Shūsaku Endō (1923–1996) on üks 20. sajandi olulisemaid Jaapani kirjanikke, keda on läänes tihti nimetatud „Jaapani Graham Greene’iks“. Tema looming on haruldane sild kahe pealtnäha lepitamatu maailma vahel: ühelt poolt Euroopa katoliiklik traditsioon ja süütunde-keskne teoloogia ning teiselt poolt Jaapani loodususundiline, kollektivistlik ja harmooniat hindav kultuuriruum.

Shūsaku Endō: tee kristluseni ja tema usu alused

Endō tee ristiusuni ei olnud vaimne valgustus ega täiskasvanud inimese teadlik otsus, vaid lapsepõlves peale surutud identiteet, millega ta maadles kogu elu.
Endō sündis Tokyos, kuid veetis varase lapsepõlve Mandžuurias (Dalianis), kus tema isa töötas pangas. Pärast vanemate lahutust 1933. aastal naasis ema koos 10-aastase Shūsakuga Jaapanisse Kōbe linna. Ema leidis lohutust katoliiklusest ja lasi 11-aastase poja ristida (ristinimeks sai Paul). Endō ise on hiljem tunnistanud, et ristimine oli talle nagu „liiga suur ülikond“, mille ema talle selga pani ja mida ta pidi ülejäänud elu enda keha järgi ümber õmblema.
Teise maailmasõja ajal ja järel tundis Endō end Jaapanis topelt-autsaiderina: kristlasena peeti teda „lääne spioonide“ usundi kandjaks, samas ei suutnud ta jaapanlasena samastuda Euroopa kristluse jäiga, paternalistliku ja sageli karmi jumalapildiga. Pärast sõda oli ta üks esimesi jaapanlasi, kes pääses õppima Prantsusmaale (Lyoni ülikooli). Seal koges ta valusalt rassismi ja mõistis, et lääne kristlus on läbi imbunud Euroopa kultuurilisest üleolekutundest. Haigestunud tuberkuloosi, naasis ta Jaapanisse füüsiliselt kurnatuna, kuid vaimselt selge missiooniga.
Endō teoloogia nurgakiviks kujunes arusaam, et lääne kristlus on liiga „isakeskne“ – see rõhutab karistust, seadust, vankumatut usku ja kangelaslikku märtrisurma. Endō uskus, et Jaapani „soises pinnases“ (nagu ta ise oma kodumaa kultuuri nimetas) ei saa lääne tammepuu juurduda ilma muutumata. Tema jaoks ei ole Jumal mitte troonil istuv kohtumõistja, vaid emalik kaaslane (dōhansha) – keegi, kes ei mõista nõrka inimest hukka, vaid nutab koos temaga ja jagab tema valu ka siis, kui inimene oma usu reedab.

Kaks suurteost: „Vaikus“ (1966) ja „Samurai“ (1980)

Mõlemad romaanid vaatlevad Jaapani „kristliku sajandi“ (1549–1639) lõppvaatust, kuid teevad seda täiesti vastandlikest vaatenurkadest.

„Vaikus“ (Chinmoku, 1966)
Romaan põhineb ajaloolisel faktil, et 17. sajandil taganes Jaapanis usust üks juhtivaid jesuiite, Cristóvão Ferreira. Peategelane, noor preester Rodrigues, tuleb salaja Jaapanisse, et Ferreira üles otsida ja tagakiusatud talupoegi toetada. Ta tabatakse ja pannakse valiku ette: kas ta astub jalaga vaskplaadile graveeritud Kristuse kujutisele (fumie) ja päästab sellega jaapani talupoegade elud, keda hoitakse pea alaspidi väljaheidete augus (ana-tsurushi), või jääb ta oma usule kindlaks ja laseb neil piineldes surra.
Kõige rabavam hetk saabub siis, kui Rodrigues on valmis Kristuse pildile astuma ja kuuleb kujutise enda häält: „Astu peale! Sinu jala valu tunnen mina kõige paremini. Astu peale! Ma sündisin siia ilma, et inimesed minule astuksid, ja ma kandsin risti, et teie valu jagada.“

