Tõlkija Piret Ruustal

Dan Jones on eelkõige populaarteaduslik ajaloolane, ajakirjanik ja meediaisiksus, mitte akadeemiline kabinetiuurija selles traditsioonilises mõttes.
Tema tõsiseltvõetavust saab hinnata kahe eri külje alt: akadeemilise teaduse ja laiema ajalookirjutuse vaatevinklist.

Akadeemiline taust ja uurimistöö

Jones on lõpetanud Cambridge’i Ülikooli (Pembroke College) ajalooteaduskonna, kus tema juhendajaks oli tuntud Briti ajaloolane David Starkey. Talle on antud tugev akadeemiline põhi keskaja ajaloos.
Tema teosed (näiteks “The Plantagenets”, “The Templars”, “Powers and Thrones”) tuginevad esmastele allikatele ja tunnustatud akadeemilisele teaduskirjandusele. Ta ei mõtle fakte välja ega levita odavat konspiratiivsust.
Ta ei töötaks ülikooli õppejõuna ega tooda kitsalt spetsialiseeritud monograafiaid, mis avastaksid arhiividest täiesti uusi teaduslikke fakte. Tema roll ei ole algteaduse tegemine, vaid olemasoleva teadmisega töötamine.
Jonesi peamine tugevus on oskus muuta keerulised keskaja poliitilised intriigid, dünastiate vahelised liidud ja sõjakäigud haaravaks, peaaegu romaanilikuks lugemiseks. Ta paneb suurt rõhku tegelaste iseloomule ja dramaatikale.
Professionaliseerunud akadeemiline ajalugu on sageli kuiv ja killustunud. Jones võtab akadeemilised konsensused ja kohandab need laiale lugejaskonnale arusaadavaks, tegemata seejuures jämedaid sisulisi vigu.
Ta esitab teooriaid tasakaalustatult ja toob selgelt välja, mida allikad tegelikult toetavad ning kus algab ajaloolaste interpretatsioon.

Mida tuleks arvesse võtta (kriitika)

Kuna tema raamatud on mõeldud bestselleriteks ning ta teeb tihedat koostööd televisiooniga (dokuteriaalid Channel 5, Netflix jt), kaldub tema stiil vahel efektitsemisse või sündmuste dramatiseerimisse.
Kui tema varasemad raamatud Plantagenetide dünastiast või Inglismaa talupoegade ülestõusust olid väga tihedalt seotud tema kitsama spetsialiteediga, siis laiemad üldkäsitlused (nagu “Powers and Thrones”, mis katab tuhat aastat Euroopa ajalugu) toetuvad paratamatult teiste teadlaste üldistustele, mitte süvitsi läbitöötatud arhiivimaterjalile.
Ta on täiesti usaldusväärne ja tõsiseltvõetav populaarteaduslik autor. Teda ei maksa võrrelda akadeemiliste süvauurijatega, kes pühendavad aastakümneid ühele konkreetsele ürikukogule, kuid oma žanris – ajaloo elavdamises ja laiemale avalikkusele vahendamises – teeb ta oma tööd professionaalselt ja allikatruult.

Dan Jonesi maailmakäsitlust ja tema võimet olla objektiivne tasub vaadata läbi tema tegevusala spetsiifika — ta on eelkõige Inglise (ja laiemalt angloameerika) ajalookirjutuse traditsiooni esindaja, millel on oma selged eripärad, tugevused ja piirangud.

Kustpoolt ta maailma vaatab? (Lääne tsentrilisus ja traditsioon)

