Eesti Raamat, 1968
Tõlkinud Juuli Luke

SISSEJUHATUS

Ülevalt ja võimsalt voolab Ganges sellest ajast peale, milleni ulatub inimeste mälestus. Nagu aastatuhandete eest, nii tunglevad ka nüüd Benareses ta kallaste ääres kümblevad palverändurid ja toimekad äritsejad, mõtisklevad gurud  ja almust manguvad šarlatanid. Siin vahivad usklikud maailmast ärapöördunud ekstaasis tardunud pilgul kaugusesse. Siin põletatakse leegitsevatel tuleriitadel surnuid ja heidetakse nende tuhk pühadesse voogudesse — hindule on see viimne ning ülim õndsus. Gangese ääres kosutab end väsinud ümberhulkuv lehm, keda veel tänapäevalgi ümbritseb pühadusemüüt. Jõe voogudes peegeldub maharadžade losside kullaga ülekuhjatud hiilgus ja hurtsikute viletsus.

Ent ainult mõnedsajad kilomeetrid Benaresest eemal voolab Ganges läbi hoopis teistsuguse maailma, kus päevatoiminguid ei määra enam preestrite trummipõrin ja peibutavad hüüded, vaid India viie aasta plaani kained arvud. See on tööstuskeskus Bihar. Siin pole mitte üksnes kõige moodsamad kõrgahjud, valtsimisseadised, auto- ja veduritehased, söe- ja maagikaevandused, vaid me kohtame siin ka inimesi, kes oma mõtteviisilt ja tegevuselt on meile lõpmata lähedasemad kui Benarese fanaatikud ja veiderdajad. Delhis on mogulite Punase fordi ja vanalinna lärmakate äritänavate kõrvale tekkinud uus linnajagu, mis oma avarate parkidega ja elamute ning villade õgujoonelise valge elegantsiga ilmekalt meie silmade ette toob moodsa arhitektuurse kujunduse võimalused troopika laiuskraadil. Ja Gangese suudmes asub Kalkuta — maailmasadam, miljonilinn ja ühtlasi ka tööstuskeskus, kus valitseb majandusliku mõtlemise loogika.

Tänapäeval on Indiat haaranud liikumine, mida võib võrrelda Gangese dünaamikaga. Keset maailmast ärapöördunud fakiire, müstilist pühakute kummardamist ja Gandhi mõttemaailma rajab endale teed realistlik, demokraatlik vaim. Ning Gangese veemassid, mis varem olid ümbritsetud üksnes pühaduse ja puutumatuse aupaistega, on nüüd elektrit tootvate ja viljapõlde niisutavate inseneride arvestuse objektiks. Nii seisavad tänapäeval Indias teineteise vastas kaks maailma, mis ei näi teineteisega sobivat, kuid mis ometi on suure mitmepalgelise India osad. Rääkida Indiast tähendab üles tõsta küsimus: kas valitseb seda hiiglariiki möödunud aegade vaim või on seal ühes iseseisvuse saavutamisega ka uus mõtteviis alguse saanud?

See ülevaade reisist läbi India, läbi ajaloolise Bharati (hindi keeles «emamaa»), mis tänapäeval on leidnud endale uue riikliku organisatsiooni India Liidu näol, püüab sellele küsimusele vastata.

