TABAMATU KALJURAHU

1866. aastat tähistas üks kummaline sündmus, seni seletamata ning seletamatuna näiv loodusnähtus, mida keegi pole unustanud. Erilist muret tegi see meremeestele, mitmesugused kuulujutud haarasid sadamalinnade elanikke ja erutasid ülimalt avalikkust sisemaal. Küsimusega tegelesid elavalt kaupmehed, reederid, reisi- ja kaubalaevade kaptenid, kiprid ja pootsmanid nii Euroopas kui Ameerikas, kõigi riikide mereväeohvitserid ning nende järel ka mitmed valitsused siin- ja sealpool Atlandi ookeani.

Juba mõnda aega olid paljud laevad kohanud merel mingit «tohutut asja», pikka värtnakujulist eset, mis oli kaugelt suurem ja kiirem vaalast ja mõnikord helendas fosforselt.

Sissekanded selle nähtuse kohta paljude laevade logiraamatuis ühtisid küllaltki täpselt kõiges, mis puutus eseme või olendi kujusse, tema enneolematusse kiirusesse, hämmastamapanevasse liikuvusse ning muudesse erilistesse eluavaldustesse. Kui see oli vaalaline, siis ületas ta oma suuruselt kõik seni teadusele tuntud liigid. Ei Cuvier ega Lacepede, ei hr. Dumeril ega hr. de Quatrefages  oleks võimalikuks pidanud säärase koletise olemasolu, nägemata teda oma silmaga, see tähendab tõelise teadlase silmaga.

Võttes aluseks mitmel korral tehtud vaatluste keskmise — kõrvale jäeti liiga tagasihoidlikud hinnangud, mis märkisid eseme pikkusena kakssada jalga, samuti ilmsed liialdused, mille järgi ta olevat miili laiune ja kolme miili pikkune — võidi siiski väita, et see erakordne olend, kui ta üldse eksisteerib, ületab kaugelt kõik ihtüoloogide poolt tollal võimalikuks peetud mõõtmed.

Ometi oli ta olemas, seda fakti ei saanud enam eitada, ja kui arvestada inimaju kalduvust kõigele fantastilisele, siis saab mõistetavaks kõmu, mida tekitas kogu maailmas tolle üleloomuliku olendi ilmumine. Igatahes ei saanud temasse enam suhtuda kui väljamõeldisse.

Nii näiteks kohtas 20. juunil 1866 Calcutta and Burnach Steain Navigation Company  aurik «Governor Higginson» seda liikuvat keha viie miili kaugusel Austraalia idarannikust. Kapten Baker pidas seda esialgu tundmatuks kariks ning kavatses isegi kindlaks määrata tema täpse asukoha, kui äkki esemelt paiskusid kohisedes õhku kaks saja viiekümne jala kõrgust veesammast. Järelikult, kui kaljurahul ei asunud mõni ajuti purskav geiser, siis võis «Governor Higginsonil» tegemist olla ainult mingi senitundmatu vees eluneva imetajaga, kelle sõõrmeist paiskusid välja õhu ja auruga segunenud veejoad.

Samasugust nähtust pani 23. juunil tähele Vaikse ookeani vetes viibiv West India and Pacific Steam Navigation Company  laev «Cristobal Colon». Järelikult võis see erakordne vaalaline liikuda hämmastamapaneva kiirusega, sest kolmepäevase vaheaja järel olid «Governor Higginson» ja «Cris- tobal Colon» näinud teda kahes erinevas kohas, mille kaugus teineteisest on üle seitsmesaja meremiili.

Kaks nädalat hiljem teatasid viimati nimetatud paigast kahe tuhande ljöö  kaugusel asunud Compagnie Nationale’ile kuuluv «Helvetia» ja Royal Maili «Shannon», et nad on koletist näinud põhjalaiusel 42° 15′ ja läänepikkusel 60°35′. Mõlemad laevad sõitsid kõrvuti selles Atlandi ookeani osas, mis asub Põhja-Ameerika Ühendriikide ja Euroopa vahel. Selle üheaegse tähelepaneku põhjal peeti võimalikuks määrata imetaja minimaalseks pikkuseks kolmsada viiskümmend inglise jalga,  sest nii «Shannon» kui ka «Helvetia» olid temast väiksemad, olgugi et nende pikkus vöörtäävist ahtertäävini oli sada meetrit. Võrdluseks olgu öeldud, et ka suurimate teadaolevate vaalade pikkus, kes elavad Aleuudi saarestiku vetes, ei ületa kunagi viitkümmend kuut meetrit, ja sedagi harva.

