Valgus, 1969
Tõlkinud Valdek Ilves

SISSEJUHATUSE ASEMEL

Raske ja tänamatuna näib XX sajandi teisel poolel ülesanne kirjutada imedest. Millega küll veel üllatada ja hämmastada inimese kujutlusvõimet, kelle silme all on teostumas kõik inimfantaasia poolt aegade jooksul loodud julgemadki unistused! Lennuasjandus oma naljakas-abitute riiulitaoliste aeroplaanidega, mis end maapinnalt vaevaliselt lahti rebisid, sündis alles XX sajandi algul, kuid juba 40— 50 aasta pärast olid inimese käsutuses mitmesugused raketid ning üksteise järel hakkasid maailmaruumi sööstma kosmilised laevad. Ja kui veel mõned aastad tagasi näis inimese lend kosmoseraketil kordumatu kangelasteona ning teaduse saavutuste ja inimliku mehisuse ühendamine hämmastas kogu maailma, siis praegu on möödas juba ka see päev, mil inimene esmakordselt meie planeedi olemasolu kestel väljus raketist kosmilisse avarusse. Ning kui homme astub inimjalg Kuu pinnale, näib see üsna loomulikuna neile, kellele ses homses on elada antud.

Tuumasisese energia tundmaõppimine, jäälõhkujat põhja-merede avarustel edasiviiv aatom, Bratski hüdroelektrijaama ja Assuani kõrgpaisu taolised jõevooge tõkestavad hiiglaehitused — kõik need kaasaegse teaduse ja tehnika saavutused teevad XX sajandi kolossaalsete, seninägematute ja piiritule võimaluste sajandiks.

Tuumasisese energiaallika tundmaõppimisel on meie aja ühe geniaalsema õpetlase, Albert Einsteini sõnade järgi määratu stimuleeriv tähtsus tehnilise progressi jaoks. Einstein nimetas tuumajõudu «kõige revolutsioonilisemaks sellest ajast peale, mil eelajalooline inimene avastas tule».

Aatomienergia kasutamine rahulikel eesmärkidel avab inimkonna ees ääretud võimalused kogu meie planeedi ilme muutmiseks, kõrbeavaruste kasutuselevõtmiseks ja klimaatiliste tingimuste parandamiseks. Isegi kõige julgemale fantaasiale käib üle jõu täielikult ette näha seda elu täiuslikkust ja ilu, mille toovad enesega kaasa inimmõistuse ja -töö tohutud saavutused.

Mõlgutades mõtteid niivõrd suurepärasest tulevikust ja imedest, mis ootavad ees kõiki, kel on antud elada inimkonna helges homses, ei tohi me aga unustada juba läbikäidud teed, mis on teinud võimalikuks tänased imed ja loonud tingimused tulevikuimede sünniks.

Tee, mille inimene on läbi käinud tahumata kivikirvest end maa külgetõmbejõust lahtirebiva kosmoselaeva ülikeerulise ja -täpse mehhanismini, on olnud visade otsingute, töö ja kordaminekute tee, loominguline tee.

Iidsetest aegadest peale, mil ürginimesed valmistasid esimesed kivist tööriistad ja said enda valdusse tule, pole inimmõte minutikski rahu leidnud. Ikka rohkem ja rohkem püüti tundma õppida ümbritsevat maailma, üha aktiivsemalt teda mõjutada. Inimese esimesed arglikud katsetused selles suunas vältasid otsatult pikka aega, ja alles siis, kui tekkis maaharimine ning leiutati metallide (algul vase ja tunduvalt hiljem raua) töötlemise kunst, lakkasid üht avastust teisest eraldamast aastatuhanded.

Me ei hakka jälgima inimteadmiste ja -oskuste kogu pikka arenguteed; meid huvitab ainult see teelõik, mil sai võimalikuks seitsme maailmaime tekkimine.