REIS TEISTSUGUSTESSE MAAILMADESSE

India on meile tänapäeval nii inimlikult, vaimselt kui ka geograafiliselt lähemale nihkunud. Kui Vasco da Gama avastas meretee Indiasse, oli see alles seiklusrikas ning ohtlik sõit. Kuude viisi purjetas ta maailmameredel, ja kui ta 1498. aastal tormidest võitu sai ning India mandrile pärale jõudis, siis võlgnes ta selle eest tänu ka suurele õnnele, mitte üksnes oma meremehe võimetele. Varem läks tee Indiasse ümber Hea Lootuse neeme Aafrika lõunatipus. Siis ehitati möödunud sajandi lõpul Suessi kanal, mis lühendas seda teed tuhandete kilomeetrite – võrra. Kuid alles siis, kui mootorlaevad purjebrikid välja tõrjusid ja väikeste kuunarite asemele suured ookeanihiiglased ilmusid, lühenesid sõidukuud nädalateks ja ohtlikust seiklusest kujunes mugav reis. Moodsale liiklusvahendile lennukile sai osaks teha maailmareisist ühepäevane lend. Lend Euroopast Indiasse ei kesta tänapäeval enam 24 tundigi.

Ka pole enam tarvis sõiduks nii ette valmistuda nagu ekspeditsiooniks. Kaardile pilku heites näeme, et Delhi asub umbes samal kõrgusel nagu Kairo ja et India lõunatipp Comorini neem ulatub 8-nda laiuskraadini, mis läheb ühtlasi läbi Etioopia pealinna Addis Abeba. Troopilise India võib läbi reisida kerge suvevarustusega, ja kes just mõnele Himaalaja mäehiiglasele ei taha ronida või meie laiuskraadile just südatalvel tagasi ei pöördu, võib pulloveri ja talvemantli rahulikult koju jätta.

Kui arvestada sõidutempot, mis meie reisi esimestel tundidel vaevalt mõtlemiseks aega andis, siis võib öelda, et reis möödus nii ruttu, et seda ainult lühisõnaliselt edasi saab anda. Berliin-Schönefeldi lennujaamas oli esimene peatus. Sellele järgnes Praha. Siin ootas meid «Air India Internationali» neljamootoriline «Super Constellation», mis oma märkimisväärse tiibade ulatuse ning mugava ruumikusega usaldust äratas. 20 tunniks pidi sellest saama meie uus kodu, meie söögituba, lugemissaal, klubiruum ja magamistuba. Kindlalt ja rahulikult pidi ta meid kandma läbi õhu need 8000 kilomeetrit, mis lahutasid meid Bombayst.

Meie esimeseks kohtumiseks Indiaga oli stjuuardess, sale tõmmu iludus Pandžaabist («viie jõe maalt»). Ta üllatas meid oma iseteadliku hoiakuga ja laskis aimata neid suuri muudatusi, mis viimastel aastatel vanas Bharatis aset olid leidnud. Lennu ajal sai temast meile ettenägelik hoolitseja: ta jagas mitmekeelseid pildiajakirju, tutvustas meile lennuki raamatukogu ja andis lõpuks lastele mängimiseks väikesi mängukarusid. Milaano kohal, 3000 meetri kõrgusel, serveeriti õhtusööki — suppi, šnitslit aedvilja ning röstitud kartulitega ja lõpuks kompotti. Kellel tahtmist oli, tellis endale õlut, sekti või ehtsat inglise viskit, sest lennuk tuli otse Londonist. Hakkasime unustama kõrgust ja kaugust ning vahemaa kadus 500 kilomeetri viisi tunnis.

Kreekamaa kohal tutvusin klubiruumis lennuki esimese ohvitseriga, kes oli pärit Lõuna-Indiast Madrasest. Ladusin talle otsekohe terve hulga küsimusi ette. Tema vastused neile olid naljatlevad, kuid ühtlasi tõsised. «Vaadake mind, normikohaselt ei peaks ma enam elama, sest indialase keskmine vanus on 25 aastat. Mina aga olen juba 37-aastane ja loodan, et see veel mu viimane lend ei ole. Elu läheb omaenda rada. Sama lugu on ka Indiaga. Delhis on kõik teisiti kui Gangese-äärses külas, ja Himaalaja elaniku ning lõunaindialase vahel pole mitte ainult tuhanded kilomeetrid, nad elavad ka kumbki täiesti erinevas maailmas.»

