Eesti Riiklik Kirjastus, 1957

(60-80ndad aastad). Lühiuurimusi

Carl Robert Jakobsoni mälestuseks tema 75. surma-aastapäeva puhul.

SAATEKS

Kui aastat kolmkümmend tagasi mõned nooremad ajaloolased hakkasid arendama uurimuslikku huvi eesti ühiskondlik-poliitilise liikumise vastu XIX sajandi 60-ndail—80-ndail aastail, siis oli selle ala küsimuste tundmine avalikkuses veel üsna algastmel. Käibel olid andmed ja seisukohad, mis olid peamiselt memuaarset laadi, tuginesid vähe arhiivimaterjalidele, olid sageli ebatäpsed, ekslikud, subjektivistlikud. Kogu ajajärgu üldkäsitlemisel lokkas veel kõige primitiivsem idealism. Samuti puudusid nimetatud aastakümnele ulatuses põhjalikumad ja sügavamad uurimused majanduslike ja sotsiaalsete olude arengu kohta, ilma milleta ei ole muidugi võimalik saada täisväärtuslikku üldpilti ajajärgust.

Sellises olukorras oli selle perioodi uurimisel esmajärguliseks ülesandeks hoolitseda sellekohase allikainese väljatoomise eest arhiividest. Sellega kõrvuti tõusis pakiliselt päevakorda vajadus koguda tol ajal veel üsna laialiselt eraisikute valduses olnud allikmaterjale, eriti olulise tähtsusega kirjavahetusi, samuti ka suulist ajaloolist traditsiooni, mälestusi, mida oli veel liikumas rahva keskel. Sellist materjali hakati koguma ja koondama Tartus 1929. aastal asutatud Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi (EKlA).

Selle arhiivi kogud kasvasid aasta-aastalt ja kujunesid aja jooksul tähtsaks varasalveks XIX sajandi teise poole Eesti ajaloo tundmaõppimisel. Need kogud moodustasid hiljemini olulise osa praeguse Eesti NSV Teaduste Akadeemia Riikliku Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuuseumi käsikirjade-osakonnas Tartus.

Rea omaaegsete ametiasutuste arhiivides, samuti EKlA kirjakogude kallal üle kümnekonna aasta kestnud uurimistöö võimaldas käesoleva kogumiku autoril tuua neist päevavalgele olulisi allikmaterjale. Neist mõningate osade põhjal ilmus lühemaid ja pikemaid eriuurimusi. Need valmisid vastavalt sellele, kui palju kogutud materjalid võimaldasid käsiteldavate küsimuste enam-vähem terviklikku lahendamist. Kõik kokku olid nad põhiliselt ainult eeltöö osad ajajärgu üldkäsitluse jaoks. Autor jätkas andmete kogumist eriti ulatuslikult kogu perioodi majanduse ajaloo ja rea eriküsimuste kohta. Rikkalikud kogud sel alal aga hävinesid. Hukkusid ka pikema uurimuse valmiskirjutatud osad.

Eesti ajaloo küsimused XIX sajandi teisel poolel saavad veel kaua püsima ka nõukogude ajaloo-uurijate tähelepanu piirkonnas. Samuti ka laiemas nõukogude avalikkuses ei saa kahaneda huvi nende küsimuste vastu. Selle huvi, nii ajaloo-uurimises kui ka laiemas avalikkuses, õige rahuldamise esimeseks eelduseks on vajalik ajalooliste faktide ulatuslik ja õige tundmine. Autor on arvamisel, et tema poolt omal ajal reas uurimustes mitmesuguste küsimuste kohta arhiividest ja kirjakogudest välja toodud allikainese tundmine võiks olla kasulik ja vajalik ka Eesti ajaloo XIX sajandi teise poole küsimuste edaspidisel uurimisel. See põhjustabki käesoleva lühiuurimuste erivalimiku väljaandmise. Kogumikus esitatud kirjutised on omal ajal küll ilmunud mitmesugustes väljaannetes, peamiselt ajakirjades, mis aga on praegu raskesti kättesaadavad nii uurijaile kui ka teistele asjahuvilistele.

Kogumikku võetud uurimused, haarates ajajärku 60-ndaist 80-ndate aastateni XIX sajandil, käsitlevad selle mitmesuguseid aktuaalseid küsimusi: silmapaistvat talurahvaliikumist, mis avaldus palvekirjade-aktsioonide näol 60-ndail aastail, talurahva ja eesti rahvusliku liikumise radikaal-demokraatliku suuna ning teiselt poolt balti-saksa aadli vahelist võitlust, balti-saksa mõisnike ja tsaarivõimu vahekordi, suhteid eesti rahvusliku liikumise demokraatliku ja kiriklik-konservatiivse suuna vahel, eesti ajakirjanduse ajaloo küsimusi, tsensuuriolude kujunemist, eesti rahvusliku liikumise suhteid läti tegelastega, Soomega ja tema Venele lähenemise taotlusi.

Kogumikus toodud lühiuurimused ei anna muidugi süstemaatilist üldkäsitlust vaadeldava ajavahemiku kohta ega taotlegi seda. Selle saamiseks on vaja teha veel rohkesti uurimistööd selle ajajärgu mitmesuguste küsimuste kallal. On vaja ulatuslikumalt ja sügavamalt tundma õppida ajajärgu majandusolude arenemist, tolleaegse eesti ühiskonna sotsiaalse struktuuri, selle eriti hoogsalt arenenud sotsiaalse diferentseerumise kujunemist. Samaaegselt on tarvis sügavalt tungida tol ajal Eestis käimas olnud klassivõitluse nähtustesse, rahvusliku liikumise eri suundade vastastikustesse suhetesse. On vaja põhjalikult ja uutelt, marksistlikelt vaatekohtadelt läbi töötada kaasaegse eesti trükisõna, ajakirjanduse, kirjanduse ja muude kultuurialade ajaloo küsimused. On mõistetav, et siit tuleneb uurijaile veel palju ulatuslikke ülesandeid, mis nõuavad veel rohket ja järelemõtlikku tööd.

Enamik käesolevas kogumikus loodud lühiuurimusi, mis ilmunud trükis kodanliku diktatuuri ajal, on koostatud ilma marksistliku metodoloogia rakendamiseta. See on tinginud ka nende kirjutiste põhilisemad puudused, neist kõige olulisemana asjaolu, et käsiteldavad poliitilised nähtused pole alati seostatud küllalt tihedalt ja sügavalt tolleaegse majandusliku arenguga. Lisaks sellele tuleb märkida, et pärast kogumikku võetud lühiuurimuste esmakordselt trükis ilmumist on neis käsitletud küsimuste kohta juurde tulnud uut allikainest — peamiselt EKIA ja ENSV TA Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuuseumi kogudesse — ja avalikkusele teatavaks saanud ka uusi arhiivimaterjale. Samuti on möödunud ajavahemikel trükis ilmunud üksikute autorite poolt uusi väärtuslikke lühiuurimusi.

