Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1968

SIGTUNA VÄRAVAD

Kunagi varem polnud Anders Perssoni suurtares istunud nii palju kõrgeid külalisi. Kõik ei mahtunudki seinapingile, vaid mõni pidi leppima lihtsa järiga keset põrandat. Aga ainus koritool oli tühi ja tinatoop laual täis — mõlemad näisid kedagi ootavat.

Ootasid ka suurnikud, sest jutt ei võtnud õiget vedu, kuigi savikruusid õllega kogu aeg käest kätte käisid, kuigi meestel harilikult pärast jahti on palju rääkida. Sest need Rootsi suurnikud olid lähedalt ja kaugelt ainult selleks kokku sõitnud, et jahti pidada, ja siis olid nad nagu kogemata just siin kokku saanud, et puhata ja janu kustutada. Kõik ainult sellepärast, et kuningas Kristian oli karmilt keelanud kõik kokkutulekud, kus viibis üle viie relvaõigusega mehe.

Erik Karlsson, Stegeborgi lossihärra, vaatas viltu tühjale toolile ja nohises. Küünlad olid juba tükk maad maha põlenud.

“Ei tea, kas tulebki. Härra Sten on ettevaatlik mees ..

“Kuss, kuss!” ütlesid vanemad mehed. “Milleks nime nimetada, seda tunneme isegi!”

“Mida kõik teavad, sellest võib ka igaüks rääkida,” ütles härra Erik. “Või arvate, et kuningas Kristian tõepoolest usub..

Siis hakkasid koerad väljas haukuma, oli kuulda kabjaplaginat ja hobuse hirnumist. Kõik tõmbusid pingule — kas oli tulejaid rohkem või ainult üks? Kui neid oli rohkem, oli asi halb, siis võisid need olla kuninga käsilased … Aga ei — see oli siiski olnud üksik ratsanik, sest nüüd oli kõik vaikne. Kuni uks järsku lahti prahvatas ja härra Sten lävel seisis. Ta seisis seal tükk aega, nagu oleks ta toasolejaid kokku rehkendanud. Siis ütles ta:

“Jumala rahu majale!”

“Jumala rahu, härra Sten! Teretulemast mu madala katuse alla!” Anders Persson kummardus sügavalt. Suurnikud tõusid kõik püsti nagu kirikus, ainult Erik Karlsson, liignimega Vasa, ei viitsinud oma rasket keret üles vinnata. See oli tema, kes kõige enne rääkis.

“Oleme kaua oodanud, Sten Sture…”

”Ka mina olen kaua oodanud — ja ma pole saanud isegi janu kustutada,” ütles härra Sten. Ta tõstis tinatoobi suu juure ja jõi kannatamatult, nii et õllenire mööda lõuga ja kaela alla voolas. Siis pani ta tühja toobi kolksatades lauale, kust Anders Persson selle kiiresti haaras ja uuesti täitma jooksis. Härra Sten pühkis suud ja habet ning vaatas ringi, peremehelikult laitva pilguga. “Kuidas oli jahiõnn?” küsis ta.

“Kas sa ainult seda pärima tulid?” küsis Erik Karlsson vastu.

Härra Sten muigas, aga kõigile oli selge, et see polnud heast tujust.

“Siis nii…” ütles ta aeglaselt. “See oli siis see… Mu härrad on kannatamatud. Härrad istuvad soojas toas, joovad õlut ja räägivad jahist — aga nad on siiski kannatamatud. Härrad keerutavad köit, aga ei jõua ära oodata, kuni ma oma pea silmusesse pistan. Nagu te ei teaks, mis see tähendab, kui kuningas Kristiani koerad mu jäljed üles nuusivad.”

“Meie jäljed on Niisama selged ja need on tehtud päeva ajal,” ütles Erik Karlsson.

“Kõik mets on täis jänese jälgi     Aga kuningas Karli õepojal on ainult ühed jäljed. Neid on kerge üles leida.”

“Kas sa ütled…” urises Erik Karlsson ja hakkas aeglaselt tõusma nagu leivataigen.

”Ära sellepärast ärritu, Erik Vasa,” ütles härra Sten. “Muidugi ei pea keegi Stegeborgi lossihärrat jäneseks. Aga kummatigi on ta saanud oma lääni Taani kuningalt..

“Ja mis tahab vend sellega öelda?”

“Ei midagi muud kui seda, et kui kedagi siin võib kahtlustada, et ta ajab Karl Knutssoni asju, siis olen see mina, kuna kõigil teistel on taganemistee valmis. Aga oli veel midagi muud, mida ma tahtsin öelda. Kui mu onu oli kuningas, oli tal sada viga. Kõik olid ta vastu, isegi ta endised sõbrad ja veresugulased. Nüüd on Oldenburgi Kristian kuningas — miks te temaga rahul ei ole?”

“Meie tahame Rootsi oma kuningat,” ütles Anders Pers- son lihtsameelselt. Ta ehmus sellest isegi, sest ta polnud kavatsenud rääkida, oli ainult valjusti mõelnud. Aga kuna toas oli korraga täielik vaikus, kuulsid seda kõik.

“Talupoegade ja imevate laste suust peame tõtt kuulma,” ütles Sten Sture pilkavalt. “Aga mis ütlevad Sveamaa suurnikud? Kaks korda on Karl Knutsson pidanud maalt pagema. Kas te arvate, et ta on valmis tagasi tulema, et seda kolmandat korda teha. Võib-olla on see rootslastele kõige sobivam — kuningas kes tuleb ja läheb, nagu kääriteritaja või täkuruunaja.”

“Ei,” ütles Svante Eriksson. “Meil pole vaja kuningat kaugelt otsima minna. Õige kuningas ei jäta oma alamaid maha ega page maalt. Meie kuningas on meie keskel nii heal kui kurjal ajal.”

Nagu oleks nähtamatu pais murdunud, nii tõusid ka teised hääled ja sõnad said tiivad. Anders Perssoni õlu polnud asjata raisatud, kehast läbi lastud ja tarenurga taha viidud. Sellest oli mõndagi tallele jäänud mehemeelt kasvatama.

“Meie tahame, et oleks jälle nagu vanasti. Rootsi kuningas valitakse Mõra kivide juures, teda ei tooda laevaga nagu soola ja pipart..

Härra Sten oli oma sõnad öelnud, nüüd ta peamiselt kuulas. Kõik oli muidugi juba ammu tuntud jutt. Taani kuninga volimeeste ülekohus, pappide äraandlikkus, kaup-meeste omakasupüüdlikkus, talumeeste tõrksus, suurmeeste alandus ja häbi. Sellele pidi tulema lõpp. Rootsi pidi saa¬ma uuesti suureks ja võimsaks, pidi käskusid jagama, mitte neid vastu võtma. Hansaga võis parimal juhul ainult äri ajada, aga ainult tingimustel, mida Rootsi kuningas ette kirjutas. Nii nagu oli olnud vanal heal ajal.

Korraga küsis härra Sten:

“Kas keegi on käinud Sigtunas?”

“Sigtunas?”

“Sigtunas! Mis on siis seal imestada? See oli kord suur ja vägev linn, kõige esimene Rootsi linnade hulgas. Ja mis on seal nüüd? Varemed ja mõned onnid. Sigtuna — see on Rootsi tänapäeval. Sigtuna saatus on Rootsi saatus.”

“Härra Sten räägib täna ainult mõistukõnesid,” ütles Erik Karlsson.