Tema lähenemine on vaieldamatult läänemaine, kuid seda pigem kultuurilis-metodoloogilises kui odava poliitilise propaganda tähenduses.
Angloameerika narratiivne traditsioon: Jones kirjutab Lääne akadeemilises ja populaarses traditsioonis, kus esikohal on individuaalne valik, isiksuste roll ajaloos, dünastilised huvid ja institutsioonide areng. Tema peamine huvikese ja spetsialiteet on Lääne-Euroopa (Inglismaa, ristisõjad, templirüütlid).
Universaalsuse taotlus uuemates teostes: Oma laiemates üldkäsitlustes (näiteks “Powers and Thrones”) püüab ta teadlikult Lääne-Euroopa kookonist välja astuda. Ta kaasab Araabia kalifaadid, stepirahvad (hunnid, mongolid) ja Bütseantsi mitte lihtsalt “vaenlastena”, vaid omaette tsivilisatsioonikeskustena. Samas vaatleb ta neid siiski läbi selle pilgu, kuidas need mõjutasid Euroopa ja tänapäeva Lääne maailma kujunemist.
Allikakriitilisus vs struktuurne vaatepunkt: Jones toetub Lääne teaduslikule allikakriitikale. See tähendab, et ta ei kasuta ideoloogilisi “suuri narratiive” ega üritata ajalugu suruda ühessegi dogmasse. Teisalt tähendab see, et tema käsitlus jääb sageli sündmuste- ja isikukeskseks, pööramata nii palju tähelepanu sügavatele sotsiaal-majanduslikele või tsivilisatsioonilistele struktuuridele.

Kas ta saab olla objektiivne tänases Lääne meediamaastikus?

Tänapäeva Lääne meedia- ja kirjastusmaastikul tegutsemine seab igale autorile teatud raamid, kuid Jonesi puhul tuleb arvestada paari olulist asjaolu:

Mis hoiab teda tasakaalukana?

Jones ei ole poliitiline kommentaator ega tänapäeva meediakommentaator. Tema “tooraine” on keskaja allikad (kroonikad, ürikud, kirjavahetus). Kui ajaloolane toetub tõestatavatele faktidele ja allikakriitikale, kaitseb see teda suurimate tänapäevaste poliitiliste konjunktuuride eest. Ta ei püüa rekonstrueerida minevikku tänapäeva moraalinormide järgi, vaid seletab inimesi nende oma aja kontekstis.
Ta ei kasuta mustvalget lahmimist. Näiteks ristisõdadest kirjutades ei kujuta ta kristlasi puhtalt “tsivilisatsiooni kaitsjatena” ega ka moslemeid “metslastena” (ega vastupidi) — ta näitab mõlema poole pragmaatilisi huve, sisetülisid, julmust ja ka omavahelist diplomaatiat ning kauplemist.

Kus tekivad Lääne meediamaastiku surve ja piirid?

Kommertssurve ja “heade ja kurjade” dramatiseering: Kirjastusäri ja teledokumentaalide turg (Netflix, Channel 5) nõuavad narratiivi, põnevust ja konflikte. See paneb autori tihti rõhutama dramaatilisemaid detaile, isiklikke vaenuprotsesse ja sõjalisi kokkupõrkeid. See ei tähenda teadlikku valetamist, vaid materjali valikulist selekteerimist — keerulised majanduslikud või struktuursed protsessid jäävad vaatemängu varju.
Raamatute müügiedu sõltub sellest, kas teema resoneerib ingliskeelse lugejaga. Tema fookus ja teemavalikud peegeldavad seda, mis on Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas tuntud või huvipakkuv.
Jones on üldiselt hoidunud radikaalsetest moodsatest ideoloogilistest suundumustest (nt minevikutegelaste tagantjärele “tühistamine” või ajaloo painutamine puhtalt tänapäeva identiteedipoliitika teenistusse). Tema hoiak ja lähenemine on pigem klassikaline, pragmaatiline ja konservatiivselt akadeemiline: mõistame minevikku sellisena, nagu see oli, mitte sellisena, nagu me tahaksime, et see olnuks.
Objektiivsus ajaloos on alati suhteline. Dan Jones ei esinda Lääne poliitilist propagandat, kuid ta esindab paratamatult Lääne kultuuriruumi ja akadeemilist mõtlemist.
Tema pilt maailmast on tasakaalustatud ja allikatruu, kuid tema vaatenurk kujuneb sellest, milliseid küsimusi Lääne ajalookirjutus on harjunud küsima ja millist lugu lugeja ootab.

Dan Jonesi raamatu „Henry V: The Astonishing Rise of England’s Greatest Warrior King“ (2024) puhul ongi peamine küsimus selles, kuidas mööda manööverdada sajanditepikkusest „mütoloogiakihist“ — eelkõige Shakespeare’i loodud idealiseeritud heldekäelise sõjard-kuninga kujust ja 19.–20. sajandi Briti imperialistlikust propagandast.
Tõsises ajalookirjutuses suhtutakse Jonesi katset sellesse teemasse mõõduka tunnustusega, pidades seda tema üheks küpsemaks ja tasakaalustatumaks biograafiaks.

