Eesti Raamat, 1967

Jaan keeras end kõrvale, teeseldes meelepaha. Asus pürgema vankril, kobas ja soris midagi heinte all, tegi, nagu ei märkakski juuresolijaid.

Tegelikult polnud põhjust pahandamiseks. Parisnik lisas pullile rublahaaval otsa, hind lubas selle juba äragi anda. Kuid Jaanile istus pähe veider mõte. Tuli tahtmine osta Rauna Olgale kingituseks sitsrätik, mille peaksid aga välja maksma Kuressaare parisnikud. Nii ta soolaski pulli hinnale kakskümmend rubla otsa, olgu Olgale rätik, Jaanile endale rätiku liigud!

Pull oli lihunikkudele meeltmööda. Hommikust peale keerutasid nad ta ümber, kobasid kaela, selga, taguosa ja silitasid rusket läikivat karva. Iga kompamine viis neid üha enam hasarti, pakuti hinda üksteise võidu. Sedamööda kuidas hind tõusis, jäi pakkujaid vähemaks. Kõige püsivamaks osutus Näsipuu, kes ei mõelnudki pullist lahti ütelda.

«Noh, külamees, ole ometi ristiinimene, saad aru! Keda sa päise päeva ajal nöörid? Kaks rubla panen otsa, kurat võtku! Kauplen kas või kahjuga, aga jonni ei jäta. Eks ole, ära, mees, kaupa pea!» mangus ta Jaani.

Jaan tegi, nagu ei kuulekski. Koukis heinte alt välja valge linase kaelkoti, keerutas selle pikkamööda lahti, kraapis toidukraamilt sõjaajal värvilisele paberile trükitud «Hääle» värskema numbri jäänused ja juba hammustas isuga paksu keedetud sealiha, hapult lõhnavat leiba juurde pruukides. Selg parisniku poole, mõlemad suupooled söödavat täis, vaatas ta suure sisemise rahuloluga üle sumiseva, tohutult kireva laadaplatsi.

Mereäärne lai karjamaariba mattus inimeste, hobuste, veiste ja vankrite alla. Üle vankriredelite kõrgusid sea-  ja põrsakastid ning paistsid villased lambapead. Kõik see elav häälitses omal keelel. Jutt, karjed, hõiked ja koduõllest ning puskarist tugevaks pressitud lauluhääled segunesid hirnumiste, ammumiste, määgimiste, põrsaste läbilõikava vingumise ja sigade röhkimisega.

Ei kisanud ainuüksi elusolevused. Laat voogas nagu merelaine, ühed lahkusid, teised tulid. Need, kellel olid ostud tehtud või müügid müüdud, pöördusid koduteele. Kümned raud- ja puuigedega vankrid vestsid vahetpidamata oma juttu tahkunud ploomirasvaga kuidagi ülelibistatud rummuõõnte kähisevate ja krigisevate kurgurõkete saatel.

«Noh, külamees, ütlesin, et panen kaks rubla otsa!» käis lihunik peale.

«Sa vaata, keda püüda oma kahe rublaga! Laadal hanedest puudust pole. Mind sa alt ei vea!»

Jaan teeskles endiselt kauba vastu täielikku ükskõiksust, pidades samal ajal lihunikku teraselt silmas. See oli hommikustest pakkujatest viimane, ülepakkujaid polnud enam oodata, nüüd võis lootuse panna ainult osavale tingimisele. Teised lihunikud käisid temast mööda, kuulatasid ja heitsid teravusi.

«Matsile on härja must pähe löönud! Tahab teise ise pintsli pista!» «Sa korista härja taguotsa alt vedel ära, läheb pakimaale tarvis!» ja nii ikka edasi.

Näsipuu ei nöökinud, ta mangus. Nimetas teda viisakalt külameheks, vahel sekka ka noorisandaks. Sellega alustasid nad hommikul kõik, üks ristis ta koguni härraks. Kuid sedamööda, kuidas pulli hind kerkis, hakkasid tiitlid allapoole käima.

Jaan mõistis, et Näsipuud on vaja kinni hoida. Ta pööras end lihuniku poole ja sirutas sellele käe.

«Ah, tühja sinuga! Kolm rubla jätan alla ja kaup koos. Anna kämmal!»