“Ma ei ootagi, et vend sellest aru saab. Aga ma olen valmis kannatlikult seletama. Sest ma tean, et kui härra Erik sellest aru saab, on ka kõik teised mind mõistnud.”

Sten Sture oli oma suurema janu kustutanud. Ta jõi nüüd ainult lonksukaupa, vaatas ringi ja hoidis kuulajaid pingul. Jätkas siis üsna aeglaselt ja nagu hoopis teisest asjast.

“Aga kõigepealt pean rääkima Vadstena Pühast Birgittast. Teda te ometi teate, kuigi ta on juba sada aastat surnud. Teate ka, et ta nägi ilmutusi ja et need kõik on kirja pandud. Aga väga vähesed on viitsinud kõike seda lugeda.”

“Kes jõuab kõike seda lugeda, mis see vanaeit sonis,” ütles Erik Karlsson Vasa.

“Kes lugeda oskab, see jõuab. Pidage meeles, et Birgitta oli püha naine, ta ei soninud Nilsama. Ta on andnud nõu nii Saksa keisrile, Prantsuse kuningale kui ka paavstile endale.”

“See oli sada aastat tagasi.”

“Seda sa kuulsid minu käest, see on õige. Ja juba siis nägi Birgitta ette kõike, mis tulema pidi. Ta nägi, et kord Rootsi krooni kannavad võõrad. Et Nyköpingis, Stokholmis ja Uppsalas räägitakse taani ja saksa keelt, et rootslased enam isegi omal maal ei saa läbi oma keelega. Küsid kellegi käest, mis kell on, ja saad vastuseks: Nix verstehen!… Sada aastat tagasi oli Pühal Birgittal prohvetlik nägemus. Rootsi hädapäevad ei lõpe enne kui Sigtuna väravad on Nyköpingis. See on nii kirja pandud, sõna-sõnalt. Mõistate nüüd, miks ma küsisin, kas keegi on käinud Sigtunas?”

“Sigtunas pole mingeid väravaid.”

“Ei, Sigtunas pole loomulikult enam mingeid väravaid,” ütles härra Sten ja vaikis jälle salapäraselt nagu oraakel.

“Seda ei saa ometi sõnasõnalt võtta,” ütles Svante Eriks- son. “Sigtuna väravad hävitati juba kolmsada aastat tagasi. Ta pidi nende sõnadega midagi muud mõtlema. Birgitta rääkis mõnigi kord mõistu.”

“Kuidas sellega on?” küsis härra Sten. “Kas ei ole siin kedagi, kes teab midagi Sigtuna väravatest? Nils Johansson?”

Noorepoolne mees, kes istus pingi alumises otsas ja kordagi polnud suud lahti teinud, vaatas ehmunult üles. Tal olid suured silmad nagu jänesel ja hõre punane habe. Nüüd valgus puna ka ta põskedesse.

“Ma ei tea,” ütles ta aeglaselt, aga kõik mõistsid, et see polnud kogu vastus, vaid ainult sissejuhatus. Aeglasest ja alandlikust kõnest tuntakse tarka meest. Kõik jäid kuulama. “Ma ei tea, kas seda maksab tõsiselt võtta, mis ma olen kuulnud. Räägin ainult teiste juttu — ma pole neid oma silmaga näinud.”

“Näinud mida? Nägemusi? Kas meile on antud veel rohkem nägijaid?” pahvatas Stegeborgi härra.

“Ei — Sigtuna väravaid,” ütles härra Nils rahulikult.

“Kus kohal?”

“Novgorodis. Jah, Novgorodis. Kaupmehed räägivad, et seal ühes kirikus olevat Sigtuna väravad välja pandud. Uhked tammised väravad, hõbedaga löödud.”

“Kust kurat need sinna said?”

“Mine tea. Võib-olla viisid novgorodlased väravad kaasa.”

“Milleks neil vaja kaasa vedada raskeid väravaid, kui oli küllalt kergemat ja kallimat kaupa?”

“Võib-olla teadsid juba ennustusest. Mõni nõid või pühak võis sellest rääkida juba enne Vadstena Birgittat.”

“See jutt ei saa õige olla. Need polnud novgorodlased, kes Sigtuna hävitasid, vaid hoopis eestlased.”

“Vaat kus kuradid! Aga seda võib juba arvata. Tegid seda lihtsalt jonni pärast. Ja siis müüsid Novgorodile karusnahkade ja mee eest. Kõik naiste meeleheaks.”

Härra Nils ei öelnud midagi. Kuidas Sigtuna väravad Novgorodi said, polnud oluline. Küsimus oli, kas need olid ehtsad. Seda pidi koosolek otsustama, sest muud kõrgemat autoriteeti polnud. Ja kui need olid ehtsad, mis siis?

Ära tuua! Sigtuna väravad peavad olema Nyköpingis. Miks just seal, kes seda teab. Aga need olid pühaku sõnad.

Kuidas sa tood ära rasked tammepuust väravad, pealegi hõbeplaatidega üle löödud? Ega neid saa põue peita ja salaja linnast välja hiilida.

Ära osta! Kui need väravad kunagi ostuteel Novgorodi jõudsid, on need nüüdki ostetavad. Kõik, mis kord on müüdud, seda müüakse jälle.

“Kui on nii, et see, kes Sigtuna väravad tagasi toob, kuningaks saab, siis on Sten Sture asi need ära tuua,” ütles Erik Karlsson ja röhatas rahulolevalt.

“Nii see pole öeldud. Ei ole tähtis, kes väravad ära toob. Peaasi, et need oleksid Nyköpingis. Peale selle võin öelda, et ma kunagi ei kavatse kanda Rootsi kuninga nime. Mu onu saatus on mulle küllaldaseks hoiatuseks. Võib-olla on Vasa suguvõsal rohkem õnne.”

Aga praegu polnud otsustamisel kuninga küsimus, praegu tuli otsustada, mis teha Sigtuna väravatega. Polnud enam endine aeg, et mõni hiiglane välja läks, väravad õlgadele tõstis ja ära tõi. Nüüd oli vaja meest, kes oskas rääkida. Ei olnud vaja rääkida nii, et teda õlgadele tõsteti, jätkus sellest, et ta sõnade järgi talitati. Aga neid sõnu tuli öelda keeles, mis novgorodlastele arusaadav — ja need ei osanud isegi ladina keelt. Oli vaja kedagi, kes oskas rääkida kaupmeestega, kes ise oli pooliti kaupmees.

Kõikide silmad lootsid jälle Nils Johanssoni poole. Aga härra Nils silus habet ja raputas pead.

“Sõnadest ei jätku. Kõigist venekeelseist sõnadest ei jätku. Raha on vaja. Kui osta, siis peab maksma. Kes maksab?”

“Jah — kes maksab?” Härra Sten vaatas ringi. Anders Persson oli pruulinud õlle, mida joodi isamaa heaks. Talumeestel oli õlleotri ja tapaloomi, aga mitte raha. Kes maksab kinni Sigtuna väravad?

“Mina kannan oma osa,” ütles Härra Sten. “Mulle on andnud lubadusi Bergslageni patroonid ja Stokholmi kodanikud. Aga kogu rahvas peab sellest osa võtma, sest Sigtuna väravad on meie kõigi omad. Kui kõik toovad oma osa, on see ometi ainult väike osa sellest, mis kuningas Kristiani maksunõudjad meilt välja pigistavad. Võtan selle oma hoole alla, kuni kaup on korras.”

”Ah siis sinu kätte..“ ütles Erik Karlsson ja põrnitses.