Kuidas asi „välja tuli“? (Neli peamist aspekti)

Shakespeare’i ja müüdi lammutamine

Shakespeare kujutas Henry V (prints Hali) kui noort ulakat paha poissi, kes kroonimise päeval järsult muutus ja uueks sirgeseljaliseks kangelaseks sai. Jones näitab faktide varal, et see on puhta ilukirjanduslik konstruktsioon.
Jones süveneb põhjalikult Henry noorusaastatesse (eriti u 1400–1413). Ta näitab, et Henry polnud tavernis pummeldaja, vaid teismelisena Uelsi mässu (Owain Glyndŵr) maha surudes karmistunud väejuht, kes sai 16-aastaselt noolega näkku ja elas üle raske operatsiooni. Tema noorus oli julm, pragmaatiline ja poliitiliselt pingeline õpipoisiaeg.

Isa ja poja konflikti pragmaatiline avamine

Henry IV (isa) ja Henry V (poeg) vahel oli terav võimuvõitlus juba enne isa surma. Jones ei kujuta seda peresaagana, vaid erinevate poliitiliste fraktsioonide võitlusena. Noor Henry juhtis kuninga nõukogu ja püüdis tegelikult oma haiget isa võimult kõrvale tõrjuda. Jones kirjeldab seda külmalt ja poliitilise pragmaatika võtmes.

Agincourt’i lahing ja Prantsusmaa sõjakäik: romantika eemaldamine

Sõjakuriteod ja julmus: Shakespeare tegi Agincourt’i lahingust (1415) rüütellikkuse ja Inglise vaimu tipu. Jones toob selgelt välja Henry äärmusliku kalkuleerituse ja julmuse — sealhulgas käsu hukata tuhandeid Prantsuse sõjavange, kui lahingu saatus oli noatera peal. Jones ei mõista Henryt tänapäeva moraali järgi hukka, kuid ei hakka seda ka kuidagi õigustama ega kinni katma.
Jones näitab, et Henry pidas end täiesti tõsiselt Jumala tööriistaks. Tema sõjakäik Prantsusmaal ei olnud rüütellik seiklus, vaid pedantselt planeeritud, bürokraatlik ja halastamatu vallutussõda, mida toitis kuninga religioosne veendumus oma “õigusest”.

Külm võimupoliitika (sisepoliitiline kontroll)

Henry V valitsemisaeg oli lühike (1413–1422), kuid ta saavutas Inglismaal täieliku autokraatliku kontrolli. Jones kirjutab lahti, kuidas Henry kasutas propagandat, parlamendiga manipuleerimist ja kohalike mässude kiiret ning halastamatut mahasurumist. Ta oli riigimees, kes mõistis avaliku arvamuse ja teabe valitsemise jõudu.

Tõsine hinnang raamatule

Jones ei tugine kroonikate romantikale, vaid finantsdokumentidele, kirjavahetusele ja sõjalistele aruannetele. Jonesi teos ei muuda teaduse konsensust.
Henryst ei maalita “pühakut” ega “monstrumit”, vaid oma ajastu geniaalset, kuid halastamatut autokraati.
Kuigi ta püüab Prantsuse poole motivatsiooni avada, jääb teos paratamatult peamiselt Inglise dokumendibaasi ja vaatenurga keskseks.
Eriti hästi on õnnestunud Henry IV trooni haaramine (1399) ja sellega kaasnenud legitimatsioonisõda, mis vormis noore Henry maailmapilti.
Jones julgeb näidata Henryt kui uue aja pragmaatilist autokraati — meest, kes oli üheaegselt hiilgav väejuht, külmavereline poliitik ja religioosne fanaatik. Ta ei langenud lõksu teha raamatust “rahvuslikku eepost”, vaid kirjutas sellest kui reaalpoliitilisest ellujäämisest ja võimujanust 15. sajandi alguse turbulentse Euroopa taustal.

