Eesti Raamat, 1980
Tõlkinud A. Kadak

IMEILUS MADRAS

Sageli algab linn värskest ajalehest, mille ostad linna vaksalis või eelmises jaamas. Lehekülgedelt, mis alles lõhnavad trükivärvist, kerkib linn kõigi oma mitmekesiste igapäevaste muredega, oma vastuolude ja kontrastidega, väikeste ja suurte sensatsioonidega, pingelise poliitilise võitlusega, vastuvõttude ja ballidega moodsates hotellides, demonstrantide raevukate hüüetega, kes nõuavad palgakõrgendust, börsilärmi ja öise sadamakäraga, templipidustuste tulede ja trummipõrinaga. Ajalehtede pealkirjad ja kasinad informatsiooniread kannavad meieni linna pulsilööke: «Kaks uut vabrikut läksid käiku tööstuslikus eeslinnas Guindys»; «Linna saabub järgmisel nädalal suurpühak Shankaracharia — šivaistide 68. vaimulik juht»; «Nõukogude laev «Akadeemik Arhangelski» otsib meie ranniku lähedal naftat»; «Tuntud astroloog ennustab Rahvuskongressi kaotust järgmistel valimistel»; «Sadama rekonstrueerimise ulatuslik plaan viiakse peatselt ellu»; «Kaks keskkooliõpetajat lõpetasid oma elu enesetapuga, sest nad kuulusid eri kastidesse, armusid teineteisesse ja mõistsid, et nende armastusel puudub tulevik»; «Takso- ja autorikšajuhtide streik jätkub»; «Kleopatra. Igavesti kaunis. Film kuningatarist, kes alistas kaks suurt roomlast — Julius Caesari ja Marcus Antoniuse»; «Linnas on avastatud 280 koolerajuhtu. Kaheksa inimest suri musta katku»; «Võimsa Karnataka naabobi järeltulijate isikliku elu üksikasjad. Mälestused pidusöökidest Chepauki palees»; «Riisi osta soovijate hulgad piiravad kauplusi. Pikad riisi- järjekorrad muutuvad linnas tavaliseks»; «Kapaliswarari templis toimub täna õhtul pudža ja tseremoonia jumal Šiva auks»; «Neli konstaablit röövisid paljaks kontoriametniku, võttes temalt ära kolmkümmend ruupiat»; «Möödas on veel üks hirmus päev, kus õhu temperatuur ulatus linnas +42°-ni ja niiskus 90%-ni». See ei ole India lõunaosa suurima linna, Tamil Nadu osariigi pealinna Madrase kahemiljonilise elanikkonna ühe päeva elusündmuste täielik loetelu. Nii mitmepalgelisena ilmus ta minu ette, kui ma 1963. aasta juunis Delhi— Madrase rongilt maha astusin.

Sukeldusin niiskesse kuuma õhku, mis oli täis rändkaupmeeste hüüdeid, kuhugi kiirustavate reisijate jutuvada, vedurivilesid, autorikšade mootorimürinat ja autode piduri kriginat. Kookospalmide tolmused lehed kiikusid õige pisut troopikapäikese palavate kiirte käes. Pimestavalt helkiva asfaldiga kaetud väljak oli täis tõmmunahalisi, temperamentselt žestikuleerivaid ja valjusti rääkivaid inimesi. Mitmesugustest häältest koosnevast lärmist tungisid aeg-ajalt läbi üksikud hüüatused:

«Maailma kõige parem jäätis «Rita»!»

«Vesi, soodavesi!»

«Flöödid, flöödid! Ämma, ostke flööt ja te saate õnnelikuks!»

