Eesti Raamat, 1979

VAADE TURULT

Tuttavad soovitasid mul minna Kuilüki turule, kus pidi müüdama «kõike ning palju peale selle». Nad ütlesid veel, et parim turupäev on neljapäev. Nii ma siis tegingi: logistasin trammiga läbi poole Taškendi ja astusin keskhommikul — eeldatavasti hoogsaima äritsemise tunnil — turuväravast sisse.

Kohe haaras mind pakkumise ja nõudmise lõputu mitmekesisus, repliikide teravmeelsus ja kavalus, nägude ilmekus. Niisugusel turul ei saa jääda ükskõikseks.

Kõigepealt rabati zooloogiaga. Sissekäigu lähedal hüplesid ja kõõritasid traatpuurides julged ning häbematud papagoid, poisikestesumm ümberringi uudistamas. Pakuti ka edevaid siidsulgseid tuvisid, pärlkanu, korvitäite viisi kutsikaid ja klaasnõudes värvilisi kalakesi. Asjatundjad vahetasid kasvatamiskogemusi, nimetasid ladinakeelseid nimesid ja iga kuulaja võis aru saada, et see kõik ei ole niisama — nende elukate pidamine nõuab kogemust ja teadust ja veel midagi. Omanikud andsid mõista, et loomade müügiks toomine on suur vastutulek osta soovijaile, kellest tõepoolest polnud puudu.

Mõni samm edasi ründasid häälekad lillenaised roosikimpude, pangetäite nelkide, flokside ning gladioolidega. Nende taktika oli jämedam ja seisnes meelitamises või pealesurumises, mida saab kergesti pareerida.

Roosihõng segunes sealsamas aedviljade vürtsikate lõhnadega. Ma pole vist terve elu jooksul näinud nii palju sibulat ja küüslauku kui siin ühel turupäeval. Tohutute lasumitena ka tomateid, rõikaid, porgandeid, kurke, supi- ja šašlõkirohe- list, kaunadena kuivatatud või jahvatatud pipart, varaseid õunu, kabatšokke, meloneid ja aprikoose — kõik turulaudadele kuhjadesse laotud, ning asjalikud pereemad valimas, maitsmas, tingimas. Karmi ettemääratuse tõttu supipotile ohverdatavad kodulinnud lösutasid seina ääres, varikatuse all kõikusid konksude otsas loomakered ning kuuldus teravate nugade kilinat. Kioskitest levis sõõrmeid kõditav šašlõkilõhn ja tema vältimatu kaaslasena sinakas koksisuits, mis peagi täitis turu äärest ääreni.

Juba esimestest, maaväringu-eelsetest käikudest jäi mul Taškendist mulje, et siin õitsevad alati roosid — ükskõik mis aastaajal — ja lõhnab šašlõkisuitsu järele. Seegi kord tõmbasin lennukist väljudes sügavalt õhku ja veendusin, et lõhnad olid alles: tervitasid šašlõkipann lennujaama seina kõrvalt ja roniroosid laternapostidelt. Nad olid endised ka Ooperi ümbruses, skvääril, Kukeldaši medrese lähedal ja kõigil turgudel.

Tulnukat võib Kuilükis hämmastada rahva kirevus niihästi etnilises kui ka antropoloogilises mõttes. Vähemalt Ida rahvastest pakub Taškent suurepärase kollektsiooni, aga Nõukogude Liidu Euroopa-osagi peaks olema küllaldaselt esindatud. Räägitakse, et paljud, kes sõitsid uut Taškenti ehitama (neid saabus kõigist vabariikidest), jäidki sinna elama. Smolenskist pärit telegraafimees põhjendas valikut nii: kui teda pärast tehnikumi lõpetamist Taškenti suunati, olnud ta harjumatusest esiotsa üsna löödud, kuid aasta jooksul veendunud, et siin vajab ta vaid ülikonda ja paari suve-pluusi (talveriideid pole hoopiski tarvis), et küttemured on tähtsusetud, aastaringselt saab odavat värsket köögivilja, ja et üldse sööb ning tarbib inimene lõunas vähem, säästes seetõttu muudeks ettevõtmisteks.

Võib-olla neil kaalutlustel, aga muidugi ka linna arengu- vajaduste tõttu on rahvast Taškenti kõikjalt juurde voolanud, ent ikkagi säilitab tänane uus suurlinn talle igiomaseid idapäraseidki jooni. Ida tungib saiakesi euroopalikesse hoonetesse ja meenutab end kui mitte muuga, siis vähemalt vanamehega, kes, sussid eemale seina äärde asetanud, risti- jalu vaibal istudes mõtlikult piaali hoiab ja aeglaselt, lonks- haaval teed rüüpab. Teaduste Akadeemiast jäi mulle kõige eredamalt meelde too mediteeriv valvur-vanamees vaibal, keda ei häirinud aja kulg, teaduse lähedus ega inimeste lakkamatu rutt ja kära ümberringi. Ta kujutas endast nagu mingit sümboolset vastandpoolust, seda idamaist alalhoidvat rahulikkust, mis nii ilmekalt väljendub teejoomise maneeris. Ka instituudis, mida külastasin, öeldi mulle varsti pärast tutvustamisi: «Nüüd jooksite vahest meiega veidi teed, aga võib-olla mängiksite ka partii malet? Kõigest muust jõuame veel rääkida küll ja küll.»