*

Kui eesmärk on mõista Henry V valitsemise reaalpoliitilist mehhanismi, tema psühholoogiat ning ajastu sügavamat tausta veelgi teaduslikumalt ja mitmekülgsemalt, tasub Dan Jonesi kõrvale võtta akadeemilisema kaaluga uurimusi.
Kõige paremad teosed jagunevad sõltuvalt sellest, kas otsid süvitsi minevat elulugu või Prantsusmaa/rahvusvahelist vaatenurka.

Parim ja põhjalikum teaduslik biograafia:

Christopher Allmand – “Henry V” (Yale English Monarchs sari)

See on akadeemilises maailmas standardteos ja absoluutne kuldstandard. Yale’i monarhide sari on tuntud oma kompromissitu sügavuse poolest.
Allmand ei keskendu üksnes sõjakäikudele ja lahingutele, vaid võtab lahti Henry valitsemise mehaanika: rahanduse, õigussüsteemi reformid, suhted parlamendiga ja kirikupoliitika (eriti lollardite hereesia mahasurumise).
Allmand näitab Henryt kui erakordselt pedantset ja bürokraatlikku valitsejat. Pilt, mis tekib, on bürokraatlikust autokraadist, kes juhtis oma riiki ja sõjaväge peaaegu kaasaegse mehaanilisusega.

Parim sõjalise ja reaalpoliitilise külje uurimus:

Anne Curry – “Henry V: Greatness and Legend” või “Agincourt: A New History”

Professor Anne Curry on maailma juhtiv Agincourt’i lahingu ja Henry V ajastu sõjaajaloo spetsialist.
Curry on töötanud läbi tuhanded säilinud inglise ja prantsuse sõjaväedokumendid, palgalehed ja kohtudokumendid. Tema analüüs eemaldab igasuguse poeetilisuse.
Curry analüüsib Henryt kui külma ja arvutavat logistikut. Ta näitab, kuidas Henry kasutas avalikku arvamust, propaganda-kirju ja teadlikku hirmutamistaktikat Prantsusmaal (näiteks Harfleur’i piiramisel ja vangide tapmisel Agincourt’is), et murda vastase moraal.

Parim raamat, mis eemaldab Lääne/Inglise keskse müüdi:

Juliet Barker – “Agincourt: Henry V and the Battle That Made England”

Ehkki tiitel viitab lahingule, on raamatu esimesed kaks kolmandikku pühendatud sõja ettevalmistamisele, diplomaatiale ja mõlema poole (Inglise ja Prantsuse) siseheitlusele.
Barker annab väga hea pildi ka Prantsusmaa poole kaosest — Prantsusmaa polnud lihtsalt “ohver”, vaid vaevles kodusõjas (armagnac’ide ja burgundlaste vahel), mida Henry häbematult ja geniaalselt ära kasutas.
Barker näitab, et Henry polnud lihtsalt rüütel-kuningas, vaid osav diplomaatiline manipulaator, kes kasutas Prantsuse kuningakoja sisemist hullumeelsust ja lõhestatust ära kiretu täpsusega.

Parim lühem ja tihedam ülevaade:

G.L. Harriss – “Henry V: The Practice of Kingship”
See ei ole kronoloogiline elulugu, vaid teemapõhine artiklite kogumik oma ala parimatelt asjatundjatelt.
Iga peatükk võtab luubi alla ühe konkreetse valitsemisvaldkonna: Henry ja finantsid, Henry ja õiguskaitse, Henry ja kuninglik nõukogu, Henry ja kirik.
See raamat näitab selgelt, kuidas ta reaalselt riiki valitses, kui ta ise viibis aastate kaupa Prantsusmaal sõjakäigul.

Henry V ise

Kuningas Henry V (valitses 1413–1422) on Inglise ajaloos ainulaadne kuju. Ta ei olnud lihtsalt järjekordne keskaegne valitseja, vaid peaaegu maania piiril tegutsenud, erakordselt keskendunud riigimees ja väejuht.
Puhastades tema kuju William Shakespeare’i näidendite romantiseeritud müütidest ja hilisemast Briti impeeriumi ajastu propagandast, kerkib esile pragmaatiline, halastamatu ja teokraatlik valitseja.

