
Mesopotaamia vanimad kultuurid:
Tsivilisatsiooni hälliks peetav Sumeri tsivilisatsioon tekkis Lõuna-Mesopotaamias umbes 4500–4000 aastat eKr. Elami eelkäija, niinimetatud Proto-Elami kultuur ja selle pealinn Susa, tekkis umbes 4000–3200 aastat eKr. Mesopotaamia esimesed linnriigid (nagu Uruk) on Elamist pisut vanemad või nendega samavanused, moodustades koos maailma vanimad kõrgkultuurid.
Ur (Linn Mesopotaamias) on üks maailma vanimaid ja kuulsamaid linnriike. Asus Lõuna-Mesopotaamias (tänapäeva Iraagi aladel). Asutati umbes 3800 eKr. Oma võimsuse tipul oli see sumerite suurriigi pealinn. Piiblis on see tuntud kui Aabrahami sünnikodu (Uri kaldealaste linn).
Ur ja Elam olid verivaenlased. Just Elami sõjavägi ründas ja hävitas Uri linna aastal 2004 eKr, lõpetades sumerite valitsemisaja.
Kui enamik muistse Lähis-Ida impeeriume (nagu Akkad või Uri III dünastia) tõusis, õitses paarsada aastat ja kadus, siis Elam oli unikaalne nähtus: See elas üle Sumeri, Akkadi suurriigi, Babüloonia esimesed tõusud ja palju muud. Elam langes korduvalt naabrite rünnakute alla, kuid suutis alati tuhast tõusta, säilitades oma unikaalse keele ja kultuuri.
Kuidas Uus-Assüüria Elami hävitas?
See oli iidse maailma üks verisemaid ja põhjalikumaid kättemaksukampaaniaid. Elam oli sajandeid toetanud Assüüria-vastaseid mässe Babüloonias.
Aastal 647 eKr sai Assüüria kuningal Ashurbanipalil mõõt täis: Ta tungis oma eliitarmeega Elami südamesse ja ei säästnud midagi. Elami iidne pealinn Susa tehti maatasa. Assüüria sõdurid hävitasid templid, rüüstasid kuningate hauakambrid, puistasid põldudele soola (et seal midagi ei kasvaks) ja deporteerisid ellujäänud rahva.
Ashurbanipal kiitles oma savitahvlitel, et ta “kustutas Elami maa pealt”.
Kuigi Assüüria rünnak lõpetas Elami kui iseseisva suurriigi eksistentsi, oli see Assüüriale endale “pürrhose võit” (saatuslik võit). Elami hävitamisega kaotas Assüüria tugeva puhverriigi oma idapiiril. Tühjaks jäänud Elami aladele ja selle ümbrusesse valgusid uued iraanlaste hõimud – meedlased ja pärslased.
Vaid paarkümmend aastat hiljem (612 eKr) ühendasid samad meedlased ja babüloonlased jõud ning hävitasid Assüüria impeeriumi täielikult.
Kuigi Elami riiki enam polnud, jäi nende kultuur ja keel nii tugevaks, et kui Pärsia suurriik (Ahhemeniidid) u 550 eKr piirkonnas võimule tuli, võtsid nad elamlaste kultuuri ja kirjasüsteemi oma riigi alustalaks. Pärsia kuningate ametlikud teadaanded (näiteks kuulus Behistuni ürik) raiuti kaljudesse alati kolmes keeles: pärsia, babüloonia ja elami keeles.
Elami kirjaloo uurimine on nagu detektiivromaan, kus me suudame vabalt lugeda loo lõppu, kuid algus on endiselt täielik mõistatus.
Elamlased kasutasid oma pika ajaloo jooksul kolme täiesti erinevat kirjasüsteemi:
Elami kiilkiri
Seda kirja oskame me täielikult lugeda. Umbes 2300 aastat eKr võtsid elamlased oma Mesopotaamia naabritelt üle kiilkirja idee ja kohandasid selle oma keelele. Miks me seda oskame? Pärsia kuningad jätsid kaljudele trilingvaid ehk kolmes keeles kirjutatud tekste (nagu Behistuni ürik). Kuna teadlased oskasid lugeda vana-pärsia keelt, said nad selle kaudu lahti muukida ka elami kiilkirja.
Lineaarne elami kiri
See oli geomeetrilistest kujunditest (kolmnurgad, ruudud, kriipsud) koosnev kiri, mida kasutati lühidalt umbes 2200 aastat eKr ja mis oli üle sajandi täielik mõistatus.
Prantsuse arheoloog François Desset ja tema meeskond suutsid pärast aastatepikkust tööd selle kirja põhimõtteliselt dešifreerida. Nad kasutasid selleks iidseid hõbekatlaid, kuhu oli sama tekst kirjutatud nii loetavas kiilkirjas kui ka lineaarses kirjas.
Proto-Elami kiri
See on Elami kõige esimene ja vanim kirjavorm (u 3200–3000 eKr) ning see on endiselt dešifreerimata. Tegemist on ühe maailma vanima lahendamata koodiga. Miks me seda lugeda ei oska? Kui elamlased võtsid Mesopotaamiast üle kirjutamise idee, otsustasid nad jonnaka isepäisusega mõelda välja täiesti oma sümbolid, millel pole ühegi teise süsteemiga pistmist. Kirjutajad tegid tohutult kirjavigu ja neil puudus ühtne standard – sümbolid muutusid pidevalt. Meil puudub igasugune “tõlkevõti” ehk kakskeelne tekst, mis aitaks märke mõista. Teadlased saavad aru vaid numbridistsipliinist (kuna nad lugesid lambaid, viljakotte ja töölisi), kuid tekstilisest sisust ja keelest endast ei saada aru. Lisaks on probleem selles, et elami keel on isoleeritud keel – see ei kuulu ühtegi teadaolevasse keelkonda (ei ole suguluses indoeuroopa ega semiidi keeltega), mis teeb algsete märkide häälduse ja tähenduse tuletamise ilma tõlketa peaaegu võimatuks.
See on “raamatupidajate kood”, mitte juturaamat
Proto-Elami kirja ei kasutatud luule, ajaloo ega kirjade kirjutamiseks. Need savitahvlid olid puhtalt majanduslikud aruanded (tänapäeva mõistes Exceli tabelid).
Teadlased näevad tabelites üliloogilist struktuuri. Üleval vasakus nurgas on alati “pealkiri” (nt millise templi või mõisa aruanne see on). Sellele järgneb nimekiri toodetest ja lõpus on matemaatiline kokkuvõte ehk kogusumma.
Numbrisüsteemist saame me suurepäraselt aru: nad loendasid loomi, viljakotte ja töölisi väga täpselt.