Teejoomine põimub sujuvalt isegi äritsemisse. Kuilüki turulaudadel ja autode kapottidel võis kõikjal näha teekanne ning piaale. Kahtlemata mõjus tasside tühjendamine ärile soodsalt. Pealegi oli sel aastal juuni lõpp Taškendis väga palav ning kuivus ja janu vaevasid kõiki.

Laudade vahel kõndisid naised, kes pakkusid tikitud mütsikesi, litritega kaunistatud sametveste, triibulisest siidist ülakuubi, närimiskummit ja defitsiitseid vürtse. Morni ning kahtlustava vaatega vanamees veeretas hõlma all valgeid halvaakuulikesi, mis võisid sisaldada kes teab mida. Turu ühes servas müüdi vaipu, teises autode, kõikvõimalike aparaatide ja masinate osi, kolmandas hälle, puust kulpe, vanu araabiakeelseid raamatuid ja ameerika päritoluga taskuarvutit.

Mind ei köitnud aga miski eriti — puuvili ehk välja arvatud —, olin pigem vaatleja, häälte ja lõhnade nautija kui ostja. Püüdsin meelde jätta, kuidas šašlõkilõhn seguneb aprikooside ja vanade esemete lõhnaga ja kuidas helkleb purkides värske mesi. Kogu aeg tundus mulle, et miski puudub, et isegi see rikas ja kirev turg pole see, mida vajan, lühidalt — juba teist või kolmandat päeva tundsin mingit ebamäärast seesmist rahuldamatust nagu sultan oma kolmesaja imekauni ja püüdliku, kuid armastuseta naise hulgas.

Uitasin turu eksootilises külluses ja seisatasin viimaks korealaste müügilaudade ees. Siin kaubeldi muu hulgas üpris ebatavalise delikatessiga — koeralihaga. Rahvusliku köögi tavade järgi valmistatud lihalõigud olid pakitud koos vedeliku ja lisanditega portsjonikaupa plastikaatkotikestesse. Kõhklesin veidi, kas osta või mitte. Enamasti olen ikka püüdnud proovida kõike, mis uus ja võõras, isegi kui see tundub algul vastumeelsena. Pisike korealanna keelitles nagu siristav lind, aga ma viivitasin raha otsimisega ja lasksin silmad mööda turgu ringi käia. Korraga tabas pilk midagi veel köitvamat, midagi täiesti rabavat. Tundsin erutusvärinat ja põlved läksid pisut nõrgaks.

Ma nägin üle turuputkade katuste kauguses (ent siiski vaid üsna käegakatsutavas kauguses) lumetipulisi m ä g e – s i d: helehalle ja sinakaid, õhulisi ja õrnu nagu pits. Eelmistel päevadel varjutas kaugusi tolmutuul, mis sel hommikul äkitselt lakkas. Korraga sai kõik selgeks — hingepakitsus ja muu, tüdimus küllusest, linnailust, kunstist, teadusest ja turu andidest. Tundsin, et olin oma puhkuseaega asjata kulutanud Taškendis ning ümberkaudsetel tasandikel, sest Tšatkal, Tjan-Šani kõige kaugemale läände ulatuv ahelik, seisis ju kogu aja ainult sadakonna kilomeetri kaugusel.

Seal on suur looduskaitseala, kus töötab mitmeid tuttavaid … Kuigi mul polnud Tšatkal seekord üldse plaanis, sammusin bussipeatuse dispetšeri juurde sõiduplaane uurima ja visandasin samas reisi põhijooned. Oleksin juba nagu hinganud mägede jahedat õhku ja Taškendi 38 kraadi varjus ei teinud mind enam apaatseks ega jaburaks.

Järgmisel hommikul tulin aegsasti samale turule. Ostsin seitse õhukest leiba, paar konservi, kolm pakki teed, tükk- suhkrut, vorsti, suure tüki juustu, tomateid, kurke, pudeli veini ja lõpuks ka pakikese koeraliha. Kotike tilkus pisut ja teda ei saanud seljakotti panna. Kui bussi astusin, äratas too väike ost rohkem tähelepanu kui fotoriistad, mida tavaliselt uudistatakse. Et enamik sõitjaid olid usbekid, arenes usbekikeelne mõttevahetus, mis kiiresti hoogu võttis.

«Milles on asi?» ilmutasin uudishimu.

Jutu kokkuvõte tõlgiti, ja nagu võiski arvata, kujutas see üldistatud kriitikat muulaste kohta, kõigi nende pattude loetelu. Konstruktiivne resümee antud juhtumi jaoks oli aga selge ja lühike: «Viska välja!»

Eestlase ratsionaalsus ei lubanud mul kohe soovitatud viisil toimida (kas võib siis niisugust asja proovimata ära visata?). Õnneks viibis bussis ka üks korealane, kes istus mu kõrvale ja võttis vasturünnaku enda hooleks.