“Või sinu kätte, kui oled valmis oma pea silmusesse panema. Sest kui taanlased sellest teada saavad, pannakse kõik see raha sulle raskuseks jalgade otsa, kui sind võlla tõmmatakse. Kes muu kui mina on valmis oma elu kaalule panema?”

“Mina,” ütles Nils Johansson vaikselt. “Mina panen ka oma elu kaalule, kui ma Novgorodi sõidan. Aga minust ei saa kuningat.”

“Sinule saab kõik see raha, mis ostmisest üle jääb. Nii et tead, kuidas kaubelda.”

“Kus on raha?” küsis härra Nils.

“Siin!” hüüdis Svante Eriksson. “Siin!” hüüdsid Ostergotlandi ja Södermanlandi suurnikud üksteise järel. Anders Perssoni õlu oli lõpuks viikingivaimu aastasadade kõntsa alt välja uhtunud. Rootsi suurnikud olid valmis ohverdama isegi oma raha, et ainult vihatud taanlastest lahti saada.

Kui härra Sten hilisel öötunnil musta hobuse seljas minema kihutas, oli asi otsustatud. Ja härra Nils, see tagasihoidlik ja vähe silmapaistev mees, kellest kroonikud midagi ei märgi peale ta nime, oli saanud ülesande, mis pidi ajaloo käiku muutma. Mis ime siis, kui temagi kadus vaikselt nagu varas, sest nüüd oli tema pea niisama kõrges hinnas kui Sten Sture oma, võib-olla veelgi hinnalisem.

Kahe kaupmehe saatel ja ka ise kaupmeheks riietatult jõudis härra Nils Turu linna. Oleks olnud lühem tee Visby ja Tallinna kaudu, aga Soome tee oli julgem. Soome ei usaldanud taanlased hästi minna, nad kartsid pussnuge ja kuuma leili.

Turust viis teekond Viiburisse. Siin tuli aga kaua oodata enne kui leidus laev, mis viis mööda Neevat üles Nöteborgi. Linn oli oma nime saanud sellest, et see oli pähkliks, mille pärast Rootsi ja Novgorod kogu aeg tülitsesid, ilma et kumbki oleks suutnud seda katki hammustada. Siin sai härra Nils oma saatjate lisaks kaks tugevat sulast ja ühe kavala kirjutaja. Koos asusid nad ühe novgorodlase laevale, et sõita mööda Volhovit üles.

See oli vana kaubatee, aga nüüd ei sõitnud siin palju laevu, sest kaubavoorid tulid enamasti maad mööda, Narvast ja Pihkvast. Ka kallastel oli harva näha inimhingi, ja see oli hea, sest vastupidine nähtus oleks tähendanud hädaohtu. Soomlased, kes siin elasid, polnud osa saanud rootslaste harimistööst, olid rohkem metsinimesed, kellest ka Novgorodi isandad jagu ei saanud.

“Seda teed tuli Ruurik Venemaale korda looma,” rääkis kipper, kes oli tark mees ja tundis isegi tähti. “Tal oli kolm laeva — “Usk”, “Lootus” ja “Armastus”. Minu laeva nimi on “Svea ema,” sest mu naine nõudis, et nimetaksin selle oma ämma auks, kelle rahaga laeva ehitasin. Selle eest on ka laev missugune — ei ükski teine sõida nii kiiresti vastu voolu.”

Kipperil oli õigus — nad olid peagi Novgorodis. See oli tulnud nii järsku, et Nils ja ta kaaslased seda alguses hästi ei uskunud. Ei olnud siin kõrgeid torne ja isegi müürid olid nii madalad, et karjapoiss neist võis üle hüpata.

“Kas see ongi Novgorod?” küsis härra Nils. Ta oli kuulnud, et venelasi ei tohi usaldada, isegi siis mitte, kui nad tõtt räägivad. Aga kui nad kord linnamüüride vahele jõudsid, nägid nad, et see oli küllalt suur. Ja hansakaupmeeste majas, kus ta peavarju otsis, kinnitati talle, et see tõepoolest on Novgorod.

Ta küsis kohe Püha Sofia kiriku järele ja kuulis, et see asus hoopis teisel pool jõge. Kui ta nüüd hakkas uurima, kuidas võimalikult kiiresti sinna jõuda, olid kõik kaupmehed ülimalt hämmastunud. Viimase saja aasta jooksul oli ta esimene, kes kõigepealt küsis kirikut, pealegi valeusuliste oma. Nii levis tema kohta otsekohe kuuldus, et ta peab olema üks püha mees, kes on tulnud novgorodlasi õigesse usku pöörama. See tuli talle kasuks, ilma et ta oleks tarvitsenud ise sõrmegi liigutada, sest nii ei hakanud enam keegi uurima ta reisi tõelist eesmärki, isegi mitte novgorodlased, kes muidu igale võõrale kõigepealt oma nuuskuri kannule läkitasid.

Nüüd seisis ta viimaks Püha Sofia kiriku juures ja ta süda võbises veidi, kui ta sellele mõtles, et oli oma reisi eesmärgil ja ometi sellest nii kaugel.

Aga siis tuli ta juure üks mees, kes küsis väga sõbralikult, kuigi murtud saksa keeles, kas ta on linnas võõras ja kas saab teda millegagi aidata.

Kuigi härra Nils oma südames leidis, et see mees oli nagu taevast saadetud, tegi ta näo külmaks ja ütles oma parimas vene keeles: “Kasi kuradile!” Sest kindlasti oli oodata, et mees oma abi eest hakkab tasu nõudma, ja sellepärast oli parem otsekohe tingimist alustada.

Venelane ei pannud seda sugugi pahaks — vastupidi. Ta nägu lõi särama, nagu oleks ta seapekki söönud.

“Jumala eest, sa pole sugugi uhke nagu teised välismaalased. Sa räägid minuga nagu mu oma vend. Sind olen ma valmis juhtima poole hinna eest. Jah, see olen mina, kelle nimi on Pimen ja kel on ainuõigus selle linna vaatamisväärsusi näidata. Kas alustame kohe Semjoni majast, kel on kõige ilusamad naised, ümmargused ja pehmed nagu nuumhaned?”

“Ei,” ütles härra Nils. “Tahan näha Püha Sofia kirikut. Mind huvitavad ainult kõrge kunst ja pühad reliikviad.”

“Siis ma tean, kes sa oled!” hüüdis Pimen ja plaksutas käsi. ”Sa oled see rootslane, keda ma juba ammu ootasin. Püha Vaim ütles mulle juba kahe nädala eest, et sa tuled. Mis siis muud kui kirikusse!”

Et Pimen polnud mingi petis, vaid oma asja hästi tundis, see selgus kohe, kui ta kirikus suu lahti tegi.

”See on Püha Sofia kirik, kõige suurem, kõige ilusam ja kõige kuulsam kogu Venemaal. Kiievi kirikud on selle kõrval nagu käkid ja Moskva omad nagu loomalaudad. On ainult üks teine kirik maailmas, mis on selle vääriline ja ka kannab Püha Sofia nime, aga see on Konstantinoopolis ja selle on türklased hobusetalliks muutnud. Kiriku ehitas suurvürst Vladimir, Vladimir Püha, oma käega aitas seda ehitada, sest ta oli lihtne mees, kuigi suurvürst. Ja tugev oli ta, hobuseraua tõmbas käte vahel sirgeks, kurivaim. Kui ei usu, vaata ise, siin on ta pilt. Ja siin on ta pojad, Boris ja Gleb, ka pühakud, sest nende kuri vend tappis nad oma käega …”

“Jassoo,” ütles härra Nils.

