Eesti Riiklik Kirjastus, 1964
Tõlkinud Eha Masing

LÜHIDALT AUTORIST

Peter Freuchen — tuntud polaaruurija ja taani kirjanik — sündis 1886. a. väikeses Taani sadamalinnas Nyköbingis Falsteri saarel. Lapsepõlvest peale köitis teda meri, ergutas tema uudishimu ja fantaasiat. Lõpetanud ülikooli filoloogia fakulteedi, võttis Freuchen aastail 1906— 1908 esmakordselt osa ekspeditsioonist, mis uuris Gröönimaad. 1910. a. rajas ta koos oma sõbra Knud Rasmusseniga polaarfaktooria Thule, mida ta juhatas mitu aastat (1913—1919). Aastail 1921—1924 võttis ta osa veel ühest Gröönimaa-ekspeditsioonist, tegeldes saare kaardistamisega.

Suurema osa oma elust veetis Freuchen rännates ja uurimistööd tehes. Kaks korda läbis ta koerakelkudel Gröönimaa, juhtis filmiekspeditsiooni Alaskale, viibis Hudsonil, sõitis läbi Põhja- ja Lõuna-Ameerika, külastas Norra ja Rootsi põhjapiirkondi (Lapimaad) ning pöördus ikka ja jälle tagasi talle armsaks saanud Gröönimaale (40-ndate ja 50-ndate aastate lõpul) — rahva juurde, kelle elu, kombeid ja keelt ta nii hästi tundis. Gröönimaa eskimod pidasid teda oma vennaks — «tõeliseks inuitiks».

Kaks korda on Freuchen käinud Nõukogude Liidus, võttes osa nõukogude Arktika-ekspeditsioonidest aastail 1928  ja 1937. Tal olid sõbralikud suhted nõukogude polaaruurijatega, eriti akadeemik O. Schmidtiga. Freuchen oli alati Nõukogude Liidu hea sõber.

Kuid Peter Freuchen ei olnud ainult polaaruurija, ta sai laialdaselt tuntuks ka kirjanikuna. Ta on arvukate teoste autor, mille hulgas on teaduslikke töid, dokumentaaljutustusi, romaane, näidendeid. Tema romaanid «Minu Gröönimaa-noorus» ja «Suur kütt» on tõlgitud vene keelde. Üks raamatuist — «Seiklused Siberis» — on pühendatud tema teistkordsele viibimisele Nõukogude Liidus.

Palju aastaid oli Peter Freuchen Taani Kirjanike Liidu esimees. Mõned päevad enne surma lõpetas ta oma viimase töö — «Raamatu seitsmest ookeanist». «Selles raamatus,» kirjutas Freuchen, «püüdsin ma jutustada teadusest ja unistustest, faktidest ja fantaasiast, mis muudavad seitse ookeani lõpmata huvitavaks.»

Freuchen esines ka näitlejana, tegi kaasa mitmes Hollywoodi filmis.

Kuulus taanlane oli mitmete maailma maade geograafiaseltside liige. Mark Twaini nimelise rahvusvahelise seltsi auliige, Taani Arktikainstituudi nõukogu korrespondeeriv liige jne. Talle antud autasude hulgas on Hans Egede nimelise Geograafia Seltsi kuldmedal, Benjamin Franklini nimeline kuldmedal, Philadelphia Geograafia Seltsi kuldmedal.

Peter Freuchen suri 1957. a. septembris Ameerika Ühendriikides, lennuväljal, enne väljalendu Alaskale.

1958. a. ilmus Taanis «Raamat Freuchenist», mille koostajate ja autorite hulgas olid Pipaluk — Freücheni ja Navarana (suri 1921. a.) tütar, Navarana vend Inuterssuaq Uvdluriaq, Nobeli preemia laureaat Niels Bohr jt. Iga autor kirjeldab selles raamatus Peter Freücheni elu ja tegevuse erinevaid külgi, ekspeditsioone, millest ta osa võttis, tema ühiskondlikku tegevust, luues nii teadlase-humanisti köitva kuju.

See raamat on esimene mälestusmärk suurepärasele uurijale, kirjanikule ja inimesele, kes kogu oma elu pühendas võitlusele väikese, kuid mehise rahva, eskimote õiguse eest paremale elule.

Niisama köitvana, valmina abistama iga hättasattunut, tõuseb Freuchen lugeja ette ka käesoleva raamatu lehekülgedelt.