Siis toodi ette võrdlusi ja kirjeldati töötasusid, vastandati kaubahindu ja kasutati rahakursi andmeid, kuni järsku lennukit raputas äge tormihoog. Kabiini eesseinale ilmus valguskiri: «Fasten your seat belt.»  Reisijatele tähendas see kohale istuda ja istmevöö kinnitada, India sõbral aga tuli kõige kiiremas korras piloodikabiini minna. Olime sattunud äikesepilve. Kuid ka seal pole tehnika enam võimetu. Me tõusime 7000 meetri kõrgusele ja lendasime jälle niisama rahulikult nagu ennegi. Samal ajal aga märatsesid meie all loodusjõud. Hermeetiline kabiin ei lasknud mul isegi suurt kõrgust tunda ja pärast seda, kui mu vahtkummikattega iste oli päris längu lastud, uinusin rahulikult.

Kui mind äratati ja ma uniselt kella vaatasin, näitas see 2.30. Olime maandunud Liibanoni pealinnas Beirutis Vahemere ääres. Beirut oma suure moodsa lennujaamaga on rahvusvahelise Ida-Aasia lennuliini tähtsamaid sõlmpunkte. Siin tangiti lennukit edasisõiduks ja me väljusime tunniks ajaks, viimast korda enne Indiasse jõudmist. Lämmatavalt kuum õhk tungis meile vastu ja see tegi meile restoranis valiku jääkülma limonaadi ja aurava kohvi vahel kergeks. Isegi jaheda ilmaga võiks loobuda sellest kibedast pigimustast joogist. Liibanoni kohvisegu Beiruti lennujaamas oli eriti kange topeltmoka, mille valmistamiseks oli võetud poole vähem vett kui tavaliselt. Hariliku arusaamise järgi oli siin heaga liialdatud. Kindlasti aga kuulub see kibe ekstrakt Beiruti kommete ning väärikuse juurde, sest see linn asub nii lähedal kuulsale Mokale, mis sellele vürtsitatud joogile kord nime andis.

Restorani uksel seisid khakivormis ja suurte taldrikmütsidega militsionäärid. Pilk nende tõmmudele nägudele tõendas kindlalt: me olime Euroopast lahkunud.

Sõitsime edasi. Vaatamata hilissügisesele ajale läks juba kell 4 valgeks, sest meie teekond suundus kagu poole, päikesele Vastu. Meie all oli künklik, lõhestatud maastik, ühetooniline ja savikollane, kus polnud ei puid, ei põõsaid ega mingit taimestikku… Araabia kõrb on ääretu ja hirmuäratav sellele, kes eksib sinna veeta kaugustesse. Siin lennukis saab ainult vähe aimu olla sellest halastamatult kõrvetavast päikesest, mis siin ülal oli oma soojusejõu kaotanud. Välistemperatuur oli miinus 8 kraadi ja kandepindadel tekkis härmatis. Seda meeldivam tundus aga temperatuur lennukis, mis paljudel reisijatel võimaldas kuue maha võtta.

Tegime hommikutualetti. Meil polnud siin küll mingit kümblusvanni, aga kraanikausist jooksva sooja ja külma veega ning elektriraseerimisaparaadist piisas, et ennast korda seada. Nii istusin ma peagi värskelt pestuna ja raseerituna oma tugitoolis, einetasin ja jõin palju kohvi. Kõrbe kohal on see meeldiv toiming. Maastiku ühetoonilisust meie all elustas must joon, mis jooksis nöörsirgelt läbi kõrbe. See oli maantee, millel oli vaevalt märgata autode liikumist, ja selle kõrval suur naftajuhe, mis algab Araabia õliväljadel ja lõpeb mere ääres, kus see vedel kuld tsisternidesse pumbatakse. Pärast mitmetunnist lendu üle kõrbe oli all näha ka esimene suurem asundus: sadamaseadmed, õlitsisternid, laohooned, bangalod ja sümmeetriliselt paiknevad varjulised salud. Me olime jõudnud Bahreini, suurde õlisadamasse Araabia mere ääres.