Nii jätkas Pimen lakkamatult, sest pilte oli palju ja kõik nad olid pühakud. Kui see kõik oli õige, pidi taevas olema täis häid venelasi, sest kõik nad olid tapetud. Ja vaevalt võis siis maa peal olla enam muud kui ainult kurjad. Aga tegelikult ei kuulanud Nils kuigi tähelepanelikult, sest oma südames oli ta võrdlemisi kannatamatu ja piilus salamahti kõrvale, et leida väravaid, mille pärast ta oli tulnud. Kirik oli aga hämar ja üksikud pilkuvad küünlatuled rohkem segasid nägemist kui valgustasid. Ja ta ei tahtnud otsekohe küsida, et mitte paljastada, milleks ta oli tulnud.

Oma jutustuse vahele põimis aga Pimen siiski kavalalt kogu aeg ka küsimusi, millele härra Nils peaaegu märkamatult vastas — nii süütud tundusid need, kui need tulid nagu muuseas. Kes ta on, mis teed ta tuli, kellega koos, millega ta kaupleb. Viimaks märkas Nils, et ta juba poole rohkem oli rääkinud, kui ta alguses oli kavatsenud, ja nüüd tuli ta vastuküsimusega:

“Kui sa juba ette teadsid, et ma tulen ja mind ootasid — mis sa siis veel küsid?”

“Tean, muidugi tean kõik,” ütles Pimen kavala naeratusega. “Tahtsin ainult proovida, kas sa tõtt räägid. Kirikus ei tohi valetada, see on suur patt. Aga kui maksad ühe grivna küünalde heaks, saad sellegi patu kohe andeks.”

Ta sirutas käe välja, aga härra Nils ei näinud seda, sest ta pilk oli langenud hõbedaga kaunistatud ustele ja mingi seesmine hääl ütles talle, et need pidid olema kuulsad Sigtuna väravad. Teatud määral oli ta küll pettunud, sest need polnud mingid suured linnaväravad, nagu ta kogu aeg oli kujutelnud, vaid üsna väiksed uksed, kust pikk mees vaevalt võis sisse astuda ilma kummardamata. Aga et ta siiski oli õigel teel, seda kinnitas Pimen, kes nähtavasti oli harjunud asjatult kätt välja sirutama, ja nüüd oma jutustamist jätkas.

“Ja siin näed sa midagi, mida sa kunagi varem pole näinud ja ka edaspidi ei saa nägema. See on Novgorodi kõige hinnalisem sõjasaak. Ja kui sa veel teaksid, kust need on toodud!”

Härra Nils tegi nii rumala näo kui oskas ja raputas pead.

“Need on toodud Rootsimaalt, Sigtuna linnast. Ja nii kaua kui need on siin, ei ole meil kunagi vaja rootslast karta.”

“Sellest tahaksin küll rohkem kuulda,” ütles Nils. “Ma pole isegi kuulnud, et on sellenimeline linn, kuigi ma tulen Rootsimaalt.”

“Oli, aga enam ei ole,” ütles Pimen ja laksutas sõrmi. “Vaat nii! Oli suur linn, seitse kirikut ja kõik, aga nii ära hävitati, et midagi ei jäänud järele. Aleksander Nevski ei jätnud seal kivi kivi peale.”

“Aleksander Nevski?” küsis härra Nils seekord tõelises imestuses.

Pimen lõi käed kokku ja tõstis silmad taeva poole.

“Kas sa pole kuulnud isegi Aleksander Nevskist, kõige targemast possaadnikust, kõige võimsamast vürstist, kõige vapramast sõjamehest ja kõige suuremast pühakust?”

“Ei,” ütles härra Nils. “Mu ema suri noorelt ja keegi pole mulle hiljem midagi rääkinud. Ma ei tea midagi Pühast Aleksandrist. Kes siis tema ära tappis?”

“Oi Jumal, ei teda tapnud keegi! Teist nii kanget meest pole elanud, kes siis oleks tema üle võimust saanud. Ta suri loomulikku surma — jõi ennast surnuks.”

”Ja sellepärast sai ta pühakuks?”

“Vaat sulle — aga sai! Sest ega ta Niisama ei joonud, ajaviiteks. Tema tegi seda Novgorodi pärast ja päästis sellega linna. Muidu oleksid tatarlased ka meie linna maatasa teinud, nii nagu nad tegid kõigi teiste linnadega. Aga lugu oli nii, et kui tatari khaan oma väega tuli Novgorodi alla, kutsus ta kõige kangema mehe kahevõitlusele. Aleksander Nevski otsekohe platsis. Aga mitte mõõgaga või piigiga. Ütles, et ei taha kõrgeaulise khaani kõhtu auku torgata, võtta temalt söömise ja joomise lõbu. Aga olgu nii, et võitlevad, kumb rohkem juua jõuab. Khaan muidugi püsti pagan, ei joo muud kui vett. Aga Aleksander ainult viina. Tuuaksegi siis kaks suurt anumat, ühes vesi ja teises viin. Ja hakkasid vennikesed kaanima, ikka kopsik kordamööda. Kuni khaan oli korraga selili, paljast Jumala veest, päkad taeva poole ja valmis. Siis kummutas Aleksander veel kolm kopsikutäit, et võit oleks kindel. Ja läks omal jalal äragi. Kolm päeva elas veel ja jauras, enne kui hinge heitis. Aga siis olid tatarlased juba läinud ja linn päästetud.”

“See oli hästi tehtud,” ütles härra Nils. “Aga ma pole kunagi kuulnud, et ta oleks ka Rootsimaal käinud.”

“Siis sa ei tea pooli asjugi,” võidutses Pimen. “Siis sa ei tea sedagi, kuidas ta sai nime Nevski. Vaat sellepärast, et lõi Neeva ääres Rootsi kuninga väge. See oli jälle üks vägitegu, millest pean rääkima. Rootslased olid küll olnud kavalad ja meie hobuste ohelikud öösi omavahel kokku sõlminud, nii et kõik olid hommikul ühes puntras. Aga Aleksander tuli ja vaatas, võttis mõõga ja raius sõlme ühe ropsuga läbi. Kas sa tõesti pole sellest kuulnud?”

“Sellest olen kuulnud,” ütles härra Nils kiiresti, et takistada juttu veel hoopis mujale minemast. “Aga mitte Sigtunas käimisest.”

Pimen toetas jalad harki ja pani käed risti rinnale, nagu oleks ta ise Aleksander Nevski, kes otsustab tähtsaid asju.

“Vaat siis ütles Aleksander: Nii ei saa! Enne ei saa rahu, kui ma ei ole hävitanud rootslaste pealinna, sest siis on alles kindlustatud rahu meie lastele ja lastelastele. Niisugune mees oli Aleksander Nevski — ei ta sõdinud muidu, kui ainult selleks, et rahu saada. Kas ma ei öelnud, et ta oli püha mees. Niisama püha kui suurvürst Vladimir, kes ehitas kirikuid ja ise kive kandis. Aleksander laskis kohe ehitada suure laeva, võttis endaga kaasa sada kõige vapra¬mat meest ja sõitis teele.”

”Ühe ainsa laevaga?” küsis härra Nils. “Kas Novgorodis rohkem laevu ei olnud?”

“Rohkem polnud vaja. Igaüks teab, kuidas läks. Ühest laevast oli küllalt — ja nüüd ei mäleta keegi Rootsimaal enam Sigtuna nimegi.”

“Ega muu pärast — aga ma mõtlen, et sõjasaaki ära tuua ..