Autoril puudus võimalus käesolevas valimikus esitatavaid lühiuurimusi põhjalikumalt ümber töötada, neid täiendada uute, vahepeal juurdetulnud materjalide ja uurimustulemustega. Pealegi on põhjendatud arvata, et selline töö võiks toimuda kõige otstarbekohasemalt seoses ajajärgu kohta marksistlikel alustel üldmonograafia koostamisega. Seni aga, kui selline põhjalikum üldkäsitlus puudub, võiksid kogumikku koondatud uurimustes esitatud allikaines ja hinnangud, mis lähtuvad neis toodud faktide endi loogikast ja on osutunud siiani üldiselt õigeiks ja paikapidavaiks, olla kasulikud käsiteldava ajajärgu lähemaks tundmaõppimiseks laiemale avalikkusele kui ka selle perioodi uurimise edasiviimiseks.

Nii ilmuvadki kogumikku võetud lühiuurimused üldiselt oma algsel kujul. Ainult esimesele neist, mis käsitleb eesti talupoegade palvekirjade-aktsioone 1860-ndail aastail, on juurde kirjutatud eessõna, nagu see ka tekstis vastavalt märgitud. Artikleis esinenud kordumiste kõrvaldamiseks on kohati tehtud kärpimisi. Ka on üksikuis kirjutistes mõnevõrra kohandatud sõnastust ja ära jäetud mõningad kontseptsioonid, mis ei osutunud küllaldaselt põhjendatuiks ja paikapidavaiks.

Erilise rõõmuga tahaksin siinkohal märkida võimalust pühendada käesolev kogumik teoses käsiteldava ajajärgu suure eesti ühiskonnategelase, oma rahva eluõiguste eest mehise ja sihiteadliku võitleja, tema kultuuriväljadel väsimatu töömehe C. R. Jakobsoni mälestusele tema 75. surma-aastapäeva puhul. Pühendust õigustab asjaolu, et valdav enamik kogumikus toodud kirjutisi on suuremal või vähemal määral, otseselt või kaudselt seotud meie suure rahva- tegelase auväärse nimega.

H. Kruus

EESTI TALUPOEGADE PALVEKIRJADE-AKTSIOONID 1860-NDAIL AASTAIL

EESSÕNAKS 

Kogu XIX sajand Eesti ajaloos on rikas kohaliku talurahva antifeodaalse liikumise poolest. Rida puhanguid selles liikumises arenes silmapaistvaiks ülestõusudeks balti-saksa mõisnike ja nende klassivõimu vastu. Nende ülestõusude mahasurumiseks rakendati õige sageli tsaari-sõjavägesid, lasti käiku sõjakohtuid, mis tegid talupoegade kohta karme ja veriseid otsuseid.

Hulga aastakümnete kestel ka sel sajandil talurahvaliikumine Eestis säilitas rea tüüpilisi jooni, mis olid omased üldse talurahva käärimisele feodaalse korra või selle igandile mõjuka edasipüsimise tingimusis. Nagu tolleaegseis Vene kubermangudeski, nii ka Eestis jäi talurahvaliikumine stiihiliseks, organiseerimatuks, lokaalseks, kusjuures selle kandjail puudusid veel vajalikult selgelt teadlikud poliitilised eesmärgid. Need puudused tingisidki selle liikumise nõrkuse ja perspektiivituse. Kuid hoolimata sellest oli talurahvaliikumine ka neil aastail olulise ajaloolise tähtsusega kui võitlus demokraatliku arenemise tee eest, kui võitlus feodaalse korra ja selle igandite likvideerimise eest. Nagu Vene kubermangudes tol ajal, nii polnud talurahvas ka Baltimail kaasaegseis konkreetseis ajaloolisis tingimusis suuteline lahendama omal jõul oma vabastuse ülesannet, polnud võimeline saavutama feodaalse korra ja hiljemini selle igandite likvideerimist. Töölisklass, loomulik juhtiv ühiskondlik jõud selles võitluses, polnud siis veel tõusnud ajaloolisele näitelavale. Kui V. I. Lenin, iseloomustades olukorda XIX sajandi

60-ndate aastate alguses, kirjutas: «revolutsiooniline liikumine Venemaal oli tookord armetult nõrk, revolutsiooniline klass rõhutud hulkade keskel aga puudus veel täiesti»,  siis on see igati kohaldatav ka tolleaegse olukorra iseloomustamiseks Baltimail. Nimetatud aastail areneski käesolevas uurimuses vaadeldav eesti talurahvaliikumine. Tema tegevuskohaks jäi peamiselt Lõuna-Eesti, mis tolleaegse administratiivse jaotuse järgi moodustas Liivimaa kubermangu põhjapoolse osa. Seda järku eesti talurahvaliikumises on hiljemini ajaloolises kirjanduses hakatud nimetama palvekirjade- aktsioonideks 60-ndail aastail.

Kui järjekordsel lülil eesti talurahvaliikumises olid 60-ndate aastate palvekirjade-aktsioonidele omased teatavad põhijooned, mis iseloomustasid talurahva antifeodaalset võitlust ka eelnevail etappidel. Kuigi need aktsioonid haarasid omajagu laialdast ala, kokku kolmekümne valla ümber Lõuna-Eestis, moodustasid nad oma kogupildilt siiski lokaalse ja laialipillatud liikumise. Selle poliitilised eesmärgid, mida suunas püüd saavutada tsaarivalitsuselt kaitset oma eluhuvidele kohalike saksa mõisnike vastu, said toitu samast naiivsest monarhismist, mis oli omane talurahvale ka eelnenud aastakümnetel. Kuid samal ajal oli sellel eesti talurahvaliikumise järgul ka omad olulised iseärasused, mis varemini -ei esinenud. Märgime siinkohal ainult üldjoontes neid iseärasusi, mis määrasid kogu käesolevas uurimuses vaadeldavate talupoegade palvekirjade-aktsioonide eripalge.

Eesti talurahva palvekirjade-aktsioonid 60-ndail aastail arenesid tol ajal päevakorras olevate kodanlike reformide ettevalmistamise ja läbiviimise olukorras, nii ülevenemaalistes kui ka Balti kohalikes mõõtmetes. Seoses sellega olid need aktsioonid üheks haruks kohaliku talurahva võitluses nende reformide demokraatliku teostamise ja arengu eest. See asjaolu põhjustas kogu selles talurahvaliikumises omajagu eripärase laadi, mis oli vastavalt uudne nähtus.

Eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonide teine eripärasus seisis selles, et nad arenesid eesti külas edukalt teostuva ühiskondliku diferentseerumise tingimusis. Seetõttu oli olulise tähtsusega küsimus, millisele seisukohale asuvad palvekirjade-aktsioonide suhtes, mis kajastasid põhiliselt taluperemeeste huvisid, talurahva maatud kihid — sulased ja popsid. Nagu selgus palvekirjade-liikumise käigus. küla maatamehed läksid ühises rindes kogu talurahva antifeodaalses võitluses. Talurahvas esines seega ühtselt võitlusis mõisnike vastu.