Võrratu miimika saatel seletas ta asja nii: «Korealane ei jää iial nälga. Ta leiab kõikjalt midagi söödavat. Kus usbekk nälga sureb (ta näitles surevat usbekki), võib korealane veel hästi elada (särav, rõõmus ilme ja patsutus kõhule). Peaaegu kõik, mis elab ja liigub, kõlbab süüa.»

«Oeh!» põlastasid usbekid, «nad söövad ju sealihagi.»

«Miks ka mitte? Sealiha sööb terve haritud maailm.»

Vihje oli liialdatult terav, Kohe pöörduski esimesel pingil istuv usbeki taat, väristas oma hõredat habet ja lausus süüdistavalt: «Haritud! Just kiri keelab sealiha söömast.» Ta tõstis väriseva sõrme — nii vapustas teda mõte jälkusest — ja ütles iga sõna rõhutades: «Siga on roojaseim, seisab kirjasõnas, sest ta on ainus loom, kes sööb oma sõnnikut.»

Korealane tahtis vastu vaielda, aga ma tõmbasin teda varrukast ning püüdsin kõneainet muuta. Panin kuuldud tarkused kõrva taha ja maitsesin (salaja ning ettevaatlikult) kotist nõrguvat vedelikku. See oli riknenud liha maitsega äädikas. Mu huvi läks kohe üle. Suuremeelse žestiga kinkisin pakikese korealasele. Minu reputatsiooni bussis see küll oluliselt ei parandanud, kuid nüüd polnud usbekkidel vähemalt formaalset põhjust minuga pahandamiseks. Väikese kahjurõõmuga meenutasin endamisi, et seljakotis on mul veel sea- pekist kirendav vorst 

Sõbralik korealane väljus Jangibazari puuvillapõldude vahel, lausudes hüvastijätuks lõbusa repliigi, mispeale usbekid ainult ühmasid. Ta hoidis minu kingitust näpus, kuid millegipärast jäi mulle tunne, et ta viskas kotikese kohe, kui me edasi sõitsime, lähimasse põõsasse.

Minu kõrvale tuli väga tüse usbekitar sülelapse ja mitme kompsuga ning kiilus mu, seljakott süles, tihedalt vastu autokülge. Päike kuumutas akna alumiiniumraamistuse nii palavaks, et seda ei saanud puudutada. Õhk tihenes üha, väikelaste pärast ei lubatud aknaid avada, higi voolas, ja ükskord end nihutada püüdes tundsin, et olen lootusetult istme külge kleepunud. Õnnetuseks lõppes bussil veel bensiin otsa ja me seisime hulk aega päikese käes paigal, kuni vastutulev auto pangetäie laenas. Sarnanesime moorimiskat- laga, mis liigub pehmeks muutunud õõtsuval asfaldil, kuni roog saab valmis.

Reisijad vajusid kuumarammestusse, kuid leidus ka üksikuid vapraid. Näiteks kukk, kes kaks korda pingi all kires ja vanem naine, kes minu selja taga jutustas midagi kiiresti ja valjusti, nagu oleks ta üles keeratud. Jutt võis olla huvitav, sest see kutsus esile kergeid naerupurskeid. Kui reisid umbkeelsena, läheb alati pool kaotsi, mõtlesin kurvalt ja tõotasin järgmiseks korraks vähemalt usbeki keele algedki omandada.

Ühe väikese peatuse ajal võtsin välja märkmiku, pöörasin ette puhta lehe ja kirjutasin: 26. juuni 1972. Taškent— Parkent. Kuid samas minu vaimuvälgatus ka kustus. Pärast pikemat mõtete koondamist lisasin: Üle 40 kraadi sooja (bussis eriti). Lugesin kirjutatu üle ja tõmbasin sulud ning eriti maha. Lugesin veel kord, lauses näis ikka miski viltu olevat ja kriipsutasin ta tervikuna maha. Kirjutasin lihtsalt: Hakkas soe.

Rappumine segas kirjanduslikku tegevust. Vaatasin aknast välja, nägin, et sõidame suure asula vahel, ja kuiv lai jõesäng tuli väga tuttav ette. Muidugi, olime Parkenti jõudnud.

Siinne 27 kraadi tundus lausa õnnestava jahedusena. Bussi seltskonnale tuli elu sisse, kõik hakkasid käratsema ja pudenesid kiiresti laiali nagu kanakari nisupõldu.

Jäin üksi tänavaristile oma pungil seljakotiga.

DIREKTOR SÕIDAB ÄRA

Tšatkali Mägimetsa Riikliku Looduskaitseala kontor asub Parkendis, viimases suuremas asulas enne mägesid. Kaitsealale jääb siit veel 30 kilomeetrit. Kontori valge veetorn, mille otsas alati rõõmsalt lipp lehvib, paistab kaugele. Tundsin ta kohe ära ja võtsin kursi sinnapoole. Tahtsin minna kõige otsemat teed, kuid käänulistel ja umbselt lõppevatel tänavakestel kaotasin peagi õige suuna ning võisin orienteeruda üksnes päikese järgi. Teeküsimisest oli vähe abi — kaks korda järjest juhatati mind vastassuundadesse. Kohalikud tundsid kehvasti vene keelt ega saanud kuidagi aru, mis asutust ma otsin.