“Ka sõjasaaki polnud vaja. Ega ta polnud mingi röövel. Novgorod on isegi rikas linn. Aga seda ma pean ütlema, et see polnud mingi harilik laev, teist Niisugust pole kunagi tehtud. Ja ei tehta ka, sest ei ole enam niisuguseid mehi kui Aleksander Nevski. See lendas nagu tuvike, kas olgu torm või vaikne ilm. Ja juba kolmanda päeva õhtul oli Aleksander Sigtuna väravate taga. Sõjamehed tahtsid nüüd magama heita, pikast teest väsinud, et homme ka päev. Aga kus Aleksander sellega! Tema ütles: Magage teie, lapsukesed, ma lähen siiski ja teen tee otsa lahti! Ja nii ta läks Sigtuna linna väravate taha ja nagu prooviks virutas korra jalaga. Karpõmmdi! Väravad kohe seliti lahti ja rootsi sõjamehed olid sellest nii kohkunud, et neist polnud tussugi. Vaatasid — mees seisab linnaväravas, mõõk käes ja nagu vihane. Kui nad midagi ütlesid, kes sellest aru sai.”

“Jassoo,” ütles härra Nils. “Siis nii lihtne see oligi.”

“Niisama lihtne. Kui Novgorodi sõjamehed on väljas, on ikka asi lihtne — muudkui lase tulla! Kui nad nüüd nägid, et väravad olid juba lahti, ega siis muud kui läksid nemadki kohe linna.”

“Kas needsamad väravad? Väiksed väravad olid suurel Sigtuna linnal. Mis neid viga jalaga lahti kõmmutada.”

“Need — ega need pole linnaväravad. Need on hoopis kiriku uksed. Kas sa ei näe, et ristid peal.”

“Miks ma ei näe,” ütles härra Nils. “Näen sedagi, et need on hoopis vene ristid.”

“Siis näed õieti. Ja mõistad ka, miks Aleksander just need kaasa võttis. Sest tõepoolest olid need meie omad algusest peale. Rootslased olid need kunagi varem Novgorodist ära röövinud. Need olid nii tähtsad uksed, et ainult suurvürstil oli õigus neist sisse ja välja käia.”

“Ja sellepärast olete nüüd riputanud uksed seinale, et keegi ei saaks neist sisse ja välja käia.”

“Pagana nupukas mees oled, kuigi sul on punane pea. Ära ütlesid, nagu asi on. Kui Aleksander Nevski oli surnud, pandi väravad siia üles, sest ei olnud enam sellist meest, kes oleks väärt siit läbi käima. Aga on ennustatud, et kord tuleb jälle üks nii kange mees. See mees läheb otse läbi müüri ja teeb uksed lahti. Ja siis tuleb Novgorodile jälle vana suuruseaeg.”

“Kas siis praegu ei ole Novgorod suur ja vägev?”

“Ah mis!” ütes Pimen ja lõi lootusetult käega. “Praegu ei ole midagi. Kaklevad. Igaüks räägib, kel suu peas. Ei ole possaadnikut, kes põrutaks rusikaga lauale. Või veel parem, võtaks saapa jalast ja põrutaks sellega. Kui meil oleks niisugune mees nagu on Moskva Ivan… Aga sellest ei tohi valjusti rääkida.”

“Miks siis mitte?” küsis härra Nils. “Kirikus peab tõtt rääkima.”

“Tõtt küll, aga mitte seda, mis ülemusele ei meeldi,” vastas Pimen. Ja selles pidi ka härra Nils talle õiguse andma.

Kui härra Nils tuli tagasi kremli poolelt hansa poolele, oli ta väga mõttes ja murelik. Ta ei rääkinud midagi, vaevalt ta üldse sõi ja jõi. Sest talle oli nüüd selge, et polnud kerge Sigtuna väravaid (harjumusest nimetas ta neid ikka väravaiks) endaga kaasa viia. Need olid küll väiksemad ja kergemad kui ta oli arvanud, aga kui nüüd novgorodlased neid nii tähtsaks pidasid …

Kaks päeva ja kaks ööd mõtles härra Nils. Selle aja jooksul ei tohtinud teda keegi segada. Kolmandal päeval pani ta selga oma kõige uhkema vammuse ja läks Novgorodi peapiiskopi jutule. Kuna väravad olid usaldatud kiriku hoole alla, oli vahest kõige õigem vaimuliku võimukandjaga alustada.

Kui peapiiskop oli kuulnud, kes ta oli, küsis ta otsekohe, miks ta oli tulnud. Ega see viimaks polnud Rooma paavst, kes ta oli saatnud?

“Oh ei, oh ei — vastupidi! Kui ma olin oma kodumaal, saatis Jumal mulle ühel ööl nägemuse. Peaingel Miikael ilmus ise mu voodi ette ja koputas kolm korda mõõgaga põrandale. Kui ma siis enda uniselt istukile ajasin, ütles ta: “Tõuse üles, unekott! Oled küllalt kaua maganud valeusu hõlmas. Mine Venemaale, Novgorodi linna, ja õpi seal tundma õiget usku. Aga ära unusta ka oma rahvast ja ära jää sinna elama, kuigi seal on hea olla. Tule jälle tagasi oma maale ja too tagasi Sigtuna väravad, mis ma lasksin Novgorodi viia, kui Rootsi rahvas paavsti valeusu vastu võttis. Kui sa need väravad tagasi tood, näeb rahvas, missugune usk on kangem ja pöördub otsekohe ainuõige ja kogu maapealse kiriku rüppe, nii nagu on seda teinud suur ja tark vene rahvas. On häbiasi, et kui Ruuriku lapsed võtsid vastu õige usu, siis on see maa, kust ta kunagi tuli, paavsti lõa otsas. Aga Novgorodist tuleb valgus ja paistab kogu Rootsimaal, ja sealt peab see levima kõigisse õhtumaa riikidesse. Niipea kui inimestel on võimalik heita oma pilk neile väravaile, millele Jumal on kirjutanud oma seaduse seni nägemata tähtedega, mida võivad lugeda ainult need, kes südamest kahetsevad ja meelt parandavad ..

Härra Nils oli seda kõnet hoolega ette valmistanud ja rääkis sellepärast nii soravalt ja kiiresti, et Novgorodi peapiiskop ei jõudnud talle vahele rääkida. Aga ta ei püüdnudki seda teha, ainult kuulas ja muigas habemesse. Kui nüüd kõnelejal korraks õhust puudus tuli, küsis ta äkki:

“Kas peaingel Miikaelil olid pikad juuksed nagu minul?”

Nils ei olnud selleks küsimuseks valmistunud, aga vastas kiiresti huupi:

“Jah — vahest veelgi pikemad.”

“Tuleta nüüd hoolega meele — kas need olid mustad või kollased?”

Härra Nils hakkas aimama, et siin võis olla mingi lõks. Ta kasutas mõtlemisaega ja ütles siis:

“Kollased olid — nagu kuld. Aga see võis nii paista ka valguse tõttu, mis ta pead ümbritses.”

“Ja kas tal oli samasugune habe kui minul?”

“Kui ma nüüd sellele mõtlen, siis oli küll. Tal oli täpselt samasugune habe. Ma imetlesin eriti ta ilusat habet.”

Peapiiskop naeris nii rõõmsalt nagu poisike, kes teist mängus on tüssanud.

“Siis oli ta petis või oled sa ise petis. Igaüks teab, et peaingel Miikaelil on lühikesed juuksed. Seda võib ju näha pildil Püha Sofia kirikus. Samuti võib näha ka seda, et tal pole habet, sest kõik inglid on ilma habemeta.”