60-ndate aastate talupoegade palvekirjade-aktsioonide kolmandaks iseärasuseks oli see, et talurahval olid käsutada suhteliselt rikkalikud võitluskogemused veel üsna lähedasest minevikust. Alles paar aastakümmet enne seda, 40-ndail aastail, oli kogu Lõuna-Eesti talurahvas olnud haaratud pingsast antifeodaalsest võitlusest, mille üheks põhiliseks vormiks kujunes Liivimaa eesti ja läti talupoegade massiline siirdumine vene-õigeusku. 50-ndail aastail talurahvas Põhja-Eestis (Eestimaa kubermangus) oli avaldanud tormikat aktiivsust võitluses mõisnike vastu. 1858. aastal see võitlus arenes suureks ülestõusuks, mis omandas ulatusliku kuulsuse «Mahtra sõja» nime all. Rikkalikud kogemused, mis saadi eesti talupoegade nimetatud võitlusavaldusist, suunasid uuel astmel talurahvaliikumise algatajaid, organiseerijaid ja sellest osavõtjaid otsima uusi ja otstarbekohasemaid teid oma antifeodaalse võitluse jätkamisel. 60-ndail aastail kujunes liikumise põhiliseks meetodiks vene kõrgemaile ametivõimudele, eriti keisrile palvekirjade koostamine, milles sõnastati oma kaebusi, soove, nõudmisi, ja Peterburi lähetatavate saatkondade organiseerimine.

60-ndate aastate palvekirjade-aktsioonide neljandaks iseärasuseks oli rahvusliku intelligentsi osavõtt kogu sellest liikumisest. See oli hoopis uudne nähtus eesti talurahvaliikumise ajaloos ja vajutas oma sügava pitseri kogu selle ajavahemiku palvekirjade-kampaa cniale. Siis veel tekkiva ja algastmes kujuneva eesti rahvusliku intelligentsi liikmed osutasid talupoegadele selle 60-ndate aastate liikumise kestes väga olulist ja mõjukat abi, esinedes palvekirjade koos- tajaina, saatkondade organiseerijatena ja lisades talurahva nõudmistele elemente, milledel oli laialisem, üldrahvalikum tähtsus, mõtestasid kogu liikumist uuesuunaliselt.

Rahvusliku intelligentsi osavõtt talupoegade palvekirjade-aktsioonidest 60-ndail aastail tõstis selle võitlusavalduse märksa kõrgemale organiseerituse tasemele, võrreldes talurahvaliikumise eelnenud etappidega Eestis. See suurem organiseeritus oligi palvekirjade-aktsioonide viiendaks iseärasuseks.

Eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonide kohta XIX sajandi 60-ndail aastail on säilinud üsna rikkalikud allikmaterjalid, mis laiali pillatud rohkearvulistes arhiivifondides. Põhiliselt nende alusel, nii palju, kui nad omal ajal olid kättesaadavad Eesti ja Läti ala arhiivides, ongi koostatud käesolev uurimus, mis esmakordselt ilmus trükis 1934. aastal.  Autori kavatsus teema seisukohalt läbi töötada ka omaaegsed Vene keskasutuste arhiivid on jäänud teostamata.

1. PALVEKIRJADE-AKTSIOONID 1864. AASTAL

Palvekirjade-aktsioonide tekke küsimus

Eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonid massiliste kollektiiv- üritustena tõusevad esmakordselt Liivimaa poliitilise elu päevakorda 1864. aastal. Nende sündmuste saksapoolsed käsitlejad, kes katsusid esimestena leida nende allikat ja ajendeid, on püüdnud rõhutatult neid siduda sama aasta kevadel krahv Vladimir

Bobrinski ja suvel Riia õigeusu peapiiskopi Platoni üritatud ringreisidega, mis olid ühenduses eesti ja läti õigeusuliste talupoegade keskel vallandunud rekonversiooni-liikumisega. Seda sidet hakkasid rõhutama juba kaasaegsed kohalikud ametivõimud ja aadlitegelased. Samas vaimus on näinud eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonide tekkelugu ka küsimuse hilisemad käsitlejad balti-saksa leerist. Nii näiteks Liivimaa kõige uuema ajaloo autoriteetsemaid baltisaksa uurijaid A. v. Tobien rõhutab korduvalt, et just peapiiskop Platoni ringreis õhutanud talupoegi pöörduma palvekirjadega keisri poole. Peapiiskop tähendanud rahvale otseselt, et see tee olevat talupoegadele niisama vaba kui teistelegi seisustele. See nõuanne langenud viljakale pinnale, mõjustanud kiriklikes Ja riiklikes küsimusis orienteerumatuid talupoegi nende pimedas usalduses keisri vastu pöörduma monarhi poole palvetega, mille rahuldamata jätmine olnud ette näha.  See on tüüpiline balti-saksa seisukoht kõigi suuremate kohalike rahvaliikumiste seletamisel, millel on sügavam ning püsiv tagamõte. Ühelt poolt apoloogia Balti oludele, mis saksa aadli juhtimisel olnud niivõrd rahuldavad, et nad ei võinud tekitadagi rahvamassi teravama rahulolematuse avaldusi. Teiselt poolt alahinnang kohaliku rahva suhtes, keda peeti võimetuks igasuguse teadliku poliitilise aktsiooni üritamiseks.

Krahv Bobrinski ja peapiiskop Platoni ringreisid võisid rahva seas elevust muidugi suurendada. Kuid palvekirjade-aktsiooni tõeline ajend oli hoopis teisal. Rahva loomulik ja põhjendatud, saksa aadli silmis muidugi täiesti õigustamatu püüd parandada oma rõhuvaid elutingimusi otsis realiseerimisteed samade talupoegade igivana poliitilise orientatsiooni kandel, mis polnud mingi uudne nähtus.  See orientatsioon, mida iseloomustas ühelt poolt vaen ning võitlustahe saksa mõisniku vastu ja teiselt poolt selleks võitluseks toetuse taotlus riigivõimult, oli inimpõlvi vana. Alles paarkümmend aastat tagasi oli ta nii teravalt lõkkele löönud Liivimaa talurahva käärimises 40-ndail aastail.  Ta polnud küll loodetavat vilja kandnud, kuid ometi mitte kustunud.

Et 1864. aastal alanud palvekirjade-aktsioonid ei tekkinud mõnede väljastpoolt rahva ellu tunginud sündmuste, nende hulgas ka ülalmainitud «reiside» mõjul, vaid et nende ajendiks oli just rahva poliitiline siseorientatsioon, seda näitab veenvalt seegi asjaolu, et samalaadilisi aktsioone, kuigi väiksemas ulatuses, oli lähemail eelnenud aastail. Ja koguni Põhja-Eestiski, kus liikumine arenes tunduvalt erinevais tingimusis.

