Eesti Raamat, 1974
Tõlkinud – Elvi Lumet

1. peatükk

ÜKS REEBUS, KAKS VASTUST JA MITTE ÜHTEGI LAHENDUST

Üksik kõrkjas õõtsub tuules.
Me murrame selle.
Ta ujub. Ta võib kanda konna.

Kakssada tuhat kõrkjat õõtsub tuules. Terve luht lainetab nagu roheline põld piki kaldaid.

Me niidame selle maha. Seome kõrkjad kokku nagu suured jõuluvihud. Kimbud ujuvad. Me astume pardale. Venelane, neeger, mehhiklane, egiptlane, ameeriklane, itaallane ja mina, norralane, koos ahvi ja terve trobikonna kaagutavate kodulindudega. Me kavatseme sõita Ameerikasse. Me oleme Egiptuses. Liiv tuiskab, on kuiv. See on Sahara.

Abdullah kinnitab mulle, et kõrkjas ujub. Mina seletan, kui kaugel on Ameerika. Ta ei usu, et ameeriklastele meeldivad mustanahalised, kuid ma kinnitan, et ta eksib. Ta ei tea, kus asub Ameerika, aga me jõuame igal juhul pärale, kui tuul sinnapoole puhub. Me võime julgelt kõrkjatel istuda, nii kaua kui köied vastu peavad. Nii kaua kui köied vastu peavad, ütleb ta. Kas nad peavad vastu?

Tundsin, et keegi raputab mind õlast, ja ärkasin. See oli Abdullah. Kell on kolm, ütles ta. Me asume uuesti tööle. Päike kõrvetas läbi tulise telgiriide. Tõusin istukile ja vaatasin telgiukse august silmi vidutades välja. Sahara kuiv kuumus ja pimestav päikesesära hoovasid mulle vastu. Päike, päike, päike. Kõrvetav liivalagamik sulas kokku siniseimaga, mille jumal on loonud — pilvitu kõrbetaevas laotus pärastlõunapäikeses üle kuldhalli liivamaailma. Kolm suurt ja kaks väikest püramiidi seisid reas vastu taevavõlvi nagu haihambad. Nii olid nad püsinud muutumatul kujul sellest ajast peale, kui inimesed olid osa loodusest ja vormisid loodust. Ja nende ees all lauges orupõhjas lebas midagi ajatut, ehitatud eile, ehitatud viis tuhat aastat tagasi — pargas kõrbeliivas, lainete kohinast ja vetikatest kaugel Sahara kõrbelagendikul madalikule jooksnud Noa laev. Kaks kaamelit mälusid selle kõrval. Mida nad mälusid? Võib-olla koguni laeva — paberlaeva — jäätmeid. See oli ehitatud papüürusest. Kuldsed kimpuseotud kõrkjad moodustasid üles taeva poole sirutuva vööri ja ahtertääviga laeva nagu külitava kuusirbi. Abdullah oli juba teel sinna. Kaks valges lehvivas rüüs süsimusta buduma neegrit ronisid parajasti laevale ning kirevas riietuses egiptlased tassisid uusi papüürusekimpe juurde. Siin jätkus tööd. «Bot! Bot!» hüüdis Abdullah. «Veel kõrkjaid!» Ukerdasin välja kuumale liivale. Ma oleksin otsekui pärast tuhandeaastast und virgunud, nad töötasid ju minu heaks, minul oli tekkinud absurdne idee äratada taas ellu laevaehituskunst, mida juba vaarao Cheops ja tema suguvõsa hakkasid tasapisi tagaplaanile jätma, siis kui nad lasksid neid võimsaid püramiide ehitada, mis seisid nüüd vankumatu mäeahelikuna, varjates meie ajatut ehitusplatsi 20. sajandi keerise eest, mis pöörles Kairo palavikulistel suurlinnatänavatel Niiluse haljendava oru teisel kaldal. Meie maailm väljaspool telke oli üksnes liiv. Tuline liiv, püramiidid, veel kord liiv ja tihked virnad päikese käes kuivanud kõrkjaid — habrast, kergesti süttivat papüürust, mida mehed lohistasid lagritsakarva neegritele, kes istusid kuusirbil ja pingutasid käte, hammaste ja paljaste jalgade abil köissidestust. Nad ehitasid laeva — papüüruslaeva. Oma buduma keeles nimetasid nad seda kaday‘ks ja nad teadsid, mida nad ehitavad. Osavad sõrmed ja hambad pingutasid kõrkjate ümber silmuseid, nii nagu üksnes asjatundjad seda oskavad. «Paberlaev», öeldi all Niiluse orus papüüruseinstituudis. Sest seal niisutati neid kõrkjaid vees ja tambiti nad kokku hapraks paberiks, et näidata turistidele ja teadlastele, millele maailma vanimad kirjatundjad oma hieroglüüfilisi memuaare on maalinud.

Papüürusekõrs on pehme ja mahlakas lillevars, mida lapski suudab painutada ja murda. Kui ta, on kuiv, prõksatab ta pooleks nagu tuletikk ja põleb nagu paber. Mu jalge ees maas lebas jõhkralt spiraali keeratud ja siksakiliseks murtud õlgkuiv papüürusekõrs. Selle oli hommikupoolikul sinna visanud vana ägestunud araablane, kes kõrt hoolimatult sõrmede vahel mudis, enne kui liivasse viskas, sellele järele sülitas ja põlglikult näpuga näitas. Too seal, ütles ta, ei pea isegi naela sees, ja kuidas saaks millegi niisuguse külge masti kinnitada. Vanamees oli kogenud laevaehitaja, kes oli bussiga Port Saidist kohale tulnud, et meie laeva masti ja taglase peale leping sõlmida. Ta läks põlema ja sõitis järgmise bussiga rannikule tagasi. Kas me irvitame ausa käsitöö üle või on tänapäeva inimeste teadmised ühe korraliku pargase ehitamiseks nii ebapiisavad? Ei aidanud seletamine, et siin kõrbes on niisuguseid laevu suurel hulgal muistsete püramiidiehitajate hauakambrite seintele maalitud. Sinna on ju ka linnupeaga inimesi ja tiivulisi madusid maalitud. Igaüks näeb, et kõrkjas on pehme lillevars, millesse ei saa ei naelu ega kruvisid kinnitada. Heinakuhi. Paberlaev. Aitäh tagasisõidupileti eest!

