Eesti Raamat, 1970

SISSEJUHATUS

Selle võivad need, kes ise tihti reisimas käivad, rahumeeli lugemata jätta — kõigega, millest siin juttu, on nad juba tuttavad. Ka need, kes rändama ei kavatse minna, võivad lugemist alustada järgmisest peatükist.

Sissejuhatuse kirjutamist püüame aga õigustada sellega, et potentsiaalsed reisimehed, s. o. need inimesed, kes hulgalistest rahvamatkadest maitse suhu on saanud ning kaugemaid kohti näha himustavad, võivad siit enda tarvis võib-olla mõne kasuliku tarkuseiva leida.

Nii et hakkame siis koos kohvrit pakkima. Ah jaa, selleks peab kõigepealt kohver olema. See ei tohiks olla liiga väike, sest siis ei mahu sinna midagi sisse, ega ka liiga suur, sest tassida tuleb teda eelkõige ikka endal. Ta peab olema piisavalt tugev, et öö otsa temal jaama ooteruumis istuda, ning piisavalt pehme, et ta vaguni kolmandalt riiulilt alla kukkudes (sest kindlasti usub mõni leidvat seal ruumi magamiseks) kolinat ei tekitaks. Ka ei pruugi kohver olla kallis ja ilus, sest alati pole ta enda hoole all; liiga odav kohver võib aga alati üllatada sellega, et viskab näiteks trammipeatuses kaane pealt või jätab mõnel sillal pihku ainult sanga. Meie saime oma kohvrid ETKVL reklaamivalitsuselt reklaami tegemise eesmärgil, aga need kõlbasid suurepäraselt ka kandmiseks.

Ühesõnaga — kohver olgu igaks juhuks juba varakult valmis, sest iial ei või teada, millal või kus sind reisilemineku mõte võib tabada. See võib juhtuda kinos või kohvikus, trammis või trollibussis, raamatupoes või raudteejaamas. Meid tabas ta Valdeku tänava saunas ja siitpeale hoidis reisipisik meid kindlalt oma võimuses. Sealsamas saunalaval valmis esialgne sõiduplaan — ümber Nõukogude Liidu. Viibida ühe reisi jooksul liivakõrbes ja jääväljade vahel, Belovežje põlismetsas ja Ussuuri taigas — mis vöiks olla ahvatlevam! Paari järgmise leili viskamise jooksul sai mõte veelgi selgemaks: mitte ainult loodus, vaid ka inimesed! Vanad ja uued linnad, vanad ja uued hiiglased, komsomoli noorpõlve ja täismehe kätetöö. Oige, me teeme selle reisi ju komsomoli poolsajandi juubeliaastal!

Marsruudi edasiseks täpsustamiseks tuli kulutada 14 kopikat — ostsime keskmise suurusega NSV Liidu kaardi. Seega olid põhilised ettevalmistused võrdlemisi kiiresti ja odavalt tehtud. Edasine täpsustamine ning muud reisiga seotud asjaajamised võtsid pisut rohkem aega, täpsemalt öeldes aasta.

Ajakirjaniku reisimist võib mõneti võrrelda küti jahiretkega. Vahe on ainult selles, et pühapäevakütt kogenud kaasa ei pane potti kunagi enne tulele, kui jahisaak juha kindlalt kodus on; toimetuste katlad keevad aga vahetpidamata ning aina ootavad, millal neisse mõni priskem või ka pisut kõhnem palake kukub. Sellest siis tuligi, et meie ettevalmistused olid hoopistükkis hoolikamad ja aeganõudvamad kui paariks päevaks metsa minekul… Kuude kaupa tuli läbi lapata kümneid raamatuid ja ajalehekaustu, et kohapeal ei kuluks kallist aega vastuse leidmiseks küsimusele «Kuhu siin siis minna?». Tulemuseks oli, et saime endile kaaslaseks kolmanda reisiseltsilise — haruldaselt aruka, suurte teadmistega, kadestamisväärse mäluga; seltsilise, kes kõige tühisemast paigast võis pajatada üllatavaid lugusid. Reisi jooksul õppisime teda eriti hindama. Ta ei surunud end kunagi peale, aga tuletas end alati tagasihoidlikult meelde, ning andis oma mälestustega paljudele paikadele isemoodi võlu ja sära, otsekui valgusfilter objektiivi ees, mis hallistki taevast toob paistma päikest täis pilved. See seltsiline oli meie Faktoteek, mälumahuga üle poole tuhande teadmistekaardi. Tema kaasavõtmiseks tuli kohvris ruumi teha käterätiku, kahe paari sokkide ja kohvikarbi arvel.