Kui J. Köler 1863. a. suvel käis kodumaal rahvatüüpe maalimas, võis ta ka Põhja-Eesti talupoegade keskel märgata seda tüüpilist veendumust.  Inimesed seletasid, et nende olukorra raskus saksa mõisnike võimu all on tingitud asjaolust, et Vene tsaar ei tea Eesti- ja Liivimaal valitsevaid olusid. Vastasel korral oleks ta tingimata halastanud ka õnnetute eestlaste peale ja laiendanud neile hüvesid, mis said osaks vene talupoegadele 1861. a. 19. veebruari manifestiga. Siin oli mõjustamas, elevust virgutamas äsjane Vene agraarreform, mis leidis eesti talupoegade poolt idealiseerivat kommenteerimist. Kuid palvekirjade-aktsiooni idee polnud ka selle sündmuse mõjul leiutatud.

Talupoegade pöördumine riigivõimu kohalike kõrgemate esindajate — kuberneri, kindralkuberneri jt. poole oli, nagu varemini ja hiljemini, nii ka 60-ndail aastail kõige tavalisemaks nähtuseks. Esimesel võimalusel püüdsid talupojad ikka pääseda just kõrgemate võimukandjate ette, kasustades selleks soodsaid juhuseid, aga kartmata üritamast ka raskeid ja tülikaid teekondi pealinna.

Eesti talupoegade massilised palvekirjade-aktsioonid algasid juba 1860. aastal, ühenduses talurahvast nii Liivi- kui Eestimaal jälle tugevamini haaranud väljarändamistuhinaga.  Viimane on peatükk omaette. Siin väärivad märkimist ainult sellega seoses toimunud pöördumised keisri ja sellise kõrge võimukandja kui Vene kindraladmirali suurvürst Konstantin Nikolajevitši poole, kes oli 60-ndail aastail eesti talupoegade keskel haruldaselt populaarne.

Septembri lõpul 1860 saadeti Balti kindralkuberneri kantseleist Eestimaa kubernerile juurdluse korraldamiseks ärakiri eesti talupoegade kollektiivpalvekirjast, mis oli esitatud mõni aeg tagasi suurvürst Konstantin Nikolajevitši nimele.  Palvekirjale oli alla kirjutatud talupoegade nimel 10-nest kogukonnast. Need kogukonnad olid õige laialipillatud aladelt Tallinna- ja Liivimaalt.

Esitatud palvekirjas kurdeti kõikjal areneva talumaa mõisastamise ja kõrgete rendihindade üle. Talupojad, kes oskavad ainult põllutööd, aetavat nende senistest elukohtadest sohu ja metsa, kus raske ja koguni võimatu elada. Rendihinnad olevat sõna otseses mõttes üle jõu käivad. Ja sellised just ülekubermangulises ulatuses, mis tegevat kergemate tingimuste leidmise koguni võimatuks. Talupoegadeni ulatunud teateid, et keiser olevat neil lubanud asuda Samaarasse, Kohalikud kohtunikud aga eitavad seda õigust ja takistavad selle kasustamist. Seepärast paluvad talupojad suur- vürsti hoolitseda, et nad saaksid loa asuda takistamatult Samaarasse ja et neid sel puhul riigi poolt aineliselt toetataks.

Palvekirja puhul toimetatud politseilisel juurdlusel  selgus, et kogu see üritus ühisaktsioonina oli lihtsalt juhus, kuid mitte kohapeal teadlikult organiseeritud. Ühiste taotlustega Peterburi ilmunud . talupojad sattusid seal ühises peatuskohas kokku, kus siis otsustatigi esineda ühise palvekirjaga. Tegevamaks meheks ja teiste mõjustajaks osutus seejuures Kiikla talupoeg Paulus Tõnnof, endine koolmeister, ametivõimude iseloomustuse järgi rahutu iseloomuga mees. Tõnnof koostaski Peterburis ühise palvekirja ja mõjustas ka teisi talupoegi sellele alla kirjutama. Tema eestikeelse teksti tõlkinud vene keelde keegi «Siberi kasarmus» asunud polgukirjutaja, kes olnud pärit Liivimaalt, endine usuteaduse üliõpilane, siit mingi süüteo pärast soldatiks antu.

Mõni aeg hiljemini, 1860. a. oktoobris, esitati osalt samade meeste poolt, kes olid alla kirjutanud eelmisele palvele, veel teine palvekiri, seekord juba keisrile.  Sellele allakirjutanute hulgas puudusid liivimaalased. Küll aga olid siin kõik eelmises palvekirjas esinenud Tallinnamaa talupojad ja peale nende veel rida teisi, peamiselt Virumaalt.

Keisrile esitatud palvekiri on küll mõnevõrra erinev suurvürstile aadressitust, kuid üldiselt samavaimuline. Ka siin kaevatakse suurte maksude, raske teoorjuse ja talumaa mõisastamise üle. Talupoegadel olnud ammugi kavatsus pöörduda keisri poole, kuid põhjendatud kartus mõisnike tagakiusamise eest hoidnud neid seda tegemast. Neil ei jäävat üle muud nõu kui välja rännata Samaarasse. Ja vastavaiks ettevalmistusteks saatnudki nad oma esindajad.

Politseilisel juurdlusel  osutus sellegi palvekirja koostamise organiseerimisel aktiivsemaks meheks Paulus Tõnnof Kiiklast. Selle lõplikuks koostajaks ja tõlkijaks oli nähtavasti sama soldat, kes oli tegev suurvürst Konstantin Nikolajevitšile esitatud palvekirja puhul.

1860. a. sügisel ja järgmise aasta algul käis veel mitmest kogukonnast saadikuid Peterburis nõutamas luba väljarändamiseks ja selgitamas selle tingimusi. Need reisid, nagu näiteks Juhan Leinbergi (prohvet Maltsveti) vennapoja Gustav Maitsi kirjeldatud, olid harilikult seotud suurte sekeldustega. Paremate juhtide ja vene keele oskajate puudumisel kasutati tõlkidena erusõdureid — «atstavka unterohvitsere», kelle abil koostati ka palvekirjad. Peterburis tuli toimida äärmiselt ettevaatlikult, sest Eesti- ja Liivimaalt tulnud talupoegi, kes olid kergesti tuntavad oma rahvarõivaste järgi, peeti politseivõimude poolt, kelle kõrgemate juhtide hulgas ei puudunud ka balti sakslasi, teravasti silmas. Ka oma soovide esitamisega oli vajalik olla ettevaatlik, eriti tuli palvekirjades keisrile vältida peale- kaebusi kohalike ametivõimude suhtes, mis polnud sallitavad. Nende esitamine tõi tavaliselt asjaosalistele talupoegadele tülikaid sekeldusi ja ka raskemaid karistusi. Väljarändamis-tuhina vaibumisega lõppesid 1861. aastal eesti talupoegade sellega ühenduses toimunud pöördumised Peterburi.