Sümbolid on liiga abstraktsed
Erinevalt egiptuse hieroglüüfidest või varasest sumeri kirjutisest, kus “lehm” nägi välja nagu lehma pea, otsustasid elamlased kasutada äärmiselt abstraktseid sümboleid. Kui märk on lihtsalt kolmnurk, mille sees on kaks kriipsu ja ring, on võimatu pildi järgi ära arvata, kas see tähendab “nisu”, “orja”, “palka” või midagi neljandat. Kirja kasutati lühikese aja jooksul (umbes aastatel 3200–3000 eKr) ning see ei jõudnud kunagi lõpuni areneda.
Kuna kirjaoskus oli vaid üksikute raamatupidajate käes, ei olnud neil ühtset “õpikut”. Ühes külas kirjutas raamatupidaja märke ühtemoodi, teises teistmoodi. Meie jaoks tekitab see olukorra, kus me ei tea, kas kaks erinevat sümbolit tähendavad eri asju või tegi üks kirjutaja lihtsalt kirjavigu.
Meil pole hääldust
Kõige loogilisemgi kiri jääb dešifreerimata, kui me ei tea, mis keelt see esindab. Kuna meil pole ühtegi tekstijuppi, kus sama Proto-Elami tekst oleks kirjutatud mõnes meile tuntud keeles (nagu oli Rosetta kivi Egiptuse puhul), on meil võimatu sümbolitele hääli või tähendusi taha panna.
Teadlased (sealhulgas mainitud François Desset, kes äsja dešifreeris veidi hilisema lineaarse elami kirja) on veendunud, et Proto-Elami süsteemis on peidus geniaalne loogika. See oli üks maailma esimesi katseid inimkõnet sümbolitesse panna – meil on lihtsalt vaja leida õige “võti”, et see kood lahti muukida.
Pärast umbes 200 aastat kestnud kasutamist (u 3000 eKr) Proto-Elami kiri lihtsalt kadus. Seda ei muudetud selgemaks, vaid süsteem hääbus täielikult ja elamlased astusid sammu tagasi – nad loobusid kirjutamisest mitmeks sajandiks.
Umbes aastal 3000 eKr tabas Proto-Elami kultuuri suur kriis. Nende peamised keskused ja kaubandusvõrgustikud varisesid kokku (arheoloogid näevad sel perioodil linnade kahanemist ja põletusjälgi).
Kuna Proto-Elami kiri oli puhtalt eliidi ja suurmõisate raamatupidamise tööriist, siis koos tsentraliseeritud majanduse kadumisega kadus ka vajadus kirja järele. Tavainimesed seda kirja ei osanud ega vajanud. Kui suured majanduskeskused hääbusid, suri koos nendega ka kirjaoskus. Järgmiseks 500–600 aastaks jäi Elam n-ö “pimedasse ajastusse”, kus kirjalikke mälestisi peaaegu ei loodudki.
Kui Elam hakkas umbes 2500–2300 eKr uuesti tugevnema ja uut riiki moodustama, oli geopoliitiline pilt muutunud. Mesopotaamia (Sumeri ja eriti hilisema Akkadi suurriigi) kultuuriline, sõjaline ja majanduslik surve oli muutunud tohutuks.
Enne Mesopotaamia süsteemile täielikku alistumist tegid elamlased umbes 2200 eKr veel ühe viimase patriootliku katse luua oma riiklik kiri – see oli lineaarne elami kiri. See oli Proto-Elami kirja kauge, kuid palju selgem ja arenenum järeltulija, mis oli juba silpkiri (märgid tähistasid häälikuid ja silpe, mitte lihtsalt asju). Kuid ka see jäi lühiajaliseks nähtuseks.
Mesopotaamia mõju oli lihtsalt liiga praktiline ja domineeriv. Elamlased mõistsid, et kui nad tahavad ülejäänud maailmaga kaubelda, diplomaatilisi suhteid pidada ja riiki juhtida, on lihtsam üle võtta Mesopotaamia kiilkiri. Nad loobusid oma unikaalsetest süsteemidest, võtsid sumeritelt/akaddlastelt üle nende märgid ja kohandasid need oma keele hääldusele.
Seega oli Proto-Elami kiri nagu põnev evolutsiooniline umbtänav: kohalik ja loogiline eksperiment, mis pühiti minema ühiskondliku kriisi ajal ning asendati hiljem tollase maailma “inglise keele” ehk Mesopotaamia kiilkirjaga.
Kuna Elam asus tänapäeva Iraani aladel, kontrollis ta peamisi maismaa kaubateid, mis viisid Mesopotaamia tasandikelt läbi mägede kaugele itta, Induse oru poole. Läbi Elami liikunud kaubakaravanid tõid Induse kultuurist luksuskaupu, mida Mesopotaamias endal polnud (metalle, vääriskive). Elami iidsest pealinnast Susast on arheoloogid leidnud hulgaliselt Induse kultuuri templeid, ümmargusi pitsateid (millel kujutatakse Indusele omaseid pika sarvega pühvleid) ja Induse süsteemi järgi tehtud kaaluvihte. Susa oli omamoodi rahvusvaheline jaotur, kus Induse kaupmehed elasid ja kauplesid.
Lisaks maismaale käis vilgas kaubandus mööda merd läbi Pärsia lahe. Mesopotaamia kuningad (näiteks Sargon Suur) kiitlesid oma savitahvlitel uhkusega, et nende sadamatesse on pargitud laevad Meluhhast. Teadlased on kindlad, et Mesopotaamia tekstides mainitud “Meluhha” ongi Induse kultuuri nimetus. Induse orust (tänapäeva Pakistan/India) veeti laevadega Mesopotaamiasse ja Elami: Eriti hinnatud karneoolhelmeid (tindiga söövitatud punased vääriskivid). Elevandiluud, eebenipuud ja kvaliteetset puitu laevaehituseks. Eksootilisi loomi (tekstides mainitakse näiteks Induse vesipühvleid ja linde). Sumeris (näiteks Uri linnas) oli tollal olemas isegi eraldi “Meluhha küla”. Kuna keelest aru ei saadud, on savitahvlitel mainitud ka ametimehi tiitliga “Meluhha keele tõlk”.
Kõige põnevam teoreetiline seos Elami ja Induse vahel puudutab aga keeleteadust. Kuna Induse kultuuri oma kiri on tänaseni dešifreerimata (nagu ka Elami vanim Proto-Elami kiri), on teadlased püüdnud neid süsteeme võrrelda. Mõned märgid on visuaalselt üllatavalt sarnased.