Juba III—II aastatuhandel enne meie ajaarvamist olid muinas-Egiptuses ning Tigrise ja Eufrati jõgede orgudes tekkinud riikide elanike teadusalased teadmised ja tehnilised oskused väga kõrgel tasemel. Nagu annavad tunnistust muinasegiptlaste ja -babüloonlaste meie päevini säilinud teaduslikud kirjutised, oli teaduse areng tingitud eelkõige majanduslikest vajadustest.

Nende riikide elanikud tegelesid peamiselt maaharimisega. Põlde, aedu ja ehitusi oli aga vaja täpselt mõõta. Jõgede iga-aastased üleujutused katsid põllud mudakorraga, mis hävitas piirivaod. Pärast vee taganemist tuli maatükid uuesti üle mõõta. Nii tekkisidki mõõtühikud ja seejärel ka matemaatika alged. Muinas-Egiptuses ja -Babüloonias osati lahendada paljusid geomeetriaülesandeid, näiteks arvutada kolmnurga, trapetsi ja teiste kujundite pindala. Egiptuses ja Mesopotaamias vajas maa kunstlikku niisutamist. Juba igimuiste rajati siin keerukaid irrigatsiooniehitisi — kanaleid, tamme ja veehoidlaid, mille abil iga-aastaste suurvete ajal lasti kuivaks madalamad soostunud alad ja niisutati maad kõrgemal asuvatel, põua all kannatavatel kaldapealsetel. Nii kerkisid vanaaja matemaatika ette uued, üha keerukamad ülesanded. Praktilise elu vajadused tingisid ka kalendri tekke, sest see aitas põlluharijal täpselt kindlaks määrata aega, mil oli oodata üleujutust. Kalendri järgi arvestati ka vee alanemise, künni, külvi ja lõikuse algust. Inimesed hakkasid aega mõõtma, tekkisid mõisted ööpäev, kuu ja aasta.

Kalendri loomine sai võimalikuks alles seejärel, kui oli juba omandatud teatud astronoomiaalane teadmistepagas. Egiptlased lugesid aasta alguseks päeva, mil Siiriuse tõus langes kokku Päikese tõusuga. Sel päeval, 19. juulil. algas Memfise piirkonnas Niiluse üleujutus. Siiriuse tõusmise päeva peeti Egiptuses suureks pühaks. Jõgedevahelise ala suuremate linnade templites tegid preestrid ööd ja päevad läbi taevakehade liikumise vaatlusi; seda soodustas asjaolu, et Babüloonia taevas oli aastas vähemalt kaheksa kuud täiesti selge. Oma vaatluste tulemused tähendasid preestrid hoolikalt üles templite arhiivides hoitavatele savitahvlitele. Babüloonia astronoomid määrasid küllaltki täpselt kindlaks planeetide keerulisi liikumisteid. Juba VII sajandil e. m. a. oskasid nad ette kuulutada isegi kuuvarjutust. Babüloonlased ja egiptlased panid aluse mitmetele loodus- ja täppisteaduste harudele — zooloogiale ja botaanikale, füüsikale ja keemiale.

Kreeka riikides hakkas teadus arenema hiljem kui muinas-Idas. Juhtivaks piirkonnaks Kreekas oli idapoolsete kultuursete maadega tihedates sidemetes olev Joonia, kus juba VIII—VII sajandil e. m. a. olid kõrgel järjel kaubandus ja meresõit. Teadmisi oli vaja eriti joonia laevnikel. Kompassi vanad kreeklased ei tundnud, laeva asukoha määrasid nad avamerel kindlaks tähtede järgi; selleks aga oli tingimata vaja tunda astronoomiat. Joonia õpetlastest olid paljud hästi tuttavad muinas-Ida astronoomide teaduslike avastustega. Eriti suurt edu astronoomiasaladuste tundmaõppimisel saavutas vanaaja suurim filosoof, Väike-Aasiast Mileetose linnast pärinev Thales, kes antiikautorite teadete kohaselt oskas ennustada päikesevarjutust 585. aastal e.m.a.