Siis oli meie all taas meri, mis oli lõpmatum ja ühetoonilisem kui kõrb ja hädamaandumisel kindlasti halastamatum kui liiv. Ujumisvestid, mille kasutamist meile põhjalikult õpetati, ja vihjed kummipaatidele olid meile ainult nõrgaks troostiks. Kindlusetunde andsid meile üksnes neli mootorit, mis alaliselt mürisesid.

Lõpuks saabus päästev hetk, kui stjuuardess seletas: «Seal ees, see hall maariba, see on India. Palun kinnitage istmevööd, 10 minuti pärast maandume Bombays.» Nagu käsu peale vahtisime üksisilmi aknast välja ja nägime mandriosa, mis millegipoolest ei erinenud mõnest teisest kaldast. Peagi maandusime lennuväljal, kus olid samasugused angaarid, signaaltuled ja radariseadmed, mida nägime juba Berliinis, Prahas ja Beirutis. Ka viisaformaalsused, tollikontroll ja pakkide väljaandmine toimusid siin rahvusvaheliste normide järgi. Unelmate maa näitas end oma kainest, asjalikust küljest.

Ebatavalised olid üksnes pakikandjad oma tõmmude nägude ja kõhnade käsivartega, mis olid teravas vastuolus nende raskete pakkidega, mida nad tassisid; ametnikud, kes kõnetasid meid laitmatus, kuid omapärase aktsendiga inglise keeles; ilm, mis oli troopiliselt kuum ja pani higistama; ning kellaaeg. Sel ajal kui minu kell näitas 12, oli siin juba pärastlõunane aeg, kell 16.30. Oma 20-tunnise lendamisega olime 4 1/2 tunni võrra päikesele vastu jõudnud.

Ka sõidul läbi linna ei äratanud linnapilt mingit illusiooni, pigemini näitas India end täiesti ootamatust küljest Muidugi kandsid naised sarisid, pikki, kogu keha varjavaid kangaid, mis olid hoogsas elegantsis ümber keha heidetud. Loomulikult oli siin ja seal näha ka turbanitega mehi, silmatorkavalt palju pimestavalt valgeid rõivaid ja ülikondi. See kuulus troopilise elegantsi juurde, sest valged rõivad rõhutasid nende kandjate tõmmut nahavärvust. Muidu aga kulges siin suurlinnaelu üldtuntud tõttamises mustavärvilistel asfalteeritud teedel.

Bulvaritel kihutasid tohutu suured kroomniklist säravad rõõmsavärvilised sõiduautod. Politseinikud nägid suurt vaeva liiklusvoolu reeglipärastesse roobastesse juhtimisega. Kõige paremini maailmas näis siin olevat organiseeritud autobussiliiklus ja asjatult otsisid mu silmad rikšakulisid. Kaljurannikul ideaalses looduslikus sadamas seisid terved laevastikud välismaa ja India kaubalaevu. Linna äärerajoonides võis näha suuri vabrikuid, — Bombay on puuvillatööstuse keskus. Villad Malabari mägedel näitasid, et ka Indias ei ela selliste tööstusettevõtete omanikud ja aktsionärid halvasti. Siis jälle sirgjooneliselt asjalikud kuuekorruselised elumajad ja kirjud säravad valgusreklaamid, baarid, kust tungisid tänavale kriiskavad džässirütmid, ja kauplused, mille valgusküllastel vitriinidel pakuti ahvatlevaid asju kogu maailmast. Nende vahel olid peened luksusrestoranid, mille hinnad aga olid vastuvõetavad ainult väljavalitud külalistele. Laiade hulkade jaoks jäid kinod, mille mitme meetri laiustel reklaamitransparentidel laisalt ringutasid poolalasti görlid.