«Merikarbid, imeilusad merikarbid India ookeani põhjast!» «Ostke «Indian Express!» — parimat ajalehte Lõunas!» Kusagil päris lähedal korrutas kerjuse hääl monotoonselt ja ilmetult: «Sa’ab, ainult üks paisa…»

Inimlained põrkasid vastu vaksalihoone jalamit ning valgusid vahuse murdlainetusena vaksaliesisele väljakule ja piirnevaile tänavaile. Ja siis omandasid vagunis loetud kuivad ajaleheread oma näo ja elu, täitusid konkreetsete joontega, õhu aistinguga ja lõhnadega, inimhäältega, inimeste kannatustega, nende rõõmuga, nende lootustega… Kuid esimesel hetkel asub see kõik meist väljaspool. Seda võõra linna inimlainetust võib vaadelda ja seda ikkagi mitte mõista. Ja alles siis, kui te olete sellesse sukeldunud, muutuvad paljud asjad mõistetavaks ja lähedaseks.

Teejuhi pealkirjaks oli «Imeilus Madras». Hulkusin tema abil mööda linna kolm päeva. Mõnes asjas oli ta mulle abiks, mõnes asjas «läksid meie vaated lahku». Pärastpoole võisin ta kõrvale panna, sest nägin ja sain teada seda, mida teejuhis pole. Ent linn jäi minu jaoks alati kauniks.

Kookospalmitihnikutest ja banaanisaludest ümbritsetud Madras laius kaheksa miili ulatuses piki Bengali lahe rannikut. See tänapäeval üks India suuremaid sadamaid rajati suhteliselt hiljuti — XVII sajandi keskpaiku. Arenedes vastuolulistes asumaatingimustes, oli Madrasel minevikus kaks nägu. Ta oli esiteks Inglise kindlustatud linn euroopalike firmade, luksushotellide ja valitsusasutustega. Selle röövlinna elukeskuseks, südameks oli sadam. Sadama kaudu tuli maale odav inglise sits ja saabusid Briti sõjaväeosad. Siit äga lahkusid koloniaaltoorainega lastitud laevad, ja tulvaveena voolasid Inglise pankadesse kolossaalsed kasumid. Teise näo andsid talle india kvartalid. Neid asustasid väikekäsitöölised ja poodnikud ning puutumatute kastidesse kuuluv loendamatu teenijaskond. Hiljem siginesid siia äravaevatud inimesed, kelle silmavaade kõneles viletsast elust ja rängast tööst. Nad töötasid tekstiilivabrikutes. India linn oli teenijate linn. Selle tõmmunahalised elanikud pidid hoolitsema inglise kvartalite valgenahaliste sahibite mugavuste ja heaolu eest. Siin polnud luksusvillasid, suuri kauplusi, kalleid restorane, avaraid tänavaid ja heakorrastatud parke. Palmilehtede ja punaste katusekividega. kaetud savionnide ja majakeste mere kohal vahutas hindu templite kiviornamentika. Tolmunud petrooleumilaternad andsid kitsastele tänavatele ähmast valgust.

Kolmkümmend aastat tagasi oli Madras alles väikelinn. Nüüd on tema kvartalid endistest piiridest väljunud. Kunagine inglise linnaosa on surutud ookeanirannikule. Ookeani ja linnakvartalite vahel asub kaldapromenaadi lai asfalteeritud riba. Madrase «Marina» — nii nimetatakse kaldapromenaadi — on oma pikkuselt teisel kohal maailmas. Ta algab fordi bastionide juurest, möödub Madrase ülikooli hoonetest, valitsusasutustest, Karnataka naabobite feodaalse toredusega ehitatud paleest ja lõpeb Püha Tooma katoliku peakiriku juures. Õhtuti, kui kaldapealsel süttivad rohelised laternad, tulevad madraslased siia puhkama ja oma meelt lahutama. Moodsate kohvikute uste juures küütlevad kutsuvalt puude okstesse peidetud mitmevärvilised elektrilambid. Eredalt valgustatud saalidesse tungib murdlevate ookeanilainete kohin. Kohvikusse tulevad džässi kuulama ja tassikest kanget aromaatset india teed jooma ärimehed, endised naabobid, rikkad ameerika ja euroopa turistid. Vähem jõukas publik lepib jalutuskäiguga kaldapromenaadil ja pakikese maapähklitega, mida pakuvad tänavakaubitsejad.