Alates IV sajandist e.m.a. hakkasid teadusalased teadmised joonialasle mõjul levima ka teistesse Kreeka osadesse ning kreeka õpetatud mehed tegid rohkesti tähtsaid avastusi. Nad tegelesid maakera suuruse ning Kuu ja Päikese umbkaudsete mõõtmete arvutamisega, samuti nende kauguse määramisega Maast. Juba muinasajal avaldati arvamust, et Maa tiirleb ümber Päikese. Ka muinas-Kreekas dikteerisid matemaatika arengut praktilise elu vajadused. «Geomeetria … toob arhitektile suurt kasu,» öeldakse ühes antiikteoses, «… ta õpetab kasutama sirklit ja joonlauda, mis tohutult kergendavad hoonete plaanide tegemist, ning vinkelraua, vesiloodi ja püstloodi õiget kasutamist. Optika kaasabil aga lastakse hoonesse õigesti valgust teatud laevakülje poolt. Aritmeetika abil koostatakse ehitise eelarve ja arvutatakse välja ta mõõtmed, geomeetria seaduste ja järelduste kasutamise teel lahendatakse vastavuse keerulised probleemid.»

Suuri edusamme tegi antiikmatemaatika. III sajandil e.m.a. pani Eukleides aluse praegusaja elementaargeomeetriale, mis kannab tänaseni tema nime. Vanaaja suurim matemaatik ja füüsik Archimedes töötas välja mehhaanika põhiprintsiibid ja tegi mitmeid tähtsaid avastusi geomeetria vallas.

Teaduslike avastustega kaasnesid ka tehnilised saavutused. Muinasaja leidurid õppisid looma keerulisi niisutussüsteeme ja ehitama laevu, millega võis teha pikki merereise. Nad oskasid püstitada sildu ja rajada tunneleid. Antiiktehnika suurepäraseks näidiseks oli veejuhe Samose saarel. Tuntud on meile ka muistsete meistrite valmistatud peened arstiriistad. Antiikmeistrid leiutasid vesiratta ja valmistasid mitmesuguseid vee- ja päikesekelli.

Kõige suuremat edu saavutati siiski ehituskunstis, kus egiptuse ja kreeka meistrite oskused seisid haruldaselt kõrgel tasemel. Ehitusasjandus justkui koondas endasse kõik oma ajastu teadusliku ja tehnilise mõtte saavutused. Paljud tolle aja ehitusmeistrite tööd on veel meiegi päevil kuulsad kui ületamatud arhitektuurinäidised. Kuulsate arhitektide töid hindasid ka nende kaasaegsed. Mitte asjata pole seitsmest maailmaimest viis ehitised. Lugege läbi nende saamislugu ja te tutvute muinasaja arhitektuuri ja ehitustehnikaga.

Harukordne õitseng valitses mitte ainult arhitektuuris vaid ka kujutavas kunstis. Egiptuse ja kreeka kunstnike hiilgavad tööd said võimalikuks just tänu teaduse ja tehnika kõrgele tasemele. Paljud neist kivist või pronksist valmistatud suurepärastest kunstiteostest on säilinud meie päevini, andes tunnistust sellest, et vanaaja meistrid valdasid täiuslikult kiviraiumiskunsti, vormisid meisterlikult õhukest lehtmetalli ning tundsid hästi metallivalu protsessi. Nende tehnika aladega tutvute lähemalt peatükkides, kus on juttu seitsme maailmaime hulka arvatud kahe imeilusa antiikskulptuuri loomisest.

Kuid miks on imesid just seitse? On see arv juhuslikult valitud?

