Eesti Raamat, 1966
Tõlkinud Armand Tungal

ETTEVALMISTUS

Minu jaht oli sõidukorras ja valmis pikaks ning ohtlikuks teekonnaks. Ees seisis 8500 miili pikkune reis Panamast Austraaliasse, sõit mööda erinevaid meresid, üle ekvaatori, mööda rahudest ja troopikasaartest, sõit läbi orkaanide ja ekvatoriaalsete tuulevaikuste… ja seda täielikus üksinduses. Risk oli muidugi suur, kuid mis sain ma sinna parata? Mitmesuguste asjaolude kokkusattumine, mille muutmine ei olnud mulle jõukohane, tõukasid mind sellele riisikole.

Ma pidin sõitma — nii ma vähemasti mõtlesin. Minu käsutuses oli väike kutter, ostetud kaks nädalat tagasi Balboast Panamas. Ma ei suutnud leida teist teed Austraaliasse naasmiseks, kus ma aasta enne seda Sydneys olin abiellunud.

Oli 1946. aasta maikuu, sõda oli hiljaaegu lõppenud. Laevad liikusid harva ja kaootiliselt. Mina istusin pigis Ameerikas, Mary, minu naine, aga Austraalias. Abituna ootas ta mind Sydneys, aga mind ei olnud ikka veel. Meie lahusolek ähvardas venida järgmise aastani. Selles polnud midagi imelikku, kuna laevaliiklus oli peaaegu lakanud.

Olin teinud kõik mis võimalik, et naise juurde tagasi sõita, kuid tulemusteta. Abiellumisest saadik olin läbi sõitnud pool maailma, risti läbi Ameerika, ja nüüd olin Panamas; leidmata siit Austraaliasse suunduvat laeva, ostsin väikese jahi.

Esimest korda nägin „Paganat” Balboa jahtklubi sadamasillas Panama kanali tsoonis nühkimas vööriga vastu poid. Sõidukorras jaht oli valmis merele minekuks. Jahi veeliini pikkus vöörtäävist ahtertäävini oli natuke vähem kui kakskümmend kuus, teki pikkus aga kakskümmend üheksa jalga. Tema laius suurima piimi kohal oli kümme jalga, maksimaalne süvis — kolm jalga kümme tolli. Nina kõrgilt vastu lainet püsti ajades vehkis «Pagan” oma neljakümnejalase mastiga otsekui uhkeldav keigar jalutuskepiga. Madal parras muutis ta sarnaseks kanuuga, mille vähimgi vee liikumine pani tundlikult võpatama.

Tema ligikaudu kaheksa jala pikkune kajut paiknes masti ja kokpiti vahel, ulatudes kaheksateist tolli üle madala poordi. Peale selle ning seisva ja jooksva taglase polnud tekil midagi näha. See oli lage ja oma kahekümne üheksa jala kohta küllaltki avar.

Esitekilt seitsme jala pikkuselt etteulatuv pukspriit tasakaalustas suhteliselt pikka masti ja üle ahtri ulatuvat poomi. Laeval oli kasutatud bermuudataglastust ja süstjad täävid andsid laevale parema manööverdusvõime.

„Pagana” välimus oli selline, et isegi tavalisel maarotil ei võinud tekkida mingit kahtlust tema suurepärastes meresõiduomadustes.

Ehkki ma halvasti jahtides orienteerusin — ainult kord elus oli mul olnud au viibida ühe väikese purjeka pardal —, „Pagan“ meeldis mulle. Otsustasin riskida ja sõita sellel Austraaliasse.

Juba kaks nädalat oli jaht minule kuulunud. Kõik, mis pikaks merereisiks vajalik, oli pardal, taglas korras ja väljasõidu edasilükkamiseks polnud enam mingit põhjust. Pärast kuuajalist sunnitud logelemist Panamas põlesin soovist väljuda avamerele. Arvasin, et mida varem ma teekonda alustan, seda kiiremini Maryga kohtun.

