Eesti Raamat, 1970
Tõlkinud Hans Treimann

EESSÕNA

Eestist on pärit terve plejaad polaaruurijaid: Eduard Toll ja Karl Baer, Alexander Bunge ja Alexander Schrenk, Alexander Keyserling ja Friedrich Schmidt, Constantin Grewingk ja Ernest Hofmann, Ferdinand Wrangel ja Otto Kotzebue, Alexander Middendorf ja meremehed kuulsast Krusensternide perekonnast. Mõned neist olid Tartu ülikooli kasvandikud ja teadlased, teised teenisid Vene sõjalaevastikus, kuid kõik nad olid lahutamatult seotud Eestimaaga, kus nad sündisid, õppisid ja elasid palju aastaid…

Kogu XIX sajandi jooksul rikastasid Eestist pärit teadlaste polaaruurimused maailma teadust. Nad jätsid igaveseks oma jälje Arktika tundmaõppimise ajalukku.

Nende tee oli okkaline. XIX sajandi alguses polnud ühegi uurija jalg tallanud Venemaa põhjarannikut tuhandete miilide ulatuses. Veel polnud kaardil Bunge maad ega Wrangeli saart, veel kahtlesid teadlased ja meremehed Beringi väina olemasolus ja keegi ei teadnud, kas põhjas läheb meretee Vaiksest ookeanist Atlandi ookeani…

Mõistatuslik Arktika kutsus teadlasi oma lumistesse kaugustesse…

Nad läksid Põhja üksi ja suurte ekspeditsioonidega. Nende tehnilised vahendid ja varustus olid väga lihtsad ja väheusaldatavad. Julgelt tungisid nad oma puust purjekatel jäässe ja talusid mehiselt äpardusi. Kõige tavalisemaks liiklusvahendiks olid koera- või põdranartad, jõgedel sõideti paatidel, mille nad sageli oma kätega olid meisterdanud.

Kuude, sageli aga aastate kaupa olid nad lahutatud Eestimaast, kodustest, sõpradest, kolleegidest, Tartu ülikoolist, mille kasvandikud nad enamikus olid, mida nad iial ei unustanud ja mille parimate teadlaste nimed nad maailma kaardil jäädvustasid.

Nad pidid toime tulema sellega, mida oli võimalik koera- või põdranartale paigutada. Külm ja nälg olid nende suurimateks vaenlasteks. Kui sageli olid nad meeleheite piiril, kuid nad leidsid väljapääsu ka raskeimast olukorrast.

Nende kangelaslikku tööd kroonisid rikkalikud viljad. Näib, et Põhjas pole paika, kuhu poleks astunud Eestist pärit polaaruurija jalg. Nende tee viib Teravmägede jääliustikelt Põhja-Ameerika inimtühjade avarusteni, kus Otto Kotzebue poolteist sajandit tagasi uuris Loodeväila esimesi sadu miile.

Nad talvitusid pilvedesse mähkunud Teravmägede orgudes, ronisid mööda Muurmani süngeid kaljusid, imetlesid siniseid loosilmavälju Novaja Zemlja violetsel rannikul, kogusid taimi Bolšezemelskaja tundras, Kanini poolsaarel ja Põhja-Uraalis. Jenissei veed kandsid nende paate põhja poole, nad ületasid Ülem- ja Alam-Taimõri koski, purjetasid Laptevite mere jääpankade keskel, rändasid Ida-Siberi ja Tšuktši mere rüsijääl lootuses avastada tundmatuid maid. Beringi väina tormid kimbutasid nende laevu. Nad olid esimesed, kes XIX sajandil tulid Ameerika põhjarannikule ja hakkasid mööda Alaska rannikut otsima teed Vaiksest ookeanist Atlandile…

Nad läbisid Arktikas tuhandeid versti. Tuhanded ohud, ootamatused ja ebameeldivused jälitasid neid. Sageli rippus nende elu juuksekarva otsas…

Jutustused sellest, kuidas Eestist pärit polaaruurijad teenisid inimkonda ja teadust, on kirjutanud ajaloolane Vassili Passetski, kes töötab Leningradis Arktika ja Antarktika Instituudi teadusliku sekretärina.

15 aasta jooksul on ta avaldanud 15 mitmesuguse mahu ja sisuga raamatut, mis on pühendatud polaaruurimistele XVI sajandi lõpust tänapäevani. Juba tema esimesele raamatule rändurist ja revolutsionäärist Vladimir Russanovist, kes koos oma pruudi Julia Jeaniga kadus jäljetult Arktika jäässe, annab ajakirjandus kõrge hinnangu. Mõne aasta pärast anti sellest kordustrükk, mis on täiendatud paljude arhiivimaterjalil rajanevate lehekülgedega.

Seejärel andis V. Passetski välja raamatud «Willem Barents» (tõlgitud ka leedu, usbeki ja kirgiisi keelde), «Vitus Bering», «George De Long», «Peter Anjou», mida lugejad hästi vastu võtsid.

Juba ammu huvitasid teda Eestist pärit Arktika-uurijad. Esimene, Eduard Tollile pühendatud artikkel avaldati 1958. aastal ajakirjas «Priroda». V. Passetski huvist annavad tunnistust tema dokumentaalsetel materjalidel põhinevad raamatud — «Tundmatute maade otsingud», «Leiud, mis avavad saladused» ja «Millest sosistasid polaarmoonid», mis äratasid tähelepanu laia lugejaskonna hulgas ja nõukogude ajakirjanduses.