Tänu ekslemisele nägin lähemalt küla argipäevaseid toiminguid. õigupoolest on Parkent väga maaliline. Ta paikneb laia lameda jõesängi kaldal, milles kevaditi tormab tulvavesi. Küla ilmet kujundab ühtne hele savipruun koloriit, mida lõhuvad ainult üksikud värvilised plekk- või eterniitkatused. Vanematel majadel rüütab paks savikiht ka katuseid. Erandi moodustab peatänav: siin valitsevad nüüdisaegsed materjalid, rohmakas teostus ja tuim korrapära. Vanad tänavad looklevad aga vabalt ja sujuvalt, planeerimine pole kellelegi muret valmistanud, kuid tulemus pakub ootamatult keni vaateid. Tänavaäärsed savimüürid, mis piiravad õuesid, on nii kõrged, et neist ei ulatu üle vaatama, lamedad katused aga nii madalad, et neid saab kasutada ladudena. Katusele virnastatakse loomasööt (kuivad heinad) ja talveks kogutud kütus — kuiva umbrohuga segatud lehmasõnnik. Kisjakki varutakse usinalt, sest metsa ümbruskonnas ei kasva. Plekkvannikestega vormitud tumepruunid plonnid kuivasid kõikjal müüride ääres ja katustel, levitades oma erilist lõhna, õhukesed ümarad koogid olid otse müüride külge plätsitud ja andsid eemalt vaadates toreda dekoratiivse efekti. Kunstile pole ju kunagi tähtis niivõrd materjal kui mulje, mille see loob.

Kesk-Aasia külades armastatakse väga püramiidpaplit. Kiirekasvuline hõbedase tüve ja tumerohelise taevast torkiva võraga puu annab madalatele külamajadele vajaliku kontrasti. Kasvatatakse ka teisi papleid, plataane ja mõistagi rohkesti viljapuid. Torm oli äsja ühe papli ümber paisanud; kukkudes poolitas puu hapra savimaja ja mehed üritasid nüüd jämedat tüve tükkideks saagida. Erutava sündmuse jälgi käidi hulgakaupa vaatamas.

Tänavakäändude taga tervitasid mind suure käraga mudilaste salgad, kes mängisid kõigega, mis parajasti kätte juhtus — kivikeste, savi ja puupulkadega. Lihtsad vahendid muutusid kord traktoreiks, autodeks või mootorrattaiks, siis jälle kaubalettideks, köökideks või karjaaedadeks. Nood lapsed kopeerisid reaalmaailma sel mängulikult tunnetatud viisil, mis- lasteaedliku irdumiseta kasvavat põngerjat seob juba varakult tegeliku eluga.

Näinud minu fotoaparaati, jätsid nad mängu katki ja nõudsid tungivalt pildistamist. Mullegi pakkus lõbu väikesi murjaneid jäädvustada, kuid agarad fotomaanid sattusid nii vaimustusse, et hakkasid kokku kutsuma ka oma sõpru ja tuttavaid, ja kuuldus lahke pildionu ilmumisest käis läbi küla kiiremini kui mina. Nad püüdsid mind meelitada kõrvaltänavaile, kus aga leidus pildisoovijaid, ning lõpuks käis mul kannul tubli kooliklassi suurune lastekari, skandeerides aina: «Onu, tee pilti!» Et neist vabaneda, pidin lõpuks peale käratama. Parkent tõendas ilmekalt, et lasterikkus on Usbekimaale iseloomulik.

Viimaks jõudsin eesmärgile. Kontorihoonete soliidset kroonulikkust rõhutas valge lubivärv ja helesinine piirde- tara tänava ääres. Peahoones oli vaikne ja kõik uksed pärani, ka direktori oma. Koputasin tasakesi ning astusin sisse.

«Tere,» ütles direktor enne mind, silmi töölt vaevalt kergitades. Ta etikettis herbaarlehti. «Istuge!»

«Tere,» ütlesin, «ega ma ei eksita?» Nägin küll, et eksitan.

«Rääkige, ma kuulan.»

Võtsin märkmiku vahelt määrdunud paberitükikese ja panin direktori ette herbaarlehele. Ta vaatas seda pisut aega imestunult, siis muutus nägu rõõmsaks. Viktor Mihhailovitš Jessipov tõusis ja sirutas mõlemad käed: «Eestist, eks ole? See on minu käekiri, ma juhatasin teile tookord teed. Kas te käisite möödunud aastal?»

«Kolm aastat tagasi.»

«Küll aeg lendab! Te olite siis üksi?»

«Tookord küll. Aga kümme aastat tagasi käisime kolmekesi. Kas mäletate…?»

«Mäletan, mäletan. Teised olid botaanikud, eks? Te kaevasite siis tulpe välja.»

«Ei või olla, meie küll ei kaevanud!» vaidlesin vastu.

«Ja-jah, ma mäletan — eesti botaanikud kiskusid tulpe üles,» ei lasknud ta end segada.

«Kardan, et eksite.»

«Tulpe jah,» kinnitas ta mõrult.

«Mina tegin peaasjalikult pilte,» ruttasin end puhtaks pesema, kuigi me tõepoolest tulpe ei puutunud. Kes võisid küll olla nood botaanikud, kes eksisid looduskaitse-eetika vastu?