Juba peatus auto võõrastemaja ees, mille elegantsi kriipsutas alla tema nimi «Ambassador» — saadikute võõrastemaja. Boi rebis autoukse lahti, teenrid tormasid pakkide kallale ja administraator saatis mind aupaklikult valgusküllasesse vestibüüli. Mu nimi kanti kiiresti hotelliraamatusse, siis paiskas mind lift kiiresti tubadelabürinti; üks teener juhatas mind mu numbrisse. Ta tutvustas mulle veel aparaate — raadiot, ventilaatorit ja kliimaseadeldist —, mis elu siin mugavaks peavad tegema. Ta näitas kätte ka vannitoa ja rõdu ning kadus vaikselt. Reisist veidi väsinuna istusin pehmesse klubitooli ja mulle näis, et võin viibida ükskõik kus, ainult mitte Indias.

Ent juba järgmisel hommikul ilmnesid erinevused Saksamaa ja India vahel, mida esimesel silmapilgul ei märkagi. See algas toakoristamisega. Hakkas tegutsema mitte toatüdruk, vaid terve suur hulk agaraid mehi valgetes pidžaamapükstes ja korratult nende peal rippuvates särkides. Üks pühkis mööblilt tolmu, teine põrandat, kolmas kohendas voodit ja lõpuks korrastas üks vannitoa. See kõik ei tohtinud toimuda liiga ruttu, peale selle tegi igaüks ainult seda, mis tema kast talle lubas ja kombed ette kirjutasid. Mitte rohkem ega vähem, kindla korra järgi, et voodikohendaja ja tolmupühkija väärikus kannatada ei saaks.

Võõrastemaja ees ümbritses mind otsekohe terve rühm kerjuseid ja vaevalt olin end almustega nende ringist vabastanud, kui mulle jooksid järele lapsed, väikesed poolpaljad lapsed. Sisselangenud palgete ja pärani silmadega vaatasid nad mulle otsa ja hüüdsid monotoonselt, päheõpitult: «Pole isa, pole ema, sahib, anna meile üks anna.» Kui kohatakse hindut, siis ei tervitata mitte kättpidi, vaid pannakse käed piiblilikus harduses rinna kõrgusel kokku ja öeldakse: «Namaste.» Ja kui sulle mõnes India restoranis pipra ja suhkruglasuuri aurulaine vastu hõljub ning sa külalisi seal meie arusaamise järgi mittesöödavaid asju noa ja kahvli abita söömas näed, siis tunned kindlasti, et India on ometi teistmoodi maa, võõras maa.

SISUKORD

Sissejuhatus        5

Reis teistsugustesse maailmadesse            7

Linn on teistsugune          12

Chandni Chowk                  16

Jumalate pidustus             24

Kivi monumendid                              29

Kaubitsejad, sõdurid ja kubernerid            31

Inquilab Sindabad             40

Mahatma — suur hing    44

Kaheksas Delhi    53

Kohtumine Nehruga         59

Rahvaste laat       65

Vaidlusalune mägimaailm              67

Järskudel mäestikuteedel              70

Sikarad ja lumiste tippudega mäed            74

Ligipääsmatud kaugused                85

India uus uhkus                  88

Kõrgus läheb pensionile 92

Jaipuri-muljed   99

Filmi jumalad ja tselluloidmaharadžad       111

India pulmapidu                 115

Jumbo kannatustee         120

Thari kõrbe ääres              122

Kooperatiivide eelised     131

Kaasaeg ja minevik          133

Ekstaas Gangesel                 142

Gautama Buddha              152

Tata maailm         155

Suur eesmärk       165

Mustad santalid 172

Poeedi                     177

Lal Daho ärkab  180

Hiiglane Hugli ääres          189

Lõuna pale          199

Maantee-episoodid          203

Keelte labürindis               213

Linn kollase ranna ääres 217

Tänapäeva bajadeerid     221

Templid ja todad               228

Džunglilood         232

Comorini neem 237

Kerala     240

Pidulik värav       250