Neile üksteisele järgnenud teadetele lisandusid uued: tähelepanekud ookeaniaurikult «Pereire», prantsuse fregati «Normandie» ohvitseride poolt koostatud protokoll, äärmiselt olulised andmed kommodoor Fitz-Jamesi staabist «Lord Clyde‘i» pardal ja Inmani laevaliinile kuuluva «Etna» kokkupõrge koletisega. Kõik see erutas sügavasti avalikku arvamust. Kergemeelsemates maades võeti asja naljana, kuid tõsise ja praktilise meelelaadiga riikides, nagu Inglismaal, Ameerikas ja Saksamaal, oldi asjast tõsiselt huvitatud.

Kõikjal suurlinnades sai koletisest moeröögatus; temast lauldi kohvikuis, teda sarjati ajalehtedes ja pilgati teatrilaval. Kõmureportereile pakkus see haruldast võimalust kõige uskumatumate kuulduste lendulaskmiseks. Värskema materjali puudusel võis leheveergudelt leida ülessoojendatud lugusid fantastilistest hiiglakoletistest alates polaarmerede kohutava valge vaala Moby Dickiga ning lõpetades tohutu krakega, kes oma haarmetega võib ookeanisügavustesse tõmmata kuni viiesajatonniseid laevu. Taasavaldati isegi vanaaja teadusemeeste Aristotelese ja Pliniuse ülestähendusi ja arvamusi koletiste võimalikkuse kohta, seejärel juba piiskop Pontoppidani  norra jutustusi, Hans Poulsen Egede kirjutisi ning lõpuks ka härra Harringtoni teatisi, mille tõepärasuses on võimatu kahelda, kui ta väidab, et 1857. a. «Castillani» pardal viibides nägi ta määratu suurt merimadu, mis tolle ajani oli ujunud ainult endise «Constitutionneli» veergudel.

Nüüd puhkes õpetatud seltsides ja teaduslikes ajakirjades lõputu vaidlus uskujate ja mitteuskujate vahel. «Koletise küsimus» sütitas kõigi meeli. Eriti ohtrasti raiskasid selles mälestusväärses sulesõjas tinti ajakirjanikud, kes teaduse sildi all võitlevad nende vastu, kellel on enam vaimukust. Paar tilka verdki ei jäänud valamata, sest merimaolt jõuti õige pea teravate isiklike solvangute pinnale.

Sõda kestis vahelduva õnnega tervelt kuus kuud. Brasiilia Geograafia Instituudi, Berliini Kuningliku Teaduste Akadeemia, Briti Assotsiatsiooni, Washingtoni Smithsoni Instituudi väljaannetes ilmunud juhtkirjadele, diskussioonile ajakirjas «Indian Archipelago» , abee Moigno «Cosmosele», doktor Petermanni «Mitteilungitele», Prantsuse ja välismaa suurte ajalehtede teaduslikele ülevaateile vastasid bulvarilehed ammendamatu vaimukusega. Teravmeelsed ajakirjanikud parodeerisid Linne kuulsat aforismi, mida tsiteerisid koletise vastased, ning väitsid, et «loodus ei tee lolle»; nad vannutasid oma kaasaegseid mitte ümber lükkama loodust, ennast sellega, et peetakse võimalikuks purjuspäi jampsivate meremeeste vaimusünnituste olemasolu, olgu see siis krake, merimadu, Moby Dick või midagi muud. Lõpuks ilmus ühes väga kardetud satiiriajakirjas artikkel kõige populaarsema toimetaja sulest, kes tormas nagu muiste Hippolytos kartmatult koletise kallale ning andis talle üldise naerulagina saatel surmahoobi. Teravmeelsus oli võitnud teaduse.