Ma ei teadnud kuigi palju purjetamisest, kuid millegipärast uskusin, et see kõik kord iseenesest laheneb. Peamine on pääseda ookeanile, kus täistuules jaht kursi edelasse võtab ja edasi eesmärgi poole kihutab, jättes ahtri taha vahuse jälje.

Vaevalt oleksin sellise reisi ette võtnud, kui ma poleks igatsenud pöörduda tagasi oma naise juurde. Mida lähemale jõudis väljasõidupäev, seda rohkem võttis minus võimust reisipalavik. Eelseisev seiklus kiskus mind nagu magnetiga kaasa. Ehkki olin kolm aastat sõitnud suurtel kaubalaevastiku prahi- ja tanklaevadel, ei tulnud mul selle aja jooksul kordagi läbi elada mereromantikat. Nüüd see romantika haaras mind: oma isiklikul jahil võisin sõita lõunameredel, kuhu tahtsin.

Seisin ja vaatasin piki kanalit sinna, kus algas meri, näiliselt vaikne ning rahulik. Millised hädaohud ähvardavad minu habrast jahti lähema kuue kuu jooksul? Ma ei suutnud neid kõiki ette näha, võisin ainult söösta edasi, hädaohule vastu, selleks et lühendada mind ja Maryt lahutavaid kaugusi.

Pikemalt mõtlemata valisin, nagu mulle näis, kõige lihtsama ja lühema tee. Kui loobuksin kavatsetud reisist, tuleks mul endiselt elada lahus naisest, keda ma pole juba terve aasta näinud.

Oma südames olen alati kandnud vaikset igatsust kaugete ja tundmatute kohtade järele. Kui Ameerika astus sõtta, lootsin sõjaväes teenides palju reisida. Püüdsin pääseda lennuväkke, kuid arstlik komisjon avastas mul kuulmekile vigastuse. Nii sai minust meremees; sõitsin madrusena Ameerika Ühendriikide kaubalaevastiku laevadel.

Kahe aasta jooksul tegin Ameerika ja välismaa laevadel kaks reisi ümber maakera. Hiljem tüdinesin umbsetest, räpastest madrusekajutitest ja kuldpaelte kandjate piiritust upsakusest. 1944. aasta jaanuaris lahkusin ühelt Rootsi laevalt Sydneys ja astusin seal Austraalia lennuväkke. Aasta vältel drilliti mind Brisbane’is, Dubbos (Uus- Lõuna-Wales), Sydneys ja Canberras. Seal kohtusimegi Maryga.

See juhtus teisel kuul pärast minu saabumist Austraalia pealinna. Olin millegagi hakkama saanud ja mulle anti selle eest nädal aresti. Selle nädala jooksul pidin hulga alandavat tööd tegema, näiteks esikute põrandaid küürima jne. Mind kamandas nais-abikorpuse ohvitser, sinisilmne, armas tütarlaps, kelle sõna oli koguni meeldiv kuulata.

Varsti pärast seda teatasime oma kihlusest. Nädal hiljem viidi meie lennuüksus Sydneysse, kus mind 1945. aasta veebruaris demobiliseeriti.

Samas tegi Ameerika mereväe administratsiooni esindaja mulle ettepaneku asuda teenima esimese klassi madrusena ühele Ameerika kaubalaevastiku laevale. Mulle isiklikult oleks meeldinud rohkem pääseda Sydney ülikooli ja jätkata õpinguid, mida oli katkestanud sõda, — kolm aastat tagasi olin õppinud Santa Barbara kolledžis Kalifornias. Tol ajal oleksin mina kui demobiliseeritu võinud kasutada ülikooli sisseastumisel teatud eeliseid. Kuid sõda polnud veel lõppenud ja laevastikku ei jätkunud inimesi.

Mary õhutas mind astuma kaubalaevastikku, ja kuigi ta oli juba kolm aastat teeninud Austraalia Lennuväe Naisabikorpuses, kavatses ta jätkata teenistust nii kaua, kui kodumaa teda vajab.