„Samurai“ (Samurai, 1980)
Kui „Vaikus“ räägib eurooplasest Jaapanis, siis „Samurai“ põhineb tõsielulisel lool jaapani samuraist Hasekura Tsunenagast (romaanis Rokuemon), kes saadeti 1613. aastal koos hispaania frantsiskaanlasest tõlgi Velascoga diplomaatilisele missioonile Mehhikosse, Hispaaniasse ja Rooma, et sõlmida kaubanduslepinguid.
Hasekura laseb end Euroopas ristida puhtalt pragmaatilistel põhjustel – et täita oma feodaalisanda käsku ja avada kaubateed. Samal ajal kui ta on merel ja Euroopa õukondades, muudab Jaapani šogunaat poliitikat, keelab kristluse täielikult ja muudab kogu missiooni mõttetuks. Naastes on samurai oma isandatele ebamugav tunnistaja. Romaani keskne küsimus on: kuidas saab uhke, oma maad ja esivanemaid armastav jaapanlane mõista Euroopa katedraalides rippuvat kõhna, piinatud meest ristil? Lõpuks, kui Hasekura mõistab, et ka tema on vaid poliitiline ettur ja hüljatud tööriist, leiab ta ühise keele just selle „alandatud ja hüljatud“ Kristusega.

Miks Endō need raamatud kirjutas?

Jaapanis on läbi sajandite peetud usust taganejaid (korobi) argpüksideks, samas kui märtreid ülistati. Endō ise tundis, et tema usk ei ole kangelaslik ja piinamise korral murduks ta kohe. Ta kirjutas „Vaikuse“, et küsida: kas nõrkadel, argadel ja reeturitel on Jumala silmis kohta? (Seda sümboliseerib ka raamatu reeturlik tegelane Kichijirō, kes reedab preestri ikka ja jälle, kuid tuleb alati nuttes tagasi pihtima).
Endō tahtis vabastada kristluse lääne kolonialismi ja kultuurilise arrogantsi taagast. „Samurais“ näitab ta halastamatult, kuidas Hispaania ja Rooma kirikuvürstid kasutasid usku poliitilise ja majandusliku võimu tööriistana (eriti frantsiskaanlane Velasco tegelaskuju kaudu, kelle uhkus põrkub jaapani väärikusega).
Jaapani ametlikus ajaloos olid 17. sajandi kristlased kas marginaalne kurioosum või riigireeturid. Endō tõi nende kannatused ja vaimsed otsingud tagasi Jaapani kõrgkirjanduse keskmesse.

Millised olid tulemused ja mõju?

„Vaikus“ ilmus inglise keeles 1969. aastal ja tõi Endōle kohe rahvusvahelise kuulsuse. Graham Greene nimetas teda üheks parimaks elavaks kirjanikuks ning Endōt kaaluti korduvalt Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks.
Ilmumise järel põhjustas „Vaikus“ Jaapani katoliiklikes ringkondades šoki. Mõned preestrid keelasid koguduseliikmetel raamatut lugeda, süüdistades Endōt usust taganemise õigustamises ja ketserluses. Aja jooksul suhtumine siiski muutus ja tänapäeval peetakse teost üheks sügavamaks 20. sajandi kristlikuks romaaniks (ka paavst Franciscus on Endō loomingut kõrgelt hinnanud).
„Vaikusest“ on tehtud kolm filmiversiooni, neist kuulsaim Martin Scorsese 2016. aasta film. Scorsese töötas stsenaariumi kallal ligi 30 aastat, sest Endō küsimus – kuidas suhestuda Jumala vaikimisega inimlike kannatuste keskel – kõnetab nii usklikke kui ka täiesti ilmalikke lugejaid üle maailma.

