Orto, 1950

1.

Kahurimürin, mis oli kostnud lõuna poolt juba nädala päevad, vaikis õhtu eel. Järsku saabunud vaikus mõjus kuidagi rõhuvana, sest selle kõminaga oldi juba harjunud, nii nagu harjutakse ikka asjadega, mis algul tunduvad üsna võõrad ja imelikud. Kui kahurimürina kostma hakates inimesed olid muutunud rahutuks, siis nüüd erutas neid vaikus, mida lõhestas vaid kaldakividel istuvate ja õhus tiirlevate kajakate kile kisa.

Rooneeme rannast ei olnud palju nädalaid sõitnud enam ühtegi paati merele. Võrguvabed seisid kaldaliival tühjadena ja mahajäetutena. Lapsedki ei joosnud enam randa, sest polnud ju oodata merelt kalakoormatega saabuvaid paate. Võrgud oli viidud majadesse, kus naised näppisid nende kallal vanast harjumusest, et midagi teha. Olgugi et parandada polnud võrkude juures kaua aega enam midagi, ei saadud ometi istuda tegevuseta, käed süles. Paadid olid hiivatud lautrikivide vahelt kuuridesse, kus nad olid varjul võõra silma eest. Need, mis lamasid kõrgel rannaliival, olid poolenisti täidetud vihmaveega ja keegi ei tundnud õiget huvi nende vastu. Randa oli saabunud kuri aeg.

Mehed, kes kahurimürina kostes olid sulgenud end majadesse naiste ja laste juurde, kust nad tegid vaid hädavajalikke käike ümber maja, lauda ja kuuri juurde, kogunesid nüüd randa. Tunti tarvidust vaadata merele ja olla üksteise läheduses, nagu oleks siis kergem mõistatada seda, mis oli tulemas. Nad olid juba tüdinenud sellest mitte-midagi-tegemisest, naiste ja laste virisemisest ja hädaldamisest, nende mõttetutest küsimustest ja hirmunud silmadest. Need päevad kambri nelja seina vahel olid neile olnud pikad ja painavad. Nad olid muutunud pahuraks ja suust oli mõnigi kord päris tarbetult libisenud kurja.

Räätsa Juhan nõjatas rinnuli võrgukuuriesisele paadipillile ja vahtis ainiti merele, otsekui endamisi nõu pidades, mida siis nüüd tuleks ette võtta. Piip ta suunurgas oli kustunud, tubakaski lõpule põlenud. Juhan ei märganud uuesti laadida oma lahutamatut kaaslast. Aitas sellestki, kui ta tundis piipu oma suus ja tõmbas vahetevahel mõne harva sõõmu pigi järele maitsevat õhku.

Sõda oli viinud kaasa Juhani noorima poja Tooma. Poiss oli teeninud sundaega mereväes ja viidud koos punalaevastikuga kuhugi Kroonlinna poole. Nii jutustas vähemalt viimane temalt tulnud kiri, napisõnaline ja kasin. Et olen elu ja tervise juures, teeme ööd ja päevad õppust ja sõidame ida poole. Nii kirjutas teise järgu madrus Toomas Rääts. Ei ühtegi sõna sellest, kas ja millal ta kavatseb tagasi tulla. Juhan oli sellepärast pojale peaaegu pahane, justkui oleks see poja teha, millal minna ja tulla, või nagu teeks poeg Punalipulises Baltimere Laevastikus mingit huvireisi ega tule nüüd õigel ajal koju tagasi. Muidugi polnud kirja kirjutamise ajal veel seda sõda, millesse Toomas oli segatud nüüd. See viimane oligi, mis kiskus Juhani mõtlema. Ta oli harjunud sellega, et meri võttis mehi, oli võtnud ühel sügistormisel ööl ta vanima pojagi. See oli juba mere ja ranna kirjutamata seadus ja selle vastu ei saanud keegi. Aga minna niimoodi, nagu oli läinud Toomas!

Juhan ei saanud oma mõtetega kaua üksi olla. Juba tuli naabrimees Mäe Andrus ja tuli teisigi. Rannamehed tulid, pikasäärelised, hülgerasva ja tökatiga määritud saapad jalas, õlikuued seljas, nagu kavatseksid nad hakata minema just praegu merele räimevõrke laskma.