1966. aastal asus ta kirjastuse «Eesti Raamat» ettepanekul valmistama trükiks ette raamatut «Eestist pärit Arktika-uurijad». Ta täiendas oma varem avaldatud töid uute Tartust, Moskvast ja Leningradist saadud arhiivimaterjalidega, kirjutas neli uut jutustust ja lõi sel viisil ajaloolis-geograafilises kirjanduses esimese raamatu Eestist pärit teadlaste ja meremeeste panusest Arktika uurimisse…

V. Passetski raamatud rajanevad dokumentaalsel materjalil, mida sageli kasutatakse esmakordselt, neid iseloomustab populaarne esituslaad ja hea kirjanduslik maitse.

Raamat «Eestist pärit Arktika-uurijad» jätkab samu traditsioone, kuid selle erinevusega, et siin avaldatakse uusi materjale veelgi suuremal määral kui seni.

Paljud hinnalised dokumendid, mida siin esmakordselt esitatakse, võiksid olla teadusliku töö aluseks. Kuid autor on mõistnud õigesti populaarteadusliku kirjanduse olemust ja tähtsust, sest just see kirjandusliik annab teaduslikke andmeid laiale lugejaskonnale.

Raamat algab Adam Johann Krusensternile pühendatud jutustusega. Iga koolipoiss teab tema ümbermaailmareisist, kuid meresõitja edasine elukäik oli kuni viimase ajani kaetud vaikuselooriga. V. Passetski suutis seda kergitada ja ta näitab suurt admirali kui inimest, kelle tähelepanu oli suunatud tolle aja tähtsate geograafiliste probleemide lahendamisele: Loodeväila uurimisele ja Lõunamandri avastamisele. Autor leidis kümneid unikaalseid Krusensterni dokumente ja kirju, sealhulgas ka projekte Vene ekspeditsioonide korraldamiseks lõuna- ja põhjapoolusele ning Baffini lahte, samuti veel ühe projekti, mis oli pühendatud Loodeväila otsingule. Huvi pakuvad ka inglise polaaruurijate kirjad Krusensternile ja admirali kirjad John Rossile, John Barrow’le, James Burneyle.

Kõik need dokumendid, mis on väärt, et neid detailselt teaduslikes artiklites analüüsida, on selle raamatu ehteks. Tegelikult ei piirdu Krusensterni teema ühe jutustusega. Autor nimetab teda korduvalt Kotzebue, Wrangeli, Baeri ja Middendorfi juures peatudes ja tõestab veenvalt, et Krusenstern võttis aktiivselt osa tähtsamate Arktika-ekspeditsioonide organiseerimisest aastail 1815—1842.

Vähem huvitav pole ka peatükk Krusensterni õpilasest Otto Kotzebue’st. Sellest meresõitjast on palju kirjutatud, peaasjalikult aga tema viljakast uurimistööst Vaikse ookeani troopikavööndis, kuid tema tähelepanekutele Beringi väinas, mille põhjal ta väitis, et Loodeväil eksisteerib, ei ole pööratud küllaldast tähelepanu. Alles nüüd on saanud teatavaks fakt, et juba enne Kotzebue saabumist Portsmouthi ootas teda seal Vene konsuli juures kiri, milles Venemaaga Loodeväila uurimises võistlevad inglise teadlased palusid teda teatada oma uurimistöö tulemustest. Nende dokumentide leidmine on eriti tähtis veel sellepärast, et Kotzebue reiside viimasest väljaandest oli eksikombel välja jäänud jutustus tema väljapaistvast avastusest.

Suure hulga arhiivimaterjale leidis autor Eestist. Seda kajastab ka jutustus Ferdinand Wrangelist. Esmakordselt jutustatakse siin V. M. Golovnini ja G. A. Sarõtševi osast Kolõma ekspeditsiooni organiseerimisel. Siin otsustatakse ka üks sajandipikkune vaidlus. Sada aastat tagasi väitis tuntud geograaf Petermann, et Tšuktši rannikust põhjas asuvale saarele on ebaõiglaselt antud Wrangeli nimi, sest rändur olevat eitanud selle olemasolu. V. Passetski leidis Wrangeli perekonnaarhiivist uurija kirjad, mis teevad lõpu igale kõhklusele ja kinnitavad veelgi, et Wrangel uskus kindlalt saare olemasolusse.

Selle olukirjelduse suureks vooruseks on, et selles jutustatakse Wrangeli sidemetest dekabristide Bestuževite, Kornilovitši ja Batenkoviga. Eriti huvitavalt iseloomustab Wrangelit kui üht oma aja progressiivsemat tegelast tema kiri Vene-Ameerika Kompanii aktsionäridele, mida tuleb pidada XIX sajandi 30-ndate aastate üheks eredamaks tsarismi paljastavaks dokumendiks.

Raamatus on suurt tähelepanu pööratud ka vähetuntud või siis unustatud Arktika-uurijatele — Alexander Schrenkile, Constantin Grewingkile, Friedrich Schmidtile, Alexander Bungele ning Adam Johann Krusensterni pojale ja pojapojale.

Esmakordselt kirjeldatakse siin Paul Theodor Krusensterni osa Petšooramaa uurimisel, milleks ta korraldas mitu ekspeditsiooni. Rohkesti on kasutatud NSV Liidu Geograafia Seltsi arhiivi materjale. Siin on ära toodud teise Vene Antarktika-ekspeditsiooni projekt, mis tunnistab Venemaa teadlaste ja meremeeste suurt huvi, jäise kontinendi vastu. Krusenstern-pojapojale pühendatud olukirjeldus on otsekui jätkuks jutustusele tema isast.