Juba järgmisel päeval olin Ameerika „ Liberty “-tüüpi transpordilaeval. See halli kaitsevärviga ülevõõbatud tolmune, roostes prahilaev võttis kursi põhja — Towns- ville’i ja käis veel neljas Saalomoni saarestiku sadamas. Varsti olime juba Uus-Hebriididel, peatusime kolmel korral Uus-Ginea põhjarannikul ja lossisime laeva lõplikult tühjaks Biakil ning Morotail. Pärast seda võtsime Uus- Gineas peale kompanii Austraalia sõdureid ja viisime Borneole. Seal saime käsu minna Brisbane’i järjekordse Austraalia väeüksuse järele.

Tagasi Brisbane’i sattusin mais, ligi neli kuud pärast Maryst lahkumist. Ameerikas on sel ajal õitsev kevad, Austraalias aga on mais südatalv. Kuid armastus ei hooli aastaajast.

Pulmad pidasime Sydneys, siis lendasime Brisbane’i. Meie mesinädalad kestsid kolm päeva — pühapäeva õhtupoolikul olin tagasi laevas.

Meie ajutiselt transpordiks kasutataval laeval tuli viia Borneole järjekordne partii sõdureid ja jõuda kuue nädala pärast tagasi Brisbane’i. Sellised reisid olid planeeritud sõja lõpuni.

Meie hüvastijätt Maryga ei olnud kurb, kuna me tookord veel ei aimanud, mis meid ootab. Lahkumisel lootsime jälle kohtuda iga kuue nädala tagant ja otsustasime, et me pärast sõda enam kunagi teineteisest ei lahku.

Raskes lastis laev liikus aeglaselt Suure Vallrahu vahelt läbi, möödus Paapuast ida poolt ja alustas pikka teekonda Borneo suunas. Madangi juures ööpimeduses tabas ülekoormatud laeva halastamatu orkaan. Juhitavuse kaotanud laev triivis märatseva mere ja raevuka tuule käes lainetel hommikuni. Just koidu eel jooksis ta täie hooga Uus-Ginea randa, väikesest troopikasadamast Finschhafenist lääne pool. Meie väljumisest Brisbane’ist ei olnud möödunud nädalatki.

Laeva vöör oli tunginud viiekümne jala pikkuselt kalda tihnikusse, puude oksad rippusid ülemise teki kohal. Sõdurid läksid maale ja moodustasid seal aheliku, kartes, et oleme sattunud jaapanlaste poolt hõivatud territooriumile.

Meeskond püüdis laeva päästa. Ankrud viidi välja, vööripoolsetest ruumidest heideti last üle parda. Ahtrist anti ootavatele puksiirlaevadele trossid. Et suurendada ahtri süvist, kergitada vööri ja vabastada see korallide kammitsast, kuhjati osa laevakraami ahtrisse.

Viie päeva pärast andis laev kolme puksiiri kaasabil täiskäigu tagasi ja nihkus paigast. Lõhutud vööriga vett lahates sõitis ta vaevaliselt Finschhafeni sõsarsadamasse Langemakki. Seal vaadati vigastus üle ja tsementeeriti vööris haigutavad augud.

Langemakist asusime teele Friscosse.

Kolmandal ööl tundus tüürimehele, et ta näeb maad. Tegelikult eksitas teda patrulliva torpeedopaadi kiiluvesi. Tüürimees andis ootamatult tagasikäigu. Laev vappus ja värises, justkui oleks toimunud kokkupõrge. Tsement- plaaster pragunes, pudenes tükkideks ja laeva vöör kadus vette. Suurivaevu suutsime end venitada Manuse saareni Admiraliteedisaarestikus.

Kolmkümmend päeva hiljem võttis üks Ameerika sõjalaev selle kuivdokis lebava tühja halli kere puksiiri. Vaatamata kõigile laeva remontimiseks tehtud pingutustele oli tükk tööd teda üle Vaikse ookeani Ameerikasse vedada, et reserveerida talle koht laevade kalmistul.