Mille poolest Henry V teistest kuningatest eristus?

Inglise keele kehtestamine riigikeelena

Enne teda kasutas Inglismaa nobiliteet ja õukond halduses, õiguses ja kirjavahetuses peamiselt prantsuse (ja ladina) keelt (pärand Normanite vallutusest 1066). Henry V oli esimene Inglise kuningas pärast 1066. aastat, kes hakkas riigiasjades ja dokumendihalduses süsteemselt kasutama inglise keelt (Signet letters). See polnud pelgalt rahvuslik bürokraatlik reform, vaid teadlik kaalutlus: ta kasutas keelt tööriistana, et ühendada oma alamad prantslaste vastu.

Maania piiril pedantne logistika ja organisatoorsus

Keskaegseid kuningaid nähti tihti rüütellikus valguses (isiklik vaprus, kaootilised lahingud). Henry V oli aga logistiline geenius. Ta ei lootnud ainult feodaalsele väeteenistusele, vaid ehitas üles lepingulise kutselise armee.
Ta organiseeris massilise vibunoolte, piiramismasinate ja moonatarnete tootmise.
Ta viis läbi Inglismaa laevastiku reaalset ülesehitamist ja tsentraliseeris tarneahelad.
Tema sõjakäigud Prantsusmaal ei olnud liiderlikud rüüsteretked, vaid bürokraatlikult planeeritud territooriumide vallutamised ja kindlustamised.

“Jumala viha instrumendi” radikaalne vagadus

Teised kuningad olid usklikud, kuid Henry V pidas end otseselt Jumala tahte täideviijaks maa peal.
Ta oli munkliku eluviisiga, erakordselt kaine, sirgjooneline ja karmi distsipliiniga.
Ta ei näinud sõda Prantsusmaaga mitte poliitilise nõudlusena, vaid Jumala antud õigluse jaluleseadmisena. See veendumus tegi ta halastamatuks: kui keegi hakkas vastu tema “õiglasele üritusele”, pidas ta seda mässuks Jumala vastu.

Tema peamised teod (Ajalooline reaalsus)

Azincourt’i lahing (1415): Sõjalises mõttes täielik triumf, kus vähemuses, haigustest laastatud ja näljane inglise vägi (peamiselt pikkvibu-kütid) purustas Prantsuse rüütliväe.
Normandia vallutamine (1417–1419): Metoodiline linnade piiramine (sh Rouen).
Troyes’ leping (1420): Tema diplomaatiline ja sõjaline tippsaavutus. Ta pani Prantsuse kuninga Charles VI ennast Prantsusmaa troonipärijaks ja regendiks tunnistama. Inglismaa ja Prantsusmaa kroonid ühendati paberil tema isikus.
Kaasaegsete allikate lugemisel tuleb arvestada, et keskaegne kroonik ei saanud elavat kuningat avalikult kritiseerida ilma reetmises süüdistatuks saamata. Kuid ridadevahelt ja eri allikatest avaldub järgmine pilt:

Inglise kaasaegsed ja kroonikad (nt Gesta Henrici Quinti):

Inglismaal nähti teda range, kuid õiglase ja Jumala poolt õnnistatud kuningana. Tema isa (Henry IV) trooniletulek oli olnud illegaalne usurpatsioon, mis tõi kaasa kodusõjad. Henry V suutis kehtestada riigis sellise korra ja distsipliini, et aadlikud lõpetasid omavahelised sõjad ja suunasid oma energia Prantsusmaale. Teda imetleti tema vankumatu distsipliini tõttu.

Prantsuse kaasaegsed (nt Burgundia ja Armagnac’i kroonikud):

Prantslased nähti teda kui külma, halastamatut ja julma türanni.
Vangide hukkamine Azincourt’is: Kui lahingu ajal tekkis oht, et prantslased võivad tagalast rünnata, käskis Henry teostada keskaegses sõjapidamises ennekuulmatu teo – telkides olnud relvitult allandnud prantsuse rüütlid maha tappa. See rikkus reegleid, kuid oli pragmaatiliselt efektiivne.
Rouen’i piiramine (1418–1419): Kui linnaelanikud saatsid kindlusest välja tuhandeid “kasutuid suid” (naisi, lapsi, vanureid), et toitu säästa, ei lasknud Henry neid läbi oma liinide. Nad jäid kuudeks kindlusemüüride ja inglaste kraavide vahele nälga ja külma kätte surema. Henry keeldus leevendust pakkumast, väites, et linn ise on nende surmas süüdi.

