VARJUD RÜNDAVAD

Ta jooksis mööda supelranda jaheda ja kutsuva mere poole. Alles mõne minuti eest oli ta saabunud Beach Haveni kuurorti New Jersey‘s, ja nüüd, laupäeval, 1. juulil 1916 sukeldus ta kärsitult lainetesse.

Charles Van Sant oli 23-aastane ja elu avardus ta ees nagu meri — kutsuv, erutav ja «näiliselt lõputu. Tema enda nagu ka miljonite teiste noorte meeste silmapiiril rippus sõja pilv. Merd raamistaval silmapiiril polnud ta ees ühtki pilve.

Noormehe selja taha supelrannale hakkas ilmuma puhkajaid. Peagi jõudsid siia ka ta isa ja kaks õde. Ta oli nad jätnud merele avanevate akendega tubadesse asju välja pakkima ja paika panema. Ei nemad oleks suutnud temaga sammu pidada. Aeg ise ei suutnud temaga sammu pidada. Otse igavikuna näis sõit lämbes, täiskiilutud rongis Philadelphiast Lõng Beach Islandile, kitsale rannaribale, mis oli Beach Haveni laadsete kuurortidega üle külvatud. Viimaks oli reis lõppenud. Charles tormas majja, tõmbas kiiruga selga ujumisülikonna, heitis õlgadele supelmantli ja lippas randa. Sukeldudes kuulis ta, kuidas keegi laulis: «Mererand, mererand, imekauni mere rand…» Meri oli Beach Havenis tol päeval tõesti imekaunis.

Charles oli tubli ujuja. Võimsate tõmmetega ujus ta avamerele. Olles ujunud sadakond meetrit, ta peatus ja otsustas, et esimeseks korraks piisab. Ruttamata ja vastu tahtmist pöördus ta tagasi, püüdes pikendada seda muretut üksindust, mida ta tundis merega silmitsi olles. Kuid ta polnud üksi.

Otse tema kannul kihutas vääramatult hall vari, musta uimega vett lõhestades. Rannalt märgati seda. Suplejad kisendasid, kuid Van Sant ei kuulnud neid. Äkitselt jäi kõik vaikseks. Liikumatult, otsekui tardununa jälgiti, kuidas vahemaa Van Santi ja jälitava uime vahel väheneb. Noormees ujus ikka lausa piinava aeglusega, teadmata, et temale surmajahti peetakse.

Ta oli päris ranna lähedal, kui vesi tema ümber kobrutama lõi ja punane vaht pinnale kerkis. Sel hetkel hüppas merre Alexander Ott, endine Ameerika Ühendriikide olümpiameeskonna ujuja. Mitte kunagi varem polnud ta nii kiiresti ujunud. Kui Ott vee peal punetava laiguni jõudis, pöördus hall vari ähvardavalt ümber ja sööstis siis noolena sinisesse avarusse, jättes Van Santi oma päästja käte vahele.

Ottil õnnestus Van Santi kaldale tirida. Noormehe jalad olid kohutavalt puruks kistud. Ta suri tolsamal ööl soki ja verekaotuse tõttu.

Hall vari lipsas minema niisama nähtamatult ja kuulmatult, nagu ta oli tulnud. Erilist paanikat see juhtum ei tekitanud. Ükski ei mäletanud, et haid oleksid kunagi varem mõnd ujujat rünnanud. Seda võis juhtuda lõunameredes või Austraalia rannikul, ent mitte kunagi New Jersey’s. Asjatundjad väitsid, et terves maailmas pole olnud kunagi ühtki absoluutselt usaldusväärset juhtumit, kus hai on ujujat rünnanud. Herman Oelrichs, jõukas New Yorgi pankur, pakkus 500 dollarit sellele, kes suudaks tõestada, et Hatterase neemest põhja pool on hai mõnd suplejat rünnanud. Auhinnale ei pretendeerinud 30 aasta vältel mitte keegi.

Tõsi küll, vaid kolm aastat enne seda, 26. augustil 1913 oli keegi kalur püüdnud hai Spring Lake‘is, 45 miili Beach Havenist põhja pool. Kui hai kõht lahti lõigati, leiti sealt kollakaspruunis kingas ja kootud sukas naisejalg. Kuid seda jubedat leidu nagu paljusid teisi, millest meremehed ja kalurid olid juba ammu rääkinud, seletati sealsamas asjaoluga, et haid võivad küll laipu õgida, kuid elusat ujujat ei ründa nad iial.

6. juulil, viis päeva pärast Charles Van Santi hukkumist, jalutas Spring Lake‘i rannal üle viiesaja inimese. Oli pärastlõuna ja valitses mõõn. Vees, oli inimesi suhteliselt vähe. Rannamadalal sulistasid lapsed. Mõned suplejad seisid põlvesügavuses vees.

Spring Lake oli kõrgema seltskonna lemmikkuurorte, kus elati nooblilt ja rahulikult. Ent meri on demokraatlik ja hotelli jooksupoiss pole vees miljonärist karvavõrdki halvem. Sellepärast vist armastaski Charles Bruder merd. Charles oli «Essex and Sussexi» hotelli jooksupoiss, ja kui tal parajasti tööd polnud, võis teda veest leida. Ta oli 28-aastane, meeldiva välimusega mees. Hotellikülalised leidsid ta olevat sümpaatse ja pidasid teda Spring Lake’i lahutamatuks osaks. Isegi need, kes olid palju kordi oma elus Spring Lake’is käinud, ei mäletanud seda paika ilma temata, sest ta olevat ilmunud sinna juba kaheksa-aastaselt ning töötanud sestpeale igal suvel mitmetes hotellides. Saadud jootrahast elatas ta iseennast ja oma ainsat lähedast inimest, Šveitsis elavat ema.

Bruder oli 6. juuli pärastlõunal vaba ja otsustas mõõnast hoolimata ujuma minna. Ta sumas läbi murdlainete, noogutades ‘ja naeratades hotellikülalistele, keda ta tundis. Kui vesi ulatus talle vööni, Charles sukeldus ja ujus merele. Peagi jõudis ta piiripoide taha. Vetelpäästjad George White ja Chris Anderson, kes tol päeval valves olid, ei kutsunud teda tagasi, sest kõik teadsid, et Charles Bruder on hea ujuja.

Äkki värises õhk naise läbilõikavast kisast. Instinktiivselt pöördusid White ja Anderson ümber ja kissitasid mere poole. Bruder oli kadunud.

«Ta läks ümber!» kisendas naine. «Punases kanuus mees läks ümber!»

Kisa ei jõudnud veel vaibuda, kui White ja Anderson oma paadi poole jooksid. Nad teadsid, et see, mida naid nägid, polnud kummuli kanuu, sest punane laik laienes üha ja selle keskele ilmus üheks õudseks hetkeks Bruderi valust moondunud nägu ning sirutus ta verine käsi. Paat jõudis pärale. White kummardus üle vööri ja ulatas Bruderile aeru. Mingil moel õnnestus tollel aerust kinni kahmata. Nad tõmbasid Charlesi paadi juurde. Ta nägu oli kriitvalge ja silmad kinni.

«Hai… hai tungis mulle kallale… hammustas jalad ära!» suutis ta kähistada ja kaotas õnneks teadvuse.

White tiris ta üle serva paati. Mehe keha oli kummaliselt kerge.

Kui paat kaldale jõudis, oli’Bruder juba surnud. Tema juurde kutsutud, arst toibutas minestanud naisi. «Essex and Sussexi» valvetelefonist helistas läbi kõik ranniku kuurordid. 12 minuti pärast polnud’ New Jersey supelrandadel 20 miili ulatuses enam ühtki ujujat.

Ent kas see oli tõesti hai? Oli see tõsi, et inimsööjad haid New Jersey rannavetes ringi hiilivad? Hotelliomanikud, kuurorditöötajad ja puhkajad igatsesid kuulda, et see on võimatu. Nad ootasid ärevalt kolonel William Gray Schauff- lerl, New Jersey rahvuskaardi peaarsti ja väljapaistva teadlase otsust. Ta vaatas Bruderi läbi 15 minutit pärast merest väljatoomist.