Seal me siis olime. Pargas pidi saama masti. Meie kolm mustanahalist sõpra Aafrika südames´asuvalt Tšaadi järvelt kinnitasid, et laevaehitaja on idioot, ta pole ilmselt näinud tõelist kaday‘d, mida on alati sellest kõrkjast teh¬tud. Nemad seevastu ei teadnud ühtegi mastiga kaday’d. Milleks mast, vett mööda liikumiseks kasutatakse mõlasid! Tšaadi järv on suur, nad väitsid, et meri ei saavat suurem olla. Stoilises rahus jätkasid nad papüürusekimpude kokkusidumist. See oli nende eriala. Port Saidi araablane oli ju asjatundmatu kehkleja, kes polnud iial kaday’d näinud.

Läksin telki tagasi ja koukisin portfellist vanade egiptuse mudelite ning seinamaalide eskiisid ja fotod. Papüüruslaevad olid naelte ning neetideta. Masti alla oli lisaks kõrkjakimbule paks ja lai alusplank köidetud, ja masti alumine ots oli siis sellesse tugevasse puitplokki tapitud ning kinni seotud. Lükkasin joonised eemale ja heitsin telgiseina äärde kokkukuhjatud köie- ja purjeriidehunnikule selili. Seal oli jahedam ja sai mõelda. Mis see siis tegelikult on, millega ma olen sarved kokku pistnud, ja mis alust on mul arvata, et niisugust veesõidukit saab väljaspool Niiluse suuet kasutada? Ma möönsin iseendale, et oletus rajaneb rohkem intuitsioonil kui konkreetsetel faktidel.

Tookord, kui ma otsustasin balsapuupalkidest parve «Kon-Tiki» ehitada, olid mul hoopis teised pidepunktid.

Ma ei olnud kunagi tükikestki balsapuud näinud ega iial laevaga, veel vähem parvega purjetanud, kuid mul olid teooria, usaldusväärsed viited ja loogiline järeldus. Seekord ei olnud mul ühtegi neist. Siis oli mul käes paks käsikiri, täis tuubitud seda, mida ma pidasin kindlaks tõendiks, et Peruu vanimad kultuurrahvad olid leidnud tee omapärase tsivilisatsiooniga Polüneesia saartele ammu enne kõiki teisi rahvatõuge. Me teadsime, et balsaparv on kõige lähedasem mõistele «laev», mida Peruu põliselanikud merel kasutasid, ning ma järeldasin sellest, et balsaparv pidi olema merekõlblik ning sobima inimeste ja kultuurtaimede vedamiseks üle ookeani Peruust Polüneesiasse. Muid argumente mul ei olnud. Kuid järeldus pidas paika.

Seekord oli teisiti. Mul puudus teoreetiline alus oletada, et egiptlased on viinud oma kultuuri kaugetele saartele ja kontinentidele. Paljude arvates on nad juba ammu enne Kolumbust troopilise Ameerika kultuuri mõjutamas käinud. Minul niisugune teooria puudus, ma ei olnud leidnud midagi, mis oleks seda tõestanud või siis ümber lükanud. Mind paelus see probleem, ent ma ei suutnud näha ühtki paikapidavat lahendust. Teadusel puudus kokkuseatavas pildimängus liiga palju klotse. Olid suured tühikud kronoloogias, seletamatud vasturääkivused ja ulgumeri — kümme tuhat korda laiem kui Niilus.