Kuidas seda vaadatakse väljaspool propagandat ja Shakespeare’i?

Shakespeare & Impeeriumi propaganda Ajalooline tegelikkus (Tänapäeva historiograafia)

Nooruses joomar ja huligaan (Prince Hal), kes troonile saades imeliselt muutub.  Valetõlgendus. Ta juhtis vägesid juba 16-aastaselt (sai noolega näkku Shrewsbury lahingus) ja osales tihedalt riigijuhtimises. Lõbujanulise nooruse lugu on suuresti hilisem müüt.

Rahvalik kuningas, “meie, vennaskond” (Band of brothers).          

Kaugeltki mitte rahvalik. Ta oli erakordselt distantsi hoidev, range, hierarhiline ja nõudis täielikku allumist.

Inglismaa kuldajastu looja.         

Lühiajalise kriisi külvaja. Tema varajane surm (düsenteeriasse 35-aastaselt) jättis troonile 9-kuuse imiku (Henry VI). Tema rajatud “Prantsuse impeerium” oli majanduslikult ja sõjaliselt pikemas plaanis jätkusuutmatu ning viis otsejoones verise Rooside sõjani Inglismaal.

Henry V oli keskaegse sõjalise ja haldusliku efektiivsuse tipp. Ta polnud romantilise rüütellikkuse kehastus, vaid pigem kõva käega prototüüp-absoluutne monarh ja bürokraat, kelle usuline fanaatilisus annulleeris igasuguse empaatia oma vastaste suhtes. Ta eristus oma kaasaegsetest erakordse keskendumise, logistilise geniaalsuse ja inglise keele teadliku riikliku väärtustamise poolest.

Rooside sõda (1455–1487) oli üks verisemaid ja vaenulikumaid kodusõdu Inglismaa ajaloos – aeg, kus feodaalaadlikud hävitasid teineteist ja Plantagenetide suguvõsa suri praktiliselt välja, tehes ruumi Tudorite dünastiale.
Selle verise kaoseni viinud ahelreaktsiooni algatas aga otseselt Henry V “suurepärane” poliitika. Paradoksaalselt pandi tulevase kodusõja seemned idanema just tema kõige suuremate võitude ja Troyes’ lepingu (1420) kaudu.

Kuidas Henry V oma Prantsusmaa-ambitsioonidega Inglismaa katastroofini viis?

“Surnud hiiglase kingad”: Enneaegne surm ja 9-kuune imik troonil

1420. aastal sõlmitud Troyes’ lepinguga pidi Henry V saama Prantsusmaa kuningaks pärast vana ja vaimuhaige Prantsuse kuninga Charles VI surma. Kui Henry oleks elanud 50–60-aastaseks, oleks ta võib-olla suutnud seda hiiglaslikku kakskrooni-riiki oma rauast tahte ja haldusvaistuga koos hoida.
Kuid 1422. aastal suri Henry V ootamatult düsenteeriasse (35-aastaselt). Mõned kuud hiljem suri ka Prantsuse kuningas.
Henry V jättis maha 9-kuuse imiku (Henry VI).
Keskaegses ühiskonnas oli imikust kuningas riigi suurim õnnetus. Valitsemine jäi regendinõukogu ja kuninga onude kätte, kes hakkasid kiiresti omavahel võimu ja raha pärast kisklema.

Jätkusuutmatu majanduslik ja sõjaline koorem

Henry V võidud panid Inglismaale peale koormuse, mida riik pikaajaliselt välja kanda ei suutnud.
Prantsusmaa vallutamine ja hoidmine oli ülikallis. Inglise maksumaksjad ja parlament tüdinesid pidevast sõja rahastamisest. Normandia ja teiste alade garnisonide ülalpidamine imes Inglismaa riigikassa tühjaks.
Kahe krooni illusioon: Prantsusmaa oli rahvaarvult ja ressurssidelt Inglismaast kordades suurem. Kui Prantsusmaa rahvuslik vastupanu (millele andis hoo Jeanne d’Arc) tekkis, polnud inglastel võimekust ega ressursse kogu riiki okupeerida.