«Pole vähimatki kahtlust,» kirjutas Schauffler oma aruandes, «et vigastuste põhjustajaks on inimsööja hai. Bruderi parem jalg oli kohutavalt puruks kistud ning sääreluu pooleks hammustatud. Vasak laba j alg oli kadunud, niisamuti sääre- ja pindluu alumine osa. Põlvest allpool oli luult maha kistud kogu liha. Vasakust põlvest kõrgemal oli sügav, luuni ulatuv haav. Kõhu alaosast oli. välja kistud rusikasuurune lihatükk.»

Tol ööl läksid prožektoritega varustatud mootorpaadid merele haid jälitama, kuid nende otsingud olid asjatud. Kolonel Schauffler kutsus kokku kuurordiomanike ja linnaametnike koosoleku, et arutada supelrandade kaitset haide vastu. Relvastatud paadimehi värvati patrullima rannavetes. Kalamehed läksid vabatahtlikult haijahile suurte pootshaakide, tugevate õngenööride ja esmaklassiliste lambalihatükkidega, mis pidi olema parim haisööt ja mille annetas Spring Lake‘i lihaturgude kooperatiiv.

«Ma olen kindel, et supelrannad on kahe-kolme päeva pärast ohutud,» teatas linnanõukogu liige D. H. Hill. Kuid ühtki haid ei püütud kinni ega lastud maha. Neid isegi ei nähtud.

Tol päeval kui Bruder tapeti, suri New Yorgis 24 inimest poliomüeliiti, mida tollal lastehalvatuseks kutsuti. Bruderi surmale pühendati New Yorgi ajalehtede veergudel märksa rohkem ruumi. Nii suur on haide oreool ja hirm,. mida nende ees tuntakse 1 –

Iga kuurordilinn New Jersey rannikul talitas omamoodi. Atlantic City oli rohkem masendatud «alajäsemeid» paljastavate supelülikondade keelust kui haidest. Mõned söakamad heitsid haidele väljakutse, ujudes surmapõlgavalt laine- murdja taga. Asbury Pargis alustati suure reklaamikära saatel mootorpaadiga haide patrullimist ja töömehed hakkasid supelrajooni piirama «haikindla» traatvõrguga. Võrk polnud sugugi vajalik, nagu ütles oma intervjuus keegi. laevakapten, keda tunti kui autoriteeti haide alal. «Haisid on kerge eemale peletada,» ütles ta. «Parim, mida hai ilmumisel teha saab,» andis ta nõu, «on karjuda nii valjusti, kui suudate, ning peksta käte ja jalgadega vastu vett.»

Atlandi ookean näis haidest ja hailugudest lausa kihavat. Spring Lake’is jutustas keegi vetelpäästja, kuidas ta vaid 15 meetri kaugusel rannast aeruga ligemale 4 meetri pikkuse haiga heitles. Bayonne‘is New Jersey piirkonnas sõitsid 20 poissi parvel jahtklubi ees, kus nad märkasid haid. Politseinik, kes nende hüüdeid kuulis, tühjendas oma revolvri kurjakuulutava musta uime pihta. Tema sõnade järgi põgenes hai ulgumerele. Eldred’s Bari madalas vees Rockaway Pointi lähedal Brooklynis nägid kaheksa liivausse kaevavat meest haid, kes ajas varjukalade parve ranna poole. Nad hakkasid angerjatangide, aerude, harpuunide ja labidatega raiuma ja tapsid hai. Piki kogu rannikut tulistasid haide varitsejad püssidest kõike, mis paistis suur ja liikus meres.

Lõpuks kostis selles hüsteerilises sõjas haide, delfiinide ja teiste merevarjude vastu akadeemilise autoriteedi kainestav hääl. Dr. John Treadwell Nichols, New Yorgi Ameerika Loodusloomuuseumi ihtüoloogiaosakonna kuraator, ja dr. Robert Cushman Murphy Brooklyni muuseumist deklareerisid, et haioht on väga minimaalne. Loodusloomuuseumi direktor dr. Frederick A. Lucas lisas, et ükski hai ei suuda hammustada otsast inimese jalga «nagu porgandit». Dr. Lucas väitis resoluutselt, et hai lõuad ei ole lihtsalt võimelised tekitama niisuguseid kehalisi vigastusi, nagu dr. Schauffler kirjeldas.

Eksperdid olid oma sõna ütelnud. Haihirm hakkas üle minema. New Jersey suplejad jäid uskuma, et nad võivad jälle kartmatult vette minna. Kuid paanikast tingitud turistide vähesus oli New Jersey kuurordiomanikele maksma läinud 250 000 dollarit. Mõnel pool oli suplejate arv vähenenud rohkem kui 75 protsenti. Poolteist suvekuud oli siiski jäänud ja kuurordiomanikud püüdsid üksteist veenda, et kaotust saab tasa teha.

«Tiigerhaid ei suutnud suplejaid kaua terroriseerida,» teatas «New York .Times» Asbury Pargist 10. juulil. «Nüüd lõpetatakse kaitsevõrkude panekut Asbury Pargi randade ümber, Ocean Grove’is asusid töölised tõmbama terasvõrke. Fourth Avenue’1, kus ranna veed olid terasvõrkudega piiratud, nautis rekordiline hulk suplejaid murdlaineid.»

Kirjutis polnud just päris optimistlik, sest selles teatati, et ühelt kalalaevalt oli märgatud nelja haid 8 miili kaugusel Asbury Pargist. Veel üht haid oli nähtud mõnesaja meetri kaugusel Bridgehamptonist Lõng Islandil.

Washingtonis asuva Ameerika Ühendriikide kalandus- valitsuse ametnikud püüdsid haihirmu massiliselt hajutada. Nad teoretiseerisid, et mõlema saatusliku rünnaku eest on tõenäoliselt vastutav üksainus hai. Saaginappuse tõttu New Jersey vetes olevat too reeturlik hai pidanud randa ujuma, kus ta näljast hullununa Van Santi ründas. Seejärel ujunud ta, inimliha maitse suus, piki randa, kuni ta oma isu Bruderi kallal rahuldas. See oli jõle teooria.

Maakaardi järgi võib Matawani (New Jersey) pidada sise maalinnaks. See asub 11 miili lääne pool Atlandi ookeani ja 2 miili lõuna pool. Raritani lahte, mis läheb üle Loweri laheks, New Yorgi suure sadama väravaks. Matawani ainus ühendus soolase veega on väga ahtake, Raritani lahte suubuv käänuline oja, mida võib jõeks nimetada ainult tõusu ajal.

1916. aasta suvel, samuti nagu loendamatutel varasematel aastatel, veetsid Matawani poisid iga vaba hetke Matawani jões. Kõige populaarsem ujumiskoht oli vana Wyckoffi sadamasild, mis oli saanud oma nime aurupuksiiri «Wyckoff» järgi. Aastaid tagasi oli see laev tõusu ajal jõgepidi üles sõitnud, et järgmise tõusuga kohalikke põllumajandussaadusi New Yorgi turule vedada. Sadamasild oli juba lagunenud ja sellest oli järel vaid tosin vaia, mis reas üksteise kõrval osaliselt varisenud tammi serval veest välja ulatusid. Tammilt ja vaiadelt sukeldumine polnud Wyckoffi sadamas ujuvatele poistele küllalt põnev, seepärast mängisid nad tavaliselt kullimängu, vaialt vaiale hüpates ja üksteist taga ajades.