N. Krõmova

JÄRELSÕNA

Kaugel Põhjas, kus Jäämeri kohtub Atlandi ookeaniga, asub jääväljadest ümbritsetud Gröönimaa, kõige suurem saar maakeral. Valdav osa Gröönimaast on kaetud jääga. Ainult rannikuvöönd on sellest vaba. Kuid igijää ja karmid lumetormid ei hirmutanud inimesi, kes tulid esimestena sellele maale. See toimus rohkem kui kümme sajandit tagasi.

Mõni tuhat kilomeetrit Gröönimaast läände, sinna, kus ainult kitsas Beringi väin eraldab Ameerikat Aasiast, ilmus uus rahvas, polaarküttide rahvas. Lakkamatus võitluses loodusega see mehistus ja tugevnes, kohanedes üha rohkem eluga Arktikas.

See rahvas nimetas end inuit, mis tähendab «tõelised inimesed». Ja nad olid tõepoolest tõelised inimesed, need inuit ehk eskimod, nagu eurooplased neid hiljem nimetama hakkasid. Igast kokkupõrkest loodusega väljusid eskimod üha tugevamatena ja varustatuna uute kasulike kogemustega.

Liikudes Beringi väina juurest itta, asustasid eskimod Ameerika arktilise ranniku. Nii jõudsid nad Gröönimaani ja levisid aegamööda piki selle rannikut laiali. Väike rühm tulnukaid valis endale elupaigaks Gröönimaa loodeosa Melville‘i lahe ääres.

Karm on selle piirkonna kliima. Jääkate ulatub otse rannikuni. Ainult tumedad rannakaljud on sellest vabad. Nelja kuu kestel ei tõuse päike selle maa kohale, pakane ulatub sageli 50 kraadini, keskmine temperatuur jaanuaris ja veebruaris aga on — 30 kraadi. Ainult juunis, juulis ja augustis tõuseb temperatuur üle nulli. Sageli raevutsevad tormituuled, mis mõnigi kord omandavad orkaani tugevuse. Lõhederohkel jääkattel on liiklemine väga raske. Seepärast pole sugugi üllatav, et sellesse külalislahkusetusse paika elama asunud inimesed XVI sajandi lõpuks või vahest veelgi varem kaotasid igasugused sidemed ülejäänud eskimotega Gröönimaal.

Raske on ette kujutada, kui karm oli nende välismaailmast täielikult äralõigatud inimeste elu. Kuid polaareskimod (just nii nimetatakse Melville’i lahe ümbruse elanikke teaduslikus kirjanduses) ei surnud välja ega immigreerinud Gröönimaa lõunaossa. Nad pidasid vastu võitluses loodusega, kuigi see neil kalliks maksma läks. Neil kadusid pikkamööda kiired jahipaadid — kajakid, sest nende ehitamiseks polnud kusagilt puud võtta, kadusid põdrajahiks vajalikud vibud, nooled ja odad. Ja kui tuntud polaaruurija John Ross 1818. a. kohtus polaareskimotega Yorgi neeme juures, oli nende kultuur vaesem kui Gröönimaa teistes osades elavate eskimote kultuur. See-eest aga tugevnesid ja arenesid polaareskimotel veelgi enam niisugused neile omased jooned, nagu mehisus, võime rõõmu tunda kõige vähemategi asjade üle, seltsimehelikkus ja vastastikuse abi osutamine.

Rossiga kohtumise ajaks pidasid polaareskimod end ainsateks inimesteks maakeral ja kuigi neid ümbritses jääkõrb, ei kaotanud nad meelekindlust. Nad pidasid vastu ja saavutasid looduse üle võidu. Need suurepärased inimesed on ära teeninud, et neile pühendataks raamatuid. Ja niisuguseid raamatuid on olemas. Üht neist te just äsja lugesite. Selle kirjutas tuntud taani rändur ja kirjanik Peter Freuchen. XX sajandi algul oli ta mitu aastat taani kaubandusfaktooria ülemaks Thules ja elas polaareskimote hulgas. Et paremini mõista, mida kujutasid endast eskimod aastail, mil Freuchen nende hulgas elas, tuleb meil pöörduda tagasi ja jutustada sündmustest, mis toimusid polaareskimote elus nende ligi saja aasta jooksul, mis lahutasid nende kohtumist John Rossiga Freucheni saabumisest nende juurde. Pärast 1818. a. hakkasid Melville‘i lahte väga sageli külastama vaalapüügilaevad, seejärel ilmusid siia ka teaduslikud ekspeditsioonid. Kuid nende mõju eskimote elule ja kultuurile oli esialgu väike. Eskimod võisid näha, kuidas valgete hästi varustatud ekspeditsioonid hätta sattusid ja rändurid abi saamiseks nende poole pöördusid. Seepärast ei tundnud polaareskimod algul eriti suurt huvi tööriistade ja transpordivahendite vastu, mida need ekspeditsioonid kasutasid.