Peatükis Karl Baerist jutustatakse selle suure teadlase kiindumusest Arktikasse. Üle neljakümne aasta mõlkus Põhjamaa tema mõtetes. Kaks korda viibis ta seal, peale selle aitas ta oma kolleege organiseerida mitu polaarekspeditsiooni.

Vaatamata nappidele arhiivi- ja kirjandusallikatele suutis V. Passetski anda pildi Constantin Grewingki julgest retkest kipakal karbasel ümber Kanini poolsaare ja näidata tema tähtsust geoloogiliste teadmiste avardamisel ühe Euroopa-Venemaa uurimata ala kohta. Vaimustusega kirjutas Grewingki tööst esimene NSV Liidu Teaduste Akadeemia president A. P. Karpinski.

Eriti laialdaselt on kirjeldatud Venemaa Geograafia Seltsi esimest polaarekspeditsiooni, mida juhtis Hofmann. Esmakordselt saab lugejaskond teada, et selle organiseerimisest võtsid osa Baer, Middendorf, Litke, Struve ja teised Venemaa väljapaistvad teadlased.

Huvitav on ka lühike jutustus Friedrich Schmidti (A. P. Karpinski sõbra) polaarreisist Jenissei suudmesse mammuti luustiku järele, seda enam et nii seda ekspeditsiooni kui ka Schrenki ja Grewingki reise tänapäeva töödes Arktika uurimise ajaloo alal eksikombel ei meenutata.

Autori teeneks tuleb pidada jutustuse loomist Alexander Bungest. Temast on kirjutatud napilt ja põgusalt. V. Passetski näitab selle väsimatu ränduri pulbitsevat tegevust, kes talvitus Arktikas viis korda ja andis tähelepanuväärse panuse Leena delta, Uus-Siberi saarte ja Teravmägede uurimisse.

Esmakordselt mitte üksnes populaarteaduslikus, vaid ka teaduslikus kirjanduses üldse jutustab V. Passetski väga põhjalikult Alexander Schrenki reisidest samojeedide tundrais, tema seiklustest, rikkalikest uurimistulemustest ja nende tähtsusest geograafia edasisel arendamisel, mis leidis märkimist ka nõukogude akadeemikute L. S. Bergi ja A. P. Karpinski poolt.

Raamatu lõpetab jutustus Eduard Tollist. Need leheküljed, mis on pühendatud XIX sajandi lõpu — XX sajandi alguse ühe väljapaistvaima polaaruurija traagilisele saatusele; on raamatu eredamad leheküljed. Eriti hästi on näidatud Tolli sõprust Fridtjof Nanseniga, tema sügavat inimlikkust, omakasupüüdmatut teaduse teenimist ja kirglikku püüet avastada Sannikovi maad, mille otsingutel ta jäljetult hukkus. Nagu eelmisteski jutustustes, on ka siin ära toodud uusi huvitavaid dokumente, mis varem olid tundmatud.

V. Passetski kirjutas raamatu Eestimaa panusest Venemaa põhjaalade tundmaõppimisse. Siin on asjatundlikult ja armastusega kirjutatud sündmustest ja faktidest, millest paljud on uhkuseks ülemaailmsele geograafiateadusele. Raamat on aktuaalne ja otsekui proloogiks sellele uurimistööle, mida Eesti teadlased teevad tänapäeval Arktikas ja Antarktises.

Me loodame, et eesti lugeja võtab hästi vastu need jutustused, mis sisaldavad kangelastegude romantikat, poeesiat, armastust teaduse vastu.

Juhan Smuul,
Lenini preemia laureaat

Aleksei Trešnikov,
Arktika ja Antarktika Instituudi direktor,
Teaduste Akadeemia Presiidiumi juures
asuva NSV Liidu Geograafia Seltsi viitsepresident,
geograafiateaduste doktor

*

ADAM JOHANN KRUSENSTERN

Vaevalt saad astuda Tallinna pinnale, ja sa armud tema ilusse esimesest silmapilgust. Uhkelt hoiab linn ammu möödunud aegade mälestusmärke. Veelgi teravamalt ja sügavamalt tundsin ma tema veetlust, kui tõusin Toompeale, et Toomkirikus kummarduda suure admirali Adam Johann Krusensterni põrmu ees. Kirikus ei olnud ühtegi turisti. Ainult oreli pidulikud ja imekaunid helid voogasid võlvide all…

Vist mitte üheski maailma kontserdisaalis ei kõla orel nii kaunilt kui vanas Toomkirikus. Võib-olla peitub selle võlu saladus gooti võlvide akustika iseärasustes, aga võibolla selles, et tema seinte krohv valmistati kanamunadega, nagu mulle usaldavalt teatas kõhn, igivana eideke. Ma kuulasin eidekese jutustust Toomkiriku ajaloost, mis on dramaatiline ja kaunis nagu inimese elu …

Mind liigutas mu vabatahtliku giidi armastus selle muistse kiriku vastu. Eideke tundis iga tema kivi ja iga kivi elustus imeteldavalt kujundliku jutustuse ladusas voolus. Ma ootasin, mida ütleb ta Krusensterni kohta. Otsekui aimates mu mõtteid, ütles ta:

«Siin puhkab admiral…»

Ta vaikis. Võib-olla arvas ta, et haua kohale langetatud püha Andrei lipp, mille Krusenstern esimesena viis ümber maailma, jutustata admiralist ilmekamalt ja selgemalt kui sõnad…

Ootamatult tulvasid kirikusse turistid. Eideke jättis hüvasti ning siirdus külastajate poole.