Kord juuli algul 1916. .aastal mängis 14-aastane Rennie (lühend Rensselaerist) Cartan Wyckoffi vaiadel kullimängu. Et teda kulliks ei löödaks, hüppas Rennie jõkke. Kui ta pea ja õlad sogasesse vette sukeldusid, tundis ta, nagu oleks mingi jämeda liivapaberiga üle ta kõhu tõmmatud. Ta tõusis pinnale ja ujus tammi poole. Vaiale roninud ja kaile hüpanud, nägi ta, et kõhul on verised vorbid. «Ärge enam hüpake!» hüüdis ta oma kaaslastele. «Seal on hai või midagi niisugust!»

Keegi ei pööranud Rennie’le suuremat tähelepanu, lisaks unustas ta mõne minuti pärast isegi oma hoiatuse ja sukeldus jõkke.. Ta ruttas koju. Üle jõe ujudes pääses teisele kaldale kiiremini kui lähima silla kaudu. (Rohkem kui 40 aastat hiljem seisis Rensselaer Cartan jõe ääres, vorbid endiselt kõhul, ja ütles pead vangutades ühele selle raamatu autorile: «See oleksin võinud olla mina. Teate, see oleksin võinud olla mina.»)

11. juulil püüdis kalur Herman Tarnow Belfordis Sandy Hooki lahes, mõni miil ida pool Matawani jõe suuet, ligemale 3 meetri pikkuse hai. Keegi ei pööranud sellelegi erilist tähelepanu.

12. juuli hommikul kõndis kapten Thomas Cottrell, kes õli meremees olnud ja nüüd aeg-ajalt kalapüügiga tegeles, mööda uut tõstesilda, mis viis üle Matawani jõe poolteist miili Wyckoffi sadamast allpool. Üksteist päeva oli möödunud Charles Van Santi surmast Beach Havenis, kust hail oli Matawani 70 miili pikkune tee. Kuus päeva oli möödunud Charles Bruderi surmast Spring Lake‘is, kust hail oli Matawani 25 ‘miili pikkune tee. Tol palaval kirkal hommikul nägi kapten Cottrell üle silla minnes tumehalli varju, mis koos tõusuveega jõgepidi üles liikus. Vari kadus kähku, kuid kapten oli kindel, et ta silmad teda ei petnud. Ta hõikas kaht sillal seisvat töömeest. Nemadki olid varju näinud. Mehed tormasid telefoni juurde ja helistasid habemeajajale John Mulsonnile, kes oli ühtlasi Matawani politseiülem. Kapten Cottrell ruttas poole miili kaugusel olevasse Matawani kesklinna, et peatada poistesalku, kes olid ujuma minemas. Ta tegi mitu tiiru Matawani rahvarohkel peatänaval, hoiatades kaupmehi ja nende kliente. Kõiki ajas naerma mõte, et hai võiks olla kitsas jõekeses, mille kõige laiem koht ei ületanud 10 meetrit. Politseiülem Mulsonn ei tulnud isegi juuksuri töökojast välja. Kapten Cottrell läks tagasi jõe äärde.

Üks kohtadest, kuhu kapten Cottrell oma asjatul käigul läbi peatänava sisse vaatas, oli Stanley Fisheri uus keemilise puhastuse töökoda. Stanley, Matawani populaarsemaid noormehi, oli alles äsja alustanud äritegevust sel alal, mis ei paistnud suuremat edu toovat. Peale muu võttis ta vastu tellimusi meeste ülikondadele. Mõned päevad tagasi oli ta ebatavalise tehinguga hakkama saanud. Keegi mees oli sisse astunud ja ülikonna ostnud. Sularaha asemel oli ta StanleyTe tasunud 10 000-dollarise elukindlustuspoliisiga. Blondjuukseline, 95 kilogrammi kaaluv vägilane Stanley sai selle eest oma sõprade käest pilgata. Oli ta ju lõpuks vaid 24-aastane, kõige õitsvamas eas. Milleks talle kindlustuspoliisi vaja?

Stanley isa, Watson Fisher, oli sõitnud merd suurema osa oma elust ja tõusnud Savannah laevaliini kommodooriks. Nüüd oli ta erus, hea tervise juures ja Matawani juhtivaid kodanikke. Kui ta ka kunagi oli soovinud, et ta pojast saaks meremees, pidi ta seda soovi enda teada hoidma. Ometi pidasid mõnedki inimesed Matawanis häbiasjaks, et sihuke tugev mehemürakas nagu Stanley puhastustöökoda peab, selle asemel et merd sõita, nagu seda isa oli teinud.

13. juuli oli palav, lämbe päev. Andersoni saeveskis, kus Lester Stilwell koos oma isa William Stilwelliga töötas, oli palavus lausa talumatu. Kella kahe paiku lõpetas Lester viimase kasti naelutamise — töö, mille juures ta oli iseäranis osav —, ja et ta oli ainult 12-aastane, anti talle vaba Õhtupoolik. Ta lehvitas isale hüvastijätuks, sööstis noolena lämbest saeveskist välja ja võttis suuna Wyckoffi sadamasse koos oma sõprade Johnson Cartani, Frank Clowesi, Albert O’Hara ja Charles Van Bruntiga. Peagi pladistasid nad kõik jões. Nagu Lestergi ei kandnud suurem osa neist supelkostüümi.

11-aastane Albert O’Hara oli juba veest välja ronimas, kui Lester hüüdis:

«Poisid, vaadake, kuidas ma selili laman!»

Albert pöördus ümber, et vaadata. Lester oli nii kõhn, et tal oli raskem vee peal püsida kui teistel poistel. Sel hetkel müksas ta paremat jalga miski kõva ja libe. Ta heitis pilgu vette ja nägi vilksatamas tohutu kala lainjat saba. 13-aastane Charles Van Brunt, kes oli veel vees, nägi seda samuti. See oli kõige suurem ja mustem kala, keda ta iganes oli näinud, ja see kihutas otse Lester Stilwelli poole. Lester karjatas. Charles nägi suurt musta kala ründamas. Kui ta Lesterile hambad sisse lõi, kaardus ta kere ootamatult, ja Charles pani tähele, et kala polnud üleni must, sest see paljastas valge kõhu ja säravad hambad. Ja Charles taipas õudusega, mis teda eluaeg maha ei jätnud, et ta oli näinud haid. Silmapilgu vältel sulges hai oma lõuad Lesteri kõhnukese keha ümber ja tiris ta sügavusse. Matawani jõe vesi värvus punaseks. Lesteril polnud enam aega ega jõudu teist korda karjatada.

Lesteri sõbrad ja teised poisid, kes lähikonnas ujusid, ronisid kähku veest välja. Mõned lippasid jõe kaldal asuvasse Fisheri kotivabrikusse ja kutsusid töölised. kohale. Teised jooksid mööda järsku tolmust rada kesklinna poole. Seal, kus hiljaaegu oli kõndinud kapten Cottrell, valitses nüüd paanika ja sagisid kisendavad alasti poisikesed. Need, kes olid näinud haid, karjusid:

«Hai! Hai! Hai sõi Lesteri ära!»

Poisid, kes teadsid vaid seda, et Lester Stilwell oli vee alla vajunud, hüüdsid kaldalt :

«Lester! Lester!»

Selles saginas levis kuuldus, et Lester, «poiss, kellel hood peal käivad», oli saanud krambi ja upub. Täie kindlusega teadis linnarahvas vaid seda, et kellegi poisiga on jõe ääres õnnetus juhtunud, ja nii tormasid mehed, naised ja lapsed sinna, et teda aidata. Nende hulgas oli ka Stanley Fisher, kes oli vaid hetkeks oma äri tagatuppa lipsanud, et supelülikonda selga tõmmata.

«Pidage meeles, mida kapten Cottrell ütles,» hüüdis Fisherile Matawani õpetaja Mary Anderson. «See võis olla hai!»

«Hai? Siin?» küsis Fisher hetkeks peatudes. Mary Andersoni kõrval tundus ta hiiglasena.

«Ükstapuha,» ütles ta otsekui sisemisele kahtlusele vastates. «Ma toon selle poisi välja.»

Pöördudes oma jooksupoisi, 8-aastase Johnny Smithi poole, kes seisis sealsamas, käskis Fisher:

«Valva poodi, kuni ma tagasi tulen.»