Jalutavaid ja möödaminevaid inimesi tähelepanelikult vaadeldes võite märgata, et nende nahk on palju tumedam kui Põhja-Indiast pärit indialastel. Enamik Madrase elanikke kuulub draviidi keeli kõnelevate rahvaste rühma. Madraslaste riietus on veidi teistsugune kui Bombays, Lucknow’s või Delhis. Mehed kannavad dhotit — isesugust kerget seelikut.

Paljud naised on lühikesest pluusist loobunud ja piirduvad endale ümber volditud sariga. Isegi jõukatel linnaelanikel ei ole jalatsid riietuse kohustuslik osa. Madras on üks troopilise India kuumemaid kohti. Mulle öeldi, et siin on ainult kolm aastaaega: kuum, kuumem ja kõige kuumem.

Linna poolt külgneb kaldapromenaadiga Mount Road — Madrase peatänav. See läbib linnakvartaleid edelast kirdesse kolme miili ulatuses. Kaldapromenaadi järel on see linna kõige suurem tänav ja ärikeskus. Siia on koondunud enamik suurtest kauplustest, asutustest ja esindustest. Nendest kuuluvad paljud välismaistele, eriti inglise ja ameerika firmadele ja kompaniidele. Tohututel reklaamplakatitel ja ärisiltidel kirendavad nimed ja kompaniide nimetused: Newton, Spencer, Simpson, Eddison, George Ox, Chicago Raadio- ja Telefonikompanii jne. Nemad impordivadki Indiasse autosid ja mootorrattaid, põllutöömasinaid ja külmutuskappe, elektri- kaupu ja raadioaparaate.

Vana, india linnaosa on põliste religioossete traditsioonide säilitaja. Hindud moodustavad enamiku kunagise «Musta Linna» elanikest. Muhameedlasi on siin vähe. Viimasel ajal on sikhide väike kogukond põhjast tulnud põgenike arvel mõningal määral suurenenud. Endiste puutumatute hulgas on ka kristlasi. Madras on kuulus oma templite poolest. Suurim neist asub Mylapore’is.

Ent uue elu karge tuul on tunginud juba Madrase tänavatele. See paneb fordi kohal lehvima sõltumatu vabariigi kolmevärvilise lipu. Ja kuigi veel palju meenutab rasket koloniaalminevikku, mis vaatab neile vastu Munro monumendi kehastuses peatänaval, kõlab tänavanimetustes, vaatab vastu rikša ja töötatöölise silmadest, hakkab linn juba elama teisiti.

Madrasel on praegu üks tähtis iseärasus — ta kasvab. Tänavaid hoonestatakse kaasaegsete majadega, ilmuvad uued riigiasutused. Äärelinnades kerkivad elamukvartalid madalapalgalistele teenistujatele ja töölistele. Rikšade ja tongade asemele tuleb autobussiühendus, mida kontrollib osariigi valitsus.

Piirid inglise ja india kvartalite vahel kaovad järk-järgult. Mõlemad linnaosad on india linnaosad ja nende peremeesteks on indialased. Seda on tunda kõikjal. Saint George’i fordis — endises inglise kuberneride residentsis — asub nüüd Madrase osariigi Seadusandlik Kogu. Teist hoonet, mis kuulus vanasti koloniaalvõimudele, niinimetatud banketisaali, kasutavad nüüd rahvuslikud ühiskondlikud organisatsioonid. 

Kohad, kus varem tohtisid viibida üksnes inglise ohvitserid ja ametnikud, on avatud kõigile linnaelanikele.