Väljudes heitsin veel kord pilgu vanale admiralilipule, justkui aimates, et kahe päeva pärast viib juhus mind kokku Adam Johann Krusensterni eluga, mis sai alguse 1770. aastal Tallinna lähedal Hagudis.

Ma sõitsin Eestisse, et arhiivides ja muuseumides, tutvuda seni tundmatute materjalidega Fabian Gottlieb Bellingshauseni kohta. Täpsemalt öeldes otsisin ma Antarktika-ekspeditsioonil käinud purjekate «Vostok» ja «Mirnõi» vahiraamatuid. Juba ammu olid need mingil moel mereministeeriumi arhiividest kadunud. Ja ehkki mu kolleegid Arktika ja Antarktika Instituudist otsisid neid juba mitmete aastate vältel, ei andnud otsingud tulemusi. Ka minu pingutused polnud edukamad …

Tallinnast sõitsin ma Tartu. Selle linnaga olin tutvunud juba 1944. aastal. Siis tundus ta mulle väikse vaikse linnakesena. Kuid vaikust ma sealt enam ei leidnud ja tänavad olid tundmatuseni muutunud. Vaid kell raekoja tornis lõi tuttavlikult. Ja vana tuttavana teretas mind valgete klassitsistlike sammastega ülikool. Seejärel leidsin Toomemäel Baeri mälestussamba juures ka rahu ning vaikuse. Läksin ümber teadusliku raamatukogu hoone ja Toome varemete, ületasin vallikraavi ja leidsin end peagi Eesti NSV Riikliku Ajalooarhiivi kolmekordse hoone ees.

«Vostoki» ja «Mirnõi» vahiraamatuid arhiivis ei olnud. Ka ei leidnud ma uusi materjale Bellingshauseni kohta …

Aga võib-olla leiduvad need Krusensterni perekonna- fondis? Loen üht nimestikku, teist. Kolmandas nimestikus on number 23 all tähendatud: «Krahv N. P. Rumjantsevi kirjad». Selle toimikuga tuleb tingimata tutvuda. Täidan nõudelehe ja ootan kannatamatult, millal kirjavahetus tuuakse. Tunneb ju iga ajaloolane vene väejuhi Pjotr Aleksandrovitš Rumjantsevi vanema poja Nikolai Petrovitši nime.

Erinevate põlvkondade ajaloolased ja kirjanikud hindavad üksmeelselt tema erakordselt viljakat haridustööd. Ta rajas suurepärase haruldaste raamatute kogu ja tegi selle testamendiga kõigile kättesaadavaks. Selle kogu alusel arenes ja saavutas õitsengu Moskva Riiklik Avalik Raamatukogu. Eeltoodule on vaja veel lisada vanade ürikute ning käsikirjade kogu ja müntide kollektsioon. Rahaga koonerdamata saatis ta teadlasi peaaegu kõikidesse Euroopa maadesse ja paljudesse Venemaa tähtsamatesse kohtadesse, et koguda käsikirju Venemaa ajaloo kohta. Ta tundis kiindumust rännakute, eriti polaarretkede vastu.”

Ta läkitas Hedenströmi uurima Uus-Siberi saarestikku, Ludlovi ja Pospelovi tutvuma Novaja Zemljaga. Seejärel kulutas ta üle saja tuhande rubla ekspeditsioonile, mis pidi prikil «Rjurik» otsima mereteed Beringi väinast Atlandi ookeanile.

Möödunud sajandi alguses märkis üks Moskva ülikooli teadlane tuntud inglise polaaruurija E. Shackletoni Antarktise-reisile pühendatud raamatu eessõnas, et esimest vene Antarktika-ekspeditsiooni varustas N. P. Rumjantsev.

Eelkõige oli mul vaja kontrollida, kas see väide vastab tõele.

Tunni aja pärast toodi mulle arhiivi fondidest kuldilustistega nahkköide N. P. Rumjantsevi kirjadega Adam Johann Krusensternile aastaist 1813—1825. Alguses saan neist vaevu aru. Peaaegu saja viiekümne aasta eest on nad kirjutatud haige inimese väriseva käega. Mõnedes kohtades on tint pleekinud. Pikkamisi aga harjun käekirjaga. Ehkki kirjad pole paigutatud kronoloogilises järjekorras, leian peagi read, mis toovad selguse uuritavasse küsimusse. 8. aprillil 1819. aastal kirjutab Rumjantsev Krusensternile:

«Ma kurvastan, … et pole kuulda kaptenleitnant Kotzebue määramisest mõne valitsuse poolt kavatsetud ekspeditsiooni etteotsa.»

Jutt on ekspeditsioonidest põhja- ja lõunapoolusele. Kui Rumjantsev oleks üht neist oma vahenditega varustanud, poleks tal olnud vaja kurvastada, vaid määrata Otto Kotzebue ekspeditsiooni juhiks nii, nagu ta määras Kotzebue «Rjuriku» komandöriks, ehkki mereväe juhtkond oli selle vastu, pidades ohvitseri liiga nooreks. Ka räägib Rumjantsev «valitsuse poolt kavatsetud ekspeditsioonidest».

Niisiis lükkas see kiri ümber väite, nagu oleks Rumjantsev kulutanud Bellingshauseni ekspeditsioonile oma isiklikku raha.

Jätkan kirjade lugemist. Peaaegu igal leheküljel kohtan nimesid, mis kõlavad otsekui muusika: Wrangel, Anjou, Hromtšenko, Etolin, Vassiljev, John Ross, Edward Parry, John Franklin, John Barrow. Kõige sagedamini aga nimetatakse Kotzebue‘d.

