuivõrd lahkuminevatest osadest seisab koos lugulaul Odysseusest: on olemas osad, mille kandejõuks sügav dramatism; teiseltpoolt aga ka niisugused, mis meelde tuletavad laste muinasjutte ehk jälle sarnastuvad tüübilistele perekondlikkudele romaanidele. Siiski on need üksteisest erinevad osad kokku liidetud ühtlase idee läbi, mis valitseb lugulaulus algusest kuni lõpuni. Algusest peale näeme Odysseuse kirglist soovi tagasi tulla oma kodumaale, omaksete juure, rahus valitseda oma kodukollet ja varandust. Selle mõtte ümber keerleb kogu eepose tegevus – igalpool arenevad sündmused lähedas ühenduses Odysseuse soovi teostamisega, olgugi vastupidises sihis, ja igalpool tõmbab tähelpanu kangelase tahtejõud, mis võidab kõik raskused ja takistused. Seejuures ei arene see eepose tsentraalne idee mitte täitsa sirgjooneliselt. Juba näis lugulaul algusel igatsetud moment kätte jõudnud olevat, mil kangelane oleks võinud kodumaale jõuda; kuid pea kaugeneb see moment tunduvalt – meie tutvuneme eelmiste, juba läbielatud sündmustega ja läheneme alles siis lõppaktile Itaka saarel. On põhjendatult tähelpanu selle peale juhitud, et Odysseia, sarnase kompositsiooni tõttu, teatud määral dramaatilise kontsentratsiooni omab, mis huvi otsekohe tsentraalsele ideele koondab ja seega eepose ühtluse kindlamana teostab. See vaatlus kompositsiooni suhtes sunnib arvamisele, et lugulaul Odysseusest mitte juhuslikult ei ole kokku liidetud üksikuist, esialgu iseseisvaist osadest, vaid et siin tegev on olnud geniaalne laulik, kes kindla plaani järel üksikud osad kogus ja neist hiilgava luuletuse lõi. Seda laulikut nimetatakse harilikult Homeroseks, kelle sama isikut nähakse, kes ka Iliase loonud. Kas see just nõnda on, ei ole kindel. Vähemalt näib sarnastamine Iliase laulikuga olevat põhjendamatu, sest, nagu allpool järgneb, kuulub Odysseia hilisemasse ajajärku kui Ilias. Me võime siiski tarvitada Homerose nime, meeles pidades, et me selle nime all vaid mõistame seda laulikut, kelle olemasolu me oleme sunnitud eeldama, välja minnes lugulaulu kompositsiooni iseärasustest.

Nii on siis Homeros koondanud Odysseuse nime ümber mitmesugused, nagu juba toonitatud, õige lahkuminevad elemendid. Kõige vanem ja algelisem neist on vistiti Odysseuse jutustus faiaakidele oma läbielamistest teekonnal Troojast Ogygiani. Siin tegutseb muinasluule veel täielikult kogu oma naiivsuses ja fantastilikkuses – ime järgneb imele: laistrügoonid, lotofaagid, kükloobid ja Kirke, Skylla ja Charydbis, sireenid, Heliose ja Kalypso saar – kui uhke on see muinasluule pärg! Teieltpoolt aga kujutab lugulaul Odysseuse kojutulekut niisuguses valguses, mis hoopis teistsugune kui praegu tähendatud muinasluule fantastika. Seal tuleb, nagu see tõelikus elus tihti juhtub, peale kauema äraoleku tagasi mees oma naise juure ja seal kirjeldatakse siis, kuis teda kodus vastu võetakse. Siin esineb motiiv, mis omane paljudele rändaja-jutustustele, – motiiv, mis täitsa novellistlik, kuid ühtlasi ka üldinimlik. Ja on loomulik, et see novelli-motiiv just Odysseuse nimega ühendati – tema oli see kangelane, kes Trooja all võideldes nii kaua kodust ära oli olnud, ja samal ajal see, kes nii kaua imelikkel rännakuil viibinud. Nende kahe – novelli ja muinasluule – motiiviga ühinesid pärastpoole veel teised, nagu kosilaste ja Telemachi motiiv. – Meie viibiksime aga siiski veel mõned silmapilgud jutustuse algelises muinasluule maailmas, et vaadelda lähemalt seda imede maad. – Sireenid laulavad imeilusalt, nii ilusalt, et keegi neile vastu panna ei suuda, kuid nende laul kõlab inimese hukatuseks; sest pealuud katavad nende randa. masti külge seotuna pääseb Odysseus neist õnnelikult mööda. Kuid Greeka vaasimaalidel leiduvad veel teised variandid: masti külge seotuna sõidab Odysseus sireenist mööda, see aga hüppab kaljult merre. On selge, et vaasimeistril teada oli sireenideloo teistsugune lõpp: sireeni nõidus on võidetud, ja ta ise hukkub. Teiseltpoolt tunneme sireenisid surmalindudena, kes hauamonumentidel kujutatuina surma sümboliseerivad; teame ka veel teiste rahvaste müütostest, et surmadaimonid imeilusalt laulavad. Nüüd on meile arusaadav Odysseuse loo mõte – surm, kes kõik inimesed võidab, ei suuda seda tema suhtes. Sellest seletusest välja minnes, leiame sama idee ka teistes Odysseuse jutustustes – igalpool varitseb kangelast surm, kord õudsena end kehastades kükloopides ja laistrügoonides või jälle veetlevana end ilmutades lotofaagide ja faiaakide näol; sest ka need (faiaagid) elavad toopoolses maailmas, mis mitte alati ei ole õuduse, vaid mõnikord ka õndsuse riigiks. Nii on kõigi “Odysseia” värvirikaste muinajuttude aluseks müütos muinaskangelaste sõidust manalasse, sinna kuhu keegi inimene ei suuda tungida. Kes seda suudab, see ei ole enam inimene, vaid kangelane, kes jumaldamisvääriline. Seega on seletatav, et Odysseuse nimi Greekamaal pärastpoole mitte ainult Homerose lugulaulus edasi ei elanud, vaid et ka kangelast ennast kultuses kui elutoovat jumalat austati.