Nii siis olimegi jõudnud kohvri pakkimiseni. Tagantjärele oskame teistele hüva nõu anda: kõik asjad, mida kavatsete kaasa võtta, jagage nelja võrdsesse hunnikusse. Kohvrisse pakkige see. mis on teile kõige ligemal (et poleks kaugelt küünitamist). Asjad, mis sealt üle jäävad ja kohvrisse ei mahu, jagage ära ülejäänud kolme hunniku vahe) ning jätke koju See on kõige targem, mida teha võile. Igal juhul pole me veel kordagi kohanud reisimeest, kelle] kõik hädavajalik oleks kohvrisse mahtunud ja kõik tarbetu koju jäänud.

Meil endil oli kohvripakkimine võrratult lihtsam: sinna mahtus ainult ülivajalik osa meie asjadest — filmid, magnetofonilindid, varupatareid, pakike paberit ja paat pastapliiatsit. Nukralt tuletasime meelde, kui mitu õhtul me raiskasime ainuüksi sellele, et koostada nimekiri vajalikest riietest tulitavas Kesk-Aasias ja kaugel Jäämerel. Nüüd jäid nad ikkagi kodukappidesse kenasti lebama. Ette rutates peab ütlema, et sandaalid, pikad püksid, tuulepluusid ja baretid olid lausa universaalsed riietusesemed, mida kandsime nii kõrbes kui ka päris põhjas.

Nii. Nüüd jääb üle veel hoiukassast läbi minna ja pakk akreditiive rahakotti pista. Loomulikult pole see esimene käik siia. Kui sellest asutusest tahad midagi saada, siis pead siia kõigepealt tooma. Küll võib aga see visiit kergesti viimaseks jääda, sest kui hoiuraamatus on sissekanne «Jääk 0 rbl. 56 kop.», siis pole siia nagu enam eriti asja…

Uudishimulikuni inimene üritaks nüüd piiluda meie rahatasku vahele; et kui palju üks selline sõit võiks küll maksma minna ning kust need rasked rahad võeti. Meil oli kaasas 700 rubla töisest tulust tekkinud saaste ja, tunnistame ausalt, 360 rubla mittetöiselt saadud raha. Mainitu oli sõbralik loetus ELKNÜ Keskkomiteelt ja Eesti Televisioonilt. Mõistlik inimene võib nüüd hüüatada, et heldene aeg, selle raha eest saaks ju kolmandiku «Zaporožetsist» või kooperatiivkorterist! Aga millal rännumehed enne mõistlikud on olnud?

Isevärki tunne on neil viimastel tundidel enne ärasõitu, kui kohvitassid on tühjaks joodud ja sõbrad diskreetselt lahkunud. Tohutu askelduste laviin, mis veel hommikulgi sind nii jäägitult haaras, on järsku lakanud. Kõik on korras; kohvrikaas kinni vajutatud ja ninarätik taskus. Samas aga ei suuda ikka nagu veel uskuda, et nüüd siis tõepoolest algab see pikk tee … Ja kui kunagi kaardil sai üsna kiirelt ning kõhklematult tõmmatud joon piki piiri läbi kõigi liiduvabariikide Vladivostokki ja sealt uljalt läbi Jaapani mere, Vaikse ookeani ja Põhja-Jäämere kodu poole, siis nüüd äkki ei julgenud enam uskuda, et need veed tõepoolest kunagi oma jalgade alt läbi voolavad.