Viimasel ajal on linnas asutatud mitu instituuti, mis peavad abistama vabariigi noort arenevat tööstust. Uutes tehnikaõppeasutustes — Polütehnilises Instituudis ja Tehnoloogiainstituudis — õpetatakse rahvuskaadrile tööpingiehituse, elektrotehnika ja rakendusfüüsika teoreetilisi ja praktilisi aluseid.

Kui enne India muutumist sõltumatuks oli Madrase põhiliseks tööstuseks kergetööstus ja kompanii «Buckingham and Carnatic Mills» tekstiilikombinaat oli kõige suurem käitis, siis nüüd hakkavad arenema täiesti uued rahvusliku tööstuse harud. On ilmunud esimesed autotehased, raskemasina- tehased.

Ookeani kaldal asub suur ja huvitav linn. Ta vabaneb aeglaselt, kuid visalt kõigest sellest, mis teda koloniaalmineviku süngete aegadega seob.

SAINT GEORGE’ FORT

Fordi jässakate, hallidest tellistest bastionide kohal sirutub taeva poole sale lipumast. Tuul lehvitab selle küljes vabariigi kolmevärvilist lippu. Purpurpunased pilved ujuvad kusagil massiivsete fordimüüride taga ja liiguvad aeglaselt ookeani poole, kadudes tumedaks tõmbunud silmapiiri taha. Laine- murru kohin rullub vahetpidamata kindluse müüride suunas ja hääbub, purunedes selle arvukate astangute vastu. Ja täiesti ootamatult süttivad lipuvarda jalamil kaks punast välku, tekitatuna loojuva päikese kiirtest, mis on murdunud ülestõstetud signaalpasunate vaskses helgis.

Ta-ta-ta-ta! — kostab kindluse kohal. Rohelistes barettides fanfaristid seisavad väljasirutunult ja kangestunult sõduri juures kes tõmbab lipuvarda nööri. Ja uuesti tungib vaskpasunate kime hääl kaugele lainemurru kohinasse. Kolmevärviline lipp laskub tumepunasest ergavast taevast aeglaselt alla ja jääb sõduri jalge ette abitult rippu. Kiiresti kustuvad viimased kiired, ja kindluse suur liikumatu kogu sulab tumeneva taevaga pikkamisi ühte. Homme koidikul tõmmatakse sõltumatu India trikoloor uuesti masti.

Kõnnin aeglaselt piki fordi müüre, mis on tugipiilaritest turris. Müüridele on põõsastik kasvanud. Bastionid on kaetud kõrge rohuga, mille kõrred kiiguvad rahulikult pikaajalisest seismisest mustaks muutunud kahuritorude kohal. Need on suunatud merele. Ent vaenulikud karavellid ei ilmu enam fordi müüride alla ning kahureil ei tule enam kunagi tuld avada. Puudutan jalaga kahurikuuli, see veereb eemale ja ehmatab üles väikese rohelise sisaliku. Bastioni poollagunenud trepp viib sillutatud siseõuele. Seestpoolt meenutab fort väikest linna. Siin on oma tänavad, põik- ja umbtänavad. Kuid see on kummaline linn. Esimesel pilgul näib, et ta ei ole väljaspool oma müüre asuva maailmaga üldsegi seotud. Euroopalike majade ranged jooned, sambad, kapiteelid, gooti stiilis kirikutorn. Eriskummaline, võõras maailm. Killuke kauget põhjamaad… Tõstan silmad ja näen rasket, massiivset ust. Uks avaneb käginal, otsekui vastu tahtmist. Marmor- trepp kaob kusagile poolpimedusse. Kuid siis ilmub ülemisel trepimademel nähtavale pihtkuues inimkogu. Tema vasaku käe kämmal toetub mõõgale. Seisatun üllatunult.

«Sir Robert Clive!» kostab hääl.

Ent pihtkuues mees jääb liikumatuks.

«Sir Robert Clive,» korratakse juba tasemini minu kõrval, ja valges turbanis inimese tõmmu nägu varjab ära pihtkuues inimese.