Kogu hommikupoole oli ta härjale rublakesi otsa soolanud, maha ei olnud ta kopikatki teinud. Juhtus, et mõni paristajaist hakkas raha lugema, pööras Jaan selja, üle õla aga heitis kümmekond rubla kaubale juurde. Seepärast tuli lihunikule allategemine ootamatult. Härja oleks selle hinnaga võinud võtta, ta kupeldaks vahelt pealegi kena summa. Kuid allategemine hinnas lõi Näsipuus hoogsalt lõkkele äritsejavaimu. Küllap annab veelgi mõne rubla ära rääkida.

Näsipuu teeskles omakorda pettumust.

«Mine nüüd, noor’sand! Kuidas siis ainult kolm rubla, saad aru? Sina tahtsid kakskümmend, ma lubasin kaks, eks ole? Sa teed kolm alla, jääb seitseteist… Seitseteist on palju. Teeme siis juba kumbki kümme alla, saad aru!»

Jaan vaatas lihuniku tursunud näkku. Selle väikestes kilavates silmades võis vaevata märgata lulli löömas kavaluse- ja ahnusekuradikesi. Ja korraga hakkas tal kahju sellest kolmestki rublast, mis ta oli valmis alla tegema. Paistis, et Näsipuu on õnges kahekümnegagi, ta pidi ju mingisuguste kaptenarmuste kaudu varustama Vene sõjaväge, raha ajavat sellest ärist kokku priskelt.

«Ma ei tee enam rublatki maha! Kui ei taha, viin tagasi. Muidu ka ära andma ei hakka,» tegi Jaan otsuse, mille kinnituseks hakkas taas isukalt sööma.

Lihunik näis midagi kaaluvat. Pööras siis Jaanile järsult selja.

«Sõida vopski oma pulliga! Jama sinu matsijurakaga päev läbi, asja ees, teist taga, eks ole? Selle ajaga oleksin võinud kümme pulli osta!» kahetses ta juba siiralt.

Parisniku resoluutsus avaldas mõju. Jaan kartis kauba katkemist küllaltki soliidse hinna juures, ta pööras end kärmelt eemalduja poole, hakates lepitust otsivalt naerma: «No kuule nüüd, linnahärra! Kes siis nii pirtsakalt kaupa teeb?» Astus parisnikule isegi paar sammu järele.

Lihunik vastas valimata sõimuga ja kadus rahvamurdu.

Alles nüüd taipas Jaan, et oli üle soolanud, sellest tekkis rahutu kaotustunne. Leevenduseks ja parisniku otsimiseks otsustas ta laadaplatsil ringi vaadata. Heitis hobusele ja pullile tubli kaenlatäie põlluheina ning sukeldus rahva hulka. Mis siis! Lõpuks võis ta jätta Olgale sitsrätiku ostmata, liikude raha oli aga parisnik valmis lisama.

Jaan oli vana laadakala. Nüüd, sõja ajal, tõi ta iga aasta müügile tugeva pulli, noore mära või täku ja paar nuumsiga. Paremat äri polnud tahtagi. Mida kauem seal kusagil sõjaga rassiti, mida kitsamaks elu muutus, seda enam paranesid rahategemise võimalused. Hinnad tõusid, peaksid küll rohkemgi tõusma, sest rahakursiga polnud asi korras. Kuid kursilugu näis asja juurde kuuluvat, selles polnud temasugusel midagi kaasa rääkida.

Jaan läks piki vankrite rida, takseeris hobuseid, lehmi, lambaid. Esmakordselt turgatas pähe mõte, et laat on ilmamaa suur näituseplats. Veel aastat kolm tagasi oli kõik siin hoopis teisiti: loomi oli rohkem, hobused siledamad, lehmad, lambad rammusamad. Nüüd oli temamoodi kaubapakkujaid vähe, rohkem müüdi häda pärast. Keda rõhusid maksud, kellel jäi talveks hein vaheks, kes ajas jooksvat rahakopikat taga. Midagi tuli ometi müüa. Siga toodi laadale, pärast mindi randa räime vastu, vahelt jäi mõni kopikas poodi viia.

Isegi inimeste juures oli palju uutpidi. Enne sõda istusid meeste paksud tüssiriided ja naiste samasugused kuued hoopis uhkemalt, nüüd oli elu suure rutuga kõiki kortsutama kukkunud. Mitte ainult riideid. Tuttavate meeste ja naiste põskedele oli palju uusi vagusid tulnud. Polnud rattadki enam rahuaegsed, sest kust sa võtad igerauda ja vitsalatti, uued tuli teha puust. Rohmakad puuiged, veel rohmakamad puurattad käsivarrejämeduste pöidadega tuletasid esiisade teopäevade aegu meelde.

