Ma ei vahetaks kunagi oma suurepäraseid sõpru, imelist elu ega armastatud perekonda vähem hallide juuste või lamedama kõhu vastu.
Vanemaks saades olen muutunud leebemaks ja enda suhtes vähem kriitiliseks.
Ma ei süüdista end selle eest, et sõin ühe küpsise liiga palju, jätsin voodi üles tegemata või ostsin midagi rumalat, mida ma tegelikult ei vajanud.
Mul on õigus segadusele ja ekstravagantsusele.
Olen näinud, kuidas paljud kallid sõbrad on lahkunud siit ilmast liiga vara, enne kui nad jõudsid mõista vananemise suurt vabadust…
Ma tantsin nende imeliste 70ndate ja 80ndate hittide saatel ning samal ajal tahaks nutta kaotatud armastuse pärast…
Mul on vedanud, et olen elanud piisavalt kaua ning mu hallid juuksed ja nooruslik naer on jäädavalt minuga.
Paljud ei naernud kunagi, paljud surid enne, kui nende juuksed hõbedaseks muutusid.
Vanemaks saades on lihtsam positiivne olla.
Mind huvitab üha vähem, mida teised minust arvavad.
Ma ei kahtle enam endas.
Olen ära teeninud õiguse eksida.
Kui mult küsitakse, kas mulle meeldib olla vana, vastan ma:
— Mulle meeldib inimene, kelleks ma olen saanud.
Gabriel García Márquez
(Märkus: Kuigi see tekst ringleb internetis just García Márqueze nime all, ei ole tema seda tegelikult kunagi kirjutanud ega öelnud. Tegu on anonüümse netifolkooriga, mis on lihtsalt nii tabav, et rahvasuu on sellele Nobeli laureaadi nime külge pookinud.) Kuva vähem