«Clive?» küsin mina.

«Muidugi. Te ei usu? Olen valvur ja tunnen muuseumi hästi. Miks te vaatate teda kui elavat inimest. Ta on ju marmorist.»

Clive on üks India halastamatuid vallutajaid. Jäädvustatud marmoris. Valvur sirutab käe lüliti juurde, ja trepil süttib valgus. Clive‘i marmorpea kohal künnavad kolm karavelli sinist vett, kuninglikel liiliatel välgatleb tuhmunud kuld, kiskjalikult küürutõmbunud lõvid vaatavad teraselt siniste ristidega valgeid lippe. Ja kõige selle all: «Kuningliku ja kõikvõimsa Inglismaa juhtimisel». See on Ida-India Kompanii vapp. Kaupmeeste ja vallutajate kompanii vapp. Ja otsekui minu mõtteid ära arvates ütleb valges turbanis valvur:

«Jah, see on Ida-India Kompanii. Temast meie maal kõik algaski. Madras aga sai tegelikult alguse just sellest fordist. Kuid see on väga pikk jutt…»

LIPP JÄRGNEB KAUBANDUSELE

Kapten taipas kohe, et laev rannale läheneda ei saa. Siin polnud lahte ega abajat. Längus ookeanilained sööstsid mürinal liivaluidetega kaetud lausikule rannale. Briis kiigutas harvade kookospalmide lehti, mille all võis näha kaluri- onnide katuseid. Üksikud katamaraanid libisesid murdlainetel.

«Sir,» pöördus kapten purpurpunases pihtkuues mehe poole, kes seisis laevaninas, «mis me teeme?»

«Otsustage ise,» vastas see.

«Hästi, mister Day, ma käsin paadi alla lasta.»

Day hammustas huulde ja pühkis niiske käega nägu, tundes sõrmede all sadestunud soola kristallikesi. Jälle ebaõnnestumine. Kuum niiske tuul plagistas purjesid. Paistis, et sellel maal ei ole kuumusel lõppu, õhuke särk kleepus ihu külge, abaluude kohal ilmusid pihtkuuele tumedad higi- plekid. Koromandeli rannik osutus külalislahkusetuks. Tema kavatsus asutada Amargaonis faktooria, läks tühja. Võõramaalastega ei tahetud kaubelda või küsiti liiga kõrget hinda. Kompanii direktorid, kes istusid jahedas Londonis, ootasid temalt peene india sitsiga lastitud laevu. Kuid tal ei olnud mitte midagi saata. Kord aastas sai ta direktorilt noomituse. Kummatigi ta mõistis, et siit lahkuda ei tohi. Rikas fantastiline maa, mida lõhestasid kodusõjad, tõotas suuri kasumeid ja võib-olla isegi rohkemat. Kuid seal, Londonis, seda senini ei mõistetud. Amargaon oli tõepoolest õnnetu koht. Ent võis leida ka teise. Ja ta leidis. Ta saatis siia oma agente ja need teatasid, et siin on sits odav, nii nagu seda valmistavad töökäedki, See väike maatükk ookeani rannikul kuulus Chandragiri radžale. Day muheles radžat meenutades. Kui tähtsal moel istus too, üks hiilgepäevade Vidžajanagari imperaatorite kuulsusetuist järeltulijaist, troonil oma graniitpalees. Inglise faktor maksis Madraspatami maa eest 600 naelsterlingit. Rahale eelnesid lubadused. Ta ei olnud nendega kitsi.