Kui ma viimast korda laevatrepilt alla olin tulnud, hakkasin San Pedro sadamas tööle laadijana. Nii võisin jälgida sadamasse saabuvaid laevu. Kahe nädala pärast võeti mind ühele Melbourne’! suunduvale tanklaevale esimese klassi madruseks. Juba samal ööl olin teel Mary juurde.

Möödusid veel kaks nädalat. Oli august. Sõda oli äsja lõppenud ja laeval valitses rõõmus meeleolu. Madrused arutasid omavahel rahulikke tulevikuplaane. Paljudele pidi see reis saama viimaseks enne argipäeva tagasipöördumist. Tanklaev jättis selja taha Samoa ja ainult nädalapikkune teekond lahutas meid Port Phillipist. Veel nädal, ja ma näen Maryt. Oli raske uskuda, et pärast kolm ja pool kuud kestnud lahusolekut jalutame jälle Melboume’is mööda tuttavat Flinders Streeti.

Samal ajal kui ma neid mõtteid hellitasin, anti kaptenile korraldus muuta kurss ja viia laadung Manilasse.

Manilas seisis laev kaks nädalat ja edasi pidime sõitma’ läbi Panama kanali Texas Citysse. Kuid Panamast saadeti meid selle asemel Aruba saarele Hollandi Lääne-Indias. Orangestadtis heitis tanklaev ankru räpase, haisva naftahoidla juurde nagu väike põrsake täissöönud emise juurde ja imes endasse 125000 barrelit masuuti. Saime korralduse sõita Honolulusse ja sealt edasi Jokohamasse.

Kaks nädalat seisime Jokohamas, nädala Nagojas, kaheksa päeva Jokosukas, siis aga sõitsime Sanghaisse. Kiirevoolulisel Hwangpu jõel seisime paigal üheksa päeva, ümbritsetud edasi-tagasi sagivatest hiina džonkidest ja sampanitest. Siis jätsime Jangtse sogased veed ja sõitsime läbi Ida- ja Lõuna-Hiina mere. Kakskümmend kaheksa päeva hiljem jõudsime pärast 10000 miili pikkust reisi üle Vaikse ookeani Panamasse.      ,

Siin seisime vaid paar päeva. Pärast seda tossutas see suur mustakereline laev Curaaole, Aruba sõsarsaarele. Edasi ületasime Atlandi, läbisime Bristoli kanali ja sildusime Avonmouthis Inglismaal.

Kaks nädalat hiljem, 1. aprillil 1946. aastal munsterdasin end laevalt maha New Yorgis. Viivitamatult hakkasin otsima võimalust Mary juurde sõitmiseks.

Laevaühingutel polnud midagi pakkuda. Ma ei pääsenud Austraaliasse ei reisijana ega madrusena. Punase Risti esindajad kuulasid osavõtlikult minu häda ära, kuid nemadki ei suutnud midagi ette võtta. Meremeeste värbamise büroo küsitles kõiki agente, kuid tulemusteta. Laevaühingute käed olid seotud: Austraalia ja Ameerika vahel liikusid ainult üksikud laevad ja needki olid alles teel sinna. „Katsuge õnne Friscos,” soovitati.

Läänerannikule pääsesin juhuslike autodega. See tuli odavam. Hoidsin raha ülesõiduks ja lootsin, et liigun niimoodi kiiremini kui bussi või rongiga. Taskus oli mul peaaegu tuhat kuussada dollarit, ligi pool tanklaeval väljateenitud töötasust. Ülejäänu olin paigutanud panka.

San Franciscos oli samasugune olukord nagu New Yorgis.

Neli päeva hiljem, juustes kuue osariigi tolm, kõndisin oma meremehekastiga juba mööda New Orleansi rahvarohket Canal Streeti. Hakkasin jälle otsima Austraaliasse väljuvat laeva. Kahe päevaga jooksin läbi kõik laevaagen- tuurid ja meremeeste liidud. Mul ei õnnestunud leida midagi peale võimaluse sõita reisijana ühel Panamasse banaanide järele mineval laeval, juhul kui mulle antakse viisa.