Palvekirjad ja saatkonnad 1864. a. suvel

Kui pöördumine palvekirjadega keisri ja teiste riigivõimu kõrgemate esindajate poole oli eesti talupoegadele kõige tavalisemaks eneseavalduse teeks ja võitlusvahendiks, aga mitte kuidagi 1864. a. omapäraseks leiutiseks, siis hakati nüüd ometi seda vahendit teisiti mõtestama. Ja selle uue mõtestuse tõid liikumisse haritlased. Esmakordselt leiame selle avalduse J. Köleril 1864. a. varakevadel. Aprilli algul kirjutab ta J. Hurdale:  «Kõrgelseisvatelt venelastelt olen ma teada saanud, et valitsus ainult siis meie rahva kasuks midagi teha võib, kui hädapärased nõudmised rahva enese poolt välja lähevad, sest siin öeldakse ikka, nad ei anna enesest midagi kuulda, järelikult on nad rahul.» Talupoegade palvekirja-aktsioon, teostatud võimalikult efektselt suurema saatkonna kaudu, pidi selles hinnangus tõusma esmajärguliseks taktikaliseks võtteks kogu eesti ühiskonna nõuete avaldamisel ja maksmapanekul.

Seda mõtet on J. Köler samal varakevadel avaldanud nähtavasti ka mõnele oma Viljandimaa tuttavale, tõenäoliselt J. Adamsonile. Ja selle esimeste tulemustena arvatavasti ongi valminud 1864. a. aprillis kaks väga tähelepanuväärset ja kogu järgnevas palvekir- jadeliikumises tähtsat kirjutist. Üks neist on Helme koolmeistri Märt Jakobsoni poolt — pealkirjaga «Eesti rahva elloluggu», mille olulisem osa on rahva kaasaegse majandusliku olukorra kirjeldus ja mis esitab sel alal rea tähtsamaid nõudeid. Teine on Holstre-Pulleritsu koolmeistri J. Adamsoni kirjutis «Lissakirri. Eestikeel», täienduseks eelmisele.  Neid mõlemaid kirjutisi kasutati, nagu edaspidi näeme, talupoegade palvekirjade, eriti novembris samal aastal keisrile esitatud kollektiivmärgukirja koostamisel.

Talupoegade palvekirja-aktsiooni idee oli seega uues mõtestuses kantud Viljandimaa ärksate rahvameeste keskele ja tekitas siin ka kohe aktiivset pooldamist. Palvekirjade koostajana hakkas siin algusest peale osa etendama Holstres oma isatalus elav Adam Peterson. Tol ajal alles 26-aastane noormees, oli ta oma ümbruskonnas tuntud oma suurema kooliharidusega ja agara rahvamehena. Lõpetanud 1857. a. lõpul Pärnu kreiskoolis II klassi kursuse, oli ta teeninud oma ettevõtliku onu M. Strahlbergi kontoris Pärnus ja hiljemini tema renditud Laiksaare kroonumõisa valitsejana. Onuga konflikti sattunud, lahkus A. Peterson 1863. a. kevadel tema teenistusest ja asus elama oma isatallu Holstresse.  Siin abistas ta vallamehi nende protsessimistel kohaliku mõisarentniku Blosfeldt‘iga ja Holstre kroonumõisa rentimisel kohaliku kogukonna kätte.

Tema kaasabil koostatigi ja tõlgiti (saksa keelde?) 1864. a. maikuul esimene keisrile määratud talupoegade palvekiri üldisemate nõuetega. Oma osa selles ürituses kirjeldab A. Peterson ühes hilisemas ametlikus palvekirjas   võrdlemisi passiivsena. Talupojad ise koostanud palvekirja ja palunud teda ainult tõlkida selle vene või saksa keelde. Peterson esialgu küll keeldunud. Kui aga talupojad rõhutanud, et ta on otse kohustatud neid aitama, olles nendega ühe ja sama rahva hulgast ja saanud kasvatuse ning hariduse nende kaasabil, olevat ta lõpuks nõustunud. On mõistetav, et A. Peterson ametlikus, enda rehabiliteerimiseks senatile saadetud palvekirjas püüdis sihilikult kujutada oma osa võimalikult väikesena. Kuid juhtivalt algatuslik see tõenäoliselt ka ei olnud.

Selle palvekirja täpne tekst on meile teadmata. A. Petersoni ja H. Henno hilisemail andmeil sisaldanud ta 10 punkti.  Tähtsamate reformidena palutud: 1) vallakohtu vabastamist mõisavalitsuse võimu alt ja uut kogukonnaseadust; 2) teoorjuse ja ihunuhtluse kaotamist, teedetegemise ja postijaama-maksu «ühetasast» jaotamist kogukondade ja mõisate vahel; 3) talumaade müügihinna määramist erapooletute vene ametnike poolt; 4) talude väärtusest 10% kahjutasu talunikele, kes oma kohtade müügi tõttu peavad neist lahkuma. Ka nõuti samas palvekirjas maarahva kooliolude parandamist, kohtureformi teostamist ja kirikuõpetajate valimiskorra muutmist.  Näib, et juba sellegi palvekirja koostamisel kasutati M. Jakobsoni ja J. Adamsoni ülalmainitud kirjutisi.

Selle palvekirja viis Peterburisse 15-liikmeline erisaatkond, millesse kuulusid Holstrest peale Adam Petersoni kui juhi ja tõlgi veel kogukonna kohtumees Hans Ainson Massumõisa talust ja kogukonna eestseisja Jaak Peet Peedihansu talust (A. Petersoni õemees).  Asjast informeeriti ette ka J. Kõlerit.  25. mail püüdis saatkond palvekirjaga pääseda Tsarskoje Seloos keisri ette. See aga ei õnnestunud. Palvekiri jäeti tiibadjutandi krahv Kelleri kätte.

Järgmised palvekirjad, arvult 3, saadeti Peterburisse Puiatu ja Suure-Kõpu talupoegade poolt.  Mõlemas kogukonnas olid talupojad ärevile aetud mõisniku poolt väljakuulutatud taludemüügi tagajärjel. Suure-Kõpus otsustas mõisavalitsus lasta oma 76-est vakutalust 60 kohe müügile, mis vastavaile peremeestele ka 19. juunil teatavaks tehti. Nelja nädala pärast pidid nad andma otsuse, kas nad soovivad oma talusid osta või mitte. Keeldumise korral ähvardati talud müüa võõrastele. Talupojad pidasid korduvalt omavahel nõu, leidsid määratud maahinna — 175—210 hõberubla taalri eest — olevat liiga kõrge. Meeste keskel kuuldus selliseidki arvamusi, et riigivalitsuse abil saavad nad talud päriseks koguni tasuta. Mõned kartsid, et nad ostu järel taludest hoopis ilma jäävad. Ärevust tekitas ka teade, et mõisavalitsus kavatseb 17 mõisamaal asuvat talu, mis seni olid täitnud avalik-õiguslikke kohustusi, kasutada edaspidi ainult oma tööliste ülalpidamiseks. Tekkinud olukorras valmis meestel peagi otsus pöörduda palvega keisri poole.