Ja Fisher pani jooksu jõe poole’.

Kommodoor Fisheri poeg hakkas juhatama otsinguid Matawani jões. Tema komandosild oli Wyckoffi sadam, tema vaenlane aga hai. Oma kakssada linnaelanikku, kaasa arvatud Lester Stilwelli ema ja isa, rivistusid sadamas ja jõekaldal. Fisher saatis mõned paadimehed pootshaakidega Lesterit otsima. Keegi tõi sadamasse rulli kanavõrku. Fisher käsutas paar noormeest sõudepaati, et kinnitada võrk kividega põhja sadamast allpool, kus jõesäng oli umbkaudu 6 meetrit lai. Fisher teadis, et otse sadama vastas, vastaskalda lähedal, on sügav koht, ja arvas, et just seal varjab end hai koos Lester! kehaga. Fisheri plaan oli ajada hai madalasse vette allajõge, kus ta kanavõrgust tõkkesse kinni jääks. Kuid kiiruga tõmmatud võrk tõkestas jõe vaid osaliselt.

Kui see ebakindel püünis oli paika pandud, sukeldus Fisher jõkke. Vees oli juba mitu inimest, kes sukeldusid põhja, et Lesteri surnukeha jõemudast üles otsida. Fisher ujus üksi võrendikku. 51-aastane Arthur Smith, ametilt puusepp ja harrastuselt jahimees, sukeldus samuti. Tema tütar hüüdis talle kaldalt:

«Tule tagasi, isa! Tule tagasi!»

See ülesanne oli jõukohane noorematele meestele. Kuid Smith sukeldus ikka, heites väljakutse surmale, kes tema kõrval ujus ja teda lõpuks puudutaski. (Tuleb päev, millal Arthur Smith, poolpime ja peaaegu kurt 95-aastane rauk, istub kühmus ja põdurana oma vana maja lävel Matawani jõe kaldal. Kuid mälestus tollest kohutavast päevast paneb ta istmelt üles kargama ja elavalt meelde tuletama hetke, mil ta tundis, et hai ta jalga raspeldab. 95-aastaselt oli ta nahal ikka veel näha arme, mida ta ühele selle raamatu autorile näitas.) Smith nägi, kuidas Fisher poolenisti veest välja hüppas ja kahe võimsa tõmbega alla sügavusse sukeldus …

Selsamal hetkel jõudis sündmuspaika Arthur S. Van Buskirk, Monmouthi detektiivibüroo kohalik esindaja. Väikese paadi vööris istudes märkas ta vastaskalda lähedal veekeerist. Samas vesi rahunes ja pinnal hakkas kiiresti levima punane laik. Van Buskirk käratas oma paadikaaslasele, et see mootori käima paneks, ise aga hakkas sõudma punase laigu poole, mille keskel ilmus äkki nähtavale Stanley Fisher.

Fisheri nägu oli pööratud vastaskalda poole. Tardunud rahvahulk Wyckoffi sadamas võis näha ainult ta laia selga ja õlgu. Vööni ulatuvas vees küürutades näis ta võbisevat ühel jalal. Paat jõudis otse Fisheri selja taha. Van Buskirk nägi, et Fisher hoiab kahe käega kinni oma parema jala veristest jäänustest. Fisher oli juba nägupidi vette kukkumas, kui Van Buskirk käed välja sirutas ja mehel kaenalde alt kinni kahmas. Ta suutis Fisheri vaid poolenisti veest välja tirida. Paat eemaldus tagurpidi madalast veest, ja kui see vööriga sadamasilla poole pöördus, käis läbi rahvahulga ohe. Nüüd nägid nad selgesti Fisherit, seda õudset kuju paadi ninas. Ta oli küllaldaselt veest väljas ja rahvas võis näha ta jubedat haava. Kubemest põlvekedreni oli tal paremal jalal liha maha kistud. Mitu naist langes minestusse. Ka väike Alfreda Matz, üks paljudest sadamas olevatest lastest, küünitas- vaatama, kuid ta isa varjas oma pintsakuhõlmaga tüdruku silmad ja surus lapse näo oma külje vastu. Laps mõtles: «Krokodill on mr. Fisherit hammustanud.»

Kui paat sadamasillale lähenes, kostis rahva seast oigamist, sest Fisher oleks peaaegu Van Buskirki haardest vette libisenud. Fisheri jalga vahtides, millest polnud peaaegu muud järel kui luu ja sellele kraabitud sakilised jutid, nägi Van Buskirk, kuidas purukskistud arterist hooti verd purskab. Tema istme all oli köis, ja ta mõtles ühe käega Fisherile žgutti teha. Köie järele küünitades ei arvestanud ta enda ja oma koorma raskust, mistõttu oleks Fisheri peaaegu lahti lasknud. Just siis sirutusid sadamasillalt käed ja õnnetu tõsteti kaldale. Ta oli ikka veel teadvusel. Ettevaatlikult asetati ta plankudest kombineeritud kanderaamile ja kanti veerand miili kaugusel asuvasse Matawani raudteejaama. Iga samm mööda järsku kallast ja konarlikku teed valmistas talle torkivat, kuid siiski nõrgenevat valu. Õnnestav teadvusetus ootas teda, kuid ta võitles selle vastu, kuidas jaksas. Ta tahtis kangesti midagi ütelda.

Jaamas pandi ta pagasikärule ja oodati järgmist rongi. Leiti ka arst, kuid see suutis ainult verejooksu vaigistada. Ligemale kolm tundi möödus, enne kui jõudis pärale Lõng Branchi rong, millele anti peatumissignaal. Isegi rongis säilitas Fisher meelemärkuse. Ta suri alles kell 19.45, kui teda Monmouthi memoriaalhaigla operatsiooniruumi viidi. Enne surma sai ta siiski öeldud, mida ta ütelda tahtis: ta oli leidnud Matawani jõe põhjast Lester Stilwelli surnukeha ja kiskunud selle hai lõugade vahelt välja.

Sellal kui Fisher veel pagasikärul oma surma ja rongi ootas, läksid mõned mehed Asher Woolley poodi ja ostsid dünamiiti, et lasta õhku hai, kelle nad arvasid ikka veel Wyckoffi sadamasilla lähedal asuvat. Jõgi tehti paatidest tühjaks. Kuid mõni hetk enne süütenööri täitmist ilmus alamjooksul nähtavale mootorpaat. Roolis istus Matawani advokaat Jacob Lefferts. Paadi põhjas lamas tundmatu poisike, kelle parem jalg oli mähitud sidemeisse, mis olid verest läbi imbunud.

«Hai hammustas teda,» hüüdis Lefferts, kui ta paadi kalda äärde juhtis. Poiss kanti autosse ja viidi kiiruga New Brunswicki St. Peteri haiglasse.

Esiotsa ei tahtnud poiss oma nime öelda. Ta kartis, et ema hakkab pahandama. Ent peagi selgus, et ta on 14-aastane Joseph Dunn. Ta oli ujunud, koos vanema venna Michaeli ja mitme teise poisiga poole miili kaugusel Matawanist, Keyporti lähedal asuva tellisetehase sadamas. Keegi oli sadamasse jooksnud ja poistele haist rääkinud. Nad olid kõik vees, kui hoiatus anti, ja ujusid kiiruga sadamasse. Joseph Dunn kui kõige noorem oli viimane, kes veest välja tuli. Kui ta redelist üles ronima hakkas, krahmas miski otsekui suurte kääridega ta paremast jalast kinni. («Ma tundsin, kuidas hai mu jalga alla neelab,» ütles ta hiljem. «Usun, et ta oleks mu üleni alla neelanud.»)

Joseph kisendas ja vanemad poisid jooksid redeli juurde. Joseph peksis oma vaba jalaga vastu vett. Michael Dunn ja veel kaks poissi alustasid haiga köievedu, loovutades Josephi jalalt liha, et päästa ta elu. Mõne Hetke vältel rippus hai oma ohvri küljes. Siis oli Joseph äkitselt vaba. Hai oli ta lahti lasknud ja kadunud. Kolmas ohver (kõik leidis aset vähem kui tunni aja jooksul) oli surmasuust välja kistud.