Tormine oli too 7. mai õhtupoolik, kui me Balti jaamas rongile läksime. Nii külma mai algust pole Eestis vist palju aastaid olnud. Pisike heameel pesitses aga põues, sest meie tee viis otse lõunasse. Samas helises kõrvas aga ka mingi nukrusenoot — kulub mitu kuud, enne kui seda halli linna jälle näha saab…

Praegu on see kõik juba seljataga. Hea on jälle linna «tuttavaks käia», kui oled sellest mõni aeg eemal olnud. Neli ja pool kuud pole küll teab kui pikk aeg. aga kodulinna järele jõuad juba sellegi ajaga igatsust tundma hakata. Mõnus on siis tagasi tulles rõõmu tunda Lillepaviljonist ja vanalinna tänavatest, tõttavatest tallinlastest ja kangest kohvist. Kodust hõngu tunned selleski, kui näed väsimatuid Tallinna kaevureid usinalt tänavaid uuristamas — see kõik on ju nii tuttav!

Selja taga on üle 35 000 kilomeetri rännuteid, üle poolesaja linna ja tuhandete inimeste näod, teretutvused, töö, naeratused, pahandused… Sõbrad, kes sõpradeks jäävadki. Hakkavad tuhmuma esimesed muljed, detailid hakkavad kaduma ja raske oleks praegu kõike täpselt meelde tuletada, kui poleks fotosid ja magnetofonilinte. Kui tihti sai reisil kirutud seda mitme kilo raskust riistapuud, mis päevad läbi õlgu soonis, millel alatasa patareid tühjaks läksid ja mis siis pahatihti mõnegi vembu mängis! Nüüd aga, kuulates uuesti läbi linte, annab seesama magnetofon edasi rääkija täpsed sõnad ja mõtted, tuletab meelde ta hääle ja aitab meenutada kõiki üksikasju. Kenad kasuprotsendid saab isegi enne ärasõitu antud lubadusest — iga päev kiri kirjutada. Ligemale sada kirja moodustab omalaadse reisipäeviku.

Praegu on juba talv, ja oravapaar supleb mõnusalt kohevas lumes.

Väljas on talviselt hämar ja vaikne. Kas võib veel mõnusamat aega olla reisimälestuste heietamiseks! Või mida muud üle jääbki, kui parajasti uut reisi veel ei paista («Mis sa veel ei taha! Jälle pooleks aastaks hulkuma!»). Nii et käime siis veel kord need 35 000 kilomeetrit läbi, seekord kirjasõna ja piltide abil.

KA PIKK REIS ALGAB ESIMESTEST KILOMEETRITEST

Rong nõksatab liikuma ja nüüd on järsku igaühel saatjatest midagi kibekähku edasi anda või ütelda. Pisike Kersti lippab vaguni kõrval ja ulatab rahvariides nuku- plika — las läheb ka reisima! Reet pistab pihku õnnerubla — puutumatuks tagavaraks. Lehvitavad käed ja lehvivad riided, sest tugev tuul on kasvanud nooreks tormiks.

Paari hetke pärast on nad kõik vaguniterea taha jäänud. Rongirattad laulavad suure sõidu esimesi takte. Liigume!

Astume sooja poolhämarasse vagunisse. Astume ellu, mis näib olevat lahutatud ajast ja ruumist — rongiellu. Kogu aeg on siin öö, sest pole vist olnud juhust, et vaguni ülemistel naridel või seljatoe najal ei norskaks mõni reisija, ja kogu aeg on siin päev, sest ikka on siin keegi, kes käsipõsakil aknast välja vahib, ajakirja sirvib või kaarte mängib. See on niisama kindel nagu seegi, et rongis on alati lõuna, sest ikka leidub vagunis keegi, kes isukalt süüa mugib. Uustulnukad lülituvad rongiellu tavaliselt neljanda tegevusega — oma reisivarustuse inventeerimisega, et siis juba järgmisest jaamast saata koju telegramm: «Saatke kiiresti järele…» Meie ei pruukinud seda teha: ainsa pilguga oli näha, et magnetofon ja fotoaparaadid on kaasas, kui aga midagi muud maha jäi, siis paras talle — nagunii oleks võimatu kas või paberilehte veel kohvrisse pista.