Viimases hädas munsterdasin end kokapoisina ühele sõjaväe transpordilaevale, mis sõitis Puertoriiko kaudu Panamasse. Kui olime jõudnud kanali tsooni, pakkisin kokku oma varanatukese ja mõni tund hiljem, koidikul, hiilisin õnnelikult läbi tiheda valve kaidel. Lootsin Panamas pääseda mõnele Austraaliasse või Okeaaniasse suunduvale Inglise laevale, kuna sealt oli Sydneysse edasipääsemine lihtsam.

Need plaanid kukkusid haledasti läbi. Laevaliiklus oli ka siin välja surnud. Lootusetult käisin läbi kõik kaid Cristobalist kuni Balboani. Lõpuks põetasin enda ühele Indoneesiasse suunduvale Hollandi aurikule. Seal avastati mind üsna juhuslikult. Kui laev parajasti mööda kanalit ulgumerele sõitis, ummistus ootamatult vile. Mehaanik tuli üles, et riket kõrvaldada ja märkas korstnatühemiku pimeduses minu kägaras kogu. Kui taskulamp valgustas pimedust, nägi ta oma suureks imestuseks reisijateta laeval võõrast meest, leivapäts ja veepudel kramplikult kaenla all.

Loots toimetas mu kaldale ja seal tuli mul astuda karmide immigratsioonivõimude palge ette. Minu täbar olukord ei äratanud neis mingit kaastunnet. Mind paigutati kõrge taraga piiratud tühja majja seniks, kuni leitakse mõni kanalist läbisõitev laev, millele vajatakse madrust.

Selles pogris tutvusin George’iga. George oli austraallane, hulljulge mees, kes oli läbi käinud terve maailma ja põles nüüd soovist pöörduda tagasi kodumaale. Sotimaal oli ta maha jäänud Austraaliasse väljuvast laevast, hiljem aga ei võetud teda tervislikel põhjustel vastu Inglise kaubalaevastikku ja sellega kadusid kõik võimalused koju tagasi sõitmiseks. Raha tal ei olnud, seepärast oli ta proovinud sõita ühel juhuslikul Inglise laeval jänesena.

Ta avastati samuti õige pea, ja kui laev jõudis Panamasse, andis kapten George‘i välja kanali tsooni võimudele, kes talitasid temaga nagu minugagi. George! kavatseti peatselt Inglismaale saata, kus teda kui laevajänest ootas kohus.

Juba esimestel päevadel hakkasime koos nuputama, kuidas pääseda täbarast olukorrast. Kaotada polnud meil midagi. Teadsin, et mind antakse üle esimesele läbisõitvale laevale, millel vajatakse madrust. Võimalus, et just see laev otse Austraaliasse või sinnakanti sõidab, oli tühine, õigupoolest seda ei olnudki. Pigem võisin sattuda mingile roostes künale, mis sõidab kuhugi teise maailma otsa.

Kui George avaldas arvamust, et tuleks leida paat ja „purjetada üle selle neetud lombi”, hakkas tema idee mulle kohe meeldima. Otsekohe kukkusime pööraseid plaane tegema. Balboas oli müüa väike purjekas. Olin sellest kuulnud, kui koos Kim Powelliga tema jahil „Wind’s Will” piki kallast purjetasime. Kim, tõeline merehunt, kes terve igaviku oli sõitnud Kariibi merd ja tundis põhjalikult purjetamiskunsti, ütles, et temale see purjekas meeldib. Minule oli sellest küllalt. Rääkisin purjekast George’ile ja me otsustasime selle osta.