Day mälus kerkis esile radža väikeste kavalate ja elavate silmadega nägu. Neis silmades süttisid ahned tulukesed, kui Day ütles, et inglased toovad talle oma laevadega pärsia hobuseid, jahikulle, kirevaid papagoisid, veidraid ahve ja veel palju mitmesuguseid imeasju. Radža ei kahtlustanud, et võõramaalased teda hiljem petavad. Et ei saa olema erksaid ratsusid ega jahikulle, vaid saavad olema Clive ja Munro, suurtükkide mürin, välismaise fordi ligipääsmatud müürid ja graniitpalee varemed. Madraspatami kohta sõlmitud kokkulepe oli kirjutatud kuldplaadile ja dateeritud 1. märtsil 1639. aastal. Kuldplaat asus Day kajutis nikerdistega sandlipuu- laekas. Kurjakuulutavate sündmuste ennustaja, esimene samm Ida-India Kompanii ülevõimu kehtestamiseks Koromandeli rannikul.

Day teadis, et Madraspatamis, lagedal rannal, pole sobivat sadamat, kuid ei aimanud, et see teda niivõrd ärritab. Suure vaevaga ärritust maha surudes võttis ta käe kiikuvalt laeva- trepilt ja hüppas paati. Mitte miski polnud nii, nagu ta endale ette oli kujutanud. Sõudjad ei suutnud kohe vajalikku lainet alistada ja paat hüples abitult murdlainete kobrutavas vahus. Niudevöödes tõmmunahalised kalurid karjusid rannas midagi, näidates paremale, kust tulid kõrglained. Viimaks jooksis paadi nina liiva kinni.

Ilmnes, et inglased polnud Koromandeli rannikul ainsad eurooplased. Mõne miili kaugusel Madraspatamist, iidse India linna Mylapore’i naabruses, asetses Portugali asundus Sao Torne. Ent Portugali kuningriigi täht hakkas Indias juba loojuma ning Sao Torne elanikud uustulnukate vastu avalikku vaenulikkust üles ei näidanud. Seevastu sada miili lõuna pool peremehetsesid prantslased. Suur Mogulite riik, mida lõhestasid feodaal tülid, oli lagunemas. Day kujutas endale hästi ette, et ees seisab kauakestev ja halastamatu võitlus. Seepärast alustas ta kohe fordi ehitamist, niipea kui inglased olid end bambusonnides mingil määral sisse seadnud.

Madraspatami poole venisid härjarakendid kivide, telliste, lateriidi ja puiduga. Lõputu rodu mõne krossi eest palgatud kulisid liikus päeval ja ööl Cooumi jõe kaldalt ehitusplatsile. Tõmmunahalised inimesed kandsid pea peal korve liivaga. Inglise sõdurid ja Kompanii ametnikud, kellest olid saanud järelevaatajad, kihutasid aeglasemaid takka. Tuli kiirustada. Sündmused võisid areneda ootamatult. Päeval ja ööl tükeldasid higiste selgadega kulid kive, segasid lupja, saagisid palke, ladusid telliseid müüri. India jaoks ebatavalise kiirusega, kõigest mõne kuuga, kerkisid ookeani kaldale ajahambale vastupidavad hooned. Kulid ei suutnud varjata oma imestust. Nende käte abil oli üles ehitatud midagi võõrapärast. Sammastega ja teravnurksete katustega kahe- ja kolmekorruseliste majade sirgejoonelisus ärritas silma ja jättis inetu mulje. Midagi sellist nad oma kodumaal polnud näinud. Võõramaalased seevastu silmitsesid kerkivaid maju õrnal pilgul. Nad meenutasid neile kodulinnu, mis olid jäänud maha kaugele põhjamaale. Maniakaalse kangekaelsusega, troopikale tähelepanu pööramata, soetasid tulnukad endile ka siin euroopalikku komforti, nii tülikat ja kasutut neil laiuskraadidel. Troopilisele rannikule tekkis inglise XVII sajandi väikelinn, vaesestatuna kaupmeeste vildakast fantaasiast. Selle keskuseks kujunes faktooria. Sinna asusid Ida- India Kompanii ametnikud ja kirjutajad. Faktooria lähedale ehitati kaubalaod ning kasarmud sõdureile ja väikeametnikele. Aasta lõpuks oli fordi esimene bastion valmis. Hallide müüride ja kindlusevallide ämblikuvõrk laienes, võttes enda alla palmisaludega päikesesooja maad. Kaheksa suurtükki vaatasid ähvardavalt Portugali Sao Torne poole. Kuid Londonis ei oldud Dayga rahul. Kompanii direktorid pidasid fordi ehitamist endiselt kalliks ja mittevajalikuks. Day vaikis kangekaelselt ja… jätkas oma tegevust. 1641. aastaks kujunes Madraspatamist, mida lühiduse huvides hakati nimetama Madraseks, Inglise peamine tugipunkt Koromandeli rannikul.