Pildid direktorile ei meenunud. Ta vaatas mind skeptiliselt: «Ja tulemused?»

Koukisin välitaskust mõne foto. Viktor Mihhailovitš silmitses neid. «See on Savitš, minu asetäitja. Tema töötab siin ka juba 1955. aastast.»

«Aga teie?»

«Direktor 1. jaanuarist 1957,» ütles ta selgelt ja rõhuga, kuid ma ei suutnud tabada, kas vastuses kõlas uhkusenoot või mitte. Igatahes on see hea märk, kui looduskaitsealal püsib sama direktor viisteist aastat. Enamasti võib siis eeldada järjekindlat ja head looduskaitsekorraldust. Hiljem küsitlesin mitmeid — ja arvamust kinnitati üksmeelselt.

Meie jutt käis sujuvalt ametiradu. Direktor oli nähtavasti harjunud intervjuusid andma, külvas lahkelt arvusid ja ma märkisin kohusetruult üles.

«Kui palju inimesi teil töötab?» küsisin.

«Viiskümmend viis: 13 teaduslikku ja teaduslik-tehnilist töötajat, 24 inimest kaitse alal, seitse administratiiv-majandusalal, lisaks abipersonal — autojuhid ja teised. Meil on kuus autot, aga mägedes liikumiseks peame hobuseid.»

Libistasin pilgu üle kitsavõitu kabineti. Direktor taipas mu mõtet ja tõmbas herbaariumivirnade tagant suure joonise. Visand kujutas keskuse tulevast hoonet. Viktor Mihhailovitš lootis, et ehitamine algab «hiljemalt järgmisel aastal» ja et maja tuleb suhteliselt tänapäevane: laboratooriumide, kabinettide, konverentsisaali ning muuseumiga. Muuseumi alget — toatäit topiseid, taimi, puidu- ja kivimi- proove ning fotosid — võis juba nüüdki vaadata. Siin leidus muide huvitavaid eksponaate, näiteks menzbieri ümiseja (Marmota menzbieri) topis. Seda looma leitakse ainult väikesel alal läänepoolses Tjan-Šanis kõrgetel lumelähedas- tel alpiaasadel. Kaitseala Maidantali-piirkond peab tagama, et maailma-haruldus välja ei sureks (varemalt kütiti teda ilusa naha ja ravimiks peetud rasva pärast).

Ma ei läbenud muuseumi kuigi kaua vaadata. Topis on ikka ainult topis. Surnud loodus ei asenda kunagi elusat ja korraliku muuseumi loomiseks vajatakse kõigepealt väga head kunstnikku, kes surnud asjadele annaks näilise elu, mis meid natukegi ära petaks. Kui aga elus loodus on nii aimatavalt lähedal ja nii rikkalik nagu siin, ei avalda tema surnud tükikesed kuigi suurt muljet.

Kui jutt läks fotoasjandusele, hüppas direktor püsti: «Tulge vaadake minu diapostiive!» Pimendatud ruumis lasti alla ekraan, lülitati sisse projektor ja üksteise järel hakkasid särama värvipildid, sealhulgas raskestitabatavad võtted mägikitsedest, lindudest ja madudest, mida ma asjatundlikult kiita üritasin. Mõned võtted olid tõesti suurepärased.

Vestlus käis kiires tempos siia-sinna. Ajuti ilmus uksele ümar naisenägu, vaatas küsivalt direktori poole ning kadus jälle. Neljandal ilmumisel jättis Jessipov slaidide näitamise pooleli ja tõstis sõrme: «Tooge lauale. Ja pange üks koht külalise jaoks juurde.»

Kärmed näitsikud tegid kabinetis kiiresti tühjaks pika laua, toodi taldrikuid ja suur anum külma rohelise supiga, õhukesed leivad ning kaks pudelit kuiva veini. Koguneti rituaalsele einele, sest direktorit valmistuti teele saatma.

«Ma sõidan täna Tbilisi konverentsile.»

Mind hämmastas veidi, et direktoril polnud kübetki reisi- elevust, et ta tegeles viimase minutini igapäevase tööga ega teinud sõidust mingit numbrit.

Lantš täitis ühtlasi koosoleku ülesannet. Siinsamas nimetati asetäitjad ja meenutati tööülesandeid: «Teie, A ja B, hoolitsege, et saaks tehtud veel kuus tonni heina hobuste jaoks, C ja D peavad lõpetama selleks ajaks küüni ehitamise. Kuidas see neil üldse läheb? Võtku veel E ja F appi, kui vaja. Aga teie, G, võtate vastu ekskursioonid. Kui aega saate, katsuge korraldada tulpade vedu vaatlusaladele. Ma loodan, et H teeb nädala jooksul ära mõõtmiste kokkuvõtted.» Ja nõnda edasi, aga päris lõpuks: «Eesti kolleegile tuleb anda kaks ratsahobust ja üks vaatlejatest — vahest Kenža — teejuhiks, et ta saaks üleval Kõzõlnuril ära käia. Võtku ka telk ja magamiskotid minu ruumist.»