Otohiko Kaga

Otohiko Kaga (1929–2023) ja Shūsaku Endō (1923–1996) olid lähedased sõbrad, põlvkonnakaaslased ning mõlemad said kuulsaks Jaapani katoliiklike kirjanikena. Ometi on nende tee usu juurde, nende temperamendid ja viis, kuidas nad oma teostes Jaapani ajalugu ning kristlust käsitlevad, üsna erinevad – nagu ühe mündi kaks täiesti eriilmelist külge.

Kui Endō küsib: „Kuidas saab nõrk inimene elada koos vaikiva Jumalaga?“, siis Kaga küsib: „Kuidas säilitada inimlikkus ja vaimne väärikus riikliku vägivalla ning ajaloolise hulluse masinavärgis?“

Kaks täiesti erinevat teed ristiusuni

Nagu eelmises osas räägitud, ristiti Endō 11-aastaselt ema soovil. Ristiusk oli tema jaoks sünnist saati peale surutud läänelik rüü, mis hõõrus ja pigistas ning millega ta pidi kogu elu rahu sõlmima.
Kaga kasvas üles ilmalikus ja rahvuslikus vaimus (tema vanaisa oli kindral ja sõjaväeakadeemia juht). Ta õppis Tokyo ülikoolis meditsiini ja töötas aastaid vanglapsühhiaatrina, uurides surmamõistetute hingeelu. Just töö surmamõistetutega – silmitsi seismine äärmusliku kurjuse, süü ja surmahirmuga – viis ta kristluseni. Kaga lasi end ristida alles 58-aastaselt (1987), just Endō mõjutusel ja soovitusel.

Kaga loomingus on kaks suurt suunda, mis haakuvad Endō teemadega, kuid viivad need uude ajastusse:
Kaga kuulsaimad teosed – näiteks monumentalne „Pealinn leekides“ (Ikari no miyako) või eesti keeleski ilmunud (või rahvusvaheliselt tuntud) „Marshalli saared“ / „Kuulutatud surmale“ (Senkoku, 1979) – lahastavad seda, kuidas Jaapani militarism ja pime kuulekus hävitasid tavalisi inimesi.
Kui Endō näitab „Samurais“, kuidas feodaalvõim ohverdab üksikisiku (Hasekura) külma poliitilise kalkulatsiooni nimel, siis Kaga näitab täpselt sama mehhanismi 20. sajandi Jaapani keisririigis. Kaga jaoks on Jaapani traditsiooniline kollektivism ja võimukultus (keisrikultus) samasugune oht inimhingele nagu šogunaadi julmus Endō romaanides.

„Takayama Ukon“ (1999) – otsene sild Endō maailma
Kaga kirjutas ka ajaloolise romaani „Takayama Ukon“, mis räägib 16. sajandi kuulsast kristlikust daimiost (feodaalisandast) Justo Takayama Ukonist.
Siin kohtuvad Kaga ja Endō kõige otsesemalt, kuid erineva järeldusega: kui Endō peategelased („Vaikuses“) murduvad ja taganevad usust, et päästa teisi, siis Kaga Ukon loobub oma maadest, varast ja staatusest ning läheb maapakku Filipiinidele, keeldudes usku reetmast. Kaga kui psühhiaatri jaoks oli oluline näidata inimese vaba tahet ja vaimset selgroogu olukorras, kus kogu ühiskond nõuab allumist.

Need kaks autorit ei ole „täitsa kaks erinevat maailma“, vaid teineteist täiendav dialoog:
Mõlemad näevad teravalt, kui ohtlik on Jaapani ühiskonna suletus, pime kuulekus autoriteedile ja võõraviha (olgu selleks 17. sajandi sakoku ehk suletud riigi poliitika või 1930.–1940. aastate sõjaväeline propaganda).
Endō on halastuse kirjanik – ta tegeleb nendega, kes ei suuda kangelased olla, kes murduvad hirmu ja valu ees.
Kaga on vastutuse ja ärkamise kirjanik – endise vanglapsühhiaatrina teadis ta, kui kergesti võib tavaline, korralik kodanik muutuda riikliku süsteemi mutrikeseks ja kurjuse kaasosaliseks, ning nägi kristluses teed isikliku südametunnistuse ärkamiseks.