Seitsme kui püha arvu austamine pärineb kaugest ürgajast, mil kalendri aluseks oli lunaarne kuu, mille 28 päeva jooksul Kuu kasvab ja kahaneb neljas faasis (veerandkuu, poolkuu, täiskuu, kuuloomine). Need faasid vahelduvad iga seitsme päeva tagant, olles aluseks meie praegusele seitsmepäevasele nädalale. Kuu faaside vaheldumist jälgides hakkasidki ürgasukad omistama arvule seitse erilist püha tähendust.

Muinasbabüloonlastel oli igas kuus neli pühapäeva, nendeks olid 1., 7., 15. ja 28. kuupäev. Seitse taevakeha (Päike, Kuu ning viis planeeti — Merkuur, Saturn, Marss, Jupiter ja Veenus) olid kõik seotud teatud taevaste jumalustega, kellest igaühele oli pühendatud üks nädalapäevadest. Seitsme peajumala auks püstitati Baabülonis seitsmeastmeline tempel. Vastavalt preestrite õpetusele ümbritsesid maa-alust surnuteriiki seitse seina ning koolnu pääses sinna läbi seitsme värava, kus pidasid vahti valvurid.

Nagu teisedki muinasrahvad, omistasid ka vanad kreeklased arvule seitse suurt tähendust. Arv seitse esineb paljudes legendides, näiteks müüdis koletisest Minotaurusest, kellele iga päev toodi ohvriks seitse noormeest ja seitse tütarlast. Teises legendis, mis räägib lihtsurelikust naisterahvast Niobest, kes julges solvata jumalannat Letot, mainitakse Niobe seitset poega ja seitset tütart, kes hukkusid Leto laste Apolloni ja Artemise noolte läbi. Seitset loeti kunstide kaitsja jumal Apolloni pühaks arvuks. Kreekas oli seitse tarka, ja nende seitsme hulka arvati ka vanaaja kuulus õpetlane, matemaatik ja astronoom Thales Mileetosest. Tarkade hulgas nimetati ka Ateena seadusteandjat Solonit (VI sajand e.m.a.). Üldtuntud olid muinaskreeklaste seas ka Periandros Korintosest ja Pittakos Mütilene linnast, kes oma valitsemisaladel olid küll kehtestanud hirmuvalitsuse, kuid teenisid targakuulsuse ära silmapaistvate filosoofidena. Tundmatu poeet ülistas nende tarkust oma luuletuses järgmiselt:

«Mõõt on kõige tähtsam,» ütles Lindose Kleobulos;
Spartas õpetas Kheilon: «Sa tunne iseennast.»;
raevu taltsutama manitses korintoslane Periandros;
«Liig on ikka kurjast!» lausus Mütilene Pittakos.
«Elu lõppu silmas pea,» ateenlane Solon kordas;
«Halbu kõikjal leidub rohkem,» tähendas prieenelane Bias;
«Sa ära kipu vastutama teiste eest!» — mileetoslane
Thales soovitas.

Seoses arvuga seitse kujutasid vanad kreeklased ette midagi lõpetatut ja täiuslikku. Just seetõttu arvasid nad imede hulka seitse kõige ilusamat paljudest vanaaja suurepärastest kunstisaavutustest. Arvasid? Kes ja kunas? Tõepoolest, millal üldse tekkis seitsme maailmaime mõiste?

Antiikautorite teostes hakatakse seitsmest imest rääkima alates III sajandist e.m.a. Arvatavasti tekkis seitsme kõige tähelepanuväärsema kunstiteose esiletõstmise idee nimelt sel perioodil. Seda, kes nad esimesena «välja valis», pole võimalik kindlaks teha, pealegi toimus «valik» ajapikku, kus ühed imed vahetasid välja teisi. Seetõttu esinebki antiikautorite! üksteisele vastukäivaid andmeid. Seitsme ime täieliku loetelu toob oma epigrammis (lühiluuletuses) ära kreeka poeet Antipatros Sidoni linnast (elas II—I sajandil e.m.a.):

Nägin su müüre, suur Baabülon, laiu, et vankriga sõida,
näinud olen ka Zeusi Olümpia külas,
vaadanud Baabüloni rippuvaid aedu ja Heliose tohutut kolossi,
ja püramiide, mille loonud kestev raske vaev;
tunnen Mausolose hiiglahauakambrit. Ent kui ma nägin
Artemiscle pühendatud pühakoda, mille katus pilvi riivab,
siis kahvatas ta kõrval kõik, sest väljaspool Olümpost 
ei kohta päike kuskil sellist ilu.