Elamo-Dravidi teooria: Osa keeleteadlasi on püstitanud hüpoteesi, et elami keel ja Induse oru elanike algne keel (mis on tõenäoliselt tänapäeva Lõuna-India dravidi keelte eelkäija) pärinevad ühisest iidsest keelkonnast. Kuigi see teooria pole 100% tõestatud, viitab see võimalusele, et enne indoeurooplaste tulekut elasid Iraanist kuni Indiani sarnase kultuurilise ja keelelise taustaga rahvad.
Kui Mesopotaamia oli tollase maailma peamine tarbija ja tootja, siis Induse kultuur oli tema kauge ja rikas äripartner. Elam oli see uks, millest Induse kaupmehed pidid kas füüsiliselt läbi kõndima või mille kaudu rannikualadel kaupa vahetati. Kui Induse kultuur umbes 1900 eKr kliimamuutuste tõttu hääbus, kuivas kokku ka see suur idasuunaline kaubandusvõrk.
Elam asus strateegiliselt ohtlikus kohas – otse agressiivsete Mesopotaamia suurriikide (Sumer, Akkad, Babüloonia) külje all. Elami jaoks oli sõda igapäevane reaalsus, mis kajastus otseselt nende arhitektuuris: Paksud kindlusmüürid: Elami pealinn Susa ja teised suuremad keskused olid ümbritsetud paksude ja kõrgete mudatellistest müüridega, mis pidid vastu pidama piiramistele ja rünnakutele. Elami linnade südamikuks olid kõrgendatud ja tugevdatud akropolilaadsed piirkonnad (tsitadellid), kuhu elanikud said rünnaku korral varjuda. Elami arheoloogilised kihid on täis nooleotsi, odasid ja kilpe. Elamlased ise olid muistses maailmas kuulsad just oma eliitsete vibumeeste poolest. Nende ehitised olid mõeldud kaitseplatvormideks, kust vibukütid said sissetungijaid noolerahega üle külvata.
Ka Induse linnadel olid hiiglaslikud tellismüürid ja tsitadellid. Miks, kui sõda polnud? Tänapäeval arvavad teadlased, et Induse ehitistel olid hoopis teised funktsioonid: Induse jõgi oli ettearvamatu ja ujutas regulaarselt üle. Massiivsed müürid ja platvormid ehitati selleks, et hoida vesi linnast väljas, toimides pigem tammide ja dreenisüsteemidena.
Induse kultuur oli üli-organiseeritud kaubandusimpeerium. Linnamüüride väravad ei olnud mõeldud vaenlase armee peatamiseks, vaid kaubakaravanide kontrollimiseks, maksude kogumiseks ja sissepääsu reguleerimiseks. Müürid jagasid linna tsoonideks (näiteks eraldi kõrgem “tsitadell” ja “all-linn”). See võis märkida ühiskondlikku hierarhiat või eliidi eraldatust tavarahvast, mitte sõjalist kaitset.
Kui Elami kaupmees ehitas oma kodulinnas Susa kindlustusi, mõtles ta hirmuga sellele, millal Akkadi või Babüloonia kuningas järjekordse armeega üle piiri tuleb. Kui Induse kaupmees Harappas müüri ehitas, mõtles ta tõenäoliselt järgmisele kevadisele suurveele või sellele, kuidas saabuvad kaubakoormad süstemaatiliselt üle vaadata. See näitab, kui erinevalt võisid kaks pronksiaja arenenud ühiskonda masiivset arhitektuuri kasutada.
Kaitsevallid ei olnud kõikjal. Kuigi pilt suurtest Induse linnadest (nagu Harappa ja Mohenjo-Daro) jätab mulje, et kogu tsivilisatsioon elas müüride taga, oli reaalsus palju mitmekesisem. Induse kultuuris (kus on avastatud üle 1000–2000 asula) jagunesid elupaigad kolmeks ning kaitsesüsteemid sõltusid asukohast ja vajadusest. Suurte kindlustatud metropolide kõrval eksisteeris palju asulaid, kus suured kaitsevallid puudusid täielikult: Näiteks Chanhudaro oli väga oluline ja suur käsitöökeskus (tänapäeva Pakistanis), kuid arheoloogid on leidnud, et seal puudus igasugune kindlustatud tsitadell või ümbritsev kaitsevall. Linn oli avatud, mis näitab, et seal piirkonnas ei kardetud rünnakuid.
Suur osa Induse elanikkonnast ei elanud suurlinnades, vaid väikestes põllumajandus- ja kalurikülades. Nendel pisematel asulatel puudusid ühised hiiglaslikud põletatud tellistest müürid. Majad ehitati lihtsalt üksteise lähedale, sageli puidust, pilliroost ja kuivatatud mudatellistest.
Induse oru kliima oli tollal palju niiskem ja rohelisem kui täna – seal elas tohutult metsloomi, sealhulgas tiigrid, ninasarvikud, elevandid, leopardid ja hundid (keda me teame seetõttu, et Induse inimesed joonistasid neid oma savipitsatitele). Kaitseks kiskjate ja metsloomade eest ei olnud vaja kulukaid ja masiivseid kividest või põletatud tellistest linnamüüre. Külaelanikud kasutasid palju lihtsamaid, kuid tõhusaid meetodeid: Taimsed ja puidust barjäärid: Külad ümbritseti tavaliselt tihedate kibuvitsa- või okaspõõsaste hekkidega ning puidust teritatud teivastest taradega (palissaadidega). See oli muistses maailmas viis hoida kiskjad öösel kariloomadest ja lastest eemal.
Kuna Induse org kannatas pidevalt üleujutuste käes, ehitasid ka väiksemad külad oma elamud sageli kõrgematele mudaplatvormidele. See hoidis majad maapinnast kõrgemal, tehes neile ligipääsu loomadele raskemaks. Öösiti hoiti kiskjaid eemal lõketega ning külasid ja karju valvasid kodustatud koerad.
Kuigi Induse kultuurist pole leitud spetsiaalseid sõjarelvi (mõõku, sõjakirveid), oli neil külluses vaskseid ja pronksiseid nuge, odasid ja kirveid, mida kasutati igapäevaselt jahipidamiseks ja enesekaitseks metsloomade vastu,
Massiivsed põletatud tellistest müürid olid Induse kultuuris mõeldud eelkõige suurvee tõrjumiseks (tammideks) ja kaubanduslikuks kontrolliks (tollipunktideks) suurtes sõlmpunktides. Väiksemad külad elasid ilma selliste megastruktuurideta ning said metsloomade ja igapäevaste ohtudega hakkama lihtsamate puit- ja põõsastarade abil.