Vee peal sõitmiseks kasutasid muistsed egiptlased esialgu ainult papüüruse vartest valmistatud paate. Hiljem ehitasid nad tappide ja köisõmbluste abil ühendatud plankudest pikki purjelaevu. Nendega oli kõrges laines merel ohtlik seilata, kuid nad sobisid suurepäraselt kõikvõimalikeks vedudeks ja sõitudeks vaiksel Niilusel. Mõnesaja meetri kaugusel telgist, kus ma pikutasin, Cheopsi püramiidi jalamil, oli mu egiptlasest sõber Ahmed Josef ametis vaarao Cheopsi majesteetlike puulaevade kokkupanemisega. Arheoloogid olid hiljuti avastanud, et Cheopsi püramiidi igasse külge on maetud suur laev, kokku on hermeetiliselt säilinud neli alust. Nad asuvad sügavais õhukindlais, hiiglaslike kiviplaatidega kaetud kambreis. Siiani oli avatud ainult üks, kus seisis riidas sadu pakse seedrilaudu, mis olid niisama värsked kui oma 4600 aastat tagasi, umbes 2700. aastal enne meie ajaarvamist, kui nad maeti. Egiptuse peakonservaator, üleni habemes ja naerukurdudes, ajas seal praegu uut köit neisse tuhandeisse väikestesse aukudesse, millest oli kunagi läbi põimitud kanepiköis, mis alust koos hoidis. Tulemuseks oli toekas, 34 meetri pikkune laev, nii voolujooneline ja üllatavalt kaunis, et viikingidki ei ole midagi ilusamat ja suuremat ehitanud, kui nad mõni aastatuhat hiljem Põhjamere, Atlandi ookeani ja Vahemere voogusid hakkasid kündma. Ainult üks oluline erinevus oli nende kahe laevatüübi vahel — viikingilaevad olid ehitatud vastu pidama raskele katsumusele merelainetel, Cheopsi laev toretsema vaiksel Niilusel. Köite hõõrutud kulumisjäljed plankudes tõestavad, et Cheopsi laev oli kunagi pidevalt käigus ega olnud sugugi vaid nõndanimetatud «päikeselaev», ehitatud ainuüksi vaarao viimseks teekonnaks. Kuid laevakere oli säärane, et oleks esimesel kokkupuutel kõrgete merelainetega purunenud. See oli tõepoolest kummaline. Sest laeva suurepärastel hing täiuslikel kontuuridel polnud midagi ühist jõelaevaga. Laitmatult väljapainutatud, taevakõrguseni tõusva vööri ja ahtertääviga kerel olid kõik iseloomulikud jooned, mida võib leida vaid meresõidukite juures, mis on spetsiaalselt üle lainemurru ja suurte veemasside liuglemiseks ehitatud. Siin oli, mille kallal pead murda. Midagi nagu ei klappinud. Peaaegu viis tuhat aastat tagasi vaikse Niiluse kaldal elanud vaarao ehitas laeva, mis võis tegelikult vaid jõevee rahulikule loksele vastu pidada, ent andis sellele välisilme, mida oleksid võinud kadestada maailma juhtivad mererahvad. Ta oli oma kergesti puruneva jõelaeva pikaajaliste ja usaldusväärsete meresõidutraditsioonidega rahva hulgast pärinevate laevaehitajate loodud mudeli järgi ehitanud.

Niisiis võis hakata mõistatama. Oli ainult kaks võimalust. Selle kaugesõiduks kohase voolujoonelise kuju olid välja arendanud kas egiptuse meresõitjad, nendesamade geniaalsete põlvkondade esindajad, kes olid loonud kirja ja püramiidid, tundsid balsameerimist, ajuoperatsiooni ja astronoomiat, või siis olid vaarao laevaehitajad käinud võõrsil õppimas. Teatud asjaolud viitavad viimasele võimalusele. Egiptuses ei kasva seeder. Cheopsi laeva ehitamiseks kasutatud materjal on hangitud Liibanoni seedrimetsadest. Liibanonis elasid foiniiklased, kogenud laevaehitajad, kes kündsid oma laevadega kogu Vahemere läbi. Nende tähtsaim sadam Byblos, maailma iidsemaid ja tuntumaid linnu, vedas papüürust sisse Egiptusest, sest Byblos oli muinasajal raamatute valmistamise keskus, sellest ka nimi Byblos ehk piibel, mis tähendab raamatut. Kuna Cheopsi püramiidi ehitamise ajal valitsesid Egiptuse ja Byblose vahel elavad kaubanduslikud suhted, võisid vaarao Cheopsi laevaehitajad selle spetsiaalse laevakuju kopeerida. Väga võimalik.

Asi on aga selles, et me teame vähe või ei tea üldse, missugused olid foiniiklaste laevad. Veendunult võime öelda vaid seda, et nad ei olnud papüüruslaeva mudeli järgi ehitatud, sest foiniiklased vedasid papüürust, mis Liibanonis ei kasvanud, Egiptusest sisse. Ja siit tekibki probleem. Cheopsi laev, samuti kõik teised suured puulaevad vaaraodeaegsest Egiptusest pärinevatel kujutistel on papüüruslaeva otsese eeskuju järgi modelleeritud. Ja olemegi jõudnud probleemi tuumani. Papüüruslaev oli eeskujuks Cheopsi laevale. Ja just sellel papüürusest eeskujul olid kõik merepurjekale iseloomulikud tunnused, vöör ja ahtertääv, mis kaardusid kõrgemale kui viikingilaevadel, et pidada vastu tormile ja suurtele merelainetele, mitte aga loksuda tasasel jõevoolul. Just papüüruslaev andis kuju puulaevale, ja mitte vastupidi. Ja papüüruslaev oli lõplikult välja kujunenud juba tollal, kui esimesed vaaraod lasksid hauakambrite seintele oma müütilisi eellasi — jumalaid — maalida. Päikesejumalat ja lindinimesi, vaaraosoo legendaarseid esivanemaid, ei ole kujutatud sõitmas foiniiklaste puulaevadega, parvede või jõelotjadega, vaid kõrgele kaarduvate, täpselt seda tüüpi papüüruslaevadega, mille Cheopsi laevaehitajad viimse kui detailini üle võtsid, omapärane sissepoole pööratud ja papüüruseõit meenutav peekrikujulise tipuga ahtertääv kaasa arvatud.

Kui asuda laeva ehitama, nagu tegid seda egiptlased ajal, mil vahemerekultuur Niiluse kallastel oma esimesi samme astus, ei lähe tarvis kirvest ega puusepaoskusi, vaid nuga, et lõigata papüürusevart ja köit. Sellega olidki aafriklased Mussa, Omar ja Abdullah nüüd Cheopsi, Chephereni ja Mykerinose püramiidide jalamil ametis. Nad ehitasid samasuguse kujuga papüüruslaeva nagu need muistsed veesõidukid, mis on joonistatud hauakambrite seintele seal keset kõrbeliiva, mille me endale ehitusplatsiks olime Valinud.

