„Teate, Tamara, olen juba kaks kirja katki rebinud. Mul on kogu aeg tunne, et peaksin Teile midagi selgitama, milleski kahetsust avaldama, süümepiine teesklema. Lubage mul seda kõike mitte teha. Tasapisi läheb kõik korda. Ma kirjutan Teile kirju, lõputult pikki ja igavaid, nagu septembri vihm. Ärge kartke. Võtke neid lõppude lõpuks kui ilukirjandust, imestage komade olemasolu üle jne. Ma kirjutan väga tihti, aga Te võite vastata mitte igale kirjale, vaid näiteks igale viiendale.“
—Sergei Dovlatov, kirjast Tamarale Uržumovale.