Meie võime aga praegu illustreeritud Odysseuse, kui surma võitva kangelase kujule veel uut valgust juure võita. Teatavasti on looduses elutoovaks jõuks päikene. Sarnane ettekujutus on tuntud ka greeklaste mütoloogias. Igal hommikul hävitab tõusev päikene öö kõigi tema õudustega; iga kevadel hävitab sama päike talve kõigi kannatustega, mis inimest talvel tabavad. Oleks seepärast otse meelitavaks ülesandeks otsida Odysseuse kujus niisuguseid jooni, mis selle kuju ühendaksid päikese, kui elutoova jõu sümbooliga. Selles mõttes on püütud seletada Odysseuse viibimist Kalypso juures, kelle nimi (greekakeelsest sõnast kalypto – katan) näib tähendavat manala jumalannat. Selle jumalanna juures viibimine, keda Odysseia nimetab “jumalikuks jumalannade seas” – sarnane ülistamine manala jumalate suhtes on Greeka mütoloogias harilik – ja sellele järgnev Odysseuse minek põrgusse tuletavad igatahes meele talveks manalsse mineva päikese sümboolikat. Teiseltpoolt ei tähendaks niisugusel korral Odysseuse võidurikas kojujõudmine oma abikaasa Penelope juure mitte muud, kui kevadpäikese võitu valgusele vaenuliku talve üle. Teadlased, kes ses sihis Odysseuse müütost on püüdnud seletada, on ka Odysseia üksikasjus oma “päikese-teooriale” toetust otsinud. Näituseks laseb Odysseus oma noole läbi kaheteistkümne kirvesilma: kas ei kujuta see asjaolu päikese aastapikkust teekonda 12 kuu vältel? Penelopet kosivad 118 kosilast; see arv, 1/3 aastast, vastab talvise aastaaja päevadele: kas ei kujuta kosilased neid päivi? Odysseus hävitab kosilased, ja Hermes viib nad manalasse. Nii põgenevad Odysseuse päikese nooltest sunnituina talvised päevad pimeduse riiki. Ei julgeks kinnitada, et kõik need päikese-teooria pooldajate arvamised täieliselt tõele vastaks – siiski on huvitav jälgida Greeka mõtte arenemise protsessi kõrgeilt kultuse sfääridelt puht inimlikkude motiivideni; sest see protsess on peale Odysseuse kehastunud ka teiste Greeka mütoloogia kujudes ja märgitseb kogu inimkonna arenemise põhijooned – üleinimlikkusest inimsusse.