Miks? Mida ma tahtsin tõestada? Mitte midagi. Ma ei tahtnud midagi tõestada. Ma tahtsin selgitada. Ma tahtsin selgitada, kas niisuguste laevadega oli võimalik merel sõita. Ma tahtsin selgitada, kas see on tõsi, mida eksperdid arvasid, et foiniiklased pidid tulema Niilusele papüürust muretsema, sest egiptlased ise ei olnud suutelised oma kõrkjalaevadega Niiluse suudmest kaugemale purjetama. Ma tahtsin selgitada, kas muistsed egiptlased ei olnud ise meresõitjad, enne kui nad rahunesid ning kujuriteks, vaaraodeks ja muumiateks said. Ma tahtsin selgitada, kas kõrkjalaev ei tule toime 400 kilomeetri pikkuse meresõiduga Egiptusest Liibanoni. Ma tahtsin selgitada, kas kõrkjalaev ei suuda sõita veel kaugemalegi, ühelt kontinendilt teisele. Ma tahtsin selgitada, kas kõrkjalae- vaga on võimalik Ameerikasse sõita.

Miks? Sest keegi ei tea, kes jõudis esimesena Ameerikasse. Kolumbus, ütlevad kooliõpikud. Kuid Kolumbus ei avastanud Ameerikat. Ta taasavastas Ameerika. Kolumbus oli äärmiselt arukas ja vapper mees, kes purjetas tundmatusse, sest ta oli endale selgeks teinud, et maa on ümmargune ja ta ei prantsata üle serva alla. Kolumbus tähistab pöördepunkti ajaloos, ta muutis terve maailma elulaadi, pani aluse suurte rahvuste tekkimisele, põhjustas pilvelõhkujate kerkimist seal, kus enne kasvasid vaid põõsad ja võsa. Kuid ta ei avastanud Ameerikat. Ta oli esimene, kes näitas ülejäänud maailmale teed Ameerikasse, ent ta jõudis sinna alles 1492. a. m. a. j.

Millal avastati Ameerika? Seda ei tea keegi. Esimesel inimesel, kelle jalg Ameerika pinnale astus, ei olnud vähimatki ettekujutust ajaarvamisest kui sellisest. Ta ei tundnud kalendrit. Ta ei osanud kirjutada. Tema teadmised geograafias olid niivõrd piiratud, et ta ei andnud endale isegi aru, et oli jõudnud uuele kontinendile, kuhu varem ei olnud astunud ühegi inimese jalg.

Esimene Ameerikasse jõudnud homo sapiens´i esindaja oli kodutu ringihulkuv kütt ja kalur, kes vireles nagu ta esi vanemadki arktilise Siberi jäätunud kõnnumaa rannikul ja leidis end ühel ilusal päeval üleni või poolenisti jää kammitsas Beringi merekitsuse idakaldalt, aimamata, et seal olid hulkunud üksnes metsloomad, enne kui tema jalg sinna läbi tundra ja lumehangede tee leidis. Me ei tea tänapäevani, kas Ameerika avastaja ületas Beringi merekitsuse jääd mööda jalgsi või sõudis mõne primitiivse veesõidukiga üle väinalahvanduse. Me teame vaid, et esimene inimene, kes suri Ameerika pinnal, oli sündinud arktilises Aasias. Me teame ka, et Ameerika avastaja ei tundnud metalli ega kangakudumist, ta riietus looma-nahkadesse või kolgitud puukoorde, tema relvad ja tööriistad olid luust ja kivist, sest ta elas alles täiesti kiviaja tasemel.

Keegi ei tea täpselt, millal esimeste Ameerika avastajate järglaskond Alaskast läbi kogu Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerika lõuna poole hakkas levima. Osa väidab, et Uue Maailma asustamine algas umbes 15 000 aastat enne meie ajaarvamist, teised väidavad niisama kindlalt, usaldusväärseid argumente esitades, et seda ajalõiku võib vähemalt kahekordistada. Kõik on aga nõus, et sisserändamine toimus põhjast arktiliste jääkõrbete kaudu ja et need juhuslikud ringihulkujad, kellest tõenäoliselt said arvukate ja aja jooksul hoopis eripalgelisteks kujunenud rahvusgruppide esivanemad, keda me oleme harjunud lihtsalt «ameerika indiaanlastees» nimetama, kasutasid ainult kõige algelisemaid kiviaja tööriistu.

Arktilist Aasiat ja Alaskat lahutav kitsas väin on nomaadidele vaevalt kunagi päris ülepääsmatu olnud. Hulk leide tunnistab, et primitiivsed sugukonnad rändasid Siberi ja Alaska vahel pidevalt ühest asupaigast teise. Aleuudi saarteahelik ning Kurošivo hoovus sellest lõuna pool lõid neile omamoodi silla, kel olid veesõidukid. Alaskast põhjas kuni Tulemaani lõunas asus igludesse, telkidesse, lehtonnidesse ja koobastesse elama pealekasvavaid põlvkondi, sest siin eksisteerisid looduse ja kliima kõik variatsioonid. Omavahelised abiellumised isolatsioonis ja uued sisserändamised ning segunemised põhjustasid terve rea üksteisest äärmiselt lahkuminevate indiaanihõimude arengu Ameerikas. Nad ei erinenud silmatorkavalt mitte ainult näokuju ja kehaehituse poolest, nad kõnelesid ka üksteisest täielikult erinevaid keeli ja nende elutavad ei sarnanenud mitte milleski.