St. Peteri haiglas oldi arvamisel, et Joseph Dunni elu saab päästa, kuid näis olevat lootusetu päästa tema purukskistud jalga, sest see oli hammastega lõhki käristatud, suur kõõlus läbi hammustatud, lihased purustatud. Operatsioon usaldati haigla peakirurgile dr. R. J. Faulkinghamile.

Kogu selle öö kuni hommikuni peeti Matawani jõel kätte- maksuorgiat. Üks dünamiidiplahvatus teise järel saatis õhku veefontääne ja lennutas taevasse kalu. Mõlemat jõekallast palistasid sajad mehed, kes olid relvastatud vikatite, hangude ja elutoa seinalt võetud vanade harpuunidega. Laterna- ja aovalgel tulistati püssidest ja püstolitest jõge. Mõõna ajal sumasid mehed vees, nuga või isegi vasar käes.

Peagi oli Matawani jõgi igas suunas tõkestatud võrk- aedade ja kalavõrkudega. Matawan kubises ajalehereporteritest ja fotograafidest ning üks ajaleht teatas, et oli korraldanud hai jahi paadiga, mis oli relvastatud meeste koorma all parrasteni vees. Filmioperaatorite huvides pandi lõhkema topeltportsjonid dünamiiti. Matawani ja Newporti kauplustes said lõhkeained ja laskemoon otsa. Neid telliti kiiresti Perth Amboyst juurde.

«Püüdsime kinni!» karjus keegi siin… seejärel seal. Sõnumid saabusid koos tõusuveega: lõksu sattus üks hai, siis kaks, kolm, neli haid… Kuid mõõnava veega kuuldi vastupidist: üks hai teise järel pääses jõest välja.

St. Peteri haiglas ravitses dr. Faulkingham kannatlikult ja osavalt Joseph Dunni haavu. Ajalehed olid juba teatanud, et Josephi jalg tuleb kahtlemata amputeerida. Kuid dr. Faulkinghamil polnud aega lehti lugeda. Ta oli läbihammustatud kõõluse ja purustatud lihased kinni õmmelnud ning algas aeglane, heitlik paranemine. Kulus 59 päeva, enne kui Joseph Dunn võis St. Peteri haiglast kahel tugeval jalal välja kõndida.

Kuus päeva hiljem saadi hai lõpuks Matawani jõest kätte, ja tema tabaja polnud keegi muu kui kapten Cottrell. Ta sõitis parajasti ülesjõge oma mootorpaadiga «Skud», kaasas väimees Richard Lee, kui märkas umbkaudu 400 meetri kau¬gusel lahest, silla lähedal, kus ta esmakordselt surmatoovat’ varju oli näinud, veest välja kerkivat ja seejärel kaduvat seljauime. Kähku lasksid Cottrell ja Lee vette mitu meetrit silmvõrku, mille alumisse serva olid kinnitatud raskused ja ülemisse ujukid. Võrk venis kaardu, sest mõõnav vesi kan¬dis seda allajõge. Võrgu mõlemad otsad olid seotud paadi. 

külge. Nobedasti manööverdades õnnestus kaptenil haid paadi ja võrgu vahele suruda. Hai pani meeleheitlikult vastu, kuid jalghaaval vedasid mehed koomale võrku, millest pidi saama hai surilina.

Paadikeret alasina kasutades tagus Cottrell hai pead suure puuvasaraga. Kui ta oli veendunud, et hai on surnud, tiris Cottrell kala kaldale. Hai kaalus 105 kilogrammi ja oli üle 2 meetri pikk. Kapten pani selle vaatamiseks välja oma võrgukuuri ning peaaegu kõik Matawani ja Keyporti elani¬kud asusid sappa ja maksid kümme senti, et näha, kuidas «Matawani jõe hirm» jää peal lamab.

Bridgehamptonis’’Long Islandil püüdis keegi kalur hai, üüris kohalikult ettevõtjalt tsinkplekiga ülelöödud kirstu ja näitas oma haid viie sendi eest.

On võimalik, et Matawani jõe mõrtsukas püüti kinni juba kolmandal päeval pärast rünnakut. New Yorgi elanik Michael Schleisser, kes oli üks haikütte kohalikes vetes, vedas 14. juulil paadi taga triivvõrku, lootuses, et mõni hai sinna sisse satub. Ta oli parajasti Raritani lahes, vähem kui 4 miili Matawani jõe suudmest loodes, kui võrku sattus suur hai. Ehkki hai end kiiresti võrku mässis, rabeles see kolme- meetrine elukas metsikult vastu, napsates lõugadega, kus särasid ähvardavad hambaread.

Teadmata, et ta on kinni püüdnud hai, kes kuulus ühte kardetavamasse liiki, püüdis Schleisser võrku paadile lähemale tõmmata ning kostitas haid ühtelugu nuiahoopidega. Ehkki kalurid olid kinni püüdnud ja vaatamiseks välja pannud palju haisid, oli Schleisser! hai tapja. Kui Schleisser oleks libisenud ja uperkuuti võrku kukkunud, võinuks temast saada uus ohver. Sest kui ta haist lõpuks võitu sai, selle South Amboysse pukseeris ja kõhu lõhki lõikas, leidis ta sealt 6 kilogrammi liha ja konte. Üks 28 sentimeetri pikkune kont identifitseeriti kui noore poisi sääreluu. Teine tükk osutus inimese ribikondiks. Polnud mingit kahtlust, et see hai oli rünnanud ja nahka pistnud vähemalt ühe inimolevuse.

Dr. Lucas Loodusloomuuseumist, kes oli alles paar päeva enne seda kohalike hairünnakute suhtes skeptiline olnud, veendus isiklikult, et leitu kuulub inimesele.

Hai ise identifitseeriti samuti. See oli mõrtsukhai (Carcharodon carcharias), keda troopikavetes kardeti kui inimsööjat, kuid keda polnud seni nähtud nii kaugel põhjas asetseval rannikul. Dr. Nichols, ekspert, kes oli ühinenud dr. Murphy ja Lucase arvamusega pärast kaht tapmist New Jersey’s, et hairünnakute võimalus on minimaalne, pidi nüüd koos nendega möönma, et ohtlikud haid on Põhja-Atlandi vetes olemas. Vähemalt eeldasid nad ühe inimsööja hai olemasolu, sest Nichols ja Murphy järeldasid, et Schleisseri Carcharodon carcharias oli tõenäoliselt vastutav kõigi viie rünnaku eest. Oli see konservatiivne hinnang nüüd täpne või mitte, ometi võis sel ajal neis vetes leiduda mitu ohtlikku haid.

Schleisser, kes oskas kaavikuid valmistada, toimetas oma hai väljapanemiseks New Yorgi ühe ajalehe kontorisse. Hiljem dekoreerisid «New Jersey inimsööja lõualuud» ühe Broadway kalapoe akent.

Ilmse tapja kinnipüüdmine ei teinud lõppu lugudele, mida Idarannikul levitati. Floridast Rhode Islandini tuli teateid haidest. Iga New Yorki saabuv laev tõi kaasa laadungi hai- lugusid. Haide arv, keda olevat nähtud Fire Islandi ja Lõng Islandi kandis, tõusis mitmesajani, ja nende jälitamiseks saadeti välja relvastatud salku.

Niisama kiiresti levisid teooriad. Räägiti, et rängad pommitamised Põhjamerel olid ajanud haid üle Atlandi rahulikumatesse vetesse. Teine teooria väitis, et haid on hakanud ujujaid sööma, sest nad on jäänud ilma oma tavalisest toidust — jäätmetest, mis on vette heidetud reisilaevadelt, viimased aga on merelt minema kihutanud teine hailiik, allveelaevad. Euroopas möllav maailmasõda põhjustas veel ühe teooria, nimelt et jõed on hakanud merre kandma nii palju surnud sõdureid, et haid on pidanud oma menüüd muutma. Keegi «New York Timesi» kirjasaatja tõi ära sünge arvutuse: rohkem kui 12500 sõjaohvrit on leidnud oma haua hai kõhus.