Nii olin minagi meeldival viisil «käskkirja» pandud. Mulle tutvustati noort sõnaahtrat usbekki, kes oli alles äsja ametisse astunud ega raatsinud oma uut särava tärniga nokkmütsi lauaski peast võtta. Ülesande mind ettenähtud korras varustada täitis ta hiljem suurima tõsidusega.

Tõsteti klaase ja sooviti head lennuilma, sest ega siit ju iga päev Euroopasse lennata. Üks daamidest manitses hoolitsevalt, et olgu direktor Tbilisis ettevaatlik, sest mine neid seal tea, mispeale usbekid kaastundlikult noogutasid, kuid Jessipov lõbusalt naerma hakkas.

«Kas teid hoiatati usbekkide eest, kui te Taškenti sõitma hakkasite?» pöördus ta minu poole.

«Aga muidugi.»

«Noh, näete! Kui ma peaksin Eestimaale sõitma, siis ütlevad nad: ole ettevaatlik, ära neid kuramuse eestlasi usalda!» Hakkasime kõik naerma. Klaasid kõlasid kenasti kokku.

PLANKUDEGA ÜLESMÄGE

Kui kord juba vedama hakkab, võib vedada järjepannu. Me polnud veel direktori lahkumistseremooniat lõpetanud, kui maja ees tuututas auto. Selgus, et veok läheb Nevitsisse, kaitseala suhtes lähimasse külla, kust jalgsi astuda jääb kõigest neli kilomeetrit. Nevitši juures algavad kohe mäed ja edasi viib ainult looklev jalgrada.

Sõitsime küla papliridade vahelt välja ja vasakul hakkas tasahiljukesi tõusma ning lähenema helesinine õrna lume- pitsiga kaunistatud mäestik. Mäestik! Tundsin end peaaegu linnuna, kes äsja puurist pääsenud. Mis pagan mind mägedesse tõmbab? Mis jõud see on, mis paneb südame auto hüplemise taktis .põksuma ega lase silmi pöörata majesteetlikelt valendavatelt tippudelt? Mägede lummus?

Kartuli- ja viinamarjapõllud libisesid mööda, kaugemal kerkisid eelmägede sametised karjamaad ja suurte pähklipuude varjus tukkuv külake.

«Mis laulu te laulate?» küsis minult kuldtärniga usbekk.

Jahmusin veidi, sest jorisema olin hakanud endale märkamatult.

«Mägede laulu.»

«Kas ka teil leidub kõrgeid mägesid?» küsis keegi külameestest. Me istusime autokastis jahukottide otsas.

«üks on.»

«Kui kõrge?»

«Kuussada meetrit,» panin igaks juhuks poole juurde.

«Nalja teete või?» hakkas mees naerma, «see pole üldse mingi mägi.»

«Hea, et meil niisugunegi on, teda käiakse kaugelt vaatamas. Ta paistab väga kena, nagu pool muna,» kaitsesin meie armast Munamäge.

«Nende maa on lame,» ütles vormimütsiga noormees 

autoriteetselt, «pool maad seisab vee all. Nad peavad vett ära ajama.»

«Kas te kasvatate riisi?» küsis hästi tõmmu tadžikk (Nevitšis elab palju tadžikke). Ta oli endale punasekirjust sitsist turbani keeranud ja et tuul seda minema ei viiks, hoidis ta rippuvat otsa hammaste vahel. Ta kena leebete silmadega röövlinägu rääkis päikesest ja põllutööst. Mees istus tee- pakkide kastil, mis tema all kahtlaselt lohku vajus. Ta püksid olid nii katkised nagu Robin Hoodil pärast metssea seljas ratsutamist, aga pruunil randmel sädeles suur kuldkell.

«Mis pahna te jahvatate!» sekkus kaupluse juhataja, kelle sinise tööpluusi taskust paistsid saatelehed ja pastapliiatsid. «Eesti on samasugune nagu meie maa, ainult mäed ei küüni nii kõrgele ja kõik. Eks? Aga kaup jookseb teil hästi, oi-oi. Võta, mida soovid.. Ärge mulle rääkige, ma ei usu.»

Vestlus kaldus tarbimisprobleemidele, mis mind antud hetkel põrmugi ei huvitanud. Üks meestest hoidis kaenla all sandaalikarpi ja punase turbaniga tadžikil rippus kaelas nööritäis rõngassaiu, millega ta kavatses kostitada oma kuut põngerjat. «Minu röövlijõuk,» lausus ta uhkelt.

Tuul keerutas autokastis pakkimislaastude puru. Et kübemed silma ei läheks, pani üks meestest pähe mesinikuvõrgu, teine harutas lahti keeru oma turbanist ning kattis silmad sellega. Üldse nägime välja nagu lootusrikas karnevaliselts- kõnd, kes sihib esimest auhinda.

Poe juures tervitati meid rõõmuhõisetega ja asuti kohe kotte tassima. Siin kohtasin ma Gennadit ja Kenžat, kelle ülesandeks oli kaitsealal küüni ehitamine.

Noormehed tulid parajasti alla ehitusmaterjali järele. Mingeid veokeid neil polnud, hobustele seoti lauad ja plangud lihtsalt üht otsa pidi sadula külge, teine jäi maad mööda lohisema ning kohmakad ja veidrad koormad hakkasid ülesmäge rühkima. Kolmandal hobusel polnud saatjat ja minust tehti pikema jututa hobuseajaja.