Esimest korda tõstsime oma kohvrid ja kotid maha Tartus — pidime siit kaasa saama laifilmiaparaadi. Ja esimest korda veetsime öö raudteejaama puhketoas. Kuna Tartu jaamas on needsinatsed ruumid kenasti ja hoolikalt ära peidetud, siis saime tulevikuks endale hea praktika nende ülesleidmise alal.

Pole vist mõtet hakata kirjeldama sõitu läbi varakevadise Eestimaa ja poole Lätimaa. Ka pühadeaegne Riia jäägu sedapuhku puutumata: see linn on meie arvukate ekskursioonide igasuvine sihtkoht. Teeme parem peatuse Daugavpilsis.

Daugavpilsi tänavatel kõndides jääb mulje, nagu toimuks selles Läti linnakeses ülemaailmne tüdrukute kongress ning noormehed oleksid selleks ajaks köögitöödele või muudele toimetustele pagendatud, õrnem sugu paistab olevat selle linna täielikult vallutanud. Nii jäägitult, et isegi koolieelikud ja vankrikestes siplevad beebid on kõik naissoost!

Naised lükkavad lapsevankrit, naised on poodides, naised bussides, trammid on täis naisi, kohvikutes istuvad naised… Mehi nägime siiski ka — kahes õllesabas.

Mõistatuse lahenduse leidsime paar tundi pärast linna saabumist. Sõitsime Daugavpilsi Leninliku Komsomoli nimelisse Kunstkiutehasesse. Siin töötab umbes 7000 naist ja mõnisada meest! Naisterikkuse allikas oli avastatud.

Faktoteek ei vaata naiste poolegi. Tema uurib tehast. Koputab seina, kratsib küünega värvi ja pomiseb enda ette:

«Mhmm… Ja-jaa… See peaks ju kõik tuliuus olema… Nojah, 20. jaanuaril 1959. aastal pandi nurgakivi, 31. aprillil 63. aastal saadi esimene kiud… 65. aastal hakkas tehase teine järk tööle… Uus jah, isegi värv on veel seina küljes kinni.»

See on küll püsti ime, et nendes tsehhides lagi pole alla varisenud ega krohvgi maha kukkunud: mürin, mida kümned tuhanded värtnad teevad, on kõrvu lukustav! Paarisaja meetri pikkused ja laiused ruumid on ridamisi täis masinaid, poole ja miljoneid lõngu. Inimesed tunduvad kaduvväikestena selles suures ruumis, tuhanded niidid peidavad neid oma õhulise kardina taha. Hiljem muutub see imepeenike niit teistes tehastes sukkadeks ja särkideks, kleitideks ja mantliteks. Kõik liiduvabariigid saavad sellest Baltimaade suurimast kunstkiuvabrikust toodangut.

Tehase sünnilugu sarnaneb sadade teiste viimaste aastakümnete ehituste omaga: kuulutati üleliiduliseks komsomoli löökehituseks, noori sõitis kohale kõigist liiduvabariikidest, ühtekokku 3000 inimest kahekümne neljast rahvusest. Osa ehitajatest käis vastavatel kursustel ja jäigi tehasesse tööle.

Kõige selle jutustamiseks ei kulu komsomolikomitee sekretäril Aleksei Viravskil kümmet minutitki.

«Minevikku meil ju õieti veel polegi. On olevik ja tulevik.»

«Milline on siis kommunistlike noorte olevik?»

«Töö. Õppimine. Kuna nädala lõpus on kaks vaba päeva, siis tuli ka meie komiteele rohkesti tööd juurde — see vaba aeg on tarvis huvitavaks muuta.