Kogu toimik on vaja läbi lugeda ja välja kirjutada kõik, mis võib huvi pakkuda polaaralade uurimise ajaloo seisukohalt. Peagi veendun, et minu ees on imetlusväärne leid, mis ühtaegu annab juhtnööre edasisteks otsinguteks.

Peaaegu kõik Rumjantsevi kirjad Krusensternile on pühendatud XIX sajandi ühele huvitavamale polaargeograafia küsimusele — Loodeväila ehk teiste sõnadega meretee probleemile Beringi väinast Atlandi ookeanile mööda Alaska ja Kanada rannikut.

XIX sajandi esimese poole õpetlastele oli see probleem niisama aktuaalne, veetlev ja raske nagu tänapäeval inimese lend Marsile…

Oma elu viimase 12 aasta jooksul oli selle ihaldatud meretee avastamine N. P. Rumjantsevi kõige kirglikumaks sooviks. Juba raskesti haigena, halvatuna ja sel määral kurdistunud, et saab vaid krihvli ja tahvli abil teda ümbritsevate inimestega suhelda, loodab ta ikka ja jälle innukalt, et rõõmusõnum tee avastamisest kahe ookeani vahel tooks õnne tema viimastesse päevadesse.

Rumjantsevi kirjade köite leidmine oli seda meeldivam, et olin juba varem leidnud arhiividest sama teema kohta huvitavaid materjale. Mõni kuu enne sõitu Tartusse näidati mulle Venemaa Välispoliitika Arhiivis «N. P. Rumjantsevi projekti Kirdeväila avastamise ekspeditsiooni varustamiseks…»,

Rumjantsevi kirjad omandaksid veelgi suurema tähtsuse, kui õnnestuks leida suure meresõitja Krusensterni vastused, kes peaaegu kakskümmend aastat oli riigikantsleri nõuandja mere- ja polaaruurimiste alal.

Ka Tartus leidusid mõned Krusensterni kirja mustandid Rumjantsevile, kuid neid oli liiga vähe. Selle huvitava kirjavahetuse ahelast puudus palju lülisid.

Otsustasin neid otsida Sõjalaevastiku Arhiivist. Ehkki Krusensterni Leningradi-fond oli mulle juba ammu tuntud, vaatasin selle veel kord läbi. Admirali kirju Rumjantsevile ma ei avastanud, küll aga leidsin uusi huvitavaid dokumente Loodeväila otsingute ajaloo kohta ja paljude väljapaistvate inglise polaaruurijate kirju, kes võtsid osa selle kuulsusrikka ülesande lahendamisest.

Aga kus on siis Krusensterni kirjad?

Alles poole aasta pärast õnnestus mul otsinguid jätkata. Sõitnud Moskvasse, oli mul esimeseks asjaks minna Vanade Aktide Riiklikku Keskarhiivi, kus säilitatakse Rumjantsevi fondi. Ei vedanud. Arhiivis oli sanitaarpäev. Järgmisel päeval pääsesin viimaks fondi nimestiku juurde. Ja ongi soovitud kirjarida — «Kirjavahetus I. F. Krusensterniga » — ja selle juures «Toimik meresõidust prikil «Rjurik»». Järgmisel päeval veendusin, et paljud, ehkki mitte kõik, Krusensterni kirjad Rumjantsevile on säilinud. 

Nagu oodata võis, olid need leheküljed niisama huvitavad kui Tartu omadki…

Tulemuseks oli, et minu käes olid kümned tõendid Krusensterni suurest panusest polaargeograafia ühe kõige raskema probleemi uurimisse ja lahendamisse. Kirjad tõendasid, et Venemaa osavõtt Loodeväila otsingutest on ebaõiglaselt maha vaikitud. XIX sajandi alguse polaaruurijad hindavad Krusensterni kui inimest, kes hoolimata kaasaegsete geograafide kinnitustest esimesena julgelt kõneles ühenduse olemasolu võimalusest Beringi väina ja Atlandi ookeani vahet ja innustas selle tee otsinguid uuesti alustama. Kuid see au on temalt ära võetud. Loodeväila otsingute taastamise initsiatiiv omistatakse Inglise admiraliteedi sekretärile John Barrow‘le, kes käis vaid Krusensterni jälgedes. Seda tunnistab üle 20 kirja, mis Barrow saatis meie meresõitjale. Ava mistahes polaarreiside ajaloo raamat, olgu ta siis välja antud Moskvas või Londonis, New Yorgis või Montrealis — kõikjal kohtad sa Barrow nime ega leia Krusensterni… Parimal juhul on teda mainitud kui instruktsiooni koostajat «Rjuriku» ekspeditsioonile ja rohkem mitte sõnagi… Avastatud dokumendid aga kinnitavad, et ta pühendas kolmkümmend aastat oma elust XIX sajandi tähtsaima geograafilise saladuse lahendamisele.

Püüame heita valgust suure meresõitja tegevuse sellele uurimata tahule.