Siis lõpuks ilmus Kolumbus. 12. oktoobril 1492. a. randus ta oma lipu ja ristiga San Salvadoril ja tema kiiluvees järgnesid Cortes, Pizzarro ja kõik ülejäänud hispaania konkistadoorid. Keegi ei saa võtta Kolumbuselt au, et ta avas meile teistele, kes me ei tulnud jalgsi üle jää, Ameerika väravad, lõi nad pärani lahti. Kuid meie, eurooplased, oleme kiired unustama, et tuhanded inimesed võtsid Kolumbust kaldal vastu. Ja mandril, teispool saari, kus Kolumbus randus, ootas külaskäiku kõrgelt arenenud klassiühiskond. Sealsed õpetatud mehed jutustasid hispaanlastele, et neid olid ennegi külastanud valged, habemega mehed, kes olid tulnud üle ookeani ja õpetanud neile kõiki tsivilisatsioonisaladusi, ning et hispaanlaste saabumine oli ammu oodatud, sest kultuuriloojad olid andnud nende esiisadele lubaduse tagasi tulla.

Ja tõepoolest, seda osa Ameerikast ei asustanud enam sugugi primitiivsed kütid ja kalurid nagu need, kes esimestena Siberi jääkõrbetest siia tee olid leidnud. Vastupidi, pärssivatel troopikaaladel, just seal, kus passaattuuled ja võimas merehoovus olid hispaanlased maale kandnud, kohtasid nad laialdaste teadmistega inimesi, kes valmistasid isegi paberist raamatuid, uurisid ajalugu, astronoomiat ja arstiteadust. Neil oli oma lugemis- ja kirjutamissüsteem. Neil olid kindel koolikorraldus ja oma teaduslikud observatooriumid. Nende astronoomia ja geograafia alased teadmised olid hämmastavad, nad olid haruldaselt täpselt välja arvutanud taevakehade liikumised ning määranud ekvaatori, ekliptika ja pöörijoonte asukoha, nad eristasid kinnistähti planeetidest. Nende komplitseeritud kalendri süsteem oli täpsem Kolumbuse ajal Euroopas tuntust ja nad alustasid oma eksaktset ajaarvamist maiade aastaga 0, see tähendab aastast 3113 e. m. a. Piirkondades, kus kliima võimaldas säilitamist, balsameerisid arstid asjatundlikult kõrgelseisnud isikuid ja sooritasid nagu vanad egiptlasedki trepaneerimist, kolju kirurgilist operatsiooni, surmamata patsienti, mis oli Euroopa arstidele tundmata veel aastasadu pärast seda, kui Kolumbus purjed heiskas, õpetlased ja lihtrahvas elasid üheskoos hästi planeeritud linnades väljaehitatud tänavatevõrgu, rentslite, kanalisatsioonisüsteemi, turuplatside, spordiväljakute, koolide ja paleedega. Linnarahvas ei elanud ei telkides ega lehtonnides, nad valmistasid päikese käes kuivatatud savi ja õlgede segust tellisekujulisi adoobplokke, sama retsepti järgi mis Vahemeremaadeski, ja ehitasid tõelisi, nii kahe- kui ka kolmekorruselisi maju. Esinduslikumates hoonetes leidus saale, mille lagi toetus kolonnaadidele ja seinu ehtisid reljeefid ning kaunite ja püsivate värvidega maalitud kunstipärased freskod. Kangaspuud olid au sees ning hispaanlased said näha gobelääne ja kunstipäraseid rüüsid, mis tehnilise teostuse ja kujunduse poolest ületasid kõik, mida nad olid näinud oma kodumaal. Elukutselised püttsepad valmistasid vaase ja kausse, kanne ja kruuse ning inimesi, loomi ja mitmesuguseid elusündmusi kujutavaid keraamilisi kujukesi vilumusega, mis ei jäänud maha parimast, milleni Vana Maailma klassikalised kultuurid olid jõudnud. Kohalike juveliiride kuld- ja hõbesepised olid tehniliselt ja kunstiliselt sedavõrd peened, et hispaanlased haarasid mõõga, kaotanud vaimustuses oma «avastuste» üle nii mõistuse kui ka südametunnistuse. Gigantsed astmikpüramiidid, sammastemplid ja ebaloomulikus suuruses ülempreestrite kujud kõrgusid üle adoobkatuste ning sillutatud teed, keerulised akveduktid ja sillad vajutasid maastikule oma pitseri. Lõpututel oskuslikult niisutatud terrasspõldude! kasvatati igasugu juurvilja, kohalikke teraviljasorte, aedvilja, puuvilja, ravim- ja muid kultuurtaimi, isegi puuvilla, mis oli looduslikust liigist aretatud, ja mida suurtes kogustes asjatundlikult viljeldi. Vill ja puuvill kedrati, värviti ja kooti kangaks, mille kude oli sageli peenem ja ilusam kui ükskõik millisel Euroopas valmistatud lõuendil.

Kes kelle avastas? Need, kes seisid kaldal ja silmasid laevu, või need, kes seisid tekil ja nägid inimesi kaldal, ülempreester oli oma esivanematelt teada saanud, et ta põlvneb Päikesest, valgete habemike meeste läbi, kes olid tulnud kandetoolis, lehviku ja päevavarjuga. Tema pillimehed mängisid flööti ja trompetit, lõid trummi ja helistasid hõbekelli. Ta tuli oma ihukaitse ja mitmest tuhandest mehest koosneva relvastatud regulaarväega. Tema luurajad märkasid käputäit hispaanlasi, kes randusid ja sisemaale, pealinna poole teele asusid. Asteekide võimsa riigiga Mehhikos läks täpselt samuti nagu inkade gigantse, impeeriumiga Lõuna-Ameerikas. Väike käputäis valgenahalisi habemikke hispaanlasi alistas hiiglaslikud impeeriumid nii-öelda ainsagi lasuta. Sest sealsetel kirjatundjatel ja preesterkonnal olid säilinud hieroglüüfilised ülestähendused ja religioossed pärimused valgetest habemega meestest, kes olid toonud nende esivanematele kultuuriõnnistust ja rännanud seejärel edasi võõrastesse paikadesse koos oma õpetuse ja lubadustega tagasi tulla. Indiaanlastel puudus täielikult habemekasv. See oli nende kollakaspruunide, põhjast tulnud inimtüüpide ühine eripära. Hispaanlased aga olid habemikud ja valge nahaga, kui indiaanlased nad omal maal «avastasid» ja tolleaegsed võimsamad ainuvalitsejad neile südamlikult kinnitasid, et nad on Mehhikos ja Peruus oodatud külalised.