Fordi müüride juurde hakkasid kogunema india kangrud ja ketrajad. Nad teadsid, et valge näoga inimesed fordist vajasid ilusat peent riiet. Neile näis, et seal, võõramaise fordi müüride lähedal, leiavad nad kauaoodatud ohutu varjupaiga kohalike valitsejate omavoli eest.

Peatselt hakkas fordi põhjapoolse müüri juurde tekkima hästiplaneeritud india linn. Must Linn. Ilmselt ohutuse tagamiseks piirati selle kvartalid savimüüriga. Fordi välismüüride taga asetses Valge Linn, mis oli asustatud inglaste, portugallaste, angloindialaste ja india kristlastega. Mõlemad linnad kasvasid, koos nendega aga laienes ka fort. Kompanii vara ei kaitsnud enam mitte 25 sõdurit, vaid fordi müüride vahel asus terve garnison. Purjelaevad vedasid iga aasta Madrasesse uut abiväge. Randa minevatele paatidele laaditi sõdureid, kahureid, suurtükikuule, püssirohutünne. Garnisonist hakkas välja kujunema regulaarväeosa. Ida-India kauba- kompanii alustas India vallutamist. Vallutuste lipp käis kaubanduse kannul. Pikaraualised musketid veensid radžasid kiiresti järjekordsele järeleandmisele. Malmkuulid, mis kahurisuudmest sisinal välja lendasid, tuletasid meelde, et naljatada Ida-India Kompanii ei kavatse. Sõjalaevad kündsid nüüd Bengali lahe laineid ja olid kogu aeg valmis appi tulema. Ähvarduste ja lubadustega, pettuse ja šantaažiga, jõu ja meelitamisega kogus fort enda kätte üha rohkem uusi maid. Nende maade rendilepingutele kirjutasid alla kuulsusrikkad Golkonda sultanid, fanaatiline mogulite imperaator Aurangzeb, nõrgad ja kingitustemaiad kohalikud naabobid ja radžad. XVII sajandi lõpul — XVIII sajandi algul olid inglaste võimu alla sattunud peaaegu kõik ümberkaudsed külad — Triplicane, Tondiarpet, Egmore, Nungabakkam, Veperi, Kodambakkam, Chepauk, Pudubakkam, Mambalam. Pärastpoole kujunesid neist uued koloniaallinna rajoonid.

Prantslased, kes asusid Pondicherrys, jälgisid Madrases tegutsevaid inglasi valvsalt. Aastal 1690 ilmus fordi müüride alla Prantsuse laevastik. Pärast esimest merelahingut inglased taipasid, et prantslased on ebasoovitavad naabrid. Ka Madrase fordini jõudsid aeg-ajalt selle sõja järelkajad, mida Inglismaa ja Prantsusmaa India pärast pidasid. See sõda kulges vahelduva eduga.