Mida nad andsid konkreetselt Jaapani kristlikule kirikule?

Jaapanis on kristlasi vaid umbes 1% rahvastikust (katoliiklasi umbes 440 000). Aastasadu peeti seda „võõraks“ ja „lääne“ religiooniks. Endō ja Kaga suurim teene oli see, et nad normaliseerisid kristluse jaapani kultuuris ja näitasid, et saab olla korraga täisväärtuslik jaapanlane ja katoliiklane.

Shūsaku Endō panus (Teoloogiline vabastamine):
Endō murdis lahti Euroopa baroksest, karmist ja kohtumõistvast jumalapildist. Ta tõi Jaapani kirikusse arusaama Kristusest kui dōhansha’st (kaaslasest), kes ei seisa inimesest kõrgemal, vaid kannatab koos temaga. See kõnetas sügavalt jaapani hinge, kus emalik soojus ja kaastunne on ülimad väärtused.
Pärast „Vaikuse“ ilmumist olid paljud Jaapani vaimulikud vihased, kuid hiljem võttis kirik teose omaks. See aitas Jaapani katoliiklastel tunda uhkust oma keerulise ajaloo (peidetud kristlased ehk kakure kirishitan) üle, ilma et peaks häbenema esivanemaid, kes piinamise all murdusid.

Otohiko Kaga panus (Sotsiaalne ja ajalooline südametunnistus):
Kuna Kaga oli tunnustatud arst, psühhiaater ja akadeemik, kes pöördus ristiusku täiskasvanuna, võtsid Jaapani intellektuaalid tema usku väga tõsiselt. Ta näitas, et kristlus ei ole „nõrkade ebausk“, vaid ratsionaalne ja eetiline vastumürk riiklikule vägivallale.
Kaga tõi oma vanglapsühhiaatri kogemuse ja katoliikliku eetika abil Jaapani kiriku ja ühiskonna debattidesse sügava arutelu inimelu pühadusest, sõjasüüst ja surmanuhtluse kaotamisest.

Zen-budism ja katoliiklus: kas dialoog on võimalik või on lääne filosoofia liiga jäik?

See ei ole sugugi liiga segane – vastupidi, 20. sajandi teisel poolel kujunes Jaapanist üks maailma viljakamaid kohti budismi ja katoliikluse dialoogiks, ja Endōl oli selles oluline roll.

Kuigi dogmaatiliselt (nt teispoolsus, hinge surematus vs. taassünd) on need kaks täiesti erinevat maailma, on neil kogemuslik ühisosa:
Nii zen-budismis kui ka kristlikus müstikas jõutakse punkti, kus mõistus ja sõnad enam ei tööta. Endō romaan „Vaikus“ räägibki sellest, et tõeline Jumal ei asu paksudes teoloogiaraamatutes, vaid vaikuses – ja see on idee, mida iga zen-budist kohe mõistab.
Zen-budism õpetab loobuma oma väikesest egost; kristlus õpetab „iseendale suremist“ ja alandlikkust. Mõlemad võitlevad inimliku uhkuse vastu.
Budismis on kesksel kohal piiritu kaastunne kõigi kannatavate olendite vastu (bodhisattva ideaal). Endō loodud „kannatav ja kaastundlik Kristus“ sarnaneb olemuselt väga palju bodhisattvale – olendile, kes loobub oma hiilgusest, et jääda kannatavate inimeste juurde.

Kus tekib tõrge (lääne filosoofia jäikus)?

Lääne kristlus on üles ehitatud Vana-Kreeka loogikale (Aristoteles, Thomas Aquino), kus kehtib põhimõte kas-või (Jumal on kas olemas või ei ole; miski on kas tõde või vale). Ida mõtlemine põhineb aga loogikal nii-kui-ka (vastandid täiendavad teineteist).
Tänu sellistele mõtlejatele nagu Endō (ja tema kaasaegsed jesuiidid Jaapanis, nt Hugo Enomiya-Lassalle), sündis nähtus nimega „Zen-katoliiklus“. Tänapäeval harjutavad paljud Jaapani katoliiklikud preestrid ja nunnad täiesti ametlikult zazen’i (zen-meditatsiooni), et süvendada oma kristlikku palveelu. Nad ei ürita kahte usku üheks segada, vaid kasutavad idamaist vaikuse-tehnikat, et kogeda kristlikku Jumalat sügavamalt kui lääne sõnarohke palve seda võimaldab.