XIX saj. 60-ndail aastail asus nende juurde elama rühm hõimukaaslasi Baffini maalt. Nad tõid kaasa kajakid, vibud ja nooled ning mõned teised kultuurielemendid, mis polaareskimod oma isoleerituse perioodil olid kaotanud. Kuid murrang polaareskimote majanduses ei toimunud siis, vaid veidi hiljem, XIX saj. lõpul, ja selle vahetuks põhjustajaks oli Peary ekspeditsioon põhjanabale. Alates 1892. aastast võttis ameeriklane Robert Peary ette mitu ekspeditsiooni, et jõuda põhjanabale. Kõigi nende ekspeditsioonide ajal olid Peary asendamatuteks teekaaslasteks ja abilisteks polaareskimod. Talle osutatud abi eest varustas Peary neid tulirelvade, tööriistade, maja pidamistarvete ja muu vajalikuga. Nii kestis see 18 aastat. Alles 1909. a. õnnestus Pearyl jõuda poolusele ja selle saavutuse eest on ta suurel määral tänu võlgu polaareskimotele. Peary kirjutab ka ise, et «… vaevalt oleksime me edu saavutanud ilma meie sõprade eskimote abita, nende ebatavalise töövõime ja vastupidavuseta .. .».

18 aasta jooksul muutusid Euroopa tarbeesemed eskimotele hädavajalikeks, kuid allikas nende saamiseks kadus koos Peary ekspeditsiooni lõppemisega. Samal ajal vaalapüügilaevad peaaegu lakkasid külastamast Gröönimaa looderannikut, kus elavad polaareskimod. Selle väikese rahva saatus, tema ette kerkinud raskused erutasid sügavalt taani etnograafi Knud Rasmusseni, kes 1903. aastast alates tegeles polaareskimote uurimisega. Rasmussen tegi Taani valitsusele ettepaneku rajada faktooria eskimote varustamiseks kõige vajalikuga, kuid valitsus keeldus. Siis otsustas ta ise rajada asula ja faktooria Thule Melville’i lahe rannale. Sel ajal tutvus Rasmusseniga noor Peter Freuchen, kes alles äsja oli naasnud oma esimeselt ekspeditsioonilt Gröönimaale. Freuchen võttis rõõmuga vastu Rasmusseni ettepaneku hakata faktooria juhatajaks ning sõitis 1910. a. Thulesse, et seal elama asuda ja polaareskimoid abistada.

Samal ajal võib Freucheni sõitu Gröönimaale vaadelda kui katset põgeneda «tagasi loodusesse». Tõsi küll, Freuchen ei eitanud mitte kusagil ega mitte kunagi tsivilisatsiooni üldse. Tema siirdumine Gröönimaale väljendas ainult püüdu eemalduda kapitalistliku tsivilisatsiooni koledustest ja sellega kaasnevast loomalikust konkurentsist inimeste vahel. Freuchen ise ütles selle kohta nii: «Mu elu Gröönimaal on palju parem, kui ta kusagil mujal olla saab. Just sellepärast ma valisingi oma elupaigaks Thule… On ju võimalik, et mu elu Thules on vaid põgenemine elu eest… Selle asemel et saavutada kodus oma inimeste keskel head elujärge, ma pugesin hoopis siia metsikusse kohta peitu.»

Freuchen suhtus eskimotesse suure sümpaatia ja austusega ning sõbrunes nendega kiiresti. Mõne aja pärast armus ta eskimo tütarlapsesse Navaranasse ja abiellus temaga. Eskimod võtsid Peter Freucheni endi hulka vastu ja andsid talle nimeks Pita.

Rassism oli Freuchenile täiesti võõras. Ta suhtus eskimotesse suure lugupidamisega ja armastas palavalt oma naist Navaranat. Kuid erinevus nende kasvatuses ja hariduses, nende suhtumises ümbritseva elu nähtustesse andis end mõnikord tunda ja raskendas üksteise mõistmist. Selles mõttes tulebki mõista Freucheni sõnu, mida ta ütleb enda ja Navarana kohta: «Meie vahel eksisteeris alati ületamatu kuristik.» Sellest rääkides ei mõelnud Freuchen mitte rassilisi erinevusi. vaid ainult erinevust kasvatuses. «Armastus kustutab keelte ja rasside erinevused, ja ometi ei ole võimalik jäägitult mõista inimest, kes on saanud hoopis teistsuguse kasvatuse.»