„Ei tea, kas uus peremees läks õite tagasi või,” venitas Mäe Andrus, „ei müristagi teine enam.”

„See läheb sul nüüd tagasi,” arvas Roopalu Kusta, kes oli omal ajal Vene-Jaapani sõjas käinud ja Maailmasõja ajal võidelnud tsaari suures sõjaväes ning oli seetõttu meeste hulgas neis küsimusis tunnustatud autoriteet. „Vaat,” vanal peremehel on täiskäik peal ja kõva vaart sees!”

„Näe, kordongi juba teistest tühi,” ütles üks meestest, kes elas küla serval, rannavalve kordoni lähedal.

Ja tõesti märkasid mehed alles nüüd, et rannast olid kadunud seal alati ringi hulkuvad punaväelased. Kordonis oli paar viimast päeva kestnud suur joomine ja ümber maja tuigerdavad rannavalvurid olid paugutanud püssidest ööd ja päevad. Paaril korral oli sõitnud kordoni juurde mürisev veoauto ja viinud kaasa seal lärmava seltskonna. Mõned üksikud mahajäänud olid kadunud hiljem vaikselt ja vargsi külavaheteed mööda suure maantee poole.

„Tea, kas uus peremees tuleb ka autoga nagu endinegi või põrutab kohe lennumasinaga randa. Kuulda, et lennumasinaid olevat teisel nagu parme kuumal ajal,” arutas üks kühmus vanamees, kes vaevu paistis suitsupilvesi välja, mida ta popsutas oma häbemekarvade vahelt nagu kütist.

Arutati uuest saabuvast võimust. Keegi ei kavatsenud koju minna sellest hoolimata, et päike hakkas puudutama silmapiiri. Kajakadki tiirlesid karjudes meeste pea kohal, nagu võtaksid ka nemad üldisest nõupidamisest osa. Naised ja lapsed, nähes mehi koos Räätsa Juhani võrgukuuri juures, tulid majadest õuedele. Mõnigi neist sibas kaldarinnakust alla, et kuulata ligemalt, mida seal räägitakse ja arutatakse.

Korraga köitis meeste tähelepanu merel vastu punakalt helendavat õhtupäikest paistma hakkav must täpp, mis liikus kiiresti ranna poole. Mootorpaat! Kust see siis nüüd tuleb? Oma ranna paat see ei ole! Jutt vaibus ja kõikide pilgud olid köidetud lähenevale paadile, mille kiilivesi tõusis kahele poole kõrge lainena ja mille mootori mürin kostis kaldalseisjateni.

„No küll tuleb vaardiga! Ei tea, kas ongi juba… Tuleb koguni merelt… arutles Roopalu Kusta.

Keegi ei vastanud. Kõigil oli tegemist võõra paadi uurimisega, ükski ei tulnud mõttele, et merelt võiks neile tulla mingit hädaohtu, ja kõik jäid seisma, nagu nad olid. Paat tegi laia kaare küla kohal, ja just siis, kui ta oli rannale kõige lähemal, välgatas paadist teravaid tulekeeli. Mootorimüra sekka kuuldus kuulipildujate ragistamisi ja üle meeste peade vidises kuule nagu linnuparvi. Mõni neist vingus kärsitult ja kurjalt nagu söömise pealt minema ehmatatud sääsk. Mehed tardusid paigale ega teadnud uuest ja ennenägematust vaatemängust midagi arvata. Naised ja lapsed, kes olid lähenenud rannale, jooksid tänitades ja nuttes küla poole tagasi.

Paat oli jõudnud kaarega rannavalve kordoni kohale ja nüüd võis märgata ta ahtris veripunast lippu. Merre ulatuva paadisilla otsa kohal muutus tulistamine ägedamaks ja kuulipildujate ragina sekka kostis tugevamaid prahvatusi, millede eel sähvas paadist kordoni suunas suuremaid tulekeeli. Leekkuu- Iide rida jooksis nagu sätendav kee paadist kordoni seintesse ja katusesse. Kõik see sündis nii kiiresti, et rannal seisvad mehed ärkasid oma tardumusest alles siis, kui paat oli juba kaugel merel ja kordoni katusest lõid välja heledad leegid.