Väga põgusalt sai Vana Maailm pilku heita Uue Maailma suurtele tsivilisatsioonidele, mis kunagi moodustasid nagu nöörile lükitud pärlite rea asteekide ja maiade riigist põhjas kuni inkade riigini lõunas, kuid mis iial ei levinud troopikast üle pöörijoonte Ameerika neisse piirkondadesse, kus kliima on meie päevil virgutanud inimesi suuremat algatusvõimet ja töökust üles näitama. Eesriide, mille Christoph Kolumbus oma kaasaegsete jaoks kõrvale lükkas, tõmbasid tema järeltulijad jälle kiiresti ette. Möödus ainult mõni aastakümme, ja Ameerika pulseeriv, kõrge kultuuriga ühiskond varises kokku, lakkas olemast, omandas osaliselt hävitatuna, osaliselt segunedes uued vormid, kusjuures meie, eurooplased, nii meelsasti usume, et positiivse, kõige selle au, mis lõhnab kultuuri järele, kuulub meile, samal ajal kui kõiki juhuslikke eksootilisi varjukülgi peetakse Kolumbuse-eelse ajastu pärandiks. Niisugune mulje on jäänud meile sellepärast, et kullajanulised konkistadoorid, kes risti kui alibit käes hoidsid, olid nii kärmed eesriiet ette tõmbama, et keegi õieti ei taibanud, mida nad seal kaugel maakera teisel küljel olid näinud.

Mis siis Mehhikos ja Peruus enne Kolumbuse saabumist Ameerikasse tegelikult oli toimunud? Kas see arenematu, arktilisest tundrast tulnud kiviaja inimene oli olnud suuteline omal käel kõige selle algeid külvama, mida hispaanlased eest leidsid? Või olid tema järglased kaldal tundmatuid meresõitjaid vastu võtnud, kes kunagi aegade koidikul, ammu enne, kui tsivilisatsioon Aafrikast ja Väike- Aasiast barbaarse Euroopa randadeni levis, tagasisõidupiletita üle Atlandi ookeani triivisid?

Jah, selles see küsimus oligi. Ja vastus oli ei. Ilmselt ei. Võib-olla ei. Võib-olla. Tundsin, kuidas köiekera mu selga hõõrus, ja tõusin pisut rahutuna telgis püsti. Võibolla. Küsimus vaevas mind. Heitsin mugavamini köierullidele. Ma ei näinud mingit lahendust. Mõtisklemisest oli vähe abi. Mõlgutasin ikka ja jälle ühtesid ja samu mõtteid. Kui Ameerika vanad tsivilisatsioonid oleksid Mehhikos või Peruus lokaalselt arenenud, oleksid arheoloogid kusagil selle järkjärgulise arengu jälgi pidanud leidma. Kuid kus ka mõnda tsivilisatsioonikeskust ei avastatud, ükskõik kas Mehhikos või Peruus, ikka selgus väljakaevamistel, et see on täielikult küpsel kujul kohale saabunud ja siis vaid lokaalsetes variantides edasi arenenud. Kusagil ei leidunud selget algust. Niisiis peaks vastus käes olema. Import. Sisseimbumine ookeani tagant. Kuid siinjuures ei tohi unustada, et ajal, mil need kõrgkultuurid Uues Maailmas õitsele lõid, võib-olla mõni sajand enne meie ajaarvamist, olid vastavad kultuurid Vanas Maailmas, näiteks Egiptuses, juba paari tuhande aasta eest eksisteerimast lakanud. Seega ei olnud vastus veel kaugeltki käes. Tammusime paigal.

Miks siis ikkagi papüüruslaeva ehitada? Mõtted, sõudsid taas oma rada. Läbi Ameerika Vaiksele ookeanile. Seal tundsin end kodus. Seal olin kunagi pühendanud kogu oma aja uurimistele ja välitöödele. Egiptusse tulin nelja aasta eest ehtsa turistina, nähes Kuningate orus esimesi seinamaale kõrkjalaevadest. Ma tundsin laeva tüübi otsekohe ära. See oli sama tavaline laev, mida Põhja-Peruu püramiidiehitajad maalisid oma savikannudele nende kultuuri õitseajal Lõuna-Ameerikas, tükk aega enne Polüneesia asustamist. Suuremad peruu kõrkjalaevad olid kahe tekiga. Alumisele tekile oli peale reastikku seisvate väikeste inimeste hulgaliselt veekanne ja muud lasti maalitud ja ülemisel tekil seisis tavaliselt üleloomulikus suuruses päikesejumala maapealne asemik, ülempreester, ümbritsetud linnupäistest meestest, kes sageli kõrkjalaeva vees köiega edasi vedasid. Egiptuse hauakambrite maalidel seisis samuti päikesejumala maapealne asemik, ülempreester, kes kandis vaarao tiitlit, nagu päratu hiiglane oma kõrkjalaevas miniatuursete inimeste keskel, ja samad müütilised linnupeaga mehed vedasid ka siin kõrkjalaeva köiega edasi.