Thules veedetud aastail elas Freuchen üle palju seiklusi. Ühest neist, oma laevalt eksinud vaalaküttide päästmisest, jutustas Freuchen raamatus «Kütid Melville’i lahes». Vaalaküttide päästmise loosse põimib Freuchen osavasti jutustused üksikutest episoodidest oma sõprade eskimote ning samuti vaalaküttide elust. Kõige selle taustaks on pildikesed Gröönimaa loodusest, eskimote toimingutest, elamutest, riietusest ning nende tavadest.

Mõned Freucheni poolt kirjeldatud tavad võivad paista veidrana lugejale, kes pole lähemalt tuttav etnograafiaga. Freuchen jutustab näiteks eskimote abieluliste suhete suurest vabadusest, kombest laenata oma naine külalisele jne. See kõik ei ole mingi erilise eskimotele omase kombelõtvuse tunnus, vaid kujutab endast lihtsalt rühmaabielu jäänuseid, mis esines kõikidel rahvastel ürgkogukondliku korra ajal. Eskimote abielutavade ja nende moraali üle tuleb otsustada lähtudes eskimote üldisest arenemistasemest. Terve rea tegurite tagajärjel, eriti ebasoodsate geograafiliste tingimuste tõttu on eskimod maha jäänud paljudest teistest maakera rahvastest ja nende juures valitses veel üsna hiljuti ürgkogukondlik kord. Sellel arenemisetapil oli kõigil hõimudel terve rida kõikvõimalikke tabusid. Niisuguseid tabusid oli ka eskimotel. Näiteks ei tohtinud olla aupakkumatu tapetud loomade peade suhtes. Kui seda tabu rikuti, läksid «solvunud» põdrad eskimote uskumuste järgi küttide juurest kaugele ära ning inimesed jäid nälga. Sellega ongi seletatav karm karistus, mis tabas kaht tabu rikkunud naist (lk. 228).

Freucheni jutustuste taga seisab kirjanik-humanist, avara silmaringiga inimene, kes mõistab ja armastab oma kangelasi, sõltumata nende rassist ja arenemistasemest.

Selles raamatus kirjeldatud sündmustest on möödunud üle 50 aasta. Selle aja jooksul on palju muutunud. Muutunud on ka polaareskimod.

XIX sajandil ja XX saj. algul ei olnud polaareskimod veel tõmmatud kapitalistliku tsivilisatsiooni orbiiti. Neid külastasid peamiselt polaaruurijad, kes ei tekitanud neile kahju. Seepärast ei kogenud polaareskimod neid kapitalistliku kolonisatsiooni õudusi, mis langeski osaks Põhja-Ameerika indiaanlastele ning paljudele teistele rahvastele ja hõimudele. Kapitalistlik tsivilisatsioon on hakanud polaareskimote maale tungima alles viimasel ajal ja nüüd on nad juba mitmes suhtes teistsugused kui varem. Kiiresti toimub üleminek naturaalmajanduselt rahamajandusele. On käimas klassiline kihistumine. Rikkad eskimod ostavad mootorpaate, mis võimaldavad neil pidada jahti suuremas mastaabis, kui on jõukohane nende vaesematele kaasmaalastele. Rikkad kütid — mootorpaatide omanikud — hakkavad ekspluateerima oma vaeseid suguvendi. Arenevate kapitalistlike suhete mõjul nõrgeneb eskimotel omakasupüüdmatu vastastikuse abi tava. Alles käesoleva sajandi 30-ndatel aastatel sai üks eskimo väga vihaseks oma naabrile, kes nõudis temalt raha väikese rasvakoguse eest lambi tarvis. Nüüd tuleb peaaegu eranditult kõige eest maksta, mis üks teisele annab.

On muutunud polaareskimote majanduse suund. Kui XX saj. alguses oli selle aluseks jaht mereloomadele, siis viimase 10—15 aasta jooksul on väga suure tähtsuse omandanud jaht jäärebastele, sest nende nahkade eest saavad eskimod raha.

Suurel määral on muutunud ka eskimote rõivastus ja nende elamu. Suurem osa polaareskimoid elab nüüd talvel puumajades, mitte aga kivionnides. Aknaraami on tavaliselt paigutatud klaas, mitte hülgepõis nagu varem. Paljud eskimod kasutavad priimuseid rasvalampide asemel. Tõsi küll, kuna petrooleum on kallis, pole rasvalampide tarvitamisest veel loobutud. Suvel ei ela gröönlased hülgenahkadest telkides, vaid need on valmistatud ostetud odavast linasest riidest, sest hülgeid on jäänud vähemaks ja pealegi müüvad eskimod tabatud hüljeste nahad nüüd eurooplastest kaupmeestele. Niisugustes telkides on külm ja nad pole küllalt vastupidavad. Tugev torm pühib sageli laiali kogu polaareskimote suvelaagri. Talvel ja kevadel ehitatakse jahimeeste ajutiste elamutena endiselt lumeonne.