Meie noortele meeldib matkata. Otsustasime meeldiva ühendada kasuliku ja õpetlikuga ning teeme retki lahingukuulsuse radadel. Nende korraldamiseks moodustati isegi omaette staap, mida juhib Valentin Surmovitš. Vanast Dvinskist on ju nii palju lahinguid üle käinud! Praegu on juba koos nii palju materjali, et plaanitseme asutada oma rajooni lahingukuulsuse muuseumi.»

Mehised harrastused siin naissoo valduses olevas tehases!

Valentin Surmovitšist saame agara ja asjaliku saatja.

«Tahate, ma viin teid mehe juurde, kellele juba sõna otseses mõttes eluajal ausammas püstitati?»

Pisut imelik on juttu ajada mehega, kelle kohta on saadud kaks hukkumisteadet ja kes praegu on parima tervise juures…

Istume Daugavpilsi äärelinnas väikeses korteris. Peremees on lüheldane, elavate liigutustega. Aeg on ta pealae üsna paljaks kamminud.

Mõni aeg tagasi sai Vassili Ussovi — tema see mees ongi — ema sellise kirja:

«Lugupeetud Tatjana Vassiljevna! Teile kirjutavad Bogdanovski Keskkooli VII-a klassi pioneerid — punased jäljekütid. Uurisime välja nende inimeste nimed, kes langesid 1943. aastal meie koduküla vabaduse eest. Nende seas on ka Teie poeg. Tema nimi on kantud koos teiste omadega mälestussambale. Palun kirjutage meile temast lähemalt. Kui võimalik, saatke foto.

VII-a kl. punased jäljekütid.»

Küllap oli Bogdanovski koolis imestus suur, kui vastus tuli Vassili Ussovilt endalt! Ta jutustas üksikasjalikult lahingust ja sellest, kuidas ta seal tõepoolest peaaegu hukkuma pidi. Saime teada meiegi, kuidas tookord kõik juhtus. –

… 10. september 1943. a. Bogdanovski all käis äge lahing. Vanemseersant Ussov oli tookord rühmakomandöri abi. Vaenlase kaitsest läbimurdmiseks olid siia koondatud võrdlemisi suured jõud. Lahing algas juba koidikul. Palju oli langenuid — fašistid püüdsid iga hinna eest oma positsioone säilitada. Äge suurtükituli ja pommitamine tegid haavatute päästmise peaaegu võimatuks. Õhtuks murti siiski vastase kaitsest läbi.

Selles lahingus sai haavata ka Vassili Ussov, 18-aastane sõjamees. Ta kaotas palju verd. Üheksateist ööpäeva lamas ta teadvusetult hospidalis. Arstide visadus päästis noormehe elu. Et ta emale eksikombel kaks surmateadet saadeti, sellest sai Vassili Ussov teada alles pärast sõja lõppu.

«Mis tunne teil siis oli, kui lugesite, et teie mälestuseks on kuskil ausammas püsti?»

«Mis tunne… Kõhe oli natuke… Aga jälle pisut meeldiv ka, et meid ei unustatud. Teised langesid ju tõesti seal…»

«Eks sõja ajal oli selliseid juhtumeid vist rohkesti?»

«Palju. Lahingumöllus pole sellised eksimised võimatud. Sellepärast paljud, kes said teate poja või mehe langemise kohta, ei kaotanud veel lootust neid näha. Mõned emad ja naised ootavad veel siiamaani…»

Praegu töötab Vassili Ussov tsiviilkaitse staabis.

Usin perenaine on vahepeal tee valmis saanud ja nüüd tuleb meil veel oma tubli tunnike külalisteks olla.