Neile oli ulatunud teateid, et Holstres elavat mingi «keelemees», kes võiks abiks olla palvekirja koostamisel. Nii pöördusidki Suure- Kõpu rentnikud vendade Petersonide poole. Ja siin valmiski siis Kõpu peakohtumehe J. Jürissoni kavandi põhjal Adam Petersoni sulest 1. juuliga 1864 kuupäevatud palvekiri keisrile. Kirjeldades tekkinud olukorda, paluti selles, et keiser «appi tulleks, meie maa eest ni suurt hinna nõudmist, meie üllekohto välja viskamist omma kohtadest, — mis mõisnikud jubba ni mitmele meitest on teinud, — ja ka sedda meile vägga kahjoliko plani meie maad mõisa maaks tehha peagi hallastavalt ärra keelda ning meie vanna-vannematest pärritud õigussed meie ilma armuta mõisnikude vasto Keigearmolissemalt kaitseda võttaks».

Samasuguse küsimuse ette, nagu Suure-Kõpu talupojad, pandi 1864. a. suvel ka Puiatu talurentnikud. Ka siin lasti talud massiliselt müügile, hinnaga 160—200 hõberubla taaler. Ja ka siin pidid rentnikud otsustama, kas tahavad nad ise osta oma talud või peavad nendest järgmisel jüripäeval välja kolima. Ei leidnud nemadki muud nõu, kui otsustasid samuti pöörduda keisri poole. Palvekirja neile valmistas Peeter Peterson.

Juuli algul läksid Suure-Kõpu ja Puiatu talupoegade saadikud teele Peterburi poole.. Teejuhina ja keelemehena oli neil kaasas Peeter Peterson. Saatkond püüdis pääseda keisri jutule. See aga ei õnnestunud. Palvekirjad anti 11. juulil tiibadjutandile parun Offenbergile.

Vaevalt koju tagasi jõudnud, läks P. Peterson teele jälle uue saatkonnaga — Tarvastu, Karksi, Kaubi ja Talli talupoegadega, kaasas 4 palvekirja, mis olid koostatud kodus koos Adam Petersoniga. Pikasillal ühines Peeter Petersoni reisiseltskonnaga vastu tema tahtmist veel Taagepera talupoegi, arvult nähtavasti 4, ja Tartus üks Rannu talupoeg. Peterburis soovitati talupoegadele, nii Petersoni kui ka sealsete eesti rahvasõprade poolt anda palvekirjad nn. palvekirjade-komisjonile keisri kantselei juures. Kuid talupojad tahtsid tingimata pääseda isiklikult keisri jutule. See aga ei õnnestunud. Palvekirjad jäeti 28. juulil tiibadjutant krahv Borgile.

Peeter Peterson õiendas Peterburis veel teisigi ülesandeid palvekirjade alal. Tema vahendamisel koostas kooliõpetaja Th. Dankmann juurdeseltsinud talupoegade palvekirjad, samuti paar erakaebuskirja. Need toimetas Peterson osalt keisri kantselei palvekirjade-komisjonile, osalt III osakonda. Ta käis järele pärimas ka eelmise saatkonna poolt esitatud palvekirjade saatuse kohta. Selgus, et need olid edasi saadetud siseministeeriumi, kus kavatseti asja kohta selgust nõutada Balti kindralkuberneri kaudu.

Eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonid ei võinud jääda kuigi kauaks ka Liivimaa ametivõimudele varjatuks. Teateid imbus neist väljapoole nii aktsioonide lähtekohtadest kui ka üsna peagi Peterburist.

Kohapeal said ametivõimud esimese teate alanud palvekirjade-liikumisest 19. mail ja õige juhuslikult. Sel päeval ilmus Viljandi sillakohtusse Uue-Võidu vallavanem nõutama passi sõiduks Peterburi. Usutlemisel seletas vallavanem suure tagasihoidlikkusega, et ta nädal tagasi (12. mail) oli Viljandis «juhuslikult» sattunud koosolekule, kus viibinud Viljandi valla, Uue-Võidu, Päri, Holstre, Morna ja teiste kogukondade talupoegi. Seal mõjustatud ka teda osa võtma pealinna minevast saatkonnast. Selle ülesandeks olevat mitte mingi kaebuse esitamine, tahetavat ainult keisrit paluda, et ka eesti talupoegadele antaks soodustusi, mis on saanud osaks Vene läänekubermangude talupoegadele. See Uue-Võidu vallavanema tunnistus ei kandnud mingit pealekaebamise laadi. Mees oli nähtavasti ainult liiga ettevaatlik ja taotles passi asutusest, kes seda ei saanudki anda, laskis aga usutlemisel enese sisse vedada, nii et oli sunnitud tunnistama rohkem, kui ise tahtiski.

Viljandi sillakohtunik teatas kuuldust veel samal päeval Liivimaa kubernerile.  Balti kindralkuberner ei viivitanud teatamast Viljandimaa talupoegade üritusest ka siseministrile ja Peterburi kindralkubernerile.  Viimast paluti saata Liivimaa talupojad, kes peaksid ilmuma pealinna ilma seaduslike plakatpassideta, tagasi nende kodukubermangu. Peterburi saksasõbralik kindralkuberner vürst Suvorov oli meelsasti nõus Liivimaa ametivõimudele vastu tulema. 26. juulil teatas ta Riiga, et jälgitavaid talupoegi pole veel pealinna ilmunud, kuid et nende puhul oldavat valvel.  See oli paar päeva enne seda, kui 1864. a. suvel juba kolmas saatkond Viljandimaa talupoegadelt katset tegi esitada keisrile oma palvekirja. Mingeid kimbutusi aga pealinnas viibinud eesti talupoegade saadikuile osaks ei saanud. Kas olid neil passid korras või oli Peterburi kindralkuberneri korraldatud järelevalve nõrk?

Varsti ulatus Pärnu sillakohtuni häirivaid teateid ka Peeter Petersoni kohta. Juba 17. juulil oli kohtul andmeid, et P. Peterson oli korraldanud salajasi rahvakoosolekuid ja kuulutanud olematut seadust talumaade aastarendi sundusliku vähendamise kohta. Sellest oli Pärnu sillakohtule küllalt, et korraldada P. Petersoni otsimist tema vangistamiseks. Et aga tagaotsitav oli sõitnud Tartu, siis paluti sealset sillakohut hoolitseda tema vahistamise eest. Tartus aga selgus, et P. Peterson pärast seda, kui tal siin oli Viljandimaa talupoegadega olnud nõupidamisi Tamme kõrtsis, oli sõitnud pealinna. Tartu sillakohus palus nüüd kohalikku linna politseivalitsust vahistada Peterson tema tagasijõudmisel Peterburist.