Aarjalased ja nende „invasioon“
Selleks ajaks oli Induse suurlinnade tsivilisatsioon juba sisuliselt kokku kukkunud. Indo-eurooplased (keda Indias nimetatakse indoaarjalasteks) ei saabunud mitte õitsvatesse suurlinnadesse, vaid leidsid eest piirkonna, mis oli juba sajandeid tagasi maandunud agraarseks provintsiks.
Veel 20. sajandi keskel usuti nn “Ariaanide invasiooni teooriat” – et hobustel ja vankritel saabunud sõjakad indo-eurooplased põletasid linnad ja tapsid sealsed elanikud. Tänapäevane arheoloogia ja DNA-uuringud on selle teooria täielikult ümber lükanud.
See, mis tegelikult juhtus ja kuidas ehitised muutusid, jaguneb kaheks etapiks: Mis juhtus? Umbes 1900 aastat eKr algas kliimamuutus. Monsuunvihmad muutusid nõrgemaks, Induse jõgi muutis sängi ja teine elutäis jõgi (Saraswati) kuivas täielikult kokku. Kuna suured linnad ei suutnud end enam vee ja toiduga elatada, hakkasid inimesed sealt lahkuma. Inimesed kolisid väiksematesse küladesse idas ja lõunas (Gangese oru poole), kus ehitised muutusid lihtsateks savist, puidust ja pilliroost ümmargusteks või ristkülikukujulisteks onnideks. Teine etap: Indo-eurooplaste saabumine (u 1500 aastat eKr). Kui indo-eurooplased lõpuks mitmesaja-aastase rahuliku migratsiooni käigus Kesk-Aasiast kohale jõudsid, oli kuldne linnatsivilisatsioon juba unustatud. Indo-eurooplased olid algselt poolnomaadsed karjakasvatajad (pastoralistid). Neil puudus igasugune ehitusinseneri oskus võrreldes vanade Harappa elanikega. Nad ei ehitanud linnu, vaid elasid hajali asuvates puidust ja vitstest (õlgedest) ehitatud külades. Nende arhitektuurne panus oli alguses täiesti olematu – kividest ja põletatud tellistest ehitamine kadus Indiast tervelt tuhandeks aastaks (kuni u 4.–3. sajandini eKr). Nende peamine panus oli hoopis vaimne: nad tõid kaasa sanskriti keele, hobused, vankrid ja Vedad (pühad tekstid, millest arenes välja hinduism). Ehitised muutusid drastiliselt, kuid mitte sellepärast, et sissetungijad oleksid uue stiili toonud. Ehitised taandusid insenertehnilistest suurlinnadest lihtsateks puitonnideks kliimakatastroofi tõttu. Indo-eurooplased lihtsalt sulandusid nendesse juba varem vaesunud maakohtade maastikesse ning ehitasid oma külad kohalikust puidust ja mudast.
Tänapäevane konsensus on järgmine: Induse tsivilisatsiooni hääbumine oli pikk ja sujuv protsess, ning saabunud indoarjalased ei loonud oma kultuuri tühjale kohale, vaid omastasid Induse elanikelt väga palju teadmisi ja uskumusi. See ei olnud äkiline kultuuri kadumine, vaid pigem sulandumine. Tänapäeva India elanike DNA-uuringud näitavad selgelt, et saabunud stepirahvad (indo-eurooplased) ja kohalikud Induse oru elanikud segunesid massiliselt. Nad hakkasid elama koos.
Vedad (pühad tekstid, mis kirjutati sanskriti keeles) peegeldavad indo-eurooplaste endi uskumusi (loodusjõudude kummardamine, hobused, sõjavankrid), kuid nendesse põimiti sisse tohutult kohalikke elemente.
Kuigi tehnilised oskused (nagu kanalisatsiooni ehitus) kadusid, võtsid tulijad kohalikelt üle vaimse ja praktilise baasi, millest sündis hilisem India kultuur ja hinduism: Induse pitsatitelt on leitud kuju, kes istub joogaasendis, sarved peas, ümbritsetud loomadest. Teadlased peavad seda Proto-Shivaks (hinduismi peajumala Shiva eelkäijaks). Samuti kummardati Induse kultuuris pühasid puid (pipal-puu) ja emajumalannasid – kõik need on tänaseni hinduismi alustalad.
Kuigi sanskriti keel on indoeuroopa keel, on Rigvedas (vanimas vedas) sõnu, mis ei pärine stepist. Need on laenatud kohalikult põliskeelelt (tõenäoliselt proto-dravidi keel, mida räägiti Induse orus). Näiteks põllumajanduse, kohalike taimede ja loomade nimetused võeti üle kohalikelt.
Telliste proportsioonid, kohalikud kaalusüsteemid, keraamika mustrid ja põllumajandustehnikad (riisi ja puuvilla kasvatamine) voolasid sujuvalt uude ajastusse.
Ajalugu ei tunne peaaegu kunagi olukorda, kus miljoniline rahvastik kaob jäljetult. Induse tsivilisatsioon transformeerus. Indoaarjalased olid nagu uued üürnikud vanas majas. Maja katus (linnad) oli küll sisse kukkunud, kuid nad võtsid endiste elanike käest üle nende jumalad, nende taimed, nende naised ja nende sõnad, põimides need kokku omaenda traditsioonidega. Just sellest põnevast kultuuride sulamist sündis see India, mida me tunneme täna. Tänapäevane hinduism on nagu võimas jõgi, mis tekkis kahe suure voolu – aarialaste (indoaarjalaste) ja draviidide (Induse kultuuri pärandi) – ühinemisel. Kui me võtame aluseks kõige vanemad pühad tekstid (Vedad), siis näeme seal nende kahe osapoole põhimõtete ja maailmavaadete väga selget erinevust ning hilisemat sulandumist.
Draviidide ja aarialaste filosoofilised põhimõtted, uskumused ja rituaalid jagunevad järgmiselt:
Aarialaste panus (Vedic/Indo-European)
Aarialased tõid kaasa Kesk-Aasia steppidele ja indoeurooplastele omase elujõulise, patriarhaalse ja kosmilise maailmapildi. Nende peamised põhimõtted olid: Rta (Kosmiline kord): Universumi keskne põhimõte on absoluutne rütm, tõde ja kord (Ṛta). Päike tõuseb, aastaajad vahetuvad – inimene peab elama selle kosmilise korra rütmis. Sellest arenes hiljem välja Dharma (kohustus, moraalne kord). Yajna (Ohvrituli): Aarialaste jaoks oli peamine usuline tegevus suured, avalikud tuleohverdused (Yajna). Kuna nad olid nomaadid, polnud neil püsivaid templeid ega kujusid. Tuli (jumal Agni) oli vahendaja, mis viis inimeste palved ja ohvriannid (selitatud või, soma-mahl) taevastele jumalatele. Loodusjõudude personifitseerimine: Nende jumalad olid taevased ja meessoost: Indra (äike ja sõda), Varuna (kosmiline kord ja vesi), Agni (tuli). Need olid abstraktsed, suured ja hirmutavad loodusjõud. Varastes Vedades (Rigvedas) ei räägita peaaegu üldse reinkarnatsioonist või sellest, et maailm on kannatus. Aarialased palusid jumalatelt maiseid asju: pikka iga, terveid poegi, palju veiseid ja võitu lahingutes.