Esimesena sai sõna suust Roopalu Kusta:

„Vaata kuradeid, või täristama .. . No nüüd leidsid koha, kus sõda pidada. Keda nad siin siis mõtlesid olevat!”

Mees sülitas vana sõduri otse õiglases meelepahas.

Nähes aga kordonihoonet leekides, leevendas see tema pahameelt ja ta lisas:

„Ise nad ta ehitasid, ise ka põletavad. Meile seda lobudikku küll vaja ei olnud!”

Ja tulles mingile naljakale mõttele lausus ta muiates:

„Küllap nüüd kõrbevad ka nende pudulojuksed, mida nad kandsid lagipeal täide punases nurgas ..

Siin-seal hakkas juba kostma üksikuid lausekatkendeid ja elu tuli meestesse tagasi. Tekkinud pinge andis järele ja tunti kergendust, nii nagu tuntakse seda äikese ajal pärast esimest välgusähvatust. Juhtunu oli otsekui iseenesest lahendanud mingi keerulise olukorra, mille ümber oli nõutult arutletud. Mis sellest, et oli teadmata, mida võisid tuua lähimad tunnid ja päevad. Nüüd aga hävitas tuli vihatud kordonihoone, mis oli röövinud nende päritud ja harjunud vabaduse. Randlastele seni tundmata võim oli ta ehitanud ja sama võim oli neid sundinud merele minnes ja merelt tulles käima kordonihoones end registreerimas nagu töölisi vabriku väravas. Samas kordonis olid elanud selle võõra võimu esindajad, kes nuhkisid iga nende sammu, sundisid neid kuulama jutte, milledest nad ei saanud põrmugi aru, ja laulma laule, millede viisid olid võõrad ja sõnadki sellised, et jäid otse kahekorra suhu ega tahtnud sealt kuidagi välja tulla.

Mehed tundsid kordonihoone põlemises ja selles, et tules hävis nüüd see, mis oli olnud neile võõras ja rõhuv, nagu mingit lunastust. Lapseliku rõõmuga vaadati, kuidas kuiv palkehitus varises kokku, paisates suuri sädemevihke taeva poole. Ja kui päike vajus punase kettana merre ja tumenevas taevas hakkas helendama kordoni põlemise kuma, siis tunti, et lõppeva päevaga on lõpp ka kõigel seniolnul. Sellest saadi rõõmsat rahuldust nagu heast kalasaagist või tormis kaduma läinud kalapaadi jõudmisest tervena randa.

Meel oli nii kerge, et jalad hakkasid kohe kiiremini astuma, kui rannast lahkudes keegi arvas, et nüüd pole muud kui kutsume Tuhkru Joosepi lõõtspilliga ja teeme tule ümber vägeva simmani. Kui on lõpupidu, siis olgu! See jäi küll tegemata, aga koju- läinud mehed ei saanud kaua und. Tihti tõusti ase- meilt, et vaadata läbi akna kordoni ahervaremete poole, kus tukkide küljes hingitses veel vaid vaevalisi leeke. Seal põles tuhaks viimne nähtav märk sellest aastast, mis oli surunud elu siin rannas maad ligi ja köitnud randlased kammitsasse, nagu teeb seda kauakestev rajuilm.

Sakslased tulid järgmisel päeval. Nad ei tulnud ei autodel ega lennukitega, vaid korraga oli külavahe- tee jalgrattureid täis. Randlased uudishimutsesid neid rohekashallides mundrites mehi, kes kandsid endiga kaasas seninägemata relvi ja seadsid neid külaserval rutuga kaevatud aukudesse. Nad askeldasid kiiresti ja üleskeeratud varrukatega, nagu valmistuksid nad millegi vastu. Alles lõuna paiku, kui kohale jõudis paar sõiduautot nendes istuvate ülemustega ja mootorrattad põrisesid nagu põuapõrnikad rannaküla teel, tulid sõdurid külla. Nad võtsid lahti oma leivakotid, sõid ja istusid õuedele, kiskusid saapad jalast, seadsid leivakotid pea alla ja pikutasid pärastlõuna päikeses. Varsti norskas mõnigi mees nagu väsinud teoline, kelle tööpäev on lõppenud. Rannakülla saabus rahu ja ainult külaservas ja rannal valvas paar hallis teraskiivris sõdurit, et keegi ei saaks ootamatult tulla magajaid segama.