26. juulil andis Pärnu sillakohus veel üldkäsu nii Adam kui Peeter Petersoni areteerimiseks, süüdistades neid koguni kommunistlike põhimõtete kuulutamises («dass sie hinsichtlich der verkün- diglen Landverteilung communistische Grundsätze durchblicken lassen»).

Peeter Petersoni tagasitulekut peeti nüüd hoolikalt silmas. Nädalapäevad enne tema Tartusse saabumist oli ka kindralkuberner parun Lieven siin olnud, revideerimise otstarbel. Võimalik, et siis tema osavõtul ka Petersoni vangistamise kava, nagu viimane ise oletab,  üksikasjalisemalt kõne all oli; igatahes kinnitas Tartu sillakohtunik hiljemini P. Petersonile, et kindralkuberner oli andnud oma nõusoleku tema vahistamiseks.

Kui P. Peterson koos oma talupoegadest kaaslastega 4. augustil aurikul «Alexander» mööda Emajõge üles Tartu poole sõitis, märkas ta allpool Kabinat, umbes 15 versta linnast, et laeva kapten viskas kaldale seal ootavale aadliku välimusega mehele pudeli seesoleva kirjaga.  Peterson aimas kohe, et see signaliseering on ühenduses tema tagasisõiduga. Ta kartis aga siiski ainult oma kaaslaste pärast. Ent enese suhtes oli ta kindel, lootes ülikoolikohtule «kui sikk sarve peale», nagu ta ise kirjutab.

Asjaolud aga kujunesid teisiti. Kui Peterson Tartu sadamas tahtis maale astuda, peatas teda politseiohvitser ja käskis teda kindral kuberneri korraldusel enesele järgida. Peterson keeldus, toetudes asjaolule, et ta üliõpilasena ei allu üldpolitseile. Nüüd selgus, et politsei oli sellekski juhuks ette valmistatud. Sadamasse oli kutsutud ka ülikooli pedell, kes viis Petersoni prorektor Georg v. Oettingeni juurde.

Prorektori juures tuli Petersonil vastata kahele küsimusele: 1) kas ta on valmistanud talupoegadele palvekirju ja käinud nendega koos Peterburis? ja 2) kes on ta isa, kus ta elab ja kus Peeter suve mööda saatnud? Jaatavast vastusest esimesele küsimusele olnud küllalt, et prorektor määras Petersoni kartserisse ja otsustas alustada tema vastu eeluurimist. Väliselt toimus see õige viisakal kujul, kusjuures prorektor avaldas kahetsustki, et ta on sunnitud sellise otsuse tegema.

Järgmisel päeval kutsuti Peeter Peterson ülikoolikohtusse, mille koosseisus olid rektor Fr. Bidder, prorektor G. v. Oettingen, asetäitja prorektor C. von Rummel ja sekretär Wulfius, keda Peterson oma kirjas nimetab rüütelkonna agendiks. Rektor algas teadaandega, et selle põhjal, mis kaebealune eelmisel päeval prorektorile ütelnud ja mis tema kohta teada saadud, kustutatakse tema üliõpilaste nimekirjast ja antakse kriminaalkohtu käsutusse. Kui Peterson selle vastu deklareeris, et ta polevat prorektorile veel midagi seletanud, ja eitas seadusevastasust oma tegevuses ning palus, et 

kõigepealt ülikoolikohus asja seadusepäraselt juurdleks, käratanud rektor: «Teil pole midagi paluda, teil tuleb ainult vaikida.» Järgmisel päeval viidi Peterson ülikooli kartserist kroonuvanglasse.

Olnud kroonuvanglas viis päeva üle kuulamata, laskis Peterson enese viia sillakohtuniku juurde. Siin selgus, et Tartu sillakohus ei kavatsegi teda üle kuulata. Ta pidi saadetama Pärnu sillakohtu käsutusse, kelle nõudel ta vangistatud.

Mõni päev hiljemini lasti P. Petersoni tema enda soovil kõnelda ka kohaliku sandarmiohvitseri von Klechzneriga, kellele vangistatu kaebas seadusevastase käitumise üle tema suhtes. Klechzner lubas asja üle kõnelda õppekonna-kuraatori krahv Keyserlingiga. Üldse esines Klechzner Petersoni suhtes sõbralikult ja lubas teda hiljeminigi aidata. Peterson aga suhtus temasse umbusklikult. Paari päeva pärast (14. aug.) võis Klechzner Petersonile teatada oma jutlemise tulemusist kuraatoriga. Viimase korraldusel saadetavat ta Pärnu mitte hariliku vangitapiga, vaid ülikooli pedelli saatel posthobustega.

Nii see toimuski.  Teel sihtkohale kuulis Peterson oma saatjalt pedell Reinbergilt, et kuraator teinud talle ülesandeks teatada Pärnu sillakohtunikule, et Peterson olnud väga korralik üliõpilane («sehr ordentlicher Student»), ja soovitanud kohtul kohelda teda korrapäraselt. Petersonile tundus nüüd, et ülikooli poolt püüti tagantjärele pehmendada ning varjata oma seadusevastast käitumist tema suhtes.

P. Petersoni vahistamine, mis tuli talle endalegi ootamata, tekitas tema mõttekaaslaste ja sõprade keskel loomulikult suure ärevuse. Holstre ja Tarvastu meeste poolt saadeti keisri kantselei III osakonna ülemale (sandarmitekorpuse juhatajale) telegramm  ja paluti ka kirjalikult kaitset vangistatule.  Peterburist päriti küll teateid Liivimaa ametivõimudelt, kuid P. Petersoni saatust see ei kergendanud.

Pärnu sillakohtunik kasutas veel juhust selle talupoegade kaitseoperatsiooni puhul, et kogu Petersonide osa palvekirjade liikumises kujutada võimalikult tumedais värvides. Muidugi ei jätnud ta rõhutamata, et nende koostatud palvekirjad sisaldavad laimavaid teateid mitte üksi terve seisuse — aadli — suhtes, vaid ka riigivalitsuse poolt määratud ametivõimude kohta. Vennad Petersonid olevat ka kogu liikumisest teinud endile isikliku tuluallika, sest nad võtnud talupoegadelt raha ja lasknud endid reisidel nende kulul ülal pidada. Raha nõuda oma seisusekaaslasilt ühiste ülesannete täitmiseks oli selle loogika järgi nähtavasti õigus ainult Liivimaa maamarssalil.

Sama sillakohtunik leidis küsimuse puhul paraja koha arendada ka oma rumalat sofistikat. Holstre ja teiste talupoegade pöördumine oma «voliniku Petersoni» kaitseks jätvat segaseks küsimuse, kumba vendadest mõeldakse ja kas üldse kumbagi nendest. Adam Peterson see ei võivat olla, sest ta olevat vabaduses. Peeter Peterson samuti mitte, sest ta ei olevat sillakohtus tunnistanud end talupoegade, eriti aga mitte Holstre ametlikuks volinikuks jne.