Härra Nils vandus endamisi, et ta polnud tähelepanelikum olnud, kui Pimen talle kirikus seletusi andis. Aga sellepärast ei vandunud ta veel alla.

“Kas ei või inglid võtta endale igasuguse kuju? Kui ingel Rafael käis noore Tobiaga…”

“Loomulikult, loomulikult,” oli peapiiskop nõus. “Aga ainult siis, kui nad oma tõelist isikut varjata tahavad. Kui nüüd peaingel kohe ise rääkis, kes ta on, polnud tal vaja oma tõelist nägu habeme taha peita.”

“Ega ta ei öelnud, et ta on peaingel Miikael. Ma ise arvasin, et ta pidi see olema. Ta oli ju võõral maal ja tahtis ennast vahest paavsti nuhkide eest varjata.”

”Ka siis, kui ta sulle unes ilmus? Siis on paavsti nuhid veel kangemad kui meie omad, kui nad ka inimeste unenägusid näevad. Aga olgu sellega, kuidas on, ma kiidan su jumalakartlikku meelt, et sa selle pika teekonna oled ette võtnud. Ainult selles, mis puutub Sigtuna väravaisse, ei saa ma sinu kasuks midagi teha. Need ei ole kiriku, vaid Novgorodi linna omad. Nii on selles asjas parem rääkida possaadnikuga. Ja kui tema arvab, et teie rahvas üldse on väärt õiget usku …”

Härra Nils tuli jälle tagasi hansalinna ja oli veel murelikum kui eelmisel korral. Aga kui ta oli kaks ööd ja päeva oma kambris istunud ja mõelnud, pani ta ennast riidesse, kuldketi kaela ja sõrmuse sõrme. Siis läks ta uuesti üle jõe kremli ja nõudis possaadniku jutule pääsemist.

Enne possaadniku juure pääsemist oli palju uksi ja need avanesid ainult siis, kui ta oma rahakukru avas. Kõrgel isandal oli palju nõuandjaid ja teenreid, kes olid oma isandale truud ja võõraste vastu umbusklikud. Härra Nils lõi juba nüüd kahtlema, kas sellest rahast, mis Rootsi suurnikud olid kokku pannud, üldse piisas. Ja ta mõistis ka, et ei aidanud ükski kaval kõne, vaid ainult kõlisev raha.

Possaadnik ise võttis ta väga lahkelt vastu ja palus teda isegi istuda. Ta istus ise laias toolis, linnunahkne kasukas seljas ja kõrge müts peas, ning sõi päevalilleseemneid. Nils pidi ennast iga kord siia- ja sinnapoole nihutama, kui possaadnik tühjad kestad suure hooga välja sülitas. Aga seda ei teinud Novgorodi linnapea mingist pahast tahtest, sest ta pakkus ka külalisele hõbedasest kausist oma maiusrooga. Nilsile sattusid aga teravad kestad kurku ja ta hakkas köhima.

“Terviseks!” ütles possaadnik. “Mis sul asja oli?”

“Asjalugu on järgmine,” ütles Nils. “Tulin kinnitama Rootsi rahva muutumatut sõprust Novgorodi vastu, kellega oleme seotud vennalike sidemetega juba Ruuriku päevist saadik.”

“Need on ilusad sõnad, aga jäävad ainult sõnadeks, nii kaua kui rootslased hoiavad oma käes Novgorodi võtit, Nöteborgi kindlust. Aga Novgorodi rahvas armastab rahu ja võtab selle sõprusekinnituse vastu Niisama tänulikult kui ta on vastu võtnud Poola kuninga ja Liivi ordurüütlite sõpruseavaldused. Suru kätt, aga hoia teine käsi selja taga rusikas, nagu vanasõna ütleb. Mis sul veel asja oli?”

“Rootslastel ei ole kerge oma sõprust tegudes näidata, sest nende üle valitseb Taani kuningas Kristian, kes õhutab vaenu Novgorodi vastu.”

“Novgorodi rahvas ei karda sõjaõhutajaid, sest meie sõjavägi on kõige tugevam. Oleme isegi tatarlased tagasi löönud, moskoviitidest rääkimata. Et me pole läinud relvajõuga Nöteborgi vastu, näitab ainult meie suurt rahuarmastust. Aga ma toetan südamest Rootsi rahva võitlust kuningas Kristiani vastu. Novgorod on vaba linn, kus rahvas ise otsustab, sellepärast toetame kõiki, kes türannide vastu võitlevad. Mis veel?”

“Ja kui ma juba kord siin olin, tahtsin näha ajaloolisi Sigtuna väravaid.”

“Ahaa!” ütles possaadnik. “Neid võin sulle tõepoolest näidata.”

“Olen neid juba näinud. Ja kui rääkida otsekoheselt, siis peamiselt nende pärast ma tulingi. Rootsimaal on suured asjad teoksil, nii palju võin saladuse katte all avaldada. Ei ole tõepoolest kaugel aeg, mil me Taani kuningat lööme ja ise oma kuninga troonile tõstame. Siis tahame ka Sigtuna uuesti üles ehitada, nii nagu ta kunagi oli. Sellepärast tahaksime saada tagasi seda kallist mälestust vanast Sigtunast — muidugi vastava hüvituse eest. Sest ma olen kindel, et Novgorodi kaupmehed hindavad kõrgelt Rootsi kuninga sõprust ja kõiki neid soodustusi, mis see endaga kaasa toob.”

“Võin ka omalt poolt kinnitada, et Novgorodi kaupmeeskond neid soodustusi oskab hinnata. Käsi peseb kätt, aga jalg ei pese jalga. Nii häbematul kombel kui teised hansalinnad meid kohtlevad, eriti Visby, aga ka Tallinn, Riia ja Lüübek, otsime sõpru igalt poolt. Ainult ei ole mina see, kes nii tähtsas asjas saaks otsustada. Nagu sa tead, ei ole Novgorodil praegu vürsti, kuigi meile seda pakutakse kahelt poolt. Moskva suurvürst ja Poola kuningas on mõlemad valmis meid oma kaitse alla võtma, aga me kardame, et see on kulli kaitse kanapoegadele. Sellepärast ei ole me veel otsustanud, kumma sõprust vastu võtta.”

“Sel juhul on vahest küll targem veel oodata,” ütles härra Nils. “Rootsi tulevane kuningas oleks ülimalt rõõmus, kui ta võiks anda Novgorodile vapra ja õiglase vürsti. Sellepärast on tähtis, kuidas see esimene kaubatehing läheb.”

“Rootsil ei ole veel kuningat,” ütles possaadnik kuivalt.

“Aga muidugi peame vaatama tulevikku, selles on sul õigus. Nõnda olen ka valmis kõik selle, mis sa mulle oled rääkinud, veetše ette kandma. Nagu tead, otsustavad Novgorodi kodanikud kõik tähtsad küsimused sel koosolekul, kus igaühel on sõnaõigus.”

“Just nagu Rootsis vanasti,” täiendas härra Nils.

“Niipea kui veetše kokku astub, saad ka vastuse.”

”Ja millal see sünnib?”

“Siis kui Jumal tahab. Viimase kolme aasta jooksul ei ole tarvis olnud veetšet kokku kutsuda. Võib-olla kulub veel kolm aastat, enne kui seda vajalikuks peetakse.”

