Autor: Jonathan Clements

Roger Zelazny (1937-1995) mälestuseks.

Eessõna ja tänusõnad.

Sajandite vältel kuratlikuks kujuks muutunud Esimene Keiser on isegi klassikalises kirjanduses aukartust äratav isik. Meie peamiseks allikaks on Hani dünastia autori Sima Qiani koostatud tohutult mahukas teos “Ajaloolase märkmed”, mis sisaldab mitmete oma ajastu oluliste isikute elulugusid. Ent Esimene Keiser on ühtlasi varjukuju. Oma eluajal oli ta sageli peidus või hoidus pilkude eest, teda kaitsti nii mõrvarite kui imetlejate eest. Mitte keegi ei julgenud talle otsa vaadata või lausuda tema tõelist nime, seepärast pole imestada, et me ei tea, kuidas ta välja nägi või milline oli tema loomus. Iidsetes kirjutistes pole tema isikupärast järel muud kui uhked ütlused ja julmad poliitilised otusused. Esimese Keisri elulugu on paratamatult ka tema lähedaste elulugu, seepärast ongi üle neljakümne protsendi A. Cotterelli teosest “First Emperor of China” pühendatud sõdivate riikide ajastu poliitikale ja ajaloole, ning D. Bodde teose “China´s First Unifier” peategelaseks pole sugugi mitte keiser, vaid tema riukalik peaminister Li Si. Alg-allikad toovad ära Esimese Keisri nimel välja kuulutatud seadused, ent ei räägi tema iseloomust, kuigi “Ajaloolase märkmed” sisaldab tema ministrite, väejuhtide ja isegi teda mõrvata üritanud mehe elulugu, Esimene Keiser ise on selle kõige keskel kui nähtamatu, teema, millest ei julgeta kõnelda, valitseja, kelle nimel ei söendata toimida.

Mõningaid järeldusi võib teha kõrvalmärkustest ja üksikutest juhtumitest. Hiina suur vallutaja oli salamõrvari käest plehku pistes püüdnud asjatult tõmmata kitsast tupest välja kohmakat tseremooniaalset mõõka. Ta oli inimene, kellel oli kõik olemas, kuid keda vaevas hirm surelikkuse ees. Ta oli ilmalik ja halastamatu, ei austanud vanu jumalusi, aga tahtis ise nendesuguseks saada. Kuigi ta vihkas ebausku ja mõistis selle rängalt hukka, näeme nüüd, et tema matusekamber väljendab jumaliku usu ja võimu ihalust, millega võivad võistelda üksnes Egiptuse püramiidid. 2200 aastat enne 1974. aastal tehtud leidu ei osanud keegi arvata, et Esimene Keisri igavesena kavandatud mälestusmärk, mis eeldatavalt hävitati juba paar aastat pärast tema surma, on varjul Lintongis punase savikihi all. ….

Ja siis: tegemist on käsiraamatuga inimestele keda valdab tahe allutada teisi endale. Ja ka õpetusraamat, et kõik see on vaid illusioon. Jah, see on tore lugemisvara ka vaestele, kommunistidele, sotsialistidele jne. Ja see raamat on ka kättemaks. Kättemaks neilt kes on kõrvale astunud ja kättemaks neile kes on sundinud teisi kõrvale astuma. Me oleme surelikud! See teadmine tuleb ühtedele kergelt ja teistele raskelt. See raamat on neist kellele on see tulnud raskelt ja teiste arvelt, ning tõestus, et inimene kes püüdis olla igavene on siiski tänaseks surnud. Ja see on kättemaksu sisu. Eriti Hiinas kus usuõpetus seda aina ja alati on püüdnud seletada.

Miks ma seda raamatut loen? Ta on ajalugu – fakt mis paneb mind raamatu järgi haarama. Kuid ta on inimesest keda ma jälestan – panen raamatu tagasi riiulisse. Kuid miks ma teda ikkagi loen? Sest ma tahan teada mis oli, ja teada inimesest, kes hävitas kõik mis oli enne teda. Mida see tähendab, ma allun siis temale, kiidan teda heaks? Oli ju tema see, kes väitis, et ajalugu hakkab temast?!!! Ja kõik mis oli enne teda tuleb hävitada? Oli ju tema kes põletas raamatuid. Nagu Hitler? Ma loen seda raamatut, et õppida teiste kogemustest. Et ära tunda neid, kes proovivad minu kulul enda elu parandada. Tundma neid ära tänapäeval. On see liiga ideeline, labane? Jep, kuid ma tahan teada ja osata äratunda. Üks osa on ka seda inimest ümbritsenud tegelastest. Neist kes on pärast öelnud, et nad täitsid vaid käske. Ja neid ära tunda enda elus. Selleks, et valimistel tõmmata läbi nimesid. Kulmukergitav äratundmine, et sinu ülemus tööl on nagu Esimene Keiser; või naabrimees kes karjub oma naise peale, on hammustatud sama haigusega nagu seda selle raamatu peategelasega juhtunud on. Jne, jne…

Ning raamat on meist…. Ükskõik mis me teeme, me sureme. Sellest pole pääsu. Kas sinu tuhk on laiali laotatud sinu kodumaa kohal (Mahatma Gandhi) või on sinust järele jäänud monumentaalne ehitus (Mr. Zheng), tulemus on sama, sind ei ole siin enam olemas. Ning raisata oma elu selle nimel, et hävitada teisi? Isegi kui see on tingitud riigiühendamisest, on absurd. Eriti kui me teame, et meie teod on enamikul juhul kirjutatud vaid liivale mida siis elumeri taas aegajalt puhtaks pühib.

Ning jah, kas on selles ka midagi iroonilist, kui sa ostad selle mehe hauavaatamiseks pileti.

Kuid see raamat on ajaloost, mis on kõigutamatu ja kindel argument, et ma teda loeks.

Kirjastus, Kunst, 2008

Vaata raamatut meie poes: http://vanajahea.ee