Henry VI – isa täielik vastand

Rooside sõja otseseks päästikuks oli Henry V poja, Henry VI isiksus. Henry V oli dünaamiline, halastamatu ja sõjakas. Tema poeg kasvas aga: Vaimselt nõrgaks (soovis hakata pigem munk-haritlaseks) ja patsifistlikuks.
Ta oli täielikult oma soosikute ja abikaasa (Anjou Margaret) mõju all.
1453. aastal sai Henry VI täieliku vaimse kokkuvarisemise (langes kuudeks katatooniasse).
Aadlikud mürgitasid õhkkonda, sest riigil puudus “tugev käsi”, kes oleks suutnud feodaale ohjeldada – erinevalt Henry V-st, keda kõik kartsid ja austasid.

Prantsusmaa kaotus ja “vihaste sõdurite” tagasitulek

1453. aastal kaotasid inglased Bordeaux’ ja sellega lõppes Saja-aastane sõda. Inglismaa kaotas kõik oma Prantsuse valdused (välja arvatud Calais).
Sellel oli Inglismaale laastav psühholoogiline ja sotsiaalne mõju: Henry V oli tõstnud inglasliku uhkuse lakke – “meie oleme Prantsusmaa peremehed!”. Kui need alad kaotati, süüdistati kuninga nõunikke ja Lancesteri dünastiat reetmises.
Prantsusmaalt tulid tagasi kümned tuhanded lahingukarastusega, vägivaldsed ja töötud sõdurid. Nad leidsid tööd Inglise suurülikute eraarmeedes (retained armies). Aadlikel olid nüüd oma privaatsed sõjaväed ja põhjus võidelda.

Dünastiline päranduskriis (Lancaster vs. York)

Henry V isa (Henry IV) oli trooni haaranud illegaalselt (kukutades Richard II). Henry V suur sõjaline edu Prantsusmaal vaigistas kõik kahtlused tema dünastia õiguspärasuses – Jumal ilmselgelt toetas teda (Azincourt!).
Kuid kui Henry V poeg kaotas Prantsusmaa ja langes hullumeelsusse, tekkis küsimus: Ehk oli see Jumala karistus Lancasteri maja usurpatsiooni eest?
See andis Yorki hertsogile (Richardile) – kes põlvnes teist liini pidi vanemast harust kui Lancasterid – ideaalse võimaluse öelda: “Henry V dünastia on läbikukkunud ja ebaseaduslik, mina pean valitsema.”

Kuidas Henry V Rooside sõja põhjustas?

Ta loogika oli lühiajaline: Ta võitis lahingud, kuid jättis strateegilise ja haldusliku võimatuse (valitseda korraga kahte vaenulikku kuningriiki).
Ta jättis võimuvaakumi: Tema varajane surm viis imiku trooniletulekuni.
Ta tõstis panused liiga kõrgele: Kui tema poeg Prantsusmaa kaotas, varises kogu Lancasteri dünastia legitiimsus kokku, käivitades kodusõja Yorkide ja Lancasteride vahel.
Ilma Henry V ambitsioonika ja võimatu “Prantsuse unistuseta” poleks Inglismaa kogenud sellist rahalist, poliitilist ja sõjalist krahhi, mis pühkis riigi 30 aastaks verisesse kodusõtta.

Oleks…

Vendade-vaheline pärimissüsteem on ajaloos tuntud kui agderling- ehk senjoraadisüsteem (seniority system ehk pärimine vanuse järgi suguvõsas, mida kasutasid laialdaselt näiteks Rjuriku dünastia Kiievi-Venes ja ka varased Piastid Poolas. Mis muide, tõestab ka seda, et Rjurikutel ei olnud mingitki seost skandinaavia kultuuriga).