Oma kujutlusi veelgi enam üles küttes järeldasid mõned teoreetikud, et Euroopa vete laibatoidulised haid on oma saagirikkad jahimaad sõjatsoonis hüljanud, et vahetada need New Jersey ranniku vähem küllusliku toidukambri vastu.

Loogika ja mõistus langesid haihirmu ohvriks. Teddy Roosevelti naabrinaine väitis, et ta näinud haid Lõng Islandi Oysteri lähe rannikul, ja kutsus üles midagi ette võtma. Keegi pikamaaujuja teatas, et ta ujub ümber New Yorgi sadama… traatkorvis. «New York Timesis» andis üks Ameerika paremaid naisujujaid Annette Kellerman suplejaile nõu sukelduda ründava hai kõhu alla. «Kui ta, kõht ülespidi, teie poole sööstab,» seletas ta, «on teil-võimalik pageda, kui vahemaa kaldani või mõne muu ohutu paigani 

pole üleliia suur.» Keegi tantsijanna ruttas avaldama erutavat uudist, et tal on õnnestunud hai käest pääseda, hirmutades teda kätega pladistamisest ja jalgade loopimisest koosneva improviseeritud balletiga. Inimhaid lõikasid kasumeid «erikursuste» pealt, kus õpetati suplejaid haisid üle trumpama. Räägiti sedagi, et ründajad pole üldse haid, vaid hoopis hiidkilpkonnad!

Ja äkki, niisama ootamatult ja seletamatult, nagu nad olid ilmunud, kadusid haid, muutudes uuesti üksnes varjudeks meres. .

Miks?

Miks leidis 12 päeva vältel aset viis kallaletungi inimestele peaaegu ühes ja. samas kohas, liiatigi seal, kus varem haisid üldse polnud?

Pärast seda kui paanikatekitajad ja kuuldust levitajad lavalt lahkusid, võttes kaasa kõik oma pentsikud teooriad haide kohta, astusid ette teaduslikud eksperdid, et seletada 1916. aasta kallaletunge. Eksperdid olid pisut hämmeldunud.

Uurinud neid kallaletunge ja otsinud neile seletust, kinnitasid doktorid Lucas, Nichols ja Murphy, et sel suvel oli New Yorgi — New Jersey vetes olnud enneolematu hulk haisid. «Ainus, millega ma võin seletada haide ootamatut ilmumist,» ütles Lucas, «on see, et 1916. aasta oli haiaasta.» Vastavalt sellele teooriale kirjutasid Nichols ja Murphy: «Pole võimatu, et sel suvel ilmus haisid enneolematul hulgal, ja et meil on tegemist ebatavalise hairändega, mida võiks võrrelda madude, meduuside, rohutirtsude või lemmingite armeede sporaadilise rändega teatud aastail, mis on põhjustatud liiga intensiivsest sigimisest ja teistest vähem uuritud looduslikest teguritest.»

Peale «haiaasta» teooria esitati ka oletus, et haisid võis rannale ligemale ajada nälg. Seletamatu toidunappuse tõttu olevat haid hakanud rannikul uut saaki otsima, ja viiel korral oli selleks olnud inimene. Muidugi ei sobinud see teooria oletusega, et üksainus hai oli vastutav kõigi viie kallaletungi eest. Ent isegi asjaolu, et 14. juulil püütud mõrtsuk-hai kõhust oli leitud inimjäänuseid, ei suutnud ümberlükkamatult tõestada, et see oli ainus omalaadne või ainus suur ja potentsiaalselt ohtlik hai New Jersey vetes ülalmainitud suvel.

Palaval augustikuu õhtupoolikul 1960. aastal, 44 aastat pärast New Jersey hairünnakuid, jooksid 24-aastane raamatupidaja John Brodeur ja ta 22-aastane pruut Jean Filoramo käsikäes murdlainetesse Sea Girti rannal New Jersey‘s, vaid 2 miili Spring Lake‘ist, kus hai Charles Bruderi tappis.

Vööni vees ootasid John ja Jean lainet, mis neid rannale kannaks. Neile vajus peale sädelev, vahune laine, kuid Brodeur laskis sellel minna; ta ootas suuremat. Kui laine temast mööda veeres, näis Johnile, et selles miski mustendas. Hetkeks jäi ta mõtlema, mis see võiks olla.

Siis ründas see «must miski» teda tagantpoolt ja krahmas kinni ta paremast jalast. Brodeur hakkas vasaku jalaga taguma seda «miskit», mis oli tema teise jala üha kõvenevasse haardesse pigistanud. Vasak jalg tabas midagi kõva ja karedat. Mees tõmbus kõverasse ja lõi musta keret vasaku käega. Selle pind oli nii kare, et ta vigastas rängalt kaht sõrme. Vesi ümberringi oli värvunud punaseks ja ta nägi, kuidas ujuvad pinnale tema jala küljest kistud punased lihatükid.

Järgmine laine veeres Brodeuril üle pea ja ta kaotas teadvuse. Miss Filoramo tõmbas ta pinnale ja karjus appi. Kolm meest sööstsid murdlainetesse ja aitasid tal Johni kaldale tassida. Endine mereväemajor Norman Porter haaras vetelpäästjalt nahkvöö ja pani Brodeuri reiele žguti.

Parema jala sääremari rippus mõne nahariba küljes. Üks jalaluu oli kildudeks, teises olid sügavad mõrad. Selleks ajaks kui ta haiglasse jõudis — kõigest mõni minut pärast kaldale toomist —, oli ta kaotanud juba umbkaudu neli liitrit verd. Kaheksa päeva hiljem amputeeriti Brodeuri moonutatud jalg põlve juurest. Kuid tal oli õnne. Ta jäi pärast hai kallaletungi ellu.

Haid olid 1962. aasta suvel New Jersey rannikul, nagu kõigil varematel aastatelgi. Ent kui ühel ilusal augustikuu pühapäeval keegi supleja Manasquani rannal verisena veest välja komberdas, väitis kuurordimeelne politsei jonnakalt, et seda oli teinud «suur kala», mitte aga hai.

Supleja, 24-aastane Michael Roman toimetati Point Pleasanti haiglasse. Arst, kes Romani vasaku käe ja vasaku reie kinni õmbles, ütles, et Romani jalal oli selgesti näha hammaste jälgi, mis moodustasid 19X22 sentimeetri suuruse lahtise ovaali. Ametlikus teadaandes aga väideti endiselt: «Suur kala.»

Esmaspäeval saatis Manasquanist mõned miilid põhja pool asuva populaarse Asbury Pargi kuurordi direktor Kendall H. Lee ümbruskonna ajalehtedele telegrammi: «Me kutsume teid suvitama, rannad on kogu aeg suplejaid täis ja alati külalistele avatud… Asbury Park on uhke oma väljapaistvale päästeteenistusele.»

Lõpuks söandas osariigi informatsioonitalituse esindaja H. Mat Adams teisipäeval omaks võtta tõsiasja, mis ilutses Michael Romani vasakul reiel. Esindaja kuulutas pühalikult, et Michael Romani oli rünnanud hai. See pidi hoopis isevärki hai olema, sest Adams märkis, et too polnud oma kallaletungi lõpule viinud. Nimelt polevat hai oma lõugu sulgenud. Veelgi enam, Roman olevat kogemata oma käe küünarnukini hai suhu pistnud. Paistis peaaegu, nagu süüdistataks Romani kallaletungis haile!