Hulgaliselt väärtuslikke ja huvipakkuvaid andmeid vanaaja seitsme ilmaime kohta esitab rooma teaduse- ja kirjamees Plinius Vanem (elas I sajandil) oma teoses «Looduslugu». Pliniuse kirjeldused täiendavad oluliselt meie ettekujutust Rhodose kolossist ja Artemise templist Efesoses. Kõiksugu muinasväärtuste hea tundjana arvab ta seitsme ime hulka ka Pharose saare tuletorni, mis tõrjub Antipatrose poolt loetletud imede seast välja Baabüloni müürid. Mõnedes teostes aga märgitakse rippuvate aedade asemel just Baabüloni kindluse müüre  ja Pliarose saare tuletorni asendab neis Aleksandria raamatukogu. Imedeks on peettud veel Zeusi altarit Pergamonis ning Rooma ajal arvati seitsme ime hulka ka kuulus amfiteater Colosseum.

Kõiges selles pole midagi imestamapanevat. Vanad meistrid lõid suurepäraseid teoseid niivõrd hulgaliselt, et inimene, kes tahtis neist kõige ilusamad välja valida, seisis paratamatult raske probleemi ees. Nagu rippuvad aiad, nii olid ka Baabüloni müürid seda väärt, et neid imede hulka arvata. Ka teaduse ja kunsti keskus — Aleksandria raamatukogu, kus oli mitusada tuhat ürikut, kuulus kahtlemata oma aja imede hulka.

Meie päevini on säilinud Bütsantsist pärit Philoni teos « Seitsmest imest», kus valik on sama, mis Sidoni Antipatrosel. Raamatus on iga ime kohta toodud üksikasjaline kirjeldus. See puudub ainult Halikarnassose Mausoleumi kohta, kuna käsikirja lõpuosa on kaduma läinud. Raamatu autori ja tema eludaatumite suhtes on teadusemehed erinevatel arvamustel. Ühed peavad teose autoriks III sajandi lõpul e.m.a. elanud kuulsat mehhaanikauurijat ja leiutajat Philonit Bütsantsist, kellele kuulub ulatuslik, üheksast raamatust koosnev teos antiikmehhaanika kohta. Teiste arvates ei ole see seitsmele imele pühendatud raamat kirjutatud mitte enne IV sajandil meie ajaarvamise järgi, autoriks on aga tundmatu kõnemees. Teos ise aga pole muud kui kõnekunsti harjutuspalade kogumik. Paljud Philoni kirjeldustest on tõepoolest tulvil liialeminevaid ülistusi ja retoorilisus on neis selgelt tuntav. Philoni poolt Rhodose kolossi loomisloos toodud faktide hoolikam uurimine aga andis mõnedele õpetlastele alust kinnitada, et teose on kirjutanud tehnika keerulistes küsimustes kodusolev inimene, keda on huvitanud nii hiiglakuju paigaldamisviis kui ka tugipunkti probleem. Philoni jutustus Rhodose kolossist on andnud materjali teravmeelse hüpoteesi püstitamiseks selle gigantse raidkuju loomise tehnika suhtes.  

SISUKORD

Sissejuhatuse asemel     

Püramiidid         

Baabüloni rippuvad aiad (Semiramise aiad) .

Artemise tempel Efesoses            

Zeusi kuju Olümpias                       

Halikarnassose Mausoleum        

Rhodose koloss

Aleksandria majakas      

Veel imedest                    

Kokkuvõtteks