Randlased liikusid õuedel ja majade vahel vaikselt, nagu kardaksid nad äratada magajaid. Jutudki räägiti poolsosinal. Tüdrukud, kes võõraste eest olid peitnud end majadesse, muutusid julgemaks ja söandasid ilmuda õuedele, kus nad naiseliku uudishimuga tunnistasid istuvaid ja magavaid mehi. Valvesõdurid püüdsid alustada nendega juttu, kuid sellest ei tulnud suurt midagi välja, sest keel oli võõras ja tüdrukud häbelikud. Lapsedki harjusid juba uute külalistega ja emad pidid neid eemale hurjutama, kui nad kippusid kiskuma seinte najal seisvaid, nii salapäraseid ja huvitavaid relvi.

Õhtul selgus, et võõrad jäävad külla ka ööseks. Nõudsid endile magamisasemeid majades, ja nii mõneski abieluvoodis, kus olid sündinud rannalapsed ja surnud nende vanemad, magas sel ööl võõras sõdur ja voodi pärisomanikud olid pugenud toapealse- tele või laudalakkadesse. Ka võrgukuurides ja suitsutamisahjude esikutes magas rannaküla oma mehi. Uus peremees oli majas ja selle käsku tuli täita.

Räätsa Juhani maja oli külas rannale kõige lähemal, ja nagu vanad inimesed teadsid jutustada, oli Juhani vana-vanaisa olnud esimesi randlasi, kes olid asunud sinna elama, ja alles hiljem oli tekkinud tema ehitatud maja ümber küla. Oli see nüüd uusasunike eesõiguse kirjutamata seadus või Juhani esivanematelt päritud tublidus, aga Juhanist oli see teinud nagu endastmõistetava vaimse juhi selles rannakülas. Temalt küsiti nõu nii mere kui ka muus asjus ja tema sõna oli külas mõõtuandev. Keegi ei tundnud ka merd ja selle tujusid nii hästi kui tundis seda Juhan. Ettevõtliku mehena ehitas ta randa esimese kalasuitsutamisahju, ja kui sumplaev ilmus küla alla merele eluskalu ostma, oli Juhan see, kes kauples kalahinna, millest pidasid kinni nii ostja kui müüjad. Kui punane võim andis käsu, et randlased ei tohi enam kalu püüda nii, nagu nad olid seda harjunud tegema aastakümneid, siis oli päris endastmõistetav, et Juhan sai äsjaasutatud kalurite-artelli esimeheks. Ja kui randa hakkas tulema igasugu agitaatoreid ja agente, siis kuulati ikka enne Juhani arvamist, kui võeti jutule linna huntsantsakaid, kes kandsid ka kõige kuumematel suvepäevadel maniskit ja lipsu ja sõitsid kohale läikivates autodes. Seal nad siis rääkisid pikalt-laialt igasugu suurtest mereplaanidest ja kalastahhaanovitest, aga ise polnud nad oma lühikese elu jooksul püüdnud räimepoegagi. Nende jutt kuulati küll ära, aga kui rändjutlustajad olid läinud, pidi Juhan otsustama, mida teha. Tehtigi siis nii, nagu oli alati tehtud, sest nii kange see uus kord ka ei olnud, et ta oleks pannud tuuli puhuma oma tahtmise järgi ja kalu meres ujuma käsu ja plaani kohaselt.

Veel ühes asjas pidi uus võim ja valitsus Juhanile alla vanduma. Kui tuli käsk Juhani majja sisse seada punane nurk ja selleks toodi kohale isegi kangas punast riiet ja võhivõõraste habemike pildid, viis Juhan need võrgukuuri nurka, kuhu nad jäidki. Uus vallavanem, või nagu teda nüüd nimetati — täitevkomitee esimees — oli küll kord kurjustanud ja lubanud asja vaadata, aga mehed olid parajasti merel ja kodus ainult naised ja lapsed. Hiljem ununes asi ja uue riigi- usu altar jäigi Juhani kuuri nurka, kus see mattus varsti võrgumärkide, köite ja takkude alla. Habemike pilte nägid randlased küll ka hiljem, kui kordonimehed käsutasid kord hilissügisel külarahva rongkäigule kordonist koolimajja. Kuid siis kandsid neid võõrad, ja see polnud nagu ranna asi.