1867. aasta esimestel kuudel näiski, et küsimus on lõplikult maha maetud, ja vaevalt oleks ta uuesti päevakorda tõusnud, kui avalikkusele poleks teatavaks saanud uusi andmeid. Seekord aga polnud enam tegemist mingi lahendust nõudva teadusliku probleemiga, vaid ähvardava ohuga, mida oli raske vältida. Küsimus kerkis üles hoopis uues valguses. Koletisest oli saanud laid, kaljurahu, kari, liiati veel mingi liikuv, määramatu ning tabamatu kari.

5. märtsi öösel 1867 jooksis Montreal Ocean Company  laev «Moravian» laiusel 27°30‘ ja pikkusel 72°15‘ tüürpoordiga karile, mida polnud märgitud ühelgi merekaardil. Kiirus oli purjede ja neljasajahobujõulise aurumasina kombineeritud kasutamise tulemusena kolmteist sõlme. Polnud mingit kahtlust, et kokkupõrke tagajärjel lekkiv «Moravian» ja tema pardal olnud kakssada kolmkümmend seitse Kanadast tagasipöörduvat reisijat ei uppunud ainult tänu laevakere esmaklassilisele ehitusele.

Kokkupõrge oli toimunud kella viie paiku hommikul, just päikesetõusu ajal. Valveohvitserid tormasid ahtrisse. Nad vaatlesid ümbritsevat merd äärmiselt hoolikalt, kuid ei märganud midagi peale tugeva lainetuse kolme kaabeltau  kaugusel, kus miski oleks nagu veepinna ägedasti lainetama pannud. Koht määrati täpselt kindlaks ning «Moravian» jätkas oma reisi ilma ühegi nähtava vigastuseta. Kas laev oli jooksunud veealusele karile või oli tegemist tohutu triiviva vrakiga, jäigi selgusetuks. «Moraviani» veealuse osa ülevaatusel kuivdokis tehti kindlaks, et osa kiilust oli purunenud.

See raske avarii oleks võib-olla langenud unustusehõlma koos paljude teistega, kui mitte kolm nädalat hiljem poleks juhtunud samasugune õnnetus. Ainult tänu uue kokkupõrke ohvriks langenud laeva rahvuslikule kuuluvusele ja laevakompanii ülemaailmsele kuulsusele leidis sündmus laialdast vastukaja.

Kes ei tunneks kuulsa inglise laevaomaniku Cunardi nime? Kui see arukas tööstur rajas 1840. a. postiveoliini Liverpooli ja Halifaxi vahel, oli tal kolm puust neljasajahobujõulist rataslaeva tuhande ühesaja kuuekümne kahe tonnise veeväljasurvega. Kaheksa aasta pärast oli kompanii laevastik kasvanud nelja auriku võrra, mille võimsus oli kuussada viiskümmend hobujõudu ja veeväljasurve tuhat kaheksasada kakskümmend tonni. Neile lisandusid paari aasta pärast veel kaks aurikut, mis ületasid eelmisi nii võimsuselt kui tonnaažilt. 1853. a. omandas Cunardi kompanii, kelle postiveoeesõigusi pikendati, üksteise järel «Arabia», «Persia», «China», «Scotia», «Java», ja «Russia», kõik esmaklassilised kiiraurikud ning «Great Easterni»  järel suurimad, mis kunagi on merd sõitnud. Seega oli kompaniil 1867. aastaks kaksteist laeva, neist kaheksa ratas- ja neli kruviaurikut.

Esitan need lühiandmed selleks, et igaühele oleks selge, millist suurt tähtsust omab meretranspordis see aruka asjaajamise poolest kogu maailmas tuntud laevaselts. Ühtki teist ookeanilaevanduse ettevõtet pole nii osavasti juhitud ja ükski teine laevaliin pole saavutanud niisugust edu. Kahekümne kuue aasta jooksul on Cunardi laevad kaks tuhat korda ületanud Atlandi ookeani ja selle aja sees pole ükski reis ära jäänud, ükski laev hilinenud, ükski kiri, inimene ega alus kaduma läinud. Ja nagu selgub viimasel ajal avaldatud ametlikest andmeist, eelistavad reisijad ikka veel, hoolimata Prantsusmaa tugevast konkurentsist, kõigist laevaliinidest Cunardi. Nii et kedagi ei tohiks üllatada kõmu, mis tekkis selle kompanii ühe uhkema aurikuga juhtunud õnnetuse ümber.