Õhtul pugesime läbi tara ja otsisime üles purjeka omaniku. Ta küsis tuhat dollarit. Omanik oli elavalt huvitatud müümisest, kuid tal oli kahju loovutada jahti niisuguseks mõtlematuks tembuks. Müksasin tähendusrikkalt George’i ja kukkusin pajatama, kuidas ma kunagi võistlusjahtidel Honolulusse olin kihutanud ja „kogu Kalifornia ranniku risti-rästi läbi sõelunud”.

Seletasin, et George oli varem ühel ketšil tüürimehena üle Tasmani mere Uus-Meremaale purjetanud. Kauplesime kella kaheni öösel ja tulime tagasi sisemiselt ja välimiselt säravate laevaomanikena.

Järgmisel hommikul teatasin võimudele, et olen nüüd jahi omanik, mis seisab Balboa jahtklubi sillas, ja kavatsen minna tagasi pardale. Tõotasin neile, et muretsen juba lähemal ajal vajalikud paberid ja põhjendan küllaldaselt, miks pean saama loa sõiduks omaenda laeval oma naise juurde. Algul nad kõhklesid, kuid nähes minu enesekindlust, nõustusid viimaks siiski mind vabastama, kui nad on fakte kontrollinud. Seniks pidin vaevlema tara taga.

Leppisime George’iga kokku, et mina lähen ja sean sõidukorda jahi, mida me polnud veel näinud, kuna tema tuleb pardale alles viimasel hetkel, vahetult enne väljasõitu. öösel pugesime läbi tara oma laeva vaatama. Jahtklubis näidati meile mingisugust ähmast varju silla lähedal, mis pidavatki olema meie „Pagan”. Sõudsime sinna ja uurisime taskulambi valgel jahi tekki, taglast ja ruume. Kunagi varem pole kakskümmend üheksa jalga tundunud mulle nii lühikesena kui siis. George oli nähtavasti samal arvamusel. Igatahes pärast seda, kui olime jahil käinud ja tema mõõtmetega tuttavad, rääkis ta meelsamini eelseisvast kohtuistungist Inglismaal kui meie kavatsetud reisist. Ta lootis, et kohus ei langeta laevajänesele liiga karmi otsust. Kui me sel ööl tagasi läksime, ei tülitanud ma George’i enam küsimusega, kas ta sõidab kaasa või mitte.

Järgmisel päeval andsid immigratsioonivõimud mulle üsna vastu tahtmist nõusoleku.

Siis aga sattusin ma ajalehtedesse. Sillale tulid inimesed minu tööd jälgima ja vangutasid alalõpmata pead, kui nad «Paganast” rääkisid. Kuid ma ei hoolinud nende jutust. Mul oli purjekas ja liiga palju tegemist selle sõidukorda seadmisega.

Kuulutasin, et otsin sobivat reisikaaslast, kes tunneks navigatsiooni, kuna mul sellest suurt aimu polnud. Kuni viimase minutini muretsesin vähe selle üle, kes saab mu seltsimeheks. Pretendente oli kolm.

Esimene oli Jim, demobiliseeritud madrus. Temagi oli Austraalias abiellunud. Ta ei olnud näinud oma Melbourne’is elavat naisukest seitseteist kuud ega pääsenud kuidagi Austraaliasse. Nagu minagi oli ta asjatult sinna- sõitvat laeva otsinud. Ta haudus tõsiselt plaani istuda mingisse päästepaati ja asuda sellega teele üle ookeani. Siis kuulis ta minust.

Leppisime telefoni teel kokku, et kohtume ühes Balboa baaris. Ka Jim polnud varem purjekaga sõitnud, kuid oli veendunud, et „pole midagi, millega kaks ameeriklast toime ei tuleks: mida ei suuda üks, suudab teine”.

Kuna Jim kannatamatult soovis näha «Paganat”, kutsusin ta kaasa.

Oleksin pidanud hoidma lukus oma suure suu ja tooma ta pardale vahetult enne väljasõitu. Kui näitasin Jimile oma purjekat, arvas ta, et ma teda narrin: ta pidas «Paganaks” lähedal ankrus olevat viiekümnejalast jahti.