Draviidide panus (Local/Indus Valley Heritage)
Draviidid ehk Induse oru ja kohaliku India põliselanikud olid paiksed põlluharijad ja linnakodanikud. Nende vaimne panus tõi hinduismi sügavuse, sisemise pööratuse ja tsüklilisuse: Samsara ja Karma (Tsüklilisus): See on hinduismi kõige kõvem draviidlik põhimõte. Idee, et hing taassünnib pidevalt (Samsara) ja et iga tegu määrab su saatuse (Karma), puudus varastest aarialaste Vedadest. Paiksetele põlluharijatele, kes jälgisid taimede hääbumist ja uut sündi seemnest, oli eluringi idee omane. See imbus Vedadesse alles hiljem (Upanišadide ajastul).
Moksha ja Asceticism (Sisekaemus): Idee, et maailmast saab vabaneda (Moksha) läbi meditatsiooni, askeesi ja jooga, on draviidlik. Seda sümboliseerib ka Induse pitsatitel joogaasendis istuv kuju. Aarialased tahtsid maailma nautida; draviidid tõid kaasa soovi universumi olemust endas mõista.
Erinevalt aarialaste verisest või tulisest Yajnast tõid draviidid hinduismi Puja – rituaali, kus jumalale (või tema kujule) pakutakse lilli, vett, puuvilju ja viirukit. Sõna puja ise pärineb draviidi keeltest (tähendades “lilledega voolimist” või “määrimist”).
Emajumalanna ja Shaktism: Viljakuse, maa ja naiseliku energia kummardamine (Shakti) on puhtalt draviidlik põhimõte. Induse kultuur oli täis emajumalannade kujukesi, samal ajal kui aarialaste varajane panteon oli peaaegu täielikult meessoost.
Kõige paremini näeb seda sulandumist tänapäeva hinduismi kahes põhilises jumalas:
Shiva: See on peaaegu täielikult draviidi päritolu jumal. Teda seostatakse askeesi, jooga, loomade ja hävitamisega. Aarialased võtsid ta oma süsteemi, andes talle algul vedaliku tormijumala nime Rudra, millest hiljem kujunes välja Shiva.
Vishnu: Vishnu on suurepärane sulam. Vedades oli Vishnu väike päikesejumal (aaria element). Kuid temaga liideti kohalikud draviidi herojumalad ja müüdid – näiteks Krishna, kes oli tume-sinise nahaga (sõna Krishna tähendabki sanskriti keeles “tume” või “must”) kohalik karjusejumal.
Aarialased andsid hinduismile: Struktuuri, sanskriti keele, pühad tekstid (Vedad), tule- ja preestritraditsiooni (Bramiini rituaalid) ning ühiskondliku kohustuse (Dharma) mõiste.
Draviidid andsid hinduismile: Hingelisuse, jooga ja meditatsiooni, reinkarnatsiooni ja karma seaduse, templite ja kujude kummardamise traditsiooni ning Jumalanna ja Shiva kultused.
Ilma aarialasteta puuduks hinduismil kirjalik baas ja filosoofiline keel; ilma draviidideta puuduks sel aga see hingus, müstika ja joogapraktika, mis teeb hinduismist selle, mis ta täna on.
Varna ehk klassisüsteem
Kastisüsteemi idee ja teooria pärinevad aarialastelt (indoarjalastelt), kuid süsteemi muutumine ülijäigaks, elukutsepõhiseks ja tuhandeteks alamkastideks jaotatuks toimus koostoimes draviidide ja kohaliku India ühiskonnakorraldusega.
See ei olnud ühe osapoole puhas leiutis, vaid kahe täiesti erineva süsteemi verine ja sotsiaalne põrkumine, mis sulas kokku sajandite jooksul.
Sõna varna tähendab sanskriti keeles otseselt “värvust” või “liiki”. Kui valgenahalised aarialased Kesk-Aasiast Indiasse tungisid, tahtsid nad end kohalikest tumedanahalistest draviididest (keda nad kutsusid tekstides nimega Dasa või Dasyu – “alustatud/orjad”) eraldada.
Aarialased tõid kaasa indoeurooplastele omase ühiskonna kolmikhierarhia (mis oli olemas ka näiteks muinasroomlastel ja keltidel) ning lisasid sinna neljanda astme:
Braahmanid (preestrid): Aaria rituaalide hoidjad.
Kšatrijad (sõdalased ja valitsejad): Aaria eliit, kes vallutas maid.
Vaišjad (karjakasvatajad, kaupmehed): Aaria rearahvas.
Šuudrad (teenijad ja töölised): See aste loodi spetsiaalselt allutatud draviidide ja kohalike põliselanike jaoks, et nad teeniksid kolme kõrgemat aaria kasti.
Seda põhistruktuuri kirjeldab kuulus Rigveda hümn ürgmehe Puruša ohverdamisest, kus preestrid tulid tema suust ja šuudrad tema jalgadest.
Kuigi aarialased lõid need neli suurt teoreetilist klassi (varna), ei selgita see, miks on Indias tänapäeval tuhandeid alamkaste (jati) ja miks on süsteem nii bioloogiliselt suletud (abielluda tohib rangelt vaid oma alamkasti sees).
Ajaloolased ja antropoloogid (nagu Romila Thapar) viitavad, et see pool pärineb Induse kultuuri pärandist: Induse kultuuri hiiglaslikes linnades (nagu Harappa) oli käsitöö (potsepad, helmetegijad, sepad, tellisepõletajad) ülikõrgelt spetsialiseerunud. Oskused pärandusid isalt pojale ja tsunftid olid suletud. Induse kultuuri fetiš oli vesi ja rituaalne puhtus (suured vannid Mohenjo-Daros). Draviidlikust kultuurist tuli idee, et teatud elukutsed (nahatöötlemine, prügivedu, laipade põletamine) teevad inimese “rituaalselt mustaks”. Sellest arenes välja kastiväliste ehk puutumatute (dalit) staatus.