“Nii kaua ei saa meie oodata. Rootsi rahvas muutub kannatamatuks. Ja kes teab, millega see võitlus võib lõppeda, kui ei ole Sigtuna väravaid, mis neid vaimustaksid. Sest need näitavad, et meie kõrval seisavad ka Novgorodi vabad kodanikud.”

“Võib-olla saan seda asja natuke kiirendada,” ütles possaadnik ja tegi käeliigutuse, mida Nils nüüd juba hästi tundis. Ja kuigi ta reisikassa oli üsna kokku kuivanud, pidi ta tooma ka selle ohvri. Sest ilma selleta seisid väravad kindlasti oma kohal ja ootasid vägimeest, kes müürist läbi astuks.

Ta oli muutunud nii ettevaatlikuks, et ta järgmisel päeval ei julgenud oma õnne uskuda, kui kogu linnas äkki kirikukellad ja lokulauad kõlama hakkasid. Ja mitte ainult tema — suurem osa rahvast vaatas hirmunult ringi, et kus nüüd jälle põleb. Kolme aasta jooksul olid Novgorodi kodanikud nii võõrdunud sellest õigusest, et üsna vähe oli neid, kes kutsest õieti aru said ja Püha Sofia kirikusse ruttasid. Selletõttu oli neid seal üsna vähe ja kõik nad näisid olevat possaadniku head sõbrad, kes mõtlesid igas asjas nagu temagi.

Aga kui härra Nils oli lootnud, et nüüd edasiminek on niisama kerge, oli ta eksinud. Oli otsekohe selge, et oli tegemist kaupmeestega, kes olid harjunud tingima. Mitte et oleks juttu olnud rahast — Novgorodi kaubahärrad olid selle poolest täiesti erinevad oma ametivendadest teistes linnades, et nad üldse rahast ei rääkinud. Ühtki summat ei nimetatud, ega antud ka Nilsile võimalust mingi pakkumisega tulla. Mida nad, see tähendab possaadnik, Sigtuna väravate eest vastutasuks nõudsid, oli Nöteborgi kindlus. Ja selle suhtes polnud Nilsil mingit volitust seda ära lubada, ega oleks ta seda ka tahtnud teha. Mis sellest, et kindlus polnud suurem asi ja asus pealegi maailma servas, see oli siiski rootslaste maa ja selleks Jumala poolt määratud, kui ta igale rahvale nende maa nagu leivakääru kätte lõikas.

“Nöteborg on meile elulise tähtsusega,” ütles possaadnik, kes täna tundus kõva nagu ränikivi. “Sellest ajast peale, mil Volhovi ja Neeva võti on rootslaste käes, oleme sunnitud ühendust pidama peamiselt Narva ja Pihkva kaudu. Nii peavad meie kaubavoorid kogu aeg liikuma läbi vaenlase maa.”

“Keegi ei takista Novgorodi laevu ei Volhovil ega Neeval,” ütles härra Nils. “Neid laevu olen ma üldse vähe näinud. Mulle paistab, et Narva ja Pihkva on teile hoopis tähtsamad kui tühine Nöteborg. Ja ma võin kinnitada, et Rootsi kuningal ei ole midagi selle vastu, kui Novgorod võtab Narva või Pihkva — või isegi mõlemad. Vastupidi — tahame igati toetada Novgorodi õigustatud nõudmisi neile linnadele. On ka minu arvamine, et suurel kaubalinnal peab olema väljapääs merele. Mis puutub Pihkvasse,   siis on sel linnal vaevalt õigust iseseisvusega uhkustada, mida ta sugugi pole ära teeninud.”

“Narva ja Pihkva on ainult esimesed peatuspunktid meie kaubateedel,” võttis nüüd üks teine mees sõna. “Ikkagi oleme Liivi ordu, poolakate ja leedulaste selja taga.”

“Ja isegi kui vallutame Narva ja Pihkva, on meile vaja Nöteborgi,” tuli possaadnik tagasi. “Isegi veel enam. Sel juhul asub see sügaval meie maa sees ja ähvardab meid kogu aeg selja tagant.”

Veetše kiitis ta sõnad heaks käteplaksutamisega ja possaadnik ise plaksutas kaasa, nii nagu Novgorodis oli kombeks. “Õige! Õige!” hüüdsid nad.

Aga härra Nils ei vandunud alla, vaid läks oma ohvrimeelsuses veelgi kaugemale.

“Tean väga hästi, et Narva taga on Tallinn ja Pihkva taga Riia. Mõlemad linnad on Liivi ordu käes, kes nad on võtnud vägivallaga. Kogu Rootsi rahvas mõistab, et Novgorodil on palju suurem õigus neile linnadele kui võõrastel ordurüütlite!. Nad on pealegi palju lähemal Novgorodile kui Marienburgile. Olgu siis nii — võtke ka Tallinn ja Riia! Rootsi tulevane kuningas suhtub ka sellesse ettevõttesse väga soodsalt ja on valmis igal ajal Novgorodi õigustatud nõudmisi toetama. Siis on teie ees kogu vaba Läänemeri, mis sel juhul saab tõeliseks rahumereks. Mis tähtsust on sel puhul veel Nöteborgil seal Jumalast ja inimestest mahajäetud nurgas, kus elavad ainult soomlased.”

“Nöteborg on nuga Novgorodi seljas, nagu ma juba ütlesin. Ka siis, kui me saame Tallinna ja Riia Rootsi kuninga lahkel loal — kuigi Rootsil ei ole veel kuningat — ei saa me leppida sellega, et Nöteborg ei kuulu meile.”

“Kui asja juure tagasi tulla, millest me juttu alustasime,” toetas possaadnikut teine mees, “siis ei kaalu need linnad veel üles Sigtuna väravate väärtust. Peame meeles pidama, et me need linnad ju oma jõuga peame vallutama, mis ei ole just eriti odav hind.”

Jällegi plaksutas veetše ja Härra Nils oleks peaaegu kaasa plaksutanud, sest kirik oli väga külm. Vahest tuli seegi külmast, et ta lõug kippus värisema, kui ta nüüd edasi kõneles.

“Mehed, vennad, Novgorodi kodanikud! Ma näen, et te hindate Sigtuna väravaid väga kõrgelt, ja see teeb mulle ainult rõõmu. See näitab, et mitte ainult minu rahvas ei pea neid väärtuslikuks. Uskuge mind, head kodanikud Ruuriku linnas, Rootsi rahvas on valmis tooma suuri ohvreid selleks, et teie linn ja maa õitseks ja kosuks. Mitte ainult Sigtuna väravate pärast ei ole me teile juba lubanud nii orduriigi kui ka Pihkva vürstiriigi. Ja nüüd näitan, et oleme valmis minema veelgi kaugemale. Kuigi ma teen seda raske südamega, sest sellega saab Rootsi kuningas endale palju vaenlasi. Aga ma näen, et teie meel käib Marienburgi järgi, ja seda täie õigusega, sest Saksa ordu on alati olnud Novgorodi peavaenlane. Kui on nii, et ei saa teisiti kindlustada rahu, siis ei taha Rootsi protesteerida ka selle vastu, kui te juhtuksite võtma Marienburgi.”

“Selles asjas on Poola kuningal palju olulisem sõna öelda,” tähendas possaadnik hapukalt.