Jaan tahtis keerata paremale, kust hakkasid pihta väheseks kahanenud puldankatted, mis jutustasid, et linna kaupmehed on siiski tänavugi toonud tekstiiltooteid, pudi-padi ja majatarbeid.

Äkki kiskus ta tähelepanu endale vali kisa.

«Tee lahti, eest ära!» röögiti kusagilt eestpoolt. Rahvas valgus kummalegi poole teeveerde, andes ruumi kaariku ette rakendatud vahuleaetud hobusepaarile. Sõiduki ja hobuste kohal keerutas vilistades pikk piitsakeel.

Kihutas mustlane. Pöörases kaubahoos demonstreeris ta oma ülestursutatud hobuste galopeerimisvõimeid. Metsikut aju vaadeldi naerdes ja kirudes, keegi joobnud poiss üritas kaarikule kiviga järele visata. Teda tõugati, poiss kukkus. Kui ta tõusis, tolmune, sasitud, käes ikka veel viskevalmis kivi, oli tee juba laadalisi täis valgunud.

Siinsamas, pisut kõrval asus mustlaste telk. Selle ümber tungles häbenedes ja itsitades kari tüdrukuid, kes ootasid järjekorras käe- ja kaarditarga mustlasmoori juurde pääsemist. Kusagil kaugemal kadakapõõsa ääres olid asukoha võtnud puskariga hangeldajad, seal üritati laulu, paar purjus noormeest teesklesid endale tähelepanu tõmbamiseks kaklust. Vaaruti kaelakuti koos ringi.

Sellest peale, kui kõrtsid välja surid, jäid suuremateks rahva kogunemise kohtadeks laadad ning surnuaiapühad, kumbki oma erinevustega. Surnuaiapühad toimusid vaiksemalt, tuttav kohtus tuttavaga, et rääkida oma möödunud päevadest ja kuulata teise rõõme-muresid. Laatadel käis aga äritsemine, tarbeostude tegemine, lõbutsemine ja joomine. Viimast saatsid poiste omavahelised arveteõiendused, külade vahel valitses igipõline lepitamatu vaen. Esines raskeid, surmajuhtudega pussitamisi.

Hoidudes puldantelkide lähedusse, otsis Jaan Rauna Olga kirevat villast pearätti, kuid tüdrukute salkades polnud seda märgata. Hommikupoole veetis Jaan pullikaupa tehes. Paaril korral silmas ta Olgat eemalt teiste tüdrukute seltsis, aga nad polnud sõnagi saanud vahetada. Nüüd oli Olga kadunud nagu tina tuhka.

Olga asemel tabas pilk Näsipuu. See peatus salga talumeeste keskel, kes tunglesid mingi lehmamullika ümber. Parajasti, kui Jaan endale sinnapoole teed tegi, müksas teda keegi seljakotiga mees.

Jaan pööras ümber. Kohe haarati tal käisest.

«Kas noorhärra on mõtelnud oma hingele-hingekesele?»

Küsimus esitati poolsosinal, salatsedes.

«Missugusele hingele-hingekesele?» ei taibanud Jaan kohe. Ta oli alles oma kahepoolsete püüdluste vang — pääseda Olga ja Näsipuu lähedusse. Raske tundus vahet teha, kumma järele käis suurem igatsus, hinge oli ta igatahes hoopis tagaplaanile jätnud.

«Aga ikka selle, mis peab jumala meelepärast olema, ikka oma hingele-hingekesele!»

Linna moodi kerge kulunud riietus, õline nägu ja hääl, koeraalandlikkus ja kavalus silmis — kõik sulas võõras üheks tervikuks, kutsudes esile lääge, iiveldama ajava tunde. Jaan püüdis tollest inimesest kõrvale pöörata, kuid mees oli visa. Ta haakis end veelgi tugevamalt käise külge.

«Jumal on armuline! Ostku noorhärra kas või üksainuski raamat. Ilmutuseraamat, jutluseraamat, lauluraamat. Jumal on hingele-hingekesele armuline!»