Kui aarialaste filosoofia ja võim kohtusid draviidide kohaliku majandusliku struktuuriga, neelas aarialaste varna-süsteem draviidide jati-tsunftid endasse. Aaria preestrid (braahmanid) panid kohalikud elukutsepõhised grupid paika vastavalt sellele, kui “puhtad” nende ametid olid:
Induse oru endised rikkad kaupmehed tõsteti vaišjade kasti.
Lihtsad potsepad ja kangrud pandi šuudrateks.
Kõige “mustemate” tööde tegijad (pühkijad, vetsupuhastajad) tõugati kastisüsteemist üldse välja puutumatuteks.
Geneetiline fakt: Tänapäevased DNA-uuringud näitavad, et India kõrgemates kastides (eriti braahmanite seas) on aaria (Stepirahvaste) geneetiline kood kõige tugevam, samas kui madalamates kastides ja Lõuna-Indias domineerib puhtalt draviidi (Induse oru) genoom. See tõestab, et kastisüsteemi algne eesmärk oli aaria vallutajate võimu ja “verepuhtuse” säilitamine.
Sotsiaalse manipulatsiooni tuum.
Ehk seda nimetatakse religioonisotsioloogias ideoloogiliseks kontrollimehhanismiks. Kuigi karma ja reinkarnatsiooni algsed ideed võisid sündida draviidide seas puhta loodusfilosoofiana (eluringi ja looduse tsüklilisusena), siis aarialastest ülikud ja preestrid (braahmanid) võtsid need ideed üle ja relvastasid need ühiskonna allutamiseks. Karma muudeti “täiuslikuks süüdlaseks”. Kui sul puudub karmateooria, siis vaene ja rõhutud draviidist ori vaatab valget aaria sõdalast ja mõtleb: “See süsteem on ebaõiglane, ma peaksin mässama!” Kuid braahmanid põimisid karma kastisüsteemiga kokku geniaalseks valemiks: Sinu praegune seis on su enda süü: Kui sa sündisid vaeseks, haigeks või kastiväliseks puutumatuks, siis see pole mitte ülikute süü, vaid sa tegid oma eelmises elus midagi halba. Sa kannatad omaenda vigade tõttu.
Kui sa hakkad mässama või keeldud oma madalat tööd tegemast, eksid sa oma dharma (kohustuse) vastu. Tulemus? Sinu järgmine elu on veelgi hullem (näiteks sünnid ussiks või putukaks). See süsteem toimis nagu muistne “rahusti”. Rõhutud alamklassile anti lootus: “Ole praegu hea, täida kuulekalt ülikute käske ja järgmises elus võid sündida printsiks või preestriks.” See viis mässupotentsiaali nulli. Süsteemi vastu ei saanud protestida, sest süsteemi “kohtunikuks” ei olnud mitte maised kuningad, vaid universumi nähtamatu seadus. See on ülim psühholoogiline allutamine – panna ohver uskuma, et tema ahelad on tema enda disainitud.
Isegi Buddha nägi seda läbi
Umbes 6. sajandil eKr tõusis Indias esile mees nimega Siddhartha Gautama ehk Buddha. Tema oli üks esimesi, kes vaatas braahmanite loodud süsteemi ja ütles, et see on korrumpeerunud. Kuigi Buddha jättis karma idee alles, pühkis ta minema kastisüsteemi ja braahmanite eesõigused. Ta ütles, et vaimne vabanemine on kättesaadav kõigile kohe praegu, sõltumata sellest, mis kasti keegi sündinud on. Seetõttu muutus budism alguses Indias ülipopulaarseks just madalamate kastide seas. Karma ja taassünni sidumine ühiskondliku positsiooniga oli muistse maailma kõige efektiivsem ja pikaajalisem sotsiaalse kontrolli vorm, mis suutis hoida miljoneid inimesi vaos ilma massiivse alalise armeeta. See hoidis ühiskonna stabiilsena, kuid hirmus kõrge inimliku ebaõigluse hinnaga.
Kui me koorime religioonidelt maha nende ilusa jutu ja vaatame, kuidas võimulolijad on neid reaalselt kasutanud inimeste orjastamiseks, tekibki tahtmine see kõik prügikasti visata. See ei ole viga ainult hinduismis – kristlust kasutati sajandeid pärisorjuse ja kolonialismi õigustamiseks, islamit ususõdadeks. Inimloomusel on hirmus muster: iga helge idee või teadmine muudetakse relvaks, kui mängu tulevad võim ja ressurss.
Kuid hinduismil on tohutu väärtus, kui me eraldame poliitilise manipuleerimise (kastisüsteemi ja braahmanite võimu) selle algsest filosoofilisest tuumast. Kui me viskame prügikasti kogu hinduismi, viskame me minema mõned inimkonna ajaloo kõige sügavamad psühholoogilised ja eksistentsiaalsed avastused. Siin on kolm suurt väärtust, mida hinduismi maailmanägemine meile annab: Universum on sinus eneses (Tat Tvam Asi). Erinevalt lääne religioonidest, kus Jumal on kauge ja kättesaamatu valitseja taevas, kes sind karistab, ütleb hinduismi sügavaim filosoofia (Vedanta): Sa oled ise see, mida sa otsid. Universumi ülim teadvus (Brahman) ja sinu individuaalne hing (Atman) on üks ja seesama. See vabastab inimese välisest autoriteedist. Sa ei vaja preestrit, kirikut ega templit, et jõuda tõeni. Tõde on sinu enda teadvuse sügavuses. See on ülim vaimne iseseisvus.
See, mida me täna läänes nimetame vaimseks terviseks, teadvelolekuks (mindfulness), stressijuhtimiseks ja joogaks, töötati välja Indias tuhandeid aastaid tagasi. Need ei olnud algselt mõeldud füüsiliseks trenniks, vaid teaduse meetoditeks, kuidas rahustada inimese hüplevat meelt (mida pühad tekstid kutsuvad “ahviks meeles”).
Bhagavadgītā (üks hinduismi tüvitekste) on sisuliselt psühholoogiline dialoog masenduses ja kriisis oleva sõdalase ning tema sisehääle vahel. See õpetab, kuidas tegutseda maailmas ilma tulemustele klammerdumata (Nishkama Karma) – teha oma tööd kirega, kuid mitte lasta edul või ebaõnnestumisel oma hingerahu hävitada.
Hinduismi tuumaks on arusaam, et reaalsus on liiga suur, et seda saaks suruda üheainsa raamatu või tõe sisse. Rigvedas on kuulus lause: “Tõde on üks, kuid tarkadel on selleks palju nimesid.”