“Ma ei lõpetanud veel,” ütles härra Nils, kes nüüd oli hoogu sattunud. “Nimetasin Marienburgi ainult möödaminnes, sest tegelikult ei ole sel linnal eriti palju väärtust kaupmeeste seisukohast. Aga ma mõistan, et teil on palju elulisi huvisid Lüübekis. Nii on meilgi, tunnistan avameelselt. Ja siiski oleme valmis edaspidi ka selle linna saatuse üle läbi rääkima. Kaks suurt ja sõbralikku riiki leiavad alati ühise keele, kui nad kord ühes asjas on jõudnud kokkuleppele. Sigtuna väravad on ainult selleks proovikiviks, mis peab näitama, kuidas me kõik küsimused omavahel lahendame.”

Nüüd näis, nagu lööks veetše esimest korda kõhklema. Kas oli see tema sõnade mõju, või olid nad lihtsalt väsinud seismast ja kuiva suuga kuulamast, oli veel liiga vara öelda. Aga ka possaadnik oli mõttesse jäänud ja sügas habet. Aga siis võttis ta oma vana jonni uuesti kokku.

“Nagu meie auväärne külaline just ütles — neist asjust on võimalik hiljem rääkida. Need küsimused on pealegi nii olulise tähtsusega, et parem on oodata, kuni Rootsil tõepoolest on kuningas, kellega võime kõnelda. Aga millest nüüd on juttu ja milles peame siin kokku leppima, see on küsimus Sigtuna väravatest. Oleme teinud omal poolt pakkumise — Sigtuna väravad Nöteborgi kindluse vastu. See on meie arust väga mõistlik ja tagasihoidlik ettepanek, sest nagu Rootsi kuninga saadik ise tähendas, ei ole sel kindlusel suuremat väärtust. Pealegi elavad seal soomlased, keda Novgorod alati oma hoole ja kaitse alla on võtnud. Oleme teinud omapoolse pakkumise, aga me pole sellele seni rahuldavat vastupakkumist saanud. Kui ma siiski lasen midagi maha tingida, võin öelda, et me hädakorral oleksime nõus leppima ka Viiburiga Nöteborgi asemel.”

Härra Nils oli kõneldes muutunud näost punaseks, aga nüüd kahvatas ta. Ta polnud siiski päris kindel, kas minna veelgi kaugemale ja lubada Novgorodile ka Kopenhaagen. Seda võiks ju teha väga ettevaatlikult, nii et hiljem oleks taganemistee lahti…

Aga siis selgus, et ta enda taganemistee oli suletud. Ajalugu oli temast ette jõudnud, piiras ta sisse ja lahendas kogu küsimuse ootamatult ja vägivaldselt. Ajalugu ei olnud veel jõudnud nii kaugele, et riikide vahelisi küsimusi saadi lahendada ainult rahulikul teel.

Ta rääkis küll midagi, sest nii possaadnik kui ka veetše nägid ta suu liikumist. Aga mis ta ütles, seda ei kuulnud enam keegi. Asjatult on talle hiljem suhu pandud väljendusi, mis ajajooksul on saanud vanasõnadeks, nagu näiteks, et Orsa kompanii ei luba midagi kindlasti — seda pole niikuinii võimalik tõestada. Keegi ei kuulnud ta sõnu, sest korraga hakkasid kõik kirikukellad helisema, kiriku uksed prahvatasid lahti ja sisse tormas rahvahulk naiste ja lastega eesotsas, kel polnud mingit õigust koosolekust osa võtta. Härra Nils nägi, et polnud mingit mõtet isegi suud liigutada, sest keegi ei vaadanud enam tema poole. Kõik vaatasid ukse poole, ainult tema tõstis oma pilgu ja vaatas veel kord Sigtuna väravaid, nagu oodates, et keegi tõepoolest müürist läbi astub ja kinnised ukse lahti lööb.

Siis alles sai ta aru lausest, mida kõik karjusid.

“MOSKOVIIT VÄRAVATE TAGA!”

Oli tekkinud suur segadus ja rüselemine, sest possaadnik ja veetše tungisid välja, et linna kaitset organiseerida. Teised aga tormasid sisse, et kirikus varju leida. Selles rahvamurrus keerles härra Nils nagu üksik leht sügistormis. Keegi poleks saanud teda enam silmas pidada, ja sellepärast ta kaobki meie vaatepiirist. Ta kaob mitmeks aastaks ja mis temaga sel ajal juhtus, on pikk ja keeruline, aga hoopis teine lugu. On ime, et ta ei kadunud päriselt, sest Moskva suurvürstil õnnestus seekord tõesti oma hea kavatsus teostada — Novgorod oma isaliku ja kõrge kaitse alla võtta.

See oli õhtul enne Brunkebergi lahingut, 9. oktoobril 1471. Sten Sture seisis Solna kiriku juures ja pidas oma pealikutega sõjanõu, kui ta ette toodi mees, kelles ta pärast mõningat pingutust tundis ära Nils Johanssoni, kelle ta kord oli saatnud Novgorodi Sigtuna väravate järele.

Härra Sten oli halvas tujus, sest ta võidulootused olid väga väiksed. Mitte ainult ei olnud suur osa Rootsi aadlikke kuningas Kristiani poole üle läinud — ka tarkade ennustused olid halvad.

“Kui ma homme kaotan, on see sinu süü,” ütles ta ja vaatas härra Nilsile jäise pilguga. “Kus on Sigtuna väravad?”

Härra Nils, kuigi närudes, pikaaegse vangipõlve jäljed näos ja punane habe veelgi hõredam kui varem, võttis ta pilgu julgelt vastu. Ja kui ta kõneles, sündis see niisama aeglaselt ja rahulikult kui ennegi, nagu see, kes teab, et ta sõnadel on kaalu.

“Sigtuna väravad on seal, kus nad peavad olema Püha Birgitta ilmutuse järgi. Ole julge, võit on sinu!”

“Sigtuna väravad peavad olema Nyköpingis,” ütles härra Sten. “Kas tulid mulle ütlema, et need on seal?”

“Kas Nyköping või Novgorod — seal pole mingit vahet. Igaüks, kes vene keelt tunneb, teab, et Novgorod tähendab sedasama, mis Nyköping. Ja kuna Püha Birgitta rääkis unes alati ladina keelt, siis pole mingit tähtsust sellel, mis keeles me linna nime mõtleme. Birgitta ennustus on sellega juba ammu täitunud. Pole muud vaja kui mõõgad kätte ja edasi!”

Härra Sten mõtles natuke ja ütles siis:

“Sul võib tõesti õigus olla. Kahju, et keegi sellele varem ei mõelnud — oleks võinud su reisiraha kokku hoida. Aga kui me nüüd homme tõepoolest võidame, päästab see su elu.”

“Ja kuidas saab rahaga, mis väravate ostmisest üle jäi? Selle pidin mina endale saama.”

“Ka sellest räägime homme. Aga ma võin juba nüüd kinnitada, et vähemalt leib ja vesi on sulle kroonu kulul eluks ajaks kindlustatud.”

Nõnda sündis. Teame nüüd kõik, kuidas lõppes Brunkebergi lahing ja kel oli õigus. Aga härra Sten oli ettevaatlik mees ja küllap ta kogu aeg siiski veidi kahtles, kas see seletus oli õige, sest ta ei lasknud ennast kunagi kuningaks kroonida. Aga härra Nilsist ajalugu enam ei kõnele.

Anders Perssoni maja, kus meie lugu kunagi algas, ei ole ammugi enam. Sellest aga lauldakse siiski igal aastal, kui jõulupuu ümber tantsitakse — kogu Rootsimaal:

“Anders Perssons stuga stär i ljusan läga, hela huset brinner upp — san ..” Mis tähendab umbes seda, et “Andres Pääripoja vana elumaja põleb maha ja on otsas .. Ja meie jutt ka.