«Sa käi potilaadale kõigi oma raamatute ja hingekesega!» Jaan vabastas end järsult võõra kramplikust haardest. Hinges kees alles kahjutunne lörriläinud pullikaubast, millele lisandus seletamatu rahutus Olga pärast. Muidu oleks ju võinud võtta ühe raamatunatukese emale, sest kuigi too seda ei loe, kogub ta ometi hoolega niisugust taevamannat söögirenni kohale riiulile. Tont teab, misjaoks. Küllap meeldib naabrieitedele näidata; need ju aina imestavad, et küll ikka Laasu Anna loeb jumalakirja! Emale see meeldib. Oleks ju tõesti võinud…

Linnasaks oli niisugusteks ootamatusteks ette valmistatud. Juhtus ikka, et algul kiruti, põgeneti ta eest, pärast aga osteti. Ta trügis Jaanile järele, täidetud tehtud solvumistundest. Külamees vaatas tagasi — võib-olla ostab kahetsushoos siiski midagi? Kõhklev Jaan viivitas edasitrügimisega, rändkaupmees aga pressis peale. Nad juba peaaegu kohtusidki, kui äkki pääses laadarahvas valla imelik, rahutu voogamine, mis viis mõlemad kohe lahku.

Tee puldankatustega kaubalettide ees tühjenes kiiresti. Rutati vankrite juurde, hobuseid hakati juhtima maantee suunas.

Algul ei tabanud Jaan seda salapärast, mis tegi paugupealt lõpu laadakaubale. Kuid siis hõikas keegi päris tema lähedal: «Sakslased on maal!» Hüüdja trügis ise meeleheitlikult vankrite rivi suunas.

«Sakslased on maal!» Need kolm sõna muutsid laada-platsi keevaks katlaks. Kõiki piitsutas üks mõte, üks soov — pääseks rutemini koju! Miks või milleks, seda ei tulnud esialgu pähe endalt pärida. Kerkis tume, ebamäärane aimus ohust ja näis, et kodu on kindlus, kuhu tuli põgeneda.

Mõni veel kahtles. «Kust need…» alustati, kuid ei lõpetatud. Kahelda ju võis, ja oli põhjustki. Kuidas sai sakslane nii äkki maale, kust? Miks pole kuulda lahingu-kära? Kuid kahtlused kahtlusteks, koos teistega tuli siit jalga lasta nii kiiresti kui võimalik. Küllap juba midagi lahti on, kui võttis rahva niimoodi sõeluma.

Jaangi tormas oma vankri poole. Teel püüdis ta kuuldut täpsustada. Kuid kes tõi teate, kus asusid sakslased, sellele ei vastanud keegi. Sõnum oli pääsenud nagu tuli kuluheina, võttes leeki ja pinda. Küsi, kust säde kukkus!

Telkarihma pingutamine, hobusele raudade suhutõmbamine, heinte korjamine loomade eest käis nagu unes. Juba pööras ta maanteele, kiirustajaks seesama kojujõudmise kihk, mis kihutas taga kõiki.

Tagasi vaatas Jaan alles siis, kui kodutee hobusel juba jalge all.

Laadaplatsi oli nagu mingi orkaan paljaks rüüstanud, alles äsja edasi-tagasi vooganud inimmassi nagu mahalangenud lehed laiali tuisanud. Maanteelint oli täis vankreid ja jalakäijaid, pikad voorid vajusid kummalegi poole.

Hobust sundivast Jaanist kiirustas mööda salkkond tüdrukuid. Üks neist, tüse, lõkendava näoga, rääkis hingeldades, suurrätti tugevamini ümber õlgade kiskudes: «Kihelkonna all, Kihelkonna all tulnud maale… Ja Pammanal… Suure hulgaga… Vene vägi läheb Kuivastust üle… Sakslastel pidamist pole…»

Juhuslikult, lennult püütud jutukatkend lisas ärevust ja rahutust. Jaan andis hobusele ohjaharu, et pääseda kord juba mööda eessõitjaist. Kuid sõida sä vankri külge seotud pulliga! Ajab sõrad vastu nagu kurivaim ja tuiab rahuga edasi, ei temale lähe korda sakslased, ei teda vaeva kojurutt.

Ootamatult sigis hobuse valjaste külge tugev mehekäsi, ja kohe kerkis looma pea varjust esile rõugearmiline nägu, rässakas kogu.

«Noorhärra, pea pisut! Laseme kauba käia!» kähistati.

Näsipuu näis samuti erutatud olevat, aga ühtlasi mingi jõhkra otsustavusega laaditud.

«Saad, mida tahad, küsi ainult! Seo härg lahti!» pani ta ohjalöögist erksaks muutunud hobuse paigale.

«Lase lahti!» karjus Jaan vastuseks.

«Panen sada juurde! Kaks! Kolmsada panen otsa! Päästa lahti!» tungles Näsipuu looma oheliku poole.

Kuid Jaan ei mõtelnudki pullist lahkuda. Niipea kui Näsipuu laskis valjad vabaks, andis ta hobusele taas ohjaharu. See sööstis järsu tõmbega paigast. Näsipuu, kes keerutas juba peos sajarublalisi, põikas vankri eest kõrvale. Ta silmad muutusid metsikuks. Jaan ei suutnud naeru tagasi hoida.