Milline on õigeusu mõju Jaapanis?

Kui katoliiklus saabus Jaapanisse 16. sajandil Portugali ja Hispaania kaudu, siis õigeusk saabus alles 19. sajandi teisel poolel Venemaalt – ja sellel on täiesti teistsugune, üllatavalt edukas lugu.
1861. aastal saabus Hakodate linna noor vene munk Ivan Kasatkin (hiljem tuntud kui Jaapani Püha Nikolai). Erinevalt paljudest lääne misjonäridest õppis ta selgeks täiusliku jaapani keele, süvenes jaapani kirjandusse ja ajalukku ning suhtus kohalikesse sügava austusega.
Nikolai ehitas Tokyosse võimsa Ülestõusmise katedraali (tuntud kui Nikorai-dō, mis on tänaseni Tokyo kesklinnas oluline maamärk) ja tõlkis kogu Piibli ning liturgia kaunisse, klassikalisse jaapani keelde. Mis kõige tähtsam: ta pühitses kohe ametisse jaapanlastest preestrid.
Kui 1904. aastal puhkes Vene-Jaapani sõda, sattusid Jaapani õigeusklikud ränka olukorda – neid peeti „vaenlase usulisteks“. Nikolai tegi geniaalse ja ausa otsuse: ta ise ei osalenud jumalateenistustel, kus jaapanlased palvetasid oma keisri ja sõjaväe võidu eest Venemaa üle, kuid lubas jaapani preestritel seda teha, öeldes, et jaapanlaste kohus on armastada oma kodumaad. See päästis Jaapani Õigeusu Kiriku hävingust.
Tänapäeval on Jaapani Autonoomne Õigeusu Kirik väike (umbes 10 000–30 000 liiget), kuid kultuuriliselt väga lugupeetud. Kuna õigeusus on tugev rõhk müstikal, ikoonidel, liturgilisel ilul ja vaiksel palvusel (südamel palvetamine), sobitub see jaapani esteetika ja vaimsusega tegelikult palju loomulikumalt kui lääne ratsionaalne teoloogia.

*
Kui vaadata raamaturiiuleid Venemaal ja läänes, torkab silma terav kontrast. Shūsaku Endō on maailmakirjanduse klassik, kelle peateosed on tõlgitud kümnetesse keeltesse (sh eesti keelde – „Vaikus“ ilmus 2016. aastal ja „Samurai“ 2014. aastal), samas kui Otohiko Kaga on läänes peaaegu tundmatu, kuid Venemaal on tema suurteosed tõlgitud, korduvalt välja antud ja kõrgelt hinnatud.

Sellel asümmeetrial on nii kirjanduslikud, ajaloolised kui ka turunduslikud põhjused.

Shūsaku Endō: miks ta on populaarne nii läänes kui ka Venemaal?

Endō edu mõlemas kultuuriruumis põhineb tema loomingu universaalsusel ja kättesaadavusel:
Endōl oli erakordselt hea inglisekeelne tõlkija Van C. Gessel, kes tegi tema stiili inglise keeles säravaks. Lisaks sobitus Endō teemavalik (Euroopa misjonärid, kristlik süü, reetmine, kahtlus) otse lääne enda kirjanduslikku kaanonisse (Graham Greene, François Mauriac). Martin Scorsese 2016. aasta film tõi talle omakorda uue lugejate põlvkonna.
Venemaal hakati Endōt tõlkima juba 1970.–1980. aastatel (nt romaanid „Meri ja mürk“, „Vaikus“, „Samurai“, „Naine, kelle ma hülgasin“). Vene lugejat kõnetas Endō looming sügavalt, sest kannatuse, alandlikkuse, patu ja halastuse teemad on väga lähedased vene klassikalisele kirjandusele (Dostojevski, Tolstoi). Endō „alandatud ja solvatud“ Kristus on vene kultuuriruumis palju arusaadavam kui lääne ratsionaalne teoloogia.