Peale praegu vaadeldud ideede arenemisjälgimise võimaluste sisaldavad Odysseuse muinaslood, samuti nagu Trooja muinasjutud, terve rea kultuurajaloolisi momente. Kõigepealt kuuluvad Odysseuse muinaslood ajajärku, mis oma kultuurilise väljanägemise poolest on hilisema kui see, milles kujunenud Ilias. Odysseias peegeldub juba aeg, mil Greeka rahvaste seas oli võimsalt arenenud navigatsioon ja tunduvalt laienenud geograafiline horitsont. Vahemere läänepoolsed osad on juba tuntud, kuid ettekujutused neist on veel kaunis ebamäärased: ainult niisugusel juhtumisel võisid tekkida Odysseias sisalduvad jutustused fantastilistest maadest ja saartest. Kuna Sitsiilia ja lõuna Itaalia VIII a. s. teisel poolel juba Greeka kolonisatsiooni piirkonda olid sattunud, siis peavad need jutustusest varem tekkinud olema, umbes IX a. s. kestel. Selles ajajärgus tegutsevad Greeka rahvuste seas eesrinnas Väike-Aasia ioonlased, ja Odysseias domineeribki juba selgel kujul Ioonia ilmavaade, Ioonia eluviisid ning keel. Eepose iooniseerimise protsessi tunnused on igatahes ka Iliases olemas, kuid nad väljenduvad seal veel õige nõrgalt – Ilias jääb ikkagi olulikult Aiolise rahvaste eeposeks, kes etendasid Väike-Aasias juhtivat osa XII-IX a. s. Ses suhtes on juba sügavat vahet märgata mõlema eepose – Iliase ja Odysseia – kangelaste kujutustes. Iliase kangelane Achilleus edustab täielisel määral vana-aadeli aja voorust, tublidust ja suursugusust, temas kujutatud kired ja hingevalu sügavused näivad olevat rohkem omased jumalatele kui maapealistele inimestele. Selle vastu erineb Odysseus teistsugusena – ka temas näeme kangelast, kes vapper ja tubli, kuid tema vaprus ja tublidus ei ole kaugeltki nii ürgjõuline ja sirgejooneline nagu Achilleuses. Odysseus, kes võitleb raskustega, neist ikka ja alati väljapääsuteed leides, kes omab raudse kannatuse ja hiiglase vastupidavuse, kes on leidlik, paenduv ja kaval, kes esineb sõjamehena kaugetel sõjakäikudel ja meresõitjana omil sündmusrikkail sõitudel – niisugune kangelane on kindlasti võrdlemisi edenenud kultuuri sünnitus, mille asukohaks võis olla ainult Ioonia oma kaubanduse ja meresõitudega, vaimlise elevuse, ratsionalismi ning üldise vastuvõtlikkusega.

Analüüsides Iliases ja Odysseias peegelduvat Greeka ilmvaadet, leiame samuti suure vahe: jumalad, kes on kirglised nagu Iliaseski, ei ela siiski omavahel avalikus vaenus: nad ei riidle ega võitle üksteise vastu. Ainult Poseidon ja Ateene ei ole ühemeelsed Odysseuse suhtes, kuid nad tegutsevad ennem vaheldumisi ja mitte samal ajal teineteise vastu. Üldiselt esinevad jumalad õigluse kaitsjaina: ülekohtuste kosilaste poolt ei ole ühtki jumalat. Zeus valitseb ja tegutseb lõpuliku õigluse sihis ja keegi jumalaist ei tee temale takistusi. Näib ülepea nagu oleks Olümp end rohkem inimestest eraldanud ja rahulikumaisse sfääridesse asetunud. Selle tõttu on inimesed jumalaist vähem rippuvaiks ning omis tegudes iseseisvamaiks muutunud. Odysseia eelistab maad ja merd, kus valitseb avarus ja mitmekesidus ja kus küllalt imesid, mis fantaasiale ainet pakuvad.

Viimati näitab ka Odysseia keel ja vorm päritolu hilisemast ajajärgust. Odysseia sõnastik ei ole enam nii arkaailine nagu Iliases; keel on üldiselt abstraktsem, leidub terve rida sõnu, mis Iliases tundmatud. Samuti leiame värsiehituses iseärasusi, mis luule vormi arengut tõendavad j.n.e.

Esitatud Odysseuse jutustuste analüüs on meile valgustanud Greeka rahva ühe arenemisjärgu, nii nagu see enesele on leidnud peegelduse Homerose luules. See analüüüs on igatahes, vastavalt raamatu eesmärgile ja autorile tarvitada antud ruumile, katkendline ja selle tõttu ka subjektiivne. Nii Odysseia sisu kui vorm nõuaks palju pikemat kirjutust. Autor oleks siiski õnnelik, kui tema käesolev kirjutus suudaks huvi äratada Homerose luule, eriti Odysseia vastu tema suurepäraste ja veetlevate kujutustega, selle lauliku vastu, kes Euroopa kultuuri hämaruse ajul on suutnud luua värvirikkama elukujutuse sisaldava teose, mis juhib taevasse ja põrgu, läbi tormide ja tähtede sära, üle alati muutliku lõunamaa mere, mis kord ähvardab tume, siis vahutav valge, purpurpunane ja taevakarvasinine ja seejuures lähtekohaks võtab ikka ja alati inimese hingeelu kõigi tema sügavuste ja mõistatustega.

Tartus, 26. V. 1923.

Pärtel Bauman

Albert Org´i Kirjastus O/Ü. Tallinn, 1923

Vaata mütoloogiat meie raamatupoes “Vana ja Hea” raamat – https://www.vanajahea.ee/tootekategooria/rahvaluule-2/mythology/