«Sa pista oma kullid koera hänna alla!» hõikas ta mahajääjale.

Oli kerge ning hea, et pull jäi müümata.

*

Maanteel käis tõeline võiduajamine. Kellel oli pisutki väledam hobune, kihutas teistest mööda. Jaan kiirustada ei saanud. Algul pull küll proovis astuda pikema sammuga, kuid tüdines peagi ja pani maksma oma tempo. Nüüd ruttas mööda hobuse- ja jalamehi. Ühtlasi puistas maantee oma elavat ja liikuvat koormat kogu aeg teeveerde, siit pöörduti külatänavatele, inimmurd hõrenes üha.

Ühel kurvil silmas Jaan väheldast kogu istumas. Kodukootud hall, kulunud, pleekinud ja kortsunud riietus oli enam kui tuttav.

«Näe, sina, Nirk! Tule peale, mis sa siin tagumikku vastu maad hõõrud? Ega ta sul veel tuliseks tehtud ole? Küll jõuad siis nühkida, kui saksad on juba kallal käinud.»

Kõnetatu lõi end järsu nõksatusega sirgeks, tõusis pikkamööda ja hakkas jalgu järele lohistades vankri poole astuma. Nüüd taipas Jaan Nirgiks hüütu kohmitsemise põhjusegi maantee ääres. Üks pättidest ei pidanud tal teekonda vastu, räbaldunud talda oli alla kinnitatud pajuvitstega.

«Mis, pätakad hakkasid mässama?» puhkes Jaan naerma.

Teise kohmetus näis kasvavat. Jaan tundis mehe äpardusest isesugust kergendust. Ta ei peatanud hobust, nihutas end ainult moepärast pisut heinakoti otsas, kui hallivatimees vankrile ronis.

«Tald tuli alt ära…» hakati ebaledes vabandama.

«Ise oled rätsep, aga ei saa pätakatalda alla!» naeris Jaan teda korraga vallanud lõbusa meeleolu ajel.

Väike hallis riides mees tõmbas end vankri tagaosas kerra. Piiludes Jaani kulunud nokkmütsi alt kartlikluuravalt, paistis talle ainult selle lai selg pingsalt üle- tõmmatud, linaseemnekeedises leotatud kanepiriidest tolmumantlis.

«Noh, saksad tulevad tagasi. Sa, Peeter, saad paruni ihurätsepaks. Või… või teed kas või Villemile ise püksid jalga. Vaata, et sa siis nina ei hakka püsti ajama!» lõõpis Jaan.

Endiselt piilus kaaslane poolkartlikult. Ta ei leidnud, mida vastata. Jaaniga olles varitses ikka nagu mingi oht. Kunagi ei võinud aimata, missuguse pöörde jutt võtab. Niisuguse ülemeeliku lõõpimise taga luurasid ei tea mis laadi ootamatused.

«Peremees on heas tujus… Aga räägitakse, et sakslane teeb kõik paljaks,» püüdis ta mõistatada Jaani muretust.

Jaani ja Peetrit sidusid erilised sidemed. Vanuse poolest lähenes Peeter neljakümnele. Jaan jäi temast kümmekond aastat maha. Ta tundis Jaani lapseaastaist, elasid nad ju ühe õue peal: Peeter oli Laasu talu saunik. Vana, pooleldi maasse kaevatud, muldpõrandaga ja niiskust täis osmik lössitas kõduhõngu immitsedes Laasu õuenurgas niisamasuguse süüdlase ja võlglase ilmega, nagu tema, Peeter, praegu kössitab Jaani vankriotsal.

Saunamehe põli polnud kiita. Elamine tuli väljast teenida. Tööd, kas Laasu või teistest taludest, sai nagu almust, odava hinna eest, omapoolseid tingimusi esitamata. Palk selgus alles siis, kui peremees oli selle kas kotti pannud või pihku pistnud.

Tööde osas oli Laasul vaidlematu eesõigus. Tuli naabrimees päeviliseks saama, jooksis Peetri naine kõigepealt Laasu toa juurde. Pole teil äkki homme tarvis? Alles siis, kui seal leiti, et homme tarvis ei ole, võis end teistele lubada. Peeter ise, nagu omal ajal tema isagi, käis sügiseti-talviti küla mööda riideid õmblemas. Teda hinnati kui lambanahksete kasukate meistrit.