Otohiko Kaga: miks on ta tõlgitud vene keelde, kuid läänes peaaegu tundmatu?

Kaga puudumine lääne raamatuturult ja tema märkimisväärne kohalolu vene keeles on suurepärane näide sellest, kuidas erinevad kultuurid valivad, mida nad võõrkirjandusest otsivad.
Venemaal on ilmunud Kaga monumentaalsed teosed, näiteks „Kuulutatud surmale“ (Приговор, 1979) ja tema elutöö, mitmeköiteline ajalooline saaga „Pealinn leekides“ (Столица в огне), samuti tema teised romaanid (tõlkijateks tippjapanoloogid nagu Jelena Bajkova jt). Põhjuseid on kolm:
Kaga ise on korduvalt tunnistanud, et tema suurimad eeskujud ei ole jaapani autorid, vaid Lev Tolstoi ja Fjodor Dostojevski. Tema romaanid on struktuurilt nagu „Sõda ja rahu“ või „Kuritöö ja karistus“ – paksud, polüfoonilised, filosoofilised, täis pikki arutelusid kuriteo, süü, surmanuhtluse ja ajaloo üle. Vene lugeja ja tõlkija tunnevad end Kaga tekstis kohe „kodus“.
Kaga romaanides on tugev Vene liin (näiteks Vene-Jaapani sõda, vene emigrandid, viited vene klassikale). Vene japanoloogide jaoks oli Kaga tõlkimine auasi.
Venemaal on traditsiooniliselt toetatud suurte, mitmeköiteliste ja raskete välismaiste sotsiaalsete romaanide tõlkimist, isegi kui need ei ole kommertslikud bestsellerid.

Miks lääs Kagat ei tõlgi?

Lääne (eriti ingliskeelses) maailmas on ilmunud vaid üksikud Kaga teosed (nt Riding the East Wind / Marshalli saared ja mõned novellid), samas kui tema peateosed on tõlkimata. Põhjused on pragmaatilised:
Kaga peateosed on tohutult mahukad (sageli 1000–2000 lehekülge). Tõlkida 1500-leheküljeline jaapani romaan inglise keelde maksab kümneid tuhandeid dollareid. Lääne kommertskirjastused võtavad sellise riski vaid siis, kui autor on juba kuulus (nagu Haruki Murakami).
Lääne (eriti USA) lugeja jaoks on Teise maailmasõja narratiiv selge: Jaapan oli agressor ja USA tõi rahu. Kaga näitab küll halastamatult Jaapani militarismi hullust, kuid ta näitab ka Tokyo lauspommitamise õudusi (1945. aasta märtsi tulepommitamine, kus hukkus üle 100 000 tsiviilisiku) läbi tavaliste jaapani perekondade silmade. See ei sobitu hästi lääne peavoolu ajalookäsitlusega ega ole seetõttu „lihtne müügiartikkel“.
Kui Endō kirjutas teadlikult nii, et tema tekstid oleksid arusaadavad ka väljaspool Jaapanit (vähem nimesid, selgem sümboolika), siis Kaga kirjutab sügavalt jaapanlastele – tema tekstid on tihedalt täis Jaapani sisepoliitilisi nüansse, 20. sajandi alguse argielu detaile ja viiteid, mis nõuaksid lääne lugejale sadu joonealuseid märkusi.

Lääs tunneb Jaapani kristlikku kirjandust peamiselt läbi Endō kompaktse ja sümbolistliku prisma, samas kui Kaga monumentaalne, dostojevskilik-tolstoilik maailm on jäänud kättesaadavaks eelkõige jaapani ja vene lugejale.