Hinduismis puudub “hereesia” (usust taganemise) mõiste. Sa võid olla ateist, agnostik, kummardada ühte jumalat, kummardada tuhandet jumalat või kummardada loodust – sa oled ikka hindu. See maailmanägemus aktsepteerib, et inimeste teed tõeni on erinevad. Seal ei ole põhimõtet, et “kes pole meiega, on meie vaenlane ja põleb põrgus”.
Kui me avastame, et süsteem on korrumpeerunud (näiteks braahmanid kasutasid karmat ära), on meie esimene reaktsioon viha ja kõige hävitamine. Kuid tarkus seisneb selles, et puhastada süsteem kuritarvitamisest, mitte ideest endast. Karma algne, kuritarvitamata loogika on lihtsalt põhjuste ja tagajärgede seadus: kui sa külvad vihkamist, lõikad sa vihkamist; kui sa teed head, muudad sa maailma paremaks. See on vastutuse võtmine oma tegude eest, mitte alamklassi rõhumise tööriist. Kui me puhastame hinduismi poliitilisest saastast, jääb järele geniaalne teadus inimese teadvusest ja universumi ühtsusest.
Budism
Budism ei tekkinud tühjale kohale ega üleloomuliku ime läbi, vaid see oli otsene sotsiaalne, majanduslik ja filosoofiline opositsioon tollase hinduismi (brahmanismi) väärkasutusele. Budismi sünni taga on väga selge ajalooline loogika. See tekkis umbes 6. sajandil eKr Põhja-Indias ning selle vallandas kolme suure kriisi kokkulangemine.
Sotsiaalne protest braahmanite monopoli vastu (Väärkasutus)
Selleks ajaks oli aarialaste preestrite (braahmanite) võim muutunud talumatuks. Mis oli puudus? Tavalisel inimesel puudus igasugune vaimne iseseisvus. Braahmanid väitsid, et jumalatega saavad ühendust võtta ainult nemad ja seda ainult läbi ülikallite ohvritseremooniate (kus tapeti massiliselt loomi). Buddha astus sellele otseselt vastu. Ta ütles, et päästeks ei ole vaja preestreid, loomaohvreid ega rituaale. Buddha kuulutas, et vaimne vabanemine sõltub ainult inimese enda meelest ja tegudest, mitte tema kastist. Budism oli esimene süsteem Indias, mis keelas kastisüsteemi oma mungakogukonnas.
Majanduslik ja poliitiline muutus (Linnastumine)
Sel ajal toimus Indias suur üleminek maaelult linnaelule (tekkisid esimesed suured kuningriigid ja kaubanduslinnad Gangese orus). Vana aaria usund oli mõeldud karjakasvatajatele ja talupoegadele. See ei kõnetanud uut ja tõusvat ühiskonnaklassi – rikkaid kaupmehi ja käsitöölisi (vaišjasid). Kuigi need kaupmehed olid jõukad, liigitas kastisüsteem nad ikkagi madalaks rearahvaks, kes pidi braahmaneid kummardama.
Buddha sai oma suurima rahalise toetuse just nendelt uutelt linnakaupmeestelt. Budism pakkus neile vaimset süsteemi, mis väärtustas eetikat, ausat kaubandust ja ratsionaalsust, mitte sündi või rituaalset puhtust.
Eksistentsiaalne kriis ja filosoofiline ummiktee
Linnade kiire tekkimisega kaasnesid ka uued hädad: ülerahvastatus, epideemiad, sotsiaalne ebavõrdsus ja pidevad julmad sõjad kuningriikide vahel. Inimesed tundsid suurt turvatunde ja hingerahu puudust. Senine usund pakkus lahenduseks vaid lubadust, et “kui sa täidad oma kasti kohustust, saad järgmises elus parema koha”. See ei lohutanud kedagi, kes kannatas praegu.
Buddha (kes oli ise sõdalaste kasti prints ja nägi seda vägivalda pealt) otsustas kuninglikust luksusest loobuda, et leida reaalne ja käegakatsutav lahendus inimlikule kannatusele. Buddha ei väitnud kunagi, et ta on jumal või et talle ilmutati tõde taevast. Ta oli nagu muistne psühholoog või arst. Tema õpetuse alustala on Neli Õilsat Tõde, mis toimivad puhta loogika alusel:
Elus on kannatus ja rahulolematus (diagnoos).
Kannatuse põhjus on meie ihad, klammerdumine ja ego (põhjus).
Kannatusest on võimalik vabaneda (prognoos).
Vabanemiseks on konkreetne praktiline tee: õige mõtlemine, õige kõne, meditatsioon (ravi).
Budismi tekkimises puudub vajadus rääkida meist olenematutest müstilistest jõududest. See oli üli-loogiline, peaaegu teaduslik reaktsioon ühiskonnale, mis oli braahmanite ahnuse, kastijäikuse ja sõdade tõttu ummikusse jooksnud. Buddha võttis hinduismi parimad filosoofilised ideed (karma, taassünd), puhastas need sotsiaalsest kuritarvitamisest ning andis tööriistad hingerahuks otse tavalise inimese kätte.
Budism langes sajandite jooksul täpselt samasse lõksu, millest ta algselt üritas pääseda. See on üks ajaloo iroonilisemaid ja kurvemaid õppetunde: niipea kui usund saab riigi ametlikuks ideoloogiaks ja hakkab voolama piiramatu kuninglik raha, asendub esialgne idealism kiiresti korruptsiooni, laiskuse ja võimujanuga.
Seda protsessi saab Indias väga selgelt jälgida alates kuulsast kuningas Ashokast (valitses u 268–232 eKr). See mõjus budismile laastavalt ja viis lõpuks selle täieliku hääbumiseni oma sünnimaal Indias.
Kui kuningas Ashoka ja hilisemad valitsejad hakkasid budismi toetama, ehitasid nad kloostritele (sangha) hiiglaslikke komplekse ja kingiti neile terveid külasid ja maad. Mungad, kes pidid algselt elama askeetlikult ja kerjama iga päev oma toitu, ei pidanud enam midagi tegema. Külaelanikud tegid nende põldudel tööd ja maksid kloostrile makse. Kloostritesse hakkas kogunema kulda, hõbedat ja luksuskaupu. Mungad muutusid paksudeks, laisaks ja ülbeks. Nad ei tegelenud enam meditatsiooniga, vaid finantside ja maavalduse juhtimisega. Kuna kloostris elamine muutus mugavaks ja kuningas andis munkadele maksuvabastused, tormasid kloostritesse massiliselt inimesed, kel polnud vaimsusega mingit pistmist. Nad tahtsid lihtsalt tasuta ulualust, head sööki ja sotsiaalset staatust. Kloostrid muutusid poliitiliste intriigide pesadeks. Et meeldida lihtrahvale ja koguda rohkem annetusi, hakkasid mungad budismi tagasi tooma neid samu müstilisi elemente, mida Buddha oli keelanud. Buddha muudeti sisuliselt jumalaks, talle hakati ehitama hiiglaslikke kuldseid kujusid ja tema nimel viidi läbi kalleid rituaale. Budism muutus visuaalselt ja sisuliselt äravahetamiseni sarnaseks sellele samale hinduismi rituaalsusele, mida ta kunagi kritiseeris.