Septembrikuu hommikul 1746. aastal märkas piilur fordi tornist silmapiiril sõjalises rivis liikuvate laevade valgeid purjesid. Ta andis häiresignaali. Mitu Inglise laeva läks merele. Plahvatuste valged pilvekesed näitasid, et oli alanud merelahing. Kaks Inglise fregatti pöördusid kõrvale ja panid plehku. Vaenlase laevad lähenesid kaldale. Oli näha, kuidas lastakse alla paadid ning neisse hüppavad osavalt Prantsuse sõdurid ja madrused. Piiramine kestis kolm päeva. Kolmandal päeval lõi Inglise fordi lipumastis lehvima Bourbonide valge lipp. Lahing oli kaotatud. Ida-India Kompanii nõukogu liikmeid viidi mööda Pondicherry tänavaid nagu vangilangenud orje. Prantslased viisid fordist ära kõik kaubad ja purustasid Musta Linna.

Ent Prantsuse kuningriigi väejuhtide ja sõdurite sõjaline edu Indias oli lühiajaline. Kolme aasta pärast tuli neil Madras ja fort inglastele tagastada. Edukam polnud ka kindral Lally sõjakäik, kes piiras forti 1758. aastal. Inglise laevastik peksis prantslased pihuks ja põrmuks. Kaitse kangelaseks sai kindral Lawrence, Madrase regulaararmee looja. Mõne aasta pärast vallutas see armee Pondicherry, jättes prantslastele ainult väikese maatüki. Palju aastaid hiljem, juba meie sajandil, saabus Saint George’! forti visiidile Prantsuse kuberner Pondicherryst. Inglise aukandja, joonud koos prantslasega tühjaks pudeli suurepärast bordood, näitas muiates talle Pondicherry võtmeid. «Ah,» lõi kuberner hooletult käega, «meil on Pondicherrys ka teie fordi võtmed.» Möödub aeg ja vanad asjad ununevad …

Ent fort ei ole siiamaani minevikku unustanud. Hoone, kus asub Robert Clive’i marmorkuju, oli kunagi börs. Fordi keskosas kõrgub endise faktooria mustade sammastega maja. Nüüd peab seal istungeid Madrase osariigi valitsus. Püha Maria kiriku ahtakeses õues asuvad hauaplaadid. Siia on maetud Madrase Inglise kubernerid, kuninglikud ohvitserid, vaimulikud. Võõras maa ei lasknud neid siit ära. Kuid nad elasid sellel ja tallasid seda…

SISUKORD

Esimene osa

IMEILUS MADRAS

Imeilus Madras 7

Saint George‘i fort 11

Lipp järgneb kaubandusele 12

Merevärav 17

Valge linn 19

Missis Davise protsess 21

Piraat Pitt ja Golkonda teemandid 25

Sii Robert Clive 29

Kuninglikud ohvitserid 36

Õpetlik lugu Pigotiga 39

Ka mataka naabobid       45

Berry Timmapa ja teised 53

Must Linn. «Vasakpoolsed» «parempoolsete» vastu 58

Veneetslane Manucci 68

Vabakaupmees Madrase Perry 74

Saage tuttavaks: Binny 83

Sadam. Ohusignaalid Madrase sadamas 87

Kalurid lähevad merele 92

Katoliiklased. Uskmatu Toomas 95

Paabulindude linn 111

Guru Shastri 114

Kui linnas on pidustused 120

Abinajami kuninganna 126

Aed Adyaris 135

Asutajad 138

Albioni tütar. Kristuse ilmumine rahvale 145

Suur baanian 149

Rukmini Devi 154

Kristlik Tütarlastekolledž 159

«Jaanuarirevolutsioon» 176

«Tere hommikust, leedid ja džentelmenidl» 181

Tamil Nadu prohvet. Draviidid aarialaste vastu 194

Punane ja must 210

Rajaji valge täht 218

Võitlus hindi keele vastu 224

Teine osa

TAMIL NADU

Püha Tule mägi. Suur Riši 239

Thanjavur. Šivadži järeltulija 263

Roosas penjuaaris jumal. Ašram-kommuun. Koidikulinn 275

Tantsiva Šiva linn. Nataradža templi saladus 300

Shankaracharia nr. 68. Kui raske on olla jumal 307

«Sir, täna päikesetõusu ei tule.» 316