See, mis juhtus John Brodeuriga tol päeval 1960. aastal; see, mis oli varem juhtunud Charles Van Santi, Charles Bruderi, Lester Stilwelli, Stanley Fisheri ja Joseph Dunniga; see, mis oli juhtunud aastate vältel enne seda nii paljudega (ehkki suplejate arvuga võrreldes väga vähestega), võib juhtuda igal soojal päeval igal aastal igal supelrannal Ühendriikide ida- või läänerannikul. See võib juhtuda ka igal päeval või ööl igas sooja või mõõduka soojusega meres, sest haid elavad neis kõigis. Pealegi on olemas palju jõgesid ja vähemalt üks mageveejärv, kus see samuti võib juhtuda!

Tihti seda ei juhtu. Hai ohvriks sattumise šansid pidavat olema niisama suured kui välgu ohvriks langemise šansid. Tegelikult aga saab välgulöögist surma palju rohkem inimesi kui haihammaste läbi. Näiteks sai Ameerika Ühendriikides 1959. aastal välgulöögist surma 183 inimest, haid aga tapsid vaid kolm. Arvatakse, et Austraalia vetes on haisid rohkem kui kusagil mujal maailmas. Ometi on seal 1919. aastast peale registreeritud umbkaudu 100 haide kallaletungi juhtumit, vähem kui kolm rünnakut aasta kohta. Iga hairünnaku ohvriks langenud inimese kohta tuleb 30 miljonit suplejat, kes äärmisel juhul on kannatanud vaid päikesepõletuse all. Neist, kes viimastel aastatel on Florida vetes mõnulenud, tuli iga viie miljoni supleja kohta üks inimene, kellele hai kallale tungis.

Kuid statistika ei suuda kahandada hirmu, mida põhjustab tumeda seljauime või lihtsalt vees vilksatava varju nägemine, ega peatada paanikat, mis haarab supelrandu juba ainsa kallaletungi puhul.

Brodeuri rünnati 21. augustil 1960 ja paanika läks lahti. Mitmete New Jersey rannikulinnade politsei käskis supelrannad sulgeda. New Yorgi rahvarikaste supelrandade vetelpäästjatel kästi ilmutada «äärmist valvsust ja ettevaatust», vältimaks mitte ainult haisid, vaid ka paanikat, mida põhjendamatud sõnumid haide ilmumisest võivad tekitada. (Keegi New Yorgi parkidevalitsuse esindaja väitis, et viimase haipaanika ajal olevat inimesed veest välja tormates lapsi surnuks tallanud.)

24. augustil napsas hai kellegi mehe vasakut kätt 1,5 meetri sügavuses vees 70 meetri kaugusel rannast Connecticutis Bridgeportis. Paanika süvenes. Haisid märgati ja juhtumisi ka püüti rannikul Bostonist Floridani. Üks supelrand suleti teise järel. New Yorgis patrullisid kuulipildujatega relvastatud politseinikud haisid kuuel politseipargasel kahe helikopteri saatel.

30. augustil 1960 hammustasid kaks või rohkem haid kedagi meest, kes ujus kahe miili kaugusel Ocean City rannast New Jersey’s, 40 miili lõuna pool paigast, kus Brodeuri oli rünnatud. Mehe parem jalg kisti lõhki ja keha sai vigastusi, kuid ta suutis siiski kaldale ujuda. Oma jalast ta ilma ei jäänud.

Paanika oli nüüd ehtne: 25000 suplejat kamandati veest välja seejärel, kui teatati haist New Yorgi Orchardi supelranna ligiduses. (Seal ei olnud surnukstallatud lastest juttu.) Coney Islandil tormasid suplejad rüsinal randa, kui politseinikud kaamerameeste rõõmuks püsse paugutades ja automaatpüstoleist täristades olematut haid peletasid.

See sarnanes 1916. aastaga, ainult võtted olid moodsamad. Peale automaatpüstolite ja helikopterite lennutati haisid valvama mereväe vaatlusballoon, merel aga sagisid rannavalvekutrid, keda suunati raadio teel oletatavate haiparvede juurde.

Suplejate hirmu püüti leevendada teadmisega, et haide vastu on suunatud peaaegu kõik moodsad relvad. Kuid vähesed taipasid, kui mõttetu on see sõda. Sest mered kubisevad haidest.

Haid ähvardavad populaarseid supelrandu, paadisadamaid ja veespordikeskusi kogu maailmas, alates Austraalia, Lõuna-Aafrika ja Kalifornia randadest kuni päikesekummardajate mekadeni Floridas ja Lõng Islandi randadel. 1961. aasta 13. augustist 13. oktoobrini püüdsid Ameerika Ühendriikide Kalandus- ja Jahindusameti töötajad New Jersey ja Lõng Islandi vetest kokku 310 haid. Nende hulgas oli kuus mõrtsukhaid, kes kaalusid 68—130 kilogrammi.

Florida vetes, kus rannajoone pikkus on 1277 miili, leidub vähemalt 40 hailiiki, kellest enamik pidavat olema kahjutud. Kuid seletamatul kombel ründavad paljud «kahjutud» haid inimesi. Üht liiki, keda on juba ammust ajast kahjutuks peetud, süüdistati alles hiljuti 14 teadaolevas rünnakus inimesele.

Suplejaid on kriimustanud, vigastanud või tapnud väikesed ja suured haid ning nende sellised veidrad sugulased nagu saagraid, kelle pikk nokis on palistatud jämedate ja massiivsete hammastega, ning astelraid, kelle saba on nagu piits, mille otsas on mürgine astel, üks või rohkem. Võimatu on mõningaid haisid täpselt ohututeks või ohtlikeks liigitada.

Kuid üle kõige on tapjana tuntud mõrtsukhai. Isegi pärast 1916. aasta rünnakuid, kui New Jersey vetes püüti kinni mõrtsukhai, ütles Ameerika Ühendriikide Kalandusameti esindaja Hugh Smith: «Seda haid tuleb pidada meie vetes võrdlemisi kahjutuks.» Tollal peeti mõrtsukhaid troopikahaiks. Nüüd teame siiski, et see hai ristleb sageli ka nii kaugel põhjas, nagu seda on Nõva Scotia. Mõrtsukhaid kirjeldatakse pelaagilise haina, kuid ta teeb ekskursioone ka supelrandadele. Ja nende randade lähikonnas on püütud kinni tohutuid isendeid. Näiteks harpuuniti 1960. aastal, mõned miilid Lõng Islandist, 1400 kilogrammi raskust ja viie meetri pikkust mõrtsukhaid.

1950. aastal avaldas Merekalanduse California Büroo teatmiku selle osariigi vetes leiduvate haide kohta. Teatmikus öeldakse, et mõrtsukhai on «vähemalt meie vetes haruldane, ja kuna ta harva ranna ligi ujub, ei saa teda California suplejaile ohuks pidada».

Ühel oktoobripäeval 1955 ilmus hai kahe allveeküti juurde, kes ujusid La Jolla ranna lähedal Kalifornias. Hai ujujaid ei rünnanud ja seda vahejuhtumit poleks vist uuritudki, kui hai poleks valinud ilmumispaigaks Scrippsi Okeanograafiainstituudi sadamasilda, kus keegi ihtüoloogiaüliõpilane tegi kindlaks, et see on mõrtsukhai. Järgmisel päeval tuli sadamasillale Scrippsi haispetsialist Arthur O. Flechsig. Ta varustas konksu söödaga ja sai hai konku otsa. Enne kui Flechsig ja ta kaks kaaslast hai maale suutsid vinnata, pääses see minema. Kuid ta ründas nende silla kõrval seisvat paati ja jättis endast maha niisama usaldusväärse asitõendi, kui seda on sõrmejälg: kaks hammast lootsiku kraabitud põhja küljes. Haide kindlakstegemise paremaid vahendeid on hambad. Polnud mingit kahtlust, et Flechsigi paadi küljest leitud hambad kuulusid mõrtsukhaile.

Kahe nädala, vältel püüti neist vetest üheksa mõrtsukhaid.