Kui budism oli alguses lihtsa inimese usund, mida räägiti kohalikes rahvakeeltes (paali ja prakriti keeles), siis rikkaks saades liikusid mungad tagasi elitaarsesse sanskriti keelde. Mungad sulgusid oma müüride taha ja tegelesid kõrgelennulise akadeemilise filosoofiaga (tekkisid ülikool-kloostrid nagu Nalanda). Tavaline India külaelanik tundis, et kloostri munk on lihtsalt järjekordne feodaal ja maksukoguja, mitte vaimne õpetaja.
See lõksu langemine maksis budismile kätte. Kui saabusid kriisid, kukkus süsteem kokku: Hinduism nägi budismi nõrkust, lihtsustas oma rituaale ja võttis budismilt üle parimad palad (näiteks Ahimsa ehk vägivallatuse põhimõtte). Nad kuulutasid Buddha hoopis oma jumala Vishnu üheks avataaraks (kehastuseks). Rahvas liikus tagasi uuendatud hinduismi juurde.
Kui troonile tulid uued kuningad, kes pooldasid hinduismi, lõigati budistlike kloostrite rahakraanid kinni. Kuna mungad ei osanud enam iseseisvalt kerjates ellu jääda ja rahvas neid ei toetanud, surid paljud kloostrid lihtsalt välja.
Islami sissetung (12. sajand): Kui türgi-mongoli vallutajad Indiasse tungisid, hävitasid nad esimesena suured ja rikkad kloostrid (nagu Nalanda), pidades neid varakandjateks ja kindlusteks. Kuna budism elas selleks ajaks ainult kloostrite seinte vahel ja rahva südametes seda enam polnud, kadus budism Indiast sajanditeks peaaegu täielikult.
Inimene suudab rikkuda ka kõige puhtama õpetuse. Budism tahtis hävitada preestrite monopoli, kuid lõpetas ise uute monopolide ja paleedega.
See on põhjus, miks budismi parimad ja puhtamad suunad (nagu Zen-budism Jaapanis või metsamunkade traditsioon Tais) proovivad alati pöörduda tagasi algjuurte juurde: hoida mungad vaestena, eemal poliitikast ja suunata nad tagasi metsa mediteerima.
Zen-budismi sünd ja õitseng Jaapanis oli sulam mõlemast – seda toetasid otseselt nii samurai-kultuur kui ka tolleaegne Jaapani ülikarm reaalsus. Need kaks tegurit olid omavahel lahutamatult seotud.
Zen-budism ei tekkinud Jaapanis, vaid koolkond arenes välja Hiinas (kus seda nimetati Chan-budismiks), kuid kui jaapani mungad selle 12. sajandi lõpus saarele tõid, leidis see seal erakordselt viljaka pinnase. Kui Zen Jaapanisse jõudis, oli riik sügavas kriisis. Vana ja rafineeritud Heiani ajastu keisrikõrgklass oli kaotanud võimu ning algas Kamakura periood (1185–1333). Riigis möllasid verised kodusõjad, lisaks tabasid saart maavärinad, näljahädad ja mongolite sissetungi oht.
Vana eelmise ajastu eliitbudism tegeles pikkade ja keeruliste rituaalidega, millest tavalisel inimesel (ja rindel sõdival mehel) polnud kasu. Inimesed uskusid, et käes on mappō – maailmalõpu ajastu, kus vanad usud ei aita enam kedagi. Selles kaoses pakkus Zen midagi revolutsioonilist: ratsionaalset, karmi ja kohest hingerahu ilma tekstide päheõppimiseta.
Sõdurite klass ehk samuraid vajasid vaimset ankrut olukorras, kus surm võis saabuda igal sekundil. Zen sobis neile nagu valatult järgmistel põhjustel:
Zeni tuum on “mitte-mõtlemine” (mushin või munen-muso). Lahingus ei saa sa hakata analüüsima: “Kui ma löön siit, mis siis saab?” – sa oled juba surnud. Zen õpetas meelt tühjendama ja intuitiivselt, välkkiirelt tegutsema.
Zen õpetab, et kõik siin maailmas on püsimatu (mujō) ning elu ja surm on ühe medali kaks külge. Sõdalasele andis see stoilise rahu: surm lahinguväljal ei olnud tragöödia, vaid loomulik üleminek.
Samuraid olid lihtsad mehed, paljud neist olid kirjaoskamatud ega viitsinud lugeda pakse india sutraid. Zen ütles otse: “Istu maha, vaata seina, hinga ja koge.” See sobis sõjaväelise distsipliiniga.
Šogunid ja Zeni mungad
See ei olnud ainult vaimne sümpaatia, vaid ka puhas poliitiline kasu. Uued Jaapani sõjalised valitsejad (šogunid) tahtsid end eraldada vanast Kyoto õukonnast, kes pooldas vanu budistlikke koole. Šogunid hakkasid Zeni munga-kloostreid massiliselt rahaliselt toetama. Mungad vastasid sellega, et tõid Hiinast kaasa lisaks usule ka teetseremoonia, kalligraafia, tindijoonistused ja haljastuskunsti (zen-aiad). Šogunid kasutasid Zeni munki oma diplomaatide, nõunike ja administraatoritena.
Zeni sünd Jaapanis oli karmi elu ja pragmaatiliste sõdalaste ühine tellimustöö. Sõdalased vajasid vaimset treeningut, et hoida lahingus oma käsi kindlana; karm elu tegi inimesed vastuvõtlikuks õpetusele, et maailm ongi muutlik ja kaduv. See ongi põhjus, miks Zen muutus Jaapanis hoopis teistsuguseks kui Hiinas – see sai juurde terava, distsiplineeritud ja minimalistliku esteetika, mis mõjutab Jaapani kultuuri (alates mõõgavõitlusest kuni arhitektuurini) tänapäevani.
Rubriigid:Ajalugu, Artiklid raamatutest, Kõrvalmõjud, Maailma lugu