Hobuse tundsin juba teekonna algul ära. Ta osutus samaks Mustaks, keda meil kolm aastat tagasi tallimees Hatamiga mägedes kuidagi kinni püüda ei õnnestunud ja kes tookord ratsaniku all püsti ajas ning kõiksugu trikke tegi. Nüüd nägi ta välja nagu saatusega leppinud ori. Ainult paaril korral ilmus tema silmi vallatussädemeke. Ta kannatas kõvasti, sest plangud olid laudja veriseks hõõrunud.

Ka Hatami kohtasin poe juures. Temagi oli muutunud: pooled hambad kaotanud ning üllatavalt vananenud. Tookraadisest nõlvast niisuguse hooga alla, et must juuksepahmak püsti tõusis.

Minu hobu sai kutsest aru, kikitas kõrvu ja vaatas küsivalt minu poole.

«Kenža sõidab väga hästi,» sõnas usbekitar respektiga.

Mõõtsin pilguga nõlva kaldenurka, lõin kõhklema ja ütlesin: «Mina küll nii ei oska.»

Neiu aga meelitas: «Teie sõidate kindlasti veel paremini.»

Ma ei läinud siiski liimile, mul on selles suhtes juba kogemusi. Must nägi, et sõitu ei tule ja võttis vabalt-seisangu.

«Kas te taimi tunnete?» küsis neiu.

«Natuke tunnen.»

«Siis tulge, ma näitan teile üht huvitavat asja. See pole kaugel. Ainult kaheks minutiks, eks?»

Rada viis majadest eemale ja kadus putkede ning tokk- rooside džunglisse, kus levisid tundmatud, rasked ja erutavad lõhnad ning salapärased sahinad. Vaatasin tagasi: Must raputas energiliselt lakka, küllap kärbeste peletamiseks. Kedagi teist ei olnud näha.

Neiu läks ette ja puudutas möödudes nagu kogemata minu küünarnukki. Tokkroosid olid äsja oma siidvalged õied avanud ning noogutasid lahkesti.

Kui me taimi vaatamast tagasi tulime, hakati puude alla lauda katma. Vastuvõtt kujunes rõõmsaks ja vennalikuks. Praktikal viibis rühm Taškendi üliõpilasi õhtusest- osakonnast kahe botaaniku juhendamisel. Tudengite hulgas leidus müüjaid, kontoriametnikke, laborante, õmblejaid ja isegi üks keskikka kalduv taksojuht. Nad kogusid materjali diplomi- ja kursusetööde jaoks, keetsid õhtul maitsvaid usbeki roogi ning mängisid mõnikord pilli. See sõbralik seltskond arvas minu kohe oma liikmeks.

Sõime pilaffi, tirtide õhtukontsert puude otsas läks hoogu ja minu rändurimeel oli rahul ning rõõmus.

TSATKALIST ENDAST

Mida öelda kaitseala tutvustamiseks?

Ta on väga suur (üle 35000 ha) ja koosneb valdavas osas järsunõlvalislest mägedest, mida lõhestavad sügavad kanjonid. Iga kuru põhjas vahutab ojake, mis kevaditi paisub möirgavaks jõeks. Kaitseala kõrgemates ja kaugemates kohtades liigub harva mõni loodusteadlane või salakütt ning aeg-ajalt ratsutab nad läbi metsavaht. Mets on Tšatkalis suhteline mõiste. Nagu puu ei erine siin väga selgelt põõsast, nii ei erine ka mets oluliselt põõsastikust ja harvikust. Mägi- metsas, eriti artša (kohaliku kadaka) kasvualal, seisavad puud sageli üksteisest kümnete meetrite kaugusel. Ometi leiavad siin varju ka suuremad metsloomad, nagu karu, hunt, rebane, metssiga. Sead hoiduvad lehtpuuvöötmesse, kus on rohkem toitu, ja liiguvad sageli suurte karjadena.

Võrdlemisi statsionaari lähedal paikneb mitmesuguseid viljapuid täis istutatud katseaia. Siin võis alati näha toredaid peoleosid ning päev läbi laulsid ööbikud. Istusin nõlval rohtlaliiliate keskel ja tegin märkmeid. Järsku kuulsin müdinat ning tuttavat röh-röh-häälitsust. Veidi madalamal ilmus alõtšapuude vahelt rajale (see oligi metsloomade tallatud rada) keskmist kasvu notsu ning jalutas rahulikult üle väikese lagendiku. Oleksin väga tahtnud teda pildistada, kuid kartsin liigutada: siis kaob ta nii kiiresti, et ma ei saa teda isegi vaadelda. Istusin ikka veel tardunult, pilk põõsastel, kuhu loom kadus, kui kostis uus «röh-röh» ja ilmus teine, seekord suurem ning toredam. Ka nüüd jäin hiljaks foto- koti järele küünitama. Kui seegi metssiga kadus, ohkasin ning võtsin märkmiku. Ma ei saanud veel kahtki sõna kirjutada, kui lagendikule jooksis kolmas, vaatas kärssa tõstes ringi, nuusutas õhku, turtsatas ja lippas kiiresti eelmistele järele. Kirusin oma tardumust: tema oleksin ma kindlasti jäädvustada suutnud. Nüüd on nad kõik läinud, mõtlesin kahetsusega. Ent nagu pilkeks ilmus just siis terve kari väikesi ja suuri (loendasin 16). Seekord ma enam ei viivitanud, kuid seakari hoomas mind, pistis jooksu ja kadus nagu tumepruun ultrakiirrong võsa vahele. Sel aastaajal korjasid nad puude otsast kukkunud õuna- ja pirnipabulaid ning alõtšamarju, kohati tuhnisid ka maad.. Ebatavaline oli ainult, et nad ilmusid nähtavale päeval.