Õhtune Daugavpils on armas kodune linnake. Kõige hubasem on muidugi vana linnaosa—niipaljuke, kui seda sõdadest järele on jäänud. Autosid pole just eriti ohtrasti, ja et õhtuti paistab kogu linna elanikkond tänavatele tulevat, siis on sõidutee rõõmsalt jalakäijate päralt. Kastanid on oma lõhnavad õiesõrmed taeva poole püsti ajanud, õueaedades valendavad kirsipuud — patt oleks sellisel õhtul toas istuda. See on aeg, mida eestlane ja lätlane ootab terve aasta ning mis nii kiiresti mööda lipsab, et õieti arugi ei saa. Alles oli kevad, aga näe, nüüd juba suur suvi käes, jaanipäevani kõrvetab rohtu, siis soliseb sadada… Nii et rutta hõlmama endasse seda lühikest aega, mida loodus pakub!

Linna nimijõgi on lai ja sogane. Rohkemat ei mõistagi ta kohta ütelda. Veel praegugi aga elab Eestimaal neid mehepoeg!, kelles sõna «Daugava» hoopis erksamaid ja värvikamaid mälestusi äratab.

Faktoteek oli küll nagu meiegi alles esimest korda selles linnas, aga tema kibeleva oleku järgi polnud raske taibata, kui väga ta ihkas oma mälulehtedele kogutud teadmiseraasukesi meie ette poetada. Nii ta siis alustas oma juttu, ja seda sellise kirega, nagu oleks ta siin ise koos Ivan Tamme, Jakob Palvadre või mõne teise mehega Eesti diviisist valgepoolakate vastu lahinguid löönud.

«Pärast Pihkva vabastamist sai diviisikomandör J. Palvadre 15. armeest käsu viia diviis kolme päeva jooksul Dvinski alla. Oli september 1919.

Kui diviis Dvinskisse jõudis, olid valgepoolakad linnale nii lähedale tunginud, et jõe vasakut kallast ja linnaosi võis väga hästi tule all hoida. Vaenlase suurtükituli valitses aga linna igast kandist. Liin, mida diviis pidi kaitsma, võttis enda alla kolm-neli versta — ta algas paarisaja sammu kaugusel Varssavi raudteesillast ja lõppes umbes poolteise versta kaugusel linna puusillast. See oli siis jõe vasakul kaldal. Kõik teised väeosad asusid jõe paremal kaldal.

Dvinski vallutamiseks pidi vaenlane peale tungima sildade suunas või siis linna kuskilt kaugemalt ümber piirama. Peab ütlema, et Eesti diviisi positsioonid olid igati, nii pealetungi kui ka kaitse seisukohalt, väga kehvad. Pealetungi korral oleks rindejoon juba mõneverstalise edasitungi juures muutunud niivõrd pikaks, et oleks olnud võimatu oma tiibu kaitsta. Kaitsel olles polnud lugu parem: vaenlane võis mõlemad sillad tule alla võtta, rindest sildade kohal läbi murda ja linna vallutada. Sellega oleks polkudel, kes asusid jõe vasakul kaldal, ka taganemine võimatuks muutunud.

Et olukorda taganemise puhul kergendada, andis diviisi komandör käsu, maksku mis maksab ehitada veel üks sild. 4—5 päevaga läkski korda ehitada üle Daugava ujuvsild.

Mis puutub jõudude vahekorda, siis iga vasakul kaldal oleva punase küti kohta tuli keskmiselt kaks ja pool vastast. Suurtükke oli punaste poolel 7, vastasel vähemalt 14—15.

Nädal enne pealetungi tegid poolakad igal ööl katset rünnata, päeval aga pommitati Dvinskit suurtükkidest. Selletaolisi katseid tehti mõlemalt poolt. Päev enne pealetungi käis äge tulevahetus suurtükkidest. Tuli ette sedagi, et valgepoolakad tabava suurtükitulega külast põllule kihutati ja seal šrapnellide ning granaatidega üle külvati. Valusat tuld anti seal!

Öö enne lahingut läks mööda nii, et liinil polnud kuulda ühtegi pauku. Hommikul aga avasid valged marutule. Selgus, et vastasel on vähemalt veerandsada suurtükki! Kõik need torud sülitasid surma.