Kõrkjalaev ja linnupeaga mehed kuulusid mingil seletamatul põhjusel ilmselt ühte, sest nii avastasime nad ka kaugel Vaiksel ookeanil, kus päikesejumala mask ja kõrkjapurjekad koos linnupäiste meestega moodustasid lahutamatu trio, mis domineeris seinamaalidel ja reljeefidel vanas tseremooniakülas, mille päikeseobservatoorium asus Lihavõttesaare kõrgeima vulkaani tipus. Lihavõttesaar, Peruu, Egiptus. Midagi ei saa vist üksteisest kaugemal asuda. Midagi ei saa vist paremini tõestada, et inimesed on väga erinevates paikades iseseisvalt ühtedele ja samadele mõtetele tulnud. Veidi imelikum on, et Lihavõttesaare päriselanikud nimetavad Päikest Ra‘ks. Ra on Päikese nimi kõigil Polüneesia saartel, nii et tegemist ei ole juhuslikkusega. Ra oli Päikese nimi ka vanas Egiptuses. Ükski sõna ei olnud vanaegiptuse usundis tähtsam kui Ra, 

Päike, päikesejumal, vaaraode esiisa. Tema, kes ta sõitis kõrkjalaeval linnupäiste meeste keskel. Lihavõttesaarel, Peruus ja Egiptuses on päikesekuninga maapealse asemiku, ülempreestri auks püstitatud ühest kivitombust väljaraiutud majakõrgusi hiiglakujusid. Ja kõigis kolmes paigas on kiviplokke, suuri nagu raudteevagunid, lõigatud, otsekui oleksid nad juustust, ja kokku sobitatud astmik- püramiidideks, mis on paigutatud astronoomiliselt, vastavalt Päikese liikumisele. Kõik ühise esiisa, Päikese, Ra auks. Kas siin on mingi seos või on tegemist ainult juhuslikkusega?

Sada aastat tagasi, kui merd valitsesid veel purjed, omistati vanadele kultuurrahvastele peaaegu piiramatuid rännuvõimalusi. Magalhaes, kapten Cook ja paljud teised olid ju tolleks ajaks küll üks, küll mitu korda ainuüksi tuule jõul ümber maakera purjetanud, nii et miks siis mitte. Kuid siis me leiutasime propelleri ja reaktiivmootori, ja kuna maailm uutele põlvkondadele ikka väiksemaks ja väiksemaks jäi, tekkis meil arvamus, et ta on läbi aegade tagasi tõenäoliselt ikka suurem ja suurem, ajal enne Kolumbust lausa lõpmatu ja ligipääsmatu olnud.

Aastaarvul 1492 on maagiline mõju kõigile, kes koolis käinud. Siis avastas Kolumbus Ameerika. Alles siis muutus maakera ümmarguseks. Enne seda oli maa tasapinnaline ja meri samuti, nii et kõik, mida vesi ja tuul kandis, veeres üle servade alla. Tegelikult me teame tänapäeval, et maa oli ümmargune ka enne Kolumbust, aga justkui mitte päris korralikult, sarnanes rohkem nagu pooliku munaga, igal juhul oleks kõik küllalt kaugele merehoovustesse sattudes alla kukkunud.

Miski ei saanud ujuda üle süvamere vastu tundmatusele enne 1492. aastat, isegi kõrkjavars mitte. Pärast seda kui Kolumbus meie maakera oli ümardanud, ei veerenud enam miski üle serva alla. Kõik, mis suutis üle Atlandi ujuda, jõudis teisel pool, uuel nähtavale ilmunud rannikul maale. Saartel, kus Kolumbus ise maale triivis, või kaugel troopilisel mandril tagapool. Kolumbus purjetas üle nagu omamoodi Püha Peetrus, kaasas Uue Maailma võtmekimp. Tema järel tulid tuhanded karavellid ja teised väikesed kuunarid. Kahekümnenda sajandi seiklejad aga on hulganisti jollide, kummiparvede, amfiibautode ja süstadega üle Atlandi sõitnud.

Kolumbus sai patendi Atlandi ookeanile. Enne teda oli võimalik ainult paljajalu või mokassiinides Ameerikasse jõuda, minnes piki lumist rannajääd, mis laiub lõputuna teispool Siberi lagendikke kõige külmemas Arktikas. Seal põhjas ei osanud keegi puuvilla kasvatada ega tellistest maju ja linnu ehitada. Sellega on kõik nõus. Aga kuidas tekkis inimestel mõte hakata puuvilla kasvatama, millest võib lõnga kedrata ja riiet kududa, kui nad uinutavasse troopikasse asusid? Ja kuidas tulid nad lõunamaa kuumuses mõttele, et nad peaksid õlgi ja savi segama ning sellest telliseid valmistama, et tõelistes majades elada? Siin kaob üksmeel. Siit algavad lahkarvamused nende vahel, kes on vastust otsinud.

Üks viimastest, kes on muistsetel, kultuurrahvastel pidurdamatult lasknud ümber maakera purjetada, oli inglane Percy Smith. Ta leidis, et paljusid vanadele Mehhiko ja Peruu kultuuridele iseloomulikke jooni kohtame ka Egiptuse kultuurrahvaste juures, mistõttu pidi eksisteerima mingi ülemereline kontakt. Kui ta avastas, et samad omapärased kokkulangemised ilmnevad ka Lihavõttesaarel ja Peruu rannavete saartel, haaras ta oma joonlaua ja tasapinnalise maailmakaardi ning tõmbas joone Egiptusest läbi Punase mere, India ja Vaikse ookeani kuni Polüneesia ja Lõuna-Ameerikani. Nii jõudsid päikesekummardajad Ameerikasse, kirjutas ta. Lihavõttesaare kaudu.