Metsa ja põõsastikuga on kaetud 40% looduskaitseala pinnast, see kasvab 1600 ja 2400 meetri kõrgusjoonte vahemikus. Madalamal (mägede jalamil ja külade piirkonnas) on levinud stepitaimestik, kõrgemal kui 2400 meetrit laiuvad mägiaasad (kui neid aasadeks saab nimetada) — kohati tihedamad ja lopsakamad, kohati katkendlikud ja kidurad. Mäeharjade halle, roosakaid ja pruune kivimeid ei suuda taimestik mingil määral varjata, Õrn rohekas kirme ilmub neile vaid lühikeseks ajaks, üheks puhanguliseks õiepeoks.

Siinne kõrgeim tipp on Kõzõlnur (3265 m) ja minu suur soov oli käia kord tema alpiinses vöötmes. Juulikuu jõudis juba kätte, kuid sel ajal õitsevad Kõzõlnuril alles meie varased kevadlilled: kuldtähed, tulbid, ülased. Metsavöötmes aga oli möödumas kesksuvine sarikal iste, tokkrooside ja salvei õitseng; stepivöötmes rohi juba kollendas ning mägede jalamil alustasid külad viljalõikust. Niisiis võib Tšatkalis päevase ratsaretkega tõusta ligi kahe kilomeetri võrra ja läbida seejuures tagurpidi kolm aastaaega.

Mõtlesin, et rohkete uurimiste tõttu on Tšatkali floora hästi tuntud, kuid iga kord, kui ilmusin peotäie mulle tundmatute taimedega, puhkes botaanikute vahel vaidlus. Osa taimi jäigi määramata, sest pole vastavaid käsiraamatuid. Ka Tšatkali loomastik on veel puudulikult tuntud, välja arvatud vahest linnud (teatakse 97 liiki) ja imetajad (23 liiki), putukatest aga ei maksa üldse rääkidagi.

Kui pole eri-ettevalmistust, pakub siinne loodus iga päev väikesi üllatusi. Näiteks selle, et madalama vöötme kõige sagedam ja kõige vastikum põõsas — kuni meetrikõrguseks kasvav ogade rägastik, mida ei suuda katta pisikesed lehed, kannab väärtuslikke vilju: see on torkiv mandlipuu (Amygdalus spinosissima). Varakevadel kattub ta roosade õitega; suve jooksul valmivad viljad, mille nahkjas kate muutub pikkamööda rohelisest punaseks; sügisel näeme ainult halli okkarägu.

Mäekülgedel kasvab metsik rabarber (Rheum maksimovici). Statsionaaris teadsid kõik, et rabarbri hapud lehevarred kõlbavad hästi närimiseks, kuid keegi polnud kuulnud, et neist võib ka kisselli keeta (usbeki toidusedel on muide üllatavalt vaene magustoitudest). Proovikissell, mis sai tehtud pisut naftaliini järele lõhnava kartulijahuga Gennadi prepareerimiskastist, leidis siiski tunnustust ning võeti «eesti rahvustoiduna» menüüsse.

Majade lähedal, keedukoha naabruses, tõusis mäekülg paarimeetrise saviseinana, mis ajuti sumises otsekui mesipuu. Seina katsid konksjad torukesed nagu väikesed allapööratud piibud, mis olid kokku kleebitud liivast ja saviraasudest. Iga toru lõppes pinnases müürsepp-herilase (Odynerus sp.) pesaga. Siin asetses kõrvuti sadu herilasekortereid, mille vöödilised omanikud lendlesid väledalt, kandes järelpõlve jaoks pessa putukavastseid. Herilaste seas sõelus ka väikesi halle mesilasi. Nii ühed kui teised olid kibedas tegevuses ega paistnud inimesele tähelepanu pööravat. Kuid üks väike, hoopis teist liiki herilane, kes lendles piki seina nagu valvet pidades, ründas mind kohe. Veel enne, kui asjast arugi sain, hakkas käsivars paistetama. Kogesin siin hiljemgi, et putukad, kes torkavad või hammustavad, teevad oma töö oskuslikult ning kiiresti, ja näib, et ka nende mürk on põhjamaa suguvendade omast tõhusama toimega. Mitmed muhud ja punetised kestsid nädalaid; iga kord ma ei teadnudki, kes olid nende põhjustajaiks. Peab aga lisama, et madusid leitakse Tšatkalis üpris harva.

Üks pisike kohtumine teise järel, väike kogemus või tähelepanek eelmiste kõrvale — ja tundmatu saab tuttavaks, võõras omaks, haruldane igapäevaseks.