Üks granaat kukkus staapi, purustas igasuguse side polkudega ja haavas viit või kuut inimest.

Valgepoolakad tungisid peale puusilla suunas, osa neist, oli juba peaaegu linnas. Vastased olid nii lähestikku, et komandörid tulistasid revolvritest. Staabis oli side katkenud ja diviisi komandör, jätnud enda asetäitjaks staabiülema, ruttas lahinguväljale. Kui ta kohale jõudis, oli vaenlase esimene katse joosta üle silla juba tagasi löödud, äge tulevahetus aga kestis. Andes komandöridele, kes kõik ahelikus olid, suusõnalisi käske, sai Jakob Palvadre paremast jalast kuuliga haavata, kuid jäi külmavereliselt kohale, nagu poleks midagi juhtunud.

Dvinsk jäi vallutamata.

Tuleb lisada…»

«Kulla Faktoteek, aitäh hea jutu eest, see tuli sul nagu raamatust…»

«Sealt ta tuligi…»

«Noh, näed — nii et seda kõike võib nagunii raamatutest lugeda! Vaatame parem veel linna.»

«Lugeda, lugeda… Siis võta iga reisiraamatu, juurde veel hunnik teisi raamatuid lugeda… Ei saa niimoodi, ei saa fakte ignoreerida. Fakt annab värvi, fakt…»

«Kulla sõber, me ei taha küll midagi halvasti ütelda, aga need faktid on siiski kole kahtlased asjad ja võivad vahel kenakese vopsu anda, kui bumerangina tagasi tulevad. Natuke eespool sa ütlesid, et «üks granaat kukkus staapi, purustas igasuguse side polkudega ja haavas viit või kuut inimest». Aga mitut inimest see granaat siis ikkagi haavas? Üks fakt ütleb, et viit, teine — kuut. Seda juttu lugedes võib aga mõni lugeja haarata sule ja teatada, et haavata sai hoopis neli inimest ja et enne kui sellistest asjadest kirjutada, peaksid autorid konsulteerima asjatundjatega.»

«Aga kas siis mina pole asjatundja? Olen läbi lugenud kümneid, sadu raamatuid, tuhninud ajalehekaustades ja ajakirjavirnades, rääkinud inimestega…»

«Rahu, ainult rahu! Kui sa oma kaardikesi veel kord  teraselt silmitsed, siis võid näha, et ühe ja sama asja kohta on ühes raamatus kirjutatud ühtemoodi, teises jälle terake teisiti. Kumb fakt siis faktim on?»

«Jaa, noh — mis mul siis üle jääb? Vait olla või, kui ma ometi tean…»

Mehike oli solvunud, aga mures ka. Pole vist kellelgi kerge tunne, kui su väärtuses ja vajalikkuses nii rängalt kahtlema kiputakse!

«Ei maksa siis seda kõike nii südamesse võtta! Ja vaikiva reisiseltsilisega pole ka suurem rõõm ringi rännata. ..Aga kuna sa oled juba loomult nii tark ja tasakaalukas ja arusaaja ja… Noh mis sa arvad, kui me ei kuuluta su juttu kohe päris maailma standardite tasemel seisvaks, vaid jätame selle taha pisut ruumi sulgude jaoks, kuhu päris suured asjatundjad küsimärgi võivad panna?»

«Mina sellega ei lepi! Mulle pole vaja poolikut tõde.»

«Tjaa, poolik või terve… See selgub hiljem, kui poolik või täielik üks või teine tõde on. Eks igaüks usub, et tema tõde on see kõige õigem.»

«Tõde tõeks, aga faktide vastu ei saa,» jonnis Fakto- teek. «Mina räägin seda, mida tean. Kes teab paremini, see protesteerigu pärast.»

Hakka nüüd targemaga vaidlema! Jõime lepituseks kruusi kalja ja kõndisime mööda jõeveert edasi.

Päeva pärast istusime jälle rongis.