Esitades väljavõtteid sellest sillakohtuniku jaburdavast ettekandest lisas kuberner A. v. Oettingen veel omalt poolt soola juurde.  Sillakohtus toimetatud juurdluse aktidest nähtuvat, et P. Peterson olevat ülekuulamisel käitunud niivõrd brutaalselt ja ülbelt («brulal und respektlos»), et teda on tulnud kohturuumidest korduvalt eemaldada.

Kohalike ametivõimude sellise suhtumise juures võis juba ette aimata, et P. Petersonil pole niipea loota vanglast pääsu. Nii see kujuneski.

Sügisese suursaatkonna organiseerimine

Kõigile viljandimaalaste senistele saatkondadele olid Peterburi eesti patrioodid abiks olnud. J. Köler omalt poolt oli palvekirjade- aktsioone otse õhutanud. Kõik senised katsed aga polnud saavutanud soovitud efekti. Eesti talupoegade esinemine pealinnas pidi kujunema võimalikult mõjukaks. See pidi kujunema suurejooneliseks demonstratsiooniks, mille organiseerimine oligi Köleril nähtavasti mõjukamaid ajendeid, kui ta otsustas 1864. a. suvel ette võtta reisi kodumaale.

Selle pikema ringreisi kestel (tõenäoliselt juuni lõpust augusti keskpaigani) oli J. Köleril tähtsaid kohtumisi eesti rahvuslike tegelastega, eriti Fr. R. Kreutzwaldiga ja J. Hurdaga.  Reisi kõige tagajärjekamaks sündmuseks tuleb aga pidada tema kokkusaamist Viljandimaa tegelastega, eriti salakoosolekut Köleri isatalus. Vastemõisa Lubjasaarel. See koosolek oli juba varemini kavatsetud ja sinna pidi kutsutama kindlalt ustavaid mehi lähemast ja kaugemast ümbruskonnast.

Andmed selle tähtsa koosoleku kohta on väga napid. Asjaosaliste säilinud kirjavahetustes mindi sellest juba konspiratsiooni huvides vaikides mööda. Samuti varjati seda asjasse pühendamatute eest. Ka Köler oma venekeelses autobiograafias, mis kirjutatud ja trükis avaldatud Aleksander III aegse reaktsiooni ajastul,  on jätnud targu selle puudutamata. Ainult üks koosolekust osavõtnu —  A. Peterson on mitukümmend aastat hiljemini kirjeldanud seda koosolekut oma mälestustes, üldjoontes nähtavasti õige tõetruult. Selle koosoleku täpne kuupäevgi on meile teadmata. A. Petersoni teatel olnud see salanõupidamine pärast tema venna Peetri vangistust (mis toimus Tartus 4. augustil). See teinud Köleri ettevaatlikuks ja veel samal ööl, mil peeti koosolek, sõitnud ta Peterburi tagasi. Sinna jõudis Köler 20. augustil.  Ja kui nüüd uskuda A. Petersoni andmeid, siis võis Lubjasaare koosolek toimuda umbes augustikuu keskpaiku.

A. Peterson jutustab sellest koosolekust:  «Ootamata tuli saadik minu juurde Holstresse teatega, et hr. Koeler juba Lubjasaarel olla. Koosoleku päev oli üsna ligi. Sain napilt seda teatada ainult Holstre meestele, Kõrgemäe Annus Kasele, juhtumisi ka Alaveski Andres Treufeldile ja koolmeistrile Jakobsonile Helmest. Holstrest sõitsid minuga kaasa Ain Henno, Massumõisa Hans Ainson, Muri Hans Lill, Jaan Adamson, minu vend Kipi Hans, õemees Jaak Peet, tädipoeg Kõõrdi Jaak Hansen ja Aidust õemees Kõigu Peeter Jaakson. Ettevaatuse pärast sõitsime öösel. Hr. Koeler oli sinna ka oma sugulasi, ustavaid sõpru ja tuttavaid kutsunud. Sinna jõudes leidsime, et seal rahvast juba kaunis suur kogu oli. Seal pidasid kõnet: hr. Koeler, Helme koolmeister Jakobson ja Jaan Adamson ja viimaks, kui kõige noorem, ka mina. Kõnede sisu oli tungiva vajaduse üle üht suurt Eesti saatkonda Riigipea ette saata, uuendusi ja kaitset paluma, ja palvepunktide äramääramine. Siis andsin ma aru oma pealinna-reiside üle ja direktor Magsiku Holstre reisist ja panin peapalvekirja eeskava ja järgmised palvepunktid ette.» Need olid nõuded, mis esinesid eelnenud kuudel Adam ja Peeter Petersoni juhtimisel Viljandimaa talupoegade poolt Peterburis esitatud palvekirjades.

«Need punktid,» kirjutab A. Peterson edasi, «harutati kõik ükshaaval läbi, kiideti heaks ja võeti vastu. Mulle tehti ülesandeks suurt Eesti saatkonda organiseerida, peapalvekirja valmistada vastuvõetud punktidega ja sellele niipalju allkirju muretseda kui iganes võimalik. See oli raske ülesanne, pealegi sel ajal, kus mind nagu röövlit otsiti ja tabada taheti. Aga suure hoole ja väsimatu töö tõttu ning oma tublide kaastööliste abiga läks ta siiski hiilgavalt korda. Mu venna Peetri vangistus tegi ka hr. Köleri ettevaatlikuks. Ruttu lõpetas ta koosoleku ja sõitis selsamal ööl pealinna tagasi. Rahvas läks öö varjus igaüks oma poole. Ja ehk see koosolek küll rahva poolest kaunis suur oli, jäi ta siiski ainult temast osavõtjate teada. Rahvas oli ärganud.»

SISUKORD

Saateks 5

Eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonid 1860-ndail aastail ….   9

Liivimaa maamarssal vürst P. Lieven Peterburis aastail 1863—1865 .          88

Eesti rahvuslike põhikeskuste suhtlemine 1860-ndail aastail . . . . 116

Eesti vastasrindliku ajalehe soetamise küsimus 1860—70-ndail aastail .     138

Ajakirjanduslikud kohtuprotsessid C. R. Jakobsoni vastu   148

Liivimaa rüütelkonna võitlus eesti rahvusliku trükisõna vastu aastail 1879—1883  172

Liivimaa rüütelkonna rünnak eesti seltside vastu 1881. aastal …. 200

«Oleviku» asutamine …………..212

Eesti ja läti rahvusliku liikumise kokkupuuteist 1860—80-ndail aastail .      221

C. R. Jakobson ja Soome 234

Eesti rahvuslik liikumine 1860—80-ndail aastail Venele lähenemist taotlemas         244

C. R. Jakobson rahva feodalismivastases võitluses .             .               268

Kasutatud arhiivid ja kirjakogud 311

Redaktsioonilised märkmed         ja            lühendid              312

Isikunimede register 313