Enne kui jätkata jutustust sellest, millise panuse andis Krusenstern polaaralade uurimise arendamisse, on tarvis heita pilk vanaaegsetele kaartidele, mis nägid ilmavalgust XVIII ja XIX sajandi vahetusel. Eelkõige torkab silma terve kontinendi — Antarktise — puudumine. See-eest valgus Põhja-Ameerika Põhja-Jäämere idaossa ja mõnedel kaartidel ühines maakitsuse kaudu Selagi neeme ja Kol- jütsini lahe vahel Tšuktšimaaga, see tähendab just sel alal, mis oli rändurite poolt uurimata. Kaartidel puuduvad Wrangeli saar, Severnaja Zemlja ja Franz Joseph‘i maa. Ida-Siberi arhipelaagist oh kaartidel vaid Suur ja Väike Ljahhovi saar. Novaja Zemlja kontuuridel pole midagi ühist tänapäevastega. Gröönimaa on maismaa kaudu Ameerikaga ühendatud. Mitte keegi ei võinud kindlalt öelda, kas läbi Põhja-Jäämere on võimalik ühendus Vaikse ja Atlandi ookeani vahel. Põhja-Venemaa kohal lasub teadmatus. Koos uue sajandiga astub ka Venemaa teadmatusse. Eeloleval sajandil hargnevad sündmused mõjustavad mitte üksnes rahvaste saatust, vaid ka mandrite, arhipelaagide, saarte, ookeanide ja merede piirjooni. Seda eeldasid eelnenud sajandi viimastel aastakümnetel kogutud faktid. Neil aastatel püüdis Venemaa visalt orienteeruda oma valdustes Kirde-Aasias ja Põhja-Ameerikas. Teostades Euroopas aktiivset poliitikat, püüdis Venemaa kindlustada oma eelposte Vaikse ookeani põhjaosas ja Põhja-Jäämeres, eriti selles rajoonis, mis piirnes Beringi väinaga. Seda soodustas lihtsate vene inimeste aktiivne tegevus Aleuudi saartel ja Vene-Ameerika idarannikul. Dekabristid hindasid kõrgelt vene maadeuurijate ja lihtsate tööinimeste panust Venemaa idapoolsete avaruste ja Vaikse ookeani põhjaosa uurimisse. Nii kirjutab Steingel oma «Vanamehe märkmetes» vaimustusega, kuidas kütid läksid oma kipakail paatidel mitte ainult Komandori saartele, vaid jõudsid isegi Sandwichi (Havai) saarteni. Neid julgeid mereretki nimetas dekabrist «gigantseks sammuks».

Vene-Ameerika kompanii asutamine XVIII sajandi üheksakümnendatel aastatel kuulutas ette uurimistööde intensiivistumise Põhja-Ameerikas ja Tšuktšimaal ning pani aluse Loodeväila otsingutele. Arhangelski laevaehitus, töönduse ja väliskaubanduse areng Põhjas tõid kaasa uurimistöö laiendamise Valgel merel, Lapimaal, Novaja ZemIjal ja Venemaa põhjaosas.

Venemaa tähistas uue sajandi algust esimese ümbermaailmaekspeditsiooni teelesaatmisega laevadel «Nadežda» ja «Neeva». Ekspeditsiooni juhtimine usaldati suurepärasele meremehele ja andekale teadlasele Adam Johann Krusensternile. Esimesel pilgul ei olnud see merereis seotud Põhja uurimisega, tegelikult aga mõjutas ta väga palju polaaruurimist Venemaal.

1803. aasta suvel väljusid «Nadežda» ja «Neeva» Kroonlinnast. Nad suundusid pikale retkele Vene-Ameerika (nagu Alaskat tol ajal nimetati) rannikule. Adam Johann Krusenstern heiskas oma lipu «Nadeždal». «Neeva» komandöriks oli ekspeditsiooni juhi sõber ja õpingukaaslane Juri Fjodorovitš Lisjanski.

Ekspeditsiooni ülesandeks oli toimetada Vene saatkond Jaapanisse, üle anda laadung vene asundustele Ameerikas ja sooritada Vene laevastiku ajaloos esimene sõit ümber maailma.

«Meie ekspeditsioon äratas Euroopa tähelepanu,» kirjutas A. J. Krusenstern. «Esimese sellelaadse eksperimendi edu oli hädatarvilik. Vastasel korral oleks minu kaasmaalaste tee võib-olla veel kaua aega takistatud olnud, Venemaa kadestajad aga oleksid tõenäoliselt rõõmustanud ebaõnnestumise üle.»

Ja Krusenstern ning Lisjanski tegid kõik, et suurendada oma laevastiku au ning kuulsust.

Läänemerest väljumisel tabas «Nadeždat» ja «Neevat» metsik torm, milles hukkus mitu inglise laeva. Meie meremehed tulid esimese katsumusega edukalt toime. Pärast pikemat peatust Falmouthi sadamas Inglismaal jätkasid «Nadežda» ja «Neeva» reisi. Kuu aja pärast purjetasid nad juba troopika laiuskraadidel.

26. novembril 1803. aastal ületas ekspeditsioon ekvaatori. Seda sündmust tähistati hurraa-hüüete saatel üheteistkümne suurtükikogupauguga. Seejärel algas traditsiooniline pidu merejumal Neptunuse auks.

Ligi kaks kuud jätkati sõitu troopilistes vetes. Madrused ja ohvitserid talusid troopilist palavust, vihmavalinguid ja torme, tegutsedes kriitilistel puhkudel kiirelt, leidlikult, julgelt ning operatiivselt.

Pärast tugevat tormi Lõuna-Ameerika ranniku lähedal, mil laevad pidid peaaegu kokku põrkama, maabuti Santa Catarina saarel. Siin avastati, et «Neeva» groot- ja- fokkmasti olid tekkinud praod. Kiires korras tuli asuda vigastusi kõrvaldama. Saarel raiuti maha kaks enam kui neljakümnemeetrist punast puud ja toimetati need suurivaevu laevale. Mastide püstitamine ja «Neeva» ümbertaglastamine kestis ligi viis nädalat. 2. veebruaril 1804. aastal jätsid vene meremehed lõpuks maha maalilise Santa Catarina saare, kus nad töö kõrval püüdsid haruldasi troopikalinde, kogusid putukate kollektsiooni ja võtsid kaasa üle. 90 väärispuuliigi näidise.