Pärast seda kui Jim ei leidnud jahilt «kambüüsi” ja «vannituba”, hakkas ta huult närima ja muutus ilmselt nukraks. Kui Jim sel õhtul lahkus, mõistsin, et ma teda enam ei näe.

Teise pretendendi nime ei saanudki ma teada, selleks oli meie tutvus liiga lühike. Ta ütles, et otsib «seiklusi”, kuid ainult selliseid, mida on varem läbi elanud — ta mõtles oma teenistust kaubalaevastikus. Olen juba ammu harjunud nägema, et mõne väikese kaubalaeva mingi kolmas tüürimees kannab varrukal niisama palju karda kui «Queen Mary” kapten. Ka see mees polnud mingi erand. Ta polnud laisk kiitma, kui nägi viiekümnejalalist, ta tundis huvi, kas väljasõit toimub peatselt. Selgitasin talle, et minule kuulub teisel pool asuv kahekümne üheksa jala pikkune purjekas, ja et me väljume kohe pärast seda, kui ta toob oma asjad laeva.

Ta ei suutnud harjuda mõttega, et «Pagana” suurim laius on ainult kaks tavalise sängi laiust, ja et ta on ainult 

pisut rohkem kui neli korda pikem. Ruumi „seiklusteks” oli liiga vähe.

Kolmandaks pretendendiks olid kaksikud, kes ei kavatsenud üldse mingit tööd teha, vaid tahtsid ainult logelda ja lõunamerede ilu imetleda. Kõhklemata otsustasin nad kaasa võtta ning ma poleks võinud paremat valikut teha, kui just mitte arvestada mõnd vettinud Kap Hoorni kaptenit. Need kaksikud olid sadama mehaanikatöökojast minema aetud kassipojad. Neid nähes unustasin kõik oma viimaste päevade kahtlused ja pettumused. Nad asendasid tervet meeskonda.

Ma olin lootnud’, et Panama ajalehes avaldatud kuulutuse peale ilmub kas või mõni kogemusteta meremeeski. Unistasin kaaslasest, olgu ta siis must, valge, punane või roheline. Peaasi, et ta ei oleks nii roheline, et juba järgmisel päeval pärast väljasõitu tahab tagasi pöörduda. Kui aga 24. mail, kaks nädalat pärast „Pagana” ostu, enam kedagi ei tulnud, laadisin peale viimased tagavarad, tegin tekid klaariks ja jäin sobivat ilma ootama. Aeg lendas. Teadsin, et praegu sinetab Vaikse ookeani kohal selge taevas, et selline ilm püsib kuni oktoobrini, mil puhkevad orkaanid. Kui alustan kohe teekonda, on minu käsutuses tervelt neli kuud, küllalt selleks, et jõuda enne orkaanide hooaega Tasmani merele ja sealt Austraaliasse.

Jätsin hüvasti kõigiga, kes sadamasillal viibisid. Viimasel hetkel olid heasoovlikud panamalased sadamasillale terve mäe raamatuid, ajakirju, toidumoona, köögiriistu ja -nõusid kokku vedanud.

Kui ma õhtul varakult kajutitrepist alla läksin, oli õhk puhas, öö selge ja lõunast puhus värske tuul.

SISUKORD

Ettevalmistus         7

Väljasõit                17

Praktika                 26

Eneseusaldus      32

Upume!                 38

Merehädas            49

Seiklused                                55

Üle parda              64

Malpelo saar       67

Meresõiduteadus                                             74

Minu meeskond                                60

Võludeta saared                 89

Postkontorilaht                                     95

Passaadid             101

Merikurat               110

Orkaan    124

Ilma mastita        131

Hädataglastus     139

Ookeanil eksinud                 147

Toiduta    164

Nälgimine ja maa               172

Pääsemine             187

Tuvutha                   198

Minust saab saareelanik                                 211

Puril         218

Austraalia              229

Mere-robinsonide suguvend          240

Merenduslikke oskussõnu                      243