Kord oli veel pahandus mingi graafiku pärast. Kuna aga keegi ei teadnud, mis asi see õieti oli, ja et merel ka säärast riistapuud kunagi tarvis ei olnud, ununes see kohe. Ainus punkt, kus Juhani nõu ega arvamine ei aidanud, oli see, et randlased pidid merele minnes ja sealt tulles käima kordonis oma minekust ja tulekust teatamas ja et paatidele maaliti suured valged numbrid ja venekeelsed tähed. Paljuga harjuti ja lepiti kui paratamatusega, kuid kordoniskäimine ei mahtunud kuidagi randlaste hinge. Neile meestele, kes olid talitanud alati oma tahtmise, mere ja tuulte järgi, tundus see otse alandusena. Küll püüti neid käike vältida, aga rannal hulkuvad punaväelased olid kurjad ja püssi trikkel sattus neile liiga kergesti sõrme alla. Oldi sunnitud see alandus vastikuse ja vihase vaikimisega siiski vastu võtma.

Juhan oli abiellunud noorelt ja otse vastupidi randlaste kombele toonud naise sisemaalt. Noorik oli olnud küll punapõseline ja nobe, kuid kunagi ei suutnud la harjuda merega ja eluga rannakülas. Tema meelest oli siin kõik nii võõras ja vaene, muld oli liivasegane ja lahja ning kasvatas kiduraid ja jändrikke taimi. Isegi pisaraid pidi siin varjama nagu kõlvatust ja pattu. Oma abielu esimestel aastatel nuttis ta salaja uneluil öil oma kodu järele, kust ta oli tulnud. Mere alaline kohin oli talle nagu pidev piinamine. Aastate jooksul ta küll harjus sellega, ent see ei olnud leppimine. Ta vihkas merd ja selle karmust ka veel siis, kui ta lõkendavad palged olid koltunud ja elu oli tast teinud jooksvahaige rannanaise, kes nagu iga teinegi naine selles külas ootas sügiseöödel,. kui lained murdusid vihase kohinaga karidel, merelt tulevaid mehi. Need ööd, mil ta hallid silmad avardusid nagu hirmunud lapsel, toitsid tema vaistlikku viha mere vastu, ja kui ühel sellisel ööl ei pöördunud enam merelt tagasi tema esimene poeg, oli ta nutnud rohkem viha kui valu pärast.

Ta elas alatises hirmus, kui ta nägi järgmist nelja poega kasvamas ja kippumas merele juba siis, kui nende nõrgad käed vaevu suutsid tõsta kalapaadi raskeid aerusid. See oli lootusetu võitlus, mida ta oli pidanud merega oma poegade pärast. Kuidas ta ka oli püüdnud neid kasvatada ja hoida merest eemale, saatnud neid Juhani vastuseismisest hoolimata oma kunagisse kodukanti karjaseks ja ühe koguni linna kooli, ikka olid nad tulnud tagasi kodukülla. Keegi ei suutnud neid eemale kiskuda merest, mis oli sidunud enda külge juba nende esi-isasid. Lõpuks tundis ta, et meri on temast ja tema tahtest vägevam ja ta on vaid vana naine, kes on muutunud tuimaks ja väsinud sellest alatisest võitlusest.

Ainult kord tundis ta õnne — siis, kui ta viimse lapsena oli kandnud ilmale tütre. Kõik selle õrnuse ja hella hoolitsuse, mis võitluses poegade pärast oli ta hinges kivistunud ja muutunud nagu valutavaks koormaks, puistas ta oma tütrele ja ta uskus, et seda viimset ja ainukest ei suuda meri temalt siiski võtta. Kas oli Jumal tõesti kuulnud ta palveid, mida ta oli tormistel öödel õhanud oma tütre pärast, või oli see ainsana rohkem tema verest, aga ta märkas lapse sirgudes, et seda ei avatlenud meri ega kippunud see jooksma rannale, kui merelt saabusid paadid märgade meeste ja kalakoormatega. Ta jälgis rõõmsa südamega, kuidas Hilja tundis huvi lillede ja liblikate vastu, millede olemasolu rannaküla lapsed ei näinud märkavat, ja kuidas ta kasvades ikka rohkem võõrdus teistest omataolistest.