Kui Inglismaal või Lääne-Euroopas oleks kehtinud venna-pärimine (senjoraat), oleks 1422. aasta kriis ja sellele järgnenud Rooside sõda suure tõenäosusega olemata jäänud.
Kuid Lääne-Euroopa ja Inglismaa pärimisõiguses kehtis sel ajal range primogenituur (esmasünniõigus isalt vanimale pojale), mis oli üheaegselt nii Lääne-Euroopa riikide tugevuse kui ka nende suurimate kriiside allikas.

Mida oleks venna-pärimine (senjoraat) 1422. aastal muutnud?

Kui Henry V 1422. aastal düsenteeriasse suri, olid tal olemas erakordselt võimekad, täiskasvanud ja sõjalise kogemusega vennad:

Bedfordi hertsog John – erakordselt võimekas väejuht ja administraator (kes hoidiski imikust poja eest Prantsusmaad aastaid kindla käega).
Gloucesteri hertsog Humphrey – karismaatiline ja mõjukas riigimees.
Kui kehtinuks “vennalt-vennale” reegel, oleks troonile astunud Bedfordi hertsog John (Henry V vend). Riiki oleks juhtinud küps, austatud ja tugev sõjaväelane. Poleks tekkinud 17-aastast imikust ja lapsest kuninga regendikriisi, poleks tekkinud võimuvaakumit ega hilisemat tülitsemist õukonnas. Henry V imikust poeg oleks lihtsalt oodanud oma järjekorda suguvõsa liinis.

Miks Inglismaal kehtis primogenituur ja miks sellest kinni peeti?

Lääne-Euroopa feodaalsüsteem valis primogenituuri teadlikult, sest sellel arvati olevat senjoraadi ees üks suur eelis: see hoidis ära riigi ja maade tükeldamise ning pidevad vennatapusõjad.

Senjoraadi (vennalt-vennale) suur häda:

Kiievi-Vene ajalugu näitas selle süsteemi nõrkust. Kui troon liikus vennalt vennale, tekkis suguvõsa laienedes tohutu hulk nõbusi ja lellepoegi. Igaüks pidas end õigusjärgseks pärijaks. Kui “vanim vend” suri, tekkis kohe verine kodusõda selle üle, kes on suguvõsas vanuselt järgmine. Kiievi-Vene killustuski just selle pärimissüsteemi tõttu.

Primogenituuri (isalt pojale) loogika:

Reegel oli paberil imelihtne ja üheselt mõistetav: kuningas suri, elagu uus kuningas (tema vanim poeg). See eemaldas võrrandist lelled, onud ja nõod – neil polnud mingit seaduslikku alust trooni nõuda, kui otsejäreltulija oli olemas.

Kuidas vertikaalne pärimine (isalt-pojale) lõksu seadis?

Inglaste ja prantslaste jaoks oli seadus Pühakiri. Isegi kui kõik nägid, et troonile tõusev Henry VI on 9-kuune imik (ja hiljem vaimselt ebastabiilne), polnud juriidiliselt ühtegi seaduslikku viisi teda troonilt kõrvale jätta, sest ta oli Henry V otsene esmasündinud poeg.
Onude käed olid seotud: Henry V vend John (Bedfordi hertsog) valitses riiki kui regent, mitte kui kuningas. See tähendas, et tal polnud täielikku monarhi autoriteeti. Õukondlased ja teised aadlikud teadsid, et regent on ajutine ning hakkasid punuma intrigeerivaid võrgustikke tulevase kuninga ümber.
Keskaegne ühiskond uskus, et kuninga võim on Jumalast. Kui Jumal andis Henry V-le poja, siis oli poeg seaduslik kuningas. Selle reegli rikkumine (nt venna panek troonile poja asemele) oleks tähendanud Jumala korra rikkumist ja kutsunud esile teise kodusõja.

Vennalt-vennale pärimissüsteem oleks 1422. aasta katastroofi ära hoidnud.

Selle asemel oli Inglismaa omaenda jäiga pärimisõiguse ehk primogenituuri vang. Süsteem, mis oli loodud riigi stabiilsuse tagamiseks (vältimaks onude ja lellede vahelisi sõdu), toimis täpselt vastupidiselt, kui otsene pärija sattus olema imik. See tekitas pikaleveninud võimuvaakumi, mis halvas riigi ja viiski lõpuks Rooside sõjani.