13. aprillil 1867 oli meri vaikne, puhus paras briis ning «Scotia» asus pikkusel 15°12‘ ja laiusel 45°37‘. Tuhandehobujõulise aurumasina veol liikus ta kiirusega 13,43 sõlme. Sõurattad peksid vett laitmatu korrapärasusega. Laeva süvis oli kuus meetrit seitsekümmend sentimeetrit ja veeväljasurve kuus tuhat kuussada kakskümmend neli kuupmeetrit.

Kell neli seitseteist minutit pärast lõunat, kui saali kogunenud reisijad sõid parajasti lantši, oli pakpoordis, otse laeva külje all, vesirattast veidi tagapool tunda vaevaltmärgatavat tõuget.

«Scotia» polnud kellelegi otsa sõitnud, teda ennast oli mingi terava, läbitungiva, kuid mitte purustava esemega rammitud. Kokkupõrge näis niivõrd tühine, et ülal poleks keegi sellest ärevusse sattunud, kui mitte trümmis viibinud madrused poleks tormanud tekile hüüetega:

«Vajume! Vajume!»

Reisijad olid esialgu väga hirmunud, kuid kapten Anderson asus neid otsekohe rahustama. Mingit otsest ohtu ei võinud ju olla, sest «Scotia» oli jaotatud seitsmeks veekindlate vaheseintega eraldatud ruumiks ning võis lekkimisele julgesti vastu panna.

Kapten Anderson laskus viibimata laevaruumi. Ta tegi kindlaks, et vesi oli tunginud viiendasse ruumi, kus veetaseme kiire tõus osutas tugevale lekkimisele. Oli suur õnn, et katlad ei asunud selles osas, muidu oleks tuli kolletes silmapilkselt kustunud.

Kapten Anderson peatas otsekohe laeva ja üks madrustest sukeldus, et kindlaks teha vigastuse suurust. Selgus, et auriku põhjas oli kahe meetri laiune auk. Seda oli võimatu sulgeda, ning «Scotia» jätkas oma reisi, sõurattad poolenisti vette vajunud. Tol hetkel oli ta kolmesaja miili kaugusel Cleari neemest ja jõudis kompanii sadamabasseinidesse kolmepäevase hilinemisega, mis tekitas Liverpoolis suurt ärevust.

«Scotia» läks kohe kuivdokki ja insenerid alustasid ülevaatust. Nad ei suutnud oma silmi uskuda. Kaks ja pool meetrit allpool veeliini oli korrapärane võrdkülgse kolmnurga kujuline auk, mille servad olid täiesti siledad, nii et meisligagi oleks seda vaevalt saanud paremini teha. Järelikult pidi torkeriist olema valmistatud mingist erilisest karastatud terasest. Peale selle pidi ta, olles kohutava jõuga heidetud läbi nelja sentimeetri paksuse terasplaadi, iseenesest, mingi seletamatu tagasilöögi mõjul, jälle välja tõmbuma.

See viimane sündmus sütitas uuesti avalikkuse meeled. Nüüdsest peale pandi kõik mereõnnetused, millel polnud kindlat teada olevat põhjust, koletise arvele. Sellel fantastilisel olendil lasus vastutus kõigi teadmata kadunud laevade eest, mille arv on kahjuks kaunis suur. Iga kolme tuhande laeva kohta, mille hukkumisest igal aastal teatab büroo «Veritas», ulatub koos lasti ja meeskonnaga teadmata kadunud purje- ja aurulaevade arv kahesajani.

Kas õigustatult või mitte, aga kõigi nende laevade kadumises süüdistati «koletist», kelle tõttu paljud mandritevahelised mereteed muutusid järjest ohtlikumaks. Avalikkus nõudis kategooriliselt merede puhastamist tollest kohutavast vaalalisest, maksku mis maksab.