Eskimote vana rahvuslik nahkriietus on põhiliselt säilinud. Lisaks kannavad nad nüüd ostetud aluspesu, puuvillaseid pihtkuubi ja kampsuneid.

Ja siiski on polaareskimod oma kultuuri paremini säilitanud kui nende kaasmaalased, kes elavad Gröönimaa lõunapoolsemates rajoonides.

Aastail 1951—1952 toimus Thule asula eskimote elus suur murrang. Ameeriklased ehitasid asula naabrusse suure lennuväebaasi. Jahiloomad lahkusid Thule lähedusest vaiksematesse kohtadesse. Eskimotel oli raske elada lennuväebaasi kõrval; sealt kostev lakkamatu mürin ei andnud neile rahu. Kuid gröönlased ei tahtnud lahkuda armsaks saanud paigast, kus nad olid elanud palju sajandeid, kus kalmudes puhkasid nende esivanemad. Kibestunult rääkisid eskimod prantsuse teadlasele Maloryle, et nad pole enam omaendi maa peremehed. 1952. a., kui Freuchen saabus Thulesse külastama oma  vanu eskimotest sõpru, oli seal ligi seitse tuhat ameerika sõdurit. Freucheni vana sõber, Peary ekspeditsiooni viimane veel elus olev liige Odark ütles kirjanikule nukralt: «Elu ei ole enam niisugune nagu varem, Pita. Kui me olime noored ja tugevad, küttisime ise karusid, hülgeid ja merihobusid. Nüüd,» ta ohkas, «nüüd müüakse liha raha eest! Raha on mul küllalt. Kuningas annab mulle rohkem, kui ma vajan, kuid ma ei lasku kunagi selleni, et osta endale liha. Ma ei maksa kunagi oma sõpradele selle eest, et toita oma koeri.

Kas mäletad seda aega, mil sa esmakordselt Thulesse tulid, Pita? Ma toitsin su koeri ja toitsin neid hästi. Nüüd pannakse liha kaalule ja iga tükk kaalutakse ära. Inimesed ei tea enam, kuidas küttida karu või püüda kala. Nad ootavad, kuni kala ise juurde ujub ja õngekonksu alla neelab. Ma ei ole kunagi püüdnud igasugust kala, vaid ainult lõhet, mida ma tabasin oma ahinguga.

Elu ei ole enam niisugune, nagu meie nooruses. Kas mäletad, maja, mille sa ehitasid Thulesse, Pita? See oli esimene maja, mis siin kunagi ehitatud. Nüüd aga on siin valgete inimeste linn, ja müra, mida nad teevad, on siit ära ajanud kõik elusolendid. Jääkarud ei tule enam Melville’i lahte, hülged ja merihobud on siit läinud õnnelikumatele jahimaadele ja metshaned on ära lennanud. Praegu, Pita, näib elu mulle raskema katsumusena kui surm. Ja surm ei saa siit kaugel olla, kui meie maa on muutunud niisuguseks, nagu ta praegu on, ja kui minu sõbrad võtavad liha eest raha.»

Elu Ameerika lennuväebaasi naabruses muutus eskimotele üha raskemaks ja aastail 1952—1953 asustati Thule eskimod ümber veel kaugemale põhja poole, Inglefieldi lahe äärde.

Melville’i lahe äärsed eskimod pidid maha jätma oma maa, selle maa, millel nad nii õnnelikult ja rahulikult elasid 50 aastat tagasi, kui Freuchen esmakordselt nende juurde saabus. Kuid Freucheni raamat Thule eskimotest pole aegunud, sest see jutustab väikese rahva kangelaslikust minevikust ja ülistab nende Arktika vallutajate, kõige põhjapoolsemate inimeste kõrgeid hingelisi väärtusi.

L. Fainberg.

*

SISUKORD

Lühidalt autorist                5

Inimesed silmapiiril           7

Veeleek                 26

Neid oli viis             65

Võitlus surnuga  96

Mõrv mõrva eest                 118

Edasi, kas või põrgusse! 145

Mere imed           166

Lõputu teekond                  204

Koduteel               230

Järelsõna                258