Teised võtsid ette ümmarguse gloobuse ja vangutasid pead. Ümmargune gloobus näitab, et Vaikne ookean on poolkera, mis haarab enda alla poole maakera ümbermõõdust. Kui egiptuse meresõitjad oleksid purjetanud 4000 km ida poole, oleksid nad olnud India künnisel. Siis oleks jäänud sõita veel täpselt pool maakera ümbermõõdust, et jõuda Lihavõttesaareni. Lõuna-Ameerika meresõitjatel seevastu ei oleks inkade riigi rannikult 4000 km läänes poole purjetades sihtpunktini sugugi enam poolt maakera ümbermõõtu jäänud. Vastupidi, nad oleksid Lihavõttesaarel olnud. «Kon-Tikiga», mis oli ehitatud inkade parve mudeli järgi, sõitsime inkade riigi rannikult 8000 km lääne poole ja möödusime Lihavõttesaarest, kui olime oma retke poolel teel.

Lihavõttesaar. Maailma kõige üksildasem asustatud saar. Ta paikneb Peruu, mitte Egiptuse lähistel. Lihavõttesaar. Lainetepärjas laavalahmakas, kus ligi tuhat mahajäetud hiiglakuju tummalt taeva poole kõrgusid, kui meie rass lõpuks sinna maile sattus ja 1722. a. saare «avastas». Lihavõttesaareks nimetame teda sellepärast, et leidsime ta lihavõttepühade ajal. «Maailma nabaks» kutsusid teda polüneeslased, kui nad puutüvest õõnestatud kanuudega väikesele saarele aerutasid ja nägid, et seda olid juba asustanud neist vanemad meresõitjad, kes olid suured, mastide ja purjedega kõrkjalaevad oma kivihiiglaste rinnale uurendanud. Nende kuusirbikujulisi kõrkjapaate on maalitud Lihavõttesaare vanima tempellinna müüridele, kus kaljud on täis päikesemärke ja linnupeaga mehi, kus jälgiti ja kummardati Päikest Ra‘d, kus kogu saare rahvastikku ühendas lindinimesekultus, kus sõideti merel väikeste kõrkjapaatidega, kuni tulid eurooplased ja hävitasid tuhandeaastased traditsioonid ristiusu pealesurumisega 1868. a.

Kõrkjapaadid Lihavõttesaarel. Siin lõppesid mõttekeerd- käigud. Kõik oli päevselge. Siit said kõrkjalaevad minu jaoks alguse. Siin lõppes võib-olla tegelikult kõrkjalaevade ajalugu. Minu jaoks aga sai ta siit alguse.

Ma olin näinud kõrkjapaate ammu enne Lihavõttesaarele sõitmist. Ma kasutasin neid Andide mägedes Titicaca järvel, uurides hiiglaslikke raidkujusid, mis mahajäetuna seisid selle suure järve ümbruskonnas. Minus äratas imetlust nende veesõidukite kandejõud, neid oli ju kasutatud mitme tonni raskuste gigantsete plokkide vedamiseks üle järve Tiahuanaco varemetelinna. Kuid ma nägin selles omapärast tüüpi paadis midagi rohkemat kui kurioosumit. Nagu kõik, kes on lugenud inkade riigi ajalugu, teadsin ma, et need kõrkjapaadid Titicaca järvel on vaid tänapäevani säilinud rudimendid Kolumbuse-eelse ajastu veesõidukitest, mida üldiselt kasutati piki kogu Peruu Vaikse ookeani rannikut, sellal kui hispaanlased saabusid. Jah, sel ajal olid nad veel kasutusel põhjapoolsematel rannikualadel kuni Mehhiko ja Kaliforniani. Kõige väiksemad olid kõvera elevandikihva kujulised, mis kandsid vaid üht meest, kes pooleldi paadis, lamades ujus. Suurimatel, mida hispaanlased nägid, oli kaheteistkümneliikmeline meeskond peal, ja kui nad kahekaupa ühendati, said kolonistid nendega merel sarvloomi ja hobuseid vedada. Et nad olid Peruus niisama vanad kui balsaparv, jah, niisama vanad kui vanim inkade-eelne kultuur, teadsin ma ka, sest Põhja-Peruu esimesed püramiidiehitajad, motšikad, ei unustanud oma mitmekülgses maalikunstis peaaegu kunagi kõrkjast merelaevu kujutada.

Enne «Kon-Tiki» ehitamist oli mul valikuvõimalus. Vanas inkade riigis oli kolme liiki meresõidukeid. Balsa- parved, mis ehitati tavaliselt Ekuadoris raiutud kokkuköidetud balsapalkidest, mägijärvede kallastel metsikult lokanud ja inkade riigi pika kõrberanniku niisutusaladel viljeldud totora-kõrkja kimpudest ehitatud kõrkjalaevad ning kahest suurest täispuhutud ja adrakujuliselt kokkuseotud hülgenahksest kotist valmistatud pontoonparved.

Viimati nimetatud läksid tavaliselt õhust tühjaks, kui nendega päevade kaupa merel sõideti, nii et indiaanlased pidid nad teatud kindla ajavahemiku järel kõrval ujudes uuesti täis puhuma. See ahvatles mind vähe. Ka kõrkjalaevad ei äratanud minus ülemäärast usaldust. Kõrkjad ja kõrred on midagi ekstra ebapüsivat ja õrna, millest küll piltlikult öeldes kinni haaratakse, kui kõik muu on kadunud, aga mille peal istudes ei taheta end vabatahtlikule ookeani võimusesse anda. Arvasin ma tookord. Ja kõik olid sellega päri. Kui juba, siis balsaparv, kergetest ümarpalkidest tugev platvorm, ja nii see ka jäi. Balsaparve prooviti ja see leiti hämmastavalt merekõlblik olevat. Ja seega oli kõrkjalaev välja praagitud ning unustatud. Esialgu.