Kui Hilja oli saanud kaheksateistkümneseks, tegi ema viimase ja otsustava sammu. Ta saatis tütre sisemaale kodumajanduskooli, kus see õppis kõike, millel ei olnud midagi ühist merega. Juhanil oli küllalt tegemist merega ja poegadega, et sellele suuremat vastupanu osutada. Ja kes oligi teda naise salajastesse kavatsustesse pühendanud. Isa arusaamise järgi pidi Hiljast saama korralik tüdruk ja naine oma tulevasele mehele, ja kõik muu ei olnud sugugi tähtis. Elu ja meri näitasid isegi, kuidas elada.

Kooli vaheaegadel kuulas ema Hilja jutustamisi õpingutest ja tema tuhmunud silmadesse tekkis sära, kui ta märkas, et tütar tundis tõsist huvi kooli ja seal õpetatava vastu. Tütar pidi jätkama seda elu, mis temal oli katkenud, kui ta tuli siia rannakülla, õitsemise ja viljaväljade lopsakuse keskel pidi Hilja kord elama. Juba paljas mõtlemine sellele lunastas ema aastakümnete kibedused ja kandis tedagi tema nooruskodu rohelusse nagu kaugele ja ilusale muinasjutumaale.

Suur sõda oli Rooneeme rannakülast möödunud ja vana valitsus läinud otsekui jüripäevasel sulasevahetusel, kui lahkuja tõstab oma kompsu vankripärale ja kaob jumalaga jätmata. Uus võim oli kohal. Veel paar päeva pärast sakslaste tulekut vooris läbi küla Tallinna suunas suuri väekolonne, autosid ja suurtükke. Paar tükki jäeti neist külla maha, seati üles Räätsa Juhani võrgukuuri kõrvale ja torud keerati mere poole. Kümmekond sõdurit vedeles päeval suure laskemoonahunniku kõrval või kolas mööda küla, öösiti magasid nad kuuris võrguhunniku otsas. Rohkem sõdureid külas ei olnud ja harva porises mõni mootorratas mööda sõjamasinatest auklikuks sõidetud teed. Tallinna suunast hakkas küll kostma suurtükikõminat, kuid see kaugenes iga uue päevaga, kostes lõpuks rannakülla vaid üsna nõrgalt.

Seevastu ärkas üsna isevärki elu merel, kus silmapiiril ei lõppenud aurikute suitsuvine ja üks laev teise järel venis raskes lastis ida poole. Ja siis see algas. Ühel päeval lendas üle rannaküla suur parv hõbedaselt läikivaid lennukeid, nii et nende mootorite mürinast tirisesid kalurimajade aknaklaasid. Jõudnud laevade kohale, sööstsid lennukid ükshaaval kõrgusest alla nagu kala järele haaravad kajakad ja merelt kostsid tumedad mürtsatused, millede saatel tõusis musti suitsupilvi taeva poole. Suitsu hajudes olid laevad kadunud ja majaka juures teati rääkida, et mitukümmend laeva oli leidnud oma lõpu Soome lahe voogudes. Nii kestis see mitu päeva, ja ühel hommikul levis külas uudis, et meri on uhtnud kaldale kaupu, mis olid olnud hukkunud laevade laadungiks.

Mehed tõttasid randa, kus nende silmadele avanes ennenägematu rikkus. Kilomeetrite pikkuselt valendas rannavesi põhjatuulest kaldale uhetud plankudest ja laudadest, millede vahelt paistis kaste ja vaate.

„Meri on helde. Nädalaid pole me saanud merele ja nüüd tasub ta meile selle eest,” ütles Räätsa Juhan heldimuse ja kerge värinaga hääles.

„Jah, siin seda kraami on,” arvas Mäe Andrus, „löö või kirik ja vallamaja üles!”