Kolme nädala pärast jõuti Tulemaa lähistele. Hoorni neeme juures võtsid neid vastu tugevad tuuleiilid ja vihm. Peagi möllas raevukas torm. Kolm päeva ei suutnud laevad määrata oma asukohta. Kolm päeva oldi sooja söögita. Tundus, et veel pisut ja tormihoog pühib tekilt kõik merre. Alles neljandal päeval vaibus tuul ja ekspeditsioon sõitis ümber Hoorni neeme.

Kuid ka Vaikse ookeani avarustel ei jätnud tormid ja udud meresõitjaid rahule. Ühel sombusel ööl läksid laevad lahku ja jätkasid purjetamist eraldi. Nad kohtusid alles Markiisisaarestikku kuuluva Nukuhiva saare juures. Kirjeldanud Nukuhiva rannikut ja loodust ning kogunud huvitavaid andmeid saare taime- ja loomariigi kohta, võtsid Krusenstern ja Lisjanski kursi Havai saartele. Seejärel suundus «Neeva» Vene-Ameerika kallastele, «Nadežda» aga purjetas Kamtšatkale. Laadinud lasti Petropavlovskis maha, sõitis Krusenstern saatkonnaga Jaapanisse. 1. oktoobril 1804. aastal tabas laeva ootamatu taifuun. Laev kõikus nagu laast, laine lõhkus ahtris illuminaatorid, purustas tormitaakslid. «Nadežda» tõusis kord hiiglasliku laine harjale, kord sööstis sügavikku ja veemassid paiskusid mürinal tekile, tungides läbi purukspekstud luukide laeva sisemusse.

Meremehed tulid ka selles heitluses loodusjõududega võitjaks. Nende julgus ja enesesalgavus päästis laeva hukkumisest.

«Meie madruste ohtupõlgav kartmatus avaldus niivõrd, et torm ei viinud ära ühtegi purje…» kirjutas Krusenstern. «Miski ei võinud metsikule tormile vastu panna. Kui palju ma ka pole kuulnud Jaapani ja Hiina rannavetes möllanud taifuunidest, midagi sellesarnast ei suutnud ma ette kujutada.»

Kõrvaldanud vigastused, suundus «Nadežda» Nagasakisse. Algasid läbirääkimised Jaapani võimudega diplomaatiliste ja kaubanduslike suhete sisseseadmise kohta. Need kestsid ligi neli kuud ja lõppesid tulemusteta. Jaapani keiser ei võtnud saadikut N. P. Rezanovit ja tema kingitusi vastu, viidates sellele, et iidsed seadused keelavad kaubavahetuse alustamise ükskõik millise rahvaga.

Kuid Krusenstern ei raisanud aega asjata. Tema ise, ohvitserid ja laeval viibivad teadlased jätkasid teaduslikke vaatlusi. Tagasiteel Kamtšatkale kirjeldasid nad Jaapani läänerannikut, kandsid kaardile Sahhalini saare idaranniku ja avastasid Kuriilides neli saarekest, mille nad nimetasid Kivipüünisteks.

Vahepeal jõudis «Neeva» õnnelikult Vene valdustesse Ameerikas. Lisjanski lossis laeva, kirjeldas Kodiakki ja Sitkat, uuris mitmeid lahti, abajaid ja väinu, võttis peale karusnahad ja hiivas ankru. Teel Kantonisse, kus mõlemad laevad pidid kohtuma, avastas Lisjanski saare, rifi ja leetseljaku. Hiina vetes tabas «Neevat» taifuun, mis tekitas laevale tõsiseid vigastusi. Laev hakkas lekkima. Kõik pumbad pandi tööle, kuid vesi ei vähenenud. Ohvitserid ja madrused töötasid laeva päästmiseks väsimatult. Pikkamisi tuul nõrgenes, lainetus vähenes ja meeskonnal õnnestus laev plaasterdada.

3. detsembril 1805. aastal Lisjanski ja Krusenstern kohtusid. Kantonis müüdi Lisjanski poolt kaasatoodud Vene- Ameerika kompanii kaubad kasulikult ära ja laevad võtsid kursi kodumaale. Tagasitee viis neid üle India ja Atlandi ookeani. Ka see polnud kerge. Troopilised hoovihmad, udud ja marutuuled jälitasid meresõitjaid, neid varitsesid madalikud ja veealused karid. Kui ekspeditsioon oli juba Aafrika kaguranniku lähedal, läksid «Nadežda» ja «Neeva» jälle lahku ja kohtusid alles Kroonlinnas. Kaotanud udus Krusensterni, otsustas Lisjanski mitte Püha Helena saarel maabuda, nagu varem oli kokku lepitud, vaid siirduda otse Portsmouthi. Nii sai teoks meresõidu ajaloos seninägemata vahepeatusteta retk Hiinast Inglismaale. «Neeva» komandör oli veendunud, et «nii julge üritus toob meile suurt au, sest veel mitte ükski meremees pole söandanud sooritada nii pikka retke ilma puhkepeatusteta… Ma kahetsesin ainult seda, et niisugune rännak lahutas meid «Nadeždast» kuni kodumaale saabumiseni. Kuid mis sinna parata? Meil oli võimalus maailmale näidata, et väärime täiel määral seda usaldust, mida kodumaa meile on osutanud, ja selle nimel tuli kohtumine ohvriks tuua.»