Hairünnakud olid Kalifornia rannavetes kuni 1955. aastani üpris harvad. Siis aga ilmusid äkitselt mõrtsukhaid. Peale kahe juhtumi, kus haid ujujaid olid riivanud, oli teada vaid kolm rünnakut, millest üks, Monterey lahes 7. detsembril 1952, oli saatuslik. Kuid 1955. aastal muutus pilt järsult: kaks sõnumit haide tekitatud vähemaist vigastustest Venice supelranna kandis… kähmlus lainelaual sõitja ja hai vahel Santa Monicas … meetripikkuse hai õel kallaletung akvalangistile… allveeküti imeväärne pääsemine, kelle hai oli ohvriks valinud, kuid kes pääses vaid purukskraabitud jalaga. Allveekütt ujus Monterey lahes. Ta kandis musta kummiülikonda ja kummist ujumislesti. Hai sai temast pahkluude kohalt kinni, rebis kummiülikonna sealtmaalt katki, kiskus ta parema ujulesta ja paksu villase soki puruks ning hammustas vasaku ujulesta läbi. Allveekütt tundis temas ära mõrtsukhai.

Seejärel teatati 1956. aastal Kalifornias ühest kallaletungist, mis ei saanud saatuslikuks. 1957. aastal aga kuuldi ühest jubedast kohtumisest haiga. Peter Savino ja Daniel Hogan ujusid San Luis Obispo lähedal asuva Morro lahe murdlaineis. Savino väsis ära ja Hogan hakkas teda randa pukseerima. Ilmus üks hai, müksas Savinot ja käristas ta käe lõhki, ilmselt oma liivapaberikareduse nahaga. «Mu käsi jookseb verd! Katsume siit minema saada!» karjus Savino Hoganile. Nad hakkasid lahus edasi ujuma. Hetk hiljem pöördus Hogan ümber, et vaadata, kas Savinoga on kõik korras. Savino oli kadunud, ilma et ta oleks häältki teinud, ja teda ei nähtud enam iial.

1959.    aasta oli Kaliforniale jälle haiaasta. 7. mail tappis hai ujuja otse Kuldvärava silla varjus. 14. juunil aga ujus La Jolla rannavetes uus mõrtsukhai, kuid sedapuhku teda kinni ei püütud. Seevastu püüdis hai kinni mehe.

33-aastane eskimost lennundusinsener Robert Pamperin korjas merikõrvu umbes 50 meetri kaugusel La Jolla rannast koos teise sukelduja Torn Lehreriga. Äkki kargas Pamperin kõrgele veest välja. Ujumismask oli tal eest ära kistud. Ta . jõudis vaid üksainus kord karjuda.

«Ma ujusin Bobist umbes viie meetri kaugusel,» jutustas Lehrer hiljem. «Kuulsin, et ta karjus appi. Ujusin sinna. Ta rabeles vees ja näis, et ta võitles millegagi vee all…»

Järgmisel hetkel kadus Pamperin vee alla. Lehrer piilus läbi maski vette. Ehkki verest punetav, oli vesi tähelepanuväärselt läbipaistev ja ta nägi oma sõbra keha hai lõugade vahel.

«Hail oli valge kõht ning oli näha ta lõugu ja sakilisi hambaid.» ütles Lehrer. «Ma ei saanud midagi rohkemat teha. Seepärast ujusin randa, et hoiatada teisi ujujaid.»

Enne kui 1959. aasta lõppes, esines Kalifornias veel kolm kallaletungi: ühe allveeküti vasaku jala rebis puruks vasarhai umbes 300 meetrit sellest paigast, kus Pamperin ära õgiti; kellegi ujuja vasaku käe kiskus küünarnukist randmeni lõhki hai Malibu lähedal; ellujäänud akvalangist rääkis, kuidas oletatav mõrtsukhai hammustas otsast tema kummist ujulesta, «raputas mind nagu koer konti» ja jättis siis vigastamatult sinnapaika.

California ametivõimud arutasid, kuidas haide rünnakutele piir panna. Ujujad ja akvalangistid otsisid seletust rünnakutele ja mõrtsukhaide viibimisele Kalifornia vetes. Okeanograafid ütlesid, et viimastel aastatel on veetemperatuur Kalifornia rannikul tõusnud. Kuid keegi ei teadnud täpselt, miks haid olid tulnud, miks suplejaid rünnati ja kui paljusid õieti rünnati. Sest kes teab, mis võis juhtuda mehega, kes läks ookeanile pikemale ujumisretkele ega tulnud enam tagasi, või mehega, kes läks väikese paadiga kalale ja hiljem leitakse vaid paat…? Kapten Charles Hardy, San Diego vetelpääste ülem, märkis pärast Pamperini surma, et eelneva kolme kuu vältel oli selles piirkonnas kadunud kolm inimest, kelle surnukeha enam ei leitud. Kas langesid nemadki haide ohvriks?

Kaheksa päeva pärast Pamperini surma püüti Catalina Islandi lähedalt, 110 kilomeetrit La Jollast põhja pool, 4 meetri pikkune hai. Selle kõhust leiti mehe käekell, mis oli liiga lömmis, et omanikku kindlaks teha. Pamperini oma see olla ei võinud, sest tema ei kandnud oma viimsele merikõrvajahile minnes kella. Ent kelle kell see siis oli? Kas oli mõni mees selle merre pillanud, kus see oli põhjas oma läikega ligi meelitanud mõne uudishimuliku hai? Või oli seda mõni mees kandnud?

Kui 1961. aasta novembris Austraalias algas lõunamaa suvi, tõi soe ilm endaga kaasa uue traagilise haiaasta. Kalurid ja suplejad tõid sõnumeid nähtud haidest, keda oli rannikul rohkem kui kunagi varem. Sedapuhku oli selge, mis haiparvi ligi oli meelitanud. Rängad sajud ja üleujutused olid pühkinud loendamatuid kalu jõgepidi alla merre piki peaaegu kogu Austraalia rannikut.

Paljudes rannakuurortides kahekordistati haipatrulle ja ujujaid hoiatati alatasa, et nad ei ujuks üksi ega läheks liiga kaugele. Victoria ja Uus-Lõuna-Walesi rannikul tapeti vähemalt 15 austraalia liivhaid ja mõrtsukhaid.

Kuid detsembri keskpaiku rünnati 22-aastast noormeest Queenslandi rannikul. Tema vasak jalg sai sedavõrd vigastada, et mees nädala pärast hinge heitis. 28. detsembril ujusid 18-aastane neiu ja ta 24-aastane kallim Mackays (Queensland). Nad seisid 70 sentimeetri sügavuses vees 4 meetri kaugusel rannast, kui hai lõi tütarlapse jalust maha. Kolme metsiku rünnaku vältel rebis hai neiul ühe käe otsast, hammustas tüki teisest ja kiskus lõhki ta parema reie. Tema kaaslane tagus haid meeleheitlikult rusikatega. Paremast käest hakkas äkitselt verd purskama. Selleks ajaks oli kolmas supleja neile appi tõtanud ning hai tegi kähku minekut. Nelikümmend kaheksa tundi hiljem oli tütarlaps surnud.

SISUKORD

1.            peatükk. VARJUD RÜNDAVAD     7

2.            peatükk. VARJUD RÜNDAVAD JÄLLE         29

3.            peatükk. KAPTEN HAITAPJA           61

4.            peatükk. HAID KÖIE OTSAS             .            96

5.            peatükk. SÕDA HAIDE VASTU      108

6.            peatükk. HAID KUI KURADID JA JUMALAD ….       120

7.            peatükk. HAISÖÖJAD INIMESED 137

8.            peatükk. HAIAARDED?   150

9.            peatükk.              KUST     VARJUD PÄRINEVAD?     .167

10.         peatükk. HAIDE ANTOLOOGIA, NENDE SUGUKONNAD JA LIIGID   .               191

11.         peatükk.              HAIDE   LÄHEMAD SUGULASED  229

12.         peatükk.              HAIDE   SAATJAD              246

Märkusi 249