1806. aasta juuni lõpus kohtas «Neeva» Assooride lähedal inglise laeva. Selle kapten, astunud Lisjanskiga ühendusse ja saanud teada, missuguse laevaga on tegemist, saatis vene meresõitjatele 30 puuda kartuleid ja inglise ajalehti. Meie meremehed läkitasid tänutäheks vastu suure tünni Alaska vaarikamoosi.

Paar päeva pärast seda kohtumist jäi «Neeva» Portsmouthi sadamas kaheks nädalaks ankrusse.

Peagi saabus «Neeva» ja tema järel ka «Nadežda» kodumaale. Kolm aastat ja kaksteistkümmend päeva kestnud reis ümber maailma oli lõppenud.

A. J. Krusensterni ja J. F. Lisjanski merereis, mis viis Vene lipu üle kõikide ookeanide, kirjutas kuulsusrikka lehekülje Venemaa laevastiku ajalukku ja rikastas geograafiateadust. Meremehed kirjeldasid tuhandete kilomeetrite ulatuses Jaapani, Sahhalini, Kuriilide ja teiste saarte rannikualasid, määrasid sadade tähtsate punktide koordinaadid, tegid erakordselt väärtuslikke tähelepanekuid hoovuste, vee temperatuuri ja tiheduse kohta, mis panid aluse uuele teadusele — okeanograafiale. Ekspeditsiooni koosseisus olnud teadlased rikastasid teadust väljapaistvate töödega etnograafia ja astronoomia alalt.

Kogu maailm tunnistas vene meremeeste teeneid. Ekspeditsiooni juht A. J. Krusenstern valiti Venemaa Teaduste Akadeemia, Londoni, Pariisi, Göttingeni ja teiste teaduslike instituutide, ning ühingute auliikmeks. Esimese vene ümbermaailmareisi tähistamiseks münditi mälestusmedal.

Adam Johann Krusensterni reis pani aluse tervele reale mereretkedele. Viieteistkümne aasta jooksul sooritati 31 reisi ümber maailma ja 14 reisi Peterburist Uus-Arhangelskisse Alaskal, mis jätsid kustumatu jälje ülemaailmsesse geograafiateadusesse.

Ümbermaailmareisidest osavõtnuist kasvas terve plejaad merede ja ookeanide uurijaid. Nende hulgas olid ka Wrangel, Kotzebue ja Bellingshausen.

Akadeemik Karl Baer hindas Krusensterni kangelastegu kõrgelt. Baer nimetas Krusensterni «inimeseks, kes viis esimesena Vene lipu suurele maailmamerele ja tegi selle ülemaailmselt kuulsaks». Veel kõrgema hinnangu andis Baer Krusensternile tema kirjutatud biograafias, mis ilmus «Peterburgskaja Gazetas» 1839. aastal. Baer kirjutas, et Krusensterni eelkäijaiks olid lihtsad vene inimesed, kes omal käel ületasid meresid ja jäävälju ning jõudsid Vaikse ookeani kallastele.

«Hiljaaegu võis lugeda,» kirjutas Baer, «et lihtrahva barbaarsus ajab Venemaal tihti nurja valitsuse ilusad kavatsused uurimisretkede organiseerimisel… Jämedamalt pole enam võimalik eksida. Me pole siin kuulnud ühestki ekspeditsioonist, mille puhul lihtrahva barbaarsus oleks valitsuse parimad kavatsused läbi kukutanud. Vastupidi, lihtrahvas on peaaegu alati rajanud teed teaduslikele uurimistele. Kogu Siber on niiviisi avastatud. Sel kombel liideti Venemaaga Kamtšatka ja Kuriilid. Alles hiljem laskis valitsus need üle vaadata…

Lihtrahvast võrsunud ettevõtlikud inimesed avastasid Beringi mere saarteaheliku ja kogu Loode-Ameerika vene ranniku. Esimestena ületasid väina Aasia ja Ameerika vahel lihtrahva hulgast pärinevad uljaspead, esimestena leidsid nad Ljahhovi saared ja külastasid palju kordi Uus- Siberi asustamata alasid, enne kui Euroopa nende olemasolust midagi teadis… Juba Beringi aegadest peale on teaduslik meresõit käinud vaid nende jälgi mööda.»

Baeri sõnade järgi ületas Krusenstern tundmatuid teid mööda maailmamered ja, arendades rahvusliku meresõidu kuulsusrikkaid traditsioone, rikastas Venemaa kuulsust uute avastuste ja hiilgavate kangelastegudega.

Tähistades vene ümbermaailmareiside epohhi algust, valgustas Krusensterni reis välgusähvatusena XIX sajandi esimest poolt. Tema meresõit andis tõuke geograafilisele uurimistööle Venemaa põhja- ja idaosas.

SISUKORD

Eessõna                 5

Adam Johann Krusenstern                            11

Otto Kotzebue        54

Ferdinand Wrangel                                                          78

Paul Krusenstern vanem   137

Paul Krusenstern noorem                157

Alexander Schrenk                172

Karl Ernst Baer    199

Alexander Theodor Middendorf   218

Constantin Grewingk                                        238

Ernest Hofmann                                                 245

Friedrich Schmidt                379    

Alexander Bunge                                                               277

Eduard Toll                                                                                           298

Märkused                                                                                            327

Kirjandus                                              339